Mehed on hullud!
Öeldakse küll, et naised on hullud, aga tegelikkuses tundub asi vastupidine olevat. Miks muidu olen ma päev päeva järel kimbatuses, mida nendega peale hakata. Praegugi istub mu kõrval üks, kes ei taha kuidagi aktsepteerida seda, et ma olen suhtes. Teda ei huvita. Ta tahab ikka mind suudelda. Ärritav. Nagu ka kõik need teised, kes pidevalt mulle ligi ajavad, mitmetähenduslikke sõnumeid saadavad ja muidu ila ajavad. Tänase päeva topp lause oli vast Vaibhavilt, kes ütles: tule juba täna töölt ära. Koli Ahmedabadi ja ma pean sind üleval nii kaua kui vaja.
See oli umbes sama hea kui eilne ülemuse naise visatud: you can teach Swedish right?
Aga otseloomulikult. Ja otseloomulikult tahangi ma nüüd seda siin lisaks kõigele muule õpetama hakata.
Ja siis kõik muu stress, väsimus, segane eraelu ning igast küljest piiravad järeleandmatud tüübid. Ma lähen ka hulluks nii ja Harsh ainult naerab ning käsib mul olukorrast rõõmu tunda. Jah, muidugi! Ma ei jõua ära oodata, millal ta tagasi jõuab. Peab mu turvameheks hakkama:D Nagu tõsiselt. Võimatu on siin vallalisena rahulikult elada. Vähemalt sõna „poisssõber“ peletab osa aktiviste eemale. Kahjuks mitte kõiki. Täna käitub tore ülemus ka jälle imelikult. Ja eile üle mõne aja taas kohtudes kukkus kohe kallistama. Mul ei ole midagi temaga sõbrad olemise vastu, aga mingid piiri peavad säilima professionaalsete tööalaste suhete hoidmiseks. Kuigi professionaalsust kohtab Indias üldse väga harva. Või vähemalt selline on minu kogemus.
Olin täna natuke liiga bitch ka oma imelikus tujus Vaibhaviga. Ei viitsinud ta ila ees süümekaid tunda. Ja ta on tore poiss ja valmis minu heaks vist küll mida iganes tegema. Ja mina üritan jääda külmaks ja neutraalseks, aga samas sõbralikuks ning tänulikuks. Aga nii raske on piire hoida. Igatahes, suutsin kogemata temaga tunde vastik olla tema sünnipäeval. Kui ta siis seda mulle väga läbi lillede meelde tuletada püüdis, siis läks ikka veel aega, et ma õigesti reageeriksin. Ei tea, kas suutsingi.
Igatahes, hetkel olen jälle Sama kodus. Nimelt sain eile õhtul teate, et täna on pidu Muditi pool ja ma võin kaasa võtta, keda iganes ma tahan. Saatsin siis iroonilise sõnumi Muditile endale ka, et kellegi Muditi pool on pidu ja kas ta tahab ka tulla. Ta sai mu mõttele pihta ja vastas, et kahjuks on tal juba tegemist. Siseringinaljad on need kõige paremad.
Igatahes, kuna mul on ikka veel nende võti kotis, siis paluti mul majja sisse murda ja esimesed külalised kohale juhatada. Mul polnudki selle vastu midagi, sest ma ei suuda siiani veel harjuda mõttega, et see ei ole enam minu kodu. Raskendavaks asjaoluks on muidugi ka see, et veedan ikka pooled ööd siin asjaolude sunnil. Ja varsti tuleb langetada otsus, kas ja kuhu kolin – Suure Ülemuse juurde, Jay juurde või ei koligi. Ükski variant ei ole ideaalne.
Ahjaa… olen täna veel kahjurõõmus. See töö ei sobinud Harshile. Yay. Ju ta siis on veel minu päralt mõnda aega, mõtleb egoistlik Maria. Sain üle kuude veini mekkida, mille Valentina Itaaliast kaasa tõi ning Nutellat ka. Tunnen end jälle inimesena. Need väiksed rõõmud… Lähen nüüd tagasi teise tuppa suitsuhaisu sisse sotsialiseerima, et ometi järjekordne tüüp mu õla pealt eemale peletada. Ta siin räägib, kui hästi ma lõhnan ja kui ilusti mu nägu läigib ja muudkui uurib, mida ma Harshis leian. Just seda leiangi, et ta ei ole pealetükkiv ega armukade. Ta käitub täpselt nii, nagu ise tahab. Ja kuigi vahel on see ärritav, olen üsna kindel, et what you see is what you get vähemalt. Mina olen ju ka üsna suures osas selline – kergesti loetav lahtine raamat. Nüüd aga head ööd, mu kallid!
Öeldakse küll, et naised on hullud, aga tegelikkuses tundub asi vastupidine olevat. Miks muidu olen ma päev päeva järel kimbatuses, mida nendega peale hakata. Praegugi istub mu kõrval üks, kes ei taha kuidagi aktsepteerida seda, et ma olen suhtes. Teda ei huvita. Ta tahab ikka mind suudelda. Ärritav. Nagu ka kõik need teised, kes pidevalt mulle ligi ajavad, mitmetähenduslikke sõnumeid saadavad ja muidu ila ajavad. Tänase päeva topp lause oli vast Vaibhavilt, kes ütles: tule juba täna töölt ära. Koli Ahmedabadi ja ma pean sind üleval nii kaua kui vaja.
See oli umbes sama hea kui eilne ülemuse naise visatud: you can teach Swedish right?
Aga otseloomulikult. Ja otseloomulikult tahangi ma nüüd seda siin lisaks kõigele muule õpetama hakata.
Ja siis kõik muu stress, väsimus, segane eraelu ning igast küljest piiravad järeleandmatud tüübid. Ma lähen ka hulluks nii ja Harsh ainult naerab ning käsib mul olukorrast rõõmu tunda. Jah, muidugi! Ma ei jõua ära oodata, millal ta tagasi jõuab. Peab mu turvameheks hakkama:D Nagu tõsiselt. Võimatu on siin vallalisena rahulikult elada. Vähemalt sõna „poisssõber“ peletab osa aktiviste eemale. Kahjuks mitte kõiki. Täna käitub tore ülemus ka jälle imelikult. Ja eile üle mõne aja taas kohtudes kukkus kohe kallistama. Mul ei ole midagi temaga sõbrad olemise vastu, aga mingid piiri peavad säilima professionaalsete tööalaste suhete hoidmiseks. Kuigi professionaalsust kohtab Indias üldse väga harva. Või vähemalt selline on minu kogemus.
Olin täna natuke liiga bitch ka oma imelikus tujus Vaibhaviga. Ei viitsinud ta ila ees süümekaid tunda. Ja ta on tore poiss ja valmis minu heaks vist küll mida iganes tegema. Ja mina üritan jääda külmaks ja neutraalseks, aga samas sõbralikuks ning tänulikuks. Aga nii raske on piire hoida. Igatahes, suutsin kogemata temaga tunde vastik olla tema sünnipäeval. Kui ta siis seda mulle väga läbi lillede meelde tuletada püüdis, siis läks ikka veel aega, et ma õigesti reageeriksin. Ei tea, kas suutsingi.
Igatahes, hetkel olen jälle Sama kodus. Nimelt sain eile õhtul teate, et täna on pidu Muditi pool ja ma võin kaasa võtta, keda iganes ma tahan. Saatsin siis iroonilise sõnumi Muditile endale ka, et kellegi Muditi pool on pidu ja kas ta tahab ka tulla. Ta sai mu mõttele pihta ja vastas, et kahjuks on tal juba tegemist. Siseringinaljad on need kõige paremad.
Igatahes, kuna mul on ikka veel nende võti kotis, siis paluti mul majja sisse murda ja esimesed külalised kohale juhatada. Mul polnudki selle vastu midagi, sest ma ei suuda siiani veel harjuda mõttega, et see ei ole enam minu kodu. Raskendavaks asjaoluks on muidugi ka see, et veedan ikka pooled ööd siin asjaolude sunnil. Ja varsti tuleb langetada otsus, kas ja kuhu kolin – Suure Ülemuse juurde, Jay juurde või ei koligi. Ükski variant ei ole ideaalne.
Ahjaa… olen täna veel kahjurõõmus. See töö ei sobinud Harshile. Yay. Ju ta siis on veel minu päralt mõnda aega, mõtleb egoistlik Maria. Sain üle kuude veini mekkida, mille Valentina Itaaliast kaasa tõi ning Nutellat ka. Tunnen end jälle inimesena. Need väiksed rõõmud… Lähen nüüd tagasi teise tuppa suitsuhaisu sisse sotsialiseerima, et ometi järjekordne tüüp mu õla pealt eemale peletada. Ta siin räägib, kui hästi ma lõhnan ja kui ilusti mu nägu läigib ja muudkui uurib, mida ma Harshis leian. Just seda leiangi, et ta ei ole pealetükkiv ega armukade. Ta käitub täpselt nii, nagu ise tahab. Ja kuigi vahel on see ärritav, olen üsna kindel, et what you see is what you get vähemalt. Mina olen ju ka üsna suures osas selline – kergesti loetav lahtine raamat. Nüüd aga head ööd, mu kallid!
1 kommentaar:
"kui ilusti su nägu läigib" :D it made my day
Postita kommentaar