18. oktoober

Veel üks päev, kus sajas suunas sikutatakse
Töö ei edene üldse. Ei oska, ei suuda, ei taha enam nii. Igaüks tahab midagi. Aga omavahel kokku lepitud ei saa, mida tahavad. Igaüks peab ka enda asja kõige prioriteetsemaks. Aga mingit mõistlikku tööjaotust ei ole. Lisaks ei saa ma enam tagasi lükata väidet, et mul on nohu ja kolleegid norivad mind mitte kvalifitseeruvate nunnude aevastuste pärast.
Õhtul on plaanis kõigi probleemide kiuste kinno Söö. Palveta. Armasta’t vaatama ning pärast tööd Harshiga kokku saada. Ootangi lihtsalt tööpäeva lõppu. Hakkan aru saama, miks mu eelkäija kolme kuuga alla andis, asjad kokku korjas ja ära tuli. Kui tundub, et seisad justkui vesiliivas. Rabele, palju rabeled, vajud aina sügavamale. Mõõnale ei järgne selles vallas tõus. Tõusuks on vaja muutusi. Suuri muutusi. Samas ei tahaks ju nõrk näida ning koju tulla. India vastu ei ole mul midagi. Eile just arutasime isekeskis, et osa praktikante paistab Indiat viisakusest tolereerivat, teised on õppinud seda armastama sellisena nagu ta on. Ma ei teagi, kumba kategooriasse ma kuulun. Tahaks loota, et kohanejate hulka. Aga ei taha olla lõputult tolerantne. Tahaks saada sellest kuuest kuust mõjusama kogemuse/tulemuse kui kehvapoolne päevitus. Ahjaa… aasta nali on see, et kolleeg väitis, et hakkan hindu moodi minema. No ei tea…
Ahjaa, täna uurisin natuke diivanisurfi võimalusi Diwali reisi ajaks ja saime nõusoleku ööbida Jaipuri lähedal elevandifarmis. Nagu kui palju lahedam veel olla saaks? Aina rohkem kordi päeva jooksul mõtlen, et mis oleks kui tuleks lihtsalt töölt ära ja reisiks ringi? Erilist rahalist vahet ju ei oleks. Hariduslikku ka mitte. Aga samas on siin ka väga palju toredaid inimesi, filosoofiaga: guest is god.
Niisiis ükskord läkski plaanikohaselt. Veetsime paar tundi lihtsalt kaisus olles ja üksteist norides. Ja siis ta viis mu kinno. See oli natuke seiklusrikkam. Kõigepealt sõi rahaautomaat taas tema kaardi ära, aga seekord võttis ta ise kõike rahulikumalt, olles end juba siinse kombe kohaselt tšekiraamatuga varustanud. Pärast seda, kui liinibuss oli meid peaaegu teelt välja lükanud, sõime kiiresti Macis õhtust ja ma sain kala üle ma ei tea, kui mitme aja ning siis läks tema tööle, mina kinno.
Kuigi olen nii palju lugenud ja kuulnud, et see film ei ole suurem asi, ei nõustu ma seekord massiga. Mulle meeldis. Usun, et mul oli ka meie seltskonnast kõige naljakam, sest naerda sai Itaalia ja India üle ja arvake, millise kahe rahvuse esindajatega ma kinos käisin. Lisaks pani film mind kõvasti ka enda elu üle järele mõtlema. Oma õnne otsingute üle. Olen ju minagi Itaalias käinud ja nüüd Indias midagi uut jahtimas.
Mõtlesin ka palju oma praegusele suhtele. Kui eluterve see on või äkki ikka ei ole? Mulle tundub, et ta õpetab mind oma egost üle olema, aga samas veel ei murra seda. Ta võib mu pisarateni vihaseks ajada või hingates värisema panna enesekontrolli hoidmise nimel. Aga samas olen üsna kindel, et ta hoolib ka tohutult. Et ta ei teeks mulle meelega haiget, aga ma olen täiesti nõus ka mõningast valu üle elama. Nii imelik kui see ka ei ole, ma olen tema kõrval nii palju muutunud. Paindlikumaks. Alla andlikumaks. Samas ennast valitsevamaks ja selle koha pealt ei ole ma veel otsustanud, kui hea või halb see on. Kas peaks end pidevalt tagasi hoidma või rohkem nõudma, karjuma, üritama elu oma ootustega vastavusse viia. Eile šokeeris ta ka mind veidi öeldes, et ta eks helistas sooviga uuesti proovida. Olin veidi sõnatu, sest nad on lahus juba aastaid. Aga ei teadnud, kuidas peaksin reageerima. Ühest küljest ei taha seista tema õnne teel ees. Teisest küljest… aga mis minu õnnest saab? Ta peab ise oma valikud tegema ja usun, et minu pisarad või sõim siin kasuks ei tule. Kui ta tahab minuga koos olla, siis on tal selleks võimalus ja kui ei taha, siis… mõtlen sellele siis, kui pean. Mitte varem. Seega olin vait ja hoidsin kõik mõtted/hirmud endale.
Ühest küljest tundub see suhe nii harmooniline, teisest aga olen pidevalt kikivarvul. Vahel tahaks temalt rohkem reaktsioone näha, välja meelitada. Aga mis siis, kui need mulle ei meeldi? Ja ikka veel ei tee ma alati vahet tema naljal ja tõsisel jutul. Kas pidev kohanemine käibki suureks kasvamise juurde? Või peaks otse ütlema, kui midagi tahan? Vahel tahaks teda raputada. Tahaks näha, mida ta tegelikult mõtleb. Kas see suhe üldse kuhugi viib… Kuidas ma jälle sellise sõltuvusliku suhteni jõudsin? Ja kuidas see seekord lõpeb? Hetkel ei taha, et lõppeks. Tahaks, et teda oleks lihtsam lugeda. Aga samas ei taha ka. Temaga on ju huvitav. Tundub, et ta on minu jaoks alati olemas, kui mul teda tegelikult vaja on, aga ei hüppa minu tujude peale. On ise tugev isiksus.