Hommikul ärkasin ja sain jälle sellise juba harjumuspäraseks muutuva toreda üllatuse osaliseks, et sõidan kohe jälle tööasjus linnast välja. Muidugi varem, kui tööle minema oleks pidanud ja seega oli jälle kiire-kiire, aga ok.
Olin muidu ka töösse uppumas. Viimaks jõudis kohale uus praktikant ja iseenesest mõistetavalt – eksole – pean mina teda välja õpetama ja talle tööd andma. Ega mul polegi selle vastu midagi, aga eile, olles nagunii ummikus omadega, ei olnud ma küll eriti osav õpetaja. Lisaks veel Ganeshi-rituaalide tõttu pikaks veninud päev, sest ma ei tahtnud ka sellest 65 magustoidu degusteerimisest loobuda ja aieseci ootamatult peale pandud kohustused uut praktikanti ka väljaspool tööaega kantseldada.
Tegelikult aga tegin seda hea meelega, sest tema oma segaduses ja abituses meenutab mulle mind ennast esimestel päevadel, sest kui sind ikka tundmatus kohas vette visatakse, siis oled ikka tänulik küll, kui keegi siiski käe ulatab.
Aga tagasi kolmapäeva juurde. Pidin viimaks esimest korda Anandisse minema. Jõudsin hommikul imekombel isegi veidi vara ülemuse juurde ja ka rikšajuht ei üritanudki mind petta. Kohale jõudes aga nägin vaid askeldavaid teenijaid, autojuhti ja nende kodus elavat rotti. Neile ta meeldib, sest nad usuvad, et rott toob rikkuse majja. Mina hoidsin jalad maast kõrgemal. Pererahvas aga alles magas.
Olin jälle valmis suureks delegatsiooniks ja pikaks sõiduks, aga delegatsioon oli sama, mis eelmisel korral. Kohe selgus, et väiljasõiduks läheb ka järgmisel päeval ning nii vist hakkabki olema igal nädalal paar päeva, et meil oleks suure bossiga aega vahetuks suhtluseks ja selleks korraks olid tal mulle juba plaanid. Eks ma siis püüdsin jälle ootamatus olukorras ujuma õppida. Ujumise tegi raskeks fakt, et mu läpaka laadija oli kontoris ning hiljem sai ka telefon tühjaks – jälle – aga sinna ei saa ma midagi parata veel tükk aega.
Päev oli oli tore. Nägin vanu ja sain juurde uusi tuttavaid. Sain korra igasuguse hoiatuseta nõustaja olla ning võitsin vist oma esimese kliendi. Lisaks veel sain kohustuse harukontori juhatajat välja õpetada, aga see läks vist küll võssa, sest mul polnud aimugi, millised ta eelteadmised on ja mida talle täpselt õpetama peaksin või õpetada oskaksingi ja tunnistasin seda talle ka, aga tema on tore. Tundsin ta näo ära, aga päris ära ei ühendanud, kus kohtusime. Hiljem ta ütles, et sellel esimesel suurel koosolekul sõime koos lõunat. Ja siis eile kontoris vastasin ta küsimustele nii palju ja nii hästi kui oskasin ning siis mulisesime niisama. Ainult sellest on kahju, et Harukale jäigi sertifikaat kätte andmata, sest ma küll kirjutasin selle ülemuse käsul valmis või vähemalt toimetasin selle põhja kohasemaks nii palju, kui oskasin, aga ma ei tahtnud teda hinnata ega iseloomustada ja seega saatsin tagasi bossile viimistlemiseks. Aga me ei jõudnudki linna tagasi seda allkirjastama enne, kui Haruka ära sõitma pidi. Kahju. Loodan teda siiski 27ndal enne ta päriselt ära sõitmist näha. Ta kirjutas eile, et tal on mulle midagi. Huvitav, mis see olla võiks. Ja Sandy kirjutas ka viimaks tagasi. Ka ülevoolavalt emotsionaalselt ning vähemalt läks ta siit positiivsete mälestustega koju.
Õhtul jõudsime linna tagasi lausa normaalsel ajal – mitte küll vastavalt sellele, mis lepingus kirjas on, aga lähedal juba – ja ma tahtsin Harshiga kokku saada üle pika aja. Kuulda, mis ta testi juures valesti läks, kallistada ja teha egole pai ning olla lihtsalt koos. Tühja telefoniga andis alles asju korraldada, aga hetkeseisuga on kõik jälle hästi. Vähemalt läpakajuhe on käes. Telefon on ikka tühi, aga homme (olen nüüd ajaga reaalsuses ehk neljapäeva hommikus) peaksin ka selle laadija ja puhtad riided saama. Veel ei õpi laadijat pidevalt kaasas kandma.
Natuke crappy on see, et õues sajab padukat ja ma ei saa helistada autojuhile, et teda mulle järgi tellida. Samuti, et pidin äratuskella puudumise tõttu koos Harshiga kell kuus ärkama, aga pole väga hullu. Vihm hakkab järgi andma. Linnud laulavad ja ma pole pooltki nii väsinud kui selja taga olevaid unetunde arvestades olla võiksin. Ja vähemalt olen vaid kilomeetri kaugusel ülemuse kodust, nii et võin vajadusel ka jalutada sinna. Mulle tehti jälle ettepanek kolida, aga plaanin ikka vähemalt septembri lõpuni ühes kohas püsida.
Olen vist unustanud teile ka paar nalja ära rääkida. Tagasi nädalavahetuse karnevali juurde… läksin üksi vetsu, kui nägin seal sissekäigu ees poisikesi oma emadega ja nad hakkasid kohe kilkama: gori, gori. Siinmaal tähendab see valget inimest. Emad üritasid neid siis hoopis „hi“ ütlema saada ja tulemuseks oli „hi, gori“. Ma tean, et lapsed ei ole rassistlikud ning valgenahaks kutsumine ei ole siin solvang, aga mul olid karvad ikkagi rassistlikkusest püsti. Ja sellest, et mind vaid värvi värgi defineeriti. Aga andsin endast parima, et viisakaks jääda, naeratada ja vastu lehvitada.
Teine naljakas asi oli ka seotud sama vetsuga. Nimelt valvasid selle ees paar turvat. Muidu polekski midagi, aga nad tahtsid minust pilti teha. Ja sellest poleks ka midagi, aga turvad ja vetsu ees??? Esiteks, neilt eeldaks professionaalset käitumist ja teiseks, vetsus käin ma ju tavaliselt hommikul laibana ja õhtul laibana, aga urisemisest hoolimata ei julgenud neile „ei“ ka öelda.
Mis veel uut… S ähvardab ikka Indiasse tulla, mis on tore. Mina muutun sõnumite kustutamises aina tugevamaks ja sõnumid stiilis: „meid ei lahuta miski“ saavad iga kord uuesti lugema sattudes aina iroonilisema maigu külge. Siiani on minu jaoks üllatav, et suhe, mis ei pidanud kunagi otsa saama, sai otsa enne kõiki teisi, aga eks elu õpetab.
Olin muidu ka töösse uppumas. Viimaks jõudis kohale uus praktikant ja iseenesest mõistetavalt – eksole – pean mina teda välja õpetama ja talle tööd andma. Ega mul polegi selle vastu midagi, aga eile, olles nagunii ummikus omadega, ei olnud ma küll eriti osav õpetaja. Lisaks veel Ganeshi-rituaalide tõttu pikaks veninud päev, sest ma ei tahtnud ka sellest 65 magustoidu degusteerimisest loobuda ja aieseci ootamatult peale pandud kohustused uut praktikanti ka väljaspool tööaega kantseldada.
Tegelikult aga tegin seda hea meelega, sest tema oma segaduses ja abituses meenutab mulle mind ennast esimestel päevadel, sest kui sind ikka tundmatus kohas vette visatakse, siis oled ikka tänulik küll, kui keegi siiski käe ulatab.
Aga tagasi kolmapäeva juurde. Pidin viimaks esimest korda Anandisse minema. Jõudsin hommikul imekombel isegi veidi vara ülemuse juurde ja ka rikšajuht ei üritanudki mind petta. Kohale jõudes aga nägin vaid askeldavaid teenijaid, autojuhti ja nende kodus elavat rotti. Neile ta meeldib, sest nad usuvad, et rott toob rikkuse majja. Mina hoidsin jalad maast kõrgemal. Pererahvas aga alles magas.
Olin jälle valmis suureks delegatsiooniks ja pikaks sõiduks, aga delegatsioon oli sama, mis eelmisel korral. Kohe selgus, et väiljasõiduks läheb ka järgmisel päeval ning nii vist hakkabki olema igal nädalal paar päeva, et meil oleks suure bossiga aega vahetuks suhtluseks ja selleks korraks olid tal mulle juba plaanid. Eks ma siis püüdsin jälle ootamatus olukorras ujuma õppida. Ujumise tegi raskeks fakt, et mu läpaka laadija oli kontoris ning hiljem sai ka telefon tühjaks – jälle – aga sinna ei saa ma midagi parata veel tükk aega.
Päev oli oli tore. Nägin vanu ja sain juurde uusi tuttavaid. Sain korra igasuguse hoiatuseta nõustaja olla ning võitsin vist oma esimese kliendi. Lisaks veel sain kohustuse harukontori juhatajat välja õpetada, aga see läks vist küll võssa, sest mul polnud aimugi, millised ta eelteadmised on ja mida talle täpselt õpetama peaksin või õpetada oskaksingi ja tunnistasin seda talle ka, aga tema on tore. Tundsin ta näo ära, aga päris ära ei ühendanud, kus kohtusime. Hiljem ta ütles, et sellel esimesel suurel koosolekul sõime koos lõunat. Ja siis eile kontoris vastasin ta küsimustele nii palju ja nii hästi kui oskasin ning siis mulisesime niisama. Ainult sellest on kahju, et Harukale jäigi sertifikaat kätte andmata, sest ma küll kirjutasin selle ülemuse käsul valmis või vähemalt toimetasin selle põhja kohasemaks nii palju, kui oskasin, aga ma ei tahtnud teda hinnata ega iseloomustada ja seega saatsin tagasi bossile viimistlemiseks. Aga me ei jõudnudki linna tagasi seda allkirjastama enne, kui Haruka ära sõitma pidi. Kahju. Loodan teda siiski 27ndal enne ta päriselt ära sõitmist näha. Ta kirjutas eile, et tal on mulle midagi. Huvitav, mis see olla võiks. Ja Sandy kirjutas ka viimaks tagasi. Ka ülevoolavalt emotsionaalselt ning vähemalt läks ta siit positiivsete mälestustega koju.
Õhtul jõudsime linna tagasi lausa normaalsel ajal – mitte küll vastavalt sellele, mis lepingus kirjas on, aga lähedal juba – ja ma tahtsin Harshiga kokku saada üle pika aja. Kuulda, mis ta testi juures valesti läks, kallistada ja teha egole pai ning olla lihtsalt koos. Tühja telefoniga andis alles asju korraldada, aga hetkeseisuga on kõik jälle hästi. Vähemalt läpakajuhe on käes. Telefon on ikka tühi, aga homme (olen nüüd ajaga reaalsuses ehk neljapäeva hommikus) peaksin ka selle laadija ja puhtad riided saama. Veel ei õpi laadijat pidevalt kaasas kandma.
Natuke crappy on see, et õues sajab padukat ja ma ei saa helistada autojuhile, et teda mulle järgi tellida. Samuti, et pidin äratuskella puudumise tõttu koos Harshiga kell kuus ärkama, aga pole väga hullu. Vihm hakkab järgi andma. Linnud laulavad ja ma pole pooltki nii väsinud kui selja taga olevaid unetunde arvestades olla võiksin. Ja vähemalt olen vaid kilomeetri kaugusel ülemuse kodust, nii et võin vajadusel ka jalutada sinna. Mulle tehti jälle ettepanek kolida, aga plaanin ikka vähemalt septembri lõpuni ühes kohas püsida.
Olen vist unustanud teile ka paar nalja ära rääkida. Tagasi nädalavahetuse karnevali juurde… läksin üksi vetsu, kui nägin seal sissekäigu ees poisikesi oma emadega ja nad hakkasid kohe kilkama: gori, gori. Siinmaal tähendab see valget inimest. Emad üritasid neid siis hoopis „hi“ ütlema saada ja tulemuseks oli „hi, gori“. Ma tean, et lapsed ei ole rassistlikud ning valgenahaks kutsumine ei ole siin solvang, aga mul olid karvad ikkagi rassistlikkusest püsti. Ja sellest, et mind vaid värvi värgi defineeriti. Aga andsin endast parima, et viisakaks jääda, naeratada ja vastu lehvitada.
Teine naljakas asi oli ka seotud sama vetsuga. Nimelt valvasid selle ees paar turvat. Muidu polekski midagi, aga nad tahtsid minust pilti teha. Ja sellest poleks ka midagi, aga turvad ja vetsu ees??? Esiteks, neilt eeldaks professionaalset käitumist ja teiseks, vetsus käin ma ju tavaliselt hommikul laibana ja õhtul laibana, aga urisemisest hoolimata ei julgenud neile „ei“ ka öelda.
Mis veel uut… S ähvardab ikka Indiasse tulla, mis on tore. Mina muutun sõnumite kustutamises aina tugevamaks ja sõnumid stiilis: „meid ei lahuta miski“ saavad iga kord uuesti lugema sattudes aina iroonilisema maigu külge. Siiani on minu jaoks üllatav, et suhe, mis ei pidanud kunagi otsa saama, sai otsa enne kõiki teisi, aga eks elu õpetab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar