Tantsupalavik
Ja algaski see hullumeelne aega. Eile õhtul sõitsime töölt otse vanalinna hullumeelselt ülerahvastatud turule, kus igal hetkel mõni kaherattaline sinust signaalitades üle sõita võib, et sealt siis Piyushi abiga üleelatava hinnaga Navratri ehteid osta. Täitsa edukalt saime hakkama, kuigi ajagraafikust kinni pidamisest polnud juttugi ja kuigi mulle meeldivad sealsed pisikesed poed, ajavad need inimummikud, liiklusohtlikud olukorrad ja pealetükkivad keelepuudulikud: what you want? Lausega alustavad müüjad mu kiirelt marru. Üldiselt vastan sellisele lähenemisele: nothing.
Õnnestuski minna täpselt sinna garbale, kuhu tahtsin ehk siis siinse suurima ülikooli kaunite kunstite osakonna kuulsale peole, kus külalised vaid vaadata võivad. Kõik paistsid seal Piyushi tundvat ja sain tuttavaks ka kunstnikuga, kes minust sünnipäevaks pildi maalis. Enne veel tegime söögipeatuse Sajaji baugis ja sõime Piyushi ema vürtsist, aga maitsvat toitu. Suutsin sel õhtul patustada nii vürtsise kui piimse reegli vastu, aga mitte meelega ja väikestes kogustes. Huvitav, kas mul on ka nüüd paha tüdruku maine küljes vastu ööd meesterahvaga pargis olemise pärast!?
Tagasi peo juurde, sealsed kostüümid on kõige julgemad, trendiloojad, aga sealsed tantsud kõige traditsioonilisemad ja keerulisemad. Üliõpilased, kes seal tantsida tohivad, pidid ligi kaks nädalat alati enne tantse õppima ja selle kuuga ligi kakskümmend kilo kaalu kaotama. Täitsa reaalne, kui nad igal õhtul neli tundi tantsivad, aga see nägi nii äge välja. Üritasin paigal istudes samme meelde jätta ja peaaegu suutsin ka, aga ikka pole kindel, kas järgi teha oskaks.
Öösel käisime veel kookospiima imemas ja sain teada, kus täpsemalt üks praktikant end kevadel surnuks sõitis purjus peaga. Selgus, et tema roller on ikka veel sama koha peal ja et olen sealt korduvalt mööda jalutanud, midagi aimamata.
Täna hommikul aga oli viimane Art of Livingu osa. Ei maganudki sisse. Oli tore. Tegime rohkem füüsilist ja see oli väga lahe. Tahan jõuda tasemeni, kus suudan kõiki harjutusi erilise pingutuse ning valuta teha. Viimaks jõudsime ka turiseisu ning lootoseasendini, mida ma ikka teha ei suuda ja kahtlen, kas üldse kunagi suutma hakkan. Kuna mul oli aega oma traditsiooni järgi kella edasi lükates rahulikult ärgata, ei olnud ma ka nii unine, kuigi uneaeg oli vast lühemgi kui varem. Tunnis oli tore ja see lõppes ühise hommikusöögiga, mille üks osalev pere meile valmistas. Muidugi ikka korralikult vürtsine, aga võib-olla nende nõue „not spicy“ tähendab lihtsalt „not so spicy’t“. Oli maitsev, igatahes. Seejärel viidi meid veel autoga töökoha ukse ette, kuigi palusime vaid, et keegi meid rikšadeni aitaks. Veel mitmed inimesed kutsusid meid enda koju külla ja tegime grupipilte. Natuke kurb oli lahkuda, aga mitte väga. Nüüd on meil ülesanne vähemalt 90 päeva vapralt kodus samu harjutusi iga päev edasi teha, et tunda nende tõelist mõju. Aga reaalsuses peaks see elustiiliks muutuma.
Homme läheme siis Ahmedabadi turistitama ja ühtlasi rongipiletijahile. Oma blondiinsuses suutsin alguses lasta sekretäril bussipiletid valele päevale broneerida, seejärel õigele, veel üle küsida, kas ta ikka broneeris ja nüüdseks on asjad niipidi, et lasin tal piletid taas tühistada, sest saksa noormees tuleb meiega kaasa ning tema firma annab meile auto ja juhi. Fancy. Jälle üks näide, kuidas Indias vahel asjad iseenesest lahenevad. Ja tundub, et Giri reisiga võib ka üsna hästi minna. Kui just ülemused väga kõvasti ei prööka, et paari vaba päeva tahame.
Asjad liiguvad üldse taas ülesmäge. Kuigi ikka veel kahtlen siin vahel oma mõistuses, sest inimesed ütlevad siin väga harva välja, kui miski neile vastumeelt on. Aga siis teevad vastupidi kokku lepitule või väidavad, et pole olnud, pole midagi lubanud. Lubadus pidi üldse ainult see olema, kui kasutad sõna promise. Kindel kõneviis veel pole see. Ma tulen, ma teen ei tähenda seda, et ma tegelikult ka tulen ja teen. See on nagu võib-olla. Vaidlesin välja vähemalt ametliku kuupalga ja nii väga tahaks Suurt Ülemust nelja silma all tabada ning kõik muud asjad ka korda saada. Kaua võib! Aga ta sõitis täna puhkusele lõunasse. Eriti aus siis, et lõuna puhkust lubati hoopis meile ja nüüd pole sellest enam juttugi. Ületundide ega öötundide eest siiani keegi maksnud ei ole, aga tavatundide puudujäägid võetakse hooga palgast maha. Ja arvutada meie raamatupidajad ka ei oska! Urisesin jälle korralikult. Ei saa küll, öelda, et minu jooganädal elu stressivabamaks automaatselt muutnud oleks. Ei suuda alati rahulikuks jääda ja kõike aktsepteerida. Aga vähemalt tundub, et ehk saab meie loengutega kõik korda.
Ja algaski see hullumeelne aega. Eile õhtul sõitsime töölt otse vanalinna hullumeelselt ülerahvastatud turule, kus igal hetkel mõni kaherattaline sinust signaalitades üle sõita võib, et sealt siis Piyushi abiga üleelatava hinnaga Navratri ehteid osta. Täitsa edukalt saime hakkama, kuigi ajagraafikust kinni pidamisest polnud juttugi ja kuigi mulle meeldivad sealsed pisikesed poed, ajavad need inimummikud, liiklusohtlikud olukorrad ja pealetükkivad keelepuudulikud: what you want? Lausega alustavad müüjad mu kiirelt marru. Üldiselt vastan sellisele lähenemisele: nothing.
Õnnestuski minna täpselt sinna garbale, kuhu tahtsin ehk siis siinse suurima ülikooli kaunite kunstite osakonna kuulsale peole, kus külalised vaid vaadata võivad. Kõik paistsid seal Piyushi tundvat ja sain tuttavaks ka kunstnikuga, kes minust sünnipäevaks pildi maalis. Enne veel tegime söögipeatuse Sajaji baugis ja sõime Piyushi ema vürtsist, aga maitsvat toitu. Suutsin sel õhtul patustada nii vürtsise kui piimse reegli vastu, aga mitte meelega ja väikestes kogustes. Huvitav, kas mul on ka nüüd paha tüdruku maine küljes vastu ööd meesterahvaga pargis olemise pärast!?
Tagasi peo juurde, sealsed kostüümid on kõige julgemad, trendiloojad, aga sealsed tantsud kõige traditsioonilisemad ja keerulisemad. Üliõpilased, kes seal tantsida tohivad, pidid ligi kaks nädalat alati enne tantse õppima ja selle kuuga ligi kakskümmend kilo kaalu kaotama. Täitsa reaalne, kui nad igal õhtul neli tundi tantsivad, aga see nägi nii äge välja. Üritasin paigal istudes samme meelde jätta ja peaaegu suutsin ka, aga ikka pole kindel, kas järgi teha oskaks.
Öösel käisime veel kookospiima imemas ja sain teada, kus täpsemalt üks praktikant end kevadel surnuks sõitis purjus peaga. Selgus, et tema roller on ikka veel sama koha peal ja et olen sealt korduvalt mööda jalutanud, midagi aimamata.
Täna hommikul aga oli viimane Art of Livingu osa. Ei maganudki sisse. Oli tore. Tegime rohkem füüsilist ja see oli väga lahe. Tahan jõuda tasemeni, kus suudan kõiki harjutusi erilise pingutuse ning valuta teha. Viimaks jõudsime ka turiseisu ning lootoseasendini, mida ma ikka teha ei suuda ja kahtlen, kas üldse kunagi suutma hakkan. Kuna mul oli aega oma traditsiooni järgi kella edasi lükates rahulikult ärgata, ei olnud ma ka nii unine, kuigi uneaeg oli vast lühemgi kui varem. Tunnis oli tore ja see lõppes ühise hommikusöögiga, mille üks osalev pere meile valmistas. Muidugi ikka korralikult vürtsine, aga võib-olla nende nõue „not spicy“ tähendab lihtsalt „not so spicy’t“. Oli maitsev, igatahes. Seejärel viidi meid veel autoga töökoha ukse ette, kuigi palusime vaid, et keegi meid rikšadeni aitaks. Veel mitmed inimesed kutsusid meid enda koju külla ja tegime grupipilte. Natuke kurb oli lahkuda, aga mitte väga. Nüüd on meil ülesanne vähemalt 90 päeva vapralt kodus samu harjutusi iga päev edasi teha, et tunda nende tõelist mõju. Aga reaalsuses peaks see elustiiliks muutuma.
Homme läheme siis Ahmedabadi turistitama ja ühtlasi rongipiletijahile. Oma blondiinsuses suutsin alguses lasta sekretäril bussipiletid valele päevale broneerida, seejärel õigele, veel üle küsida, kas ta ikka broneeris ja nüüdseks on asjad niipidi, et lasin tal piletid taas tühistada, sest saksa noormees tuleb meiega kaasa ning tema firma annab meile auto ja juhi. Fancy. Jälle üks näide, kuidas Indias vahel asjad iseenesest lahenevad. Ja tundub, et Giri reisiga võib ka üsna hästi minna. Kui just ülemused väga kõvasti ei prööka, et paari vaba päeva tahame.
Asjad liiguvad üldse taas ülesmäge. Kuigi ikka veel kahtlen siin vahel oma mõistuses, sest inimesed ütlevad siin väga harva välja, kui miski neile vastumeelt on. Aga siis teevad vastupidi kokku lepitule või väidavad, et pole olnud, pole midagi lubanud. Lubadus pidi üldse ainult see olema, kui kasutad sõna promise. Kindel kõneviis veel pole see. Ma tulen, ma teen ei tähenda seda, et ma tegelikult ka tulen ja teen. See on nagu võib-olla. Vaidlesin välja vähemalt ametliku kuupalga ja nii väga tahaks Suurt Ülemust nelja silma all tabada ning kõik muud asjad ka korda saada. Kaua võib! Aga ta sõitis täna puhkusele lõunasse. Eriti aus siis, et lõuna puhkust lubati hoopis meile ja nüüd pole sellest enam juttugi. Ületundide ega öötundide eest siiani keegi maksnud ei ole, aga tavatundide puudujäägid võetakse hooga palgast maha. Ja arvutada meie raamatupidajad ka ei oska! Urisesin jälle korralikult. Ei saa küll, öelda, et minu jooganädal elu stressivabamaks automaatselt muutnud oleks. Ei suuda alati rahulikuks jääda ja kõike aktsepteerida. Aga vähemalt tundub, et ehk saab meie loengutega kõik korda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar