13-14. november

Laupäevast pole eriti midagi rääkida. Käisin tööl. Pärast kaklesime Tushaga, sest ma ei tahtnud ootamatult jälle mingit blufil põhinevat ülesannet kaela võtta. Seejärel jätsime tööelu kõrvale ja läksime talle vesipiipu ostma. Osa siin müüdavaist on väga ilusad. Üleni metallist ja graveeringutega nagu vanaaegsed vaasid, aga ma ei ole kindel, kas neid kasutada oskaksin. Nuusutasime elu eest vesipiibutubakaid ja viimaks valisime sobivad asjad välja. Saime veel natuke allahindlust, sest omanikul hakkas meist kahju ja ta leppis selle rahasummaga, mis meil hetkel sulas välja käia oli. Kena temast.
Kojusõit oli ka koomiline. Tegime kogemata pika tiiru slummides, kus teed olid nagu krossirajal ja mul tunne nagu vesternides saloonihärgadel, mis sind maha visata üritavad, aga sina ei tohi järgi anda ega ka kusagilt kinni hoida. Ühel hetkel pidime siiski ringi pöörama ja terve tee tagasi tulema, sest ümbrus muutus aina kahtlasemaks ja tundus, et võime nii raudtee kõrval Suratini välja sõita, ülesõidu kohta leidmata. Õnneks siiski jõudsime ühes tükis koju.
Kodus vaatasime tema 900 fokusseerimata Singapuri pilti – palun andke mulle märku, kui teid samamoodi piinama peaksin hakkama – ja panin neile piibu valmis. Viimane Valentina siinne õhtu mööduski piibutossu sees ja pooleks naerdes, sest me muudkui küsisime, kas ta ikka pakkis kõik kaasa oma üliraskesse kohvrisse. Selgus, et aknalaual ootas mind siiski seksikas kingitus – tema kantud aluspesu. Saime jälle selle lesbiteema üle naerda. Et kui juba sellised „kogemata“ maha ununenud kingitused… üksik sokk oli ka:D
Pühapäev oli toredam. Selle esimene pool möödus Garfieldi rütmis: magades, süües, magades ja jälle süües. Nägin ka imelikke unenägusid sellest, kuidas olen samas kaalus, aga üheksa kuud raske ja kuidas V ja T mind vantsiks kutsusid, sest pidin suur ja kohmakas olema. Enne väga vihaseks saamist jõudsin õnneks üles ärgata. Järgmisena pesin veidi end ja pesu ja siis pidin Harshi poole minema. Saurabh on ka viimaks Jaipurist tagasi, nii et kõik sõbrad olid seal koos. Aga sinna saamine osutus parajaks seikluseks. Kõigepealt maadlesin rikšajuhtidega. Esimene ei tahtnud kuuldagi midagi õiglasest summast. Teine ütles, et tule aga peale, aga jättis meelde vaid vahepeatuse nime ja siis lõppsihtkohta jõudes pani käed palvetajalikult kokku, et talle täie rauaga rohkem maksaksin. Kokku lepitud rahasummat keeldus vastu võtmast. Vihastasin ja panin raha tagapingile. Ise aga tulin tulema. Nalja teevad või. Ma ju tean nüüdseks kodulinna hindu.
Järgmise pooltunni veetsin nurudes, et Harsh minuga vanalinna shoppama tuleks. Tema muidugi pani vastu, et ootame parem õhtuni, kuni enam palav ei ole. Aga ma ju ei tahtnud jälle tervet päeva raisku lasta. Viimaks sain ta teiste toel ikka välja ja läksime isadele kingitusi ostma. Et vähemalt natukenegi isadepäevatunnet tekitada. Neil siin oli aga hoopis lastepäev. Naljakas eks. ja see on üheksa kuud pärast Valentini päeva, nagu mulle öeldi:D Ju siis põhineb statistikal.
Isadele kahjuks seekord selliseid kingitusi, nagu oleksin tahtnud, ei leidnud. Aga üht-teist siiski ostsin. Ja Harsh lubas täna välja uurida, kust tegelikult mu soovitud objekte saab.
Õhtu oli jälle kummaline. Kõigepealt nägin teda – magusavihjakat – kamaluga suhkrumaiustusi vitsutamas. Seejärel ajasid poisid mu igavusest hulluks tehes asju, mida ma ei tee ja vesteldes hindis ligi kaks tundi. Lõpuks haarasin oma mobiili ja astusin lihtsalt uksest välja plaaniga veidi värsket õhku hingata ja ümbruskonnas ringi jalutada. Aga siis umbes kahe minuti pärast sõitsid Harshi sõbrad minust mööda ja veel minut hiljem helistas paanikas Harsh. Sain pika loengu kaela sellest, kui ohtlik on üksi õhtul väljas olla ja kuidas siinsed kõige julgemadki naised nii ei tee. See ei lugenud midagi, et ma ju ei läinud kaugele ja ainult oma külavaheteel jalutasin. Või et kui ta oleks arvesse võtnud, et mind ei saa kuigi kaua müürilillena kohelda, siis poleks ma läinudki. Tegelikult tahtsin ka veidi selle peale mõelda, mida esimest korda helistanud isa ütles. Ta tegi jälle rassistlikke märkusi ja ma olin ära unustanud, et ta selline olla võib. Julgesin Harshi jutu sees mainida. Kuidas ta saab kedagi kritiseerida, kes minu heaks nii palju teinud on? Nii kitsarinnaline ei saa lihtsalt olla.
Igatahes, Harsh ähvardas Muditile ära rääkida, kui rumal ma jälle tema meelest olin, aga lõpuks veensin teda seda mitte tegema. Kasu ju sellest poleks. Võimalik aga, et kahju, sest võiksin temperamentsele talle sitasti öelda ja siis hiljem peaksin kahetsema. Sest nüüd tean, et tema sõimab vaid siis, kui tõeliselt hoolib ja teisiti reageerida ei oska.
Ööseks jälle koju ei jõudnud…

Mehed on siin hullud!

Eile pärast pikalt tööl igavlemist pidin lõpuks oma remondist tagasi tulevate akude järele minema või uued saama, aga selgus, et neid muidugi veel ei ole ja jälle lubati, et homme ja ma nii armastan iga päev eraldi sealt poest läbi käimise kohustust. Sest ega mul polegi midagi paremat oma vabal ajal teha eks.
Olin lubanud ka ühe tuttavaga kohvile minna. Siiani ei tea, miks ta nii väga minuga kohvitada tahtis. Me õieti ei tunnegi teineteist. Aga kuna ta tundub üsna intelligentne ja tore inimene olevat, siis mängisin kaasa. Ta jäi hiljaks. Nii palju, et kaalusin otsa ringi pööramist ja koju minemist, sest õues oli ka hullumeelselt palav tema järele oodata.
Aga kokkuvõttes oli tore õhtu. Jõime ühes kohvikus päris kohvil põhinevat jooki nimega Garfieldi frappe. Seejärel läksime ühte kuulsasse restorani sööma, kus ma varem käinud ei ole ja tema püsikliendiks on. Toit oli muidugi hea ja restoran jälle all you can eat stiilis, aga mul oli olnud raske lõunasöök ja ikka veel polnud kõht tühi. Eriti peale seda kohvijooki.
Ootasime rõõmuga fuajees laua vabanemist ja rääkisime juttu, aga avastasin, et temaga on keeruline rääkida, sest kuigi tema jutt oli suuresti minu-keskne ja iga lause algas minu nimega, ei tahtnud ta tegelikult üldse vestelda. Tal oli lihtsalt kuulajat vaja või pidas ta mu juttu ligia rumalaks. igatahes mul ühtegi lauset lõpetada ei lastud. Vähemalt söök oli hea. Alustasime vürtsise kanasupiga, millele järgnes hulgaliselt lihahõrgutisi ja siis magustoiduvoor. Kahjuks aga ajas isegi mõte lihast mind eile oksele. Nii et enamus jäi söömata. Siiski pigistasin üht-teist magusat sisse ja pärast pidime pikalt jalutama, et veidigi kergem hakkaks. See aga pani kontsakingadesse pressitud jalad valutama ja andis moskiitodele võimaluse minu kallal maiustada.
Viimaks saatis ta mu rikša peale, mille juht mu mainitud landmark’i juures resoluutselt maha viskas ja ikka rohkem raha kasseeris. Hakkasin siis vihast vahutades kodu poole jalutama, aga taaskord hakkas keegi motikaga kõrval sõitma ja rääkima, kuidas öö on täis monstereid ja lasku ma tal end koju sõidutada. Et tema on sõber. Ma jäin endale kindlaks, aga ta jalutas mu kõrval ränirahnu stiilis ratast edasi liigutades, kuni oma hoovi keerasin, alla andmata.
Eriti friiki oli see, et ta ütles, et oli mind koos sõbraga pargis jalutamas näinud. Kas tõesti jälitas ta mind sealt koduni? Ja nüüd siis tahtis, et laseksin tal end koju viia või läheksin temaga veerandtunnikski kuhugi midagi sööma. Seda pärast teada saamist, et ma kurguauguni õhtusööki täis olen. Ja muudkui korrutas, et pliis pliis pliis pliis luba mul end koju visata. Ei aidanud poisssõbra ega tema keelu mainimine. Vahel on india mehed ikka haledad jobud.

11. november

Üleolekust
Pidevalt tuleb igasugustest asjadest püüda lihtsalt üle olla, aga vot eile… eile tundsin end mitmel korral tõesti teistest üle olevana.
Hommikul paluti mul nimelt ootamatult eksamit pealt vaadata ja mitte üks tudeng ei julgenud minu juuresolekul spikerdada. Improviseeringu protsendist hoolimata suutsin enda meelest ka üsna autoriteetseks jääda. Äge tunne oli, pean tunnistama. Vahel võib ju seda endale lubada ka, mu meelest. Ja oli tore näha, et paljud tudengid olidki kõvasti õppinud ning küsisid muudkui lisapabereid pikemate vastuste kirja panemiseks. Loodan, et enamus neist ka õigesti vastas.
Õhtul olin jälle pjedestaalile tõstetud. Tegin tudengitega viimast ringi viisaintervjuuharjutusi. Sain küsida neilt ootamatuid küsimusi ning korrigeerida vastuseid. Aga see oli palju lõbusam, sest pärast rääkisime jälle mõnusamas õhkkonnas elust ja olust Euroopas ja andsin endast parima, et neid maha rahustada suure elumuutuse osas.
Pärast ületunnilist tööpäeva läksime Valentinaga koju ja talle vürtse kaasa ostma. Avastasin isegi üht-teist põnevat, mida nüüd kodus katsetama hakkan ja öö veetsin poiste pool. Sundisin Harshi endale järgi tulema, sest mul oli vaja Muditi arvutisse sisse murda ja tema pidi veel hiljem tulema. Rääkisime ka viimaks näost näkku mu kummalisest teisipäevaõhtust ja mulle tundub, et ta tõesti hoolib minust, aga usaldab ka ja tahab anda vabad käed ise tegemiseks, kogemiseks ja otsustamiseks. Ja mida aeg edasi, seda lähedasemaks saame. Naerame koos ja vajadusel nutame. Pühime pisarad ära ja naerame edasi.
Aga eile oli naljakas veel see, et tema ütles ka, et Mudit hoolib minust väga ja soovitas talle rohkem tähelepanu pöörata, kui kolmekesi oleme. Temaga rohkem rääkida. Aga minu meelest ei ole probleem minus. Pigem tema muutub siis kinnisemaks ja omavahel lähevad nad kiirelt hindile üle. Kuidas ma saaksingi siis võrse partnerina vestluses osaleda? Aga olgu, üritan jälgida, et ta ikka teaks, et ta on mulle ka oluline sõber.

Kui raske võib olla lõunasöögi tellimine

Meil on töökoha läheduses üks kahtlane restoran ja üks pitsakoht – muud ei midagi. Tavaliselt, kui midagi kodust kaasa võtnud ei ole, siis läheme sinna pitsakohta ja kuigi toit on hea, on seal iga kord mingi kamm.
Neil on väga uhke menüü, aga väga väheseid asju on ka tegelikult leida. Pasta on rariteetne kraam näiteks. Eilegi oli selline päev, mil esimese asjana küsisin, kas neil seekord pastat on ja sain positiivse vastuse. Tellisime siis pastavõileiva ja üht-teist muud ka. Aga siis hakkas nalja saama. Selgus, et ei ole pastat ikkagi. Ei ole ka leiba enam mitte, mistõttu saime kahe peale ühe võileiva.
Ei jäänudki muud üle, kui pitsa tellida, aga kuna seal pole ühtegi sellist, mida ma toimetamata kujul sööksin, siis otsustasin valiku: loo oma pitsa kasuks. Siis selgus muidugi, et nii ka päris ei saa. Menüüs kirjas olevast hoolimata. Kuigi teises kohas on kirjas, et olemasolevaid tooteid ei kohandata, paluti nüüd mingi pitsa siiski välja valida ja sinna soovitud kraami juurde tellida. Kordasime neile umbes neli korda, mida me tahame ja näitasime täpselt menüüs ette õiged sõnad, et keelebarjäärist mööda saada.
Pitsapoisid kadusid jälle kööki ja seejärel ilmusid meie ette mundris kartulid ning vales suuruses coca. Saatsime tagasi. Kuna olime nüüd mõlemad pitsad tellinud, siis olime üsna üllatunud, et ikkagi võileib lauale potsatas. Ja tundub, et pitsadega läks ka nii, et tuli üks – V tellitu minu lisanditega. Ja rohkem ei midagi. Enam ei tea, kas nutta või naerda. Kuidas saab nii raske olla lihtsaid tellimusi täita? Eriti, kui menüüst täpselt soovid ette näitad. Spekuleerisime, et homseks on neil veel vähem toidukraami järel.
Täna püüdsime seda kohta vältida, aga kõik muud olid ikka pühadega seoses kinni ja ei õnnestunud. Vähemalt olid nad saia juurde ostnud, aga võileivad ajasid ikka sassi. Kummaline. Me oleme seal alati ainsad kliendid. Huvitav, kui palju rohkem segaduses nad oleksid, kui restoran rahvast täis oleks? Enam jootraha ei jäta. Mille eest!?

10. november

Esimene tööpäev
Wow… ei mäletagi, millal viimati nii pikalt puhata sai. Ehk poolteist aastat tagasi. Suvepuhkus jäi ju vahele ja eelmised jõulud olid ka lühemad. Pidin kohe särama jälle.
Tegelikkuses aga üritasin kõigega taas järje peale jõuda. Selgus, et ülemus oli teiste puhkust kõigist lubadustest hoolimata miinimumini kärpinud ja nö terve aasta palgast maha võetud „preemia“ ka maksmata jätnud. Ei saanud keegi enne aasta suurimaid pühi ja kingitustehooaega palkagi kätte.
Aga see firma suudab ikka iga kuu oma jamadehunnikule veel midagi lisada. Nüüd siis selgus, et veel üks tore inimene, kes siit viisaka etteteatamisajaga ära läks, ei saagi oma viimast palka kunagi. Firmapoliitika. Ja mitte midagi ei saa enda katseks ette võtta. Korduv küsimas käimine tulemusi ei anna. Ma saan juba väga hästi aru inimestest, kes siin palga kätte saades sõnagi lausumata lihtsalt uksest välja jalutavad. Ja ka sel juhul kaotavad nad nädala või kahe jagu palka. Kui neile terve kuupalk üldse välja makstakse. Sest meie raamatupidajad ju arvutada ei oska ja ka elektroonilised kohalkäimisse kontrollsüsteemid ei suuda kõike tõestada.
Viimane šokeerija aga oli see, kuidas meie ettevõte tervel kursusel spikerdada käskis. Materjalid ette andis, maha kirjutama sundis ja hiljem tööd ümber vahetada palus. Kuidas üldse kunagi peaks üks ettevõte nii hea maine saavutama? Ja mida peavad korralikud õpilased sellest kõigest mõtlema? Süda läheb pahaks. Ja see siis on ISO-certified company…
Veetsin päeva taas reisiteemalisi artikleid kirjutades ja imekombel hakkan end sellest teemadenimekirjast läbi närima, kuigi ikka veel ei ole mingeid taustamaterjale mulle jagatud. Blufiekspert olen. Aga pidevalt sama teksti suust välja ajada on tobe.
Ja meie kontori hiir rõõmustas, et lõpuks tagasi olen. Vahepeal oli teine lausa nii julgeks läinud, et vudistas mulle laua peal nina alla ja kui ma siis karjuma hakkasin, hüppas pool meetrit kõrge kaarega tagasi.
Õhtul läksin üksi koju, sest Tusha oli head aega ütlemata ära läinud. Otsustasin supermarketist läbi hüpata, sest köök oli nii tühi, nagu oleks sealt kodutud üle käinud. Näljased kodutud. Poes aga kohtasin ühte aiesecarit, kes kohe minuga rääkima hakkas. Mulle tundus ta nägu tuttav, aga siiani ei tea, kust. Ehk oleme koos lihtsalt mõnel üritusel käinud. Pruukisime vene keelt natuke, sest ta on Venemaal praktikal käinud. Vaene mees otsustas seal kõik loomalihast viinani järgi proovida, ise taimetoitlane. Ja rääkis et esimesed ampsud sealiha võtsid pisara silma. Aga idee poolest nõustun temaga, et uude kultuuri sisse elamiseks tulebki elada nagu kohalikud.
Ja kui ma siis koju jõudsin, ootas üllatuslikult ees surmväsinud Valentina. Seega ei tulnud blogi kirjutamisest midagi välja. Katsetasime hoopis kraaniveega keedetud Yuka jaapani toite, sest isegi vesi oli otsas ning vahetasime oma reisi viimase osa muljeid. Tema üritas ka kõiki asju tagasi kohvrisse pakkida ja alati, kui keegi siin lähedasematest lahkuma asub, on mul nii veider tunne. Et peaks ka pakkima või midagi. Või peaks kiirustama, kui tahan veel mõned varem valmis mõeldud asjad kaasa osta. Aga tegelikult jään ju mina alati siia maha. Ja aega peaks veel olema. Nukker…

9. november

Ikka tõmban imelikke ligi
Hommik algas poiste juures alasti pannkooke tehes. Sellegipoolest jooksin pidevalt vannitoa vahet, et end taas märjaks kasta. Muidu on Indias võimatu köögis askeldada. Ja tõesti – iga väiksemgi riideese oleks liigne. Olin siis ideaalpruut, kes köögis paljalt kokkab ja ega Harsh väga pahandanudki.
Pärastlõunal, kui tema tööle läks, otsustasin mina endale kehvade akude müünud mehega vaidlema minna ja siis ta vingus näoga tunnistaski, et kaks tükki neist pole jah kõlblikud ja lubas ekspertiisi saata. Eks näis, kas midagi tagasi ka saan, sest mingeid paberjälgi ju pole ja nüüd on nii raha kui patakad tema käes. Aga eks ma siis võtan hirmuäratava Harshi appi. Minu meelest on nii naljakas, et S teda nii hirmsaks peab, et teda pimedal tänaval pelgaks. Ta pole üldse hirmus ju:D
Seejärel läksin koju kõiki nelja kuu jooksul ostetud suveniire sorteerima, et tekiks taas ülevaade, kellele juba kingitused olemas on. Ei tahaks kogemata kedagi ilma jätta ka. Aga selgus, et peaaegu kõik on olemas.
Õhtul pidin viimaks välja minema ühe tüübiga, kellega terve kuu vaid telefonis vestelnud. Kõik sai alguse valeühendusest. Vast rääkisin ka, kuidas keegi mulle ühel taimetoitlase nädala unisel hommikul helistas ja liha pakkus. Nüüd viimaks saime kokku plaaniga kuhugi sööma minna. Muidugi liha.
Aga selgus, et see tüüp oli üsna veider. No muidugi. Mida ma siis ootama oleksin pidanud. Ma koperdan ju alati veidrike otsa. Juba esimesest hetkest, mil teda nägin, tekkisid kerged kahtlused, sest mind kõnetas viiekümnenda eluaasta lähedale jõudnud vuntsidega mees, kel seljas ruuduline särk ja peas nokamüts. Filmides on nemad alati sarimõrvarid.
Seejärel sõitsime ühe kesklinna restorani juurde. Ta palus mul mõne minuti ratta juures oodata ja käis sõna otseses mõttes jooksuga seal ära. Aga me ei läinudki sisse. Hoopis sõitsime edasi. Kuhugi väga kahtlasesse kohta mööda kõveraid pimedaid tänavaid.
Kui küsisin juba üsna kategooriliselt, et kuhu ta mind viib, sain vastuseks, et mul pole põhjust muretseda. Ta ei teeks mulle kunagi liiga. Arvake kolm korda, kas see pani mu vähem või rohkem muretsema. Muidugi alles siis hakkasidki õiged alarmkellad mu peas tööle. Aga ma ei öelnud midagi, sest lugesin ta väikestest vihjetest välja, et ta tahab mingi sõbra juurest läbi minna vms. Otsustasin siiski, et kuhugi majja sisse ma temaga koos ei lähe. Aga siis keeras ta ootamatult motika ringi ja sõitsime tagasi restorani. Ma ei kommenteerinud juhtunut mitte kuidagi, aga kergendus oli suur tagasi tuttavatele tänavatele jõudes.
Restoran oli korralik ja toit väga hea. Ka tüüp ise hakkas ohutum tunduma, aga ta rääkis muudkui alkoholist ja sellest, kuidas tema vanemad ei luba tal oma talus juua ning ta siis salaja krundi piiri taga joomas käib. Aga et ta ei joo üldse ju palju. Ometi kutsus ta mind iga kell enda talle liha sööma ja jooma ja plaanis pärast minu tagasi koju viimist ka sõpradega viskitamiseks kokku saada. Terve restoranis oleku aja tõmbles ta kahtlaselt, nii et mul tekkisid omad kahtlused, aga ei julgenud küsida ka, kui mitu viskit tal juba hinge all olid. Kuigi kuulsin teda ühe telefonikõne ajal korrutamas, et not a sip. Ehk võis oletada, et ta oli veel kaine, aga ei jõudnud uut shoti ära oodata.
Kui ta mind koju viis, olles lasknud järelejäänud toidu mulle kaasa pakkida, et mingit raiskamist ei oleks, olin hirmust, mitte palavusest higine ega julgenud rattal järske liigutusi teha. Et äkki ongi täis ja teeme õnnetuse. Samuti oli mul hea meel, et talle oma täpset kodu kätte ei näidanud ja küsimustele, millal taas kohtume või talle külla lähen, andsin umbmääraseid vastuseid.
Kohe pärast temaga hüvasti jätmist helistasin Harshile ja ta küsis, et kas ma olen hull või ning palus enam kunagi mitte nii teha. Aga ma ju ei plaanigi kunagi nii teha. Lihtsalt olles üksi võõral maal pean kogu aeg erinevaid riske võtma ja valima, keda usaldada. Hommikuks oli ka Mudit mu seiklustest kuulnud ja sõimas mu sõnumite teel hullu moodi läbi. Sõnu valimata. Ja samas öeldes, et hoolib minust väga.
Esialgu vihastasin ta väljendusviisi peale. Et miks ta lihtsalt ei küsi, kas kõik on okei. Aga ei, tema sõimas ning segaseks teismeliseks bitchiks. Pidin mitu korda sügavalt sisse hingama, et ise täiskasvanulikuks jääda ja mitte samamoodi vastata. Lisaks võin ma ju naiivne olla, aga bitch – väga vähestel inimestel on õigus mind selles süüdistada.

8. november

Ärkasin pool kolm ehk täpselt kaksteist tundi pärast voodisse kukkumist ja tundsin ikka veel, et ei jaksa isegi käsi tõsta. Uimerdasin siis mõnuga, arvates, et olen üksi kodus, aga tegelikult oli Tusha vend ka. Nautisin normaalse temperatuuriga dušši, sest õnneks siin Gujaratis on vesi veel okei. Laadisin pilte arvutisse ja vedasin end toast välja alles õhtupoolikul, et veel enne sulgemisaega kaamera Canoni esindusse visata ja seal nüüdsete jamade pärast pröögata, aga see oli juba või ikka veel suletud. Sõin McDonaldsis hommikust pool kuus, aga toit ei tahtnud ikka veel alla minna. Otsisin meeleheitlikult taga kohta, kus saaks telefonile krediiti laadida. Nii lihtne ülesanne oli eile millegipärast nii võimatu. Tellisin Harshile, kes südaööl töölt tulema pidi, süüa ja peatusin lemmikjäätiseputkas, et Rajasthani jäätist nautida.
Pärast kõike seda võtsin rikša plaaniga poiste juurde minna, aga see oli ka paras seiklus. Meid hakkas algusest peale motikaga jälitama üks väidetavalt juhi sõber, kes mu meelega ebaviisakas olemisest hoolimata terve tee kaasa sõitis ja muudkui küsimusi esitas ühtegi korralikku vastust saamata. Ütlesin, et ta raiskab aega, sest mul juba on poisssõber ja tema muudkui võitis vastu, et ei, tema on minu sõber. Mina jälle, et ega ikka ei ole küll. Võib-olla juhi sõber, aga mulle on ta võõras ja mul on piisavalt sõpru. Õnneks napilt enne poiste juurde jõudmist otsustas ta teises suunas liikuda. Loll rikšajuht, et talle üldse ütles, kuhu ma teel olen. Seetõttu ei lasknud ma tal ka end päris ukse ette sõidutada ja jalutasin viimase teejupi. Ei tahaks, et samad tüübid teinekord mind lausa ukse taga ees ootaksid.
Õhtu oli tore. Läksime Muditiga shoppama ja selgus, et see sujub meil koos väga hästi. Talle meeldisid samad asjad, mis mulle ja ära ostetud need saidki. Mina aga olen enda üle nii uhke, sest ei ostnud endale midagi peale vajalike majapidamistarvikute ja puuduolevate toiduainete, sest tahtsin hommikul pannkooke üle pika aja teha.
Kui õhtu oli tore, siis öö oli veel parem. Ütlesin Harshile vist kümme korda, et armastan teda ja rääkisime jälle asju selgemaks kõige muu vahepeal. Igatahes, magama saime alles pärast viit varahommikul.

7. november

Hommik algas üsna järsult. Harsh astus tuppa sisse ja lükkas oma venna veebikaameraga minu nina ette. Muidugi, parim aeg mind presenteerida on varahommikul, kui ma veel voodistki välja pole saanud, aga see selleks. Sõime rahulikult koos hommikust, jätsime vanematega hüvasti, tegime väikese tiiru tema kodukvartali ümber ja siis tehti mulle Ajmeri kiirekskursioon. Liiga ruttu jõudis kätte aeg taas rongi peale astuda ja ma üldse ei tahtnud teda lahti lasta. Kolm korda head aega öelda oli ka väga raske, aga nii see välja kukkus ja järgmised kaksteist ja pool tundi veetsin üksi kodu poole loksudes.
Õnneks mu naabrid olid kõik normaalsed inglise keelt kõnelevad inimesed, kellega vestlemine veidi aega sisustada aitas. Täitsin ka päevikut veidi edasi, kuni pisike vihik lihtsalt täis sai ja jälle igavusega võidelda tuli. Mingi hetk proovisin ka lugeda, aga kaasa võetud raamat, mille tagakaan muidugi vaimustusest karjuvaid kommentaare täis oli, hakkas mind üsna ruttu oksele ajama. Mitte, et ma jälkustest oleksin lugenud, aga põnev ka ei olnud ja stiil polnud minu maitse järgi.
Minu naabriteks olid viis meest. Jälle kord väideti, et mul on vene aktsent, aga sama reisifirmas töötav mees arvas esimese korraga ära, kust ma tegelikult pärit olen. Väidetavalt näojoonte järgi. Pakun, et tegelikult tal lihtsalt läks õnneks. Ma ei ole ju väga eestlase nägu. Panin neist osa häbenema sodi aknast välja loopimist ning edaspidi korjasid nad kõik ilusti kokku. Rääkisime Indiast ja Eestist, mõlema plussidest ja miinustest. Vahepeal uudistasin niisama metsikut Indiat, mis on ju väga maaliline. Mäed. Liivased alad. Põllud. Väikesed külad. Üllatuslikud templid. Modernsed majad. Jne jne jne. Pärast nii pikka istumist ei olnud enam üheski asendis mugav ja ma ei jõudnud ära oodata kodupeatusesse jõudmist, kust Piyush mu üles korjama pidi ja vabatahtlikult mulle süüa tuua lubas, sest muidugi ei söönud ma rongis midagi peale õuna, naabri poolt ostetud imemaitsva magustoidu Rabati ja paari kaasa võetud šokolaadi, millest ühe veel kerjavale poisikesele ära andsin, aga ta jäi ikka raha toiduks manguma. Enam ei ole mul eriti raske kõigile kerjustele „ei“ öelda. Unustasin teile rääkida, et sellel nädalal nägin rongides kahel korral ka transvestiite. Seekord naabrid lausa hoiatasid, et get ready… kohe läheb huvitavaks. Mul oligi huvitav ja naljakas, sest viimase reisi transs oli India kohta hiiglaslik mees, keda meik ja sari mitte ilusaks ei muutnud. Aga see, kuidas ta meeste nägusid katsuma hakkas ja väidetavalt vahel ka suguelundeid ründama pidi, muutis mehed nii lammasteks, et kõik andsid talle häbi vältimiseks vähemalt kümneka. Kurb, et antakse raha naisteriides elujõulisele mehele, kes võiks vabalt tööle minna ja kerjavaid lapsi ignoreeritakse.
Õhtu Piyushiga oli jälle kummaline. Ta oli toonud mulle oma ema valmistatud maiustusi ja pakkus välja, et võime tema konterkoju minna sööma. Sinna jõudes aga tahtis ta jooma hakata ja üritas mind ka jooma keelitada, aga ma ei tahtnud üldse. Ikka olen veidi umbusklik temaga hilistel tundidel seal kahekesi olemise suhtes ja eriti veel ei taha alkoholi võrrandisse lisada. Niisiis mina sõin ja tema jõi ja ma muutusin aina närvilisemaks, sest ei saanud Tushat kuidagi kätte ja me olime ju võtmed enne reisi koju jätnud, teades, et ta on tagasi enne meid. Öösel aga ei tahtnud naaberpere ka üles ajada, et nad mind sisse laseks.
Viskasin korraks pikali ja Piyush järeldas – jälle! – et jään ööseks sinna. Aga ma tahtsin ikka proovida koju minna, mistõttu surusin hambad tugevasti kokku ja lasin joogidel tal end ikka koju viia. Aga mulle üldse ei meeldi, kui kergekäeliselt siin juuakse ja juhtima asutakse.
Teel koju jõudsime jutuga jälle tagasi tolle ebameeldiva öö juurde. Õigemini tema jõudis, nagu peaaegu alati. Keegi, kellele midagi maininud olin, oli teda mu uimastamises süüdistanud ja nüüd ta haletses end, et kuidas nii. Ta ju pole selline inimene ja see rikub ta mainet ja käitus, nagu tõeline ohver. Mina pole teda kunagi enda minestamises süüdistanud. Aga ma ei hakka teda kunagi enam aumeheks pidama sellele järgnenud käitumise tõttu, kui ta haavatavas olukorras mulle ligi tikkus. Öäk!
Õnneks jõudsime vahejuhtumiteta koju ja Tusha oli siiski ka siin – lihtsalt oli oma mobiili Singapuri unustanud. Nii hea oli lõpuk jälle oma voodis magada.

6. november

Moskiitokatastroofist ilusate sõnadeni
Asjad läksid hommikust peale muudkui valesti. Muidugi magasime natuke sisse ja seejärel läks veel eriti kiireks, kuna avastasin, et ei näinudki seda, kuidas moskiitod mind muudkui närisid vaid unes ja mu silmad olid meeletult paistes. Jää ega miski ei aidanud ja siis juba pidime uksest välja tormama, et Valentina bussijaama viia ja mind seejärel õige rongi peale panna.
Kui Valentinale bussi leidmisega läks üllatavalt hästi, siis minu rongiga ju samamoodi minna ei võinud. Mkmm. Jõudsime napilt õigeks ajaks ja olime nii õnnelikud, aga siis selgus, et mu rong jääb vähemalt poolteist tundi hiljaks. Läksime urisedes hommikusööki otsima ja avastasin, et paneeriparathad on väga nämmad. Nende ohutuses aga kahtlen seni, sest kõik läheduses paiknevad söögikohad tundusid kahtlased ja üks tuli lihtsalt välja valida. Aga seejärel nurusin jälle Muditilt, et ta ikka mulle Rajasthanis vastava jäätise välja otsiks. Tema aga vaidles vastu, et hommikul on Indias üldse võimatu jäätist leida, sest nende kultuuri kohaselt käiakse kogu perega jäätisekohvikutes pärast õhtusööki maiustamas ja lahtiolekuajad on reguleeritud vastavaks. Sellegipoolest saime kohe järgmisest poest jäätise. Mitte küll päris selle, mida ma tahtsin, aga olin ikkagi vaimustuses, sest jaemüügijäätis oli pakitud üliarmsasse glasuuritud savipotti. Eestis ei näe kunagi sellist pilti, et savist ühekordseid nõusid tehtaks, aga vot… Indias võib muudkui ennenägematut leida! Ma muidugi jätsin topsi alles ja otsustasin koju kaasa tuua juba hetkeks rasketest kottidest hoolimata.
Uuesti rongijaama jõudes selgus, et rongi saabumist oodatakse nüüd pool tundi veel hiljem ja nüüd olin juba päris kuri, sest mul pidigi vaid üks päev koos Harshiga Ajmeris ja Pushkaris olema ja nüüd hakati seda muudkui lühemaks. Mina aga olin abitu. Otsustasin siis endast veelgi rohkem väsinud Muditi koju magama minna lasta ja üksi edasi oodata. Mind lõbustasid inglise keelt kõneleda purssivad porterid, kes kord kiitsid paistes minu ja siis jälle mu käekirja ilu, sest ega neidki ei seganud, et ma oma päevikut jälle kirjutada üritasin. Minust sai nende silmis hoopis kuulus kirjanik, keda kõigile lähematele ja kaugematele välja reklaamiti ja aupakliku häälega tutvustati.
Lõppkokkuvõttes tuli mu rong kaks ja pool tundi hiljem ehk siis, kui kohale jõudma oleksin pidanud ja terve sõidu aeg peaaegu tühjas rongis kulus mul ka päeviku täitmiseks. Keegi hilinemist ei põhjendanud ega ei kompenseerinud ja rongist maha minemisega oli ka paras kamm, sest siinsed rongid ei teadvusta üldse, kus sa parasjagu oled ning alati pole silte kohanimega ka näha või on need kohalikus keeles.
Nüüd oligi nii, et Harsh muudkui helistas ja küsis, et kus ma olen ja kas ma olen juba jaamas, sest ma olin sattunud mingi erirongi peale, mida ka infoplatoodel ei teadustatud. Enam-vähem planeeritud saabumise ajal jõudsimegi mingisse peatusesse, kus kõik teised minu vaguni reisijad maha läksid. Kui ma aga küsisin, kas see ongi Ajmer, öeldi mulle, et ei ole ja istusin rahumeeli edasi. Harsh aga ajas mu närvi ja käskis leida veel kellegi, kellelt üle küsida, misjärel selgus, et olen siiski õiges kohas ja nüüd üritasin elukiiresti kõik kotid kokku koguda ja maha minna, sest ma ei teadnud, kas ja millal rong uksed kinni paneb ja edasi liigub.
Nii hea tunne oli jälle teda näha ja kallistada. Kohe, kui saan käed ümber tema panna ja tunnen tema lõhna, hakkab igasugune stress kehast välja voolama. Nüüd siis läksime tema koju – ta tuli mulle samuti autoga järele ja avastasin, et mulle meeldib tema sõidustiil Muditi omast palju rohkem. Ees ootasid tema mõlemad kauge külalise pärast pabinas vanemad. Tema kodu on lihtne ja armas ja niisamuti võib ka vanemate kohta öelda. Kui Muditi kodu on hiiglaslik, avar ja täis valgust, siis Harshi kodu on pisike ja ubane ja selle tagaaias kasvab vilja kandev sidrunipuu. Kohe hakati lõunasööki ja omatehtud maiustusi pakkuma. Iga asja kohta küsiti üle, kas see ikka sobib mulle ja ma oleksin nii tahtnud, et nad lihtsalt vabalt võtaksid. Ma ei ole ju nii printsess hernetera ka. Aga toit oli muidugi maitsev ja jõudsime Harshiga kokkuleppele, et võin iga kell ta ema laenata. Nad üritasid väga püüdlikult minuga ka inglise keelt rääkida. Mulle õpetati lihtsamate India toitude tegemist ja oli muidu tore koos Harshiga mitte midagi teha. Aga naljakas, et nad mõlemad Muditiga oma koduosariigis vabalt kraanivett joovad ja mõlemad ära unustasid, et mina seda luksust endale lubada ei või. Toidu sees sai raudselt isegi üsna suure koguse kätte ja tulemused on ka jälle käes.
Pärast lõunasööki pidime minema Pushkarisse, kuhu väga paljud turistidki tulevad ja seda lahutavad Ajmerist vaid imekaunid mäed. Tee peal korjasime igasuguse hoiatuseta üles ka Harshi kurikuulsa „nõbu“, keda ammu näha olen tahtnud, sest tean, kui tähtis ta Harshile on ja Pushkar oli imearmas. Ma ei ole kunagi nii palju ahve näinud, kui Pushkari tee peal. Ja taaskord loojuva päikese valguses tundus Pushkari keskne järv, mille ümber on lugematu arv templeid, samuti imeline. Harsh ütles, et samalaadset pilti võib veel vaid Varanasis näha ja hingasin kergendusega, et nüüd ehk võin rahuliku südamega seekord sinna minemata jätta.
Käisimega maailma ainsas Brama templis. Vabandan, kui valesti kirjutasin. See oli ka üsna omapärane. Ma pole kunagi varem kärtspunase ja sinisega üle värvitud templit näinud. Enamus neist on ikka marmorist või liivakarva, äärmisel juhul roosakad. Aga see oli väga julgetes värvides. Aga sealt edasi läksid asjad käest ära, sest mind ärritavate asjade hulk kasvas lihtsalt liiga suureks ja ma ei suutnud enam oma meelepaha varjata. Esimene šokk oli, et isegi ta nõbu ei teadnud meist, kuigi küsis kahtlasi küsimusi minu poisssõprade kohta ja selle kohta, palju Harshi eksidest tean. Ja mulle üldse ei meeldinud, et olin ootamatult sunnitud keerutama ja valetama. Vanemad on üks asi, aga ka parimate sõprade eest seda varjata? Oi, ma olin kuri.
Lisaks kõik edasised korrad autosse istudes avas ta nõbu mulle auto tagumise ukse nagu mõni mees ja istus ise ette. No ok. Mängigem siis peitust, aga mind häirisid kõik ütlemata jäetud sõnad. Ühel hetkel hakkas mulle tunduma ka nende kehakeele põhjal, et ma olen justkui koos mõne paarikesega ja minu sinna minek oli väga halb mõte. Et miks ta lihtsalt ausalt öelda ei võinud, kui tahtis kodus aega veeta vaid kodustega – isegi kui minu kahtlustel polnud mingit alust. Igatahes, ma ei suutnud seda enam pealt vaadata ja uitasin pigem omaette.
Kui me siis selle nõo tagasi koju viisime, küsis Harsh kohe mult, mis valesti on. Aga siis ei suutnud ma end enam kontrollida. Sõnad ei tulnud suust välja ja pealegi ei tahtnud ma ta seljaga rääkida. Seega ignoreerisin teda mõnda aega, kuni ta auto teelt kõrvale tõmbas ja siis rääkisin ausalt ära, mis valesti on. Ja siis sain nii mõnegi koha pealt targemaks ka. Sain teada, miks too nõbu meiega täna liitus ja et see polnud üldse nii plaanitud. Sain teada, et ma ei ole ka nii loll kehakeele lugemisel ja tõesti… kui Harsh ja mõlema poole vanemad nõus oleksid, siis lõpetatakse kohe see vennaks kutsumine ära ja tüdruk olla kunagi ausalt välja öelnud, et eelistaks hoopis temaga pealesunnitud peigmeeste asemel abielluda. Ja kole paistes mina tundis end aina ebakindlamalt ja rohkem ohustatuna tolle kaunitari poolt, kelle nimel Harsh mida iganes teeb. Ei saa aru, miks ma just sellel päeval nagu mingi parm välja nägema pidin. See võis ju olla mu esimene ja viimane kord ta vanemaid kohata. Igatahes, Harsh ütles paar siiani mu peas kummitavat lauset. Esiteks, et neist ei saaks kunagi paar, sest ta lihtsalt ei jaksaks enam rohkem tolle neiu pärast muretseda. Teiseks, et nägin ära kõige ilusama asja tema elus ja ta palub mul mitte sundida teda valima, sest nõbu on alati olnud esimesel kohal. Ja kolmandaks, kui küsisin, et kes siis mina tema jaoks olen, vastati, et keegi, keda ta ei taha kaotada. Mida see tähendab? Ta teab, mida ma tema vastu tunnen, ma arvan, aga ei anna mulle ise selgeid vastuseid. Ta ütles isegi, et kui ma väga tahan, siis ta võib kõigile minust rääkida, aga nad ei aktsepteeriks mind, ükskõik, kui palju neile muidu meeldin.
Isegi see nõbu oli öelnud, et me näeme koos armsad välja ja ta peaks oma emale tõtt rääkima. Ja nüüd ma käitun nagu mingi teismeline. Ja tema ema-isa mõlemad paistsid minuga rahule jäävat. Kõik minu tegevused võeti filmilindile ja lahkudes jätsime kallistades hüvasti. Harsh ütles, et nad ei kahtlusta midagi, kuigi mina arvan, et siinmaal on tihti tegemist avalike saladustega, mida kõik teavad, aga millest ei räägita. Tundus väga ebausutav, et vanemad ei mõtle välja, mida esimest korda koju toodud tüdruk tähendab. Ka siis, kui ta lihtsalt tunde nende poja voodis vedeleb ja temaga juttu räägib. Eesti vanemad küll nii clueless ei ole. Aga jah. Õhtu oli palju ilusam kui hommik. Käitusime küll ülikorralikult, kuigi vahepeal ikka tõmbas ta kiiresti mu enda vastu põgusaks suudluseks. Aga nii imelik oli magada temaga samas kohas ja ometi mitte samas kohas. Olgu, mis on, aga ei ole enam mingitki kahtlust selles, kui tähtis ta minu jaoks on. Ja oli tore panna veel tükke sellest puslest kokku. Kellelt tuleb tema laulmise kirg. Kas ta vaidleb pidevalt ka teistega. Kelle nägu ta on jne. Harsh ütles ka, et ma tahtsin temast rohkem teada ja minu tulek ei olnud halb mõte, sest nii saangi temast rohkem teada.

5. november

Diwali täies hoos
Igatahes, ärkasimegi kell kuus, pesime elevante patuke ja end sama palju, patsutasime, sügasime ja söötsime teisi, jagasime maid ulaka rotveileriga, kelle omanikuks itaalia noormees. Talle kuulub ka üks farmi uhkemaid elevantse. Ja muudkui ootasime, millise elevandi selga meil ronida lubatakse. Aga ühel hetkel olid kõik vantsid tallist läinud ja meie ikka seal. Itaallane mainis siis, et loomad on enne tööpäeva stressis, mistõttu meid kaasa ei võetud ja võib-olla pärastlõunal saab ratsutada.
Aga meil ei olnud enam aega oodata, Mudit ootas meid oma koju hommikusöögile ja nii me veidi pettunult selle perega hüvasti jätsimegi.
Lootsin, et Mudit viib meid kõiki kõige ägedamaid asju vaatama, sest ta oli ju käskinud meil ennast ära oodata, aga tegelikult hakkas päev hommikust peale venima. Ootasime teda meile järgi. Ootasime hommikusööki. Mängisime ta aastase häbeliku vennatütrega, kellele ka oma paabulinnulehviku jätsin. Saime paremini sõbraks siis, kui ta oma kosmeetikakoti kallale lasin. Tüdrukute asjad, teadagi. Ja ühel hetkel pidin pooleks naerma, sest ta avastas mu tätoveeringu ja püüdis seda maha kratsida. Seejärel ootasime lõunasööki. Ootasime, kuni igaühel meist tekkis tunne, et nüüd võiks duši alla minna ja idee teostatud sai.
Viimaks oli kell nii palju, et jõudsime vaid Jaipuri Laxmi Narayani templit külastada. See oli muidugi loojuva päikese valguses üsna vapustav ja istusime seal terrassil pilte tehes päris pikalt. Seejärel oli aeg tagasi koju minna, sest seal pidi päeva esimene pooja (teatud palve) toimuma, mille jaoks perenaised laotasid kahele kandikule 41 õlikausikest, kuhu asetasime pulgaks rullitud vati, millest sai õliküünla taht.
Kausikestesse puistati ka paar maisiseemet ja kandikule mingit valget magusat asja. Lisaks veel uhke hõbemünt. Punase värviga maaliti ühele kandikutest ka svastika rist ja üle maja võis põrandalt leida abstraktseid jooniseid.
Õige aja saabudes riietusid naised eriti uhketesse saridesse. Mul olid ainult Muditi ema kingitud abielunaiste varbarõngad ja sädelevate kivikestega käevõrud.
Istusime mattidele näoga ida suunas ja katsime Muditi soovitusel pead sallidega. Igaüks puistas kandikule riisiteri, mille järel Muditi ema meile otsaette punase triibu tõmbas ja selle peale ka veidi riisiteri kinni vajutas. Muditi käele sõlmis ta ka uue kõige halva eest kaitsva paela ja seejärel läksid Mudit ja ta vennanaine maja kõikidesse nurkadesse õlikausikesi asetama.
Tükk aega lihtsalt mõistatasime, mida meie tegema peaksime. Saatsin isegi Harshile sõnumi, et ta kirjeldaks, mida täpselt Diwali ajal tegema peab, aga tema vastas vaid, et ilutulestikku.
Ühel hetkel, kui majale vist ring peale tehtud sai, läksime kõik koos lähedal asuvasse templisse, kus teised oma jumalate poole palvetasid ja varsti tulime tagasi koju. „Korraks.“ Sest me pidime kohe uuesti välja minema. Mingisse uhkesse kohta Rajasthani traditsioonilist toitu nautima ning festivalilõbustusi kaasa tegema. Selgus, et tegu on sama kohaga, mida meile varemgi korduvalt soovitati. Igast plaanist kuulsime me aga vaid vahetult enne ja vormis, nagu tegu oleks ammu kokku lepitud asjadega.
Ja siis läks jälle ootamiseks, sest Mudit ei teadnud täpselt, kus Chokhi Dhani asub ja üldse pole ta ise Jaipuri kuulsamaid kohti aastaid külastanud. Niisiis pidime ootama ta paremini informeeritud sõbra järele ja see võttis terve igaviku.
Sõber ise oli aga väga tore ja koht vapustav. Aga kahjuks ei olnud meil enam piisavalt aega kõike teha ja näha ning see koht sulges aasta tähtsaimal ööl uksed varem kui tavaliselt. See oli kui filmist pärit vanaaegne laadaplats, täis savionne ja karusselle ja vaaterattaid, mida mehed kätejõul liigutasid. Seal oli pimedaid koopaid ja tiike ja sildu. Seal sai vaadata marionettnukkude etendusi, mis meil ikka kahjuks nägemata jäid. Seal sai lasta liugu ülikõrgetest liumägedest, sõita nominaalse summa eest kaameli ja härjavankriga. JA… seal tegime oma esimese elevandisõidu!!!
Üsna varsti jõudis kätte meie õhtusöögiaeg, mis oli kogemus omaette. Meid pandi maha patjadele istuma ja lauakesed olid samuti vast 20cm kõrgused. Taldrikud olid valmistatud kuivanud puulehtedest ja tassideks hiiglasuured glasuurimata savitopsid. Ja siis hakati muudkui uusi roogi ette kandma. Huvitav oli süüa vanaaegseid leivalisi, maitsta erinevaid taimseid roogi ja kõige põnevam oli nende kombe kohaselt magusaid asju soolasega segada.
Parim oli mingi läätsepudru, ghee ja tuhksuhkru kombinatsioon. Sõime üle jooksvalt läbi terve päeva, sest ka Muditi pere naised on imelised kokad, kes aina uut toitu meile ette kandsid. Aga mind veidi häiris, kuidas meid ja Muditi alati esimesena laua taha sööma paigutati ja siis hiljem ise alandlikult põrandal söödi. Nagu ka kinnitust leidnud observeering, et siinsed abielunaised ei tutvusta end pea kunagi nime pidi ja kätt surudes, vaid lasevadki end identifitseerida kui kellegi naist ja ema. Kedagi ebaolulisemat. Justkui abitöölist, mitte väärtuse ja väärikusega iseseisvat inimest.
Kui me siis viimaks koju tagasi jõudsime, ootas ees veel üks „pooja“ ja ka pere ülejäänud mehed olid koju jõudnud. Selle palve ajaks olime teise tuppa kolinud uute kohustuslike komponentidega nagu banaan ja granaatõun, mille tähendust Mudit meile seletada ei osanud.
Pidime jälle asju kandikule loopima ja jumala kujule otsaette punase täpi tegema. Samuti löödi kelli, lauldi ja keerutati kella suunas kandikut põlevate asjadega. Pidime, pea vastu maad, Laxmile kummardama, saime jälle otsaette kaunistuse ja seekord sidus Muditi ema meie kõigi kätele kaitsva paela. Neil on siin ka huvitav komme käega templi trepiastmeid ja vanemate inimeste jalgu puudutada.
Pärast seda põhipalvet, kui jumalale oli ohverdatud ja tal kõht täis söödetud, läksime koos pere noortega nende sugulastele külla ilutulestikku laskma ja vaatama, aga seda ei nautinud ma üldse, sest hirm oli reaalselt liiga suur ja ma ei suutnud seda ka väga peita. Ülikõvad paugud käisid liiga lähedal, rakette paigutati hooletult ja kuidagi fikseerimata ning iga kolmas lendas vales suunas. Neid oli ka tohutult palju. Mina muudkui võpatasin ja põgenesin, kui mõni asi jälle mu vahetus läheduses põlema pandi ja ikka leidsin põlevaid tükke enda pealt ka. Ei, ei olnud naljakas.
Isegi säraküünlad, mida tavaliselt fännan, olid hiiglaslikud ja loopisid sädemeid hirmuäratavalt kaugele, aga neid muudkui topiti mulle pihku. Mudit hoidis terve tee tagasi hirmunud mind lihtsalt kaisus ja kuulas mu muret. Ei, ilutulestiku ilu ei korva kaugeltki selle ohtlikkust ja põhjustatud hirmu ning ma ei mõista, miks teised seda nii väga armastavad. Ma võin seda kaugelt vaadata, aga südant see küll kiiremini põksuma ei pane. Või kui, siis hirmust, mitte elevusest.
Keset ööd laadisime veel ees ootavast varajasest hommikust hoolimata pilte arvutisse ja vedelesime kõrvuti voodis, mille kohta Mudit ütles, et vahele jäädes viskaks ta ema meid mõlemaid välja. Naljakas maa see India…

4. november

Elevandipäev ehk Jaipuri avastamas
Tahtsime ärgata hommikul vara nagu talitajadki, kes kella neljast juba majesteetlike hiiglastega mässama asuvad, et siis ka neid pesta, patsutada, toita ja dekoreerida. Teised tüdrukud, kes seal pikemalt peatuvad, rääkisid kõigest nii põnevalt, et ma ei jõudnud ära oodata.
Aga muidugi ei jaksanud me pärast pikale veninud päeva vara ärgata ja seega liikusime hommikul hoopis Amber fort’i – hiiglaslikku kindlusesse, mille piiraed meiesugustele võhikutele Hiina müüri meenutas. Vaidlesime igasuguste giidide ja kaupmeestega. Siin on neil omapärane taktika – sunnivad kätt surudes lubama, et pärast kindlasti nende poodi sisse astud, kui hetkel oma teed jätkata tahad. Ostsime ka üht-teist ja imetlesime vaadet, aga julmalt suu sisse valetavatele käsitööst jahuvatele tegelastele järgi ei andnud – ükskõik, kui pikalt nad ka järgi ei jooksnud.
Omapärane oli veel see, kuidas nad haletsust otsisid, rääkides, et jätame nad kahjumisse või reageerisid väitele „me pole turistid“ vastusega „ma tean“. No kuidas nad saaksidki seda teada? Üldse kohtasime palju ülekuulamist. Kust sa tuled? Kuhu lähed? Mis su nimi on? Mis sa siin teed? Mis su telefoninumber on? Kus sa elad? Kus su sõber töötab? Jne. Piiritundetu küsitlemine. Mõningatele kümne ruupia kerjajatega hakkasin igavusest ka tingima. Ja nii naljakas… kui mina pakkusin kümne asemel kakskümmend, jalutati ära. Ju pidasid ogaraks.
Pärastlõunal liikusime tagasi koju elevante ootama, kelle tööpäev parema juhul keskpäevaks läbi saab. Seekord läks muidugi pikemalt, aga pole hullu. Ei jaksanud rohkem stressata ajapuuduse üle, kuigi oli selge, et kuidagi ei jõua me kõike kahe päevaga ära näha. Aga ikka iga kord, kui V ütleb jälle: just wait, tahaksin aina rohkem karjuda, et aitab ootamisest! Kui palju võib uimerdada. Ja ise tahab ta ajaplaneerimise kvalifitseeritud treener olla.
Aga lõpuks elevandid naaseksidki. Ründasime neid esimesel võimalusel, nii et mul on siiani vaid üks pool peast kammitud, sest rohkemaks polnud aega. Aga me saime mõningase pealtvaatamise järel ka elevante sügada ja värvida. Nimelt maalitakse nende esipool hästi lilleliseks ja kirevaks – pühade puhul veel eriti.
Värvimine oli nii naljakas. Elevandid on nagu suured lapsed. Ja väga ülemeelikud. Muudkui koogutavad oma londiga edasi-tagasi. Või püüavad sind puudutada. Värvimise ajal ju ka ei suuda/taha nad paigal püsida. Ühel hetkel sain kogu kõrvaga piki pead, püüdes suure sõbra kaelale sinist lille maalida. Ja sain vist teada, kust sõna „kõrvakiil“ tegelikult pärit on.
Aga need grandioossed loomad on väga mõnusad ja üllataval kombel ei astugi sulle peale ega tee muul viisil haiget. Naljakas, et enamasti kuulavad nad isegi oma tibatillukeste juhtide sõna. Ja neid on nii mõnus sügada. Pehme kortsuline nahk ja üksikud kõdi tegevad karmid karvad. Väga teraapiline tegevus.
Saime ka toita neid elevante, kes meid „tunnevad“. Tegelikult olime ju kõigile võõrad, aga esmatuttavad osutusidki kõige ohutumateks ja sõbralikemateks tegelasteks. Samas teiste eest hoiatati, et nende ligi mingil juhul ei läheks, sest me ei tunne üksteist. Aga toitmine oli lahe. Kuigi seekord jäid elevandichapatid meie poolt tegemata, saime neile suhkruroogu sööta. Need tuli kuivanud lehtedest ära puhastada, väiksemateks tükkideks voltida ja kimbuks siduda. Olin ise üleni suhkruveega koos, aga nii lahe tunne oli, kui mõni suur loom londi ümber sinu pakutava snäki mässis ja siis selle oma hambutute lõugade vahele tänulikult võttis. Ma olen nüüd suur elevandisõber. Aga neid 250kg toitu päevas tarbivaid elukaid annab alles sööta.
Pärast elevante otsustasime kohaliku bussiga linna peale sõita. Jalutasime kesklinna kaubandustänavail. Üllatusime siinsete kaupmeeste rafineerituse üle. Nii paljud neist räägivad vabalt lisaks hindile inglise, itaalia, hispaania, prantsuse, saksa ja kes teab, mis keelt veel. Üks neist üritas mind ka kiirele chai-joomisele kutsuda ning väitis kutse põhjuseks, et tahab viie minutiga minu keele ära õppida. Ha ha ha. See pole isegi parima tahtmise juures võimalik:D V-l oli itaalia keeles eriti tore kaubelda ja nende suhtlusstiil on nii palju kliendisõbralikum kui Baroda vanalinna kaupmeeste „what you want“.
Trikke kasutatakse muidugi palju. Kohanetakse kleindi järgi. Pannakse ta mugavalt istuma, pakutakse juua ja kantakse koormate viisi kaunist kraami ette. Mõningatel juhtudel läks kaubaks ka, aga püüdsin oma kulutamist pidurdada küsimustega: kellele see mõeldud on? Kas ta tõesti tahaks seda? Ja kui väga ma ise seda või teist tahan/vajan?
Vaatamisväärsustele me väga ei keskendunudki. Mõnda asja imetlesime küll eemalt, aga aeg oli juba liiga hiline paljudesse paleedesse sisse astumiseks ja otsustasime lihtsalt päeva nautida. Ühel hetkel tuli üks inglise keelt kõnelev rattarikšajuht enda teenuseid meile vaid 20Rs-i eest tunniks ajaks pakkuma ja kuna mu selg oli väsinud, olime nõus.
Oli väga lahe temaga ringi sõita. Muidugi käisid nii odava sõidu juurde ka pealesunnitud poekülastused. Kõigepealt tutvustati meile ehete valmistamise tehnoloogiat ja kogu vaeva peale ostsin ka ühe erilise sõrmuse, sest jaipur on hõbeda poolest üsna kuulus. Sain korraliku garantiikirja ja pärast rääkisime poe omanikuga teed juues veel üsna pikalt juttu. Temagi kutsus meid endaga koos Diwalit nautima.
Saime kokkuvõttes kolmest kohast kutse väidetavalt parimat Rajasthani toitu pakkuvasse restorani, aga kuna Mudit keeldus rääkimast, mida ta meiega peale hakata plaanib ja korrutas vaid, et it’s a surprise, honey; siis ei saanud me ka teistele midagi lubada.
Järgmisest poest, kuhu rikšajuht meid tassis, ostsin endale väga indialiku dekoratiivvihmavarju, mille taolisi septembris edutult Tarnetarist otsisin, aga mida Jaipuris kõik kohad täis olid. Ostsin ühe unikaalsema – väga kirju eksemplari, mille iga uhke siil erinevast käsitsi valminud vanast sarist tehtud on. Tundus ideaallahendus, sest kuigi olen õppinud India kirevust rohkem hindama, ei kannaks ma ikka paljusid asju kunagi enda seljas.
Õhtust sõime igaks juhuks restoranis, kuna kogemused õpetasid, et hetke öömajas ei pruugi süüa leiduda ja siis ootas ees reisi kõige kummalisem koduteekond. Tahtsime jälle bussiga sõita, sest esimene katse oli edukas, odav ja vägagi mugav. Õhtul tagasi minemine aga oli hoopis keerulisem. Ametlikku bussi ei tulnud ja tuli hoopis tundmatu numbriga pisike räpane erabuss. Läksime siiski peale, sest konduktor röökis õiget kohanime ja juhtki kinnitas, et sellega saab koju. Aga siis see pisike buss võttis peale vist ligi sada inimest ja kõik olid üksteise otsas.
Mingi tüüp toetas üle minu mõlema käega vastu akent ja nautis vaadet mu dekolteele. Ja ma ei saanud midagi teha ka, sest ei olnud päris kindel, kas ta teeb seda meelega või üritab lihtsalt ümber kukkumist vältida. Vähemalt olid meil istekohad. Ühel hetkel aga V käskis tal siiski oma käed ära koristada ja siis nägin, et kõik olidki puntras ümber meie. Meie istusime aga esiukse kõrval, mistõttu meie ümber oli tropp, osa rahvast rippus uksest väljas ja bussi tagaotsas oli kõvasti tühja ruumi. Oh seda lõbu, kui kaks valget naist kodubussis ees ootab eks.
Öö veetsime taaskord uues toas – viiekesi ühel madratsil ja mina veel väga asendeid valides, sest peretütar oli pühade puhul mu käele väga kauni meheni teinud, aga ma ei jaksanud kolme tundi enam ärkvel istuda ja seekord lihtsalt pidime kell kuus ärkama, sest kõik olid lubanud, et saame siis elevante pesta ja nende seljas kindlusesse sõita. Kunagi tahan teiste tüdrukute kombel ka ilma sadulata ratsutada, aga seekord tundus juba nende seljas kastis loksumine ülipõnevama ja viis, kuidas vantside talitajad paljajalu mööda lonti üles jooksid ilmvõimatu naljana.

3. november

Ärgates oli veidi parem. Igatahes magasin paremini kui V, kelle väitel olin talt muudkui tekki ära tõmmanud ja üle voodi laiutanud. Ise üritasin küll igal rohkem teadvusel oleku hetkel kontrollida, et talle liiga ei teeks, aga ju siis tegin ikka.
Ärkasime päriselt ka vara, korjasime oma kompsud kokku ja sõitsime metrooga Delhi akshardami, mis oli vägev. Hiiglaslik. Ülimalt detailne ja majesteetlik. Aga nalja sai ka nende ekstreemsete turvameetmete pärast. Pidime kõik asjad peale raha ja dokumentide ära andma, mis meile väga hästi sobis, sest kotid olidki rasked ja see tobe paabulinnulehvik jäi igal sammul ette.
Aga nalja sai sellepärast, et meil olid kaasas mõned küpsised ja vesiseks muutuma hakkavad banaanid ning algul lubati toiduesemed sisse kaasa võtta, kuid järgmises kontrollpunktis kugistasime naerukrampide vahepeal võidu banaane, sest edasi lubati toitu vaid kõhus millegipärast transportida. Tragikoomiline. Sest me ei suutnud välja mõelda ühtegi moodust, kuidas üleküpsenud banaanidega turvalisust ohustada. Nii me siis olimegi naerukrampides ja pühkisime silmist pisaraid.
Järgmisena oli plaanis visata kotid rongijaama ja teha tiir vanalinnas. Tahtsime külastada vähemalt India suurimat mošeed – Jama Masjid’di, kui punase kindluse jaoks aega ei jää, aga pakkide ära andmine oli kohutavalt keeruline. Käisime läbi mitmest infopunktist ja küsisime abi õige mitmelt inimeselt – kõik saatsid meid erinevatesse kohtadesse ja selle edasi-tagasi jooksmise tegid eriti ebameeldivaks meid vastu maad suruvad rasked kotid ning rahvamassid.
Olime juba alla andmas ja mul närvid krussis, kui üks teine reisija abi pakkuma tuli ja meid õigesse kohta suunas. Jaama töötajatest ei olnud iroonilisel kombel aga üldse kasu.
Seejärel ootas meid ees uus takistus. Mu kotti keelduti vastu võtmast, sest sellel polnud tabalukku. Ega siis midagi. Läksin lukku ostma, mida õnneks kohe pakihoiu kõrval müüakse. Vähemalt vahel suudavad nad ka loogilised olla. Hetkel ei häirinudki see iseendale äri genereerimine, sest nunnu väike lukk maksis 20Rs-i.
Nüüdseks olime ajakavast juba nii maas, et leidsime, et ega McDonald’sist läbi hüppamine kiireks lõunaks ka enam asja palju hullemaks teha ei saa. Lisaks tahtsin oma süsteemi cocaga desinfitseerima, sest austraallased väitsid, et coca on bakterite hävitamisel vähemalt sama tõhus kui viin. Pidime proovima.
Pärast lõunat jalutasime kõiki end sohvriks pakkujaid julmalt ignoreerides mošeeni, aga sattusime kogemata hoopis Delhi esikindluse juurde, nii et nägime lühidalt mõlemad ära. Vihastasin veel kord, sest 8h laadinud akudega kaamera keeldus ainsatki pilti tegemast. Seejärel selgus, et mošees on palve aeg ja hetkel ligi ei lasta ning kui siis lõpuks lasti, püüti igat pidi koorida. Inetu moslemitest. Sissepääs tasuta, aga kaamera 200, kingad ka midagi, selga sunnitud laenukleidi, mille kohustuslikkusest kusagil juttu ei olnud, pesemistasu jne. Ja kui ma siis avastasin, et olen ainus loll selle kittelkleidiga kogu mošee territooriumil, siis jalutasin maksmata ära, nagu V-gi enne mind. Lisaks küsiti mult selle eest kaks korda rohkem raha. Ei tea, kas mind peeti kaks korda räpasemaks või?
Pärast mõningat taasekslemist – enam kunagi ei lähe ma V valitud suunas – jõudsime tagasi raudteejaama, kus meie rong juba ees ootas ja valmistusime järgmiseks võrdlemisi lühikeseks sõiduks – kõigest viis ja pool tundi.
Tahtsin sõidu ajal ka siia kirjutamisega järje peale jõuda, aga mu naaber ei saanud vihjetest üldse aru ja sõitis oma küsimustega kogu aeg sisse. Jah, tõenäoliselt ta oligi täitsa tore inimene, kutsus esimeseks päevaks hoopis endale külla jne, aga piirdusin vaid viisakusvastustega, sest tõesti tahtsin kirjutamisele keskenduda ja V otsustas ka lugeda-magada. Naljakas, et suutsin endast siiski suhtleja tüübi mulje jätta ja minu vastuseid ahmiti kui habrast õhku. Pakkusin jutuainet kaugematele naabritelegi.
Viimaks jõudsime väga põnevil olles Jaipuri. Vaidlesime omajagu rikšajuhtidega, kes muudkui kokkulepitud hinda kergitada püüdsid ja meid sõpradeks kutsusid. Pole ma neile mingi sõber! Aga Jaipur jättis meile mõlemale kohe algusest peale väga hea mulje. Diwali tuledesäras linn oli nagu Euroopa jõulude eel. Igal pool võis näha midagi arhitektuuriliselt imelist – kui vaatasid vasakule, võisid midagi paremal pool maha magada. Muudkui ohhetasime ja ahhetasime.
Aga veel rohkem olin põnevil ju ees ootavate elevantide ja vähemalt seniste kontaktide põhjal ülitoreda hosti pärast. Kuid kohtudes ei osutunudki ta millekski nii eriliseks ja kuigi Jaipuri jaoks oli meil kõige rohkem aega planeeritud, ei jõudnud ikka teda eriti tundma õppida ja ka linna nii palju näha, kui tahtnuks. Aga ma ei ole selle linnaga veel lõpetad ja nüüd tean, et koos Sandraga siia tagasi tulles on meil mõlemal veel palju avastada.
Enivei, selgus, et lisaks hostile, kes meid pidevalt kellegagi segi ajas, aga muidu väga vastutulelik oli, ootas ees ka mitu teist külalist: veel üks iseseisvalt ja täiesti organiseerimatult ümbermaailmareisi lõpetav tüdruk Rootsist, teine tore aga kreisi juba kolmekümnendatesse jõudnud chick Malaisiast – esimene malaisialane, keda mul au tunda – ja üks ogaravõitu tädi Prantsusmaalt, kes India ja kodumaa vahet pendeldab ja end vist üsna maagiliste võimetega massöör-ravitsejaks peab. Lisaks veel meie hosti üliarmas ema ja õde, hiljem ka mõned peretuttavad.
Esimese õhtu veetsime kõik totaka aga heatahtliku prantsuse tädi üle imestades ja eelkõige teiste tüdrukutega tutvudes. Rootslane tundus vähemalt minu standardite järgi täitsa normaalne olevat, aga malaisialane muudkui üllatas oma elavuse ja otsekohesusega. Pisike ja pontsakas, aga väga ekspressiivse kehakeelega. Lisaks veidi pilves ja purjus ning varmas seda ka vagale pereemale tunnistama.
Enim üllatas ta mind oma elujanuga – kuidas ta moslemiriigist tulles oma vägivaldsest abielust välja rabeles, lapsi oma saatuses veel üldse ei näe ja uuesti abielluma keelitavat ema ignoreerib, kodus olles väljamaalasi võõrustab ja ise ka veel võimalikult palju maailmas ringi reisida tahab.
Ja ilma irooniata imetlen tema võimet tegelikult keelt väga hästi osates väheoskajatega basic English’i rääkida, lünki kehakeele ja lennult õpitud hindiga täita. Mina millegipärast ei suuda seda. Hindi ei hakka külge. Käte kasutamine ei ole kultuuriliselt omane ja inglise keele kasutus on muutunud üsna keeruliseks. Sellega seoses, V väidab, olles kuulnud mind emaga rääkimas, et mul pidavat täitsa ära tuntav eesti aktsent olema, aga see pidavat vähem erudeeritud kõrvale venelik tunduma. Ei usu ja ei mõista, kuidas. Aga siin peetakse meid tihti venelasteks ja õdedeks – sama suur müstika. Aga mind on ka inglaseks, skandinaavlaseks, ameeriklaseks, hollandlaseks, austraallaseks, sakslaseks ja hispaanlaseks tituleeritud. Võta siis kinni!
Paljude kõrvus kõlab Estonia nagu Austraalia ja märgitakse, et see asub Sloveenia kõrval, eks!? Aga üksikud üllatavad ka oma geograafia ja ajaloo teadmistega. Vihastan vaid siis, kui keegi meid ignorantsusest osaks venemaast nimetab. Et peaaegu Venemaa või naabrus muudab meid venelasteks. Ei ole ikka küll nii!
Ahjaa, olen vist jälle unustanud rääkida, kuidas lätlased – kes samuti varsti selle elevandifarmeri juurde liiguvad – meid oma poliitilise korrektsusega muigama panid, kui oma hääletuuni väga kontrollides väitsid, et V näeb välja palju rohkem nagu soomlane, aga eks see ta minu jaoks vast atraktiivseks muudabki. Aga eks kaks suure voodiga tuba jagavat neiut võivadki kujutlusvõime tööle panna.

2. november

Delhit avastamas
Meie võõrustaja andis veidi soovitusi ühepäevaseks maratonturistluseks, aga lõppkokkuvõttes ei järginud me oma uhkeid plaane peaaegu üldse.
Hommikul – taaskord plaanitust hiljem ärgates kärsatasin meile kõhurohuks paar praemuna saia, seejärel laadisime oma metrookaardid raha täis ja suundusime Lotus temple’isse, mille Jyoti juba meie lennureisil kohustuslikuks kuulutas. Vastavas metroojaamas maha minnes kohtasime toredat perekonda Kalkuttast, kel oli sama plaan ja sõitsime ühise rikšaga sihtkohta.
Nende seitsmeaastane tütar vadistas meiega täitsa asjalikult inglise keeles ja meil oli ka hea meel uusi tuttavaid leida. Aga sissepääsu juures kaotasime nad silmist ja rohkem ei kohtunudki. Tempel ise oli – igav. Nägime sel päeval nii palju erilisemaid paiku ja nüüd tahaks kõik pekki saata, kes väidavad, et Delhi on üks mõttetu koht.
Templist väljumise järel tuli kohe oma teenuseid pakkuma üks sinisilmne – literally – rikšajuht, kes pidi meid lähedal asuvasse Isckon templisse viima. Idee poolest see mulle väga huvi ei pakkunudki, sest meil on üks ka kõrvaltänaval, aga meie host, Hiranya, soovitas seda. Oli küll kaunis ja puha, aga seekord nii suurt vaimustust esile ei kutsunud ja pilte teha ka ei lubatud.
Vahepeal oli rikšajuht meid nõusse rääkinud ka järgmisesse sihtkohta transportimise osas ja läbirääkimised käisid terve päeva koos tiirutamise üle. Viimaks jõudsime enam-vähem rahuldava diilini, kuigi kahtlustan, et ta jäi ikka kõvasti kasumisse, anudes, et me paarist poest tema Diwali-preemia huvides läbi käiksime ja olenemata uhkest legendist ei olnud need suurem asi.
Esimesest ostsin mina paar väga Indialikku suveniiri ja teisest V pashmina salli, aga see pood ei äratanud meis kummaski eriti usaldust, sest müüs samu asju eelmisest kallimalt ja „minu garantii, et see on hõbe“ kollaste plekkidega ning selgete keevitusmärkidega käevõrusid.
Aga tagasi vaatamisväärsuste juurde, jälle kord üllatasid mind kohad, millest midagi oodata ei osanud, aga mõlemad India sümbolid olid oma piletihinda väärt. Qutub Minar oli vapustav. Miks nad ei reklaami, et seal peale selle moslemitorni veel nii palju huvitavat on? Kõik need vapustavaid detaile sisaldavad varemed V võrdles seda Roomaga. Ja papagoid. Klõpsisin neist vist sama palju pilte, kui kogu kompleksist.
Ja Humayun’s Tomb, kuhu kõrgeaulised maetud on… hiiglaslik ja imeilus arhitektuuriliselt. Pidi olema sama autori punasest kivist koopia Taj Mahalist. Mul on nii kahju, et hakkas juba pimedaks minema ja iga sopi avastamiseks piisavalt aega ei jäänud. Lisaks oli ka minu kaamera jälle otsad andnud.
Väljudes lasin endale veel korra tünga teha ja ostsin kauplemisest hoolimata mitmekordse hinnaga ammu igatsetud „ehtsa“ paabulinnusulgedest lehviku, mis juba laguneb ja tõenäoliselt ühes tükis kodulinna tagasi ei jõua, sest seda habrast asja on nii kuramuse keeruline transportida. Aga noh… sellised asjad käivad India juurde.
Sõitsime pimedas kiiresti mööda veel India Gate’ist ja presidendi-parlamendi hoonetest, kus antud kellaajal enam peatuda ei tohtinud turvakaalutlustel ja siis palusime end kesklinna kõige kuulsamale kirbuturule Janpathi tänaval visata. Nii naljakas, et Delhis on tänavasildid, aga suur puudus lehmadest; Barcelonale organiseerituselt silmad ette tegev metroo ja ülikallid puuviljad. Ja palju rohkem autosid, mida tasakaalustavad kirevavärvilised jalgrattarikšad.
Enivei, jõudsin vaid esimesse müügiputkasse sisse astuda, kus laiutas kurikuulus silt „fixed price“, mis tegelikult enamasti midagi ei tähenda, sest ühelgi asjal hinda peal pole, kui selgus, et juba tunde krambitanud kõht on alles algus ja tõenäoliselt tänaval joodud limonaad tahab kohe välja tulla. Aga loomulikult pole isegi neis korralikes putkades vetsu ja ma ausõna ei tea, kuidas need müüjad oma asju ajavad.
Õnneks mind juhatati seal lähedal asuvasse luksushotelli – ja tõesti – see tegi kõigile mu seni nähtutele silmad ette. Turvad juhatasid mu raadiosaatjate abil ühe juurest teiseni kuni luksusliku vetsuni välja. Sinna oli kohe kahju nii koledaid asju teha.
Päras seda veetsime turul tunde toredasti aega ja kulutasime hea hulga raha. Aga on hämmastav, millise järjekindlusega püüavad tänavakaupmehed sulle aina kahanevate hinnapakkumiste eest pähe määrida topeltkoguses asju, mida sa üldse ei taha. Oleksin saanud päris ilusa ja suure Buddha kuju omanikuks vaid saja ruupia eest, aga tõesti poleks sellega midagi teha, kui just lennupagasi kaalu ja mahupiiranguid ei kolmekordistataks. Niigi saab see tagasitulek kunagi probleemne olema.
Päeval käisime läbi ka ühest hiiglasliku Buddha kujuga imekaunist aiast ja üldse, Delhi üllatas oma paljude heas korras olevate rohealade ja parkidega.
Viimaks jõudsime koju ja siis alles läks õige tramburai lahti. Sain varieeruvatel põhjustel muudkui vetsu vahet joosta, kuni teised juba täitsa mures olid ja arsti juurde minemisest rääkima hakkasid, aga ma ei ole veel valmis taas arstidega tegelema.
Mind üllatas veel lätlaste kogemus homoöpaatidega, kes pidid enamuses tööd naeratuse eest tegema ja rohtusid pealekauba jagama. Ma olen siiani kindel, et enamus neist tõstaks turisti lihtsalt rahast tühjaks, aga neil läks õnneks. Kahel korral.
Üks märkus veel Delhi kohta. Subway ja Metro ei ole siin sama asi. Esimene on lihtsalt maaalune tunnel tee ületamiseks mittedestruktiivsetele tegelastele – erinevalt meist – aga enamus pealinlasi oskavad õnneks vähemalt segadusse sattunuid inglise keeles aidata.

1. november

Meie ainus upper-class reis
… ei olnud üldse luksuslikum tavaklassis veedetust. Voodid olid isegi koledamad ja nendel vedeles eelmiste reisijate koristamata prügi. Uhkes konditsioneeriklassis pidi olema võimalik ka oma elektritarvikuid laadida ja mu kaameraakud olid surmavarjus, aga loomulikult meie boksi pistik ei töötanud. Just avastasin, et ka Delhi-Jaipuri rongi sleeperclass’is on ilupistikud.
Enivei. Ebameeldivusi kompenseerisid veidi pehme padi, vetsupaber prilllauaga normtualetis ja veidi väiksem müratase. Magasime vahelduva eduga terve tee Delhisse, kus meid uus host ja lahtised plaanid ees ootasid.
Olin veidi mures, sest jälle ei lähe mu sõnumid alati läbi ja teda ei õnnestunud kuidagi tabada. Ja kui ma siis avastasin, et olin ta numbri valesti telefonisse toksinud, tahtsin pead vastu seina peksta, aga ka pärast viimaks õigele numbrile sõnumi saatmist ei tulnud mingit vastust. Jõudsin juba V-le rääkida, et õnneks on asjadel Indias kombeks ise laheneda, kuigi harva oodatud viisil, kui Delhi host ek pool tundi enne meie planeeritud saabumist tagasi helistas ja mu südamerütmi taas stabiilseks muutis, sest olin valmis juba igasugusteks seiklusteks. Igal juhul segaduses turismiinfot taga otsides ja seejärel seal tohutult plaane tehes aega raisates, kulus veel tunde „koju“ jõudmiseni.
Tahtsin vähemalt kaardi kohaselt raudteejaamast üle tee jäävale turule pilgu peale visata, aga algul ei suutnud seda leida ja pärast raskete kottidega meid alla ajada püüdvatest rikšadest umbes tee läbimist enam ei kutsunud. Suundusime otse metroojaama ja olime tõeliselt õnnelikud, et lätlased olid oma SmartCard’id meile pärandanud.
Ka meie Delhi host oli väga tore. Tal oli just sel päeval kolmekümnes sünnipäev, aga kulus ikka hulk vihjeid ja otseütlemisi enne, kui see meile kohale jõudis. Kuna ma olin nõrkemas soovist viimaks India veini proovida ja polnud sel päeval ka midagi peale snäkkide söönud, siis tellisime terve hunniku hiina toitu, mille iga osa sisaldas liha ja läksime veinipoodi jahile.
Tagasi tulime tükk maad vaesemana, aga õnnelikult, nii punase kui valge veini näidisega ja valge oli täitsa joodav, kuigi V arvas just vastupidi ja tagant järele kuulutas itaallane mõlemad umbes kümne dollari eest saadud kvaliteedilt üheeurosteks. Parem see, kui mitte midagi eks. ja mina olin rahul, sest sain jälle ühe linnukese kirja.
Õhtu jooksul astusid läbi veel mõned hosti lähimad sõbrad, veinist sai teiste jaoks viski ja meil kõigil oli tõeliselt lõbus. Rääkisime maast ja ilmast, seksist ja kultuurist ja poisid püüdsid meie koostatud plaadi järgi eesti ning itaalia muusikat eristada. See oli nende jaoks üllatuslikult raske. Magama saime muidugi tõeliselt hilja, aga see-eest uni tuli momentaalselt.

31. oktoober

Üks kummaline Halloween
Meil oli planeeritud väga tihe päev, mil kedagi solvamata ja kasulikult käike teistega kombineerides saaks enda jaoks tähtsad asjad ära näha-teha. Aga otseloomulikult pärast pikale veninud õhtust jutustamist uute tuttavatega, magasime sisse ja ka nüüd – mitu päeva hiljem ei mäleta ma midagi äratuskellast, kuigi kontrollisin, et kõik oli just nagu pidi. Aga hommik oli ilus ja päikseline ja ärkasime siiski üsna normaalsel ajal, jalutasime hotelli territooriumil ringi, sõime hommikust ja kui ma juba üsna närviliseks muutuma hakkasin, läksime viimaks koos ühe hüperenergilise kohaliku tädi ja läti perega lähimat küla uudistama.
Sõime ümbritsevatelt põldudelt otse meie hosti kvaliteetset pasmati riisi – sõna, mis mulle enne Indiasse tulekut midagi ei öelnud, aga nüüd tean, et tähistab igas mõttes hinnalist pikliku teraga sorti, mis isegi toorelt maitsev oli.
Küla peal oli ka tore. Kõik lapsed tahtsid kätt suruda, keelebarjäärist hoolimata juttu rääkida ja fotodele jääda. Oh seda südamest tulevat rõõmu, kui ennast siis ekraanilt näha sai! Igatahes, oli väga tore. Nägime paari kodu, jäime tädi tuttavate juures chai’d ja mängisime lastega.
Naljakas oli see, kuidas kõik kohalikud lätlaste lapsi katsuda tahtsid, mõistmata, et laps ju ehmatab võõra tuleku peale ja võib koguni nutma hakata. Aga võib-olla siinses kultuuriruumis seda probleemi pole, sest füüsilist kontakti on väiksest peale väga palju, aga samas suurte inimeste vahel peaaegu üldse mitte. Näiteks osa naisi ei soostu isegi kätt suruma, aga paradoksaalsel kombel mehed jalutavad, käest kinni. Nägin seekord Delhis, kuidas naistevallutaja sümboli – Playboy – särgiga mees oma sõbraga, käest kinni, kõndis. Nagu meie uued Delhi sõbrad ütlesid – siin ei saa avalikult suudelda, küll aga igal pool põit kergendada.
Küla juures olid veel huvitavad tänaval nähtud saviahjud ja lehmakookideks osutunud kummalistest pallidest müürid. Ise me vist poleks selle pealegi tulnud, millega tegu on ja et neid tule alustuseks kasutatakse. Sõbralik tädi, kes millegipärast alati esimesena minu poole pöördus, sundis mind ka kohalike lõunasööki mitmel korral maitsma. Ja oligi hea ja huvitav. Kahjuks aga pidime vaid tunniajase retkega piirduma, sest oli tellitud rikša meid linna viima. Tagasiteel kaesime taas auku kukkunud hiigelussi, keda keegi meist aidata ei julgenud ja siis vahetasime lätlased austraallaste vastu, et koos linna peale minna. Nad kõik jäävad Amritsari pikemaks ja meie hostile meeldibki nii erinevalt paljudest teistest, sest siis on tal aega kõigiga paremini tuttavaks saada ja oma sõnul neilt midagi õppida. Ta ütles ka, et ei tea isegi, miks meile vastas ja külla kutsus, kuna talle ei meeldi üheööliblikad, aga igatahes meil on siiani väga hea meel asjade senise käigu üle.
Anyway, V ja mina liikusime vanalinna, et kasvõi lühidalt seda linna elusana näha. Tõrjusime rikšajuhte, piilusime kaugelt kuldset templit ja ostsime kokku liiga palju tekstiilesemeid. Nägin ka uut müüginippi. Üsna mitmed kaupmehed viskasid salle meile otse rikšasse otsekui kingitusi, et siis, kui sõiduk peatub, meilt raha kasseerima tulla. Ei läinud läbi.
Alguses paistsid kõik sealsed tänavapoed tühja täis olevat, aga siis sattusime kullasoonele. Ostsime kokku erinevaid salle ja imelisi kangaid, millest edaspidi sari’sid või punjabi kostüüme meisterdada. Aga, kui ma ütlen palju asju, siis ma mõtlen, et lõhkusin ära oma koti luku seda taaskord sulgeda üritades.
Pärast paari tundi shoppamist tegime oma elu esimese sõidu jalgrattarikšaga, mis on väga huvitav kogemus ja pakub võimalust linna palju paremini näha, ja siis saime taas teistega kokku, et üheskoos Pakistani piirile sõita suurejoonelist valvurite vahetuse tseremooniat vaatama.
Teel pidime kiirelt läbi käima Mata templist, mis vähemalt WikiTraveli kohaselt väga põnev pidi olema. Pühendatud naisjumalale. Aitama kaasa lapseootele jäämisele vms. Ja läbi veega täidetud koobaste minemine tundus uskumatult põnev. Ja oligi tegu kõige põnevama templiga, kus siiani käinud olen. Justkui lõbustuspark. Keerukad käigud ja peeglid ja koopad, kust põlvili läbi roomata tuli ja teised koopad, kus püksid üles käärima pidi, et läbi vee minnes põlvini märjaks ei saaks. Lisaks veel igasugused kirjud kujud ja põnevad tseremooniad ja maiustuste jagamine. Lõpuks sealt rikšajuhtide mangumise peale ära tulles olime kõik lausvaimustuses.
Jõudsime napilt õigeks ajaks riigipiirile, kaasas vaid kaasas vaid kaamera ja veidi sularaha, sest käekotid ei ole lubatud, kaamera ja veidi sularaha, sest käekotid ei ole lubatud, kaamera aga erinevalt paljudest templitest, kus nii kõrget turvakontrolli ei ootaks, on. Aga näilisest turvalisusest kirjutan kunagi hiljem. Oleksin äärepealt kõigest ilma jäänud, sest vahetult piiri eel küsiti kolmel korral passi, mis aga turvaliselt mu käekoti sisetaskus oli. Hosti kontoris. Imekombel siiski piisas, kui keegi meist dokumenti näitas ja mina läksin alati viimasena. Meil lubati ka VIP-alale siseneda, kust siiski eriti midagi näha ei olnud, aga koos lihtrahvaga värava taga kõõludes oleks midagi nägemata ka jalgade alla litsumisega riskinud.
Kõige toredam kogu tseremoonia juures oli aga üks väike preili, kes emaga meie selja taga äärekivi peal istus ja erinevalt lätlaste virilatest võsukestest kedagi ega midagi ei häbenenud, meil sõna otseses mõttes seljas elas, oma lutipudelist juua pakkus ja kui me vedu ei võtnud, siis puupeadele suuliigutustega kohase tegevuse ette näitas. Vahva laps!
Pärast tseremooniat läks päike väga kiiresti looja ja suundusime taas oma peatuspaika pakkima ja viimast korda sealse restorani toitu nautima. Jätsime uute ägedate tuttavatega suure kurbusega hüvasti ja vastu ööd viis host meid kuldsesse templisse, kus tuhandete vabatahtlike ja palverändurite keskel ööbida tahtsime. Selgus, et ka meie võõrustaja käib pea igal hommikul sealt läbi oma igakülgset abi pakkumas. Hindude ja ka jainide ning sikhide pühendumus oma usule on väga imetlusväärne, mu meelest. Teel templisse veensime papa Singhi – sest kõik sikhi mehed kannavad perekonnanime Singh ja naised Kaur, mis teeks abielupaarida eristamise võimatuks, kui neil veel teist perenime poleks – väikese kõrvalepõike tegema ja oma päris kodumaja meile näitama. Kuna lubasime tulevikus naasta ja pikemalt tema juures peatuda, siis järgmisel korral pidi ta meid ka rohkem oma ellu pühendama. Lisaks lubas ta meie kummagi kodumaale kilo oma kasvatatud kvaliteetriisi läkitada.
Kuna siin Põhja-Indias on juba üsna külm ja duši allgi on piin olla, siis olime natuke mures oma eesootava öö pärast. Eriti, kuna on pühade nädal, oli pühapäev ja me ei olnud varem kindlaks teinud, kus sealne majutusasutus on ja kas meie jaoks ka ruumi on.
Ja muidugi me ei leidnudki seda templi hosteli üles ega maganud üldse, aga öö oli imeline. Andsime ära oma pagasi ja kingad ning imelikul kombel ei olnudki külm. Oli rahu ja vaikus ja ilu ja aukartus. Kuldne tempel ja selle peegeldus pühas järvevees tundus maagilisena. Ja iga uus meile avanev pilt ületas ilult eelmist, mistõttu ühel hetkel tundsime, et oleme iluga nii ära hellitatud, et ei suutnud esimesena nähtud erakordseid ehitisi enam üldse hinnata. Kurb. Aga jalutasime seal India kohta erakordselt puhast õhku sisse hingates ja magavat ilma jälgides. Vahepeal rääkisime üksikute unetute hingedega mõne sõna juttu ja muidugi tegime nii palju pilte, kui kaamera akud lubasid.
Vihastasin end esimesel rongireisil seaks, sest olin kaasa võtnud täielikult laetud vanad akud ja ostnud vahetult enne veel tagavarakomplekti. Esimesed said aga enne esimese pildi klõpsamist tühjaks ja teised ei hakanud üldse tööle – nagu ma kartsingi kõigist müüja lubadustest ja ettevaatusabinõudest hoolimata. Ja nüüd olengi pool reisi veetnud aina kiiremini välja sureva ühe komplektiga. Tõsiselt loodan, et probleem ei ole kaameras, sest sellest taas kuuks ajaks loobuma ja hiigelsummat välja käima ma enam ei nõustu. Igatahes väga närvi ajab. Täna jälle ei saanud ma terve öö laadinud akudega isegi ühte pilti teha.
Enivei, veetsime terve öö ärkvel ja ei tundnudki väga külma. Aisaks häirivaks asjaoluks osutusid noored poisinolgid, kes meid endaga pildile palusid ja siis käe ümber mu õlgade mu rinna peale paigutasid. Röögatasin ja jalutasin ära igasuguste läbirääkimisvõimalusteta siiski pildi tegemise suhtes.
Ikka unustasin midagi ära. Nimelt meie superlahedad rikšajuhid, kes meid taas terve päeva ringi vedasid ja nähtavalt oma tööd nautisid. Tegime nende elu veel lõbusamaks, kui teine rikša karja noormeestega meid tuututades innukalt jälitama asus. Meie juhid aga ei tahtnud teisi oma tagatuules sõitma ja tegid omalt poolt kõik võimaliku saba ära kaotamiseks, kaasa arvatud teiste liiklejate teelt eest ära lükkamine. Naersime kõik pisarateni, kui see rikša ikka ja jälle meid kinni püüdis.
Aga jah… Sel templiööl ootasime tunde, et sissepääs päris templisse pärast koristamist taas avataks. Sealsete vabatahtlike koristusmeetodid on taas überkummalised. Näiteks lohistatakse kahekesi märga hiigelkangatükki mööda maad. Aga koristusmeetodite teemaline postitus jääb ka hetkel tulevikku.
Vastu hommikut lasin V-l veidi puhata ja hakkasin ise värskelt ostetud kaustikusse oma muljeid kirja panema, mis tähendas, et ajaks, kui meie neid lugeda saate, olen suutnud kaks korda need hiigeltekstid kirja panna erinevas vormis. Jälgisime ka hiigelpoti kõrval soojas istudes, kuidas esimene teelaar elava tulel kees ja saime esimesena seda koos kahe saiaviilu ja magusa riisikäkiga tasuta proovida. Täiesti ootamist väärt.
Päiksetõusu ajal kohtusin veel ühe sealse vabatahtlikuga, kes õpetaja elukutsest unistab ja meid taaskord teed jooma palus. Enne rongile jooksmist nägime tema algatusel veel elus esimest korda hiiglaslikku chapatimasinat, mis paljast jahust pea täiuslikud koogid vorpis. Mul on nii kahju, et meil seekord neid ajapuudusel maitsta ei õnnestunud.
Võtsime veel ühe jalgrattarikša, mille juht meid nahaalselt röövida üritas, kuigi üldiselt võib Amritsari kohta öelda puhas, hästi arenenud, rikas, aus ja odav. Kohe, kui rongi peale saime, kerisime laealustele vooditele magama.

30. oktoober

Veetsime terve päeva rongis loksudes. Vahepeal tegime peatusi tühermaal – täiesti arusaamatult meie jaoks. Õnneks paistis vahepeal aknast ka kõige indialikumaid templeid, mis siinkandis (Punjabis) millegipärast roosaks värvitud on. Kohale jõudsime planeeritust poolteist tundi hiljem, aga keegi ei teinud sellest väljagi, sest tõepoolest – mis vahet seal on, kas üks sõit kestab 25 või 27 tundi. Indias lihtsalt ei tohi asju üksteise selga planeerida.
Meie Amritsari host saatis pidevalt julgustavaid ja informeerivaid sõnumeid ning lubas õigeks ajaks meile rikša vastu saata, mis meid siis korraks kuldse templi juurde viiks ja siis tema farmhouse’i tooks, aga pärast hiigelpikka rongireisi olime nii kurnatud, et matsime mõtte vahepeatusest maha. Lisaks ei oodanud meid saabudes kokku lepitud kohas mitte keegi, mis veidi paanikat hinge külvas. Aga siis jõudsid kohale meie lõbusad juhid oma diskorikšaga ja edasi läks kõik lepase reega. Esialgu suhtusin küll neist noortesse nolkidesse, kes india popmuusika põhja keerasid, veidi skeptiliselt. Eriti, kuna ei julgenud neilt hinda ette küsida, kuna oli pime, me ei teadnud õiget hinda ega teed oa ööbimispaika ja kauplemisruumita oma parimaid teejuhte välja vihastada ei tundunud kuigi mõistlik. Aga nad ei püüdnud meid lõppkokkuvõttes üldse röövida, kuigi sõit viis hilisel tunnil linnast välja. Ja kuigi tee oli väga künklik, siis „farmhouse“ ise oli taevalik.
Seekord oskasin toda sõna kuuldes end ise juba üsna positiivselt häälestada, olles oma India perioodi alguses ühes maakoha häärberis pidutsemas käinud. Lisaks teiste diivanisurfajate kommentaarides mainiti basseini ja teadsin, et tegu peaks olema valitsuse poolt heaks kiidetud turistide peatumispaigaga.
Ühesõnaga, kui me siis laibastunult kohale jõudsime, ootas meid ees tuledesäras hiiglaslik häärber valvurite ja karmi eravaldusest pajatava sildiga. Kohe juhatati meid ka maailma kõige imelisemasse tuppa, mis kõigile Sheratonidele silmad ette teeb. Seal ootas minu vanaemalik antiikmööbel, nelja sambaga printsessivoodi, mille kohal lilleline baldahhiin ja kõik modernse maailma moodustised nagu telekas, konditsioneer ja sooja vee boiler, millest meil kahjuks küll mõistus üle ei käinud, aga tegelikult polnud neist ühtegi vaja. Lisaks veel sisalik ja talle meelepärased kuldsed putukad.
Unustasin rääkida imetlusväärsetest rottidest, keda ühes rongijaamas toimetamas näha õnnestus. Kohati oli silmapiiril lausa 5-6 võimsat volaskit, kes vabalt ka igasuguseid hüppeid välja võtsid ja teine teisele tuule alla tegid, kui söögikraam silmapiirile sattus. Mina ei mõista, kuidas osa inimesi seal samas rööbastel paljajalu kõndida julges, aga turvalise rongivaguni kõrgest aknast oli seda kõike täitsa huvitav jälgida.
Tagasi peatumispaika, esimese ehmatusega helistasin meie hostile, keda kusagil näha ei olnud, et küsida, kust teda leida ja kontrollida, kas meid juhatati ikka õigesse tuppa, sest see oli surfamise tarbeks too good to be true.
Selgus, et koha omanikul pidi veel veidi aega minema sinna laekumisega, aga ta rahustas meid oma mõnusa karuse hääletooniga maha ja otsustasime toapiiridest väljapoole uudistama minna.
Kohe kuulsime üllatuslikult vene keelt ja kohtasime veel mõningaid külalisi, kes kohmetuid meid endaga liituma kutsusid, misjärel selgus, et me kõik naudime seda paradiisi omaniku armust ja imekspandavast heatahtlikkusest, aga keegi meist ei olnud veel seda müstilist meest kohanud. Ootasime põnevusega sisehoovis õhtusöögilauas.
Meie uuteks tuttavateks olid üsna omapärased tegelased. Noor neiu Austraaliast, kes on lõpetamas oma aastast üksi ette võetud ümbermaailmareisi. Tema tuttav poiss kodukandist, kes oli alles Indiasse saabunud ja plaanis need viimased kuud tüdrukuga kaasa teha. Ja kahe väikese lapsega Läti venelastest abielupaar, kes mammonakogumise mõni aeg tagasi hingerikkuse tagaajamise vastu vahetada otsustasid, joogat õpetavad ning ayurveda meditsiini praktiseerivad ja nüüd viis kuud Indias diivanitel ööbides mööda saata kavatsevad, et sedasi rohkem india kultuuri sisse elada ja siis seda paremini koju kaasa viia oma uute unistuste elluviimiseks. Et aga kust pakkumine tuleb, sinna liiguvad.
Ka omanik ise oli väga äge. Rääkis meiega veidi oma usundist ja kultuurist, aitas järgmist päeva planeerida ning oli muidu mõnus tulihingeline couchsurfar, kel raha vist enam probleemiks ei ole ja kes vabu tube vajajatele pakub, kui töiselt neile parasjagu nõudlust ei ole. Ta ei kaota sellega midagi, sest kohta hooldavad inimesed, kes seal toitlustamist pakuvad ja ka surfajate läbivaatamine-kuulamine ei ole väga väsitav, sest päevasel ajal igavleb ta oma äris arvuti taga, aga teistele ka kontrolli selle üle loovutada ei julge.
Ainus, mida ma imetlen tõeliselt või eriti ja mille üle imestan, on tema ja ka meie järgmise hosti lõputu energia üht inimest teise järel võõrustada ja iga pika tööpäeva järel kodus ka võõraste inimestega maid jagada. Aga nemad paistavad seda kultuuridevahetust tõeliselt nautivat.
Ahjaa. Sellele päevale peab paksu punase joone alla tõmbama, sest NÄGIN OMA ESIMEST ELEVANTI!!! Kui oleks pilgutanud ja kui V poleks mu tähelepanu sellele juhtinud, ei oleks tedagi näinud. On häbiasi, et ka pärast nelja kuud Indias olen ma Tallinna Loomaaias ka rohkem elevante näinud.

29. oktoober

Alustasime oma Diwali reisi. Tulime poolest päevast töölt üra vaid teele ette jäänutega hüvasti jättes. Ostsime üle tee asuvast magusapoest kaasa snäkke – ma pole elus nii palju hõbepaberit söönud kui siin Indias maiustustega paratamatult manustatakse. Proovisin midagi uut – siirupiselt magusat. Mu reisiks kaasa planeeritud püksid nõudsid ka oma osa ja kui lõpuks koju jõudsime, olin nagu väike laps – üleni kleepuv. Valentina sai isegi võtmeid mu kotist taga otsida, sest ma muidugi ei mäletanud, kuhu nad panin ja ise midagi katsuda ei saanud. Esmakordselt vist olime V algatusel ülivara rongijaamas. Vahepeal käisime veel tankimas rahaautomaadi ja banaanimehe juures ning viimaks ka Subways.
Harsh oli ka armas. Kuna eelmisel õhtul teda kuidagi tabada ei õnnestunud, siis saatsin lihtsalt sõnumi, et tahan teda veel korra näha ja soovitatavalt võiks ta meid õige rongi peale aidata. Ja ta tuligi koos Saurabhiga rongijaama ning oli üliarmas. Ostis meile küsimatagi vett ja snäkke ning otsis meie kohad üles, lükkas võõrad eest ja luges kallistamise vahele meile sõnad peale. V väitis, et ta silmist võis lugeda, kui väga ta oleks tahtnud teisiti nägemiseni soovida, kuid siin ju avalikult teisiti ei saa.
Igatahes, vägagi paljutähenduslikud ning petukallid selja taga, hakkas rong liikuma ning ärevil meie valmistusime 25-tunniseks rongisõiduks odavklassis ja omaette. Õnneks jagasime seekord oma lahtrit noorte peredega. Harukordselt rahulikud lapsed olid. Beebi tegi vahepeal häält, aga kes meist ei tahaks tema kombel vahepeal kisa teha!?
Neid ema-isa-laps perekondi pea kaksteist tundi lähedalt jälgides, saime üht-teist teada ka siinsete kasvatusmeetodite kohta. Esiteks, ei näinud ma mitte ühtegi mänguasja. Kõige põnevamad objektid olime meie ja küpsisekott, mida iga natukese aja tagant taas rünnati. Üks meid kaugemalt piidlema toodud laps oli oma siiruses eriti lahe. See, kuidas ta pikalt suurisilmi ja ammuli vajunud suuga meid vaatas. Sõnadega kirjeldamatu. Väga ekspressiivne laps, kelle emotsioonid peegelduvad nii selgelt kogu ta olemuses. Seekord siis üllatus. Lahe oli jälgida ka „küla kasvatab last“ meetodi rakendamist. Kuidas isad mängisid nii enda kui üksteise lastega ja emad andsid iseenesestmõistevalt teineteisele puhkust.
Arvan, et nende kehakeele jälgimine pani mind ka Harshi paremini mõistma. Seda, kust tulevad kõik need kerged lopsud ja rütmilised patsutused. See kõik on neisse lihtsalt maast madalast sisse programmeeritud. Beebi jääb uuesti magama, kui ema ta kõhule rütmiliselt survet avaldab või jätab jonni, kui keegi teda põsest muljub. Meie jaoks alandava alatooniga kerge kõrvakiil võib olla hoopis mänguline kiindumuse märk. Või ehk loomaemalik käitumine – vallatuse puhul kergelt korrale kutsumine.
Ainult üks asi häiris mind tõsiselt. See, kuidas kõik prügiks muutunud esemed justkui tiivad kasvatasid ja siis aknast välja lendasid. Nagu meie emadki, õpetavad siinsed mammad oma lapsi enda järelt koristama. Aga kui meie omad õpetavad, et prahti ei tohi maha loopida, siis siinsed pragavad, kui sodi aknast välja viskamine ebaõnnestub ja käsivad uuesti proovida.
Ühel hetkel keset ööd palus üks noor mamma mul tema asemel prügi välja visata ja ma keeldusin. Tõenäoliselt ta ei saanud aru, miks ja mis tobedus see on, et tema tühja joogipudeli oma prügikott paigutasime, sest käsi lihtsalt ei tõusnud sellist kuritegu sooritama. Igatahes, rohkem ei räägitud meiega sõnagi.
Polnud väga lugu. Keelebarjäär oli väga tugev nagunii. Lisaks olin sunnitud õhtul nende biorütmi tõttu juba 9:30 magama minema ja hommikul 6:30 nende pidurdamatu valjuhäälse jutuvada peale ärkama ja ka voodi kokku panema. No olgu! Mingu vara magama, kui tahavad. Ma olen vaikselt. Aga minu lugemise pealt tuli lihtsalt ära kustutada??? Ja siis hommikul vaikselt tegutsemise asemel maksimaalselt kisada? Olin kohe õnnelik, kui nad varsti pärast seda maha läksid. Keegi meist ei väljendanud soovi hüvasti jätta ka.
Ahjaa. Rongis võib ka roosade jalgadega tädisid näha, üle ootuste heas korras tualetivariatsioone leida ja kahjuks eesruumis hunnikus tukkuvaid vanemaid väikelastega kohata. Ei saa ma aru, kuidas rongid nii lõhki müüakse, et isegi põrandal magamisruumist puudu jääb ja mis kõige hullem – noored normaalse väljanägemisega pered vetsuukse vastu toetudes magama peavad. Ei teagi enam, kas anda esikoht kummalise tudupaiga valikul plastrestidel magavatele tänavakaupmeestele, kõrge viadukti kitsal käsipuul pilvitajatele, kes külje keeramisel enesetapuga riskivad või neile rongileiutajatele, kellele igal sammul kogemata peale astuda võib.

28. oktoober

Eile oli… päev. Vähemalt saime uue tööülesande. Nüüd aitame mingit reisifirmat promoda. Olin esialgul nii põnevil, et viimaks ometi uus teema. Kõrgharidusest kirjutamine ajab juba oksele. Aga see ei ole nii lihtne, sest toormaterjal on kehv. Või vähemalt puudulik. Kui me ka suudame oma kirjutistega inimesi tolle firma kodukale meelitada, siis tulemuseks võib olla, et klient pettub ka hästi kirjutatud artikli autoris, sest see koduleht on düsfunktsionaalne. Täielikult. Aga kahjuks teised ei mõista seda hästi ja ma ei suuda min jaoks hetkel ilmselget paremini seletada.
Aga veidi huumorit sai ka eile. Vaatasin korraks kogemata kõrval istuva vene praktikandi arvuti ekraanile ja seal ootas mind ees üsna huvitav vaatepilt. Suur-suur pilt lähinurga alt võetud meeste suguelunditest. Nojah. Ta märkas, et ma nägin või ma reageerisin kuidagi verbaalselt ja siis vabandas mu ees ning peitis näo kätesse, öeldes, et tegu on tema päevikuga vms. Ee??? Mind pani kogu olukord lihtsalt naerma. Et taban teise neiu töö ajal tööarvutis väga kompromiteerivat materjali uudistamas. Informeerisin siis teda sellest ka, et mida iganes tema näeb, näevad ka meie ülemused ja itimehed. Tragikoomiline olukord oli:D Aga Tusha ütles, et meil võivad küll keelatud olla sotsiaalmeedia ja tutvumissaidid, aga mitte hardcore pornograafia. Huvitav eks:D
Ahjaa… unustasin teile veel rääkida, kuidas üleeile üks tuvi mulle vastu pead lendas. Algul ei saanud ma üldse aru, misasi see sõidu pealt vastu mind põrkas, aga siis Tusha ütles, et seekli üks kibestunud ja inimestes pettunud linnuke, kes tõenäoliselt inimese süü läbi oma elu armastusest ilma jäi. Arusaadav tegelikult. Aga et ta just mulle vastu pead lennata otsustas. Kumb meist sellega rohkem haiget sai? Habras suleline või puupeast mina!?
Ja õhtul ostsime Tushaga muna, praadisime seda koos röstsaiaga esiti indiapäraseltvürtsidega ning siis emmepäraselt saiaraami sees. Mul on juba terve nädal tappev muna ja lihaisu ja nii ma üritangi pidevalt mõlemat otsida ja leida. Ja seejärel käisime shoppamas ja olin jälle tubli. Ei ostnud mitte ühtegi asja. Peale varuakude, mille osas mul ei olnud valikut, aga ikka veel on müstika, miks mu kaamera patakaid nii kiiresti tühjaks sööma on hakanud. Patakad pidid vägagi elujõulised olema. Ja kui elektroonikapoe müüa uusi akusid minu laadijasse proovis, läks hoopis see aparaat hulluks ja ta andis mulle teise kaasa koju proovimiseks. Loodan väga, et viga ongi laadijas, mitte kaameras. Tõesti ei taha seda jälle kallile India tuurile saata. Aga mind nii kiusatas eile veel ühtesid plätusid ostma. On üsna meelitav, kui vahelduseks 38/39 paras on ja ülimugav tundub. Aga ei suutnud endale hetkel seda kulu ära põhjendada. Eriti, kuna alates tänasest tuleb kindlasti palju ettenägematuid kulusid ja lihtsalt loodan, et rahadest välja tuleb. Kuigi pangaarve seis just väga vaimustust ei sisenda. Ei ole päris kindel, kas praegu enam ootamatult koju tuleku tarbeks piletirahagi jätkuks. Aga ega ma ju tegelikult tahagi veel koju tulla. Aga jah, tõenäoliselt ei kuule te minust rohkem enne ülejärgmist nädalat, sest ma olen Indiat avastamas. Ilusat aastavahetust teile ka:D

26-27. oktoober

Teisipäevast ei oska jälle nagu väga midagi rääkida. Tööl oli nagu… tööl ikka. Seejärel keerasime Valentinaga veidi ära ja laulsime kontorihoone trepi peal Barbie girli, kuni avastasime, et meie aktsiooniga ühines ka üks neiu, keda ma üldse ei tunne, emafirmast. Kultuuridevaheline kommunikatsioon missugune. Jalutasime kahekesi taas aieseci kontorisse, kus muidugi vajalikku isikut kokku lepitud kohtumisest hoolimata ei olnud, aga hiljem õnnestus V-l temaga siiski kakelda kõige üle, mis siin ja seal kontoris toimub. Mina seda kauaks pealt vaatama ei jäänud. Sain hoopis osa järjekordsest motikakokkupõrkeshowst ning siis läksime koos Harshiga Saurabhi poole.
Olen avastanud, et mul on täielik Twilighti sündroom. Ma ei hooliks, kui ta püüaks mulle haiget teha. Kui ta mind nalja pärast hammustab vms, siis on see segu valust ja mõnust. Aga kui miski talle haiget teeb kasvõi natukenegi, teeksin mida iganes, et sellele situatsioonile tagurpidi käik sisse lükata ja valu ära võtta. Ma olen lollakas, ma tean ja seekordne hullusehoog algas sellest, et tal läks midagi silma ja ei tulnud enam kuidagi välja, mis tähendas, et minu kõva mehe silmist hakkasid helitud pisarad voolama.. Aga armunud inimesed ongi üsna lollakad minu teada. Ja õhtul V-ga tüdrukute juttu ajades ütles ta, et Harsh vaatab mind ka hoopis teisiti kui kõiki teisi ehk siis ma ei ole selles kõiges vähemalt üksi. Oleme meie koos. Ja see on üks maailma parimaid tundeid.
Igatahes, tahtsin ju eilsest ka rääkida. Hommiku veetsin tööl netis kolistades ja taustauuringuid tehes. Lõunal käisime Tushaga Fatehgunjis, aga seekord oli see üsna keeruline ja aega võttev protsess ka oma transpordiga. Ja seejärel võtsin julguse kokku ning tulin töölt ära midagi ütlemata. Olulised inimesed muidugi teadsid mu plaanidest ja kuna ma ei taha panna neid olukorda, kus nad peaksid minu eest valetama, siis soovitasin igasugustele küsimustele vastata, et mu ära minekul olid personaalsed põhjused. Ometi on mul kahju, et just viimane nädal selline kahtlane välja näeb. Mõnikord harva ei oleks ju hullu. Aga seekord on tervis karuteene teinud ja teate ju küll, kui suure ampsu mu rahast ja ajast haigla varastas.
Aga jah, üsna varsti pärast lõunat siis läksin oma personaalseid asju ajama. Suutsin lausa tubli olla, sest mul oli kolmveerandtunnine auk, mis tuli veeta kaubamajas, mis asub meie ühe kontoriga samas hoones. Aga ma ei tahtnud ju kellegagi kokku põrgata ega ka asjatult raha raisata. Ja ei raisanudki. Proovisin küll selga üht koma teist, aga sinna prooviruumi juurde need jäidki. Miski ei olnud päris täiuslik ja mul sai aeg otsa. Ja siis… tuli närviline Vaibhav mulle järele. Nii naljakas. Minu intervjuu ja hoopis tema oli närvis samal ajal kui mina olin marurahulik.
Üldiselt läks hästi, aga ma ootasin midagi muud. Mingit kindlamat pakkumist. Aga seda neil ei olnud. Ometi tekkis paar huvitavat ideed ja eks näis, kuhu need välja viivad. Vähemalt midagigi teistmoodi. Ja Vaibhav muudkui üritas mind sundida sinna kolima igaks juhuks ja end üle viia laskma, millest ma üldse huvitatud ei olnud. Ja samas muudkui usutles, et miks ma rohkem ei pingutanud ja miks ma üldse elevil ei ole. Aga kui ma oleks maksimaalselt elevil olnud, oleksin ka maksimaalselt löödud praegu, sest kõik ei läinud ju päris nii nagu ma tahtsin ja mingi maybe peale ma kogu oma elu kokku ei paki ning mujale üle ei vii. Lisaks on siin ju üks väga tähtsaks muutunud inimene, kes mulle õhtul bussi vastu tuli ning kellega koos taas üks ilus öö veedetud sai. Ahjaa, avastasin, et seal on võimalik leida nii palju variante gelatost, mida ma siin üldse näinud ei ole. Kuigi olen ikka veel kahtlev selle ehtsuses. Mälestustes on ikka teistsugune. Peaks laskma Valentinal proovida.

Pilte-pilte nati

And that's how you have fun!

Mega eks? Peale prügi on Indias ka väga palju ilu

Kodune stepwell ehk natuke ilu

Kodus enne järjekordset Navratri üritust

Üks omapärane arusaam templist kodulinna lähedal.

25. oktoober

Hommik algas närvesöövalt. Alustasin taas haiglast, sest ikka veel oli vaja kätte saada mingid testitulemused ning kõik parandatud paberid. Algas kõik imelihtsalt. Analüüsi vastused – täiesti normaalsed, muidugi – sain kätte kahe minutiga. Aga siis läks keeruliseks. Sain joosta üles, alla, üles, keldrisse, arstile, registratuuri, arstile jne jne jne. kui alguses öeldi üks minuti, siis varsti oli kaks minutit, mis muutus kahekümneks, pärast mida paluti veel viisteist minutit oodata. Siis veel viis. Veel viisteist. Veel hetk. Veel kümme. Ja nii kaks tundi. Lõpuks olin täitsa kuri, et no kuidas nad aru ei saa, et mul on vaja kõiki pabereid. Neid, mis näitavad haiglasse minemise põhjust ja arsti otsuseid; uuringute tulemusi ja tšekke. Kadunud olid muidugi kõik esialgsed paberid, mis üldse muutmist ei vajanudki ja kui teisi asju prinditi mulle välja x-arv koopiaid, siis siinsed arsti vastuvõttu kajastavad paberid on käsikirjalised ja võimatud taastada, kui üles ei leia. Lõpuks ei suutnud enam päris rahulik olla selle ühe juurest teise juurde jooksmise ning blame game’i peale ja ütlesin, et kuulge. Teie kaotasite need ära, mitte mina. Ja teie süül läksid kõik ümber tegemisele. Ja siis öeldi mulle, et oota veel üks tund. Rohkem aga ei mallanud oodata. Ähvardasin õhtul tagasi tulla ja otsustasin ikkagi tööle ka jõuda. Niigi palju sel nädalal tervise pärast puudunud. Rääkisin Harshile ka, kui jobud nad on kohe, kui raha käes on ja ta lubas õhtul minuga kaasa jälle tulla.
Lugesin siis minuteid tööpäeva lõpuni, mitte et oleks väga tahtnud tagasi kaklema minna. Aga Harsh on nüüd mu absoluutne kangelane. Umbes viieteist minutiga ilmusid isegi sellised paberid, mida ma ei oodanud, välja, sest ta käis ja tegi kisa. Õnneks oli ta ka nii palju tark olnud, et ütles reedel õele, et too kõik välja saadetud dokumendid ükshaaval logiraamatusse kirja paneks. Ja nüüd lasi ta mul all receptionis istuda, kuni ise õega koos logiraamatus näpuga järge ajas. Ja imekombel ilmusidki kõik paberid välja. Muidugi igaüks süüdistas teist osapoolt laiskuses ja lohakuses. Minu jaoks eriti vahet ei olegi. Aga enam sinna tagasi küll ei kisu. Kuigi mu arst ootab mind kuu aja pärast tagasi uue retsepti järgi. Nui neljaks, saan selle mujalt ka. Ei ole rohkem seda jama vaja. Aga jah, hüppasin Harshile tänaval kaela, sest lihtsalt nii hea meel oli.
Seejärel käisime söömas ja ajasime uut nabarõngast edutult taga. Ja siis… ja siis… saime üle saja aasta Muditiga kokku. Ta on viimaks oma peaaegu kahenädalaselt reisilt tagasi ja see tundus igavikuna. Mitte, et me muidu kogu aeg nina pidi koos oleksime, aga ta on siiski üks kõige ägedamaid inimesi siin. Tema tuleb ja kallistab keset tänavat siis, kui tahab, mitte siis, kui sobiv aeg on. Ja ta tahtis mind näha. Muretses vist. Ning käskis järgmine kord ühte teise kohta minna. Ostsime kuhja puuvilju ja läksime poiste juurde, kus sai veel nalja. Meil õnnestus nimelt suurepäraseid pisikesi viinamarju osta – teine kord üldse siin viinamarju süüa. Ja siis mul oli mängutuju. Juhuslikult mu teine pool ei ole üldse armukade ja kuna hetkel mängib ta millegipärast mõttega: neli kuud seksita, siis ta tahtiski, et Muditi veidi noriksin sel teemal. Nojah. Ja te ju teate mind. Kuigi eile arutlesime Harshiga selle üle, mis meil ühist on, siis vähemalt norimine on üks. Lihtsalt võtted veidi erinevad. Niisiis mängisin Muditiga, aga mitte julmalt. Selles mängus ei olnud kaotajaid. Kõigil oli lõbus, kui Mudit tuligi mu suust väikest viinamarja ära võtma:D Ja kui Harsh siis viimaks aru sai, et ma mängisin tegelikult ju nende mõlemaga, pidevalt mõlema reaktsioone jälgides, siis ta ütles, et ma ei olegi nii rumal. Mida iganes:D
Vahel tahaks, et ta oleks veidigi armukade. Et vahel harvagi norimine teda ka mõjutaks. Aga ei. Ka eile, kui jälle kahekesi jäime, ta lihtsalt naeris. Laginal. Ja ütles, et mis mõtet on tal protesteerida, kui selline flirtimine on lihtsalt osa minu olemisest. Aga neljast kuust ei tulnud küll midagi välja. Selleks oleme me liiga meielikud:D
Ühe naljaka lubaduse sundis ta ka mind pimesi andma. Et ma temast kunagi üheski raamatus ei kirjuta. Põhjust ma veel ei tea, aga püüan ta soovi austada. Eriti irooniline oli Riinu eilse hommiku kiri selles valguses, sest ta soovitas mul mõned oma Harshiga seotud mõtted raamatusse raiuda:D Ja kui seda Harshile rääkisin, väitis ta, et näed. Ta oskab mu mõtteid lugeda. Nii et see siin saab olema ainus koht, kus te meist lugeda saate. Kuigi mulle saab olema raske oma elu üldse kusagil tsenseerida. Rohkem kui ma siin blogis teen.
Ahjaa… seda nalja ka, et kui eile möödaminnes Muditile mainisin, et mu emmel on sünnipäev, siis tema esimene reaktsioon oli, et tema tahab õnne soovida. Hoiatasin teda, et see on kallis lõbu, aga ühel hetkel nad siiski arutasid Harshiga midagi hindis ja tulemuseks oligi kõne mu emmele vastu ööd:D Ma pidin end pooleks naerma. Ja emme naeris ka, et kas Mudit on julgem kui Harsh. Aga ühe telefon, teise julgus ja minu poolt info õige numbri kohta. Ja emme sai inglise keelt praktiseerida ja ma sain ka vähemalt mõne sõna temaga sünnipäeva puhul rääkida. Aga nii tahaks kohupiimakooki, mis on siin üsna võimatu missioon.