Ma vaatan, et ma pole põhimõtteliselt kolm nädalat midagi kirjutanud. No on küll häbi. Eriti enda ees, sest enda jaoks ma ju olengi üritanud siin asju jäädvustada, aga blogi ei pea põdema. Ma olen oma kalendermärkmikusse elu üles märkimise samamoodi unarusse jätnud. No excuses.
Igatahes... vahepeal. Vahepeal on olnud töö ja kool muidugi. Töö vist küll viimaseid päevi, sest see pole MTÜ ja muud nagu välja ei venita. Vähemalt on mul vist juba mais siis rohkem vabu päevi või ei ole? Ma ei tea ka veel.
Olen siin vaikselt üritanud oma suveplaane paika panna ja selle firmaga nagunii ei tahtnud end pikemalt siduda. VÕi mitte just firmaga, aga selle tööotsaga. Ei tasu ära. Ei ole ju mõistetav, kui töö kasvab mingi 4 korda, ma pakun, aga palk kahaneb ma ei teagi, kas kolmangiku või poole võrra, sest ma pole aru saanud, kas meile makstakse ka pühadel töötmaise eest eritasu või mitte. Ametlikult on järelikult eriti kehvasti sellega ja niiväga kui mulle ka ei meeldi oma töö, ei saa ma hetkel lubada endale sellist heategevust. Oleks siis, et ma küsiks ka palgaks 22 eurot tunnis, nagu minu isiklik looduskatastrof Soomes teeb ja tema töö ei eelda erilist vastutust ega haridust. Ta saab selle palga põhihariduse eest. Aga mis ma ikka kadetsen eks. Pole mõtet. Rikub vaid tuju.
Suveplaanid on kõik lahtised. Vaid praktika on enam-vähem kindel ja see, et Mina, Kats ja Sandra läheme kolmekesi sel aastal Õllekale tööle. Ja seal ma saan ju töötada vaid ühes kohas. Kes teab, see teab. Ülejäänud lugege juulipostitusi või oodaku uue juuli omasid. Lahtised on veel töö laeval, kuigi mulle eile lõppude lõpuks helistati sealt firmast ja uuriti minu soove. Lubati tagasi helistada, kui graafikud hakkavad paika saama ja ma neile vajalikuks osutun. Kahjuks seda tööd ma ei saa, mida tahtsin, sest neid ei võeta suveks eraldi, aga vast ongi hea. Nii abitu tunne on kehva keeleoskuse puhul seda keelt rääkivate lastega suheldes või mitte suheldes. Ja selle töö saamise või mitte saamise võimaluse taga seisab ka Õpilasmalevasse minemine või mitteminemine. Ja alati jääb võimalus KMi hoida. Tundub, et veel niipea ei tule aeg, kus ta suudab ka üksi olla. Mul on ta emast nii kahju. Hakkasin eile lõpuks ka laevatöö jaoks koos Iiroga soome keelt meelde tuletama, aga kõige rohkem ootan ikkagi praktikat, kuigi laevatöö oleks ka kindlasti tore. Ma siiski loodan veel, et ma jõuan kõike.
Aga teate, mis on imelik v? Sel aastal ja ühtlasi minu elus juba teist korda juhtub see, et tööandja otsustab minust loobuda. Mäletate? Eelmine kord oli see kahe lapse ema, kelle lapsi kord kus pikalt hoidsin ja põhjendus oli üsna jama. No see oli tema valik. Aga seekord oli see tulevane lasteaed, mille tööintervjuul mul läks väga hästi ja teine kord läksin juba teiste osapooltega kohtuma ning lepingut sõlmima ja ka seal tundus, et kõik läks hästi, kuigi lepingut mei ei sõlminud. Mulle sobiski nii paremini, sest ma ei tahtnud mingit fiktiivset lepingut ega jamasid. Siis aga oli pikalt vaikus sealt poolt. Ma mõtlesin, et ju nad siis on ummikus oma asjaajamisega, kuni lõpuks helistas see osapool, kes mind heaks kiitis ja ütles sellise kahtlase lause, et talle ma meeldisin küll väga, aga... Huvitav oleks lihtsalt teada, kellele ma ei meeldinud ja miks? Sellised asjad jäävad häirima.
Natuke minu vahepealsetest elamustest ka. Nad näevad siin kindlasti lamedad välja, sest jäävad muu jutu vahele ja on kontekstist välja kistud, aga mis teha.
Ühesõnaga, kas te olete kunagi näinud abiratastega motikat? Ma ei arvanudki. Aga mina olen. Ausõna. Mitu korda vaatasin tagasi, et kindel olla. Selle kollase igati mesilast meenutava masina seljas harjutas sõitmist üks päris pisike tegelane. Mida kõike välja ei mõelda eks:D
Ja uskuge või mitte, aga ma käisin pühapäeval teatris. Ma polnud vist üle aasta seda teinud, aga üldse ei kahetse. Ma olen vist vaid ühte ligilähedaselt sama tükki näinud ja see oli vist Draamateatri või Estonia Rahauputus. Seekord käisin Püssirohukeldris vaatamas Merle Palmiste esituses Kuidas dresseerida meest? Terve saal nautis seda ja naeris, kõhud kõveras. Ja mina jälgisin kogu aeg ühe silmaga minuga kaasas olnud Iirot, et kas ta saab ikka aru ja kuidas tema kui mehe ego vastu peab sellisele mõnitamisele. Ilusti pidas ja talle ka meeldis. Ja mulle meeldis väga.
Mis siis veel? Mõelge, homme nädala pärast läheme me Sandraga juba Barcelonasse. Ma küll ei kujuta veel ette, kuidas me seal täpselt oma hostid üles leiame ja kätte saame või kui palju nad meiega aega veeta saavad ning kuidas me selles suures linnas orienteerume, eriti kui arvestada minu keelelisi puudujääke ja Sandra keeldumist hispaania keelt kasutamast. Seal on ju suurel enamusel inimestest inglise keelega raskusi. Aga ju me saame ikka kuidagi hakkama ja sõnaraamat peab alati kotis olema. Ma loodan ka, et meie kogutud rahast tuleb ilusti välja. Muidu on küll kurb, kuigi Peedu juba lubas, mulle üllatuseks, mind rahaliselt toetada. Ma hea meelega ei laseks tal seda teha, aga häda korral on hea, kui on olemas tagavara. Et ma ei unustaks igasuguseid pangakaarte kaasa võtta. Ja seal kasutuid aga kadumisel siin raskusi põhjustavaid kaarte rahakotist enne reisi eemaldada.
Me saime ju ükspäev seoses reisiga šoki ka. Nimelt, üks meie host sai lambist teada, et peab selleks nädalaks tööasjus Madriidi minema ega saa meid aidata. Üsna nõme seis oli, aga paistab, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Juba samaks õhtuks oli keegi lambist Sandrale kirjutanud, et avastas, et me oleme sinna teel ja oleme iga kell tema juurde oodatud. Tal on veel puhkus ka. Kohe kindlasti läheme.
Ühe teiste hostiga tekkis ka probleem. Me olime tema piltide järgi kindlad tema homoseksuaalsuses, kuni ta mulle küsimise peale teatas, et ta siiski ei saa meid aidata, sest tema TÜDRUKsõber on muutunud armukadedaks HC kaudu neile jõudvate tüdrukute peale. Üleüldse mind paneb imestama, kui külalislahked hispaanlased on. Nt Davidil - ühel meie hostil - käib praegu absoluutselt igal ööl HC külalisi ja ta ei pahanda üldse. Mina vist küll tüdineksin ära.
Muide, Sandra tegi mulle eile ka CouchSurfingusse konto, et vajadusel sealsete inimestega kontakteeruda ja juba samaks õhtuks oli mulle tulnud üks surfamise palve. Kaks tüüpi tahtsid samal ajal, kui mina olen bcn-s minu Tallinna koju peatuma tulla. Minu üllatuseks mu ema ei olnudki mõtte vastu turvalisuse aspektist, mida ma kartsin, aga ema keelebarjääri tõttu pidin seekord neile ära ütlema. Mul on siiani nii kahju. Oleksin tahtnud kellelegi midagi vastu anda selle eest, et päris mitu hispaanlast on nõustunud oma kodu uksed meile avama. Mis mulje see minust jätab? Silmakirjaliku ju. Loodan, et nad väga ei solvu. Samas, Sandra saab kogu aeg millegipärast palveid ja ta vist isegi ei vasta neile midagi. Mina nii ei suudaks. Sisetunde pärast. Pluss ma hea meelega suhtleks võõrkeeltes ja tutvuks inimestega muust maailmast, kellel on teistsugune kultuuriline taust.
Kuulge. Ma vist täna lõpetan oma eklektilise postituse ära ja kui mitte varem, siis peale Hispaaniat kohe kindlasti asun kohe kirjutama, sest kuidas mul saaks mitte olla siis palju häid muljeid, mida ma ei suuda vaid endale ja enda sees hoida?
Hasta pronto!
aprill 24, 2008
aprill 12, 2008
Alustame mängides
Pole ammu midagi kirjutanud ja plaan jälle kirjutada on juba umes sama ammusest ajast, aga sain ka... vist üldse esimest korda... ühe mänguketiga pihta.
Claara/Maria andis edasi...
Kirjuta 10 nõuaannet 16 aastasele endale. Anna nõu, millega võiksid arvestada või mida võiksid teha teisiti, teades oma minevikku.
Keerame ajalugu!
Mõnus teema.
1. Ära enam kunagi jäta kedagi maha sellepärast, et kardad või sõbranna arvab sellest suhtest halvasti. See on lihtsalt rumal.
2. Tea, et sind ootavad ees katsumused (kasuisa ja enda haigused, varugsed ja muud jamad), aga elu läheb edasi ja tihti päris meeldivalt.
3. Ära põe, et ei saanud sisse eliitkooli. Sellegipoolest lõpetad medaliga ja saad edasi õppida just seal, kus unistasid.
4. Ära lase kellegi end solvata. Neil ei ole selleks õigust ja sa ei ole seda ära teeninud. Pluss öeldakse, et viimane naerab paremini. Või vähemalt kõvemini.
Kui ma vanemaks saan, kirjutan edasi. Hetkel küll ei tule meelde suuremaid "pange panemisi". Juba neljanda välja mõtlemisega oli raskusi.
Aga soovi korral võiksid oma tarkuseterad kirja panna ka Sandra, Riin ja Sten.
Claara/Maria andis edasi...
Kirjuta 10 nõuaannet 16 aastasele endale. Anna nõu, millega võiksid arvestada või mida võiksid teha teisiti, teades oma minevikku.
Keerame ajalugu!
Mõnus teema.
1. Ära enam kunagi jäta kedagi maha sellepärast, et kardad või sõbranna arvab sellest suhtest halvasti. See on lihtsalt rumal.
2. Tea, et sind ootavad ees katsumused (kasuisa ja enda haigused, varugsed ja muud jamad), aga elu läheb edasi ja tihti päris meeldivalt.
3. Ära põe, et ei saanud sisse eliitkooli. Sellegipoolest lõpetad medaliga ja saad edasi õppida just seal, kus unistasid.
4. Ära lase kellegi end solvata. Neil ei ole selleks õigust ja sa ei ole seda ära teeninud. Pluss öeldakse, et viimane naerab paremini. Või vähemalt kõvemini.
Kui ma vanemaks saan, kirjutan edasi. Hetkel küll ei tule meelde suuremaid "pange panemisi". Juba neljanda välja mõtlemisega oli raskusi.
Aga soovi korral võiksid oma tarkuseterad kirja panna ka Sandra, Riin ja Sten.
aprill 05, 2008
Öelge veel, et saatust pole olemas:)
Käisin eile kohtumas oma praktikajuhendajaga. Õigemini, siis ma veel ei teadnud, kas ta mu praktikajuhendajaks hakkab ja kas ma üldse sinna kohta praktikale saan. Ja ma tahtsin just sinna. Ja ma sain ka! Ma olin nii õnnelik.
Ma ei ütle teile, kuhu ma lähen, igaks juhuks. Ütlen vaid, et see on väga suur firma.
Aga pärast tuli välja üsna mitu kokkusattumust. Eriti imelikku kokkusattumust. Kõigepealt, eelteadmiseks... selle maja töötajad on viimasel aastal majasiseselt mitu korda kohti vahetanud. Ma olen ka varem seal käinud, aga hoopis teistel asjaoludel. Igatahes, pärast selgus, et käisin tööintervjuul kabinetis, kus olen varemgi käinud, aga tunne oli nii teine, sest eelmine kord võtsin seal hästi vabalt, käisin sokkis ringi jne. Siis kuulus see ühele mu tuttavale, aga ma ise ei tundnud ära, sest see maja on korruseti sama planeeringuga, aga seal on tuhandeid töötajaid ja kohti töötamiseks. Siis, kui seal eelmine kord käisin, ei oleks ma eluski arvanud, et sellistel asjaoludel sinna tagasi satun ja mind seal hoopis teine inimene vastu võtab. Igatahes, see praktika tõotab lahe tulla. Mulle lubati, et saan osa isegi poolaastaruande koostamisest, küll kuidagi hästi vähe kindlasti, ja ka suvepäevade korraldamisest. Ma nii ootan suve juba. Mulle meeldib ürituste korraldamine. See on üks põhjus, miks valisin oma eriala.
Aga üks naljakas kokkusattumus oli veel. Sõitsin pärast liftis alla ühe huvitava mehega. Ta suutis kolme korrusevahega endast üsna püsiva mulje luua. Rääkisin seda hiljem kodus oma perele ka ja mu kasuisa tunneb teda. Saate aru või? Kuidas küll Eest saab nii väike olla? Mind ajab küll naerma.
P.S. Hakkasin jälle kirjutama üle väga pika aja.
märts 30, 2008
Olen väike sebra. Jaa-jaa
Kõik sai alguse sellest, kui mu kursaõde hakkas paar kuud tagasi oma vanemate maale toodavaid isepruunistuvaid salvrätikuid maale tooma. Tal õnnestus mõned ka mulle pähe määrida. Mina aga ei tahtnud neid enne kasutada, kui see ilus pruun ihu ka kuskilt välja paista saab ja seega pidin ootama mõne klubõhtuni, mida ma saan praegu omale väga harva lubada. Lihtsalt ei ole neid vabu peojärgseid hommikuid kusagilt võtta ja teisiti ma ei saa.
Enivei, selle nädalavahetuse võtsin ekstra töölt vabaks, et saaksime sõbrannadega klubitada. Ja enne siis muidugi lõime end hästi üles ja ma sain lõpuks kanda ka oma uut kleiti ja uusi kunstripsmeid. Ettevalmistus võttis tunde ja sellest oli peaaegu kahju, sest seal klubis ei olnudki peaaegu mehi, peale fotograafi, kes niimoodi tähelepanu naisele pööraksid. Nojah. Mis siis ikka. Eile õhtul proovisin siis ka ühe imelise salvrätiku ära ja siis... mitte midagi. Mitte krdi midagi ei juhtunud ja kui te vaid teaksite, mida need asjakesed maksavad. Okei. Ma ei ole veel pankrotis, aga tudengina on mul ikkagi rahast kahju.
Ja siis tegime oma isiklikud tervitusjoogid ja suundusime uude Club Tallinnasse, mis tegelikult ei ole enam sugugi uus, aga ma polnud sinna veel sattunud. Nojah. Sisustus mulle meeldis. Teeninduse üle ei saa ka kurta, aga rahvast ei olnud ning oli laupäev ja ma lihtsalt pean ütlema, et muusika sakkis sajaga. Kaks tundi ei läinud keegi tantsuplatsile. Saate aru? Peo nimi oli nr 1 hitid, millest ma kuulsin lõpuks vist ühte ja ka nõmeda miksina. Ma ei tea, kas mina olen kaua klubidest eemal olnud ja asi on selles või tõesti oleks pidanud selle peo teema olema: lood, mis kunagi raadiosse ei jõudnud. Pigem vist viimast, sest ma siiski autos kuulan raadiot ega olnud neid ÜLDSE kohanud, esikohaks olemisest rääkimata. Siuke vastik ila tuli kõlaritest. Ma ei oska sellele isegi nime anda. Ja ... pange nüüd tähele... esimesed paar tundi tuli see ila ka valmis miksituna plaadi pealt. Diskorit polnud puldi tagagi. Nojah. Mina kui klubi ei maksaks vist ka eraldi kellelegi sellise jama tootmise eest. Ma ei tea. Kas siis tõesti oli nii raske valmis kirjutada üks mp3 täis tegelikult ka raadioeetrites figureerevaid uusi ja vanu hitte - Star FM kindlasti aitaks - ja siis see plaat peale panna. Ei oleks ju samuti totakat DJ-d vaja palgata. Urr!
Lõpuks siiski hakata mängima piisavalt kuulatavat muusikat, et ma saaksin paar tundi end hästi tunda tantsuplatsil ja seda ma tegingi. Muidugi mitte siis, kui ma parasjagu oma kleiti ei kohendanud, mida ma tegin ka kogu aeg, et asi päris pornoks ei läheks. Rohkem ma selle kleidiga igatahes tantsima ei lähe. Ja siis läksid lood jälle jamaks ja tulime ära. Kõrvad lausa undasid. ma hakkan vanaks jääma vist:D
No ja nüüd tuli minu jaoks hommik ja mida ma nägin, kui silmad lahti tegin?
MA OLEN ÜLENI TRIIBULINE! Tõesti tore nagu. Ja ma püüdsin ühtlaselt end hõõruda eile. Ja ikkagi! Ma ei saa nüüd vist mitu päeva õue minna. Või vähemalt mitte millegi paljastavamaga. Huvitav, kuidas selle maha saab? Ma olen küll ja küll kasutanud spreipäevituse pudelit, mida peaks olema palju raskem kasutada, aga mul on alati ühtlaselt jäänud ja nüüd siis nii. Pettumus missugune. Rohkem ma neid asju küll ei proovi. Ja pealegi. Keegi oleks võinud hoiatada, et tulemus jõuab kohale alles 12+ tunni pärast.
Enivei, selle nädalavahetuse võtsin ekstra töölt vabaks, et saaksime sõbrannadega klubitada. Ja enne siis muidugi lõime end hästi üles ja ma sain lõpuks kanda ka oma uut kleiti ja uusi kunstripsmeid. Ettevalmistus võttis tunde ja sellest oli peaaegu kahju, sest seal klubis ei olnudki peaaegu mehi, peale fotograafi, kes niimoodi tähelepanu naisele pööraksid. Nojah. Mis siis ikka. Eile õhtul proovisin siis ka ühe imelise salvrätiku ära ja siis... mitte midagi. Mitte krdi midagi ei juhtunud ja kui te vaid teaksite, mida need asjakesed maksavad. Okei. Ma ei ole veel pankrotis, aga tudengina on mul ikkagi rahast kahju.
Ja siis tegime oma isiklikud tervitusjoogid ja suundusime uude Club Tallinnasse, mis tegelikult ei ole enam sugugi uus, aga ma polnud sinna veel sattunud. Nojah. Sisustus mulle meeldis. Teeninduse üle ei saa ka kurta, aga rahvast ei olnud ning oli laupäev ja ma lihtsalt pean ütlema, et muusika sakkis sajaga. Kaks tundi ei läinud keegi tantsuplatsile. Saate aru? Peo nimi oli nr 1 hitid, millest ma kuulsin lõpuks vist ühte ja ka nõmeda miksina. Ma ei tea, kas mina olen kaua klubidest eemal olnud ja asi on selles või tõesti oleks pidanud selle peo teema olema: lood, mis kunagi raadiosse ei jõudnud. Pigem vist viimast, sest ma siiski autos kuulan raadiot ega olnud neid ÜLDSE kohanud, esikohaks olemisest rääkimata. Siuke vastik ila tuli kõlaritest. Ma ei oska sellele isegi nime anda. Ja ... pange nüüd tähele... esimesed paar tundi tuli see ila ka valmis miksituna plaadi pealt. Diskorit polnud puldi tagagi. Nojah. Mina kui klubi ei maksaks vist ka eraldi kellelegi sellise jama tootmise eest. Ma ei tea. Kas siis tõesti oli nii raske valmis kirjutada üks mp3 täis tegelikult ka raadioeetrites figureerevaid uusi ja vanu hitte - Star FM kindlasti aitaks - ja siis see plaat peale panna. Ei oleks ju samuti totakat DJ-d vaja palgata. Urr!
Lõpuks siiski hakata mängima piisavalt kuulatavat muusikat, et ma saaksin paar tundi end hästi tunda tantsuplatsil ja seda ma tegingi. Muidugi mitte siis, kui ma parasjagu oma kleiti ei kohendanud, mida ma tegin ka kogu aeg, et asi päris pornoks ei läheks. Rohkem ma selle kleidiga igatahes tantsima ei lähe. Ja siis läksid lood jälle jamaks ja tulime ära. Kõrvad lausa undasid. ma hakkan vanaks jääma vist:D
No ja nüüd tuli minu jaoks hommik ja mida ma nägin, kui silmad lahti tegin?
MA OLEN ÜLENI TRIIBULINE! Tõesti tore nagu. Ja ma püüdsin ühtlaselt end hõõruda eile. Ja ikkagi! Ma ei saa nüüd vist mitu päeva õue minna. Või vähemalt mitte millegi paljastavamaga. Huvitav, kuidas selle maha saab? Ma olen küll ja küll kasutanud spreipäevituse pudelit, mida peaks olema palju raskem kasutada, aga mul on alati ühtlaselt jäänud ja nüüd siis nii. Pettumus missugune. Rohkem ma neid asju küll ei proovi. Ja pealegi. Keegi oleks võinud hoiatada, et tulemus jõuab kohale alles 12+ tunni pärast.
märts 29, 2008
Mitu uut sõna teie täna õppisite?
Mina õppisin vähemalt ühe. Ja see oli väga naljakas. Sandra koopiamasina kasutusjuhendi peale oli kirjutatud kiirstardi õpetus. Nagu tõsiselt:D Algne nimi olli muidugi Quick Start Guide, aga keegi oli võtnud vaevaks selle ka kohe otse eesti keelde tõlkida. Hirnu herneks. Ja sanra naeris veel minu "muremeelsete" üle. See ON sõna! Ausalt:D
Jauraks nüüd ka veidi.
Täna sain jälle end seaks vihastada. Meil oli jälle SEE tund. See tund, mis üksinda on alati hullem, kui mu ülejäänud nädala kõik tunnid kokku. See tund, kus mul on pidevalt tunne, et see inimene ei saa ju ometi õppejõud olla, sest õppejõult eeldaks teatud teadmisi ja ka loogilist mõtlemist. Ma ei maini meelega tunni ega õppejõu nime, sest a)ma ei taha solvamise eest kohtuasja kaela saada ja see oleks ebaeetiline, b)ma ei taha olla vastutav selle eest, kui keegi esmaskursuslastest juhtub seda teksti lugema ja otsustab seejärel kooli pooleli jätta. Aga tegelikult ka... selle õpsiga tuleb selline isu kergelt kätte ja ma ei ole mingi luusertüüp, kes kooli pooleli jätaks. Saate aru v? See tund on nii igav ja samas nii arusaamatu, et isegi kursuse assistendid lappavad terve aja Postimees Online'i. Ja see aeg venib alati pikemaks kui ette nähtud. Kas keegi oskab öelda, kas õppejõud üldse tohib inimesi üle aja ja pausita kinni hoida? Ta ei mõtle üldse sellele, et osal meist on ka peale seda tundi teised tunnid. Ja seekord seisnes meie paus selles, et meile öeldi, et me võime püsti tõusta küll ja siis kolmekaupa kontrolltööd teha. Saate aru jah? Jabur. Ja siis kõik need, kes lahkusid siis, kui tunni ametlik ajalimiit täis sai, jäävad ka tunnipunktidest ilma, sest see õppejõud leidis, et järelikult ei ole nad loengus olnud, kui nad ei olnud kohal viimasl kahel minutil, kui nimedeleht ringi käima saadeti. Mul on alati metsik masendus ja okseisu enne, pärast ja selle tunni ajal. Masendust suurendab seegi, et kunagi ei tea, kaua see piin kestab. Tõesti, see tund on nagu USAs detention, kus hoitakse inimesi kinni, ilma et neil oleks midagi kasulikku teha. Karistustund. Korra ka üks assistent tunnistas, et tema meelest peakski inimestel vahel igav olema ja nad peaksid selelga harjuma. Huvitav, kas nemad harjutavadki meid sellega? Kas selle tunni tegelik mõte ongi meile näidata, et elu ei ole vaid meelakkumine, sest aine nimel ja sisul on üsna vähe ühist.
Okey. Pean ikka näiteid ka tooma.
Nt meil pidi täna kontrolltöö olema ühe õpiku peale, mida tegelikult ka kuskilt ei saa ja me ütlesime talle seda. Tema aga vastas, et me ei tohi lasta end sellest teemast hetkel segada ja läks lasi raamatukoguhoidjal välja otsida nimekiri, kust seda saad oleks. Raamatukogutädi otsiski ja tuli kinnitama meie juttu, et selles linnas seda lihtsalt ei ole, mille peale õppejõud tegi meile ikka kontrolltöö. Saate aru v??? Tunni algul rääkis ta veel meie üllatuseks, et me peaksime kindlasti katsuma selle läbi lugeda (millalgi lähitulevikus vist) ja siis tegi ikka töö.
Ja siis rääkisime ühest tulevast kodutööst, mille puhul keegi küsis, kas seda peab üksi tegema. Ta sai vastuseks "absoluutselt" ja kui ta küsis lisaks, kas kahekesi ei või, ütles õpetaja, et tema poolest võime seda ka kahekesi teha. Terve klass naeris jälle. Siuke halenaljakas olukord on seal kogu aeg. No tõesti. Olen mina siis see loll, kes aru ei saa või? Urr! Rohkem ei urise, muidu keeran end nii üles, et ei saagi magama minna.
Homme pidutsema! Jee!
Jauraks nüüd ka veidi.
Täna sain jälle end seaks vihastada. Meil oli jälle SEE tund. See tund, mis üksinda on alati hullem, kui mu ülejäänud nädala kõik tunnid kokku. See tund, kus mul on pidevalt tunne, et see inimene ei saa ju ometi õppejõud olla, sest õppejõult eeldaks teatud teadmisi ja ka loogilist mõtlemist. Ma ei maini meelega tunni ega õppejõu nime, sest a)ma ei taha solvamise eest kohtuasja kaela saada ja see oleks ebaeetiline, b)ma ei taha olla vastutav selle eest, kui keegi esmaskursuslastest juhtub seda teksti lugema ja otsustab seejärel kooli pooleli jätta. Aga tegelikult ka... selle õpsiga tuleb selline isu kergelt kätte ja ma ei ole mingi luusertüüp, kes kooli pooleli jätaks. Saate aru v? See tund on nii igav ja samas nii arusaamatu, et isegi kursuse assistendid lappavad terve aja Postimees Online'i. Ja see aeg venib alati pikemaks kui ette nähtud. Kas keegi oskab öelda, kas õppejõud üldse tohib inimesi üle aja ja pausita kinni hoida? Ta ei mõtle üldse sellele, et osal meist on ka peale seda tundi teised tunnid. Ja seekord seisnes meie paus selles, et meile öeldi, et me võime püsti tõusta küll ja siis kolmekaupa kontrolltööd teha. Saate aru jah? Jabur. Ja siis kõik need, kes lahkusid siis, kui tunni ametlik ajalimiit täis sai, jäävad ka tunnipunktidest ilma, sest see õppejõud leidis, et järelikult ei ole nad loengus olnud, kui nad ei olnud kohal viimasl kahel minutil, kui nimedeleht ringi käima saadeti. Mul on alati metsik masendus ja okseisu enne, pärast ja selle tunni ajal. Masendust suurendab seegi, et kunagi ei tea, kaua see piin kestab. Tõesti, see tund on nagu USAs detention, kus hoitakse inimesi kinni, ilma et neil oleks midagi kasulikku teha. Karistustund. Korra ka üks assistent tunnistas, et tema meelest peakski inimestel vahel igav olema ja nad peaksid selelga harjuma. Huvitav, kas nemad harjutavadki meid sellega? Kas selle tunni tegelik mõte ongi meile näidata, et elu ei ole vaid meelakkumine, sest aine nimel ja sisul on üsna vähe ühist.
Okey. Pean ikka näiteid ka tooma.
Nt meil pidi täna kontrolltöö olema ühe õpiku peale, mida tegelikult ka kuskilt ei saa ja me ütlesime talle seda. Tema aga vastas, et me ei tohi lasta end sellest teemast hetkel segada ja läks lasi raamatukoguhoidjal välja otsida nimekiri, kust seda saad oleks. Raamatukogutädi otsiski ja tuli kinnitama meie juttu, et selles linnas seda lihtsalt ei ole, mille peale õppejõud tegi meile ikka kontrolltöö. Saate aru v??? Tunni algul rääkis ta veel meie üllatuseks, et me peaksime kindlasti katsuma selle läbi lugeda (millalgi lähitulevikus vist) ja siis tegi ikka töö.
Ja siis rääkisime ühest tulevast kodutööst, mille puhul keegi küsis, kas seda peab üksi tegema. Ta sai vastuseks "absoluutselt" ja kui ta küsis lisaks, kas kahekesi ei või, ütles õpetaja, et tema poolest võime seda ka kahekesi teha. Terve klass naeris jälle. Siuke halenaljakas olukord on seal kogu aeg. No tõesti. Olen mina siis see loll, kes aru ei saa või? Urr! Rohkem ei urise, muidu keeran end nii üles, et ei saagi magama minna.
Homme pidutsema! Jee!
märts 28, 2008
Vaadake ja õppige!
Hullumeelne nädal on olnud siiamaani. Ikka up and down, up and down on a merry-go-around. Ja see algas juba esmaspäeva hommikul, kui mul oli plaanis üheksa kolmekümnese bussiga Tartusse tulla. Mitte, et see oluline oleks. Aga... astusin mina siis trammi peale, et bussijaama sõita, kui mind ründas tugev kusehais. Teate küll. Selline, mida asotsiaalid levitama kipuvad. Hais tuli ühelt ratastoolis istuvalt tädilt, kes samuti trammiga liikles ja võib-olla on inetu minust isegi mõelda, et ta lõhnas pahasti, sest arvata võib, et hügieeninõuete täitmine on tema jaoks raskendatud.
Igatahes, varsti ta hüüdis mind vene keeles. Ta tahtis, et ma aitaksin teda siis, kui tema peatus tuleb ja noh... kuidas öelda ei eks. Nõustusin, muidugi. Ise veel mõtlesin, et kuidasmoodi ma küll sellega hakkama saan, nii et tema, mina kui naise niigi suuresti imporviseeritud ratastool ühes tükis välja jõuaksime. Läksin siis talle lähemale ja avastasin, et tal on veel kummastki jalast pool puudu. Ja tädi ütles, et ma hoiaksin tooli paigal ning kujutage ette - ta ronis sealt ise välja ja jäi seisma oma jalaköntidele. Ma ei kujuta ettegi, kui valus see võis olla. Mõelge ise, kui teie jalaluud ei ühineks jalalabaga vaid avaldaksid otse survet lihale, mis könti ümbritseb. Samal ajal aga suruks liha teiselt poolt trammipõrand. See on sõna otseses mõttes ju litsumine.
Ega tädigi nii kaua vastu ei pidanud. Võttis aga oma nahkkinda ja toetas selles paikneva käe, rusikas, maha. Jagas raskust ümber. Siis tuli mulle üks teine nii vene kui eesti keelt rääkiv neiu appi ja kohe tuligi naise peatus ja ta läks trammist oma jalul välja. Minu meelest täiesti uskumatu. Ma vaatasin sellise respektiga järele talle. Siiani tekib hämmeldus sellele mõeldes. WOW! Suurte tähtedega WOW!
Naine ronis aega-mööda välja ja ma vaid lootsin, et trammijuht ei pane vahepeal tähelepanematusest uksi kinni, et naine ise jääks ukse vahele või siis jõuaks maha, aga tool jääks trammile. Siiski ei läinud nii halvasti. Tuli veel välja, et see tool on kohutavalt raske. Me tirisime tolle vene neiuga kahekesi seda suurte raskustega välja. Muidugi, suured tänud kõigile trammi peal olnud meestele, kes aitasi naist ja tooli välja tõsta! Tegelt ka vä? Arvasite, et tõesti tulid mingid noormehed appi. Tulge tagasi maa peale! Eestis küll selline eetikakoodeks ei kehti. Lõpuks said välja nii naine kui tool, aga meil polnud isegi aega teda tagasi tooli aidata, sest tramm hakaks uksi sulgema. Oli ju niigi "planeeritust pikem" peatus olnud. Aga ikkagi. Kas siis sellise puudega inimestele ei paku riik transpordi osas abi? See ei ole ju normaalne, et nad peavad ÜKSI ühistranspordiga liiklema. Oleks siis hooldajagi kaasas. Kurb. Tõeliselt kurb. Ma vaid loodan, et mina kunagi samasse olukorda ei satu, sest mina vist küll nii hästi endaga hakkama ei saaks.
Edasi juhtus midagi, mis selle jutu otsa tundub eriti silmakirjalik, aga... ma jäin bussist maha ning pidin uut ootama ligi 50 minutit. Nimelt, ma jõudsin kohale nii vara, et isegi kella üheksane buss oli veel ees. Läksin siis mina bussi peale ja bussijuht ütles mulle, et sry. Kaardiga selles bussis maksta ei saa. Nagu mis mõttes? See oli kõige uuemat sorti sebe. See hiigelpikk volask. Kui kuskil, siis just seal eeldaks kaardimaksevõimalust ja ma tean, et kuskil bussis olen ma saanud kaardiga maksta. Kas keegi oskaks mulel konkreetselt öelda, millistes bussides saab? Pakkusin siis, et lähen võtan ruttu raha, aga vastati, et ollakse juba niigi kaua oodanud ja jäeti mind julmalt maha. Fine! Mitte nagu ma poleks pidanud kella kaheteistkümneks ühte väga olulisse seminari jõudma. Mkmm...
Ja siis selgus, et kõik järgnevad bussid sõidavad Tunne Eestit liinidel, mida muidugi netis kirjas ei olnud. Ma ekstra kontrollisin. Kui olin sunnitud kella kümneks pileti ostma ja pikalt ootama, küll korra kihvatas, et kui see naine poleks sattunud minu trammi peale, siis ma oleksin äkki jõudnud, aga ma ei oleks ikkagi teda abita jätnud ja suure tõenäosusega oleksin nagunii bussist mmaha jäänud, sest see oli niigi juba viis minutit liiga kaua oodanud.
Aga nüüd toredad asjad. Jäin küll sinna seminari hiljaks, aga tuli välja, et seal on tore õps ja mul õnnestus ka edukalt integreeruda grupitöösse ja vajalikud punktid kätte saada.
Ja siis teisipäeval saime üle pika aja Sandraga kokku, mis on alati tore. Sest... no kellele ei meeldiks parima sõbrannaga catch up'ida? Aga me olime natuke muremeelsed ka, sest me oleme juba ligi kuu aega otsinud inimesi, kes meid Hispaanias majutaksid ja täiesti edutult. Vaid paar inimest on vastanud ja siis ka kas ebalevalt või eitavalt. Sel õhtul me kaalusimegi juba tasulise ööbimise võimalusi, kugi karta on, et see pole see, see on kallis ja nii hilja uurides pea võimatu.
Siis aga tuli kolmapäev ja me saime kaks... KAKS... positiivset vastust. Ma siiani hüppan ja kargan sellepärast ja Sandra vist ka. See ju tähendab, et meie reisist saab asja. Jee! Tegelikult on ju veel Marti ka, kes oli vägagi nõus, aga kartis, et kuna ta peab ise poole meie reisi aja pealt kauaks reisima minema, siis tal pole võimalik meid aidata, aga äkki siiski teeme midagi koos. Ta tundub lahe vähemalt. Ja kena ka. Hispaania veri ju ikkagi;) Ja tänu neile toredatele abivalmis inimestele, kellele ma hetkel kaela hüpata tahaksin, sain ma ka mitu tundi hispaania keelt meelde tuletada. Ma olen siiski palju rohkem roostes, kui arvasin ja Sandra ei julgenud ise nendega üldse hispaania keeles suhelda, aga inglise keeles on nad väga nõrgad.
Ahjaa... üks superuudis veel. Paistab, et mu praktikasoov võib täide minna. Järgmisel nädalal on nö tööintervjuu. Mulle nii meeldiks, kui ma ikka saaksin sinna. See oleks nagu superluks. Aga ma hetkel veel ei taha täpsemalt kirjutada. Äkki sõnun veel ära või midagi? Aga nüüd ma lähen küll tuttu. Kui ma tavaliselt ütlen, et mul ei ole üldse aega, isegi blogimiseks, mida mulle meeldib teha, siis sel nädalal on veel eriti ekstreemvariant hullust nädalast. Seega - tsau!
Igatahes, varsti ta hüüdis mind vene keeles. Ta tahtis, et ma aitaksin teda siis, kui tema peatus tuleb ja noh... kuidas öelda ei eks. Nõustusin, muidugi. Ise veel mõtlesin, et kuidasmoodi ma küll sellega hakkama saan, nii et tema, mina kui naise niigi suuresti imporviseeritud ratastool ühes tükis välja jõuaksime. Läksin siis talle lähemale ja avastasin, et tal on veel kummastki jalast pool puudu. Ja tädi ütles, et ma hoiaksin tooli paigal ning kujutage ette - ta ronis sealt ise välja ja jäi seisma oma jalaköntidele. Ma ei kujuta ettegi, kui valus see võis olla. Mõelge ise, kui teie jalaluud ei ühineks jalalabaga vaid avaldaksid otse survet lihale, mis könti ümbritseb. Samal ajal aga suruks liha teiselt poolt trammipõrand. See on sõna otseses mõttes ju litsumine.
Ega tädigi nii kaua vastu ei pidanud. Võttis aga oma nahkkinda ja toetas selles paikneva käe, rusikas, maha. Jagas raskust ümber. Siis tuli mulle üks teine nii vene kui eesti keelt rääkiv neiu appi ja kohe tuligi naise peatus ja ta läks trammist oma jalul välja. Minu meelest täiesti uskumatu. Ma vaatasin sellise respektiga järele talle. Siiani tekib hämmeldus sellele mõeldes. WOW! Suurte tähtedega WOW!
Naine ronis aega-mööda välja ja ma vaid lootsin, et trammijuht ei pane vahepeal tähelepanematusest uksi kinni, et naine ise jääks ukse vahele või siis jõuaks maha, aga tool jääks trammile. Siiski ei läinud nii halvasti. Tuli veel välja, et see tool on kohutavalt raske. Me tirisime tolle vene neiuga kahekesi seda suurte raskustega välja. Muidugi, suured tänud kõigile trammi peal olnud meestele, kes aitasi naist ja tooli välja tõsta! Tegelt ka vä? Arvasite, et tõesti tulid mingid noormehed appi. Tulge tagasi maa peale! Eestis küll selline eetikakoodeks ei kehti. Lõpuks said välja nii naine kui tool, aga meil polnud isegi aega teda tagasi tooli aidata, sest tramm hakaks uksi sulgema. Oli ju niigi "planeeritust pikem" peatus olnud. Aga ikkagi. Kas siis sellise puudega inimestele ei paku riik transpordi osas abi? See ei ole ju normaalne, et nad peavad ÜKSI ühistranspordiga liiklema. Oleks siis hooldajagi kaasas. Kurb. Tõeliselt kurb. Ma vaid loodan, et mina kunagi samasse olukorda ei satu, sest mina vist küll nii hästi endaga hakkama ei saaks.
Edasi juhtus midagi, mis selle jutu otsa tundub eriti silmakirjalik, aga... ma jäin bussist maha ning pidin uut ootama ligi 50 minutit. Nimelt, ma jõudsin kohale nii vara, et isegi kella üheksane buss oli veel ees. Läksin siis mina bussi peale ja bussijuht ütles mulle, et sry. Kaardiga selles bussis maksta ei saa. Nagu mis mõttes? See oli kõige uuemat sorti sebe. See hiigelpikk volask. Kui kuskil, siis just seal eeldaks kaardimaksevõimalust ja ma tean, et kuskil bussis olen ma saanud kaardiga maksta. Kas keegi oskaks mulel konkreetselt öelda, millistes bussides saab? Pakkusin siis, et lähen võtan ruttu raha, aga vastati, et ollakse juba niigi kaua oodanud ja jäeti mind julmalt maha. Fine! Mitte nagu ma poleks pidanud kella kaheteistkümneks ühte väga olulisse seminari jõudma. Mkmm...
Ja siis selgus, et kõik järgnevad bussid sõidavad Tunne Eestit liinidel, mida muidugi netis kirjas ei olnud. Ma ekstra kontrollisin. Kui olin sunnitud kella kümneks pileti ostma ja pikalt ootama, küll korra kihvatas, et kui see naine poleks sattunud minu trammi peale, siis ma oleksin äkki jõudnud, aga ma ei oleks ikkagi teda abita jätnud ja suure tõenäosusega oleksin nagunii bussist mmaha jäänud, sest see oli niigi juba viis minutit liiga kaua oodanud.
Aga nüüd toredad asjad. Jäin küll sinna seminari hiljaks, aga tuli välja, et seal on tore õps ja mul õnnestus ka edukalt integreeruda grupitöösse ja vajalikud punktid kätte saada.
Ja siis teisipäeval saime üle pika aja Sandraga kokku, mis on alati tore. Sest... no kellele ei meeldiks parima sõbrannaga catch up'ida? Aga me olime natuke muremeelsed ka, sest me oleme juba ligi kuu aega otsinud inimesi, kes meid Hispaanias majutaksid ja täiesti edutult. Vaid paar inimest on vastanud ja siis ka kas ebalevalt või eitavalt. Sel õhtul me kaalusimegi juba tasulise ööbimise võimalusi, kugi karta on, et see pole see, see on kallis ja nii hilja uurides pea võimatu.
Siis aga tuli kolmapäev ja me saime kaks... KAKS... positiivset vastust. Ma siiani hüppan ja kargan sellepärast ja Sandra vist ka. See ju tähendab, et meie reisist saab asja. Jee! Tegelikult on ju veel Marti ka, kes oli vägagi nõus, aga kartis, et kuna ta peab ise poole meie reisi aja pealt kauaks reisima minema, siis tal pole võimalik meid aidata, aga äkki siiski teeme midagi koos. Ta tundub lahe vähemalt. Ja kena ka. Hispaania veri ju ikkagi;) Ja tänu neile toredatele abivalmis inimestele, kellele ma hetkel kaela hüpata tahaksin, sain ma ka mitu tundi hispaania keelt meelde tuletada. Ma olen siiski palju rohkem roostes, kui arvasin ja Sandra ei julgenud ise nendega üldse hispaania keeles suhelda, aga inglise keeles on nad väga nõrgad.
Ahjaa... üks superuudis veel. Paistab, et mu praktikasoov võib täide minna. Järgmisel nädalal on nö tööintervjuu. Mulle nii meeldiks, kui ma ikka saaksin sinna. See oleks nagu superluks. Aga ma hetkel veel ei taha täpsemalt kirjutada. Äkki sõnun veel ära või midagi? Aga nüüd ma lähen küll tuttu. Kui ma tavaliselt ütlen, et mul ei ole üldse aega, isegi blogimiseks, mida mulle meeldib teha, siis sel nädalal on veel eriti ekstreemvariant hullust nädalast. Seega - tsau!
märts 22, 2008
Isad ja lapsed
Kes lootis nüüd, et ma teatan oma rasedusest või midagi, peab kahjuks pettuma. Vara veel. Pole veel seda kedagigi, kellega tahaks last teha ja kasvatada. Räägin hoopis oma töö näitel.
Minu üllatuseks käib mängutoas päris suur hulk lapsi ema asemel hoopis koos isaga ja need kliendid on peaaegu alati lahedamad. Isad müravad oma lastega ja teevad lollusi. Nad ei karda, et lapsed saavad haiget ja annavad neile rohkem tegutsemisvabadust. Ja nad mängivad tihti ise ka.
Mind ajab alalõpmata kadedaks see, kui näen, kuidas mne isa näost peegeldub heldimus ja suunurgad lihtsalt tõmbuvad üles poole - nii mul kui isadel - kui nad jälgivad oma lapsi tegevuses. Minul ju lapsepõlvest sellist mälestust ei ole, sest minu isa ei võtnud vaevaks mind oma ellu lisada. Hea mees, kes teebki.
Eile näiteks oli mul üks väike preili mängimas, kellele pärast isa järgi tuli. Aga väike preili ei tahtnud veel ära minna ja muudkui lubas isale, et oota. Ma joonistan ühe asja veel ja siis kohe tulen. Joonistas selle ühe asja ära ja siis joonistas edasi. Kui isa küsis lubaduse kohta, siis preili vastas, et tegelikult ta mõtleski selle ühe asja all kahte, millest kujunes veel paar asja edaspidi. Isa aga võttis rahulikult ega hakanud ka last jõuga toast välja lohistama. Ta hoopis ootas, telefon käes, kuni laps pildi valmis saab ja siis tegi sellest paar klõpsu, et ka ema saaks lapse kunstiteosest rõõmu tunda ja võib-olla ka väike preili ise vaataks seda rõõmuga veidi kõrgemas eas. Hästi armas hetk oli igatahes.
Täna sain ka ühe huvitava kogemuse juurde. Minu juurde tuli mängima üks laps-vanem paar, kellest kumbki ei kuulnud mind. Kohe mitte sõnagi. Päriselt. Meditsiinilise diagnoosiga. Algul ma pabistasin küll veidi, kui vanem ära läks. Ma ei teadnud isegi, kas küsida ta kontaktnubrit, sest telefoni teel ju huultelt ei loe ja zheste ei näe. Aga ta andis mulle ise oma numbri ja tuletas meelde ka sõnumi saatmise funktsiooni.
Edasi oli täitsa tore. Saime hakkama küll. Pärast tuli vanem ka tagasi meie mängu jälgima. Mina üritasin kogu hingest neid mitte haletsema hakata, sest see ei meeldi ju kellelegi. Aga kätega sai peaaegu kõik räägitud ja mulle tundus, et laps jäi ka rahule mängutoas veedetud ajaga.
Aga üldjuhul mulle tundub, et kauaks seda mängutuba ei ole. See on ju veel uus, uhke ja huvitav, aga ikkagi on käive kahanenud nii 50-90% ja ei ole võimalik, et firma kasumisse jääks. Ma ei kujuta ettegi, millest meile palka sel kuul makstakse ja ei tule kõne allagi, et teenin veel vähem, kui eelmise kuu üheainsa päeva eest. Ma ei tea, kas ma kirjutasin, aga ma teenisin ligi 25 lapse hoidmise eest vähem, kui ma olen teeninud kahe lapse hoidmise eest ja see ei ole ju normaalne. Täna aga, näiteks oli mul rekordiliselt hõre päev. Istusin tunde ja lahendasin sudokusid, sest midagi muud ei olnud teha.
Tsau-blau nüüd!
Mina olen siis see ebanormaalne valge inimene
Lugesin just Postimehest lugu sellest, kuidas politseireidil peeti kinni 250 ilma turvavööta sõitjat. Võtsin seekord ka kommentaarid ette, ebatervest uudishimust. Ja kohe esimesest kommentaarist selgus, et mina ei ole normaalne valge inimene, sest mina "teibin end tooli külge kinni". Selge siis. Sel juhul olen hea meelega ebanormaalne valge inimene.
Silma jäi ka üks hea kommentaar, millest saaks järgmise kampaania jaoks hea lööklause. Autor otsustas anonüümsuse kasuks, seega ma ei hakka viitama ka, aga mõte oli selles, et kes ei kasuta turvavööd, on idioot ja see, kes ei saa aru, miks see nii on, on veelgi rumalam.
Minu meelest on see sada protsenti tõsi. Ja siis veel need, kes vinguvad, et politsei teenib vaid raha sellega, on ka idioodid. No kuskilt peab ju alustama ja mis selles halba on. Küll neid jätkub ka teiste pahategude peale, aga ükskord tuleb ju aidata idiootide mõistus koju. Urr. Närvi ajab selline ignorants teiste suhtes ja puhas rumalus.
Silma jäi ka üks hea kommentaar, millest saaks järgmise kampaania jaoks hea lööklause. Autor otsustas anonüümsuse kasuks, seega ma ei hakka viitama ka, aga mõte oli selles, et kes ei kasuta turvavööd, on idioot ja see, kes ei saa aru, miks see nii on, on veelgi rumalam.
Minu meelest on see sada protsenti tõsi. Ja siis veel need, kes vinguvad, et politsei teenib vaid raha sellega, on ka idioodid. No kuskilt peab ju alustama ja mis selles halba on. Küll neid jätkub ka teiste pahategude peale, aga ükskord tuleb ju aidata idiootide mõistus koju. Urr. Närvi ajab selline ignorants teiste suhtes ja puhas rumalus.
märts 11, 2008
Life goes on
Kogu aeg toimub midagi ja ma ei ole üldse jõudnud siia asju kirja panna. Üks teema ootab juba nädalaid välja laskmist, aga ei ole tulnud seda õiget aega või tuju ja tunded, mis teemadega kaasas käivad, tuhmistuvad kiiresti. Üritan siiski kirja panna, mis vahepeal juhtunud on.
Möödunud kümnest päevast kaheksal pidin olema hõivatud tööga, mida on minu jaoks väga palju. Lõpuks siiski läks nii, et vaid seitse neist olin tööl, sest tervis ütles üles, aga paljudesse neist päevadest mahtus nii töö kui kool kui muu elu. Eelmise nädala jooksul jõudsin isegi elus esimest korda Ekraanis käia. Täitsa hea kinokogemus oli, sest film oli minu mõistes ideaalne. Hollywoodi seebikas võis ta ju olla, aga ta meelitas minust kõik põhiemotsioonid välja, mis teebki filmi heaks.
Nüüd peaksin Laurat tänama - ja Sandrat ka, aga hoopis teise asja eest - sest ta päästis mu täna täitsa ära. Ma vist ei olekski saanud valmis ühe raamatu lugemisega ja ka selle põhjal tehtava kontrolltööga, kui abi poleks tulnud sealt, kust ma oodatagi ei osanud. Ma ei hakka siin lahti seletama asja, aga suured tänud! Ja Sandrale selle eest, et ta mind KMiga hädast välja aitas samal ajal, kui üks ... mind kinni hoidis.
No ma ei saa aru lihtsalt. Jutt käib ühest õppejõust, kes tundub inimesena täitsa tore olevat ja tundub, et ta saab ka oma erialast hästi aru, aga õpetada ta küll ei tohiks. Hetkeseisuga raiskavad tema loengud vaid nii meie kui tema enda aega. Ainus lause, mis eelmisest tunnist meelde jäi, saab vist küll legendaarseks. Sain teada, et ajakirjanikud on tegelikult hoopis ämmaemandad. Minu meelest ka jah... mida iganes see ka tähendama pidi. Lisaks sellele, et me käime ühel päeval nädalas oma aega raiskamas, raiskame me seda õppejõu nõudmisel tunduvalt rohkem kui tohiks ja peaks. No kuidas teie seda kutsukste, kui teie paus jäetaks põhimõtteliselt ära ja siis, kui loeng läbi saama peaks, jätkab õpetaja tundi vihjetele vaatamata ja sõidab sedasi teistele tundidele julmalt sisse? Urr!
Puhas leht. Uus teema. Ei viitsi end enam MHG või selle õppejõuga välja vihastada.
Täna oli tore. Past jättis ilusa ilma puhul pool loengut ära ja siis oli mul mõni minut ooteaega - Mari pidi rühmatöö materjalide järgi tulema - mille veetsin ühes kotipoes, kus ma polnud varem käinud. Arvake, kas ma ostsin midagi ära või ei? Ma ise ei vasta sellele küsimusele.
Seejärel tulin korraks koju, et lugeda, et mind oodatakse väga hoopis mujal - kohtumisel uue lasteaia osanikega - ja tormasingi kohe tagasi uksest välja. Täitsa tore oli. Nüüd ma tean, mis nägu Epp tegelikult on ja mis häält ta teeb. Kusjuures, see oli minu jaoks suurim üllatus. Ja Marta on tõesti hästi armas. Kohe, kui meid omavahel tutvustati, lendas ta mind kallistama ja siis tasakaalustuseks sellele zhestile küsis ta mult, miks mul nii paks pea on. Pole ammu sellise aususega kokku puutunud. Ei osanudki midagi asjalikku vastata. Aga edasi olime sõbrad. Ja teised lapsed on ka täitsa nunnud, kuigi nendega kontakti saamiseks peab vist veidi rohkem pingutama ja see võtab veidi rohkem aega ka. Igal juhul tundub, et kõik sujub ja minust saab kohe varsti lasteaia kasvataja. Minugi poolest. Kordan peas lauset: kes teeb, see jõuab. endal on küll juba kerga kahtlus, et ma kõike ei jõua, aga ma siiski tahaksin oma ellu ära mahutada lasteaia, kooli, KMi, mängutoa, lehetöö ja sõbrad ja vahel peaks ju õppima ja magama ka ning laiselda peaks ka saama. Ma loodan vaid, et pensioniaeg jõuab ruttu:D Ega vist varem saa...
Möödunud kümnest päevast kaheksal pidin olema hõivatud tööga, mida on minu jaoks väga palju. Lõpuks siiski läks nii, et vaid seitse neist olin tööl, sest tervis ütles üles, aga paljudesse neist päevadest mahtus nii töö kui kool kui muu elu. Eelmise nädala jooksul jõudsin isegi elus esimest korda Ekraanis käia. Täitsa hea kinokogemus oli, sest film oli minu mõistes ideaalne. Hollywoodi seebikas võis ta ju olla, aga ta meelitas minust kõik põhiemotsioonid välja, mis teebki filmi heaks.
Nüüd peaksin Laurat tänama - ja Sandrat ka, aga hoopis teise asja eest - sest ta päästis mu täna täitsa ära. Ma vist ei olekski saanud valmis ühe raamatu lugemisega ja ka selle põhjal tehtava kontrolltööga, kui abi poleks tulnud sealt, kust ma oodatagi ei osanud. Ma ei hakka siin lahti seletama asja, aga suured tänud! Ja Sandrale selle eest, et ta mind KMiga hädast välja aitas samal ajal, kui üks ... mind kinni hoidis.
No ma ei saa aru lihtsalt. Jutt käib ühest õppejõust, kes tundub inimesena täitsa tore olevat ja tundub, et ta saab ka oma erialast hästi aru, aga õpetada ta küll ei tohiks. Hetkeseisuga raiskavad tema loengud vaid nii meie kui tema enda aega. Ainus lause, mis eelmisest tunnist meelde jäi, saab vist küll legendaarseks. Sain teada, et ajakirjanikud on tegelikult hoopis ämmaemandad. Minu meelest ka jah... mida iganes see ka tähendama pidi. Lisaks sellele, et me käime ühel päeval nädalas oma aega raiskamas, raiskame me seda õppejõu nõudmisel tunduvalt rohkem kui tohiks ja peaks. No kuidas teie seda kutsukste, kui teie paus jäetaks põhimõtteliselt ära ja siis, kui loeng läbi saama peaks, jätkab õpetaja tundi vihjetele vaatamata ja sõidab sedasi teistele tundidele julmalt sisse? Urr!
Puhas leht. Uus teema. Ei viitsi end enam MHG või selle õppejõuga välja vihastada.
Täna oli tore. Past jättis ilusa ilma puhul pool loengut ära ja siis oli mul mõni minut ooteaega - Mari pidi rühmatöö materjalide järgi tulema - mille veetsin ühes kotipoes, kus ma polnud varem käinud. Arvake, kas ma ostsin midagi ära või ei? Ma ise ei vasta sellele küsimusele.
Seejärel tulin korraks koju, et lugeda, et mind oodatakse väga hoopis mujal - kohtumisel uue lasteaia osanikega - ja tormasingi kohe tagasi uksest välja. Täitsa tore oli. Nüüd ma tean, mis nägu Epp tegelikult on ja mis häält ta teeb. Kusjuures, see oli minu jaoks suurim üllatus. Ja Marta on tõesti hästi armas. Kohe, kui meid omavahel tutvustati, lendas ta mind kallistama ja siis tasakaalustuseks sellele zhestile küsis ta mult, miks mul nii paks pea on. Pole ammu sellise aususega kokku puutunud. Ei osanudki midagi asjalikku vastata. Aga edasi olime sõbrad. Ja teised lapsed on ka täitsa nunnud, kuigi nendega kontakti saamiseks peab vist veidi rohkem pingutama ja see võtab veidi rohkem aega ka. Igal juhul tundub, et kõik sujub ja minust saab kohe varsti lasteaia kasvataja. Minugi poolest. Kordan peas lauset: kes teeb, see jõuab. endal on küll juba kerga kahtlus, et ma kõike ei jõua, aga ma siiski tahaksin oma ellu ära mahutada lasteaia, kooli, KMi, mängutoa, lehetöö ja sõbrad ja vahel peaks ju õppima ja magama ka ning laiselda peaks ka saama. Ma loodan vaid, et pensioniaeg jõuab ruttu:D Ega vist varem saa...
Karjaloomaefekt
Kas te teadsite, et sisuliselt ei ole mingit vahet eliitkoolsi ja mujal käivate laste käitumise vahel? Mina sain hiljuti selle kohta kinnitust. Nimelt käisin Miina Härma Gümnaasiumis ja olin sunnitud seal kohe mitu tundi veetma, aga see on pikk jutt - sitt jutt. Hoopis huvitavam oli jälgida sealsete õpilaste käitumist vahetunni ajal. Kõigepealt igas vanuses peeneid preilisid, kes vastasid nõudele "spordijalatsitega kooli territooriumil viibimine keelatud" koridoris roosade rulltossudega ringi sõitmisega. Missugune jalats üldse saaks veel spordim olla? Ma ei olnudki neid papusid varem päriselus näinud.
See selleks... Suuremat tähelepanu pöörasin teismelistele poistele. Kas teie teate, kuidas nad oma sõpru tervitavad? Minu vaatlusest selgus, et traditsiooniliselt lähenetakse ootavale sõbrale seljatagant ja siis püütakse tõmmata tähelepanu ootamatu rünnakuga. Mina nägin konkreetselt pealt, kuidas üks haaras teisel seljatagant kägistamisvõttega kaelast kinni ja teine vastas sirge jalalöögiga, mis peatus umbes kümme sentimeetrit sõbra ninast eemal. Teine sõpradepaar aga sai kontakti kerge jalalöögiga tagumikku, millele vastati tugeva tõuke ja mõne hirmuäratava liigutusega. No tore küll. Eriti, et nii käitutakse koolijuhtkonna ukse ees. Lasen koolile vee peale? Kui jah, siis kurb ma küll ei ole. Tundub, et neil olekski vaja veidi egosid allapoole tõmmata. Keegi peaks neile meelde tuletama, et tavakooli lõpetanu on ka inimene. Mina siis antud juhul.
märts 04, 2008
Hästi või halvasti - sõimata saad ikkagi!
Tean-tean, pidin juba reedel oma uuest tööst muljetama, aga ma ei tea, kuidas teiega on. MInul igatahes ei jätkunud peale kümnetunniseid tööpäevi energiat veel siia ka milegi kirjutamiseks. panustasid viimased energiaraasukesed hoopis igavast õpikust sõnade kokku veeremiseks ainsa eesmärgiga lehthaaval edasi jõuda. Meelde ei jäänud midagi nagunii ja aru ei saanud ammugi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada.
Tahtsin kirjutada uuest tööst muidugi. Ja teistest muljetest ka. Esiteks, esimesed 28 tundi tööd olid täitsa toredad. Muidugi oli raske, sest pidin ära õppima ligi 90 lapse näod ja nimed, lisaks veel vanemate näod, et õige lapse ja vanema pärast kokku viia suudaksin. Samuti ei jõudnud laupäeval ei sööma, jooma ega ka isegi mitte WC-sse, aga ikka ma ei taha kurta. Töö on ju tore ja lapsed on armsad. Nalja saab ka palju.
Ainult osa vanematest suudab tuju ära nullida. Mõned kohe tulevad ja kukuvad vinguma ning kõik asjad on muidugi lapsehoidja süü. Nt reegel, et lapse saab tagasi peale arve tasumist või et kassas pole hetkel ühtegi müüjat, kellele maksta. Sada muud asja ka. Nt see, et ruumi ei mahu pallimeri ära. Ja siis peetakse vajalikuks ähvardada, et sellise seisu korral rohkem tagasi ei tulda. Täitsa lõpp nagu. Ärgu tulgu siis, kui ei meeldinud, aga miks sellega mind kui palgatöötajat, kelle võimuses nagunii midagi sellist muuta pole, ähvardada? Vahel tekkis ikka väga suur tahtmine vastu sitasti öelda, aga klient on kuningas ju. Isegi, kui ta käitub kui tõeline mats. Kuidas teisiti saab öelda inimese kohta, kes keerab selja ja lahkub nägemist ütlemata? Ise tead, et pole midagi valesti teinud, aga paha tunne jääb ikka päris kauaks sisse. Urr!
Okey. Häid asju ka. Tundub, et ülemused respekteerivad väga minu arvamusi ja jagavad minuga ka vastutust osaliselt. Mina saan ka otsuseid langetada. Mul lausa palutakse seda teha. Ja minu arvamus loeb. Samuti, ma tunnen, et minust on kasu ja ma suudan lastes häid tundeid esile kutsuda. Ma tean, et see pole minust päris õiglane, aga mul on hea meel, kui laps nuttes lahkub. See ju tähendab, et talle meeldis minu juures mängida nii väga, et ta ei taha ära minna.
Täna olin lõpuks tubli. Käisin koos Siljaga verd andmas. Uhke tunne oli. Olin juba Siljast üks kord rohkem käinud. Ja tõestasin endale, et energiajoogist ei ole vererõhu tõstmisel kahju. Ikka pidin seda pesupulbri taolist valget stuffi sööma. Ja siis mängisime veel minu veeniga kulli. Kaks tädi surusid viimaks nõela plastikosani kätte, sest veen liikus muudkui eest ära, kui nõel seda puudutas, ja verd ei tulnud tilkagi. Siis sain teada, et mehed annavad verd võidu. See külas küll jaburalt, aga ega ma saanud siis kehvem olla. Küsisin ka, kaua mul aega läks. Kaotasin ligi kahe minutiga:(
Lõpuks vaidlesin veel registratuuritädidega, sest ma ei tahtnud nänni. Tundus kuidagi õilsam teha seda vaid hea eesmärgi nimel, aga lõpuks sunniti mind ikkagi kahe shokolaadiga lahkuma.
Ja Sandra tuli täna Tartusse tagasi. Koos sai muidugi suur hulk raha kaubanduskeskusele annetatud. Ma ei julge veel kontoseisu vaadata. Huvitav, kes sel nädalal tõesti jään nälga? Ega palka ka enne järgmise kuu kümnendat saa. Huh!
Ma tean, et selle teksi ilukirjanduslik väärtus on hetkel olematu, aga mul on sügavalt savi. Asja mõte on ju vaid mulle endale mälestus minu sellest eluperioodist tekitada.
Tahtsin kirjutada uuest tööst muidugi. Ja teistest muljetest ka. Esiteks, esimesed 28 tundi tööd olid täitsa toredad. Muidugi oli raske, sest pidin ära õppima ligi 90 lapse näod ja nimed, lisaks veel vanemate näod, et õige lapse ja vanema pärast kokku viia suudaksin. Samuti ei jõudnud laupäeval ei sööma, jooma ega ka isegi mitte WC-sse, aga ikka ma ei taha kurta. Töö on ju tore ja lapsed on armsad. Nalja saab ka palju.
Ainult osa vanematest suudab tuju ära nullida. Mõned kohe tulevad ja kukuvad vinguma ning kõik asjad on muidugi lapsehoidja süü. Nt reegel, et lapse saab tagasi peale arve tasumist või et kassas pole hetkel ühtegi müüjat, kellele maksta. Sada muud asja ka. Nt see, et ruumi ei mahu pallimeri ära. Ja siis peetakse vajalikuks ähvardada, et sellise seisu korral rohkem tagasi ei tulda. Täitsa lõpp nagu. Ärgu tulgu siis, kui ei meeldinud, aga miks sellega mind kui palgatöötajat, kelle võimuses nagunii midagi sellist muuta pole, ähvardada? Vahel tekkis ikka väga suur tahtmine vastu sitasti öelda, aga klient on kuningas ju. Isegi, kui ta käitub kui tõeline mats. Kuidas teisiti saab öelda inimese kohta, kes keerab selja ja lahkub nägemist ütlemata? Ise tead, et pole midagi valesti teinud, aga paha tunne jääb ikka päris kauaks sisse. Urr!
Okey. Häid asju ka. Tundub, et ülemused respekteerivad väga minu arvamusi ja jagavad minuga ka vastutust osaliselt. Mina saan ka otsuseid langetada. Mul lausa palutakse seda teha. Ja minu arvamus loeb. Samuti, ma tunnen, et minust on kasu ja ma suudan lastes häid tundeid esile kutsuda. Ma tean, et see pole minust päris õiglane, aga mul on hea meel, kui laps nuttes lahkub. See ju tähendab, et talle meeldis minu juures mängida nii väga, et ta ei taha ära minna.
Täna olin lõpuks tubli. Käisin koos Siljaga verd andmas. Uhke tunne oli. Olin juba Siljast üks kord rohkem käinud. Ja tõestasin endale, et energiajoogist ei ole vererõhu tõstmisel kahju. Ikka pidin seda pesupulbri taolist valget stuffi sööma. Ja siis mängisime veel minu veeniga kulli. Kaks tädi surusid viimaks nõela plastikosani kätte, sest veen liikus muudkui eest ära, kui nõel seda puudutas, ja verd ei tulnud tilkagi. Siis sain teada, et mehed annavad verd võidu. See külas küll jaburalt, aga ega ma saanud siis kehvem olla. Küsisin ka, kaua mul aega läks. Kaotasin ligi kahe minutiga:(
Lõpuks vaidlesin veel registratuuritädidega, sest ma ei tahtnud nänni. Tundus kuidagi õilsam teha seda vaid hea eesmärgi nimel, aga lõpuks sunniti mind ikkagi kahe shokolaadiga lahkuma.
Ja Sandra tuli täna Tartusse tagasi. Koos sai muidugi suur hulk raha kaubanduskeskusele annetatud. Ma ei julge veel kontoseisu vaadata. Huvitav, kes sel nädalal tõesti jään nälga? Ega palka ka enne järgmise kuu kümnendat saa. Huh!
Ma tean, et selle teksi ilukirjanduslik väärtus on hetkel olematu, aga mul on sügavalt savi. Asja mõte on ju vaid mulle endale mälestus minu sellest eluperioodist tekitada.
veebruar 27, 2008
Vanity fair all the way
Aga arvake, kes käis esmaspäeval elus esimest korda massaazhis? Ametlikult küll kehahoolduses, sest mind kooriti ja määriti ka mudaga ja siis mässiti veel kilesse. Huvitv oli. Mõnus oli. Kallis oli, muidugi, ka. Minu jaoks ei ole tavaline viissada krooni tunniajase ümmardamise peale kulutada. Aga muidugi ma tahaksin tagasi minna.
Eile sai ka veidi raha enda peale kulutatud. Kuna mul oli pikk koolipäev ja siis mõnetunnine auk, millele pidi järgnema rühmatöö, siis otseloomulikult veetsin vahepealse aja Kaubamajas. Ja tulin tagasi ülinunnude roosa ja mustaga hantlitega. Ma tahtsin tegelikult juba tükk aega hantleid, aga ei jäänud jalgu ühtegi sobiva hinna ja välimusega plaani. Ja nüüd siis olen uhke roosade hantlite omanik.
Olen jah pealiskaudne täna, aga midagi põnevamat pole ka toimunud. Eks ma muljetan jälle, kui uude kohta tööle asun.
Eile sai ka veidi raha enda peale kulutatud. Kuna mul oli pikk koolipäev ja siis mõnetunnine auk, millele pidi järgnema rühmatöö, siis otseloomulikult veetsin vahepealse aja Kaubamajas. Ja tulin tagasi ülinunnude roosa ja mustaga hantlitega. Ma tahtsin tegelikult juba tükk aega hantleid, aga ei jäänud jalgu ühtegi sobiva hinna ja välimusega plaani. Ja nüüd siis olen uhke roosade hantlite omanik.
Olen jah pealiskaudne täna, aga midagi põnevamat pole ka toimunud. Eks ma muljetan jälle, kui uude kohta tööle asun.
Hantlinalja ka natuke:
Hantlite karbist tuli välja selline hoiatus: TREENING VÕIB KAASA TUUA TÕSISE VÕI SURMAGA LÕPPEVA VIGASTUSE. KAITSEVARUSTUS EI VÄLISTA VIGASTUSI, VÕIB AGA VÄHENDADA NENDE ULATUST. VIGASTUSTE OHTU ON VÕIMALIK VÄHENDADA OHUTUID VÕTTEID JA ARUKUST RAKENDADES. ÄRGE HARJUTAGE ILMA KORRALIKU ÕPETUSE JA JUHATUSETA. ENNE KASUTAMIST KONTROLLIGE ALATI, ET VARUSTUS ON TERVE JA KORRAS.
Ma olen juba mitu tundi juurelnud, kui mitmel viisil võivad minu kilosed nunnud hantlid mind surmata. Oht, et üks neist või mõlemad mulle pähe kukuvad on ikka väga väike. Samuti ei suuda ma välja mõelda, missugust kaitsevarustust ma kandma peaksin. Seda sumoülikonda, mida vabaõhufestivalidel inimestele selga topitakse, et nad saaksid nalja teha ja oma samataolises konstüümis sõbra pikali rammida, ilma haiget saamata? Juhatus on ka huvitav küsimus. Kas treener käib hantlipaariga kaasas või pean eraldi ostma? Ma juba rikkusin tegelikult seda reeglit üksi võimeldes. Vähemalt on neil seal Adidase esinduses huumorisoont:)
veebruar 23, 2008
Irooniat siit ja sealt
Viimasel ajal on saanud ni mitu korda suunurki veidi üles venitada, sest olukord on olnud selline, et ise ka ei tea, kas nutta või naerda või mida üldse mõelda.
Võtame näiteks möödunud kolmapäeva, kui pidin minema koos paar isõbraga üle pika aja verd annetama. Kõik oli planeeritud, pidin veel lubama mõlemale sõbrale, et pööran neile võrdselt tähelepanu ega lase neil ka omavahel raksu minna, sest nad ei ole teineteisest kuigi suures vaimustuses, aga mõlemad olid huvitatud minuga kaasa tulemisest. Ja siis vahetult enne uksest välja astumist otsustas minu keha, et ikkagi ei ole hea aeg kellelegi teisele vere andmiseks. Võite ise arvata, millest seda järeldan. Aga enam ei olnud midagi teha. Ma ei saanud neid telefoni teel kätte ka ja pealegi olin lubanud, et ei paku neile võimalust tülli minna, vaid summutan selle juba eos. Niisiis tuligi mul kaasa minna, mind torgiti sõrme ja alles siis öeldi, et sorry... praegu siiski ei saa. Ja nüüd pean ma hakkama veel lisaks siiani väikse valutunde kannatamisele oma ankeedile kirjutama, et JAH, mind on varem tagasi saadetud.
Aga ka minu elukaaslasel ei olnud vähem irooniline päev. Kats käis Sweeney Todd'i vaatamas koos saalitäie kõne- või kuulmispuudega inimestega, kes siis viiplesid. Ja mina ei saa siiani aru, kas too seltskond ei mõelnud üldse filmi valides või lihtsalt suduavadki olla nii eneseiroonilised, et lähevad kõik koos muusikali vaatama? Viimasel juhul minu respect neile.
Eile sai ka natuke iroonitseda. Kõik me teame, et sportlik inimene eelistab jalakäimist autole ja liikuvat tööd istuvale. Ja mida mina siis nägin? Keset Tartu Kaubamaja seisis auto kirjaga: Sportlik elu5. Nagu wtf? Mismõttes see sportlik on? Kas kiiresti liikuv auto teeb inimese eluviisilit kuidagi sportlikumaks? No nii lolli juttu ei anna ajada ju.
Iroonia on ju veel ka see, kui mul on terve nädalavahetus Tallinna-keskselt planeeritud ja alles peale kahepooletunnist sõitu Tartust siia selgub, et absoluutselt kõik plaanid on eripõhjustel tühistatud. Ei noh, fine. Kui mu sõbrad kunagi üles ärkavad ja telefonid sisse panevad, siis äkki isegi saab nädalavahetusest asja ja äkki siiski tuleb mul mõni geniaalne idee ja lisaks hulk energiat, mida rakendada järgmisesse lehte loo kirjutamiseks.
Aga üldiselt on kõik hästi ja liigub sinna suunda, kuhu mina tahan.
Võtame näiteks möödunud kolmapäeva, kui pidin minema koos paar isõbraga üle pika aja verd annetama. Kõik oli planeeritud, pidin veel lubama mõlemale sõbrale, et pööran neile võrdselt tähelepanu ega lase neil ka omavahel raksu minna, sest nad ei ole teineteisest kuigi suures vaimustuses, aga mõlemad olid huvitatud minuga kaasa tulemisest. Ja siis vahetult enne uksest välja astumist otsustas minu keha, et ikkagi ei ole hea aeg kellelegi teisele vere andmiseks. Võite ise arvata, millest seda järeldan. Aga enam ei olnud midagi teha. Ma ei saanud neid telefoni teel kätte ka ja pealegi olin lubanud, et ei paku neile võimalust tülli minna, vaid summutan selle juba eos. Niisiis tuligi mul kaasa minna, mind torgiti sõrme ja alles siis öeldi, et sorry... praegu siiski ei saa. Ja nüüd pean ma hakkama veel lisaks siiani väikse valutunde kannatamisele oma ankeedile kirjutama, et JAH, mind on varem tagasi saadetud.
Aga ka minu elukaaslasel ei olnud vähem irooniline päev. Kats käis Sweeney Todd'i vaatamas koos saalitäie kõne- või kuulmispuudega inimestega, kes siis viiplesid. Ja mina ei saa siiani aru, kas too seltskond ei mõelnud üldse filmi valides või lihtsalt suduavadki olla nii eneseiroonilised, et lähevad kõik koos muusikali vaatama? Viimasel juhul minu respect neile.
Eile sai ka natuke iroonitseda. Kõik me teame, et sportlik inimene eelistab jalakäimist autole ja liikuvat tööd istuvale. Ja mida mina siis nägin? Keset Tartu Kaubamaja seisis auto kirjaga: Sportlik elu5. Nagu wtf? Mismõttes see sportlik on? Kas kiiresti liikuv auto teeb inimese eluviisilit kuidagi sportlikumaks? No nii lolli juttu ei anna ajada ju.
Iroonia on ju veel ka see, kui mul on terve nädalavahetus Tallinna-keskselt planeeritud ja alles peale kahepooletunnist sõitu Tartust siia selgub, et absoluutselt kõik plaanid on eripõhjustel tühistatud. Ei noh, fine. Kui mu sõbrad kunagi üles ärkavad ja telefonid sisse panevad, siis äkki isegi saab nädalavahetusest asja ja äkki siiski tuleb mul mõni geniaalne idee ja lisaks hulk energiat, mida rakendada järgmisesse lehte loo kirjutamiseks.
Aga üldiselt on kõik hästi ja liigub sinna suunda, kuhu mina tahan.
veebruar 17, 2008
Killukesi koolialgusest
Ma mõtlesin, et semestri algus on must surm, aga ei olnudki nii hull, kui ma arvasin. Enamik aineid on igavad küll, jah, aga mõned on täitsa huvitavad ja uskuge või ei - sel nädalal võtsin ma osa absoluutselt igast toimunud tunnist.
Tore oli muidugi näha oma koolikaaslasi, aga muidugi oli natuke kurb ka ja Katariina sai sellest aru, sest Sandra ei käi ju enam koolis ja Anne ka mitte ja ma olin nii harjunud nendega koos tundides igavlema või muljeid vahetama või koos kooli ja koolist koju minema, mida ma nüüd teha ei saa, aga elu läheb edasi. Nende oma ju läheb ka.
Sõbrapäevast pole nagu eriti midagi rääkida. Ainus eriti armas üllatus oli see, kui mingi grupeering jagas Raekoja platsil lilli ja soovis head sõbrapäeva. Ma sain kogemata lausa kaks ilusat roosi. Pärast ei saanud tükk aega naeratust näolt. Aitäh teile, kes te iganes ka ei olnud.
Huvitavatest asjadest veel, et ma tegelesin tööotsimisega jälle ja mu maili peale tuli väga huvitava sisuga tööpakkumine, mille juures ei olnud absoluutselt ühtegi vihjet, mis firmalt see pakkumine olla võiks. Google'i abiga mõtlesin ikka välja ka. eks näis, mis sellest saab. Ja oma firma juhid otsisid mu üles, et ada värskemat infot mängutoa plaanide kohta. Ja siis mõtlesin, et what the heck ja esitasin avalduse Tallinkile, et nad mind vähemalt suveks kruiisijuhiks võtaksid. Elame, näeme. Vahepeal vaatasin tähelepaneliku piguga ringi ka praktikakohtade järele. Ja ma tean, et see on üks neist nõmedatest postitustest, kus ma lihtsalt panen ritta oma tegemised, mis tegelikult kedagi peale minu enda ei huvita, aga kerige siis edasi eks. Ma tahan ise võib-olla mõne aasta pärast teada, mida päragusel ajal tegin või mõtlesin. Nagu kronoloogia või nii...
Täna sain veid targaks ka. Suure reklamai peale otsustasin oma hirmust võitu saada ja ka Torrentitega rinda pista, sest filmid ja sarjad on ju hea viis igavuse peletamiseks. Ja juhtus nii, nagu minuga peaaegu alati kohe peale mingi ilegaalse asjade allatõmbamisprogrammi kasutusele võttu juhtub - sain kaks ühes - programmi ja trooja hobuse. Fun, eks? Ma imestan, et mu läpakas veel elab. Aga selle nimel tuli mul ka kõvasti programmeerimist harjutada, hambaid krigistada, ajusid ragistada ja närve krussi ajada. Tundub, et on happy ending, aga jälle on mul kadunud igasugune uudishimu ja soov selliseid asju netist alla laadida. Ja see peaks siis veel kõige turvalisem lahendus olema.
Ahjaa... ma käisin tegelikult ka sel nädalal kaks korda tööl. See tuli vägagi kasuks, sest oma asenduspangakaardile pole a siiani järgi jõudnud ja uue saan alles järgmisel reedel. Lisaraha ja lisatöökogemus tulevad nagunii alati kasuks ja samal ajal, kui mina katsun ühe pangakaardi peal ellu jääda, koguneb teisele raha, mille peaksin saama igasuguste raskusteta kõrvale panna teate küll, mille jaoks eks. :)
Ega rohkem polegi midagi põnevat rääkida. Head ööd kõigile ja küll te kuulete minust ka jälle:)
Tore oli muidugi näha oma koolikaaslasi, aga muidugi oli natuke kurb ka ja Katariina sai sellest aru, sest Sandra ei käi ju enam koolis ja Anne ka mitte ja ma olin nii harjunud nendega koos tundides igavlema või muljeid vahetama või koos kooli ja koolist koju minema, mida ma nüüd teha ei saa, aga elu läheb edasi. Nende oma ju läheb ka.
Sõbrapäevast pole nagu eriti midagi rääkida. Ainus eriti armas üllatus oli see, kui mingi grupeering jagas Raekoja platsil lilli ja soovis head sõbrapäeva. Ma sain kogemata lausa kaks ilusat roosi. Pärast ei saanud tükk aega naeratust näolt. Aitäh teile, kes te iganes ka ei olnud.
Huvitavatest asjadest veel, et ma tegelesin tööotsimisega jälle ja mu maili peale tuli väga huvitava sisuga tööpakkumine, mille juures ei olnud absoluutselt ühtegi vihjet, mis firmalt see pakkumine olla võiks. Google'i abiga mõtlesin ikka välja ka. eks näis, mis sellest saab. Ja oma firma juhid otsisid mu üles, et ada värskemat infot mängutoa plaanide kohta. Ja siis mõtlesin, et what the heck ja esitasin avalduse Tallinkile, et nad mind vähemalt suveks kruiisijuhiks võtaksid. Elame, näeme. Vahepeal vaatasin tähelepaneliku piguga ringi ka praktikakohtade järele. Ja ma tean, et see on üks neist nõmedatest postitustest, kus ma lihtsalt panen ritta oma tegemised, mis tegelikult kedagi peale minu enda ei huvita, aga kerige siis edasi eks. Ma tahan ise võib-olla mõne aasta pärast teada, mida päragusel ajal tegin või mõtlesin. Nagu kronoloogia või nii...
Täna sain veid targaks ka. Suure reklamai peale otsustasin oma hirmust võitu saada ja ka Torrentitega rinda pista, sest filmid ja sarjad on ju hea viis igavuse peletamiseks. Ja juhtus nii, nagu minuga peaaegu alati kohe peale mingi ilegaalse asjade allatõmbamisprogrammi kasutusele võttu juhtub - sain kaks ühes - programmi ja trooja hobuse. Fun, eks? Ma imestan, et mu läpakas veel elab. Aga selle nimel tuli mul ka kõvasti programmeerimist harjutada, hambaid krigistada, ajusid ragistada ja närve krussi ajada. Tundub, et on happy ending, aga jälle on mul kadunud igasugune uudishimu ja soov selliseid asju netist alla laadida. Ja see peaks siis veel kõige turvalisem lahendus olema.
Ahjaa... ma käisin tegelikult ka sel nädalal kaks korda tööl. See tuli vägagi kasuks, sest oma asenduspangakaardile pole a siiani järgi jõudnud ja uue saan alles järgmisel reedel. Lisaraha ja lisatöökogemus tulevad nagunii alati kasuks ja samal ajal, kui mina katsun ühe pangakaardi peal ellu jääda, koguneb teisele raha, mille peaksin saama igasuguste raskusteta kõrvale panna teate küll, mille jaoks eks. :)
Ega rohkem polegi midagi põnevat rääkida. Head ööd kõigile ja küll te kuulete minust ka jälle:)
veebruar 09, 2008
Eriti hull päev
No kuidas teie siis kutsuksite päeva, kui lähete vahetama mingit autojuppi, mis tegelikult vajas vahetamist juba poolteist aastat tagasi autot ostes, aga keegi ei suvatsenud seni mainida. Vahetamata jätmine aga viib varem või hiljem raudselt mootori kokkujooksmiseni. Lisaks sellele õnnestus mul kokku põrgata oma eksi ja tema uue armastusega ühes kõige ebaloogilisematest kohtadest ja nagu sellest veel väheks jääks, sain ma teada, et ka pangaautomaadid jooksevad XP-l, sest automaat jooksis minu lähenemise peale nii kapitaalselt kokku, et ma ei saanud isegi oma kaarti tagasi. Aga kõigest järjekorras.
Mu kasuisa ütles mulle paar päeva tagasi nii muuseas, et mu autol on mingi hammasrihm, mida pole tõenäoliselt ammu vahetatud ja see tuleks ära teha, kui ma ei taha uut autot otsima hakata ja oma ajusid ära nikastada mõtlemisega, kust see raha tulema peaks. Nimelt, see junn pidi katki minema mingil hetkel ja selle tagajärjeks pidi olema mootori kokku jooksmine, mis omakorda viiks auto vanarauaks müümiseni, sest... mootoriremont ei ole mingi pirnivahetamine. Niisiis, saingi eilseks Melasisse aja ja nad pidid üht-teist muud ka kontrollima.
Andsin oma auto toredate onude käsutusse ja läksin ise Kadaka selverisse oma sääste hävitama aja parajaks tegemise sildi all. üllatavalt vähe läks aega, kuni ma ei leidnud sealt enam midagi ostetavat ja end poest välja vedasin. Enne veel põikasin toiduosakonnas läbi ja siis tuli mõte vaadata selle kandi odavate riiete poed üle. Ma polnud nendes nii ammu käinud ja kuigi ma leian sealt harva midagi maitsele vastavat ja suuruse poolest sobivat, otsustasin sisse astuda.
Ja mis siis juhtus? Mina jalutan mööda parkimisplatsi, suu pitsat täis, ja siis jäävad mu vaatevälja üks onu ja tema käest kinni hoidev oluliselt noorem ja lühem neiu. Algul mõtlesin, et lihtsalt väga veider paar, aga siis vaatas see "himur vanamees" mulle otsa ja tundis mu ära. Läks veel mingi murdosa sekundist, kuni tõdesin, et tegemist on mu oma eksi ja tema uue lapspruudiga. No mis te arvate, kuidas am end tundsin? Kas selline olukord saaks üldse mitte piinlik ja ebamugav olla?
Nad ja kumbki ei ela Tallinnas ja ei ole neil ka sinna eriti asja, aga just sel momendil olid nad otsustanud MINUGA SAMASSE POODI MINNA!!! Olen jah egoist, et nii ütlen. Nad olid selle mõtte ju selgelt enne mind valmis mõelnud, aga kammoon. Sõita Tallinnasse korraks just sinna odavate riiete poodi? Nagu mismõttes? Rääkisime vaid paar sõna juttu ja peale seda põrkasime vaid pidevalt kokku igal pool. Ma ei saanudki aru, kas neil või mul oli ebamugavam? Mina vähemalt üritasin suhelda.
Ja siis sai mu auto lõpuks valmis. Enne olin muidugi jõudnud oma pangaarve tühjaks teha. Läksin siis automaati kontrollima, kas kasuisa on juba auto jaoks raha üle kandnud - ei olnud - ja üritasin kaarti välja võtta, kui juhtus midagi kummalist, et masin suri välja. Ta ärkas muidugi kohe uuesti ellu, aga minu kaardist ei olnud enam haisugi. Ja muidugi sel õhtul, kui mina pean päriseks jälle Tartusse sõitma. Veider oli ka see, et automaat näitas mulle lõpuks silti Suletud ja kohe kui ma jõudsin talle selja keerata, oli järgmine mees jõudnud masinani, kole kiri oli ära kadunud ja tema oli juba oma kaardi masinasse pistnud.
Ma küll hoiatasin teda, aga kõik paistis hästi minevat. Ta sai raha kätte ja pärast kviitungi jne, aga pul hakkas uuesti pihta sama koha peal, kus minulgi - kaardi tagastamisel. Nüüd oli meid, kaardituid, kaks. Me olime seal veel ligi kümme minutit ja vahtisime hullu aparaadiga tõtt - asjatult. Mina püüdsin pidevalt uusi potentsiaalseid ohvreid eemale peletada, et nad ei topiks oma plastikutükke sinna sisse ja onu suhtles pangaga. Lõpuks olin ma juba igale poole nii hiljaks jäämas, et ma loobusin ja lahkusin.
edasi oli normaalne, läksin autole järgi, sealsed tüübid jälle tögasid, tegin Klubi ja sõitsime kasuisaga Tartusse. Ja siis tuli öö.
Mu kasuisa ütles mulle paar päeva tagasi nii muuseas, et mu autol on mingi hammasrihm, mida pole tõenäoliselt ammu vahetatud ja see tuleks ära teha, kui ma ei taha uut autot otsima hakata ja oma ajusid ära nikastada mõtlemisega, kust see raha tulema peaks. Nimelt, see junn pidi katki minema mingil hetkel ja selle tagajärjeks pidi olema mootori kokku jooksmine, mis omakorda viiks auto vanarauaks müümiseni, sest... mootoriremont ei ole mingi pirnivahetamine. Niisiis, saingi eilseks Melasisse aja ja nad pidid üht-teist muud ka kontrollima.
Andsin oma auto toredate onude käsutusse ja läksin ise Kadaka selverisse oma sääste hävitama aja parajaks tegemise sildi all. üllatavalt vähe läks aega, kuni ma ei leidnud sealt enam midagi ostetavat ja end poest välja vedasin. Enne veel põikasin toiduosakonnas läbi ja siis tuli mõte vaadata selle kandi odavate riiete poed üle. Ma polnud nendes nii ammu käinud ja kuigi ma leian sealt harva midagi maitsele vastavat ja suuruse poolest sobivat, otsustasin sisse astuda.
Ja mis siis juhtus? Mina jalutan mööda parkimisplatsi, suu pitsat täis, ja siis jäävad mu vaatevälja üks onu ja tema käest kinni hoidev oluliselt noorem ja lühem neiu. Algul mõtlesin, et lihtsalt väga veider paar, aga siis vaatas see "himur vanamees" mulle otsa ja tundis mu ära. Läks veel mingi murdosa sekundist, kuni tõdesin, et tegemist on mu oma eksi ja tema uue lapspruudiga. No mis te arvate, kuidas am end tundsin? Kas selline olukord saaks üldse mitte piinlik ja ebamugav olla?
Nad ja kumbki ei ela Tallinnas ja ei ole neil ka sinna eriti asja, aga just sel momendil olid nad otsustanud MINUGA SAMASSE POODI MINNA!!! Olen jah egoist, et nii ütlen. Nad olid selle mõtte ju selgelt enne mind valmis mõelnud, aga kammoon. Sõita Tallinnasse korraks just sinna odavate riiete poodi? Nagu mismõttes? Rääkisime vaid paar sõna juttu ja peale seda põrkasime vaid pidevalt kokku igal pool. Ma ei saanudki aru, kas neil või mul oli ebamugavam? Mina vähemalt üritasin suhelda.
Ja siis sai mu auto lõpuks valmis. Enne olin muidugi jõudnud oma pangaarve tühjaks teha. Läksin siis automaati kontrollima, kas kasuisa on juba auto jaoks raha üle kandnud - ei olnud - ja üritasin kaarti välja võtta, kui juhtus midagi kummalist, et masin suri välja. Ta ärkas muidugi kohe uuesti ellu, aga minu kaardist ei olnud enam haisugi. Ja muidugi sel õhtul, kui mina pean päriseks jälle Tartusse sõitma. Veider oli ka see, et automaat näitas mulle lõpuks silti Suletud ja kohe kui ma jõudsin talle selja keerata, oli järgmine mees jõudnud masinani, kole kiri oli ära kadunud ja tema oli juba oma kaardi masinasse pistnud.
Ma küll hoiatasin teda, aga kõik paistis hästi minevat. Ta sai raha kätte ja pärast kviitungi jne, aga pul hakkas uuesti pihta sama koha peal, kus minulgi - kaardi tagastamisel. Nüüd oli meid, kaardituid, kaks. Me olime seal veel ligi kümme minutit ja vahtisime hullu aparaadiga tõtt - asjatult. Mina püüdsin pidevalt uusi potentsiaalseid ohvreid eemale peletada, et nad ei topiks oma plastikutükke sinna sisse ja onu suhtles pangaga. Lõpuks olin ma juba igale poole nii hiljaks jäämas, et ma loobusin ja lahkusin.
edasi oli normaalne, läksin autole järgi, sealsed tüübid jälle tögasid, tegin Klubi ja sõitsime kasuisaga Tartusse. Ja siis tuli öö.
veebruar 07, 2008
Laagrielu
Vahepeal sai üle pika aja jälle kord Kaarlikese laagris käia. Nagu alati, lapsed olid toredad ja seekord jäi isegi häält karjumisest järgi, aga M suutis ikak paar korda mu tuju ära rikkuda. Ma ei tea, kuidas ta ei saa aru, et tema käitumine ei ole naljakas, vaid pigem solvav või kas ta tahabki mulle "kohta kätte näidata"? Mina tema pärast ka kogu seltskonnast ja kõigist sealsetest üritustest ei loobu.
Näiteid tema armastusväärsest käitumisest. No kas nutta või naerda, kui inimene, kes laiskusest ei viitsi akusid osta, klõpsib päevas mitmeid pakke patareisid tühjaks ja siis tuleb ühe tühja komplektiga sinu juurde ning ütleb: näe, ma kingin need sulle, vii need jäätmejaama! VII ISE, KRT KÜLL! Mis ma olen nüüd ori ka või?
Teine kord, kui vihastasin, oli see, kui meid sunniti pagasnikus reisima ja lisaks ebamugavusele, oli vaja mõnitada, et kas see on meil esimene kord, et me ei oska võõra auto pagansiku ust avada ning et me algul arvasime, et istume lihtsalt tagapingil. Kuigi meid oli kaks, mõnitati mind üksi. No tore küll. Ja see inimene tahab olla õpetaja. Pärast oli vaja veel kõigi teiste juuresolekul ka mind samal teemal mõnitada. Ma ei tea. ma olen nii mitmeid kordi proovinud uuesti alustada ja alati kaalun, kas võtta üritusest osa või mitte, kui teda on ka oodata. Ma ei jaksa enam. Tahaks talle ikka väga halvasti öelda. Mis ma talle teinud olen? Aga tema positsioon on tugevam kui minu oma. Vastik kibestunud inimene.
Aga muidu oli lahe. Sain endale Märjamaalt uue armsa kleidi ja jälle mõned uued tuttavad. Ning sain teada, et rohkem ma Pullekaga tegemist tegema ei pea. Poel eluski niimoodi D üle rõõmustanud. Ja pisikesed laagrilised olid nagu alati nunnud. Veider oli see, kui minu süles istusid korraga kuue- ja kaheteistaastane tüdruk, kes siis mu tähelepanu eest võitlesid. Aga samas, see on armas. Ja ma tean, et nt M-i tähelepanu eest ei võitle kunagi ükski sealne laps. Huvitav, kas tema koolis on lood teisiti?
Teisipäev oli lahe. Kaarlikad pidid tulema meile vastlapäeva pidama ja lõpuks ka mu siinset kodu vaatama. Kujutage ette, ma küpsetasin kaks päeva kukleid ja head tulid!!! Minul, kes ma ei suutnud pärast vajalikke nõusidki üles leida oma köögist. Aga tore õhtu oli ja M ei jõudnud isegi mu tuju ära rikkuda.
Täna oli ka veider päev. Ma käisin oma vanas koolis, mis on nii võõraks muutunud, KMile pikapäevarühmakohta otsimas ja kui veab, siis me ka saame selle. Mul on jälle hea tunne, sest sain midagi head ära teha. Ja käisin ka esimest korda Ökosahvris, kus mind kohe püsikliendiks vormistati. See oli neist kena. Ja head shokolaadi müüvad nad ka.
Aga täna juhtus ka midagi väga veidrat. Ma ei julge vist enam tükk aega Delfisse minna. No kas teie julgeksite, kui loetava uudise kõrvalt vahiks vastu teie kasuisa pilt Delfi Date'i reklaamis? Freaky. Ma ei tea siiani, mida arvata või kuidas talle otsa vaadata. Ema vaid naeris, aga veider ju ikkagi. Kas me oleme nüüd history? Ta on nagu pereliige juba ammu. Mis sellest, et me koos ei ela ja nad on emaga ka ammu üsna võõraks jäänud. Aga ikkagi. Kui ma vahel kellegi juures külas käiksin ja samas voodis magaksin, siis ma vist ikka ei vaataks paralleelselt netis ringi, et äkki on keegi veel huvitatud. Ja mis minust saab? Kas ma pean nüüd peale tema ka kõik tema sõbrad-sugulased ära unustama, sest ma ei ole ise ju kuidagi nendega suguluses? Huvitav, kas edaspidi hakavad Kati juures käima temaga kaasas keegi uus naine ja laps ja võib-olla mina ka? Või mind rohkem kaasa ei võetagi? Kes me nüüd üksteisele oleme siis? Sama veider olukord, nagu teistel on vist avastades, et nende pärisvanemad lahku lähevad. Minul on aga üsna ükskõik nende omavahelistest suhetest ja vaid enesekesksed hirmud. Ja segadus. Ma jään nüüd vait.
Teeks Kalev Spa-le veidi antireklaami
Ma ei ole halb inimene, aga ma tahan teisi hoiatada samasuguste juhtumite eest, nagu minuga täna juhtus.
Nimelt, meil oli KMiga juba teine basseinipäev. Ta on nädal aega kodus haige olnud ja iga päev sadu kordi kõigile läheduses olijatele rääkinud basseinist ja torust ja nurunud, et me uuesti läheksime. Läksimegi täna. Ainult et Keila Tervisekeskuse asemel Kalev Spa-sse. Ma lihtsalt tundsin end mugavamalt ilma selle pika sõiduta minu jaoks võõral teel.
Asjast ka...
Kalevis on sellised high-tech riietekapid, mis avanevad ja sulguvad käepaelaga mingi elektroonilise keskluku vms puudutamise peale. Me siis täna ajasime näpuga instruktsioonis järge ja suutsime kapi sulgeda enne basseini poole siirdumist. Tundus, et kõik läks hästi, sest elektrooniline tabloo ütles, et uks on lukus ja katsudes ka kapp ei avanenud.
Kahe tunni pärast basseinist tulles aga tabas mind paras shokk. Meie kapi uks oli lahti. Praokil, aga selgelt lukust lahti. Ma ei tea, kuidas, aga meil lihtsalt vedas, sest kõik asjad olid alles. Sellest võib järeldada ka, et kapp ei avanenud kellegi teise pingutuste tagajärjel. Ma nüüd olengi nõutu selle suhtes, kuidas järgmine kord käituda. Võtta kaasa ainult vajalik summa sularaha ja odavad pabertaskurätikud juhuks, kui vaja läheb? Ma olen kade. Ma ei taha oma asju kellelegi teisele loovutada ja ma ei tea, kaua ma peaksin kapi juures passima peale selle sulgemist, et näha, kas see äkki avaneb uuesti. Nõme tehnika. Miks Kalev ei võinud lihtsaid võtmega kappe enda veekeskuse külastajate jaoks osta. Oleks vast odavam ka tulnud. Ma olen igatahes väga pettunud.
Kuigi veekeskuse teenindus ja toode iseenesest mulle väga meeldivad, olen ma nende tehnilistes lahendustes tõsiselt pettunud. Lisaks kapijamale lagunes mu käes ka sealne avalik föön ära. Lihtsalt tore!
Mul oleks tegelikult veel väga palju mudu ka kirjutada. Ma tõesti ei tea, miks ma seda juba teinud ei ole ja kas teengi. Kui see ei oleks juba pikaajalisem probleem, siis ma süüdistaksin Pullekat mult kirjutamisisu ära ajamises, kuid tõsi ta on, et seda on nüüd veel vähem alles. Näeme-kuuleme-kirjutame varsti!
Nimelt, meil oli KMiga juba teine basseinipäev. Ta on nädal aega kodus haige olnud ja iga päev sadu kordi kõigile läheduses olijatele rääkinud basseinist ja torust ja nurunud, et me uuesti läheksime. Läksimegi täna. Ainult et Keila Tervisekeskuse asemel Kalev Spa-sse. Ma lihtsalt tundsin end mugavamalt ilma selle pika sõiduta minu jaoks võõral teel.
Asjast ka...
Kalevis on sellised high-tech riietekapid, mis avanevad ja sulguvad käepaelaga mingi elektroonilise keskluku vms puudutamise peale. Me siis täna ajasime näpuga instruktsioonis järge ja suutsime kapi sulgeda enne basseini poole siirdumist. Tundus, et kõik läks hästi, sest elektrooniline tabloo ütles, et uks on lukus ja katsudes ka kapp ei avanenud.
Kahe tunni pärast basseinist tulles aga tabas mind paras shokk. Meie kapi uks oli lahti. Praokil, aga selgelt lukust lahti. Ma ei tea, kuidas, aga meil lihtsalt vedas, sest kõik asjad olid alles. Sellest võib järeldada ka, et kapp ei avanenud kellegi teise pingutuste tagajärjel. Ma nüüd olengi nõutu selle suhtes, kuidas järgmine kord käituda. Võtta kaasa ainult vajalik summa sularaha ja odavad pabertaskurätikud juhuks, kui vaja läheb? Ma olen kade. Ma ei taha oma asju kellelegi teisele loovutada ja ma ei tea, kaua ma peaksin kapi juures passima peale selle sulgemist, et näha, kas see äkki avaneb uuesti. Nõme tehnika. Miks Kalev ei võinud lihtsaid võtmega kappe enda veekeskuse külastajate jaoks osta. Oleks vast odavam ka tulnud. Ma olen igatahes väga pettunud.
Kuigi veekeskuse teenindus ja toode iseenesest mulle väga meeldivad, olen ma nende tehnilistes lahendustes tõsiselt pettunud. Lisaks kapijamale lagunes mu käes ka sealne avalik föön ära. Lihtsalt tore!
Mul oleks tegelikult veel väga palju mudu ka kirjutada. Ma tõesti ei tea, miks ma seda juba teinud ei ole ja kas teengi. Kui see ei oleks juba pikaajalisem probleem, siis ma süüdistaksin Pullekat mult kirjutamisisu ära ajamises, kuid tõsi ta on, et seda on nüüd veel vähem alles. Näeme-kuuleme-kirjutame varsti!
jaanuar 28, 2008
Catch upiks natuke
Eelmine nädal oli üsna asjalik. Käisime paljudel vanadel tuttavatel külas ja pidasime Kalev Spa's Otti sünnipäeva, mis oli ka täitsa fun. Sellest aga vist isegi veel toredam oli Katu kõhu vaatamas käimine. Ja Kätu kõhu nägin ka lõpuks spas ära:)
Katu Eliis on juba nii suureks kasvanud ja ta paistab pidevalt aina armsamaks muutuvat. Kahepooleselt on ta nii tragi ja armas, nagu üks väike tüdruk maksimaalselt olla saab. Kui me algul nende poole jõudsime, tegi ta kõva kisa ja ma arvasin, et nii jääbki. Et selle tüdrukuga pole muud teha kui ohutusse kaugusesse ülejäänud õhtu hoida ja igal juhul ei tohi teda torkida.
Aga siis... siis ma pakkusin talle beebiporgandit ja olimegi sõbrad valmis! Ülejäänud õhtu olin ma tema lemmiktegelane, keda tuli igale poole kaasa vedada ja kelle käitumist oli tark jäljendada. Ta nõudis isegi, et saaks minu kõrval suure tooli peal istuda ja tahtis, et talle ka salvrätik samamoodi sülle pandaks. Kui Katu tahtis ta sülle võtta või issi kõrvale kolida, siis Eliis pani oma sõna maksma ja hoopis ema pidi issi kõrvale kitsasse kohta end ära mahutama.
Nojah... nunnu laps ja tore õhtu oli. Ja varsti sünnib teine nunnu veel. Sel aastal sünnivad kõik titad mais. Loodetavasti mitte sel ajal, kui mina Barcelonas olen. Jah! Ostsin piletid ära. Ja täna ostsin mingi eriti mõttetult kalli reisijuhi ka, et kui kohapeal pea tühjaks läheb, siis saab sealt ideid, kuhu minna-mida teha. Ma juba ootan ja loodan, et see aeg sobima jääb. Ja Pullekat võin tänada järjekordse F-i eest. Seekord sain vähemalt ühe poole läbi. Üsna kohe peaksin näha ka saama seda tööd. Ja neljapäeval on katse kolm. Kui ma siis ka läbi ei saa, on tõesti pees kõik. No kevadel saab vast veel proovida, aga on selge, et ma ei saa siis olla targem sama koha pealt kui praegu - värskelt peale loengute kuulamist ja raamatute lugemist ja kodutööde tegemist, milel eest EI PANDUD ühtegi boonuspunkti. Nojah, vähemalt hea mees, kes lubab.
Tegelikult ma tahaksin ühest mõttest veel rääkida, aga mitte veel. Mitte praegu eks.
jaanuar 25, 2008
Ja ikka veel on piinlik emane olemise pärast
Natuke isiklik teema, aga kui kedagi häirib, siis võite silmad kinni panna. Ma olin vist üsna aeglane areneja, aga sellegipoolest olen ma juba kuus aastat töökorras naine olnud. Mõelda vaid, mul võiks olla viie-aastane laps. Palun, ei. Mulle meeldivad lapsed, aga praegu küll veel ühtegi päriseks ei taha.
Igatahes, võiks arvata, et selle teemaga seoses ei saa enam küll mingit piinlikkustunnet tekkida. No mis seal siis ikka nii erilist on? Pool maailma veritseb regulaarselt ja seda iga kuu. Peaks olema täiesti normaalne käia poes süüa ostmas ja ühtlasi haarata letilt kaasa vajalikud hügieenitarbed. KOndoomidega on sama lugu.
Eile siis läksin mina emale küüslauku ostma ning mõtlesin oma varusid täiendada ja no ei läinud asjad ikka päris nii nagu plaanitud. Endal oli täitsa naljakas. Nagu mingi varateismeline oleksin. Poes, kus mina käisin, olid ühekordsed nõud ja hügieenitarbed kõrvuti ning leti ees seisis kamp mürsikuid poisse. Ma siis sundisin end veel mööda poodi ringi jalutama ja aega parajaks tegema, kuni nad edasi liiguvad. Tol hetkel sai veel vabanduseks tuua, et nad olid ju täpselt ees, aga samas, ma oleksin võinud ju paluda neil ka korraks eest ära tulla. See selleks. Minu tehnikaga sain ka, mis tahtsin.
Aga poes oli ka üks kena mees. Ma isegi ei mäleta nende poisikeste nägusid, aga tema näoilmegi ei taha ununeda. Ja muidugi me jõudsime seal järgneva kahe minuti jooksul veel kolmes kohas kokk põrgata. Kulminatsioon oli muidugi see, et avatud oli vaid üks kassa ja kui mina oma kauba valitud sain, oli tema sabas viimane. Ei jäänudki muud üle, seisin tema taha. Te mõtlete, et savi eks!?
Üldjuhul olekski. Arvatavasti me ei kohtu enam kunagi ja mul pole aimugi, kas ta mulle tegelikult meeldibki või veelgi olulisem - kas mina talle. Või kas me räägime üldse ühte keelt. Muidu olekski savi, aga ikkagi ajab punastama juba mõte sellest, et pead oma hügieenitarbed tema nina all letile laotama. Just nii ma tegingi. Polnud eriti teisi valikuid ja lõppude lõpuks... I'm a grown woman. Or sth...
Sellega see põnev jutt lõppebki. Rohkem eio juhtunud midagi. Tema maksis ära ja kadus silmist. Minu point aga on see, et pole vist oluline, kui vana või kogenud oled. Üks kena poiss suudab ikka puna põskedele meelitada. Ma eelistaksin küll põhjusena komplimenti, aga juhtub ka sedasi nagu minul.
Mis veel põnevat teoksil...
No avastasin, et üks mu sõber on "meesteajakirja" tööle läinud. Kogemusteta toimetajaks. Nice.
Ja üks teine sõber kutsus mind üldse esimest korda sünnipäevale. Ta ei pea seda mu teada kunagi või siis: guys only stiilis.
Ma olen jälle hakanud oma tulevikule mõtlema ning erinevaid variante uurima. Hetkel on kaalul nii oma firmaga jätkamine, üks teine sama üldjoontes erialaga tegelev firma, üks minu päris erialaga seotud olev firma, Au Pairindus, vabatahtlik töö, mujale edasi õppima minek, Euroülikoliga katsetamine ja kindlasti midagi veel. Valikuid kui palju. Kui keegi vaid ütleks, mis on õige valik.
Ja ma oleksin peaaegu oma järgmise kevade ära rikkunud, sest olin unustanud ühe kevadise aine praegu registreerimata. Õnneks, eile avastasin.
Nojah, eriti rohkem põnevat polegi. Mis siis ikka nii väga põnevat juhtuda saab, kui kolmandiku päevast magagad, umbes sama kaua oled tööl ja viimase osa kasutad ära lõõgastumiseks. Ainult see oli fun, et eile mängisime KMiga kaksiktorni 18ndal korrusel tagaajamist.
Igatahes, võiks arvata, et selle teemaga seoses ei saa enam küll mingit piinlikkustunnet tekkida. No mis seal siis ikka nii erilist on? Pool maailma veritseb regulaarselt ja seda iga kuu. Peaks olema täiesti normaalne käia poes süüa ostmas ja ühtlasi haarata letilt kaasa vajalikud hügieenitarbed. KOndoomidega on sama lugu.
Eile siis läksin mina emale küüslauku ostma ning mõtlesin oma varusid täiendada ja no ei läinud asjad ikka päris nii nagu plaanitud. Endal oli täitsa naljakas. Nagu mingi varateismeline oleksin. Poes, kus mina käisin, olid ühekordsed nõud ja hügieenitarbed kõrvuti ning leti ees seisis kamp mürsikuid poisse. Ma siis sundisin end veel mööda poodi ringi jalutama ja aega parajaks tegema, kuni nad edasi liiguvad. Tol hetkel sai veel vabanduseks tuua, et nad olid ju täpselt ees, aga samas, ma oleksin võinud ju paluda neil ka korraks eest ära tulla. See selleks. Minu tehnikaga sain ka, mis tahtsin.
Aga poes oli ka üks kena mees. Ma isegi ei mäleta nende poisikeste nägusid, aga tema näoilmegi ei taha ununeda. Ja muidugi me jõudsime seal järgneva kahe minuti jooksul veel kolmes kohas kokk põrgata. Kulminatsioon oli muidugi see, et avatud oli vaid üks kassa ja kui mina oma kauba valitud sain, oli tema sabas viimane. Ei jäänudki muud üle, seisin tema taha. Te mõtlete, et savi eks!?
Üldjuhul olekski. Arvatavasti me ei kohtu enam kunagi ja mul pole aimugi, kas ta mulle tegelikult meeldibki või veelgi olulisem - kas mina talle. Või kas me räägime üldse ühte keelt. Muidu olekski savi, aga ikkagi ajab punastama juba mõte sellest, et pead oma hügieenitarbed tema nina all letile laotama. Just nii ma tegingi. Polnud eriti teisi valikuid ja lõppude lõpuks... I'm a grown woman. Or sth...
Sellega see põnev jutt lõppebki. Rohkem eio juhtunud midagi. Tema maksis ära ja kadus silmist. Minu point aga on see, et pole vist oluline, kui vana või kogenud oled. Üks kena poiss suudab ikka puna põskedele meelitada. Ma eelistaksin küll põhjusena komplimenti, aga juhtub ka sedasi nagu minul.
Mis veel põnevat teoksil...
No avastasin, et üks mu sõber on "meesteajakirja" tööle läinud. Kogemusteta toimetajaks. Nice.
Ja üks teine sõber kutsus mind üldse esimest korda sünnipäevale. Ta ei pea seda mu teada kunagi või siis: guys only stiilis.
Ma olen jälle hakanud oma tulevikule mõtlema ning erinevaid variante uurima. Hetkel on kaalul nii oma firmaga jätkamine, üks teine sama üldjoontes erialaga tegelev firma, üks minu päris erialaga seotud olev firma, Au Pairindus, vabatahtlik töö, mujale edasi õppima minek, Euroülikoliga katsetamine ja kindlasti midagi veel. Valikuid kui palju. Kui keegi vaid ütleks, mis on õige valik.
Ja ma oleksin peaaegu oma järgmise kevade ära rikkunud, sest olin unustanud ühe kevadise aine praegu registreerimata. Õnneks, eile avastasin.
Nojah, eriti rohkem põnevat polegi. Mis siis ikka nii väga põnevat juhtuda saab, kui kolmandiku päevast magagad, umbes sama kaua oled tööl ja viimase osa kasutad ära lõõgastumiseks. Ainult see oli fun, et eile mängisime KMiga kaksiktorni 18ndal korrusel tagaajamist.
jaanuar 21, 2008
Rakvere klubid rokivad 200%
Reede oli siis see päev, kui pidin LPP sünnipäevale minema. Ma ei ole ammu nii hulusti kahetsenud ühte sünnipäevale minekut kui seekord. Aga kokkuvõttes olen ma väga rahul, et otsustasin siiski Rakverre minna. Nimelt, see pidu oli nii nõme, kui olla annab. Kohal oli kari alaealisi ja teisi päkapikke, keda ma ei tunne ega tahagi tunda. Muidugi, oli ka normaalsemaid inimesi ja neid, keda ma tunnen juba praegu rohkem kui vaja oleks. Aga kolmest kohal olevast normaalsest inimesest, peale sünnipäevalapse, kel oli selgelt palju tegemist, kaks olid üksteist avastamas ja Svea oli vabatahtlikult Tuhkatriinuks digimuutunud ja üritas kõike kontrolli all hoida.
No mina ei saa aru, miks ta nii hulult vaeva nägi selle sünnaga. Ta tegi isegi tikuvõileibu ja puudus koolist seepärast. Hiljem peol aga üritas kõigi probleeme lahendada ning oli juba LPP vanematele oma jah-sõna andnud, et aitab hiljem koristada ka. Jaburus. Eriti kellelgi heaks, kes peaks olema lihtsalt sõber. Mina ei laseks end nii ära kasutada ka oma poisi perel. Muidugi, on loomulik, et aitaks veidi sõpra, kes on hädas ja selles ei olegi midagi ebameeldivat või irriteerivat, aga täies mahus küll orjaks ei hakkaks.
Kokkuvõttes mul oli igav ja ebamugav. Ma vist ei ole veel piisavalt karastunud, et tunda ennast mugavalt maarahva seltskonnas, kus on alati narkareid ja diilereid, keda keegi välja visata ei julge, lapsed joovad end nii kiiresti täis, kui vähegi suudavad ja pidevalt on oht, et tekivad grupikaklused. Ka tüdrukute vahel.
Kui vahel juhtub, et öösel saab peost kõrini, siis tavaliselt tuleb oodata tund või kaks ja saab esimese bussiga jalga lasta. Seekord aga oli mul täiesti siiber juba südaööks ja mul ei olnud kuhugi taganeda, sest olin tulnud bussiga ja koju sõitva bussini oli aega vist kaheksa tundi. Ma olin nii masenudses, et olin valmis jala suvalises suunas keset ööd ja üksi astuma hakkama.
Õnneks jõudis Aivar enne mulle järgi tulla, kui ma oma plaani teostama oleksin hakanud. Ma olin talle juba sada korda helistanud ja sõnumeid saatnud, et ta mu kaasa võtaks ja me näiteks Rakvere klubisid edasi avastama läheksime. Siiani oli mul kogemus vaid Carolaga või kuidas seda kirjutataksegi.
Aivar võttiski vedu ja siirdusime kuhugi Vilma baari. Sealt aga tulime tagurpidi tagasi ja siirdusime edasi Lokaal Rakveresse. See vist ongi hetkel sealne kuumim koht. Edasi läks õhtu supertoredaks, aga ma vingun enne pisiasjade kallal ära, kui kiitma hakkan. Nimelt, kas teile tundub ka imelik, et klubi uksel ei ole mingit kava ja kõigepealt astud sisse, maksad ukse peal raha ja siis saad teada, mis peole sattusid? No täpselt nii oli. Ja algul jäi DJ-st ka väga kehv mulje. Ta mängis juba kella ühe paiku muusikat, mis vist ainult purupurjus ja kommilaksu all olevatele inimestele peale läheb. Ja seda mitte vaheldumisi normaalsete lugudega.
Mingil hetkel aga hakkasid head lood ka tulema, ja järjest. Ma olib parasjagu baaris kokteili ostmas, kui need algasid ja siis ma lihtsalt ei saanud teisiti, kui pidin sealsamas tantsima hakkama. Ma olin seda võimalust juba nii kaua oodanud ju. Edasi läkski nii, et joogid jäid alati pooleli, sest oli vaja olla tantsuplatsil. Iseenesest oli seal väga väike ala tantsimiseks, aga sellise DJ-ga nagu neil palgal on, ei olegi suuremat vaja. Vahepeal küll tekkis illusioon, et plats on täis, aga kitsaks ei läinud korrakski. See mulle meeldis.
Algul tegi nalja veel see, et Me Aivariga tundusime olevat kõige noorem paar selles "linna kuumimas kohas". Kõik teised paarid koosnesid hästi paljastest noortest naistest ja juba kiilanevatest meestest. Suur hulk viimaseid veetis ka baarileti ääres aega, mööduvate naiste järele vesistades.
Ühel hetkel aga saabusid klubisse Aivari vanad klassivennad ja oi-oi, milliste sebijatega oli tegu. Läks vist minutit kaks, kuni üks neist mu Aivari juurest eemale tantsima vedas. Ja läks jälle minut või kaks, kuni ta käed hakkasid mu tagumikule paigutuma. Ma vist ei peagi tegelikult ütlema, et kauaks need sinna ei jäänud. Ma tegin talle korduvalt tagasi - talle meeldis laksu ka anda - aga tüüp ei jätnud järele. Pärast nägin, et ta teeb sama ka teistele meestele. Mida küll sellest arvata.
Igatahes, kuigi see oli ka suuresti meelitav, mis on näide minu moto (kui ma ei saa särada siin, siis teen seda kusagil mujal, kus mind paremini mõistetakse) tõele vastavusest, hakkas mingil hetkel väga närvidele käima, kuidas Aivar ja ta klassivend Marko mu pärast pidevalt võistlesid. Võtted olid sellised nagu korvpallis - mulle kui pallile joosti pidevalt järele ja mind püüti vastase eest kaitsta kogu kerega ent midagi puutumata. Lihtsalt katsuti end minu ja teise vahele pressida. Lisaks neile kahele "tõutäkule" oli ka kari muid end isaseks joonud tüüpe, kelle eest pidin pidevalt varju otsima, kui kaks alfaisast mõnel põhjusel korraga silmapiirilt kadusid.
Üks vanem tüüp oli lausa nii innukas, et tuli Aivari juuresolekul mind tantsima vedama ja mul ei jäänudki muud üle, kui minna. Hiljem nägin, kuidas ta vist jälle kelleltki korvi saades hakkas oma pead vastu seina rammima. See oli spooky ja turvad ei teinud midagi. Tulles tagasi keskse teema - MINU - juurde, siis vahepeal juhtus sedagi, et mind tiriti lavaäärelt alla tantsima täie jõuga ja pääsesin alles siis, kui hüüdsin Aivarile hääletult üle sellekordse innuka tüübi õla: help!
Kokkuvõttes oli päris lõbus. Tantsisime tunde ja ei jäänud ka põrandal roomamata. Lõpuks hakkasin mina koju tahtma ja pidur Aivar ei tahtnud kuidagi tantsuplatsilt ära minna. Marko andis mingil hetkel alla ja läks ära. Me olime Aivariga viimane paar platsil, kuni ma lihtsalt garderoobi jalutasin. Siis sain jälle väikse üllatuse osaliseks. Küsisin turvalt alkomeetrit, sest tahtsin kindel olla, et vähemalt üks meist on roolikõlbulik ja saate aru - ööklubil ei ole sellist vidinat. !!! Nagu mismõttes? Kas on mõni asutus - peale politsei - kus seda rohkem vaja võiks minna? Niisiis, otsustasime minna mingisse kahekümneneljatunni kohta rämpsu sööma ja siis politseijaoskonda ennast kontrollima jalutada. Mõeldud, tehtud.
Ma ei tea, miks politseinikud nii kurjad ja tõsised on. Siiski, lasti meil puhuda. Olime mõlemad peaaegu kained. Mina olin kirjade järgi null aga kohe, kui uksest välja saime, kukkusin - veel politsei kaamera vaateraadiuses. Oli küll mark, jah. Rooli läks Aivar.
Ta viis mu Svea juurde (kuigi oleks vist tahtnud endale jätta), kes oli vahepeal end libataksoga siiski koju vedanud ja ega talle ka sellest peost eriti positiivsed muljed ei jäänud. Seda enam olid mul süümekad, et olime ta maha jätnud. Aga ta on ju alaealine ja vähemalt oli tal seal palju tuttavaid. Koju jõudes magas ta juba nii kõvasti, et ma ei hakanud teda üles ajama. Hommikul ta vaid imestas, et millal ma tulin.
Laupäeval nägin korra üle pika aja Siimu ka - ja ta on ikka veel ilus poiss - ning siis suundusin koju. Sealt edasi polegi midagi nii põnevat juhtunud, et ma peaksin oluliseks sellest kirjutada. Olen lihtsalt jälle tööl. Ahjaa... uudiseid niipalju, et ma hakkan veebruaris vist tuttuues mängutoas tööle. Mustamäekad, värisege!:D Ei, tglt... ma olen vist päris asjalik.
jaanuar 15, 2008
Seiku elust, mis mulle midagi tähendavad
Ma ei rääkinudki teile, kuidas ma nii nädal aega tagasi Koplis ära eksisin. Oli see vast kogemus. Kujutage ette: õues on pime, kaart on olemas, aga ei aita, olete Tallinna kõige kriminogeensemaks peetavas linnaosas, lõppemas on nii bensiin kui mobiiliaku, ümberringi on vaid võõrast keelt rääkivad inimesed, kes ise ka ei tea midagi tänavatest, mida neil otseselt vaja pole. Ja siis helistate sealkandis elavale sõbrale, kes SAMUTI ei tea, kus te olete või olla tahaksite. Juba ajab kõik närvi, sest liiklus seal ei ole ka mingi naljaasi ja mingil põhjusel ei julge autot ka tänava ääres seisma jätta. Igaks juhuks kontrollte veel üle, kas autouksed on ikka lukus. On. Õnneks...
Lõpuks leiate suurte raskustega koha, mida olete otsinud. Ja siis tuleb välja, et see siiski ei ole päris see koht. Kuskil läks midagi sassi. Ning pealekauba, pandi see viisteist minutit tagasi kinni. Oh õnne ja rõõmu. Peale rohkem kui tunniajast asjatut seiklemist saab lõpuks koju sõitma hakata, vaid lootes, et bensiini jagub.
Siis veel huvitavad/häid asju. Käisin ükspäev Reijoga Macis. Mul oli juba nii ammu isu, aga ei suutnud end sinna vedada. Nagu mul raske oleks korraks Mustakivisse sõita eks. Aga enne peaks sularaha võtma... Enivei, üksi ei suutnud. Ja koos oligi lõbusam. Pärast shopingtripi, mille käigus sai uus kesklinna kaubamaja ülevaadatud (õudus kuubis, tohutu kasutu ruum, tohutud kasutud poed ja hunnik arhitektuurilisi lõkse), läksime Maci, kus õppisin ära, et kui mina saan edumaa oma burgeri söömisel, siis ma lõpetan sellega samal ajal, kui Reijol neli ja pool otsa saab. Ta rääkis mulle veel mind ja ennast päästnud hädavalest seoses meie tequiilaõhtuga, mida ma siia igaks juhuks kirja ei pane.
Üks veel. Täna, kui ma üritasin tubli olla ja õppimisele keskenduda, helistas mulle Svea ja ütles, et lahtise peaga poiss oli üle küsinud, kas ma ikka tulen ta sünnipäevale sel reedel? No ja kui juba nii armsasti paluti. LPP rääkis veel kõrvalt, et pea ka juba terve jne. Ma vist siis lähen. Kui selleks hetkeks veel mingeid rahasid alles on. Ma ju panin enamuse rahadest kättesaamatusse kohta - Hispaania reisi fondi. Ja tõesti. Hetkel ei saa sellele keegi ligi. Mina ka mitte. Huvitav, kas läheb jamaks? Ga vähemalt ma sain peale pooleaastast ootamist oma lemmiklõhna kätte. See on ju hea, aga halvast küljest... see võiks mul juba otsas olla.
Lõpuks leiate suurte raskustega koha, mida olete otsinud. Ja siis tuleb välja, et see siiski ei ole päris see koht. Kuskil läks midagi sassi. Ning pealekauba, pandi see viisteist minutit tagasi kinni. Oh õnne ja rõõmu. Peale rohkem kui tunniajast asjatut seiklemist saab lõpuks koju sõitma hakata, vaid lootes, et bensiini jagub.
Siis veel huvitavad/häid asju. Käisin ükspäev Reijoga Macis. Mul oli juba nii ammu isu, aga ei suutnud end sinna vedada. Nagu mul raske oleks korraks Mustakivisse sõita eks. Aga enne peaks sularaha võtma... Enivei, üksi ei suutnud. Ja koos oligi lõbusam. Pärast shopingtripi, mille käigus sai uus kesklinna kaubamaja ülevaadatud (õudus kuubis, tohutu kasutu ruum, tohutud kasutud poed ja hunnik arhitektuurilisi lõkse), läksime Maci, kus õppisin ära, et kui mina saan edumaa oma burgeri söömisel, siis ma lõpetan sellega samal ajal, kui Reijol neli ja pool otsa saab. Ta rääkis mulle veel mind ja ennast päästnud hädavalest seoses meie tequiilaõhtuga, mida ma siia igaks juhuks kirja ei pane.
Üks veel. Täna, kui ma üritasin tubli olla ja õppimisele keskenduda, helistas mulle Svea ja ütles, et lahtise peaga poiss oli üle küsinud, kas ma ikka tulen ta sünnipäevale sel reedel? No ja kui juba nii armsasti paluti. LPP rääkis veel kõrvalt, et pea ka juba terve jne. Ma vist siis lähen. Kui selleks hetkeks veel mingeid rahasid alles on. Ma ju panin enamuse rahadest kättesaamatusse kohta - Hispaania reisi fondi. Ja tõesti. Hetkel ei saa sellele keegi ligi. Mina ka mitte. Huvitav, kas läheb jamaks? Ga vähemalt ma sain peale pooleaastast ootamist oma lemmiklõhna kätte. See on ju hea, aga halvast küljest... see võiks mul juba otsas olla.
jaanuar 13, 2008
Nagu mängiks lõngakera
Ma tean, et ei ole jälle siia ilgelt kaua kirjutanud. Muidugi on olnud tegemist ka, aga ajapuudus ei ole vabandus. Ma ei tea ise ka, miks ma kirjutada pole tahtnud. Ja samas üritan kramplikult meeles pidada, mida pidasin piisaalt oluliseks, et siia siiski kunagi kirjutada. Nüüd ma muidugi ei mäleta. Aga midagi siiski.
Kujutage ette dilemmat. Te elate üle seitsmekümne korteriga majas. Maja ees on siiani kaks prügikasti: paber ja olmeprügi. Viimane on nii suur, et ei saanud kunagi ka vana korra järgi käitudes täis. Maja kuulub linnale ja majal on haldur. Naabrid nagunii prügi ei sorteeri, sest nad ei ole sellised inimesed. Meie tahaks, aga ei ole nagu erilist mõtet, kui nad kõik ikka samasse kohta minema peavad. See aga võib kaasa tuua trahvid. Tegelikult me oleme vist juba leppinud mõttega mitu korda suurematest prügiarvetest nüüd regulaarselt. Dilemma seisneb siis selles, et kui see on linnamaja, siis kas linn hakkab nüüd iseennast trahvima? Loogiline ju oleks, aga ma siiski arvan, et arve tuleb meile kui "pahadele" elanikele.
Teine asi, mis mu eriti kurjaks ajas, oli uudis seoses Valga kodutuga, kes prügikastist koerale toidu otsimise eest võõrale alale tungimise põhjendusega poolteist aastat tingimisi karistust kandma peab. Huvitav, aks ka kohtukulud maksma? Nii jabur. Nii kahju. Kurb!
Kujutage ette dilemmat. Te elate üle seitsmekümne korteriga majas. Maja ees on siiani kaks prügikasti: paber ja olmeprügi. Viimane on nii suur, et ei saanud kunagi ka vana korra järgi käitudes täis. Maja kuulub linnale ja majal on haldur. Naabrid nagunii prügi ei sorteeri, sest nad ei ole sellised inimesed. Meie tahaks, aga ei ole nagu erilist mõtet, kui nad kõik ikka samasse kohta minema peavad. See aga võib kaasa tuua trahvid. Tegelikult me oleme vist juba leppinud mõttega mitu korda suurematest prügiarvetest nüüd regulaarselt. Dilemma seisneb siis selles, et kui see on linnamaja, siis kas linn hakkab nüüd iseennast trahvima? Loogiline ju oleks, aga ma siiski arvan, et arve tuleb meile kui "pahadele" elanikele.
Teine asi, mis mu eriti kurjaks ajas, oli uudis seoses Valga kodutuga, kes prügikastist koerale toidu otsimise eest võõrale alale tungimise põhjendusega poolteist aastat tingimisi karistust kandma peab. Huvitav, aks ka kohtukulud maksma? Nii jabur. Nii kahju. Kurb!
Valede meeste leksikon
Kuna ma ei suuda kuidagi leida seda õiget või ka mitte ühtegi enam-vähem sobivat, siis panen hoopis kirja kõik valed mehed, kes mulle ette on jäänud ja mis nendega viltu on läinud.
R - me mõlemad olime nii noored, et ei teadnud, mida me tahame. Võib-olal tema teadis ka, aga mina lõin põnnama ega andnud talle võimalustki mulle enda soovidest rääkida. Samas, osa teisi leiab juba selles eas, et on õige alustada seksuaalelu. Ma ei arva siiani nii, aga... mida ma ka tean?
T - liiga vana. Veidi ülekaaluline ja välismaalane. Keemiat ka ei olnud. Innukust aga oi-oi kui palju. Kui ta oleks praegu nii vana, nagu siis - 24 - ma võib-olla isegi kaaluksin suhet temaga. Aga siis olin ma 14.
I - polnudki väga viga. Vaid pisiasjad. Mulle ei meeldinud ta nimi ja see, kuidas ta suudles. Mis meid lahku aga viis, oli mu sõbranna. Ei, ta ei löönud teda üle. Ta lihtsalt ütles pm, et meil ei tule nagunii midagi välja.
H - pikk, kena, noor. Valetas end veidi vanemaks.
I2 - liiga lühike ja nooruke. Juba kaks viga. Ta ka käitus nagu tahaks olla keegi, kes ta tegelikult ei ole, aga muidu oli armas. Imelikud lähenemisvõtted olid küll. Siiani imestan tema originaalsuse üle.
J - liiga litsakas. Tahtis kõike kohe ja pidi tühjade pihkudega lahkuma.
T - kohe ikka väga vana, siga, pani mind kartma.
R2 - mingi üsna mõttetu tüüp. Siiski piisavalt andekas, et mult suudlus välja võluda. Muidu aga tarbis liiga palju alkoholi ja elas kaugel.
S - hästi armas. Hästi kena nägi välja ka. Pikem oleks võinud olla. Ja hiljem ei meeldinud mulle ta hingeõhk üldse. Keemia oli vägev, aga rääkida polnud pärast millestki. See otsustaski asja.
A - hästi armas ja siiani kallis inimene, aga ta on nii peenikene, et tunnen ta kõrval ennast paksuna. Keemia puudub ja ta on ka hästi vaikne. Mul on aga ekstraverti vaja. Ja võib-olla kedagi veidi sitapealikumat.
R3 - kõige müstilisem mees mu elus. Inimene, kes on mulle nii kaugelt nii palju haiget teinud. Kõige rohkem üldse. Põhivead olid need, et mul oli S ja tema oli noorem. Siiani on mingi sadomaso suhe temaga. Ja ta suudab väga hästi valetada.
R4 - väike, välismaalane, kelle jutust oli raske aru saada.
V - üsna sobiv eksemplar. Aga mulel ei meeldinud, kuidas ta igal pool oma varustust sügas. Ja see, kui oluliseks ta raha pidas. Mitte selles mõttes, et oleks sõpru raha järgi valinud, aga ta ei suutnud rahast lahti lasta. Aasta ei olnud siis 95 ja tema üritas mind rõõmustada lubadusega, et ostab mulle kolmandal tähtpäeval samailusa sõrmuse, kui just endale ise ostnud olin niisama möödaminnes. See oli mingi 150-kroonine väärtusetust materjalist iluasjake. Mõelge minust, mida tahate, aga see ei olnud just mind lakke hüppama panev lubadus. Aga samas on ta kohelnud mind nagu printsessi. Segavaks muutus see, et oleme mõlemad lõvid.
O - vaikne, omamoodi, sõbranna eks, julges mind korra lüüa.
M - pettis minuga kedagi, meeldis sõbrannale.
P - puhtalt minu viga, et teda tundma ei õppinud. Siiani kahetsen.
M2 - ma ei saa sinna midagi teha, et keemiat ei ole. Ja ta ärritab mind vahel.
V2 - üritas mind jalust niita oma 18 aasta ja 155 sentimeetriga. Arvate, et õnnestus? Kirjutab ka vigaselt, mis mind väga häirib.
Kogu lugu. Rohkem mingeid maybe'sid ei viitsi kirja panna. Ainus hea uudis on, et selle aasta horoskoop ütles, et mul oli jah paar rasket aastat, aga sel aastal tuleb naeratus ja elurõõm tagasi. Tööasjad on eriti head ja ainus, mida ikka palju olema ei saa, on raha. Ma väga loodan ,et see on tõsi.
R - me mõlemad olime nii noored, et ei teadnud, mida me tahame. Võib-olal tema teadis ka, aga mina lõin põnnama ega andnud talle võimalustki mulle enda soovidest rääkida. Samas, osa teisi leiab juba selles eas, et on õige alustada seksuaalelu. Ma ei arva siiani nii, aga... mida ma ka tean?
T - liiga vana. Veidi ülekaaluline ja välismaalane. Keemiat ka ei olnud. Innukust aga oi-oi kui palju. Kui ta oleks praegu nii vana, nagu siis - 24 - ma võib-olla isegi kaaluksin suhet temaga. Aga siis olin ma 14.
I - polnudki väga viga. Vaid pisiasjad. Mulle ei meeldinud ta nimi ja see, kuidas ta suudles. Mis meid lahku aga viis, oli mu sõbranna. Ei, ta ei löönud teda üle. Ta lihtsalt ütles pm, et meil ei tule nagunii midagi välja.
H - pikk, kena, noor. Valetas end veidi vanemaks.
I2 - liiga lühike ja nooruke. Juba kaks viga. Ta ka käitus nagu tahaks olla keegi, kes ta tegelikult ei ole, aga muidu oli armas. Imelikud lähenemisvõtted olid küll. Siiani imestan tema originaalsuse üle.
J - liiga litsakas. Tahtis kõike kohe ja pidi tühjade pihkudega lahkuma.
T - kohe ikka väga vana, siga, pani mind kartma.
R2 - mingi üsna mõttetu tüüp. Siiski piisavalt andekas, et mult suudlus välja võluda. Muidu aga tarbis liiga palju alkoholi ja elas kaugel.
S - hästi armas. Hästi kena nägi välja ka. Pikem oleks võinud olla. Ja hiljem ei meeldinud mulle ta hingeõhk üldse. Keemia oli vägev, aga rääkida polnud pärast millestki. See otsustaski asja.
A - hästi armas ja siiani kallis inimene, aga ta on nii peenikene, et tunnen ta kõrval ennast paksuna. Keemia puudub ja ta on ka hästi vaikne. Mul on aga ekstraverti vaja. Ja võib-olla kedagi veidi sitapealikumat.
R3 - kõige müstilisem mees mu elus. Inimene, kes on mulle nii kaugelt nii palju haiget teinud. Kõige rohkem üldse. Põhivead olid need, et mul oli S ja tema oli noorem. Siiani on mingi sadomaso suhe temaga. Ja ta suudab väga hästi valetada.
R4 - väike, välismaalane, kelle jutust oli raske aru saada.
V - üsna sobiv eksemplar. Aga mulel ei meeldinud, kuidas ta igal pool oma varustust sügas. Ja see, kui oluliseks ta raha pidas. Mitte selles mõttes, et oleks sõpru raha järgi valinud, aga ta ei suutnud rahast lahti lasta. Aasta ei olnud siis 95 ja tema üritas mind rõõmustada lubadusega, et ostab mulle kolmandal tähtpäeval samailusa sõrmuse, kui just endale ise ostnud olin niisama möödaminnes. See oli mingi 150-kroonine väärtusetust materjalist iluasjake. Mõelge minust, mida tahate, aga see ei olnud just mind lakke hüppama panev lubadus. Aga samas on ta kohelnud mind nagu printsessi. Segavaks muutus see, et oleme mõlemad lõvid.
O - vaikne, omamoodi, sõbranna eks, julges mind korra lüüa.
M - pettis minuga kedagi, meeldis sõbrannale.
P - puhtalt minu viga, et teda tundma ei õppinud. Siiani kahetsen.
M2 - ma ei saa sinna midagi teha, et keemiat ei ole. Ja ta ärritab mind vahel.
V2 - üritas mind jalust niita oma 18 aasta ja 155 sentimeetriga. Arvate, et õnnestus? Kirjutab ka vigaselt, mis mind väga häirib.
Kogu lugu. Rohkem mingeid maybe'sid ei viitsi kirja panna. Ainus hea uudis on, et selle aasta horoskoop ütles, et mul oli jah paar rasket aastat, aga sel aastal tuleb naeratus ja elurõõm tagasi. Tööasjad on eriti head ja ainus, mida ikka palju olema ei saa, on raha. Ma väga loodan ,et see on tõsi.
jaanuar 01, 2008
Lahtise peaga poisid ja eriti ebameeldiv aastavahetus
Olen veetnud paar viimast päeva Rakvere kandis Kati pere ning Aivari ja Svea seltskonnas.
30. detsember oli päris huvitav. Ma olin juba mitu tundi sealkandis olnud ja poistega mänginud, kui viitsisin telefoni üles otsida ja oma kohalike sõpradega ühendust võtta. Sellepeale sain kohe sõimata ka, et kus ma siis nii kaua olin. Neil olid juba õhtuks plaanid tehtud ja ega ma ei pahandanudki. Ütlesin neile, et olen rahul seal ka, kus olin, aga mõne aja pärast helistati mulle tagasi, et ma välja tuleksin ja lubati mind ära röövida. Nad olid, nimelt oma kaaslased reetnud ja otsustasid hoopis minuga kokku saada ja midagi ette võtta.
Läksime siis Aivari ja Sveaga Rakverre, kus käisime poes, mina ostsin omale lõpuks Ailase ja siis läksime mingisse Berliini nimelisse baari Lääsu ootama ja siis seda mängima. Hästi lõbus oli. Oleks veel lõbusam olnud, kui Aivar ei oleks juba esimesel mänguringil pidurdama hakanud. Mina võitsin poole ringiga:)
Keskööl visati meid sealt välja ja suundusimegi esialgu koju - Svea koju siis. Kuna und ei olnud, üritasime omale uusi plaane tekitada ja need tekkisid iseenesest, kuigi mitte küll sellised, nagu me arvata oleksime osanud.
Nimelt, umbes pool tundi peale koju jõudmist helistas Svea parim sõber talle väriseva häälega, et ta kukkus ja tal on peas kolmesentimeetrine haav, aga ei ole hullu, sest enam verd ei jookse. Svea läks paanikasse. Nii paanikasse, et ta käed värisesid. Ma sain temast aru ka, sest see sõber oli täis ja tal käis pea ka ringi ja samas on ta nii kange iseloomuga, et ta ei olnud mingil juhul nõus ise kiirabi poole pöörduma. Küll aga palus ta Sveal sinna tulla, kus nad pidutsesid.
Me siis üritasime kuidagi end Roelasse toimetada, aga see polnudki väga lihtne. Lõpuks otsustasime leida kellelgi, kes meid minu autoni viks, mis Kati juures seises ja kuna muud ei jäänud üle, siis pidime Aivari uuesti üles ajama ja oi-oi, kui kuri ta oli. Ta ei rääkinud terve tee sõnagi.
Me olime veel enne jõudnud helistada kiirabisse, kes mind algul perearsti liinile edasi suunas, millel viis minutit head muusikat kuulasin, aga siis andsin alla ja valisin jälle 112. Teisel katsel vastas keegi uus ja rääkis minuga palju mõistlikumalt. Tema soovitas meil poisi pea kinni siduda ning ta esimesel võimalusel traumapunkti ikkagi tuua ja seda ma teha üritasimegi.
Ega see väga lihtne ei olnud. Kui lõpuks Roelasse jõudsime, siis oli tol tüübil lastud juba ligi tund aega magada, mis miun teada on peapõrutusega väga ohtlik. Ajasime ta üles, ta oli üsna verine, ja siis ta üritas meile selgeks teha, et ta ei tule ikka mingil juhul kuskile ja tal on kõik korras, sest verd enam ei jookse.
Lugu ise seisnes selles, et nad olid sõbraga tantsinud kuidagi betoonposti otsa ja lähemal vaatlusel selgus, et sõbral on kõrv verine. Läks oma kolmveerand tundi aega ja kulus ka hulk pisaraid ning paluvaid sõnu enne, kui me mõlemad kangelased auto peale saime ning Rakvere traumapunkti poole liikuma hakkasime. Aga väga hea tunne oli, et me siiski tegime oma maksimumi.
Traumapunktis ootas juba ees üks lõbus seltskond. Poisid läksid parandusse ja meie jäime selel teise seltskonnaga, kõht kõveras, naerma. Läks vist ainult pool tunnikest, kuni meie lahtise peaga poisid klaasuste tagant välja tulid. See tervem oli korra käinud ka mütsi järel, sest meie sõjakangelase eneseuhkus ei lubanud tal sidemes peaga avalikkuse ette ilmuda.
Kui ta siis lõpuks, müts peas, väljus, oli ta nii solvunud, et loopis kõik antud paberid ning kilesussid põrandale maha, nagu väike laps. Svea siis neelas oma eneseuhkuse, mida ei ole ka mitte vähe, alla ja korjas kõik kokku. Siis ootasime veel arsti ära, kes rääkis, mis edasi saama hakkab, sest poisid nagunii poleks hommikul midagi mäletanud.
Tuli välja, et meie lahtise peaga poiss ei olnudki lubanud end kinni õmmelda ja oli vabandanud, et ta soeng sassis on ning, et tal on koljuluu mõra kahtlus ja ta peaks hommikul uuesti ühendust võtma. Viisime siis tantsulõvid tagasi peokohta, kus nad end kaineks magama pidid ja suundusime ise koju. Kell oli selleks ajaks saanud veerand seitse. Karm, või mis?
***
Hommik oli karm. Peedu helistas mulle poole kahe paiku ja momentaalselt hakaks mul paha. Nigel mõnitas mind järgmise hommikuni, et that's a hangover for you! Tegelikult olin ma ju oma viimase joogi enne südaööd joonud ja sõitsin öösel kaine peaga. Ja see pole vaid minu väide. Alkomeeter ütles nii.
Parem mul ei hakanudki. Hakaks hullem. Kui algul vaid kõht keeras ning kogu aeg oli külm, siis õhtupoolikuks oli mul soojas toas kolm kihti rõivaid selga aetud ning kraadiklaas näitas 37,9. Liida +0,5 eks. Saad reaalsema arvu. Otsustasin magama minna, sest ärkvel olemine hakaks talutamatuks muutuma.
See aga ei õnnestunud. Vedelesin mingi pool tunnikest ja siis läksin igaks juhuks vannituppa. Mingi eelaimdus oli. Ja kohe, kui potikaane üles tõstetud sain, tuli ka kogu päevane söök välja. Seda ei olnudki eriti palju. Aga ma ei hakka teie okserefleksidel mängima.
Peale seda söödeti mulle üks valge tablett, mille nime ma kirjutada ei oska, sisse ja siis magasin mitu tundi. Ärgates oli ikka külm ning paha, aga köögipõrandal koera kaisus ja kamina ees oli üsna talutav olla. Süüa ei juglenud ma ikka midagi. Lõpuks sundisin end röstsaia sööma ja siis oligi aeg minna "linna" raha õhku laskma. Oli sama plain kui alati. Ainult, et vist üle kümne aasta olin ka täiesti kaine ning tuju oli nullis. Fireworks'idest meeldisid mulle ka vaid säraküünlad, mis on kõigekõigemad ning üks vulkaaninimeline madal asi.
Sam sai ka oma ilutulestikutrauma kätte. Nimelt kõige kõrgema kaarega lennanud asi valis kõigist võimalikest kohtadest ja peadest tema pisikese pea maandumiseks. Siiani on lapsest kahju. Ta ehmatas ikka hirmsasti.
Järgnevad tunnid veetsime mingit gängsteriparoodiat vaadates ja "Du juu spiik inglishi?" lugedes. Naersime pisarateni ja siis oli kell juba väga palju. Ma läksin esimesena magama. Ei tea, mis edasi sai.
Täna ärkasin hilja. Ja siis kohe tulime tulema ka. Kui Pistik aru sai, et ma ära minema hakkan, hüpaps ta mulle sülle püsti ning vaatas megakurva pilguga. Ma küll pakkusin välja, et ta võib mulle külla tulla, aga kahtlen, et ta selle reisi ette võtab. Ja Nigel ütles ka, et kui ma tahan, võin Copy kaasa võtta, aga koera pean maha jätma.
30. detsember oli päris huvitav. Ma olin juba mitu tundi sealkandis olnud ja poistega mänginud, kui viitsisin telefoni üles otsida ja oma kohalike sõpradega ühendust võtta. Sellepeale sain kohe sõimata ka, et kus ma siis nii kaua olin. Neil olid juba õhtuks plaanid tehtud ja ega ma ei pahandanudki. Ütlesin neile, et olen rahul seal ka, kus olin, aga mõne aja pärast helistati mulle tagasi, et ma välja tuleksin ja lubati mind ära röövida. Nad olid, nimelt oma kaaslased reetnud ja otsustasid hoopis minuga kokku saada ja midagi ette võtta.
Läksime siis Aivari ja Sveaga Rakverre, kus käisime poes, mina ostsin omale lõpuks Ailase ja siis läksime mingisse Berliini nimelisse baari Lääsu ootama ja siis seda mängima. Hästi lõbus oli. Oleks veel lõbusam olnud, kui Aivar ei oleks juba esimesel mänguringil pidurdama hakanud. Mina võitsin poole ringiga:)
Keskööl visati meid sealt välja ja suundusimegi esialgu koju - Svea koju siis. Kuna und ei olnud, üritasime omale uusi plaane tekitada ja need tekkisid iseenesest, kuigi mitte küll sellised, nagu me arvata oleksime osanud.
Nimelt, umbes pool tundi peale koju jõudmist helistas Svea parim sõber talle väriseva häälega, et ta kukkus ja tal on peas kolmesentimeetrine haav, aga ei ole hullu, sest enam verd ei jookse. Svea läks paanikasse. Nii paanikasse, et ta käed värisesid. Ma sain temast aru ka, sest see sõber oli täis ja tal käis pea ka ringi ja samas on ta nii kange iseloomuga, et ta ei olnud mingil juhul nõus ise kiirabi poole pöörduma. Küll aga palus ta Sveal sinna tulla, kus nad pidutsesid.
Me siis üritasime kuidagi end Roelasse toimetada, aga see polnudki väga lihtne. Lõpuks otsustasime leida kellelgi, kes meid minu autoni viks, mis Kati juures seises ja kuna muud ei jäänud üle, siis pidime Aivari uuesti üles ajama ja oi-oi, kui kuri ta oli. Ta ei rääkinud terve tee sõnagi.
Me olime veel enne jõudnud helistada kiirabisse, kes mind algul perearsti liinile edasi suunas, millel viis minutit head muusikat kuulasin, aga siis andsin alla ja valisin jälle 112. Teisel katsel vastas keegi uus ja rääkis minuga palju mõistlikumalt. Tema soovitas meil poisi pea kinni siduda ning ta esimesel võimalusel traumapunkti ikkagi tuua ja seda ma teha üritasimegi.
Ega see väga lihtne ei olnud. Kui lõpuks Roelasse jõudsime, siis oli tol tüübil lastud juba ligi tund aega magada, mis miun teada on peapõrutusega väga ohtlik. Ajasime ta üles, ta oli üsna verine, ja siis ta üritas meile selgeks teha, et ta ei tule ikka mingil juhul kuskile ja tal on kõik korras, sest verd enam ei jookse.
Lugu ise seisnes selles, et nad olid sõbraga tantsinud kuidagi betoonposti otsa ja lähemal vaatlusel selgus, et sõbral on kõrv verine. Läks oma kolmveerand tundi aega ja kulus ka hulk pisaraid ning paluvaid sõnu enne, kui me mõlemad kangelased auto peale saime ning Rakvere traumapunkti poole liikuma hakkasime. Aga väga hea tunne oli, et me siiski tegime oma maksimumi.
Traumapunktis ootas juba ees üks lõbus seltskond. Poisid läksid parandusse ja meie jäime selel teise seltskonnaga, kõht kõveras, naerma. Läks vist ainult pool tunnikest, kuni meie lahtise peaga poisid klaasuste tagant välja tulid. See tervem oli korra käinud ka mütsi järel, sest meie sõjakangelase eneseuhkus ei lubanud tal sidemes peaga avalikkuse ette ilmuda.
Kui ta siis lõpuks, müts peas, väljus, oli ta nii solvunud, et loopis kõik antud paberid ning kilesussid põrandale maha, nagu väike laps. Svea siis neelas oma eneseuhkuse, mida ei ole ka mitte vähe, alla ja korjas kõik kokku. Siis ootasime veel arsti ära, kes rääkis, mis edasi saama hakkab, sest poisid nagunii poleks hommikul midagi mäletanud.
Tuli välja, et meie lahtise peaga poiss ei olnudki lubanud end kinni õmmelda ja oli vabandanud, et ta soeng sassis on ning, et tal on koljuluu mõra kahtlus ja ta peaks hommikul uuesti ühendust võtma. Viisime siis tantsulõvid tagasi peokohta, kus nad end kaineks magama pidid ja suundusime ise koju. Kell oli selleks ajaks saanud veerand seitse. Karm, või mis?
***
Hommik oli karm. Peedu helistas mulle poole kahe paiku ja momentaalselt hakaks mul paha. Nigel mõnitas mind järgmise hommikuni, et that's a hangover for you! Tegelikult olin ma ju oma viimase joogi enne südaööd joonud ja sõitsin öösel kaine peaga. Ja see pole vaid minu väide. Alkomeeter ütles nii.
Parem mul ei hakanudki. Hakaks hullem. Kui algul vaid kõht keeras ning kogu aeg oli külm, siis õhtupoolikuks oli mul soojas toas kolm kihti rõivaid selga aetud ning kraadiklaas näitas 37,9. Liida +0,5 eks. Saad reaalsema arvu. Otsustasin magama minna, sest ärkvel olemine hakaks talutamatuks muutuma.
See aga ei õnnestunud. Vedelesin mingi pool tunnikest ja siis läksin igaks juhuks vannituppa. Mingi eelaimdus oli. Ja kohe, kui potikaane üles tõstetud sain, tuli ka kogu päevane söök välja. Seda ei olnudki eriti palju. Aga ma ei hakka teie okserefleksidel mängima.
Peale seda söödeti mulle üks valge tablett, mille nime ma kirjutada ei oska, sisse ja siis magasin mitu tundi. Ärgates oli ikka külm ning paha, aga köögipõrandal koera kaisus ja kamina ees oli üsna talutav olla. Süüa ei juglenud ma ikka midagi. Lõpuks sundisin end röstsaia sööma ja siis oligi aeg minna "linna" raha õhku laskma. Oli sama plain kui alati. Ainult, et vist üle kümne aasta olin ka täiesti kaine ning tuju oli nullis. Fireworks'idest meeldisid mulle ka vaid säraküünlad, mis on kõigekõigemad ning üks vulkaaninimeline madal asi.
Sam sai ka oma ilutulestikutrauma kätte. Nimelt kõige kõrgema kaarega lennanud asi valis kõigist võimalikest kohtadest ja peadest tema pisikese pea maandumiseks. Siiani on lapsest kahju. Ta ehmatas ikka hirmsasti.
Järgnevad tunnid veetsime mingit gängsteriparoodiat vaadates ja "Du juu spiik inglishi?" lugedes. Naersime pisarateni ja siis oli kell juba väga palju. Ma läksin esimesena magama. Ei tea, mis edasi sai.
Täna ärkasin hilja. Ja siis kohe tulime tulema ka. Kui Pistik aru sai, et ma ära minema hakkan, hüpaps ta mulle sülle püsti ning vaatas megakurva pilguga. Ma küll pakkusin välja, et ta võib mulle külla tulla, aga kahtlen, et ta selle reisi ette võtab. Ja Nigel ütles ka, et kui ma tahan, võin Copy kaasa võtta, aga koera pean maha jätma.
Head uut aastat!
detsember 29, 2007
Hirm aidata
Üleeile juhtus veel midagi huvitavat.
Kui olin käinud eilseks-tänaseks Kaarli õpside ürituseks omale kaltsukast kauboisaapaid otsimas ja ostmas ning seal Signe ja Mari-Anniga (kes parasjagu mulle kingitust otsis) kokku põrganud, läksime emaga edasi Lasnamäe Centrumisse Marikale kingitust otsima.
Vahepealne polegi oluline. Alles tagasi parklasse jõudes juhtus midagi teistsugust. Mingi onu siiberdas autode vahel üsna minu oma läheduses ja vaatas siis järsku muheda näoga mulle otsa. Naeratasin vastu - elementaarne. Siis aga tuli ta minu juurde ja mul tekkis väike paanika, et mida ta tahab. Ta üritas mulle mingit paberiräbalat näidata, ise täiesti vait olles. Mina aga üritasin talle selgeks teha, et ma ei thaa midagi osta ja üritasin autosse pugeda.
Lõpuks siiski suutsime emaga tema paberilipiku pealt kokku lugeda, et ta on kurt ja palub kümme krooni. Kohe hakaks kergem. Ja kahju temast. Ja häbi enda käitumise üle. Ma ei teagi, kas ta oli väga hea näitleja või tõesti erivajadustega inimene, aga edasi hakkas ta üsnagi tõepäraselt - vähemalt minu amatöörliku pilgu all - viiplema ja muidugi sai ka meilt raha. Andsin talle oma rahakotist viimased kuus krooni sularaha ära ja ema pani ka midagi juurde. Hea meelega oleksin rohkemgi andnud, aga mul ei ole kunagi sularaha.
Lohutasin end sellega, et küll Peedu-sugused annavad talle Koidulaid või vähemalt Tammsaaresid ja siis ta ei sure nälga. Mulle jäi veel mulje, et ta peab oma lapsi üleval pidama. Ja paha tunne tekkis, et ta on sunnitud ennast selle jaoks nii palju alandama, et käib päev otsa mööda poe parklat inimestelt raha palumas.
Tõsiselt kurb. Ja mul on tõsised süümekad, sest olen hakanud inimestelt halba ootama. Ta võis ju tegelikult hoopis väga tore inimene olla ja kes tead, kuidas oma elus sellisesse punkti jõuda.
Kui olin käinud eilseks-tänaseks Kaarli õpside ürituseks omale kaltsukast kauboisaapaid otsimas ja ostmas ning seal Signe ja Mari-Anniga (kes parasjagu mulle kingitust otsis) kokku põrganud, läksime emaga edasi Lasnamäe Centrumisse Marikale kingitust otsima.
Vahepealne polegi oluline. Alles tagasi parklasse jõudes juhtus midagi teistsugust. Mingi onu siiberdas autode vahel üsna minu oma läheduses ja vaatas siis järsku muheda näoga mulle otsa. Naeratasin vastu - elementaarne. Siis aga tuli ta minu juurde ja mul tekkis väike paanika, et mida ta tahab. Ta üritas mulle mingit paberiräbalat näidata, ise täiesti vait olles. Mina aga üritasin talle selgeks teha, et ma ei thaa midagi osta ja üritasin autosse pugeda.
Lõpuks siiski suutsime emaga tema paberilipiku pealt kokku lugeda, et ta on kurt ja palub kümme krooni. Kohe hakaks kergem. Ja kahju temast. Ja häbi enda käitumise üle. Ma ei teagi, kas ta oli väga hea näitleja või tõesti erivajadustega inimene, aga edasi hakkas ta üsnagi tõepäraselt - vähemalt minu amatöörliku pilgu all - viiplema ja muidugi sai ka meilt raha. Andsin talle oma rahakotist viimased kuus krooni sularaha ära ja ema pani ka midagi juurde. Hea meelega oleksin rohkemgi andnud, aga mul ei ole kunagi sularaha.
Lohutasin end sellega, et küll Peedu-sugused annavad talle Koidulaid või vähemalt Tammsaaresid ja siis ta ei sure nälga. Mulle jäi veel mulje, et ta peab oma lapsi üleval pidama. Ja paha tunne tekkis, et ta on sunnitud ennast selle jaoks nii palju alandama, et käib päev otsa mööda poe parklat inimestelt raha palumas.
Tõsiselt kurb. Ja mul on tõsised süümekad, sest olen hakanud inimestelt halba ootama. Ta võis ju tegelikult hoopis väga tore inimene olla ja kes tead, kuidas oma elus sellisesse punkti jõuda.
detsember 27, 2007
Otsekohesusest ja muust ka
Mari-Leen küsis mult eile õhtul, et kas mu sõbrad ei solvu, kui neist nii avalikult kirjutan? Ausalt, ma ei tea seda. Aga minu kavatsuseks küll kedagi solvata ei ole. Ma olen selleks liiga enesekeskne ja kirjutan ju kõigest enesega seoses. Ja ma kirjutan nii, nagu mina asju näen. Ja kui ma näen, et midagi on minu suhtes halvasti, siis on üsna hea tõenäosus, et see siia kirja ka saab. Võtke seda lihtsalt kui vahendit mind paremini tundma õppimiseks. Ja konstruktiivne kriitika minu tekstidele on täiesti lubatud ning isegi oodatud. Mulle meeldib vaielda, muideks. Aga enda meelest ma üritangi panna kõik kirja enam-vähem tasakaalustatult. Võtame või näiteks Sassi - minu meelest on ta väga lahe kaaslane ning muidu ka igati tore, aga ta ei üritagi kiusatustele vastu panna ka siis kui peaks. Eks meis kõigis ole nii head kui halba. Nii see elu käib ja kogu lugu.
Aga nüüd ma lähen ajas tagasi Reijo sünnipäevani. See oli eelmisel reedel. Mul oli ikka veel dieet ja ma olin juba üle elanud Klubi jõuluorgia ilma midagi söömata. Sünnipäeval aga sõin oma toitu, millest poole olin sunnitud loovutama Rinaldole, kes seda kutsunäoga vaatama jäi. Ta vist küll ütles, et tema pilguga ei käi kaasas ühtegi kohustust, aga no kuidas ma saan tema näljasele pilgule mitte reageerida? Ikka andsin pool oma maitsestamata jogurti-ananassikonservi segust ära.
Üldiselt oli mul seal ebamugav ja igav. Vähemalt alguses. Rahvast oli palju ning mina kõiki ei tundnud. Tuttavatest oli aga näiteks ebamugav koos Otti ja Reijoga olla, sest esimene neist ajas mul ikka veel karvad püsti ning tundus ka ise mind vältivat ja teist ei saanud ma ära hõivata tema pruudi ees - segaduste vältimiseks - ning ka teised tahtsid sünnipäevalapse tähelepanu saada. Ja Sass oli ka kuidagi kauge ning ülbe seal. Me polnud ammu kohtunud ja siis ta kohtles mind nagu tundmatut objekti, kasutades sõnu "see" ja "too", mis mulle kohe üldse peale ei läinud. Ma ei ole ju asi.
Aga siis sattusin pikemalt Alexi ja Rinaldoga rääkima. Kui mõnda aega olin üksinda nurgas seisnud, siis nüüd oli mul pidevalt kaks kena ja pikka meest kõrval. Pidasime pikad intellgentsed vestlused maha. Vahepeal läksid need kaks nii hoogu, et mul jooksis juhe kokku. Nad lendasi nii kiiresti ühe asja juurest teise juurde, luues minu jaoks kergelt arusaamatuid ja nõrku seoseid. Arvan, et viga on minu vähestes teadmistes neid huvitavates valdkondades.
Aga vahepeal tõmbus Rinaldo kuidagi tagaplaanile ja me rääkisime Alexiga maast ja ilmast. Me kusjuures veel arutasime, et ta ei pidanud üldse sotsiaalne inimene olema. mida mina ei usu, sest meil ei saa jutt kunagi otsa, aga ta väitis, et see ongi tal vaid minu ja mõne inimesega veel nii. Ja siis me muudkui vatrasime teisi tähele panemata ja hea oli olla. Alexiga ongi nii, et alati on huvitav. Sa näed, et ta kuulab sind ja vaatab sulle silma sisse ning teda tegelikult ka huvitab, mis sul öelda on, mitte ainult see, kuidas sa alasti välja näed. Samas jälle... kui Sass on seltskonna hing ning Rinaldo hästi omapärane ja hea sõber ning Reijo on lihtsalt kõige toredam isane, keda ma tean (vaadake juba seda, kuidas ta mu eest eile hoolitses ning pomises vaid, et kõigil juhtub vahest) ja Ott on vaikne aga nunnu, siis Alex on see, kelle iga rakk kisendab KARISMA ja SEKSAPIIL!
Kui ma ära minema hakkasin, siis kuulsin juhuslikult pealt, kuidas Alex rääkis Kairile minust, et meil temaga ongi alati huvitav ja lahe sellepärast, et me tegelikult oleme üksteisele üsna võõrad ja samas olen ma huvitav inimene, kellega tal on hea klapp ja kelega saab kõigest vabalt rääkida.
Seda oli väga armas kuulda. Kusjuures, ta suutis üsna hästi väljendada ka minu mõtteid meie "suhte" kohta. Kui tihti te ikka kuulete, et keegi räägib teist seljataga head ilma, et tal oleks õrna aimugi, et te ka pealt kuulete. Alex on lahe. Ja siiras. Ja sõbralik. Teda tahaks tegelikult paremini tundma õppida, aga ta on kogu aeg kuskil ära - kas Norras või Annaga või ma-ei-tea-kus. Kusjuures MSNis me ei suhtle peaaegu kunagi. Aga live's on super. Nemad Rinaldoga tegid selle peo minu jaoks toredaks. Aitäh teile, kallikesed!
detsember 26, 2007
Tean nüüd ka enam-vähem, misasi see pohmakas on
Polegi nii õudne loom, kui arvasin. Või siis mu organism ei käitu alkoholiga kokku puutudes normikohaselt lihtsalt. Mitte, et ma kurdaks.
Veetsin, nimelt, õhtu Reijo juures tema, Otti ja Sassi seltskonnas sauna tehes ja tequilat juues. Iseenesest oli tore. Aga peale 15 tequila kurgust alla kallamist ei suutnud mu keha enam paratamatule vastu panna. Aga üritan mitte ajas ette rutata. Tahaks parimad naljad kirja panna enne, kui unustan.
Õhtu algas Reijoga kahekesi piparkooke tehes. Tahtsime glasuurida ka, aga poodides pole juba mitu päeva glasuurist haisugi. Niisiis, üritasime seda ise teha. Ja ebaõnnestusime. Reijo meisterdas valmis koogelmoogeli ja seda me siis oma suvaliste ümmarguste asjadega tehtud piparkookide peale määrisimegi. Ikka oli hea. Tegemine on rohkem fun kui söömine enivei ju.
Pärast paaritunnist hilinemist jõudsid ka ülejäänud kohale ja kukkusid kohe sauna nõudma. Me siis tegimegi tule alla, jõime mõned tequilad vahele ja läksime higistama. Ott ja Sass läksid ees ning meie järgnesime neile mõne aja pärast. Nemad olid nagu porgandid lava peal reas ja mina olin rätikuga. Sass hakkas muidugi kohe solvunult norima, et kas ma villast kampsunit ei tahtnud panna. Külm võib hakata seal laval.
Ega ma saanudki väga kaua rätikuga olla, sest Sass kallas minu ja rätiku õluga üle. Ise läks ta seejärel suitsu tegema ja mina otsustasin leivalõhna siiski juustest välja loputada. Juustest, mis vahetult kodus võetud dushikorrast veel äragi kuivanud polnud. Seejärel avastasime saunamee ja siis oleks nagunii see rätik ainult takistanud. Määrisimegi Reijoga üksteist kokku ning pärast pläkerdasime teised poisid ka ära.
Sass nagu Sass ikka ajas nii pervertset juttu, et varsti mul tekiis vastupandamatu tahtmine saunast ära minna. Reijo tuli ka ja kohe kuulsime, kuidas Sass Otiile laulis: "Oo, kallis, ole minu ämblikmees!" Oli see vast naljakas. Nendega ongi nii, et kuna tabuteemasid ei ole, siis nalja saab alati ja naerma ajab ka siis, kui see tähendab ühtlasi peavalu kannatamist.
Pärast jõudsin siiski paar ringi veel saunas käia. Vahepeal käisime toas alkomeetrit proovimas ja minu puhul järgnes üks pettumus teisele. Olin mõne tunniga jõudnud ära juua üheksa tequilat ja see tobe riistapuu näitas ikka vaid maksimaalselt 0,6 promilli.
Ühel hetkel, kui mina jälle rätikuväel toas istusin, tuli Sass sinna ja ähvardas mind, et kui ma ise tagasi sauna vihtlema ei tule, siis ta viskab mu üle õle ja ma lähen ikka. Otsustasin oma jalul minna. Ja hullult mõnus oli üle ma-ei-tea-kui-pika-aja vihelda. Sass käsutas mu lavale kõhuli ja seejärel selili ning nüpeldas nii, et endal hing kinni. Käskis mul veel strateegilisi kohti katta. Neid, mida mul ei ole.
Kui saunaga lõpetasime, ajas juba närvi see, kuidas alkotase mu veres jääknähtudest suuremaks ei muutu. Seejärel otsis Reijo hunniku klaase välja ning viisime jutiga shot'ide arvu enda keres üheksalt 15ni. Mina võitsin ja minul ei tulnud ka midagi üles tagasi. Pärast aga kuulsin, et need ei jäänud mu joomakaaslasel viimasteks.
Sealt edasi on mu mälestused hägused. Mäletan, et kogu keha surises ning oli ühtlasi tuim. Otsustasin sunast oma juuksekummi ära tuua ja see oli ikka väga hea mõte. Lõpuks taastus minu tavapärane rutiin iga mõnekümne minuti tagant wc-s käia ja ma siis paar korda käisingi. Kord üksi, kord kellegagi koos. Enam ei mäleta täpselt.
Ise imestan selle üle, et säilis mingi osa abstraktsest mõtlemisest ning ka analüüsivõime. Sain väga hästi aru, et olen "wasted". Aga mul on ikka päris head sõbrad. Nad ikka üritasid kogu aeg mul silma peal hoida ja ega mind naljalt üksi kuhugi komberdama ei lastud. Mäletan ühte wc-s käiku, kus mul isegi uks kinni ei jõudnud ja Sass siis viisakalt seina taga mind ootas. Seal on ikka päris ohtlik trepp, mis läbida tuleb, normaalsesse wc-sse jõudmiseks.
Vahepeal puhusin veel korra alkomeetrisse, sest olin enne nõudnud seda. Mäletan ka 2,0, mis sealt ekraanilt vastu kumas. Nii rahul olin. Lõpuks ometi mõjus. Edasi tean, et mingil hetkel seisin jälle wc-s ja hoidsin kahe käega karaanikausist kinni, et oma keha tuikumist vähendada. Samal ajal püüdsin mõtte jõul paaniliselt end kainestada, sest hirm oli nahas. Sass käis mul pidevalt järel rääkides, et ega Kairi ei peagi kõike peadma ning kui vähegi võimaluse sai, asetas käed mu kehale. Ja mina mõtlesin vaid ,et ta on nii siga nii minu kui Kairi suhtes ja mul on kontroll enda üle käest libisemas.
Õnnest ta siiski taganes mingil hetkel. Ma arvan vähemalt. Mäletan veel, kuidas ma wc-sse oksele läksin. Kusjuures, mul on hämming, sest ma pole kunagi varem alkoholi pärast oksendamas käinud ja ma vihkan potti oksendamist. Seekord oksendasin potikaane täis ja kõik tundus nii ilus. Mõtlesin vaid, et mis krdi pärast see kaas kinni küll on. Pärast kuulsin Reijolt, et ta oli mind just tol hetkel korraks üksi jätnud ja kuulnud sisi talt korruselt, kuidas potikaant liigutati. Ta vaid lootis, et tõstsin selle üles, aga tegelikult olin just ise selle alla pannud. Müstiline, mida purjus inimene teeb. Ja müstiline, et Rejo sama alkoholikogusega vaid 1,3 promilli välja puhus ning veel minu eest hoolt kanda suutis.
Ta viis mu oksetripi järel magama ja võttis õrnalt riidest lahti. Mina aga vastasin sellele veel kord oksensamisega. Üle tema voodiääre alla. Ise ma aga kordagi peale tegutsemist oma tegude tagajärgi ei näinud. Nad pidid ikka väga operatiivsed olema. Mind saadeti jälle suud loputama ja sellega minu õhtu lõppes.
Hommikul ärkasin tundega, et ma ei ole voodis üksi. Läks veidi aega enne, kui välja mõtlesin, kes küll mu selja taga olla võiks. Reijo oli. Ja see tundus loogiline ka. Tema voodi ikkagi ju. Kuna väljas oli valge, ajasin end püsti. Sass oli juba enne ming üleval ning vaatas telekast eelmise õhtu filmide kordusi. Mina käisin ja segasin teda. Ja siis teisi. Sass suutis mu veel naerma ajada oma naiste-meeste mõttemaailma teooriaga. Kujutage pilti - mingi tüüpiline eesti mees räägib mulle, et tavaline mees tahab käest kinni hoida, päikseloojangut vaadata ning kinos ja teatris käia. Naised pidid aga ainult raha ja seksi tahtma. Ja seks pidi tähtsam olema. Mina pakkusin, et ta ajas soorollid segamini ja tema pani vastu, et juba ma tõestan tema teooriat ja sellised need naised ongi.
Üritasin kõiki veenda, et meil on nii väga vaja minna burksi ostma minna, aga üksi ma minna ei saanud, sest alkomeeter väitis, et mu veres on ikka veel 0,8 promilli eest alkoholi. Keegi minuga kaasa tulla ei tahtnud, aga lõpuks kaine mõistus võitis ehk sain oma tahtmise. Käisime ostsime mingid kahtlased burksid kahtlasest putkast. Tulime Reijo juurde tagasi ja Sass hakkas koju kippuma.
Ega ta ei varjanud ka oma soovide tagamaid. Ta tahtis koju minna oma "raketti poleerima". Millegipärast kohapeal tal seda teha ei sobinud. Mina ütlesin küll, et kui ta julges välja öelda, siis võiks sama hästi selle ära ka teha. Aga ta luges ikka minuteid kolmekümneni ja sundis siis Otti end koju viima.
Meie jäime Reijoga kahekesi diivanile lebotama ja vahepeal hangitud maitsestamata jogurtit ananassitükkidega sööma. Nii hea oli. Ja nii külm oli. Ja nii paha oli liigutada. Muidu poleks viga olnudki, aga iga naer, iga kulmukortsutus ning horisontaalasendid panid pea valutama ja ajasid südame pahaks. Lõpuks siiski vedasin end koju tuttu.
Jutu lõpp!
Veetsin, nimelt, õhtu Reijo juures tema, Otti ja Sassi seltskonnas sauna tehes ja tequilat juues. Iseenesest oli tore. Aga peale 15 tequila kurgust alla kallamist ei suutnud mu keha enam paratamatule vastu panna. Aga üritan mitte ajas ette rutata. Tahaks parimad naljad kirja panna enne, kui unustan.
Õhtu algas Reijoga kahekesi piparkooke tehes. Tahtsime glasuurida ka, aga poodides pole juba mitu päeva glasuurist haisugi. Niisiis, üritasime seda ise teha. Ja ebaõnnestusime. Reijo meisterdas valmis koogelmoogeli ja seda me siis oma suvaliste ümmarguste asjadega tehtud piparkookide peale määrisimegi. Ikka oli hea. Tegemine on rohkem fun kui söömine enivei ju.
Pärast paaritunnist hilinemist jõudsid ka ülejäänud kohale ja kukkusid kohe sauna nõudma. Me siis tegimegi tule alla, jõime mõned tequilad vahele ja läksime higistama. Ott ja Sass läksid ees ning meie järgnesime neile mõne aja pärast. Nemad olid nagu porgandid lava peal reas ja mina olin rätikuga. Sass hakkas muidugi kohe solvunult norima, et kas ma villast kampsunit ei tahtnud panna. Külm võib hakata seal laval.
Ega ma saanudki väga kaua rätikuga olla, sest Sass kallas minu ja rätiku õluga üle. Ise läks ta seejärel suitsu tegema ja mina otsustasin leivalõhna siiski juustest välja loputada. Juustest, mis vahetult kodus võetud dushikorrast veel äragi kuivanud polnud. Seejärel avastasime saunamee ja siis oleks nagunii see rätik ainult takistanud. Määrisimegi Reijoga üksteist kokku ning pärast pläkerdasime teised poisid ka ära.
Sass nagu Sass ikka ajas nii pervertset juttu, et varsti mul tekiis vastupandamatu tahtmine saunast ära minna. Reijo tuli ka ja kohe kuulsime, kuidas Sass Otiile laulis: "Oo, kallis, ole minu ämblikmees!" Oli see vast naljakas. Nendega ongi nii, et kuna tabuteemasid ei ole, siis nalja saab alati ja naerma ajab ka siis, kui see tähendab ühtlasi peavalu kannatamist.
Pärast jõudsin siiski paar ringi veel saunas käia. Vahepeal käisime toas alkomeetrit proovimas ja minu puhul järgnes üks pettumus teisele. Olin mõne tunniga jõudnud ära juua üheksa tequilat ja see tobe riistapuu näitas ikka vaid maksimaalselt 0,6 promilli.
Ühel hetkel, kui mina jälle rätikuväel toas istusin, tuli Sass sinna ja ähvardas mind, et kui ma ise tagasi sauna vihtlema ei tule, siis ta viskab mu üle õle ja ma lähen ikka. Otsustasin oma jalul minna. Ja hullult mõnus oli üle ma-ei-tea-kui-pika-aja vihelda. Sass käsutas mu lavale kõhuli ja seejärel selili ning nüpeldas nii, et endal hing kinni. Käskis mul veel strateegilisi kohti katta. Neid, mida mul ei ole.
Kui saunaga lõpetasime, ajas juba närvi see, kuidas alkotase mu veres jääknähtudest suuremaks ei muutu. Seejärel otsis Reijo hunniku klaase välja ning viisime jutiga shot'ide arvu enda keres üheksalt 15ni. Mina võitsin ja minul ei tulnud ka midagi üles tagasi. Pärast aga kuulsin, et need ei jäänud mu joomakaaslasel viimasteks.
Sealt edasi on mu mälestused hägused. Mäletan, et kogu keha surises ning oli ühtlasi tuim. Otsustasin sunast oma juuksekummi ära tuua ja see oli ikka väga hea mõte. Lõpuks taastus minu tavapärane rutiin iga mõnekümne minuti tagant wc-s käia ja ma siis paar korda käisingi. Kord üksi, kord kellegagi koos. Enam ei mäleta täpselt.
Ise imestan selle üle, et säilis mingi osa abstraktsest mõtlemisest ning ka analüüsivõime. Sain väga hästi aru, et olen "wasted". Aga mul on ikka päris head sõbrad. Nad ikka üritasid kogu aeg mul silma peal hoida ja ega mind naljalt üksi kuhugi komberdama ei lastud. Mäletan ühte wc-s käiku, kus mul isegi uks kinni ei jõudnud ja Sass siis viisakalt seina taga mind ootas. Seal on ikka päris ohtlik trepp, mis läbida tuleb, normaalsesse wc-sse jõudmiseks.
Vahepeal puhusin veel korra alkomeetrisse, sest olin enne nõudnud seda. Mäletan ka 2,0, mis sealt ekraanilt vastu kumas. Nii rahul olin. Lõpuks ometi mõjus. Edasi tean, et mingil hetkel seisin jälle wc-s ja hoidsin kahe käega karaanikausist kinni, et oma keha tuikumist vähendada. Samal ajal püüdsin mõtte jõul paaniliselt end kainestada, sest hirm oli nahas. Sass käis mul pidevalt järel rääkides, et ega Kairi ei peagi kõike peadma ning kui vähegi võimaluse sai, asetas käed mu kehale. Ja mina mõtlesin vaid ,et ta on nii siga nii minu kui Kairi suhtes ja mul on kontroll enda üle käest libisemas.
Õnnest ta siiski taganes mingil hetkel. Ma arvan vähemalt. Mäletan veel, kuidas ma wc-sse oksele läksin. Kusjuures, mul on hämming, sest ma pole kunagi varem alkoholi pärast oksendamas käinud ja ma vihkan potti oksendamist. Seekord oksendasin potikaane täis ja kõik tundus nii ilus. Mõtlesin vaid, et mis krdi pärast see kaas kinni küll on. Pärast kuulsin Reijolt, et ta oli mind just tol hetkel korraks üksi jätnud ja kuulnud sisi talt korruselt, kuidas potikaant liigutati. Ta vaid lootis, et tõstsin selle üles, aga tegelikult olin just ise selle alla pannud. Müstiline, mida purjus inimene teeb. Ja müstiline, et Rejo sama alkoholikogusega vaid 1,3 promilli välja puhus ning veel minu eest hoolt kanda suutis.
Ta viis mu oksetripi järel magama ja võttis õrnalt riidest lahti. Mina aga vastasin sellele veel kord oksensamisega. Üle tema voodiääre alla. Ise ma aga kordagi peale tegutsemist oma tegude tagajärgi ei näinud. Nad pidid ikka väga operatiivsed olema. Mind saadeti jälle suud loputama ja sellega minu õhtu lõppes.
Hommikul ärkasin tundega, et ma ei ole voodis üksi. Läks veidi aega enne, kui välja mõtlesin, kes küll mu selja taga olla võiks. Reijo oli. Ja see tundus loogiline ka. Tema voodi ikkagi ju. Kuna väljas oli valge, ajasin end püsti. Sass oli juba enne ming üleval ning vaatas telekast eelmise õhtu filmide kordusi. Mina käisin ja segasin teda. Ja siis teisi. Sass suutis mu veel naerma ajada oma naiste-meeste mõttemaailma teooriaga. Kujutage pilti - mingi tüüpiline eesti mees räägib mulle, et tavaline mees tahab käest kinni hoida, päikseloojangut vaadata ning kinos ja teatris käia. Naised pidid aga ainult raha ja seksi tahtma. Ja seks pidi tähtsam olema. Mina pakkusin, et ta ajas soorollid segamini ja tema pani vastu, et juba ma tõestan tema teooriat ja sellised need naised ongi.
Üritasin kõiki veenda, et meil on nii väga vaja minna burksi ostma minna, aga üksi ma minna ei saanud, sest alkomeeter väitis, et mu veres on ikka veel 0,8 promilli eest alkoholi. Keegi minuga kaasa tulla ei tahtnud, aga lõpuks kaine mõistus võitis ehk sain oma tahtmise. Käisime ostsime mingid kahtlased burksid kahtlasest putkast. Tulime Reijo juurde tagasi ja Sass hakkas koju kippuma.
Ega ta ei varjanud ka oma soovide tagamaid. Ta tahtis koju minna oma "raketti poleerima". Millegipärast kohapeal tal seda teha ei sobinud. Mina ütlesin küll, et kui ta julges välja öelda, siis võiks sama hästi selle ära ka teha. Aga ta luges ikka minuteid kolmekümneni ja sundis siis Otti end koju viima.
Meie jäime Reijoga kahekesi diivanile lebotama ja vahepeal hangitud maitsestamata jogurtit ananassitükkidega sööma. Nii hea oli. Ja nii külm oli. Ja nii paha oli liigutada. Muidu poleks viga olnudki, aga iga naer, iga kulmukortsutus ning horisontaalasendid panid pea valutama ja ajasid südame pahaks. Lõpuks siiski vedasin end koju tuttu.
Jutu lõpp!
detsember 25, 2007
Jõulud ja pisarad
Esimest korda tegi Blogger mulle ka nii, et kirjutasin pika jutu ära ja avaldamisel ei jäänud sellest midagi järgi.
Mõte oli tänada kõikide soovitud ja alateadlikult soovitud ning saadud armsate ning tähendusrikaste kingituste eest nagu näiteks oli fotoalbum, kuhu lõpuks klassipildid ära panna sai. Jõudsin kooli enne ära lõpetada, kui pildid vaatamiseks välja panna. Nüüd on see siis ka tehtud. Kusjuures, nii imelik oli. Üritasin peale 1,5 aastat kirjutada piltide juurde inimeste nimesid ja ikka päris mitu ei tulnud meelde enam.
Oma soovide nimekirjast sain ka alkomeetri ning mingi variandi punaseid kõrvarõngaid. Samuti paar kellukest täienduseks neile, mille ise kokku ostnud olen. Aga ma jumaldan neid. Ja sel aastal olen vist kellukeste näol küll sadu kroone Pelgulinna Sünnitusmajale annetanud. Käsi peseb kätt:D
Ma vist polegi kunagi varem nii pika vahega siia kirjutanud, aga elu on hetkel selline. Täna on esimene jõulupüha. Mina istun üksi kodus ja valan ühe filmi pärast pisaraid. Nimelt vaatasin üle pika aja Pay it Forward'it, mille lõpus ei saa lihtsalt kuidagi teisiti kui peab kõva häälega nutma. See on nii kurb. Päris elus tundub ka sedasi olevat, et iga heategu saab karistuse ning muutus nõuab ohverdust. Nii ka seal. Seepärast nutangi. Aga üldiselt on väga toredad jõulud olnud. Hunnik - küll tavapärasest väiksem - tähendusega kingitusi ja hea uudis Rinaldolt. Mida muud ma peakski tahtma? Seda rõõmu muidugi ka, mis peegeldub teiste nägudelt kingitusi avades. Ja sel aastal olen väga palju pihta pannud neid tehes ja valides.
Arutasime just ükspäev Peeduga, et nii nõme on, kui inimesed viskavad kingitused kohe peale saamist avamata kõrvale. See rõõm on ju ainus, mida kingituse tegija saab ja ootab. Ja see võetakse nii ära. Aga viimasel ajal on kombeks teha nii.
Pühapäeval käisime Kati perega Tai restoranis. See oli lahe. Lõpetasin oma jõulupaastu seepärast varem ära. Mõnes mõttes kahetsen, üldiselt aga ei. Nii hea oli. Siiani isutab krevettidega kevadrullide järele. Mmm...
Kas kellelgi mulle parajaid kauboisaapaid on laenata? Kiire!
P.S. Käik on oodatud minu juurde uut lauamängu proovima.
detsember 14, 2007
Kiri Jõuluvanale
Kallis Jõuluvana!
Mul ei ole tegelikult midagi vaja. Või vähemalt mitte midagi materiaalset. Kui sa siiski arvad, et olen sel aastal hea laps olnud, siis panen sulle siia vihjena kirja mõned asjad, mida mu hing ihkaks.
*ilusad punased rippuvad kõrvarõngad
*AAA akud ja laadija
*Alias
*Alkomeeter
*ajakirja Eesti Naine tellimus
*Noorkuu albumid
*Hannah'i uus plaat
*Dagö plaadid
*Londoni reis
*raha minu Hispaania reisi fondi
*Salvadore Dali Ruby Lips sinine tualettvesi
*Ühekordsed ripsmepikendused - tavalised
*Sally Hansen'i küünetugevdaja
*Riided... või tegelikult läheme koos ostma!
*Pehmed kolmnurksed sallid
*Bluetoothi arvutipool
*Värviline laserprinter, MIS MUL ÜLE MÕISTUSE EI KÄIKS
*Palju heategevuslikke kellukesi
*Ilus kunstkuusk
*Head raamatud
*Kerged hantlid (ca 1kg)
*Üleüldse ehted
Ahjaa... kui kõik selle saan, siis aitäh Sulle!:D
Tegelikult, eks sa ise vali.
Mul ei ole tegelikult midagi vaja. Või vähemalt mitte midagi materiaalset. Kui sa siiski arvad, et olen sel aastal hea laps olnud, siis panen sulle siia vihjena kirja mõned asjad, mida mu hing ihkaks.
*ilusad punased rippuvad kõrvarõngad
*AAA akud ja laadija
*Alias
*Alkomeeter
*ajakirja Eesti Naine tellimus
*Noorkuu albumid
*Hannah'i uus plaat
*Dagö plaadid
*Londoni reis
*raha minu Hispaania reisi fondi
*Salvadore Dali Ruby Lips sinine tualettvesi
*Ühekordsed ripsmepikendused - tavalised
*Sally Hansen'i küünetugevdaja
*Riided... või tegelikult läheme koos ostma!
*Pehmed kolmnurksed sallid
*Bluetoothi arvutipool
*Värviline laserprinter, MIS MUL ÜLE MÕISTUSE EI KÄIKS
*Palju heategevuslikke kellukesi
*Ilus kunstkuusk
*Head raamatud
*Kerged hantlid (ca 1kg)
*Üleüldse ehted
Ahjaa... kui kõik selle saan, siis aitäh Sulle!:D
Tegelikult, eks sa ise vali.
Kas ma siis tõesti olen nii kole ja nõme?
Mõtlen juba pikemat aega, et miks on nii, et osa inimesi omab aastaid üht partnerit ja peale lahku minemist ei möödu kuu aegagi, kui neil on keegi uus ja suus väide, et nad on nii-iii armunud ja samas on teised inimesed - nagu mina - kes on oma välja valituga heal juhul mõned kuud koos ja siis üle aasta üksi, ilma et vahepeal ühtegi sobivat pakkumist tulnud oleks?
Kas keegi oskab sellele küsimusele vastata? Ja kuidas teise gruppi üle kolida saab?
Aga ilusaid asju ka. Ükspäev oli mul Otti nõmeda käitumise pärast veidi tuju ära ja muidu ka polnud just kõige parem päev olnud, aga siis sain, vastu ööd, Aivarilt sellise armsa sõnumi: Aitäh, et sa mul olemas oled. Sinu peale mõeldes ja meie tegemisi meenutades tekib hea mõnus tunne:)
See tegi tuju heaks. Tore, et on ka selliseid sõpru ja kõik pole sellised, kes peale mitut kuud vaikust vastavad "terele" "nuh".
Praegu sain naljaka asja teada. Heale sõbrannale pakuti tööd lapsehoidjana. Tal pole kogemusi peale tuttavate titade ahistamise ja minu meelest ta ei sobiks ka, iseloomu poolest. Vähemalt KMiga ei rääkinud ta sõnagi, kui pakkusin teda enda asemele ja ta intervjuul käis. Enivei, tal pole ka vastavat haridust ja just kuulsin, et ta tahab vähemalt sama palju palka kui mina. Huvitav, kas temal on liiga kõrge enesehinnang või olen mina liiga odav? Tõenäoliselt mõlemat.
Kas keegi oskab sellele küsimusele vastata? Ja kuidas teise gruppi üle kolida saab?
Aga ilusaid asju ka. Ükspäev oli mul Otti nõmeda käitumise pärast veidi tuju ära ja muidu ka polnud just kõige parem päev olnud, aga siis sain, vastu ööd, Aivarilt sellise armsa sõnumi: Aitäh, et sa mul olemas oled. Sinu peale mõeldes ja meie tegemisi meenutades tekib hea mõnus tunne:)
See tegi tuju heaks. Tore, et on ka selliseid sõpru ja kõik pole sellised, kes peale mitut kuud vaikust vastavad "terele" "nuh".
Praegu sain naljaka asja teada. Heale sõbrannale pakuti tööd lapsehoidjana. Tal pole kogemusi peale tuttavate titade ahistamise ja minu meelest ta ei sobiks ka, iseloomu poolest. Vähemalt KMiga ei rääkinud ta sõnagi, kui pakkusin teda enda asemele ja ta intervjuul käis. Enivei, tal pole ka vastavat haridust ja just kuulsin, et ta tahab vähemalt sama palju palka kui mina. Huvitav, kas temal on liiga kõrge enesehinnang või olen mina liiga odav? Tõenäoliselt mõlemat.
detsember 11, 2007
82 krooni eest mitte midagi peale paha tuju
Mis ma öelda tahtsingi?
Seda, et ma käisin nädalavahetusel uisutamas, oma uusi uiske sisse sõitmas ja avastasin, et ma ei oska enam üldse uisutada. Isegi käpuli suutsin korra käia. Nii et algajad. Kes koos minuga harjutama tulla tahab?
Ja päev enne käisin Lõunakeskuses Imede ööl. Imed my ass. Ainult üks alalhinglus oli imeline - kingapaar 900lt 90le. Kõik muu oli mõttetu. Ma isegi ei ostnud midagi peale hädavajaliku ja ühe nunnu mütsi, mis ka juba kasutuses on.
Ja veel päev enne juhtus selline asi, et ma koristasin. Tegelikult ka. Koristasime Katsiga koos meie tuba ja päris põhjalikult. Üritasin veel tolmuimejaga läpaka klaviatuuri purust puhastada ja järsku käis lupsti! ning masin sõi mu Õ-tähe ära.
Järgmise pool tundi või nii veetsin ma tolmuimejale maoloputust tehes. Nii tolmuseks läks, et ei saanud enam hingatagi, aga lõpuks ma siiski leidsin peidetud aarde.
Mõtlesin järgmisel päeval Imede ööle läpaka kaasa võtta, et viin siis ühlasi lõunakasse remonti ja puhastusse. Nagunii oli plaanis, aga suur oli minu üllatus, kui kõigepealt hakati mulle tarkvara õiguste kohta küsimusi esitama ja siis kästi kähku tehtud lepingule alla kirjutada ning siis öeldi, et miinimumtasu on kolm sotti ja tagasi saab läpaka heal juhul järgmisel õhtul. Halval mitme nädala pärast. Aga mul oli teda praktiliselt kohe vaja, et kodutöid teha. Päris palju materjali oli ka ainult minu arvutis kinni ja sinna alla maetud tundide viisi tööd. Hea maseks oli. Ja närv ka, et äkki neile jääb mingit piraattarkvara ette. Ja üleüldse... mina tahtsin tolmust puhastust, aga tema tahtis viirustest arvutit puhastada. Ja mina olin valmis maksma nii 50 krooni nagu tema partner sügisel hoiatas, aga tema tahtis tolmu võtmise eest 300. Kusjuures sügavamalt tolmu võtmine oleks kuus sotti maksma läinud. Tore eks. Sai jälle oma kukrut kergitada. Õnneks siiski sain juba järgmisel päeval oma kullakese ühes tükis tagasi.
Vingun veidi veel. Eesti arstisüsteemi üle. Sain täna lõpuks peale kuu ajalist ootamist arstile, kelle juurde ma minu meelest ei oleks pidanud minemagi. Kõigepealt ootasin jälle pool tundi registratuurijärjekorras, et maksta raha ja et tädi kirjutaks MINU ENDA paberile kabineti numbri, kust arsti leida. Tänu järjekorrale jäin veidi hiljaks ka, aga see selleks. Sain sisse. Andsin arstile tähtsad dokumendid. Ja siis tema ütles: oi! Aga sa oled ju Tallinna haigekassas kindlustatud. Meil nendega lepingut ei ole. Sa võid tulla kui tasuline patsient, kui maksad 200 krooni.
Muidugi ma ei maksnud. Tulin ära. Pärast arvutasin, et koos visiiditasuga, mille eest ma midagi ei saanud, ja nelja kulutatud bussipiletiga maksin ma mitte millegi eest 82 krooni. Päris hea praktiliselt töötu tudengi kohta eks. Lisaks veel hunnik aja ja närvide kulu ja käsi ikka valutab. Tore, et registraatorid ei võinud mulle kummalgi korral öelda, et ma ei saa Tartust abi, aga raha kannatas küll võtta. Brr!
Headest asjadest nii palju, et otsustasin midagi ette võtta oma kehakaaluga ja sain täna vist sügise kõige raskema eksami tehtud.
Mõttes mõlgub: Euroülikooli külalisõpilaseks minemine. Kas keegi teab, on see võimalik?
Seda, et ma käisin nädalavahetusel uisutamas, oma uusi uiske sisse sõitmas ja avastasin, et ma ei oska enam üldse uisutada. Isegi käpuli suutsin korra käia. Nii et algajad. Kes koos minuga harjutama tulla tahab?
Ja päev enne käisin Lõunakeskuses Imede ööl. Imed my ass. Ainult üks alalhinglus oli imeline - kingapaar 900lt 90le. Kõik muu oli mõttetu. Ma isegi ei ostnud midagi peale hädavajaliku ja ühe nunnu mütsi, mis ka juba kasutuses on.
Ja veel päev enne juhtus selline asi, et ma koristasin. Tegelikult ka. Koristasime Katsiga koos meie tuba ja päris põhjalikult. Üritasin veel tolmuimejaga läpaka klaviatuuri purust puhastada ja järsku käis lupsti! ning masin sõi mu Õ-tähe ära.
Järgmise pool tundi või nii veetsin ma tolmuimejale maoloputust tehes. Nii tolmuseks läks, et ei saanud enam hingatagi, aga lõpuks ma siiski leidsin peidetud aarde.
Mõtlesin järgmisel päeval Imede ööle läpaka kaasa võtta, et viin siis ühlasi lõunakasse remonti ja puhastusse. Nagunii oli plaanis, aga suur oli minu üllatus, kui kõigepealt hakati mulle tarkvara õiguste kohta küsimusi esitama ja siis kästi kähku tehtud lepingule alla kirjutada ning siis öeldi, et miinimumtasu on kolm sotti ja tagasi saab läpaka heal juhul järgmisel õhtul. Halval mitme nädala pärast. Aga mul oli teda praktiliselt kohe vaja, et kodutöid teha. Päris palju materjali oli ka ainult minu arvutis kinni ja sinna alla maetud tundide viisi tööd. Hea maseks oli. Ja närv ka, et äkki neile jääb mingit piraattarkvara ette. Ja üleüldse... mina tahtsin tolmust puhastust, aga tema tahtis viirustest arvutit puhastada. Ja mina olin valmis maksma nii 50 krooni nagu tema partner sügisel hoiatas, aga tema tahtis tolmu võtmise eest 300. Kusjuures sügavamalt tolmu võtmine oleks kuus sotti maksma läinud. Tore eks. Sai jälle oma kukrut kergitada. Õnneks siiski sain juba järgmisel päeval oma kullakese ühes tükis tagasi.
Vingun veidi veel. Eesti arstisüsteemi üle. Sain täna lõpuks peale kuu ajalist ootamist arstile, kelle juurde ma minu meelest ei oleks pidanud minemagi. Kõigepealt ootasin jälle pool tundi registratuurijärjekorras, et maksta raha ja et tädi kirjutaks MINU ENDA paberile kabineti numbri, kust arsti leida. Tänu järjekorrale jäin veidi hiljaks ka, aga see selleks. Sain sisse. Andsin arstile tähtsad dokumendid. Ja siis tema ütles: oi! Aga sa oled ju Tallinna haigekassas kindlustatud. Meil nendega lepingut ei ole. Sa võid tulla kui tasuline patsient, kui maksad 200 krooni.
Muidugi ma ei maksnud. Tulin ära. Pärast arvutasin, et koos visiiditasuga, mille eest ma midagi ei saanud, ja nelja kulutatud bussipiletiga maksin ma mitte millegi eest 82 krooni. Päris hea praktiliselt töötu tudengi kohta eks. Lisaks veel hunnik aja ja närvide kulu ja käsi ikka valutab. Tore, et registraatorid ei võinud mulle kummalgi korral öelda, et ma ei saa Tartust abi, aga raha kannatas küll võtta. Brr!
Headest asjadest nii palju, et otsustasin midagi ette võtta oma kehakaaluga ja sain täna vist sügise kõige raskema eksami tehtud.
Mõttes mõlgub: Euroülikooli külalisõpilaseks minemine. Kas keegi teab, on see võimalik?
detsember 05, 2007
Taskumehest ja kõigest muust ka
Jälle on pea tühi, sest nii kaua pole jõudnud siia midagi kirja panna ja kõik huvitavad teemad peidavad ennast kuskil pimedates ajusoppides.
Vahepeal jõudsin Enriquet kuulamas käia - ei midagi erilist, aga alati on lõbus, kui saab kontserdil lava ees kaasa laulda ja tantsida ja see mees vähemalt pingutas rahva kaasa tulemise nimel. Kojusaamisega oli paras jama. Kõigepealt ei saanud kuidagi parklast välja ja siis istusime pea tund aega Maci drive-in järjekorras kinni ja lahkusime ikka ilma söömata, sest Sandra tahtis bussi peale jõuda. Sain ka teada, et ta oskab ropendada vähemalt sama hästi kui mu klassivennad. Seda ma poles oodanud, aga rohkem ei kommenteeri, sest muidu ta solvub mu peale jälle.
Kui me sealt lõpuks minema saime, oli vist seitse või kaheksa minutit aega bussi väljumiseni ja mina tõestasin endale ja kõigile teistele autojuhtidele, et ma küll korralike juhtide klubisse ei kuulu, sest jõudsin Sõle Macist bussijaama vist nelja minutiga. Eesmärk pühendas abinõu. Loll väljend. Täiesti ebaloogiline, aga saate aru küll mõttest ju.
Vahepeal tuli ka värske leht välja ja mul on jälle nii häbi nagu alati, kui saab loo osalistele uhkelt lubatud, millal lugu neist tuleb jne, sest endal oli fun seda teha ja tõesti andsin endast kõik selle õnnestumiseks ja siis tuleb toimetaja ruumipuuduse jutuga ja lihtsalt eemaldab suure osa sisust. Amputeerimine täielik. Nii häbi oli osalistele lehte näha viia. Kõigil on ju kõrged ootused, mis mõeldud täitumata jäämiseks. Aga toimetajat ka ei süüdista. Aga kedagi tahaks lüüa.
Üks hea uudis tuli ka. Asi, mis aitab mul kuidagi hullumeelse detsembri üle elada. Nimelt, kevade tunniplaan pandi välja. Ja minu oma meenutab suurest eelmist kevadet. Välja arvatud killer-neljapäevad. Ma vist polegi kunagi varem kümme tundi jutti koolis olnud. Nüüd saan selle ka ära proovida. Võeh! Teised päevad on hetkel hästi kerged, aga kindlasti annab kõrvaleriala ka oma panuse mu päevade täitmiseks, kui nad kunagi oma tunniplaani välja panevad.
Ja seda ka... rikun jälle endale õpetatud reegleid, et ÜKS KESKNE TEEMA teksti kohta... ma siin suren ikka veel häbisse. Põrkasime neljapäeva õhtul Reijoga kokku, et ta saaks mulle tagasihoidlikult meelde tuletada, et tal oli mõni päev varem sünnipäev ja ta isegi chattis minuga sel päeval, aga mina, vana jobu, ei soovinud õnnegi. Ei mina ega ka teised tema head sõbrad. Ma ei unusta tavaliselt sünnipäevi. Aga ma ei tea, mis mul novembri sünnipäevadega on. Kui Orkutis peale ei satu, siis jääbki õnne soovimata.
Aga midagi muud põnevat polegi minuga viimase nädala jooksul juhtunud. Vist. Vähemalt meelde ei tule. Kõik on üsna mõttetu. Koolis käin ka vaid sellepärast, et pean.
Vahepeal jõudsin Enriquet kuulamas käia - ei midagi erilist, aga alati on lõbus, kui saab kontserdil lava ees kaasa laulda ja tantsida ja see mees vähemalt pingutas rahva kaasa tulemise nimel. Kojusaamisega oli paras jama. Kõigepealt ei saanud kuidagi parklast välja ja siis istusime pea tund aega Maci drive-in järjekorras kinni ja lahkusime ikka ilma söömata, sest Sandra tahtis bussi peale jõuda. Sain ka teada, et ta oskab ropendada vähemalt sama hästi kui mu klassivennad. Seda ma poles oodanud, aga rohkem ei kommenteeri, sest muidu ta solvub mu peale jälle.
Kui me sealt lõpuks minema saime, oli vist seitse või kaheksa minutit aega bussi väljumiseni ja mina tõestasin endale ja kõigile teistele autojuhtidele, et ma küll korralike juhtide klubisse ei kuulu, sest jõudsin Sõle Macist bussijaama vist nelja minutiga. Eesmärk pühendas abinõu. Loll väljend. Täiesti ebaloogiline, aga saate aru küll mõttest ju.
Vahepeal tuli ka värske leht välja ja mul on jälle nii häbi nagu alati, kui saab loo osalistele uhkelt lubatud, millal lugu neist tuleb jne, sest endal oli fun seda teha ja tõesti andsin endast kõik selle õnnestumiseks ja siis tuleb toimetaja ruumipuuduse jutuga ja lihtsalt eemaldab suure osa sisust. Amputeerimine täielik. Nii häbi oli osalistele lehte näha viia. Kõigil on ju kõrged ootused, mis mõeldud täitumata jäämiseks. Aga toimetajat ka ei süüdista. Aga kedagi tahaks lüüa.
Üks hea uudis tuli ka. Asi, mis aitab mul kuidagi hullumeelse detsembri üle elada. Nimelt, kevade tunniplaan pandi välja. Ja minu oma meenutab suurest eelmist kevadet. Välja arvatud killer-neljapäevad. Ma vist polegi kunagi varem kümme tundi jutti koolis olnud. Nüüd saan selle ka ära proovida. Võeh! Teised päevad on hetkel hästi kerged, aga kindlasti annab kõrvaleriala ka oma panuse mu päevade täitmiseks, kui nad kunagi oma tunniplaani välja panevad.
Ja seda ka... rikun jälle endale õpetatud reegleid, et ÜKS KESKNE TEEMA teksti kohta... ma siin suren ikka veel häbisse. Põrkasime neljapäeva õhtul Reijoga kokku, et ta saaks mulle tagasihoidlikult meelde tuletada, et tal oli mõni päev varem sünnipäev ja ta isegi chattis minuga sel päeval, aga mina, vana jobu, ei soovinud õnnegi. Ei mina ega ka teised tema head sõbrad. Ma ei unusta tavaliselt sünnipäevi. Aga ma ei tea, mis mul novembri sünnipäevadega on. Kui Orkutis peale ei satu, siis jääbki õnne soovimata.
Aga midagi muud põnevat polegi minuga viimase nädala jooksul juhtunud. Vist. Vähemalt meelde ei tule. Kõik on üsna mõttetu. Koolis käin ka vaid sellepärast, et pean.
Tellimine:
Postitused (Atom)