Üks tuttav saatis sõnumi, et pööraksin tähelepanu unikaalsele kuupäevale 20.10.2010. Oligi unikaalne päev. Ja täiesti vastupidine eelmisele. Võiks öelda, et lausa maagiline.
Juba hommik algas paremini. Vaibhav helistas ja soovis õnne, sest mind oodati viimaks ometi intervjuule. Reedeks. Tundus ideaalne.
Töö osas oli ka üsna okei. Ajasin Valentina väitel itipoisid stressi, sest hakkasime üle pika aja taas meie webiga tööle ja seal on lihtsalt nii palju teha. Veel hullem. Ümber teha. Sundisin end ka kolm kehvemapoolset artiklit SEO jaoks kirjutama. Minu meelest polnud tulemus koera sabagi väärt, sest need teemad on end minu jaoks ammendanud, aga tellijad olid rahul.
Ja õhtu oli ka huvitav. Vahetult tööpäeva lõpus teavitas ülemus mind lühidalt uutmoodi komandeeringust pühapäeva öösel. Läheme põhimõtteliselt samasse kohta, kuhu tahtsingi sel nädalavahetusel minna, aga suure tõenäosusega midagi peale töö teha ei jõuagi ja lõvidest sõidan lähedalt mööda ainult. Nuuks. Aga huvitav on ikkagi. Sõidame terve öö osariigi teise otsa mingit seminari pidama. Otseloomulikult reklaamiti see välja minu nimega ja minust tehti viisakonsultant. Ja mulle isegi ei öeldud. Kui siis hingamisharjutusi tehes neile rahulikult öelda püüdsin, et teinekord palun siiski mulle eelnevalt teavitada minu nime kusagil kasutamisest, sain vastuseks, et don’t worry. Me teeme sellest reklaamist pilti ja siis saad kõigile sõpradele näidata! Vähemalt Valentinale tundus see sama kummaline kui mulle. Õnneks. So not the point ju! Point on hoopis see, et esiteks minu nimi ja minu maine on äga tugevas seoses ja minu nime kahjustamisega ei saa riskida. Teiseks tunduksid nad ise naeruväärsed, kui siis keegi reklaami peale minuga kontakti võtaks ja ma üldse matsu ei jagaks, ei oskaks isegi bluffida, sest ei teaks, tagamaid. Aga okei. Vähemalt mingi muutus rutiinis. Küsisin ülemuselt, kas lubatud Lõuna-India reisist on nüüd midagi kuulda olnud ja üllatuseks sain positiivse, aga ebamäärase vastuse.
Aga nüüd tööväliste juttude juurde. Stressasin jälle ajakitsikuse tõttu, sest pidin jõudma neljakümne viie minuti jooksul sööma, Tushaga vesipiipu valima ja Piyushi juurde, sest ta oli saatnud ekspromptkorras kutse mingile instrumentaalmuusika kontserdile. Ei saanud küll täpselt aru, mis-kus, aga järgisin jälle filosoofiat, et parem kahetseda tehtut, mitte tegemata jätmisi. Ja siis mitte nagu juba piisavalt tihe graafik ei oleks, ei suutnud Tusha oma rolleri võtmeid kusagilt leida. Viimaks nad siiski välja tulid ja suutsime peaaegu graafikus püsida. Aga seiklusi oli oi-oi, kui palju.
Esimene peatus oli Subway, kus oli chicken tikka päev ja kus on alati super teenindus. Kui aga sealt välja sain, ründas mind kohe koera kombel haukuv laps rahatopsikuga. Vähemalt uus lähenemine. Olin küll valmis kerjustega kokku põrkama, aga mitte inim-koerlastega. Kuigi tüüp väga pealetükkivalt mind patsutas ja Tusha rolleri peal kõõlus – peaaegu sama nahaalselt, kui mõni nädal tagasi kerjuste perekond, kes ei lasknud auto uksi enda järel sulgeda – jäi ta seekord sama rikkaks või vaeseks edasi.
Järgmisena avastasime väga muljetavaldava vesipiibupoe ja isegi tulid vanad tarkused meelde. Aga kahjuks hinnad olid Euroopa tasemel ja seega otsustasime mujal õnne proovida ehk kolmest peatusest vähem kui kolmveerand tunni jooksul sai seitse.
Teel nägin veel kohutavat vaatepilti, kuidas rollerijuht jalgratturi lihtsalt pikali sõitis ja rattur suure kaarega oma sõidukilt maha lendas. Nägi väga valus välja, kuigi tüüp tõusis üsna kerge sammuga püsti ning tegi nägu, et kõik on korras. Aga just sellepärast kardangi ma ikka veel siinset liiklust.
Vesipiip jäi siiski ostmata, aga avastasin ühe vägeva poe, kus müüakse siinmaal unikaalseid asju. Ja peksin end mõttes nii palju, sest olen seal kõrvalpoes korduvalt käinud. Anyway, seatl saab m&m komme ja After Eight’e ja ingveriõlut, mida mul oli au esmakordselt maitsta. Lisaks midagi Kinder Bueno laadset ning pan’e valges šokolaadis. Poe maiustuste valik paneb üldse suu vett jooksma. Viin sinna teinekordki raha, ma usun.
Seejärel sai jälle nalja. Kuna nüüd lõpuks oli samuti graafikust maas Piyush koos albaanlasest Doriga mulle järele jõudnud, pidin kiiresti üle tee kalpsama, aga teel kohtas mind mees, kelle tööks teiste kingi läikima lüüa. Pakkuski mulle lahkelt teenust mu plätad särama panna vaid paari ruupia eest. Ei tahtnud aga tüüp aru saada, et selliseid plätusid ei ole füüsiliselt võimalik puhastada. Parima tahtmise korral viksib vaid mu varbad ära. Sõna „ei“ aga ei kuulunud tema leksikoni ja siis ta jälitas mind nii innukalt, et jalutasin vales suunas ja ei saanud enam üle tee, kuni Piyush appi tuli. Ingveriõlu oli naljakas. Magus jook, mis teeb kõhu soojaks. Aga ei mingit alkoholi.
Õhtu aga läks aina paremaks. Me läksime Laxmi Vilas paleesse, kuhu ma polnudki veel päriselt sattunud. Küll lähedale, aga see pole päris see. Lisaks oli eilne üritus tõeline muusikagurmaanide ning eliidi kokkutulek. Mul on nii kahju, et esimese poole kontserdist maha magasin.
Kõik oli nii maagiline, sest palee oli täisvalgustuses ja paljud ei näe seda ealeski, sest kuninga palee lööb särama vaid eriüritustel, kuhu lihtrahvas ei pääsegi. Toit oli super. Inimesed igas mõttes haritud ning nendega oli huvitav vestelda. Ja muusika… ma ei ole kunagi olnud eriline klassikalise muusika fänn, aga... wow. Seekordne india muusika oli nii intensiivne, nii hinge pugev. Mõtlesin vaid August Rush. August Rush!!! Seda ei saa paremini sõnadesse panna. Panin Piyushi soovitusel silmad kinni ja lasin mõtetel minna omasoodu. Ometi jäi muusika minuga.
Vahepeal panime palee peale putku, sest ma tahtsin veidi sügavamale piiluda selles imelises majas, mille külastamise vastu mul enne erilist huvi üldse polnudki. Lisaks sai Dori oma profikaameraga mängida ja kaamerad ei ole seal muidu eriti teema. Olin tõeliselt vaimustuses tervikust. See koht. See muusika. Need inimesed. See atmosfäär. Isegi prožektorite valguses sillerdav ämblikuvõrk aknavõre sees ei tekitanud minus vastikust, vaid vaimustust. See säras kuldselt. Nii tahtsin pilti sellest, aga oli liiga valge ja siis Piyush lõhkus kogemata võrgu üldse ära.
Kuulasime veel muusikat nii kaua, kui võimalik ja veidi kauemgi ,sest tegelikult teised inimesed juba ootasid Piyushi õhtusöögile. Ja siis võtsime vastu kutse nendega liha ja rummi manustamises ühineda. Minu esimesed rummikatsetused Indias. Avastasin, et suudan tumedat rummi ka peaaegu puhtalt juua, kui seda veidi laimimahlaga vürtsitada ning siis klaasiääred masalase sidruniga üle käia. Väga huvitav kombinatsioon tuleb Chat Masalaga. See on siis selline vürtsisegu, mida kasutatakse puuviljade maitsestamiseks. Ei saa küll aru, miks peaks keegi tahtma seda teha, aga turg on tootele selgelt olemas. Ja kaks korda õhtu jooksul liha süüa – mida veel võib üks vaba hing Indias tahta!?
Unustasin teile rääkida viimaste päevade loomaterrorist. Esmaspäeval šokeeris mind Harsh veidi, kui avastas, et üks mu lemmikpatsikumme on tehtud jänese karvadest ja üritas sundida mind lubama, et enam kunagi loomi millekski peale toidu ei tarvita. Ideoloogiliselt olen nõus, et loomi ei tohiks vaid oma edevuse nimel piinata. Aga samas mul on see kingituseks saadud mega patsikumm, nahast rahakott ja mõned saapad-vööd. Ei taha neid minema viskama ka hakata. Lisaks on see eesti kultuuriruumis nii normaalne eluviis. Seega natuke rääkisime sellest, aga lubadusi keegi ei jaganud. Kuigi oleksin ju võinud lubada, et see on uus algus ja kui vanad asjad on oma elu ära elanud, siis uusi loomseid asemele ei osta. Ei ole ju tegelikult nii hädasti nahksaapaid vaja. Kuigi ühed mu lemmikkingad on ka nahast, just meenus.
Sellele järgneval päeval võtsid loomateema üles taimetoitlastest kolleegid. Üsna sürr mõte, et üks mu karu mõõtu kolleeg ei söö isegi mitte mune, sest muna on elu algus. Anyway, nad üritasid meilt ühe PETA loomapiinamisvideoga lihaisu ära ajada. Vaatasime viisakalt ära. Jah, nõus, et loomapiinamine on kole. Aga ei, ei jäta liha söömata. Kusjuures kõige mõjuvam PETA põhjendus lihast loobumiseks oli hoopis, et keegi ei peaks tapmisega leiba teenima. Ega minu meelest ka timukaks olemine ei saa tore olla. Aga samas kas taim tahab rohkem, et teda tapetaks, söödaks ja hiljem – vabandust – välja s*tutaks? Seega vaatasin video ära ja küsisin lõpus demonstratiivselt Valentinalt, kas ta tahab nüüd lõunale minna. Ja läksimegi. Teised naersid selle peale, aga tegelikult ei naernud ka.
Ja siis kolmas õhtu möödus Piyushi juures kunstitudengite seltsis, kes kõiki tabusid ignoreerivad, joovad, suitsetavad india lehesigarette ja söövad looma kombel liha. Kõige naljakam oli üks seltskonna edevam tüdruk, kel vanust välja paistvalt 19 aastat, kõik kõrist alla läks kiiremas korras ja nii mõnigi sügavam suitsumahv kopsu tõmmatud sai. Ja kui ta siis rääkis sellest, kuidas talle alko pähe ei hakka ja põhjendas sellega, kuidas ta noorena tihti ehk kaks korda kuus jõi, siis vaatasime Doriga üksteisele hämmingus otsa, teadmata, milline neist kolmest väitest kõige absurdsem ja naljakam oli. See, et ta leiab, et oli millalgi enne oma 19 eluaastat noor ja enam mitte? See, et ta kaks korda kuus alko tarbimist tihti joomiseks nimetab või see, et ta ei saa aru, kui selgelt ta juba joobes oli. Dori on endine baarmen, nii et tal võis ka päris irooniline olla. Ja minu sõpradest, kes alati täis peaga vastupidist tõestada püüavad, olete te juba palju kuulnud. Oli nunnu näha taas, mida kujutab endast üks 19, kogu elu veel ees ja mõtiskleda, kas sai ka ise kord selline oldud. Sama naiivne. Sama bravuurikas. Samavõrd valmis kõigile kogu aeg oma lahedust tõestama.
Korraks tekkis sel õhtul deja vu’st hirm ka, sest kell oli paljune, olin jälle seal ja laual voolas alkohol. Aga seekord ei olnud me kaksi ja tundub, et ta ei proovigi mind enam kuidagi puutuda. Aktsepteerib teise mehe märke mu küljes. Ja tema juurde kuuluvust. Ja maandusin vastu ööd väga rahulolevana koju, püüdes vältida mõtteid ees ootavast raskest teisest nädala poolest.
Juba hommik algas paremini. Vaibhav helistas ja soovis õnne, sest mind oodati viimaks ometi intervjuule. Reedeks. Tundus ideaalne.
Töö osas oli ka üsna okei. Ajasin Valentina väitel itipoisid stressi, sest hakkasime üle pika aja taas meie webiga tööle ja seal on lihtsalt nii palju teha. Veel hullem. Ümber teha. Sundisin end ka kolm kehvemapoolset artiklit SEO jaoks kirjutama. Minu meelest polnud tulemus koera sabagi väärt, sest need teemad on end minu jaoks ammendanud, aga tellijad olid rahul.
Ja õhtu oli ka huvitav. Vahetult tööpäeva lõpus teavitas ülemus mind lühidalt uutmoodi komandeeringust pühapäeva öösel. Läheme põhimõtteliselt samasse kohta, kuhu tahtsingi sel nädalavahetusel minna, aga suure tõenäosusega midagi peale töö teha ei jõuagi ja lõvidest sõidan lähedalt mööda ainult. Nuuks. Aga huvitav on ikkagi. Sõidame terve öö osariigi teise otsa mingit seminari pidama. Otseloomulikult reklaamiti see välja minu nimega ja minust tehti viisakonsultant. Ja mulle isegi ei öeldud. Kui siis hingamisharjutusi tehes neile rahulikult öelda püüdsin, et teinekord palun siiski mulle eelnevalt teavitada minu nime kusagil kasutamisest, sain vastuseks, et don’t worry. Me teeme sellest reklaamist pilti ja siis saad kõigile sõpradele näidata! Vähemalt Valentinale tundus see sama kummaline kui mulle. Õnneks. So not the point ju! Point on hoopis see, et esiteks minu nimi ja minu maine on äga tugevas seoses ja minu nime kahjustamisega ei saa riskida. Teiseks tunduksid nad ise naeruväärsed, kui siis keegi reklaami peale minuga kontakti võtaks ja ma üldse matsu ei jagaks, ei oskaks isegi bluffida, sest ei teaks, tagamaid. Aga okei. Vähemalt mingi muutus rutiinis. Küsisin ülemuselt, kas lubatud Lõuna-India reisist on nüüd midagi kuulda olnud ja üllatuseks sain positiivse, aga ebamäärase vastuse.
Aga nüüd tööväliste juttude juurde. Stressasin jälle ajakitsikuse tõttu, sest pidin jõudma neljakümne viie minuti jooksul sööma, Tushaga vesipiipu valima ja Piyushi juurde, sest ta oli saatnud ekspromptkorras kutse mingile instrumentaalmuusika kontserdile. Ei saanud küll täpselt aru, mis-kus, aga järgisin jälle filosoofiat, et parem kahetseda tehtut, mitte tegemata jätmisi. Ja siis mitte nagu juba piisavalt tihe graafik ei oleks, ei suutnud Tusha oma rolleri võtmeid kusagilt leida. Viimaks nad siiski välja tulid ja suutsime peaaegu graafikus püsida. Aga seiklusi oli oi-oi, kui palju.
Esimene peatus oli Subway, kus oli chicken tikka päev ja kus on alati super teenindus. Kui aga sealt välja sain, ründas mind kohe koera kombel haukuv laps rahatopsikuga. Vähemalt uus lähenemine. Olin küll valmis kerjustega kokku põrkama, aga mitte inim-koerlastega. Kuigi tüüp väga pealetükkivalt mind patsutas ja Tusha rolleri peal kõõlus – peaaegu sama nahaalselt, kui mõni nädal tagasi kerjuste perekond, kes ei lasknud auto uksi enda järel sulgeda – jäi ta seekord sama rikkaks või vaeseks edasi.
Järgmisena avastasime väga muljetavaldava vesipiibupoe ja isegi tulid vanad tarkused meelde. Aga kahjuks hinnad olid Euroopa tasemel ja seega otsustasime mujal õnne proovida ehk kolmest peatusest vähem kui kolmveerand tunni jooksul sai seitse.
Teel nägin veel kohutavat vaatepilti, kuidas rollerijuht jalgratturi lihtsalt pikali sõitis ja rattur suure kaarega oma sõidukilt maha lendas. Nägi väga valus välja, kuigi tüüp tõusis üsna kerge sammuga püsti ning tegi nägu, et kõik on korras. Aga just sellepärast kardangi ma ikka veel siinset liiklust.
Vesipiip jäi siiski ostmata, aga avastasin ühe vägeva poe, kus müüakse siinmaal unikaalseid asju. Ja peksin end mõttes nii palju, sest olen seal kõrvalpoes korduvalt käinud. Anyway, seatl saab m&m komme ja After Eight’e ja ingveriõlut, mida mul oli au esmakordselt maitsta. Lisaks midagi Kinder Bueno laadset ning pan’e valges šokolaadis. Poe maiustuste valik paneb üldse suu vett jooksma. Viin sinna teinekordki raha, ma usun.
Seejärel sai jälle nalja. Kuna nüüd lõpuks oli samuti graafikust maas Piyush koos albaanlasest Doriga mulle järele jõudnud, pidin kiiresti üle tee kalpsama, aga teel kohtas mind mees, kelle tööks teiste kingi läikima lüüa. Pakkuski mulle lahkelt teenust mu plätad särama panna vaid paari ruupia eest. Ei tahtnud aga tüüp aru saada, et selliseid plätusid ei ole füüsiliselt võimalik puhastada. Parima tahtmise korral viksib vaid mu varbad ära. Sõna „ei“ aga ei kuulunud tema leksikoni ja siis ta jälitas mind nii innukalt, et jalutasin vales suunas ja ei saanud enam üle tee, kuni Piyush appi tuli. Ingveriõlu oli naljakas. Magus jook, mis teeb kõhu soojaks. Aga ei mingit alkoholi.
Õhtu aga läks aina paremaks. Me läksime Laxmi Vilas paleesse, kuhu ma polnudki veel päriselt sattunud. Küll lähedale, aga see pole päris see. Lisaks oli eilne üritus tõeline muusikagurmaanide ning eliidi kokkutulek. Mul on nii kahju, et esimese poole kontserdist maha magasin.
Kõik oli nii maagiline, sest palee oli täisvalgustuses ja paljud ei näe seda ealeski, sest kuninga palee lööb särama vaid eriüritustel, kuhu lihtrahvas ei pääsegi. Toit oli super. Inimesed igas mõttes haritud ning nendega oli huvitav vestelda. Ja muusika… ma ei ole kunagi olnud eriline klassikalise muusika fänn, aga... wow. Seekordne india muusika oli nii intensiivne, nii hinge pugev. Mõtlesin vaid August Rush. August Rush!!! Seda ei saa paremini sõnadesse panna. Panin Piyushi soovitusel silmad kinni ja lasin mõtetel minna omasoodu. Ometi jäi muusika minuga.
Vahepeal panime palee peale putku, sest ma tahtsin veidi sügavamale piiluda selles imelises majas, mille külastamise vastu mul enne erilist huvi üldse polnudki. Lisaks sai Dori oma profikaameraga mängida ja kaamerad ei ole seal muidu eriti teema. Olin tõeliselt vaimustuses tervikust. See koht. See muusika. Need inimesed. See atmosfäär. Isegi prožektorite valguses sillerdav ämblikuvõrk aknavõre sees ei tekitanud minus vastikust, vaid vaimustust. See säras kuldselt. Nii tahtsin pilti sellest, aga oli liiga valge ja siis Piyush lõhkus kogemata võrgu üldse ära.
Kuulasime veel muusikat nii kaua, kui võimalik ja veidi kauemgi ,sest tegelikult teised inimesed juba ootasid Piyushi õhtusöögile. Ja siis võtsime vastu kutse nendega liha ja rummi manustamises ühineda. Minu esimesed rummikatsetused Indias. Avastasin, et suudan tumedat rummi ka peaaegu puhtalt juua, kui seda veidi laimimahlaga vürtsitada ning siis klaasiääred masalase sidruniga üle käia. Väga huvitav kombinatsioon tuleb Chat Masalaga. See on siis selline vürtsisegu, mida kasutatakse puuviljade maitsestamiseks. Ei saa küll aru, miks peaks keegi tahtma seda teha, aga turg on tootele selgelt olemas. Ja kaks korda õhtu jooksul liha süüa – mida veel võib üks vaba hing Indias tahta!?
Unustasin teile rääkida viimaste päevade loomaterrorist. Esmaspäeval šokeeris mind Harsh veidi, kui avastas, et üks mu lemmikpatsikumme on tehtud jänese karvadest ja üritas sundida mind lubama, et enam kunagi loomi millekski peale toidu ei tarvita. Ideoloogiliselt olen nõus, et loomi ei tohiks vaid oma edevuse nimel piinata. Aga samas mul on see kingituseks saadud mega patsikumm, nahast rahakott ja mõned saapad-vööd. Ei taha neid minema viskama ka hakata. Lisaks on see eesti kultuuriruumis nii normaalne eluviis. Seega natuke rääkisime sellest, aga lubadusi keegi ei jaganud. Kuigi oleksin ju võinud lubada, et see on uus algus ja kui vanad asjad on oma elu ära elanud, siis uusi loomseid asemele ei osta. Ei ole ju tegelikult nii hädasti nahksaapaid vaja. Kuigi ühed mu lemmikkingad on ka nahast, just meenus.
Sellele järgneval päeval võtsid loomateema üles taimetoitlastest kolleegid. Üsna sürr mõte, et üks mu karu mõõtu kolleeg ei söö isegi mitte mune, sest muna on elu algus. Anyway, nad üritasid meilt ühe PETA loomapiinamisvideoga lihaisu ära ajada. Vaatasime viisakalt ära. Jah, nõus, et loomapiinamine on kole. Aga ei, ei jäta liha söömata. Kusjuures kõige mõjuvam PETA põhjendus lihast loobumiseks oli hoopis, et keegi ei peaks tapmisega leiba teenima. Ega minu meelest ka timukaks olemine ei saa tore olla. Aga samas kas taim tahab rohkem, et teda tapetaks, söödaks ja hiljem – vabandust – välja s*tutaks? Seega vaatasin video ära ja küsisin lõpus demonstratiivselt Valentinalt, kas ta tahab nüüd lõunale minna. Ja läksimegi. Teised naersid selle peale, aga tegelikult ei naernud ka.
Ja siis kolmas õhtu möödus Piyushi juures kunstitudengite seltsis, kes kõiki tabusid ignoreerivad, joovad, suitsetavad india lehesigarette ja söövad looma kombel liha. Kõige naljakam oli üks seltskonna edevam tüdruk, kel vanust välja paistvalt 19 aastat, kõik kõrist alla läks kiiremas korras ja nii mõnigi sügavam suitsumahv kopsu tõmmatud sai. Ja kui ta siis rääkis sellest, kuidas talle alko pähe ei hakka ja põhjendas sellega, kuidas ta noorena tihti ehk kaks korda kuus jõi, siis vaatasime Doriga üksteisele hämmingus otsa, teadmata, milline neist kolmest väitest kõige absurdsem ja naljakam oli. See, et ta leiab, et oli millalgi enne oma 19 eluaastat noor ja enam mitte? See, et ta kaks korda kuus alko tarbimist tihti joomiseks nimetab või see, et ta ei saa aru, kui selgelt ta juba joobes oli. Dori on endine baarmen, nii et tal võis ka päris irooniline olla. Ja minu sõpradest, kes alati täis peaga vastupidist tõestada püüavad, olete te juba palju kuulnud. Oli nunnu näha taas, mida kujutab endast üks 19, kogu elu veel ees ja mõtiskleda, kas sai ka ise kord selline oldud. Sama naiivne. Sama bravuurikas. Samavõrd valmis kõigile kogu aeg oma lahedust tõestama.
Korraks tekkis sel õhtul deja vu’st hirm ka, sest kell oli paljune, olin jälle seal ja laual voolas alkohol. Aga seekord ei olnud me kaksi ja tundub, et ta ei proovigi mind enam kuidagi puutuda. Aktsepteerib teise mehe märke mu küljes. Ja tema juurde kuuluvust. Ja maandusin vastu ööd väga rahulolevana koju, püüdes vältida mõtteid ees ootavast raskest teisest nädala poolest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar