You’re turning into… somebody loved
Mõnikord tahaks, et asjad oleks lihtsad. Et teist inimest oleks kergem lugeda. Et tema järgmist sammu võiks ette aimata. Et see oleks see, mis sulle just kõige paremini sobiks.
Aga elu vist ei käi nii. Ja ma ei ole kindel, kas ma seda päriselt tahaksingi. Minu peamine mure suhete juures on ju alati see, et huvitav kui ruttu mul seekord igav hakkab. Kui ruttu jõuan sellesse mugavustsooni, kus tunnen, et ei pea enam pingutama, kikivarvul kõndima, püüdma olla parem, andma endast rohkem?
Ei, mugavus ei ole halb, aga halb ei ole ka endast kõike anda tahtmine. Praeguse suhte osas ei ole ma kindel, kas kunagi päriselt selgusele jõuan selles, mida tema mõtleb või tunneb. Ei saagi muud teha kui loota, et sama, mida mina. Ei, ma ei otsinud midagi tõsist ega julgenud ka loota, et midagi sellist juhtuda võiks ja iga natukese aja tagant tuletab ta mulle jälle meelde, et see ei olegi midagi tõsist. Ütleb konkreetselt näkku. Ja palun ärge nüüd tulge kõik mulle ütlema, et ma olen rumal, see on idiootne ja ma peaksin järjekordsest „ta on sulle halb“ tüübist kauge kaarega mööda käima.
Millegipärast ei usu ma ta sõnu, et see on lihtsalt seks. Ma olen siin maailmas juba mõnda aega elanud ja kogenud seda lihtsalt seksi ka. Saanud tuttavaks meestega, kelle igast poorist õhkub välja soovi tüdruk lihtsalt voodisse saada. Egoistlikku soovi korraks tippu jõuda. Aga üldjuhul ei võta hakka sellised inimesed ühe naise ära rääkimisega liiga palju vaeva nägema. Kui kohe ei lähe õnneks, siis on targem ju lihtsalt järgmisega proovida, sest alati on keegi, kes ütleb „jah“. Eriti, kui küsija just mingi eriline töll ei ole.
Ometi suudab ta vahel minus ebakindlust tekitada. Ta meel on muutlik nagu tuul. Üks päev saan temast aru nii, teinekord naa. Tihtipeale ei vasta tema sõnad ta käitumisele, aga see on kummalisel kombel vastupidi tavalisele „ütleb, et armastab, aga teod räägivad midagi muud“ variandile.
Igal juhul… ma ka ei tea, mis see on. Armumine, armastus, sõltuvus, kiindumus, lihtsalt vajadus läheduse ning turvatunde järele? Olen juba ammu haavatavas positsioonis. Kui tavaliselt tunnen vajadust suurema isikliku ruumi järele, siis temaga tahaks kogu aeg koos olla. Teha ükskõik, mida või mitte midagi. Lihtsalt lamada kaisus. Rääkida või vaikida. Eile rääkisime natuke. Teemadel, mis tavaliselt esimestel kohtingutel juba läbi võetakse. Aga nüüd tundub see tobe, ebaoluline. Pole ju tegelikult vahet, kas ta teab, kellest mu perekond koosneb, kuidas mul koolis läks või kas ma oskan mõnda instrumenti mängida.
Imelikul kombel ei ole ka vahet, kas ta vastab mu standarditele. Natuke on tunne nagu Temaga, aga loodetavasti ei lõppe see sama traagiliselt. Tõenäoliselt, kui ma oleksin mõistuseinimene, siis hoiaksin temast kauge kaarega eemale. Üksikuna võttes on ju tema juures nii palju väikseid ärritavaid asju. Asju, millesse olen varem väga kategooriliselt suhtunud. Aga hetkel veel kaalub tema ise need asjad üles. Ja samas on ta mulle piisavalt tugev vastane, et mitte lasta endale pähe istuda ja teha ikka täpselt nii, nagu ise tahab.
Nii me siis siin maadleme. Üksteisega. Tunnetega. Ühiskonnaga. Võib-olla olengi rumal ja võib-olla saangi ühel hetkel jälle kõrvetada, aga loodetavasti mitte nii pea ja loodetavasti suudan ka selle üle elada. Hetkel aga ei suuda ma sellest kõigest ise lahti öelda. Ei proovigi.
Mõnikord tahaks, et asjad oleks lihtsad. Et teist inimest oleks kergem lugeda. Et tema järgmist sammu võiks ette aimata. Et see oleks see, mis sulle just kõige paremini sobiks.
Aga elu vist ei käi nii. Ja ma ei ole kindel, kas ma seda päriselt tahaksingi. Minu peamine mure suhete juures on ju alati see, et huvitav kui ruttu mul seekord igav hakkab. Kui ruttu jõuan sellesse mugavustsooni, kus tunnen, et ei pea enam pingutama, kikivarvul kõndima, püüdma olla parem, andma endast rohkem?
Ei, mugavus ei ole halb, aga halb ei ole ka endast kõike anda tahtmine. Praeguse suhte osas ei ole ma kindel, kas kunagi päriselt selgusele jõuan selles, mida tema mõtleb või tunneb. Ei saagi muud teha kui loota, et sama, mida mina. Ei, ma ei otsinud midagi tõsist ega julgenud ka loota, et midagi sellist juhtuda võiks ja iga natukese aja tagant tuletab ta mulle jälle meelde, et see ei olegi midagi tõsist. Ütleb konkreetselt näkku. Ja palun ärge nüüd tulge kõik mulle ütlema, et ma olen rumal, see on idiootne ja ma peaksin järjekordsest „ta on sulle halb“ tüübist kauge kaarega mööda käima.
Millegipärast ei usu ma ta sõnu, et see on lihtsalt seks. Ma olen siin maailmas juba mõnda aega elanud ja kogenud seda lihtsalt seksi ka. Saanud tuttavaks meestega, kelle igast poorist õhkub välja soovi tüdruk lihtsalt voodisse saada. Egoistlikku soovi korraks tippu jõuda. Aga üldjuhul ei võta hakka sellised inimesed ühe naise ära rääkimisega liiga palju vaeva nägema. Kui kohe ei lähe õnneks, siis on targem ju lihtsalt järgmisega proovida, sest alati on keegi, kes ütleb „jah“. Eriti, kui küsija just mingi eriline töll ei ole.
Ometi suudab ta vahel minus ebakindlust tekitada. Ta meel on muutlik nagu tuul. Üks päev saan temast aru nii, teinekord naa. Tihtipeale ei vasta tema sõnad ta käitumisele, aga see on kummalisel kombel vastupidi tavalisele „ütleb, et armastab, aga teod räägivad midagi muud“ variandile.
Igal juhul… ma ka ei tea, mis see on. Armumine, armastus, sõltuvus, kiindumus, lihtsalt vajadus läheduse ning turvatunde järele? Olen juba ammu haavatavas positsioonis. Kui tavaliselt tunnen vajadust suurema isikliku ruumi järele, siis temaga tahaks kogu aeg koos olla. Teha ükskõik, mida või mitte midagi. Lihtsalt lamada kaisus. Rääkida või vaikida. Eile rääkisime natuke. Teemadel, mis tavaliselt esimestel kohtingutel juba läbi võetakse. Aga nüüd tundub see tobe, ebaoluline. Pole ju tegelikult vahet, kas ta teab, kellest mu perekond koosneb, kuidas mul koolis läks või kas ma oskan mõnda instrumenti mängida.
Imelikul kombel ei ole ka vahet, kas ta vastab mu standarditele. Natuke on tunne nagu Temaga, aga loodetavasti ei lõppe see sama traagiliselt. Tõenäoliselt, kui ma oleksin mõistuseinimene, siis hoiaksin temast kauge kaarega eemale. Üksikuna võttes on ju tema juures nii palju väikseid ärritavaid asju. Asju, millesse olen varem väga kategooriliselt suhtunud. Aga hetkel veel kaalub tema ise need asjad üles. Ja samas on ta mulle piisavalt tugev vastane, et mitte lasta endale pähe istuda ja teha ikka täpselt nii, nagu ise tahab.
Nii me siis siin maadleme. Üksteisega. Tunnetega. Ühiskonnaga. Võib-olla olengi rumal ja võib-olla saangi ühel hetkel jälle kõrvetada, aga loodetavasti mitte nii pea ja loodetavasti suudan ka selle üle elada. Hetkel aga ei suuda ma sellest kõigest ise lahti öelda. Ei proovigi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar