Vägev päev
Vägev öö ka. Enamusest juba rääkisin, aga alles pärast selle slimeballi ja paljude teiste lahkumist läks ägedaks. Mina, Valentina, Mudit ja üks poiss veel aiesecist jäime ööseks. Valentina tahtis tantsida. Mul ei olnud algul üldse tantsutuju ja siis Mudit ütles, et sa nagunii ei oskagi tantsida üldse, ses tiga kord, kui me koos proovime, saab sellest üks eluohtlik koperdamine. Aga siis vihast või ma ei teagi, miks, elasin end tõeliselt muusikasse sisse ega hoolinud enam teiste arvamusest. Ja siis hakkasid komplimendid tulema ning mu egole pai tegema. Ja siis me tantsisime ja tantsisime ja tantsisime. Kõik abivahendid läksid kaubaks ja Mudit vaatas mind, suu lahti, kuni pidi tunnistama, et pole ma nii kehv selles midagi. Ootamatu boonus võit. Ma nautisin nagunii tantsimist ennast. Ja siis ma mängisin Muditiga veidi. Ta on ikka tõeline playboy. Ta võiks juba teada, et ma olengi tease, aga Harsh on ju tema sõber ja elukaaslane ning selgelt ma ei hakka temaga kõiki piire ületama. Ma võin tantsida temaga hullumisegi, jagada isegi voodit ja magada kaisus, aga seal tulebki piir vastu. Veidi pidin ka kätega selgitustööd tegema, aga kokkuvõttes oli tore end tõeliselt lõdvaks lasta.
Hommikul ärkasime vara, nii et välja magamisest ei tulnud midagi välja. Nimelt Valentina ja Nayara olid kokku leppinud, et alustavad linnaekskursiooni väga vara. Aga väga varajasest ei tulnud mdiagi välja, sest Itaalia ajaarusaam on üsna sarnane India ajaarusaamale. Seega veetsime paar tundi Nayaraga kahekesi kerjuseid tõrjudes ja Valentinat oodates, kes hilinemisest teadlik olles ikka jala tulla otsustas. Nojah. Pole üldse mõtet reageerida sellistele asjadele. Tavaolukorras vihastaksin korralikult, aga siin on see nii tavapärane.
Igatahes, käisime Sajaji Baugi pargis jälle ning siis tahtsime minna lõpuks Laxmi Vilas paleed vaatama. See peaks olema siinne peamine vaatamisväärsus, aga nad ei tahtnud meid ilma piletita isegi maja lähedale lasta ja me ei tahtnud mitmel põhjusel majja sisse minna ega selleks ka piletit osta. Seega imetlesime kaugelt puude vahelt paistvaid jupikesi ning jalutasime hoopis vanalinna. Tee peal sattusime pulma tähistamist nägema. Seda osa siis, kus külalised paraadimuusika saatel tänaval tantsivad ja meid tõmmati ka tantsima. Oli tore ja tohutult naljakas. Nägime ka ehitud peigmehe ära, aga sellest ma aru ei saanudki, kus ja kes pruut on. Ei ole siin nii lihtne, et otsi lihtsalt valget kleiti.
Sattusin ka elus esimest korda juhuslikult mošeesse. Õigemini lasti meid vaid selle hoovialale, sest naissugu ei tohi sinna siseneda. Oli ikkagi huvitav. Ja avastasin, et olin kunagi juba samast mošeest enese teadmata pilti teinud. Nimelt see on üle tee Piyushi aashramist.
Ahjaa… nägin lõpuks ära ka Piyushi tellitud klaasikunstniku ekstra mulle tehtud töö. Ootasin huviga ja arvasin, et personaalne klaasteos saab igal juhul olema vägev ja nüüd ei tea, kuidas Piyushile näkk vaadata ja valetada, et olen vaimustuses. Sest ma kohe üldse ei ole seda. Miks ma peakski? Rohkem kui kuu aega teostamisel olnud tööks on halvasti klaasi sisse prinditud Facebookist varastatud foto. No tõesti. Kas mul peaks lõug jälle üllatusest vastu maad vajuma? Akvarellmaal oli ikka palju vägevam.
Igatahes, tagasi eilsesse päeva. Tahtsime Valentinale turuala näidata ja mina tahtsin ühtlasi endale traditsioonilist navratri kostüümi. Olin vaid kuulnud, et on midagi erilist, aga selle väljanägemisest polnud aimugi, seega võttis aega, et õiget sorti kostüüme eristama õppida. Viimaks leidsime neid ka seeditava hinnaga ja ostsin oma shoppamishulluses kohe kaks tükki. Neist saavad palju vägevamad suveniirid kui sarid on. Eile juba proovisin neid selga ja nüüd sunnin Harshi ka õppima Navratri tantsu – garbat. Ma kavatsen oma kostüümides maksimaalselt linna peal uhkeldada mõne nädala pärast. Aga enne tahaks taas mõne kilo kaalust alla võtta. Viimastel nädalatel on heade söökide peal kilosid selgelt liiga palju juurde tulnud. Ja eilsed jäätised, kookosed, nutella ja krõpsud ei teinud ka just head.
Õhtuks oli meid kutsutud ühe Jordaania poisi – Ameri – poole araabiapärast toitu testima. Ma ei oleks eluski arvanud, et see niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii maitsev võib olla. Toidu nimi võiks meiepärases kirjapildis olla midagi sellist nagu mloohaia. Proovige googeldada. Ja omatehtud mittevürtsine liha võttis meid kõiki sõnatuks. Terve seltskond sõi vaikides. Sain lõpuks tuttavaks selle poole paariga, mille meespool minu firmasse praktikale tulla tahtis ning lahenduse sai ka müsteerium, miks ta siiski ei tulnud. Nimelt Paritosh keeras talle lihtsat s*tta, kuna ei saanud oma tööga hakkama ega suutnud kerget kriitikat taluda. Seega ta ütles poolakale lihtsalt, et meie firma ei taha teda ja seda kõike pärast minu bossi aktsepteerimisteadet. Kahju, et poola noormees uuesti mulle ei kirjutanud. Oleksin selle ehk lahendada suutnud. Seejärel toodi meile veel külmi mangomahlu kusagilt ja viimaks maandusin kodus oma voodis. Olen juba üsna kindel, et siiski võtan veel korra kolimise ette, sest luksuslikust elamiskohast on järele jäänud vaid tühi korter kaugel.
Vägev öö ka. Enamusest juba rääkisin, aga alles pärast selle slimeballi ja paljude teiste lahkumist läks ägedaks. Mina, Valentina, Mudit ja üks poiss veel aiesecist jäime ööseks. Valentina tahtis tantsida. Mul ei olnud algul üldse tantsutuju ja siis Mudit ütles, et sa nagunii ei oskagi tantsida üldse, ses tiga kord, kui me koos proovime, saab sellest üks eluohtlik koperdamine. Aga siis vihast või ma ei teagi, miks, elasin end tõeliselt muusikasse sisse ega hoolinud enam teiste arvamusest. Ja siis hakkasid komplimendid tulema ning mu egole pai tegema. Ja siis me tantsisime ja tantsisime ja tantsisime. Kõik abivahendid läksid kaubaks ja Mudit vaatas mind, suu lahti, kuni pidi tunnistama, et pole ma nii kehv selles midagi. Ootamatu boonus võit. Ma nautisin nagunii tantsimist ennast. Ja siis ma mängisin Muditiga veidi. Ta on ikka tõeline playboy. Ta võiks juba teada, et ma olengi tease, aga Harsh on ju tema sõber ja elukaaslane ning selgelt ma ei hakka temaga kõiki piire ületama. Ma võin tantsida temaga hullumisegi, jagada isegi voodit ja magada kaisus, aga seal tulebki piir vastu. Veidi pidin ka kätega selgitustööd tegema, aga kokkuvõttes oli tore end tõeliselt lõdvaks lasta.
Hommikul ärkasime vara, nii et välja magamisest ei tulnud midagi välja. Nimelt Valentina ja Nayara olid kokku leppinud, et alustavad linnaekskursiooni väga vara. Aga väga varajasest ei tulnud mdiagi välja, sest Itaalia ajaarusaam on üsna sarnane India ajaarusaamale. Seega veetsime paar tundi Nayaraga kahekesi kerjuseid tõrjudes ja Valentinat oodates, kes hilinemisest teadlik olles ikka jala tulla otsustas. Nojah. Pole üldse mõtet reageerida sellistele asjadele. Tavaolukorras vihastaksin korralikult, aga siin on see nii tavapärane.
Igatahes, käisime Sajaji Baugi pargis jälle ning siis tahtsime minna lõpuks Laxmi Vilas paleed vaatama. See peaks olema siinne peamine vaatamisväärsus, aga nad ei tahtnud meid ilma piletita isegi maja lähedale lasta ja me ei tahtnud mitmel põhjusel majja sisse minna ega selleks ka piletit osta. Seega imetlesime kaugelt puude vahelt paistvaid jupikesi ning jalutasime hoopis vanalinna. Tee peal sattusime pulma tähistamist nägema. Seda osa siis, kus külalised paraadimuusika saatel tänaval tantsivad ja meid tõmmati ka tantsima. Oli tore ja tohutult naljakas. Nägime ka ehitud peigmehe ära, aga sellest ma aru ei saanudki, kus ja kes pruut on. Ei ole siin nii lihtne, et otsi lihtsalt valget kleiti.
Sattusin ka elus esimest korda juhuslikult mošeesse. Õigemini lasti meid vaid selle hoovialale, sest naissugu ei tohi sinna siseneda. Oli ikkagi huvitav. Ja avastasin, et olin kunagi juba samast mošeest enese teadmata pilti teinud. Nimelt see on üle tee Piyushi aashramist.
Ahjaa… nägin lõpuks ära ka Piyushi tellitud klaasikunstniku ekstra mulle tehtud töö. Ootasin huviga ja arvasin, et personaalne klaasteos saab igal juhul olema vägev ja nüüd ei tea, kuidas Piyushile näkk vaadata ja valetada, et olen vaimustuses. Sest ma kohe üldse ei ole seda. Miks ma peakski? Rohkem kui kuu aega teostamisel olnud tööks on halvasti klaasi sisse prinditud Facebookist varastatud foto. No tõesti. Kas mul peaks lõug jälle üllatusest vastu maad vajuma? Akvarellmaal oli ikka palju vägevam.
Igatahes, tagasi eilsesse päeva. Tahtsime Valentinale turuala näidata ja mina tahtsin ühtlasi endale traditsioonilist navratri kostüümi. Olin vaid kuulnud, et on midagi erilist, aga selle väljanägemisest polnud aimugi, seega võttis aega, et õiget sorti kostüüme eristama õppida. Viimaks leidsime neid ka seeditava hinnaga ja ostsin oma shoppamishulluses kohe kaks tükki. Neist saavad palju vägevamad suveniirid kui sarid on. Eile juba proovisin neid selga ja nüüd sunnin Harshi ka õppima Navratri tantsu – garbat. Ma kavatsen oma kostüümides maksimaalselt linna peal uhkeldada mõne nädala pärast. Aga enne tahaks taas mõne kilo kaalust alla võtta. Viimastel nädalatel on heade söökide peal kilosid selgelt liiga palju juurde tulnud. Ja eilsed jäätised, kookosed, nutella ja krõpsud ei teinud ka just head.
Õhtuks oli meid kutsutud ühe Jordaania poisi – Ameri – poole araabiapärast toitu testima. Ma ei oleks eluski arvanud, et see niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii maitsev võib olla. Toidu nimi võiks meiepärases kirjapildis olla midagi sellist nagu mloohaia. Proovige googeldada. Ja omatehtud mittevürtsine liha võttis meid kõiki sõnatuks. Terve seltskond sõi vaikides. Sain lõpuks tuttavaks selle poole paariga, mille meespool minu firmasse praktikale tulla tahtis ning lahenduse sai ka müsteerium, miks ta siiski ei tulnud. Nimelt Paritosh keeras talle lihtsat s*tta, kuna ei saanud oma tööga hakkama ega suutnud kerget kriitikat taluda. Seega ta ütles poolakale lihtsalt, et meie firma ei taha teda ja seda kõike pärast minu bossi aktsepteerimisteadet. Kahju, et poola noormees uuesti mulle ei kirjutanud. Oleksin selle ehk lahendada suutnud. Seejärel toodi meile veel külmi mangomahlu kusagilt ja viimaks maandusin kodus oma voodis. Olen juba üsna kindel, et siiski võtan veel korra kolimise ette, sest luksuslikust elamiskohast on järele jäänud vaid tühi korter kaugel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar