Eile olin jälle high
Muidugi närvivapustuseni jõudsin ka peaaegu. Meil pidi jälle loeng olema. Õigemini mul pidi olema. Vist juba kirjutasin, et sellest näpistati suur jupp ära mingi tähtpäeva tõttu, sest abitöölised ei olnud nõus õhtul kauem tööl olema. Minul ja tudengitel ei olnud selle vastu midagi. Ja siis vahetult enne loengu algust, kui olin veel sada korda ümber mõelnud, kuidas kõige paremini kõik korraldada, öeldi mulle möödaminnes, et pean natuke kannatama, sest kohe algab järjekordne läptoppide demo. Et kas on ok. Ütlesin vihaga, et ei ole. Ja nad ei saa aru, miks ei ole okei, kui valmistad ette kahetunnise loengu ning siis see poole lühemaks tehakse. Muidugi tudengid jäid veidi hiljaks ka. Ehmatasin vaeseid neiusid siis oma äkilise „ei“-ga, aga kasu sellest polnud. Pärast Tusha ütles, et arvutitüüp jäi julmalt poolteist tundi hiljaks. Tudengid olid ka tema järel oodanud mõnda aega ja siis välja sööma vms läinud. Ja nüüd siis lasti sel arvutijobul minu loengusse sisse sõita.
Kohe meelega kritiseerisin sellist käitumist hiljem tüübi kuuldes. Üsna neutraalselt isegi. Aga ta vaatas mulle kutsasilmadega otsa hüvasti jättes. No kui ülbe saab olla? Jääda nii palju ette teatamata hiljaks ja siis loengu ajal telefoniga rääkida!?
Aga meie loeng läks üllatavalt hästi. Mina küll ei kurda nende tudengite interaktiivsuse üle. Minu meelest suhtlevad nad täitsa piisavalt. Mängivad kaasa. Vastavad küsimustele. Kehakeelest võib lugeda, et ka kuulavad aktiivselt ning mõtlevad uue info üle. Ja nalja saab nendega ka. Ma ei tahagi olla surmtõsine õppejõud. Kellelgi pole nii ju tore. Ja kui ma saan neile samad teadmised edasi anda palju meeldivamas vormis… miks mitte!?
Saime isegi soovitud ajaks valmis ja mul oli hea meel näha, et ka tudengid olid kurvad, et me hetke plaani järgi kohtuma parimal juhul pooleteist kuu pärast. Mis on naeruväärne. Eks Tusha saab veel paar korda tunniplaani ringi teha. Aga sellises vormis ei ole asjal erilist mõtet ega efekti. Igatahes, andsin neile portsu kodutööd, mis minu meelest on täitsa huvitav. Loodetavasti nad teevad ära ka. Kuigi see ei ole just väga lihtne. Tahan neile natuke elu õpetada. Panna nad mängult alluvatele ette kandma muudatusi töökohas. Aga nad said vaid üldise teema. Ja enne kõne võivad mult täiendavat infot küsida. Kõne ajal peavad nad aga valmis olema publiku kõigiks küsimusteks. Ettevalmistuse harjutus.
Pärast loengut olin jälle ülevas meeleolus, aga varbale siiski ei jõudnud. Tegime hoopis tüdrukute õhtu Valentinaga. Tegin lõpuks pediküüri. Kuulasin Ganeshi plaati. Õpetasin Valentinat meikima ja siis vaatasime nutufilmi poole ööni.
Muidugi närvivapustuseni jõudsin ka peaaegu. Meil pidi jälle loeng olema. Õigemini mul pidi olema. Vist juba kirjutasin, et sellest näpistati suur jupp ära mingi tähtpäeva tõttu, sest abitöölised ei olnud nõus õhtul kauem tööl olema. Minul ja tudengitel ei olnud selle vastu midagi. Ja siis vahetult enne loengu algust, kui olin veel sada korda ümber mõelnud, kuidas kõige paremini kõik korraldada, öeldi mulle möödaminnes, et pean natuke kannatama, sest kohe algab järjekordne läptoppide demo. Et kas on ok. Ütlesin vihaga, et ei ole. Ja nad ei saa aru, miks ei ole okei, kui valmistad ette kahetunnise loengu ning siis see poole lühemaks tehakse. Muidugi tudengid jäid veidi hiljaks ka. Ehmatasin vaeseid neiusid siis oma äkilise „ei“-ga, aga kasu sellest polnud. Pärast Tusha ütles, et arvutitüüp jäi julmalt poolteist tundi hiljaks. Tudengid olid ka tema järel oodanud mõnda aega ja siis välja sööma vms läinud. Ja nüüd siis lasti sel arvutijobul minu loengusse sisse sõita.
Kohe meelega kritiseerisin sellist käitumist hiljem tüübi kuuldes. Üsna neutraalselt isegi. Aga ta vaatas mulle kutsasilmadega otsa hüvasti jättes. No kui ülbe saab olla? Jääda nii palju ette teatamata hiljaks ja siis loengu ajal telefoniga rääkida!?
Aga meie loeng läks üllatavalt hästi. Mina küll ei kurda nende tudengite interaktiivsuse üle. Minu meelest suhtlevad nad täitsa piisavalt. Mängivad kaasa. Vastavad küsimustele. Kehakeelest võib lugeda, et ka kuulavad aktiivselt ning mõtlevad uue info üle. Ja nalja saab nendega ka. Ma ei tahagi olla surmtõsine õppejõud. Kellelgi pole nii ju tore. Ja kui ma saan neile samad teadmised edasi anda palju meeldivamas vormis… miks mitte!?
Saime isegi soovitud ajaks valmis ja mul oli hea meel näha, et ka tudengid olid kurvad, et me hetke plaani järgi kohtuma parimal juhul pooleteist kuu pärast. Mis on naeruväärne. Eks Tusha saab veel paar korda tunniplaani ringi teha. Aga sellises vormis ei ole asjal erilist mõtet ega efekti. Igatahes, andsin neile portsu kodutööd, mis minu meelest on täitsa huvitav. Loodetavasti nad teevad ära ka. Kuigi see ei ole just väga lihtne. Tahan neile natuke elu õpetada. Panna nad mängult alluvatele ette kandma muudatusi töökohas. Aga nad said vaid üldise teema. Ja enne kõne võivad mult täiendavat infot küsida. Kõne ajal peavad nad aga valmis olema publiku kõigiks küsimusteks. Ettevalmistuse harjutus.
Pärast loengut olin jälle ülevas meeleolus, aga varbale siiski ei jõudnud. Tegime hoopis tüdrukute õhtu Valentinaga. Tegin lõpuks pediküüri. Kuulasin Ganeshi plaati. Õpetasin Valentinat meikima ja siis vaatasime nutufilmi poole ööni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar