Mitte üldse lihtsam päev kui eelmine
Olles tagasi kontoris päriselt, tahtsin hakata uut avapäeva üritust planeerima. Oli ju Suur Ülemus lubanud mul seda korraldada. Aga otseloomulikult oli ta esmaspäeval andnud Tushale ja ühele teisele töökaaslasele samuti ülesandeks ürituse kava kokku panna ja kõik muu ka. Väga tahaks küsida, et milles asi on? Kas ta ei usalda mind? Kas ta arvab, et jõuaksin veel sitema tulemuseni, kui teised enne mind? Kuidas siinsed inimesed ei saa aru, et kui tulemused ei rahulda, tuleb midagi tegevusplaanis muuta? Aga muudkui astutakse sama reha otsa. Kõik korraldavad. Keegi ei vastuta puudujääkide eest. Keegi ei mõtle detailidele. Kellelgi pole ülevaadet kogu üritusest. Kõik püüavad nurki lõigata. Keegi ei julge ka ühtegi Suure Ülemuse mõtet avalikult maha laita. Üheti mõistetav, aga kuulge. Kõik oleme suured inimesed. Ülemus ei ole alati kõige targem. Kõik me oleme ju lihtsalt inimesed ja seega ekslikud.
Seega mina tegin plaani ja siis selgus, et nemad olid oma plaani juba Suurele Ülemusele esitanud. Rääkisin ka ülemusega ja tema ütles, et kõik mu ideed on teletulnud ja teeme koos. Bla bla. Ja siis tegi veel sada muutust plaani. Ja mina veetsin terve päeva nende plaani oma ideid sisse surudes ja plaani auke lappides. Samasse dokumenti kirja pannes kõiki vastutusalasid, sest siinne mentaliteet, et ära muretse, kõik on ok, ei sobi ürituste korraldamise juurde. Aga ma ei suuda seda täielikult nende peadesse kohale viia. Mulle tundub, et keegi neist pole eriti ürituste korraldamisega varem kokku puutunud. Aga mina ju olen. Ja ma olen näinud, kuidas Signe ja teised suurte kogemustega profid ürituste korraldamist juhivad. Kuidas peetakse korraldustiimi koosolekuid, jagatakse vastutus ära detailse täpsusega ja jäetakse minimaalselt ruumi improvisatsioonile, aga alati on ajavaru jamadeks ning tagavaraplaanid. Siin aga on improvisatsioon esikohal. Ja saaks nad seda siis endale lubada. Eile õhtul mõtlesime Harshiga, et huvitav, kui rikas mu ülemus veel siis oleks, kui kõik efektiivselt töötaks? Kui oleks süsteem… Ei kujuta ettegi.
Õhtu oli ka sürr. Tõesti, sel nädalal tahaks koju tagasi. Lihtsalt ära joosta. Põgeneda. Hakkan juba kahtlema iseenda mentaalses tervises siin. Et kas nemad on normaalsed või mina. Nii tahtsin õhtul Harshi näha, nagu plaanitud, aga see muudkui lükkub edasi. Nüüd oli ta ülemus ta kõige nõmedamasse vahetusse pannud terveks nädalaks, mis tähendab, et põhimõtteliselt on meie kohtumine võimatu. Aga siiski tegime võimatut. Seega veetsin õhtu kella seitsmest südaööni sõpradega, et siis ta töölt tulles mu peale korjata saaks ja saaksime vähemalt kaisus uinuda. Oi, ma olen kaisunarkomaan. Mida iganes ma selle nimel ei teeks. Kui palju hullemaidki päevi üle ei elaks. Kuigi hetkel on kogu jaks ja motivatsioon edasi pingutada otsas. Mulle iseenesest meeldib oma töö väga. Aga tahaks vabadust seda korralikult teha. Ja tahaks selle eest normaalselt palka ka saada. Aga kus sa sellega.
Igatahes, õhtu oli ka sürr. Pidevalt India ajas elavate inimeste järgi oodates lükkus õhtusöök kella kaheksalt poole üheteistkümneni. Enne sai pool linna läbi kapatud. Imelikes kohtades oodatud. Palju segaduses oldud. Ja kuumalaines küpsetud. Aga sain ühe uue sõbranna. Ei oska veel tema suhtes seisukohta võtta. Ta on üks neist – teen mida iganes, et mitte olla korralik moslemist india neiu – tüüpi chick. Räägib teenindava personaliga inglise keelt. Käitub väljakutsuvalt ja arrogantselt. Pole vaevunud terve elu siin elades kohalikku keelt rääkima õppima. Aga minuga tahtis millegipärast hästi läbi saada. Eks meil oli tore ka. Võib-olla on temas midagi enamat peidus.
Vastu ööd sai veel salaja sõbra sõbra autos jooksuga kodust toodud kruusist salaja viskit limpsatud üle pika aja ja siis Laithi toas istutud, kuni Harsh viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiimaks tuli. Oi, kui õnnelik ma olin. Vahel tundub, et kõik saab korda kohe, kui saan käed ümber tema panna ja ta ütleb midagi harjumuspärast. Kasvõi norib mind. Mida iganes normaalset. Sõltun temast vist liiga palju.
Olles tagasi kontoris päriselt, tahtsin hakata uut avapäeva üritust planeerima. Oli ju Suur Ülemus lubanud mul seda korraldada. Aga otseloomulikult oli ta esmaspäeval andnud Tushale ja ühele teisele töökaaslasele samuti ülesandeks ürituse kava kokku panna ja kõik muu ka. Väga tahaks küsida, et milles asi on? Kas ta ei usalda mind? Kas ta arvab, et jõuaksin veel sitema tulemuseni, kui teised enne mind? Kuidas siinsed inimesed ei saa aru, et kui tulemused ei rahulda, tuleb midagi tegevusplaanis muuta? Aga muudkui astutakse sama reha otsa. Kõik korraldavad. Keegi ei vastuta puudujääkide eest. Keegi ei mõtle detailidele. Kellelgi pole ülevaadet kogu üritusest. Kõik püüavad nurki lõigata. Keegi ei julge ka ühtegi Suure Ülemuse mõtet avalikult maha laita. Üheti mõistetav, aga kuulge. Kõik oleme suured inimesed. Ülemus ei ole alati kõige targem. Kõik me oleme ju lihtsalt inimesed ja seega ekslikud.
Seega mina tegin plaani ja siis selgus, et nemad olid oma plaani juba Suurele Ülemusele esitanud. Rääkisin ka ülemusega ja tema ütles, et kõik mu ideed on teletulnud ja teeme koos. Bla bla. Ja siis tegi veel sada muutust plaani. Ja mina veetsin terve päeva nende plaani oma ideid sisse surudes ja plaani auke lappides. Samasse dokumenti kirja pannes kõiki vastutusalasid, sest siinne mentaliteet, et ära muretse, kõik on ok, ei sobi ürituste korraldamise juurde. Aga ma ei suuda seda täielikult nende peadesse kohale viia. Mulle tundub, et keegi neist pole eriti ürituste korraldamisega varem kokku puutunud. Aga mina ju olen. Ja ma olen näinud, kuidas Signe ja teised suurte kogemustega profid ürituste korraldamist juhivad. Kuidas peetakse korraldustiimi koosolekuid, jagatakse vastutus ära detailse täpsusega ja jäetakse minimaalselt ruumi improvisatsioonile, aga alati on ajavaru jamadeks ning tagavaraplaanid. Siin aga on improvisatsioon esikohal. Ja saaks nad seda siis endale lubada. Eile õhtul mõtlesime Harshiga, et huvitav, kui rikas mu ülemus veel siis oleks, kui kõik efektiivselt töötaks? Kui oleks süsteem… Ei kujuta ettegi.
Õhtu oli ka sürr. Tõesti, sel nädalal tahaks koju tagasi. Lihtsalt ära joosta. Põgeneda. Hakkan juba kahtlema iseenda mentaalses tervises siin. Et kas nemad on normaalsed või mina. Nii tahtsin õhtul Harshi näha, nagu plaanitud, aga see muudkui lükkub edasi. Nüüd oli ta ülemus ta kõige nõmedamasse vahetusse pannud terveks nädalaks, mis tähendab, et põhimõtteliselt on meie kohtumine võimatu. Aga siiski tegime võimatut. Seega veetsin õhtu kella seitsmest südaööni sõpradega, et siis ta töölt tulles mu peale korjata saaks ja saaksime vähemalt kaisus uinuda. Oi, ma olen kaisunarkomaan. Mida iganes ma selle nimel ei teeks. Kui palju hullemaidki päevi üle ei elaks. Kuigi hetkel on kogu jaks ja motivatsioon edasi pingutada otsas. Mulle iseenesest meeldib oma töö väga. Aga tahaks vabadust seda korralikult teha. Ja tahaks selle eest normaalselt palka ka saada. Aga kus sa sellega.
Igatahes, õhtu oli ka sürr. Pidevalt India ajas elavate inimeste järgi oodates lükkus õhtusöök kella kaheksalt poole üheteistkümneni. Enne sai pool linna läbi kapatud. Imelikes kohtades oodatud. Palju segaduses oldud. Ja kuumalaines küpsetud. Aga sain ühe uue sõbranna. Ei oska veel tema suhtes seisukohta võtta. Ta on üks neist – teen mida iganes, et mitte olla korralik moslemist india neiu – tüüpi chick. Räägib teenindava personaliga inglise keelt. Käitub väljakutsuvalt ja arrogantselt. Pole vaevunud terve elu siin elades kohalikku keelt rääkima õppima. Aga minuga tahtis millegipärast hästi läbi saada. Eks meil oli tore ka. Võib-olla on temas midagi enamat peidus.
Vastu ööd sai veel salaja sõbra sõbra autos jooksuga kodust toodud kruusist salaja viskit limpsatud üle pika aja ja siis Laithi toas istutud, kuni Harsh viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiimaks tuli. Oi, kui õnnelik ma olin. Vahel tundub, et kõik saab korda kohe, kui saan käed ümber tema panna ja ta ütleb midagi harjumuspärast. Kasvõi norib mind. Mida iganes normaalset. Sõltun temast vist liiga palju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar