Täna on Tusha sünnipäev. Veel viimaseid minuteid. Ta väldib seda veel rohkem kui mina millegipärast, aga ta ema tegi kooki ja tellis Domino’s pitsat. Nämm. Aga ma ei hakka kunagi aru saama taimsetest ainult ühe kattega juustuta pitsadest. Sama hästi võiks seda näiteks tomatisaiaks kutsuda.
Tööpäev oli… tööpäev. Ainus põnevam asi oli aiesecarite kutse valitsuse poolt kinni makstud reisile kuhugi kõrbe laadale nädalavahetuseks, kus kohalikud metsast välja tulevad, kirjud riided selga ajavad ja kaasasid endale otsivad. Närveerisin terve päeva, kas ülemus lubab meil minna või mitte. Oleksin tahtnud ka Harshi kaasa võtta, sest kes teab, mis jamadesse seal üksinda satun – väidetavalt võivad seal kohalikud mehed nendega vestlema jäänud neiusid õigusega oma tulevasteks kaasadeks lugeda - aga ta ei saanud nädalavahetust vabaks. Hakkan juba tema bossi vihkama. Näen teda ju niigi nüüd harva ja esimest korda olen mina see, kes tahaks rohkem koos olla oma kallimaga. Üheksa tundi tööl veeta ilma temata on rohkem kui vaja ja sel nädalal on tal väga halb töögraafik ka.
Erinevate kokkusattumuste kiuste või tõttu õnnestus täna õhtul kohtuda üle kuu aja Pinakiniga, kellega tutvusin oma esimesel tööpäeval. Oli veidi kohmetu. Ei teadnud, mida talle rääkida või mida juba rääkinud olin. Sellegipoolest oli tore, käisime päris kohvikus päris kohvi joomas ja siis viis ta mu koju – või noh nii lähedale, kui ühiskonna märkamata saab. Naljakas on see elu ikka.
Igatahes, saime viimaks loa nädalavahetuse vabaks võtta ja ühtlasi sain teada, et lähen homme jälle ootamatult Suratisse kes teab, mida tegema, sest ülemus tahab minuga aega veeta. No olgu. Ma oleksin nii tahtnud täna kontorist välja saada, aga Murphy andis endast jälle parima. Loomulikult lähen homme mingiks 20-tunniseks päevaks tööle ja jään ilma Ricki lahkumisõhtusöögist. Samuti pidin kurvastusega teatama Harshile, et me jälle ei kohtu. Olenemata sellest, et tema oil ekstra pool päeva vabaks võtnud, et saaksime koos õhtustada vms ja sellest mulle rõõmsalt mõne tunni eest teatanud.
Ahjaa… seda nalja ka, et meie valvur ei tahtnud mind mu oma koju lubada, sest ma olen ju selgelt mingi kahtlane tegelane. Mis see valge emane ikka siit peenest majast vastu ööd otsib eks!? Õnneks üks naabritüdruk tundis mu ära ja seletas umbkeelsele vanamehele, et ma elan siin. Huh. Ma polnud ju sugugi kindel, et keegi kodus oleks olnud mind ootamas.
Tööpäev oli… tööpäev. Ainus põnevam asi oli aiesecarite kutse valitsuse poolt kinni makstud reisile kuhugi kõrbe laadale nädalavahetuseks, kus kohalikud metsast välja tulevad, kirjud riided selga ajavad ja kaasasid endale otsivad. Närveerisin terve päeva, kas ülemus lubab meil minna või mitte. Oleksin tahtnud ka Harshi kaasa võtta, sest kes teab, mis jamadesse seal üksinda satun – väidetavalt võivad seal kohalikud mehed nendega vestlema jäänud neiusid õigusega oma tulevasteks kaasadeks lugeda - aga ta ei saanud nädalavahetust vabaks. Hakkan juba tema bossi vihkama. Näen teda ju niigi nüüd harva ja esimest korda olen mina see, kes tahaks rohkem koos olla oma kallimaga. Üheksa tundi tööl veeta ilma temata on rohkem kui vaja ja sel nädalal on tal väga halb töögraafik ka.
Erinevate kokkusattumuste kiuste või tõttu õnnestus täna õhtul kohtuda üle kuu aja Pinakiniga, kellega tutvusin oma esimesel tööpäeval. Oli veidi kohmetu. Ei teadnud, mida talle rääkida või mida juba rääkinud olin. Sellegipoolest oli tore, käisime päris kohvikus päris kohvi joomas ja siis viis ta mu koju – või noh nii lähedale, kui ühiskonna märkamata saab. Naljakas on see elu ikka.
Igatahes, saime viimaks loa nädalavahetuse vabaks võtta ja ühtlasi sain teada, et lähen homme jälle ootamatult Suratisse kes teab, mida tegema, sest ülemus tahab minuga aega veeta. No olgu. Ma oleksin nii tahtnud täna kontorist välja saada, aga Murphy andis endast jälle parima. Loomulikult lähen homme mingiks 20-tunniseks päevaks tööle ja jään ilma Ricki lahkumisõhtusöögist. Samuti pidin kurvastusega teatama Harshile, et me jälle ei kohtu. Olenemata sellest, et tema oil ekstra pool päeva vabaks võtnud, et saaksime koos õhtustada vms ja sellest mulle rõõmsalt mõne tunni eest teatanud.
Ahjaa… seda nalja ka, et meie valvur ei tahtnud mind mu oma koju lubada, sest ma olen ju selgelt mingi kahtlane tegelane. Mis see valge emane ikka siit peenest majast vastu ööd otsib eks!? Õnneks üks naabritüdruk tundis mu ära ja seletas umbkeelsele vanamehele, et ma elan siin. Huh. Ma polnud ju sugugi kindel, et keegi kodus oleks olnud mind ootamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar