september 06, 2010

6. september

Ma olen jälle nii väsinud, et silme eest on kirju. Ja täna on f*ing esmaspäev alles. Aga jah… rohkem kui sada ületundi kuus, mille eest ähvardatakse firma poliitika kohaselt mitte maksta, võib seda vist teha küll. Ei tea… ei ole varasemalt sellist kogemust. Teine variant on… no sellele ma ei taha veel mõelda.
Laupäeval hakkas ka tööl paha pärast õhtust kohvi ja mitte miski ei aidanud tunde. Viimaks glükoosijook tegi imet, aga siis juba tuli Harsh mulle järele. Õues ladistas vihma ja ta keskendus nii väga mitte kraavi sõitmisele, et sõitis vastassuunas, kuni me kumbki ei saanud enam aru, kus me oleme. Mul oli nii naljakas. Ta isegi ei märganud, et midagi on valesti, kuni mina küsisin, kas me sõidame linnast välja sööma seekord vms.
Õhtul vajusime ülimalt varakult magama. Kohe täitsa tõsiselt. Ja hommikul pidin vara ärkama teenija pärast, kes jäi muidugi kõvasti hiljaks, aga Harsh oli mind sada korda palunud, et ma siiski ärkaksin hommikul ja end sündsalt riietaksin. Terve õhtu ja öö veetsin taas tema triiksärgis, mis minu seljas nagunii parem välja näeb, sest mu enda riided olid ju märjad ja juhtumisi minu kodu ja tema kodu ei ole enam samad. Üsna veider. Tunnen end jälle kodutuna. Mis on kodu? Ja mis see tema kodu on? Kuidas ma seda kutsuma peaksin?
Eilne õhtu oli vähemalt tore. Kui järjekordselt rikšajuhiga vägikaika vedamist mitte arvesse võtta. See on nii normaalne, et kõigepealt üritab ta sul nahka üle kõrvade tõmmata ja siis tahab kätt suruda. Ei loksuta enam eriti.
Koju jõudes avastasin, et Tusha revideerib oma ehteid. Nägin peaaegu kohe ühte imeilusat ehetekarpi ja kommenteerisin seda. Minu üllatuseks selgus, et keegi ta sugulane toodab sellist kraami ja tal on neid hulgem. Otseloomulikult palusin kõik välja kraamida ja tegin vist ära poole vajalikest suveniiriostudest, kuigi koju minekuni on veel kuid aega. Eks näis, palju ma neist ostudest edasi kinkida üldse raatsin. Need olid täpselt sellist masti asjad, mida oma koju tahaksin kui mälestusesemeid, aga veel ei suuda endale nelja uue ehetekarbi soetamist põhjendada. Aga ei anna veel alla ka:D Igatahes, vägev aaretejaht oli. Mul ei olnud üldse plaanis sel nädalal sopata, aga kui aarded koju odavalt kätte tulevad… wow.
Ikka veel ei hammusta uut elukorraldust läbi, aga tõsiselt naudin kodutoitu. Sibulast hoolimata. Nende pere ei söö liiga vürtsist ega magusat, nii et tunnen end täitsa hästi.
Täna hommikul ootas mind postkastis ka üks tore üllatus. Viimaks ometi andis märku endast ammu reklaamitud Itaalia praktikant, kellel on taaskord sada väikest küsimust ja kõhklust ja mulle täitsa meeldib see kergelt mentoriks olek. Kogu oma segaduses tean, et tema seisukohast olen siiski juba ekspert India alal. Tore on kellegi segadusi leevendada. Ta oli nii tänulik, et üldse tema kirjale reageerisin ja tema elevust oli nii hea näha. Sain isegi energiat juurde vastu pidamiseks, aga püüdsin talle siiski realistlikku pilti siinsest elust maalida. Eks näis, kas ja millal ta siia jõuab.

Kommentaare ei ole: