Teisipäevast ei oska jälle nagu väga midagi rääkida. Tööl oli nagu… tööl ikka. Seejärel keerasime Valentinaga veidi ära ja laulsime kontorihoone trepi peal Barbie girli, kuni avastasime, et meie aktsiooniga ühines ka üks neiu, keda ma üldse ei tunne, emafirmast. Kultuuridevaheline kommunikatsioon missugune. Jalutasime kahekesi taas aieseci kontorisse, kus muidugi vajalikku isikut kokku lepitud kohtumisest hoolimata ei olnud, aga hiljem õnnestus V-l temaga siiski kakelda kõige üle, mis siin ja seal kontoris toimub. Mina seda kauaks pealt vaatama ei jäänud. Sain hoopis osa järjekordsest motikakokkupõrkeshowst ning siis läksime koos Harshiga Saurabhi poole.
Olen avastanud, et mul on täielik Twilighti sündroom. Ma ei hooliks, kui ta püüaks mulle haiget teha. Kui ta mind nalja pärast hammustab vms, siis on see segu valust ja mõnust. Aga kui miski talle haiget teeb kasvõi natukenegi, teeksin mida iganes, et sellele situatsioonile tagurpidi käik sisse lükata ja valu ära võtta. Ma olen lollakas, ma tean ja seekordne hullusehoog algas sellest, et tal läks midagi silma ja ei tulnud enam kuidagi välja, mis tähendas, et minu kõva mehe silmist hakkasid helitud pisarad voolama.. Aga armunud inimesed ongi üsna lollakad minu teada. Ja õhtul V-ga tüdrukute juttu ajades ütles ta, et Harsh vaatab mind ka hoopis teisiti kui kõiki teisi ehk siis ma ei ole selles kõiges vähemalt üksi. Oleme meie koos. Ja see on üks maailma parimaid tundeid.
Igatahes, tahtsin ju eilsest ka rääkida. Hommiku veetsin tööl netis kolistades ja taustauuringuid tehes. Lõunal käisime Tushaga Fatehgunjis, aga seekord oli see üsna keeruline ja aega võttev protsess ka oma transpordiga. Ja seejärel võtsin julguse kokku ning tulin töölt ära midagi ütlemata. Olulised inimesed muidugi teadsid mu plaanidest ja kuna ma ei taha panna neid olukorda, kus nad peaksid minu eest valetama, siis soovitasin igasugustele küsimustele vastata, et mu ära minekul olid personaalsed põhjused. Ometi on mul kahju, et just viimane nädal selline kahtlane välja näeb. Mõnikord harva ei oleks ju hullu. Aga seekord on tervis karuteene teinud ja teate ju küll, kui suure ampsu mu rahast ja ajast haigla varastas.
Aga jah, üsna varsti pärast lõunat siis läksin oma personaalseid asju ajama. Suutsin lausa tubli olla, sest mul oli kolmveerandtunnine auk, mis tuli veeta kaubamajas, mis asub meie ühe kontoriga samas hoones. Aga ma ei tahtnud ju kellegagi kokku põrgata ega ka asjatult raha raisata. Ja ei raisanudki. Proovisin küll selga üht koma teist, aga sinna prooviruumi juurde need jäidki. Miski ei olnud päris täiuslik ja mul sai aeg otsa. Ja siis… tuli närviline Vaibhav mulle järele. Nii naljakas. Minu intervjuu ja hoopis tema oli närvis samal ajal kui mina olin marurahulik.
Üldiselt läks hästi, aga ma ootasin midagi muud. Mingit kindlamat pakkumist. Aga seda neil ei olnud. Ometi tekkis paar huvitavat ideed ja eks näis, kuhu need välja viivad. Vähemalt midagigi teistmoodi. Ja Vaibhav muudkui üritas mind sundida sinna kolima igaks juhuks ja end üle viia laskma, millest ma üldse huvitatud ei olnud. Ja samas muudkui usutles, et miks ma rohkem ei pingutanud ja miks ma üldse elevil ei ole. Aga kui ma oleks maksimaalselt elevil olnud, oleksin ka maksimaalselt löödud praegu, sest kõik ei läinud ju päris nii nagu ma tahtsin ja mingi maybe peale ma kogu oma elu kokku ei paki ning mujale üle ei vii. Lisaks on siin ju üks väga tähtsaks muutunud inimene, kes mulle õhtul bussi vastu tuli ning kellega koos taas üks ilus öö veedetud sai. Ahjaa, avastasin, et seal on võimalik leida nii palju variante gelatost, mida ma siin üldse näinud ei ole. Kuigi olen ikka veel kahtlev selle ehtsuses. Mälestustes on ikka teistsugune. Peaks laskma Valentinal proovida.
Olen avastanud, et mul on täielik Twilighti sündroom. Ma ei hooliks, kui ta püüaks mulle haiget teha. Kui ta mind nalja pärast hammustab vms, siis on see segu valust ja mõnust. Aga kui miski talle haiget teeb kasvõi natukenegi, teeksin mida iganes, et sellele situatsioonile tagurpidi käik sisse lükata ja valu ära võtta. Ma olen lollakas, ma tean ja seekordne hullusehoog algas sellest, et tal läks midagi silma ja ei tulnud enam kuidagi välja, mis tähendas, et minu kõva mehe silmist hakkasid helitud pisarad voolama.. Aga armunud inimesed ongi üsna lollakad minu teada. Ja õhtul V-ga tüdrukute juttu ajades ütles ta, et Harsh vaatab mind ka hoopis teisiti kui kõiki teisi ehk siis ma ei ole selles kõiges vähemalt üksi. Oleme meie koos. Ja see on üks maailma parimaid tundeid.
Igatahes, tahtsin ju eilsest ka rääkida. Hommiku veetsin tööl netis kolistades ja taustauuringuid tehes. Lõunal käisime Tushaga Fatehgunjis, aga seekord oli see üsna keeruline ja aega võttev protsess ka oma transpordiga. Ja seejärel võtsin julguse kokku ning tulin töölt ära midagi ütlemata. Olulised inimesed muidugi teadsid mu plaanidest ja kuna ma ei taha panna neid olukorda, kus nad peaksid minu eest valetama, siis soovitasin igasugustele küsimustele vastata, et mu ära minekul olid personaalsed põhjused. Ometi on mul kahju, et just viimane nädal selline kahtlane välja näeb. Mõnikord harva ei oleks ju hullu. Aga seekord on tervis karuteene teinud ja teate ju küll, kui suure ampsu mu rahast ja ajast haigla varastas.
Aga jah, üsna varsti pärast lõunat siis läksin oma personaalseid asju ajama. Suutsin lausa tubli olla, sest mul oli kolmveerandtunnine auk, mis tuli veeta kaubamajas, mis asub meie ühe kontoriga samas hoones. Aga ma ei tahtnud ju kellegagi kokku põrgata ega ka asjatult raha raisata. Ja ei raisanudki. Proovisin küll selga üht koma teist, aga sinna prooviruumi juurde need jäidki. Miski ei olnud päris täiuslik ja mul sai aeg otsa. Ja siis… tuli närviline Vaibhav mulle järele. Nii naljakas. Minu intervjuu ja hoopis tema oli närvis samal ajal kui mina olin marurahulik.
Üldiselt läks hästi, aga ma ootasin midagi muud. Mingit kindlamat pakkumist. Aga seda neil ei olnud. Ometi tekkis paar huvitavat ideed ja eks näis, kuhu need välja viivad. Vähemalt midagigi teistmoodi. Ja Vaibhav muudkui üritas mind sundida sinna kolima igaks juhuks ja end üle viia laskma, millest ma üldse huvitatud ei olnud. Ja samas muudkui usutles, et miks ma rohkem ei pingutanud ja miks ma üldse elevil ei ole. Aga kui ma oleks maksimaalselt elevil olnud, oleksin ka maksimaalselt löödud praegu, sest kõik ei läinud ju päris nii nagu ma tahtsin ja mingi maybe peale ma kogu oma elu kokku ei paki ning mujale üle ei vii. Lisaks on siin ju üks väga tähtsaks muutunud inimene, kes mulle õhtul bussi vastu tuli ning kellega koos taas üks ilus öö veedetud sai. Ahjaa, avastasin, et seal on võimalik leida nii palju variante gelatost, mida ma siin üldse näinud ei ole. Kuigi olen ikka veel kahtlev selle ehtsuses. Mälestustes on ikka teistsugune. Peaks laskma Valentinal proovida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar