oktoober 18, 2010

16. oktoober

Oli üsna raske päev. Ülemus on tagasi koos hulga uute segaste soovidega. Lisaks sellele on mul vist jälle mingi haigus. Klammerdusin päev läbi tooli külge ning tegin hingamisharjutusi, et oma keha kontrollida ja ikka jõudsin mõnel korral tõeliselt napilt vetsu. Ma vihkan seda tunnet nii väga. Selle probleemiga ei anna teeselda ka, et kõik hästi on. Ja veel rohkem ajas marru see, et tahtsin tol päeval nii palju ära teha. Oli ammu kokku lepitud õhtusöök tüübiga, kellega järgmisel nädalal lõvisid vaatama minema pidime ja kes just meiega kokku saamiseks Barodasse tuli. Oli viimane varba õhtu, millest kindlasti osa võtta tahtsin. Lisaks palju närveldamist pühapäeva teemal, sest ideid oli palju, plaane ja pakkumisi ka, aga kuidagi ei hakanud asjad sujuma. Mulle meeldib asju organiseerida, aga mind ajab närvi see lõputu venitamine ning let’s see suhtumine. Siin ei ole lihtsalt võimalik inimestega kokku leppida, et saame see kell seal kokku. Meid on nii ja nii palju ning kohti sõidukites naa palju. Läheme sinna, sinna ja sinna. Ei tohiks ju väga raske olla. Aga on võimatu. Lisaks olin juba oma haavatavuses üliemotsionaalne.
Elasin raskustega üle õhtusöögi. Too tüüp oli tore – tegi meile välja isegi – aga ka veidi kummaline. Rääkis ülikiiresti ja arusaamatult. Ei vaadanud üldse otsa. Tundus väga närviline. Pärast Valentina küsis, et kust ma selle hullu leidsin. Ei hakanud mainima, et nemad leiavad mind. Aga okei… tegelikult teeme talle tõenäoliselt veidi liiga. Ju ta oligi lihtsalt veidi närvis uute inimestega kohtumise tõttu. Tegelikult peaks ju olema üsna suure kaliibri ärimees. Aga kurb asi on see, et suure tõenäolisusega jääb lõviretk seekord tema ootamatute tööasjade tõttu ära. Lihtsalt, jälle see, et miks ei võida sellest mind varem teavitada? Jõudsin juba vabad päevad küsida.
Tantsima ma aga minna ei julgenudki. Vajusin hoopis ei tea, kui mitme aja järel varakult voodisse ja Valentina läks teiste praktikantidega. Mina aga tegin selgelt enda jaoks õige valiku, sest hommikuks oli väga palju parem ja sain siiski koos teistega ringi tiirutada, pidevalt silmadega lähimat vetsu otsimata. Lisaks ajas mind närvi see, kuidas olin sunnitud erinevatele inimestele seletama oma järjekordset piinlikku haigushoogu ning kõik mehed siis kohe paanikasse läksid ja mind haiglasse viia tahtsid. Vaihav ähvardas lausa Ahmedabadist siia sõita mu kätt hoidma. Ning üks uus tuttav, keda ma veel näinudki ei ole, lubas mu samuti arsti juurde sõidutada. Harshi paanikas pilk oli veel kõige raskem taluda. Seepärast ma tavaliselt talle igast tervisejamast ei räägigi. Aga vähemalt kõige hullema päeva elasin üle. Kahjuks kardan, et see ei jää viimaseks.

Kommentaare ei ole: