Täna siis oli järjekordne tööreis Suratisse. Seekord oli täitsa huvitav, sest mul oli terveks päevaks tegevust. Süstematiseerisin ümber sealset süsteemitust ja sain täiesti tahtmatult kiita. Tegin ka veidi nõustamist ja muid kiireloomulisi asju.
Ostsin kontorihoone esimeselt korruselt oma esimesed hindi õppimise ja kokaraamatud, aga kõige huvitavam osa oli kojusõit – vastu ööd jälle, muidugi. Olgu, mis on, aga meie Suur Ülemus tõeliselt hindab minu arvamust ja tutvustas mulle kõiki oma uusi plaane. Andsin siis nõu oma parima äranägemise järgi ja sain hulga huvitavaid ülesandeid koos tegutsemisvabadusega. Sain ka põhimõtteliselt tööpakkumise edaspidiseks üsna normaalse palgaga ja ülemus lubas ka praegu mu palka kuidagi kompenseerida, sest sellega lihtsalt ei ela ära. Ütlesin talle näkku. Üldse tundub, et ta elab mu kriitika päris hästi üle, aga ma olen vist ainus, kes julgeb ausalt ja konstruktiivselt seda firmat kritiseerida. Enamus räägib vaid selja taga.
Sain ka ülemustepaarilt kutse soovi korral hoopis nende juurde elama asuda, nii et nad kataksid kõik mu elamise, söögi ja transpordikulud tööle. Ma juba tean, et see kindlasti piiraks jälle mu vabadusi, aga samas mu ülemused on üsna mõistlikud ja modernsed inimesed. Samas ei tahaks ma koos nendega vastu ööd iga päev kontoris istuda ja nende kodune toit on minu maitse jaoks veel väga vürtsine. Igatahes, mõtlen, kas tasub ära jälle kord kolida. Tusha juures on super söök ja sõbrannaga on vast ikka toredam koos elada, aga järjest selgub igasuguseid negatiivseid asjaolusid. Eelkõige aga on väga kahtlane, et seda elu siin kaugel endale pikalt lubada saan. Pakun, et vaatan septembri lõpuni, et näha ära kogukulud siin elamise juures, saada selgusele veidi rohkem oma tulevikuvõimaluste osas ja siis otsustan. Mitte, et mulle pidevalt kolida meeldiks või praeguseid kodu andjaid kuidagi solvata tahaks… nad ju tegutsevad hea südame järgi. Aga nojah…
Ööseks jäin vanasse koju Harshi juurde. Ei tahtnud teisi üleval hoida ja hullult tahtsin teda juba näha ka. Ta ise aga jääbki vist mulle mõistatuseks. Sellegipoolest veetsime peaaegu ööpäeva meeldivalt koos, sest meil on vihmapühad. Uputab nii, nagu vahel harva Duukri tänaval. Veetase jões on nii kõrge, et hakkab teid ära uhtuma vaikselt. Täna ma lihtsalt ei saanud tööle minna ja õnneks tore ülemus ütles, et ma ei peagi. Oleksin olnud läbimärg oma nagunii juba kahepäevaste riietega enne suurele teele jõudmist ja üsna suure tõenäosusega ei oleks ka rikšat leidnud. Kui ka oleks, ei olnud garantiid, et tee läbitav on, keegi kontoris ees ootab jne. Ja Tusha ei pääsenud kodust mu läpakaga liikuma. Seega poleks nagunii tööd teha saanud. Ka siis, kui elektrit oleks olnud. Naljakas, kui palju siin ilm elu reguleerib.
Ahjaa… selgus, et itaalia tüdruk saabub juba pühapäeval. Ootan huviga veel üht eurooplast. Isegi, kui ta on lõunaeurooplane sealsete standarditega.
Õhtust sõin Harshi ja tema sõbraga ühes uues restoranis, et siis tulla koju uuesti õhtust sööma. Viisakusest. Ja homme lähen võib-olla jälle tööreisile. On jälle lahedad päevad.
Ostsin kontorihoone esimeselt korruselt oma esimesed hindi õppimise ja kokaraamatud, aga kõige huvitavam osa oli kojusõit – vastu ööd jälle, muidugi. Olgu, mis on, aga meie Suur Ülemus tõeliselt hindab minu arvamust ja tutvustas mulle kõiki oma uusi plaane. Andsin siis nõu oma parima äranägemise järgi ja sain hulga huvitavaid ülesandeid koos tegutsemisvabadusega. Sain ka põhimõtteliselt tööpakkumise edaspidiseks üsna normaalse palgaga ja ülemus lubas ka praegu mu palka kuidagi kompenseerida, sest sellega lihtsalt ei ela ära. Ütlesin talle näkku. Üldse tundub, et ta elab mu kriitika päris hästi üle, aga ma olen vist ainus, kes julgeb ausalt ja konstruktiivselt seda firmat kritiseerida. Enamus räägib vaid selja taga.
Sain ka ülemustepaarilt kutse soovi korral hoopis nende juurde elama asuda, nii et nad kataksid kõik mu elamise, söögi ja transpordikulud tööle. Ma juba tean, et see kindlasti piiraks jälle mu vabadusi, aga samas mu ülemused on üsna mõistlikud ja modernsed inimesed. Samas ei tahaks ma koos nendega vastu ööd iga päev kontoris istuda ja nende kodune toit on minu maitse jaoks veel väga vürtsine. Igatahes, mõtlen, kas tasub ära jälle kord kolida. Tusha juures on super söök ja sõbrannaga on vast ikka toredam koos elada, aga järjest selgub igasuguseid negatiivseid asjaolusid. Eelkõige aga on väga kahtlane, et seda elu siin kaugel endale pikalt lubada saan. Pakun, et vaatan septembri lõpuni, et näha ära kogukulud siin elamise juures, saada selgusele veidi rohkem oma tulevikuvõimaluste osas ja siis otsustan. Mitte, et mulle pidevalt kolida meeldiks või praeguseid kodu andjaid kuidagi solvata tahaks… nad ju tegutsevad hea südame järgi. Aga nojah…
Ööseks jäin vanasse koju Harshi juurde. Ei tahtnud teisi üleval hoida ja hullult tahtsin teda juba näha ka. Ta ise aga jääbki vist mulle mõistatuseks. Sellegipoolest veetsime peaaegu ööpäeva meeldivalt koos, sest meil on vihmapühad. Uputab nii, nagu vahel harva Duukri tänaval. Veetase jões on nii kõrge, et hakkab teid ära uhtuma vaikselt. Täna ma lihtsalt ei saanud tööle minna ja õnneks tore ülemus ütles, et ma ei peagi. Oleksin olnud läbimärg oma nagunii juba kahepäevaste riietega enne suurele teele jõudmist ja üsna suure tõenäosusega ei oleks ka rikšat leidnud. Kui ka oleks, ei olnud garantiid, et tee läbitav on, keegi kontoris ees ootab jne. Ja Tusha ei pääsenud kodust mu läpakaga liikuma. Seega poleks nagunii tööd teha saanud. Ka siis, kui elektrit oleks olnud. Naljakas, kui palju siin ilm elu reguleerib.
Ahjaa… selgus, et itaalia tüdruk saabub juba pühapäeval. Ootan huviga veel üht eurooplast. Isegi, kui ta on lõunaeurooplane sealsete standarditega.
Õhtust sõin Harshi ja tema sõbraga ühes uues restoranis, et siis tulla koju uuesti õhtust sööma. Viisakusest. Ja homme lähen võib-olla jälle tööreisile. On jälle lahedad päevad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar