2. september

Ikka iga päev peab millegagi šokeerima

Eile oli jälle suur püha. Nii suur, et poed ja pangad olid kinni, aga meie pidime ikka tööle minema. Olenemata sellest, et võis arvata, et kliente ei tule. Olenemata sellest, et internetti ei olnud terve päeva ja alates mingist hetkest ka elektrit mitte. Lõpuks lasti meid pärast pikalt ja kasutult molutamist kella neljast minema.

Me ei osanudki kohe ootamatult sülle kukkunud vabadusega peale hakata. Lõpuks otsustasime Vadodara Centralisse shoppama minna. Üks kord, kui mul pole üldse shoppamistuju ega erilist vajadust uute asjade järele. Aga Katharinal oli vaja kardinaid. See keskus on küll väga ilus, aga ajas mind viie minutiga hulluks. Ma kohe üldse ei seedi sellist agressiivset müügitaktikat, kui müüja seisab sinust sammu kaugusel vägagi märgatavalt ja halvimal juhul topib sulle pidevalt nina alla asju, mida sa ei taha, korrakski vait jäämata. Sest otseloomulikult tahab valge inimene nende kalli poe tühjaks osta eks. oleksin tahtnud röökida, aga hoidsin end tagasi. Tegin kiire tiiru ja läksin kõrval asuvat hüpermarketit avastama. Nende hüpermarket on siis midagi sama suurt ja sama imelikult varustatut kui meie Säästumarket. See pood meeldis mulle küll rohkem, aga ma väljusin mõlemast poest midagi ostmata, uskuge või mitte.

Järgmine plaan oli minna taas Iscon templisse, sest eile oli Krishna sünnipäev ja see on siinkandis vist suurim Krishnale pühendatud tempel. Nagu võis arvata, oli see juba enne tööpäeva lõppu rahvamasside all uppumas, kuigi põhisündmus pidi alles südaööl algama. Katharina oli vaimustuses. Mulle meeldib seal ka ja seekord oli kohe eriti pidulik. Ainus nõme osa oli siis, kui ka templi territooriumil meile igasugust pahna meeleheitlikult müüa üritati. Samas jälle jagati tasuta banaane ja indiapäraseid maiustusi, mis mulle täitsa meeldivad.

Järgmine peatus selles hullumeelses päevas oli Emmanueli pool. Vaibhav otsustas siiski mitte tulla, aga see-eest liitus meiega Emmanueli uus kolleeg Prantsusmaalt. Vahetasime pilte, ainus mees meie seltskonnas üritas süüa teha, tekitades tuleohtlikke olukordi, ning meil kõigil oli tore. Tore on vahel ka tema korteri luksuslikkust nautida. Meie jaoks on juba köögilaud luksus. Pesumasinast ja sisekujundusest eriti rääkimata.

Vastu ööd tuli ette võtta veel üks käik restorani, kus Joy oma lõpupidu pidas. Meie ajastus oli suurepärane, mis tähendas, et teised astusid just uksest välja ja seega saime mugavalt kõigiga mõne sõna vahetada, Joy’d korduvalt kallistada ja mul on väga hea meel, et ta ikka enne lahkumist ära nägin.

Päeva kõige šokeerivam osa oli restoranist koju saamine. Saime ilma igasuguste vaidlusteta hea hinnaga rikša. Või nii me arvasime. Kokkuvõttes tundsime selle sõidu ajal ja järel ainult ennast odavana. Nimelt oli rikša peal kaks noormeest. See, kes meile hinnapakkumise tegi, nägi eriti limapalli moodi välja. No tõesti selline tüüp, kes meid päikseprillide ülevalt piidles ja silmadega sõi. Alguses istusid mõlemad tüübid ees, aga siis kolis see ilasem meie juurde.

Otseloomulikult oli tal vaja oma jalgu nii palju hargitada, et Katharina otsapidi minu süles istus. Kõik selleks, et mitte tüübiga füüsilises kontaktis olla. Siis tuli klassikaline ringutamisliigutus, mis lõppes käega meie seljataga. Veel oli naljakas, aga mitte kauaks.

Kui ta siis muudkui meelaid nägusid tegema hakkas, musihääli produtseeris ja muudkui „one, one“ kordas, tahtsime oksele hakata. Katarina oli päris närvis, sest tema pidi ju limapalli kõrval istuma ja sai enamuse sellest tähelepanust omale.

Korduvalt palusime tal lõpetada, ähvardasime poisssõpradele ja politseile helistamisega ning palusime rikša peatada. Viimast nad ei teinud. Iga politseiga ähvardamine andis meile rahu pooleks minutiks, mille järel algas katse number 2759. Viimaks kui nad said aru, et meil on tõsi taga, kolis limapall tagasi esiistmele. Enne veel oli ta korduvalt muside vahele küsinud, kas ma talle oma veepudelist juua anda ei tahaks. Ei, ei tahtnud. Ei tahtnud ka oma parimast relvast loobuda.

Viimaks palusime end kodust eemal suure tee ääres maha panna. Lootsin lihtsalt, et nad nõustuvad meid seal maha panema, mitte ei sõiduta peatumata linnast välja. Läks hästi. Muidugi selgus koha peal, et nad olid piisavalt jultunud, et meilt algul küsitud summat per face küsida. Peale pooletunnist ahistamist. Otseloomulikult me ei maksnud rohkem. Oleksime võinud ju ka üldse maksmata minema jalutada.

Me ei julgenud lasta end ka päris koju viia. Ei tahtnud oma aadressi reeta ja riskida sellega, et edaspidi iga päev nendega tegelema peaksin. Aga siis tuli ka päeva ainus hirmus hetk. Nimelt tundus, et nad ei lähegi ära ja me tõesti ei tahtnud, et nad meid jälitaks. Seega tegime nägu, et läheme suurde ülikooli hostelisse ja passisime seal ees ühe parkiva auto varjus, kuni Harsh meile vastu tuli. Helistasin talle ja palusin tal lennuga tulla midagi selgitamata.

Õnneks enne veel, kui ta kohale jõudis, olid limapallid siiski ära sõitnud ja hakkasime kodu poole jalutama. Harsh oli nii kuri, et me neid jobusid talle koju tümitamiseks jätte ei toonud, aga ma ei saanud seda riski võtta ja arvan ikka veel, et tegin õige valiku. Ükskõik, kui hea ta ka teiste läbi peksmises on/olnud on. Pealegi, ma ju ei teadnud, kas ja kes kodus on. Eraldatud kohta koos kahe limapalliga sõitmine ei tundunud just kõige mõistlikumana.

Igatahes jõudsime seekord õnnelikult koju. Tahtsin küll öökida vastikustundest ja suundusin otse duši alla, aga edasine õhtu oli tore. Lõbutsesime viimast õhtut üheskoos elades poiste ja nende sõpradega ning siis magasime ka paar tundi isegi.