Roomates koju
Oli jälle väga pikk päev. Jalutasin hommikul varavalges ülemuse juurde ja muidugi terve ta perekond magas veel tund aega, et siis enesestmõistetavalt ja midagi selgitamata hommikusöögile laekuda. Mulle serveeriti ekstra ilma chillita hommikusööki, mis oli ikka tulivürtsine. Huvitav, milline see chilliversioon veel oli?
Järgmised paar tundi loksusime jälle autos Surati poole. Sain päris mitut klienti nõustada ja tunnen end selles aina kindlamalt. Samas aga võib öelda ka, et faktide osas olen aina ebakindlam, sest päev päevalt tuleb aina rohkem bluffi ja lihtsalt teadmatust välja. Seekord siis selgus, et meie Rootsi programm on nii suures ulatuses bluff, et mul hakkas häbi ja veel nii mitmel tasemel, et seda on võimatu kontrollida või välja selgitada, mis on tõde.
Koju hakkasime sõitma seekord isegi normaalsel ajal, aga ma ei tea, kuidas – igatahes kulus selleks peaaegu viis tundi. Tee peal tegin endaga inimkatseid, võttes vastu Suure Ülemuse poolt nina alla pistetud kes teab, kust tulnud pirni ja hiljem süües korralikult õhtust restoranis, kus oli siiani parim lassi ja kõige selgemate sõrmejälgedega serveerimisnõud.
Suur Ülemus on ju väga tore, aga suutis mul taaskord suu lahti ehmatada küsides, milliseid aineid ma õpetada tahaks. Magistritaseme üliõpilastele. Et jah… hirm on suur, aga väljakutse ka vastupandamatu. Eks näis, kuidas minu kaks eile lisandunud ametinimetust – õppejõud ja tudengite koordinaator praktikas välja kujunevad.
Koju jõudes olin nii väsinud, et ei suutnud juba linna piires üle kahe minuti silmi lahti hoida ja kuna mu telefon oli ju ikka tühi, siis lihtsalt lootsin, et Harsh on kodus ega viska mind välja. Vastasel juhul oleksin oma väsimuses lihtsalt nende ukse ees maganud. Aga vahelduse mõttes lasi ta mind juba esimese kellahelina peale sisse ning lohistas üles korrusele, kus meie kaks geeniust tema Cv kallal töötanud olid. Sain neile viimaks laadasuveniirid üle antud, olles pidanud selleks väikseidki vahemaid roomates läbima. Väsimusest. Kuidagimoodi vedasin end ka duši alla ja edasi rohkem eriti ei mäleta. Olin veel hommikulgi nii sügavalt maganud, et harsh ei hakanud mind üles ajama ja seega ei näinudki ma teda enne Mumbaisse sõitu. Seekord siis on tema see mineja. Ütlesin talle ka, et tahaks talle korraga good luck ja Bad luck soovida sel tobedal tööintervjuul, mis teda minust nii kaugele viia ähvardab, aga ma ei taha takistada teda oma unistusi järgimas.
Oli jälle väga pikk päev. Jalutasin hommikul varavalges ülemuse juurde ja muidugi terve ta perekond magas veel tund aega, et siis enesestmõistetavalt ja midagi selgitamata hommikusöögile laekuda. Mulle serveeriti ekstra ilma chillita hommikusööki, mis oli ikka tulivürtsine. Huvitav, milline see chilliversioon veel oli?
Järgmised paar tundi loksusime jälle autos Surati poole. Sain päris mitut klienti nõustada ja tunnen end selles aina kindlamalt. Samas aga võib öelda ka, et faktide osas olen aina ebakindlam, sest päev päevalt tuleb aina rohkem bluffi ja lihtsalt teadmatust välja. Seekord siis selgus, et meie Rootsi programm on nii suures ulatuses bluff, et mul hakkas häbi ja veel nii mitmel tasemel, et seda on võimatu kontrollida või välja selgitada, mis on tõde.
Koju hakkasime sõitma seekord isegi normaalsel ajal, aga ma ei tea, kuidas – igatahes kulus selleks peaaegu viis tundi. Tee peal tegin endaga inimkatseid, võttes vastu Suure Ülemuse poolt nina alla pistetud kes teab, kust tulnud pirni ja hiljem süües korralikult õhtust restoranis, kus oli siiani parim lassi ja kõige selgemate sõrmejälgedega serveerimisnõud.
Suur Ülemus on ju väga tore, aga suutis mul taaskord suu lahti ehmatada küsides, milliseid aineid ma õpetada tahaks. Magistritaseme üliõpilastele. Et jah… hirm on suur, aga väljakutse ka vastupandamatu. Eks näis, kuidas minu kaks eile lisandunud ametinimetust – õppejõud ja tudengite koordinaator praktikas välja kujunevad.
Koju jõudes olin nii väsinud, et ei suutnud juba linna piires üle kahe minuti silmi lahti hoida ja kuna mu telefon oli ju ikka tühi, siis lihtsalt lootsin, et Harsh on kodus ega viska mind välja. Vastasel juhul oleksin oma väsimuses lihtsalt nende ukse ees maganud. Aga vahelduse mõttes lasi ta mind juba esimese kellahelina peale sisse ning lohistas üles korrusele, kus meie kaks geeniust tema Cv kallal töötanud olid. Sain neile viimaks laadasuveniirid üle antud, olles pidanud selleks väikseidki vahemaid roomates läbima. Väsimusest. Kuidagimoodi vedasin end ka duši alla ja edasi rohkem eriti ei mäleta. Olin veel hommikulgi nii sügavalt maganud, et harsh ei hakanud mind üles ajama ja seega ei näinudki ma teda enne Mumbaisse sõitu. Seekord siis on tema see mineja. Ütlesin talle ka, et tahaks talle korraga good luck ja Bad luck soovida sel tobedal tööintervjuul, mis teda minust nii kaugele viia ähvardab, aga ma ei taha takistada teda oma unistusi järgimas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar