Mida teha, kui on naljakas, aga naerda ei tohi?
Täna on just üks neist päevadest. Nimelt teavitas Harsh mind hommikul enne tööle minemist sellest, et Harukal ja Muditil oli vist tore öö. Ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Haruka ju ütles ka mulle, et oli siiski all toas maganud, aga hiljem selgus, et lood siiski pole päris nii. Ju ta oli lihtsalt varakult ärganud, et minu ees arusaamatul põhjusel peitust mängida. Väidetavalt oli siiski olnud öös asju. Mind ajab naerma lihtsalt see, kuidas kaks inimest näevad nii palju vaeva, et seda minu eest peita. Milleks? Suured inimesed. Ise teavad, mida teevad. Mina ei puutu ju üldse asjasse. Aga millegipärast oli Haruka palunud Muditil mulle mitte midagi öelda. Aga ma teadsin juba ammu ju. Nüüd siis pean nende mõlema ees teadmatust teesklema ning muiet peitma. Naljakas. Mudit laulab laulu naiste vallutajaks olemisest. Ja Haruka kirub külge löövaid kohalikke ning räägib, et talle meeldib hoopis üks teine meie ühine tuttav. Ma ei tea… Oleks ma siis mingi eriline moraalilugeja. Oleks mul siis õigustki moraali lugeda. Tema ju teab, kus ja kellega mina samal ööl magasin. Igal juhul… mul on nende üle hea meel, mis iganes sellest ka ei tule. Kui neil oli tore, siis ongi kõik hästi. Ja enam ei ole mina ainus mitterahuldava käitumisega praktikant. Tegelikult pole ma seda ju kunagi olnudki. Lihtsalt enda standardeid rikun praegu veidi.
Homme läheb võib-olla kolimiseks. Eile veel ei olnud kindel, kas saangi Tusha juurde kolida, sest isegi tema oma rahvusvahelise kogemusega on väga Indialik ning muudab meelt kõige osas kolm korda päevas, aga ise peab end teistest paremaks. Nii on see vist meie kõigiga. Siis selgus, et võib-olla jääb parimal juhul kahenädalane auk mu välja viskamise ja tema juurde kolimise võimaluse vahele. Täna aga selgus taas, et kõik on ok ja võin kasvõi homme sisse kolida. Ja üldse… kui peaks juhtuma, et ta siiski otsustab korterist loobuda, siis otsib ta mulle uue kodu. Ja tema kui veendunud oma toa mitte jagaja on nõus minu kui tuttavaga vajadusel kuskil ka koos tuba jagama.
Muidugi luksuses elamisest sai see, et ta ema võtab peaaegu kogu mööbli kolides kaasa ja saan taas oma välivoodiga rännata. Polegi väga hullu. Neil on sisseehitatud kapid ja see on kõik, mida ma vajan. Kohta, kus oma asju hoida. Kaks kuud kohvris elada on ikka paras piin. Meiega pidi kohe kokku kolima ka mingi uus jaapani tüdruk, kellele vist pole suudetud ühtegi alternatiivkodu leida. Igal juhul… hea uudis on see, et üür läks odavamaks ja võib-olla ei pea ma ka transpordi eest maksma, aga Tusha peab autost loobuma ja edaspidi saab kuni kaks inimest korraga tema scooteriga reisida.
Muidugi… kui eile veel rääkis tema sellest, et transpordi pärast ei pea ma muretsema, sest ka hommikuti saab ta mind kodust veidi eemale teisest kohast loenguid andmast tulles peale võtta, siis tänaseks olid jälle uued tuuled. Ma ei tea, kuidas hindud ei väsi ise neist pidevatest muutustest. Täna Harsh palus mul Indiat ühe sõnaga kirjeldada. Viimaks kõdusin „unpredictable“ juurde, mida see täpselt ongi.
Täna on just üks neist päevadest. Nimelt teavitas Harsh mind hommikul enne tööle minemist sellest, et Harukal ja Muditil oli vist tore öö. Ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Haruka ju ütles ka mulle, et oli siiski all toas maganud, aga hiljem selgus, et lood siiski pole päris nii. Ju ta oli lihtsalt varakult ärganud, et minu ees arusaamatul põhjusel peitust mängida. Väidetavalt oli siiski olnud öös asju. Mind ajab naerma lihtsalt see, kuidas kaks inimest näevad nii palju vaeva, et seda minu eest peita. Milleks? Suured inimesed. Ise teavad, mida teevad. Mina ei puutu ju üldse asjasse. Aga millegipärast oli Haruka palunud Muditil mulle mitte midagi öelda. Aga ma teadsin juba ammu ju. Nüüd siis pean nende mõlema ees teadmatust teesklema ning muiet peitma. Naljakas. Mudit laulab laulu naiste vallutajaks olemisest. Ja Haruka kirub külge löövaid kohalikke ning räägib, et talle meeldib hoopis üks teine meie ühine tuttav. Ma ei tea… Oleks ma siis mingi eriline moraalilugeja. Oleks mul siis õigustki moraali lugeda. Tema ju teab, kus ja kellega mina samal ööl magasin. Igal juhul… mul on nende üle hea meel, mis iganes sellest ka ei tule. Kui neil oli tore, siis ongi kõik hästi. Ja enam ei ole mina ainus mitterahuldava käitumisega praktikant. Tegelikult pole ma seda ju kunagi olnudki. Lihtsalt enda standardeid rikun praegu veidi.
Homme läheb võib-olla kolimiseks. Eile veel ei olnud kindel, kas saangi Tusha juurde kolida, sest isegi tema oma rahvusvahelise kogemusega on väga Indialik ning muudab meelt kõige osas kolm korda päevas, aga ise peab end teistest paremaks. Nii on see vist meie kõigiga. Siis selgus, et võib-olla jääb parimal juhul kahenädalane auk mu välja viskamise ja tema juurde kolimise võimaluse vahele. Täna aga selgus taas, et kõik on ok ja võin kasvõi homme sisse kolida. Ja üldse… kui peaks juhtuma, et ta siiski otsustab korterist loobuda, siis otsib ta mulle uue kodu. Ja tema kui veendunud oma toa mitte jagaja on nõus minu kui tuttavaga vajadusel kuskil ka koos tuba jagama.
Muidugi luksuses elamisest sai see, et ta ema võtab peaaegu kogu mööbli kolides kaasa ja saan taas oma välivoodiga rännata. Polegi väga hullu. Neil on sisseehitatud kapid ja see on kõik, mida ma vajan. Kohta, kus oma asju hoida. Kaks kuud kohvris elada on ikka paras piin. Meiega pidi kohe kokku kolima ka mingi uus jaapani tüdruk, kellele vist pole suudetud ühtegi alternatiivkodu leida. Igal juhul… hea uudis on see, et üür läks odavamaks ja võib-olla ei pea ma ka transpordi eest maksma, aga Tusha peab autost loobuma ja edaspidi saab kuni kaks inimest korraga tema scooteriga reisida.
Muidugi… kui eile veel rääkis tema sellest, et transpordi pärast ei pea ma muretsema, sest ka hommikuti saab ta mind kodust veidi eemale teisest kohast loenguid andmast tulles peale võtta, siis tänaseks olid jälle uued tuuled. Ma ei tea, kuidas hindud ei väsi ise neist pidevatest muutustest. Täna Harsh palus mul Indiat ühe sõnaga kirjeldada. Viimaks kõdusin „unpredictable“ juurde, mida see täpselt ongi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar