Taas kolimine
Eile siis tuli pärast pikka ja väsitavat tööpäeva viimaks kolimine ette võtta. Harsh küll üritas mind ümber rääkida argumendiga, et oleksime kohe täitsa üksi kodus ja seda ju ei juhtu peaaegu kunagi. Nüüdsest aga hakkavad poisid päris tihti üksi jääma siiski, kuna Katharina lahkus eile ja mina ju olin ka sunnitud välja kolima.
Igatahes, õhtul siis jooksin koju pakkimist lõpetama. Pool aega kulus ikkagi kallistamisele ja järsku oligi Piyush ukse taga. Mehed siis laadisid mu asjad kiiresti autosse. Mul olid hullud süümekad, sest Piyush oli haige ja ikkagi tuli appi. Mul oli kurb. Harsh laulis terve õhtu kurba laulu väites, et see on lihtsalt ilus ja siis kõigele lisaks sadas hullu moodi vihma. Isegi taevas nuttis.
Kolimine ise läks üsna edukalt. Sain ka korraliku õhtusöögi ja siis rääkisime pikalt telefonis Ahmedabadi lover boy’ga, nagu Harsh Vaibhavi kutsub. Ta on päris tõsiselt seda minu Ahmedabadi tööle organiseerimise asja võtnud. Mina veel ei võta. Eks näis. Nii palju asju muutub kogu aeg ju.
Igatahes, järgmine samm oli taas Harshiga kokku saamine. Enne veel käisime Tushaga korraks väljas ja saime läbimärjaks ning mudaseks, sest üks autojuht otsustas meie kõrval täiskiirusel loikudest läbi sõita. Mul olid silmad ja suu sodi täis ja algul tahtis viha võimust võtta, sest ta isegi ei peatunud, et vabandada, aga siis ajas naerma, sest olukord oli lihtsalt nii tobe. Euroopas ei juhtuks seda kunagi, aga siis on autojuhid kunnid.
Seejärel jõudis Harsh kohale ja Tusha teavitas teda ilma igasuguse võltsvagaduseta, et ta ei tohi meie majast saja meetri kauguselegi tulla, sest üks kaebus ja ma pean jälle kolima. Samuti sain teada, et vähemalt seni, kuni Tusha ema veel siin elab, pean olema kodus hiljemalt kell üksteist. Imelik. Oleksin nagu taas varateismeline, keda piirama pean. Nemad küll põhjendasid seda sellega, et hiljemalt kell üksteist keeravad nad ukse lukku.
Väga paljusid reegleid ma veel ei tea, aga vähemalt riietuse pärast väga kodus muretsema ei pea ja nad on kõik väga toredad. Täna tegi Tusha ema mulle eraldi röstsaia, mis maitses imehästi värske või ning munataime curryga, sest nende indiapärane puder on üks väheseid kohalikke toite, mis mu suus lausa ringi käib ja mida, pisarad silmis, alla neelanud olen.
Tulin tööle üle pika aja juhuslikult jagatud rikšaga ja see oli ikka sigakallis, aga mis valikut mul oli? Nüüd igatahes on alanud uus eluetapp.
Eile siis tuli pärast pikka ja väsitavat tööpäeva viimaks kolimine ette võtta. Harsh küll üritas mind ümber rääkida argumendiga, et oleksime kohe täitsa üksi kodus ja seda ju ei juhtu peaaegu kunagi. Nüüdsest aga hakkavad poisid päris tihti üksi jääma siiski, kuna Katharina lahkus eile ja mina ju olin ka sunnitud välja kolima.
Igatahes, õhtul siis jooksin koju pakkimist lõpetama. Pool aega kulus ikkagi kallistamisele ja järsku oligi Piyush ukse taga. Mehed siis laadisid mu asjad kiiresti autosse. Mul olid hullud süümekad, sest Piyush oli haige ja ikkagi tuli appi. Mul oli kurb. Harsh laulis terve õhtu kurba laulu väites, et see on lihtsalt ilus ja siis kõigele lisaks sadas hullu moodi vihma. Isegi taevas nuttis.
Kolimine ise läks üsna edukalt. Sain ka korraliku õhtusöögi ja siis rääkisime pikalt telefonis Ahmedabadi lover boy’ga, nagu Harsh Vaibhavi kutsub. Ta on päris tõsiselt seda minu Ahmedabadi tööle organiseerimise asja võtnud. Mina veel ei võta. Eks näis. Nii palju asju muutub kogu aeg ju.
Igatahes, järgmine samm oli taas Harshiga kokku saamine. Enne veel käisime Tushaga korraks väljas ja saime läbimärjaks ning mudaseks, sest üks autojuht otsustas meie kõrval täiskiirusel loikudest läbi sõita. Mul olid silmad ja suu sodi täis ja algul tahtis viha võimust võtta, sest ta isegi ei peatunud, et vabandada, aga siis ajas naerma, sest olukord oli lihtsalt nii tobe. Euroopas ei juhtuks seda kunagi, aga siis on autojuhid kunnid.
Seejärel jõudis Harsh kohale ja Tusha teavitas teda ilma igasuguse võltsvagaduseta, et ta ei tohi meie majast saja meetri kauguselegi tulla, sest üks kaebus ja ma pean jälle kolima. Samuti sain teada, et vähemalt seni, kuni Tusha ema veel siin elab, pean olema kodus hiljemalt kell üksteist. Imelik. Oleksin nagu taas varateismeline, keda piirama pean. Nemad küll põhjendasid seda sellega, et hiljemalt kell üksteist keeravad nad ukse lukku.
Väga paljusid reegleid ma veel ei tea, aga vähemalt riietuse pärast väga kodus muretsema ei pea ja nad on kõik väga toredad. Täna tegi Tusha ema mulle eraldi röstsaia, mis maitses imehästi värske või ning munataime curryga, sest nende indiapärane puder on üks väheseid kohalikke toite, mis mu suus lausa ringi käib ja mida, pisarad silmis, alla neelanud olen.
Tulin tööle üle pika aja juhuslikult jagatud rikšaga ja see oli ikka sigakallis, aga mis valikut mul oli? Nüüd igatahes on alanud uus eluetapp.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar