Väsinud organiseerimatusest
Esmaspäeval pidime minema Suur Ülemuse vennaga Anandisse mingi kolledži World Toursim Day üritusele, kuhu juba nädalaid mind üks tüütu Anandi kolleeg kutsub. Plaanisin seda küll vältida, aga siis tuli ametlik kutse ja kohustus firmat esindada. Ei olnud enam ruumi oma arvamuseks. Niisiis läksime. Väikse hilinemisega, nagu alati. Aga nagu alati, selgus kohale jõudes, et ikka veel ei olnud kõik valmis. Nii-öelda karneval koosnes pisikestest vanadest kaamelikärudest, millest igaüks iseloomustas mingit India piirkonda või turismitööstust. Kuigi üritus pidi juba ligi tund aega kestnud olema, pidime ronima üle palmioksade, et üldse midagi näha. Ja ega, ausalt öeldes, ei olnudki midagi näha. Valentina küll kiitis kõigile huvi tundjatele, et on väga äge, aga mina ei tahtnud valetada. Milleks!? Seega enamusele kommenteerisin napisõnaliselt ainult meeldinud asju nagu toitlustamine kolledži õpperestoranis, kuigi ega see ka midagi erilist ei olnud. Oma kaasas olnud kolleegid kuulsid aga ka, mida tegelikult kolledži algklassi tasemel penoplastist ehitatud platvormidest ja organiseerimisoskustest arvan.
Meid koheldi millegipärast nagu aukülalisi. Maandusime isegi koolidirektori kabinetis, kus kõik kohmetult vaikisime ja kolleeg mind utsitas mida iganes küsima. Nagu mul oleks midagi sellest direktorilt küsida olnud. Seejärel raisati meie aega veel mitme koha peal. Tean, et aeg liigub Indias teistmoodi, aga mul oleks nii palju muud samal ajal kontoris teha olnud. Nüüd aga istusin teadmatuses mingi kooli territooriumil ja iga mõne minuti tagant kisa tehes kuulsin erinevat infot edasise kohta. Mingil hetkel pandi meid ootamatult lavale pika laua taha istuma ja mingitele tudengitele auhindu jagama. Ei saanudki täpselt aru, mille eest. Ja kõik muudkui õhutasid mind takka kiitma, kui äge see kool ja see üritus on. Ei olnud. No mitte ei suutnud isegi teeselda. Tavapärane kaos. Hakkan sellest väsima.
Õhtuks toodi meid Vadodarasse oma kontorisse tagasi, kus siis selgus, et on jälle toimunud mingid muutused seoses meie loengutega. Tahaks pead vastu seina peksta. Kurb on see, et mulle meeldiks õpetada läbi praktiliste harjutuste kommunikatsiooni ja tudengid tundsid ka huvi. Valentinale meeldiks ka õpetada üht-teist. Kahtlen küll sügavalt, kuidas meil koos õpetamine välja tuleb ja kuidas jagada teemasid, mille osas mõlemad kirglikud oleme. Aga nüüd selgus, et ikka veel ei ole selge, millal meie loengud toimuma hakkavad ja seega ei saa ka tudengitele lubatud infot välja saata. Isegi mitte teemade valikut, sest me peame vist oma aega jagama inglise keele tundidega ja tulevikus ka rootsi keelega. Ja hetke plaan on selline, et üle nädala teeme meie midagi – osa info põhjal vabal valikul, aga tegelikult tahab Tusha ikkagi dikteerida meile teemasid – ja iga teine nädal õpetab Ramesh inkat. Seega on enne esimese kursuse osa lõppu ja Valentina koju minekut jäänud kaks loengut kummagi grupi jaoks meie täita. Seega oleks vist ilus lubada Valentinal särada ja oma korda oodata. Leidsime isegi lahenduse, kuidas koos midagi õpetada või õigemini tund loogiliselt ja oskuste järgi ära jagada. Oleksime teinud järgmise tunni Euroopas tööle kandideerimisest, CV-de ja kaaskirjade koostamisest ning ametlike emailide välja saatmisest, aga Tusha ei olnud nõus. Fakkk. Nagunii ma tahaks juba üksi kahtekümmet tundi oma erialast rääkimiseks. Nüüd aga on nii, et parimal juhul saan kolm kahetunnist loengut pidada alates novembri keskpaigast. Niipalju siis iga päev millegi õpetamisest. Kirjutasin Suurele Ülemusele maili appikarjega ja ütlesin konkreetselt, et ei ole võimalik seda teemat nii palju kokku võtta ja ikka kvaliteetse tulemuseni jõuda. Samuti ei ole ilus tudengitele antud lubadusi murda. Seega tahaks peaga vastu seina joosta. Aga minu käed on hetkel liiga lühikesed asjade parandamiseks. Tahaks teada, mis ta vastab. Miks nad ei võiks omavahel täpselt kokku leppida mängureeglites ja siis neist meid ka teavitada?
Esmaspäeval pidime minema Suur Ülemuse vennaga Anandisse mingi kolledži World Toursim Day üritusele, kuhu juba nädalaid mind üks tüütu Anandi kolleeg kutsub. Plaanisin seda küll vältida, aga siis tuli ametlik kutse ja kohustus firmat esindada. Ei olnud enam ruumi oma arvamuseks. Niisiis läksime. Väikse hilinemisega, nagu alati. Aga nagu alati, selgus kohale jõudes, et ikka veel ei olnud kõik valmis. Nii-öelda karneval koosnes pisikestest vanadest kaamelikärudest, millest igaüks iseloomustas mingit India piirkonda või turismitööstust. Kuigi üritus pidi juba ligi tund aega kestnud olema, pidime ronima üle palmioksade, et üldse midagi näha. Ja ega, ausalt öeldes, ei olnudki midagi näha. Valentina küll kiitis kõigile huvi tundjatele, et on väga äge, aga mina ei tahtnud valetada. Milleks!? Seega enamusele kommenteerisin napisõnaliselt ainult meeldinud asju nagu toitlustamine kolledži õpperestoranis, kuigi ega see ka midagi erilist ei olnud. Oma kaasas olnud kolleegid kuulsid aga ka, mida tegelikult kolledži algklassi tasemel penoplastist ehitatud platvormidest ja organiseerimisoskustest arvan.
Meid koheldi millegipärast nagu aukülalisi. Maandusime isegi koolidirektori kabinetis, kus kõik kohmetult vaikisime ja kolleeg mind utsitas mida iganes küsima. Nagu mul oleks midagi sellest direktorilt küsida olnud. Seejärel raisati meie aega veel mitme koha peal. Tean, et aeg liigub Indias teistmoodi, aga mul oleks nii palju muud samal ajal kontoris teha olnud. Nüüd aga istusin teadmatuses mingi kooli territooriumil ja iga mõne minuti tagant kisa tehes kuulsin erinevat infot edasise kohta. Mingil hetkel pandi meid ootamatult lavale pika laua taha istuma ja mingitele tudengitele auhindu jagama. Ei saanudki täpselt aru, mille eest. Ja kõik muudkui õhutasid mind takka kiitma, kui äge see kool ja see üritus on. Ei olnud. No mitte ei suutnud isegi teeselda. Tavapärane kaos. Hakkan sellest väsima.
Õhtuks toodi meid Vadodarasse oma kontorisse tagasi, kus siis selgus, et on jälle toimunud mingid muutused seoses meie loengutega. Tahaks pead vastu seina peksta. Kurb on see, et mulle meeldiks õpetada läbi praktiliste harjutuste kommunikatsiooni ja tudengid tundsid ka huvi. Valentinale meeldiks ka õpetada üht-teist. Kahtlen küll sügavalt, kuidas meil koos õpetamine välja tuleb ja kuidas jagada teemasid, mille osas mõlemad kirglikud oleme. Aga nüüd selgus, et ikka veel ei ole selge, millal meie loengud toimuma hakkavad ja seega ei saa ka tudengitele lubatud infot välja saata. Isegi mitte teemade valikut, sest me peame vist oma aega jagama inglise keele tundidega ja tulevikus ka rootsi keelega. Ja hetke plaan on selline, et üle nädala teeme meie midagi – osa info põhjal vabal valikul, aga tegelikult tahab Tusha ikkagi dikteerida meile teemasid – ja iga teine nädal õpetab Ramesh inkat. Seega on enne esimese kursuse osa lõppu ja Valentina koju minekut jäänud kaks loengut kummagi grupi jaoks meie täita. Seega oleks vist ilus lubada Valentinal särada ja oma korda oodata. Leidsime isegi lahenduse, kuidas koos midagi õpetada või õigemini tund loogiliselt ja oskuste järgi ära jagada. Oleksime teinud järgmise tunni Euroopas tööle kandideerimisest, CV-de ja kaaskirjade koostamisest ning ametlike emailide välja saatmisest, aga Tusha ei olnud nõus. Fakkk. Nagunii ma tahaks juba üksi kahtekümmet tundi oma erialast rääkimiseks. Nüüd aga on nii, et parimal juhul saan kolm kahetunnist loengut pidada alates novembri keskpaigast. Niipalju siis iga päev millegi õpetamisest. Kirjutasin Suurele Ülemusele maili appikarjega ja ütlesin konkreetselt, et ei ole võimalik seda teemat nii palju kokku võtta ja ikka kvaliteetse tulemuseni jõuda. Samuti ei ole ilus tudengitele antud lubadusi murda. Seega tahaks peaga vastu seina joosta. Aga minu käed on hetkel liiga lühikesed asjade parandamiseks. Tahaks teada, mis ta vastab. Miks nad ei võiks omavahel täpselt kokku leppida mängureeglites ja siis neist meid ka teavitada?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar