High on life
Terve päeva oli üks tohutu närveldamine, sest pidime õhtul andma oma esimese loengu ja kõrgemad võimud ei suutnud kokkuleppele jõuda ega vist endalegi päris hästi selgeks mõelda, mida nad täpselt loengute aegades ega arvus ega selles, kas saan oma aine õpetamiseks aega nii palju, kui tahan või võib hiljem juhtuda, et peame samade tundide sisse Valentina teemad ka ära mahutama. Seega olin tõeline närvipundar, sest kõik muutus pidevalt ja ma ei osanud nii ju tutvustavat loenguti üles ehitada. Ei teadnud ju, mida tutvustada.
Viimasel hetkel selgus ka, et Valentina ei saa oma osaga õigeks ajaks valmis, peame jupi loengut veel ära andma inglise keele õpetajale, kes pidevalt tundi segas, kui nii võib öelda, dataprojektor ei suvatsenud koostööd teha ootamatult ja müüda klassiruumi jooksis ringi hiir. Mida veel, et mu stressitase lakke viia? Seda ma isegi ei kommenteeri, kui raske on mul Valentinaga koostööd teha, sest me oleme nii erinevad ja tihti tundub, et ehk omaette tehes saaksimegi edukalt hakkama, aga koos ei tule midagi välja. Vaidleme iga slaidi sisu üle isegi, kui teoreetiliselt on mõlemal samad teadmised ja õigus, aga näeme neid praktikasse rakendatult erinevalt. Ja mõlemad oleme kanged lõvid ka. Ilmeksimatud. Ja õpetamist mitte taluvad.
Igatahes, nii imelik kui see ka ei ole, esimene loeng läks väga hästi. Muidugi, alati saaks paremini, aga tegime niigi enda parima ette antud tingimustes. Igatahes, mul oli lõbus. Terve grupp naeris. Andsin neile spontaanselt ülesandeid ja selgus, et nad suudavad vägagi loomingulised olla. Loodetavasti saab nendega iga kord nii vaba õhkkond olema. Ja tundub, et neile pakub ka minu eriala huvi. Eks peame emaili teel täpsemalt läbi arutama, millele rohkem tähelepanu pöörata ja mida nad Valentina käpas olevatest aladest õppida tahaksid. Ja kuidas kõik olemasoleva aja sisse ära mahutada. Loodan vähemalt, et nad tulevad järgmine kord ka tagasi, sest nüüd tuleb mulle päev läbi aeg-ajalt loengu jaoks kasulinne mõtteid pähe.
Õhtul kohtusin Harshga ja olin edust niisuguses joovastuses, et kiljusin ta motikal, nõudsin arbuusi ja parki maha istumist ja tema muudkui naeris mu üle, aga vähemalt sõitis minuga risti-põiki linna läbi, et arbuusi leida. Parki ma teda ei saanudki seekord. Ja arbuusi ka ei saanud. Aga sõime koos indiapärast itaalia pastat ja siis ta viis mu koju. Sada meetrit emal kohast, kus ta mu maha pani, leidsin ka arbuusi normaalse hinnaga.
Istusin siis kodus õnnelikult lusika ja poole arbuusiga terrassile maha ning tegelesin hoolikalt seemnete lillepotti sülitamisega. Õnneks ei sülitanud pühade taimede peale. Aga nüüd on lootust kodust arbuusi saada. Äga päev kokkuvõttes. Öösel tegin veel uued slaidid valmis ja sain hakkama tehnilise küsimusega, millega itipoisid ei saanud
Terve päeva oli üks tohutu närveldamine, sest pidime õhtul andma oma esimese loengu ja kõrgemad võimud ei suutnud kokkuleppele jõuda ega vist endalegi päris hästi selgeks mõelda, mida nad täpselt loengute aegades ega arvus ega selles, kas saan oma aine õpetamiseks aega nii palju, kui tahan või võib hiljem juhtuda, et peame samade tundide sisse Valentina teemad ka ära mahutama. Seega olin tõeline närvipundar, sest kõik muutus pidevalt ja ma ei osanud nii ju tutvustavat loenguti üles ehitada. Ei teadnud ju, mida tutvustada.
Viimasel hetkel selgus ka, et Valentina ei saa oma osaga õigeks ajaks valmis, peame jupi loengut veel ära andma inglise keele õpetajale, kes pidevalt tundi segas, kui nii võib öelda, dataprojektor ei suvatsenud koostööd teha ootamatult ja müüda klassiruumi jooksis ringi hiir. Mida veel, et mu stressitase lakke viia? Seda ma isegi ei kommenteeri, kui raske on mul Valentinaga koostööd teha, sest me oleme nii erinevad ja tihti tundub, et ehk omaette tehes saaksimegi edukalt hakkama, aga koos ei tule midagi välja. Vaidleme iga slaidi sisu üle isegi, kui teoreetiliselt on mõlemal samad teadmised ja õigus, aga näeme neid praktikasse rakendatult erinevalt. Ja mõlemad oleme kanged lõvid ka. Ilmeksimatud. Ja õpetamist mitte taluvad.
Igatahes, nii imelik kui see ka ei ole, esimene loeng läks väga hästi. Muidugi, alati saaks paremini, aga tegime niigi enda parima ette antud tingimustes. Igatahes, mul oli lõbus. Terve grupp naeris. Andsin neile spontaanselt ülesandeid ja selgus, et nad suudavad vägagi loomingulised olla. Loodetavasti saab nendega iga kord nii vaba õhkkond olema. Ja tundub, et neile pakub ka minu eriala huvi. Eks peame emaili teel täpsemalt läbi arutama, millele rohkem tähelepanu pöörata ja mida nad Valentina käpas olevatest aladest õppida tahaksid. Ja kuidas kõik olemasoleva aja sisse ära mahutada. Loodan vähemalt, et nad tulevad järgmine kord ka tagasi, sest nüüd tuleb mulle päev läbi aeg-ajalt loengu jaoks kasulinne mõtteid pähe.
Õhtul kohtusin Harshga ja olin edust niisuguses joovastuses, et kiljusin ta motikal, nõudsin arbuusi ja parki maha istumist ja tema muudkui naeris mu üle, aga vähemalt sõitis minuga risti-põiki linna läbi, et arbuusi leida. Parki ma teda ei saanudki seekord. Ja arbuusi ka ei saanud. Aga sõime koos indiapärast itaalia pastat ja siis ta viis mu koju. Sada meetrit emal kohast, kus ta mu maha pani, leidsin ka arbuusi normaalse hinnaga.
Istusin siis kodus õnnelikult lusika ja poole arbuusiga terrassile maha ning tegelesin hoolikalt seemnete lillepotti sülitamisega. Õnneks ei sülitanud pühade taimede peale. Aga nüüd on lootust kodust arbuusi saada. Äga päev kokkuvõttes. Öösel tegin veel uued slaidid valmis ja sain hakkama tehnilise küsimusega, millega itipoisid ei saanud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar