Pärast paari tundi und pidime Ahmedabadi sõitma. Ja sõitsime ka. Isegi hingamisharjutusi tegime enne kohusetundlikult. Valisin oma hingamiskohaks terrassi. Igaühel peab kindel koht olema. Huvitav, kuidas see siis käib, kui ma kodus ei ole parasjagu?
Ahmedabadis oli… ma ei teagi. Tore. Ärritav. Lõbus. Ärritav. Kõige ärritavam oli ootamine. Viimased vajalikud rongipiletid saime imelihtsalt kohe, kui õige ostukoha üles leidsime. Isegi mingeid dokumente ei küsitud, aga juba traditsiooni kohaselt saime lisainfot ankeedile kanda, mille jaoks kahtagi ei olnud. No minugi poolest. Kui mu passinumber neid kuidagi aitab.
Seejärel läksime hommikus sööma ja järgmisena plaanisime uuesti rongijaama liikuda, et seal Nayara ja kellegagi veel kohtuda, sest selgus, et nad on ka linnas ja just sama eesmärgiga. Samaks ajaks samasse kohta rongipileteid ostmas. Ja siis läks lahti üksteise järgi ootamine. Kõigepealt ootasime Vaibhavi, kes lubas meile giidiks tulla. Siis ootasime sööki. Siis läksime tagasi rongijaama, sest Valentina ei võinud ju telefonis küsida, kas teised tüdrukud tahavad koos meiega Ahmedabadis ringi käia või mitte ning mitut autot meil vaja on. Siis ootasime rongijaamas autos pikalt, sest osa rahvast planeeris oma reise ja ostis pileteid. Usun, et neil oli suuresti kodutöö tegemata, sest neil läks nii kaua, et Florian läks närvi ja neile järele. Seejärel tuli Vaibhav tagasi mulle seltsiks, kuni mul lõplikult üle viskas, sest meil oli munemisele kulunud kolm tundi ja sõidule endale vähem. Tahtsin siiski midagi näha ka Ahmedabadis enne pimedat, sest otseloomulikult ei suutnud keegi välja mõelda ka korrektset plaani, mida nad näha tahavad. Niisiis astusin autost välja, püha viha täis, ja hakkasin jalutama. Muidugi üsna kohe pärast seda said teised valmis ja olid pahased, et nüüd mind taga otsima pidid. Ma olin niigi närvis. Kõik mulle tänaval midagi müüa üritavad inimesed ajasid mu päris kurjaks ja siis võimetus kokku leppida, mis edasi saab, viis mu sinna punkti, kus tahtsin kõigele ja kõigile käega lüüa. Aga hoidsin end tagasi ja järgmisena avastasin end inimesi ääreni täis olevast autost. Selgus, et ka meie uus töökaaslane oli nende hulgas. Kui Vaibhav mulle teda kui väga lühikeste juustega tüdrukut kirjeldas, siis ma veel ei teadnud, et meie uus kolleeg on kiilakas. Paras julgus. Nagu Indias valge inimesena niigi vähe pilke püüaks.
Igatahes, käisime Gandhi aashramis, mis oli igav ja seejärel hargnesime. Suurem seltskond läks samale teele, mis me kaks nädalat tagasi ette võtsime ja meie üritasime midagi uut välja mõelda. Vaibhav oli kuidagi eriliselt otsustusvõimetu, lisaks puhisevalt pahas tujus ning ajas jälle oma joru sellest, kuidas mind armastab. Ta väitis, et ei saa mulle rahulikult rääkida, mis tal viga on, sest siis on mul ka halb tuju, aga ei mõistnud, et teised tunnetavad kaaslase halba tuju ka siis, kui ta ei selgita ja see mõjutab neid ikka.
Tema paha tuju kiuste käisime ühes eriliseks peetavas mošees ja imeilusas sikhi templis, mille ümbruses ahvid pahandust tegid ning elus esimest korda nägin kakat auto katusel. Üsna müstiline, kuidas kaka katusele saab. Just arutasime Valentinaga, et võib-olla nii ongi parem, sest keegi ei astu selle sisse.
Viimaks selgus ka Vaibhavi paha tuju põhjus. Nimelt on ta terve nädala urisenud, sest nägi Emmanueli peol mu teisi sõpru ning talle ei meeldi neist ükski. Väitis, et Piyush, Sujit ja Harsh on kõik samast puust ja kasutavad naisi lihtsalt ära. Et mina armastan Harshi, aga tema on tõenäoliselt juba vanemate valikul kellegagi kihlatud.
Nõme, et ta kahtlusi mu pähe istutada püüdis. Nagunii tulevad need vahel ilma kõrvalise abita ise ka. Aga et ta võttis korraga juhuslikult ette kolm noormeest, kellega siin rohkem suhtlema olen juhtunud, tekitas minus paha tunde. Esiteks, kaks neist vihkavad teineteist. Ühte ei usalda mina ka täielikult, aga teine tundub väge äge ja on aus selle suhtes, et ei otsigi püsisuhet. Ja selles polegi midagi halba, kui ta tüdrukutes valelootusi ei tekita. Lisaks on ta üks vähestest inimestest, kes ei ole siin proovinud mulle püksi pugeda ja on suhtunud positiivselt sellesse, et mul india päritolu poisssõber juba tekkinud on.
Igatahes, koju jõudsime läbi liiklusummikute ja McDonaldsi peatuse üsna hilja, et siis kähku-kähku end valmis seada ja siiski teiste praktikantidega koos garbatama jõuda. Taaskord saime rikšajuhilt petta nii masina kui marsruudi poolest ja politsei, kes oli küll käepärast, otsustas juhi kasuks. Tropikari. Olin nii kuri, et ei tahtnud enam tantsima minnagi. Lisaks oli Tusha kadunud ning ma ei kuulnud telefonis hästi, mida ta räägib. Teisalt kamandati meid kibekiiresti koos teiste aiesecaritega kusagile minema, sest meil olid mingid eritingimused tasuta vip-käigust sisenemiseks. Mitte, et mingit vahet oleks olnud.
Tantsisime mõnda aega ja siis pidi Harsh mulle järgi tulema. Millegipärast kahtlen, et lubadustest hoolimata temaga koos mõnele garbale satun. Öö oli… ilus. Mina, traditsioonilistes riietes. Tema… kirglikum kui tavaliselt ja selgelt mingit oma fantaasiat jahtimas. Lisaks saime rääkida selgeks need mõtted, mida Vaibhav mulle pähe panna üritas ja mulle tundub ikka, et ma ei ole nii halb inimeste tundmises. Et temaga koos olemine ei ole viga. Ta ei luba mulle mingeid suhkrumägesid, sest teab, et lubasin emale mitte siin mehele minna ning arvab, et pole õige aeg – ja ega ma ei tahagi seda kõike, aga tundub, et ta on minuga aus ja koos on hea.
Ahmedabadis oli… ma ei teagi. Tore. Ärritav. Lõbus. Ärritav. Kõige ärritavam oli ootamine. Viimased vajalikud rongipiletid saime imelihtsalt kohe, kui õige ostukoha üles leidsime. Isegi mingeid dokumente ei küsitud, aga juba traditsiooni kohaselt saime lisainfot ankeedile kanda, mille jaoks kahtagi ei olnud. No minugi poolest. Kui mu passinumber neid kuidagi aitab.
Seejärel läksime hommikus sööma ja järgmisena plaanisime uuesti rongijaama liikuda, et seal Nayara ja kellegagi veel kohtuda, sest selgus, et nad on ka linnas ja just sama eesmärgiga. Samaks ajaks samasse kohta rongipileteid ostmas. Ja siis läks lahti üksteise järgi ootamine. Kõigepealt ootasime Vaibhavi, kes lubas meile giidiks tulla. Siis ootasime sööki. Siis läksime tagasi rongijaama, sest Valentina ei võinud ju telefonis küsida, kas teised tüdrukud tahavad koos meiega Ahmedabadis ringi käia või mitte ning mitut autot meil vaja on. Siis ootasime rongijaamas autos pikalt, sest osa rahvast planeeris oma reise ja ostis pileteid. Usun, et neil oli suuresti kodutöö tegemata, sest neil läks nii kaua, et Florian läks närvi ja neile järele. Seejärel tuli Vaibhav tagasi mulle seltsiks, kuni mul lõplikult üle viskas, sest meil oli munemisele kulunud kolm tundi ja sõidule endale vähem. Tahtsin siiski midagi näha ka Ahmedabadis enne pimedat, sest otseloomulikult ei suutnud keegi välja mõelda ka korrektset plaani, mida nad näha tahavad. Niisiis astusin autost välja, püha viha täis, ja hakkasin jalutama. Muidugi üsna kohe pärast seda said teised valmis ja olid pahased, et nüüd mind taga otsima pidid. Ma olin niigi närvis. Kõik mulle tänaval midagi müüa üritavad inimesed ajasid mu päris kurjaks ja siis võimetus kokku leppida, mis edasi saab, viis mu sinna punkti, kus tahtsin kõigele ja kõigile käega lüüa. Aga hoidsin end tagasi ja järgmisena avastasin end inimesi ääreni täis olevast autost. Selgus, et ka meie uus töökaaslane oli nende hulgas. Kui Vaibhav mulle teda kui väga lühikeste juustega tüdrukut kirjeldas, siis ma veel ei teadnud, et meie uus kolleeg on kiilakas. Paras julgus. Nagu Indias valge inimesena niigi vähe pilke püüaks.
Igatahes, käisime Gandhi aashramis, mis oli igav ja seejärel hargnesime. Suurem seltskond läks samale teele, mis me kaks nädalat tagasi ette võtsime ja meie üritasime midagi uut välja mõelda. Vaibhav oli kuidagi eriliselt otsustusvõimetu, lisaks puhisevalt pahas tujus ning ajas jälle oma joru sellest, kuidas mind armastab. Ta väitis, et ei saa mulle rahulikult rääkida, mis tal viga on, sest siis on mul ka halb tuju, aga ei mõistnud, et teised tunnetavad kaaslase halba tuju ka siis, kui ta ei selgita ja see mõjutab neid ikka.
Tema paha tuju kiuste käisime ühes eriliseks peetavas mošees ja imeilusas sikhi templis, mille ümbruses ahvid pahandust tegid ning elus esimest korda nägin kakat auto katusel. Üsna müstiline, kuidas kaka katusele saab. Just arutasime Valentinaga, et võib-olla nii ongi parem, sest keegi ei astu selle sisse.
Viimaks selgus ka Vaibhavi paha tuju põhjus. Nimelt on ta terve nädala urisenud, sest nägi Emmanueli peol mu teisi sõpru ning talle ei meeldi neist ükski. Väitis, et Piyush, Sujit ja Harsh on kõik samast puust ja kasutavad naisi lihtsalt ära. Et mina armastan Harshi, aga tema on tõenäoliselt juba vanemate valikul kellegagi kihlatud.
Nõme, et ta kahtlusi mu pähe istutada püüdis. Nagunii tulevad need vahel ilma kõrvalise abita ise ka. Aga et ta võttis korraga juhuslikult ette kolm noormeest, kellega siin rohkem suhtlema olen juhtunud, tekitas minus paha tunde. Esiteks, kaks neist vihkavad teineteist. Ühte ei usalda mina ka täielikult, aga teine tundub väge äge ja on aus selle suhtes, et ei otsigi püsisuhet. Ja selles polegi midagi halba, kui ta tüdrukutes valelootusi ei tekita. Lisaks on ta üks vähestest inimestest, kes ei ole siin proovinud mulle püksi pugeda ja on suhtunud positiivselt sellesse, et mul india päritolu poisssõber juba tekkinud on.
Igatahes, koju jõudsime läbi liiklusummikute ja McDonaldsi peatuse üsna hilja, et siis kähku-kähku end valmis seada ja siiski teiste praktikantidega koos garbatama jõuda. Taaskord saime rikšajuhilt petta nii masina kui marsruudi poolest ja politsei, kes oli küll käepärast, otsustas juhi kasuks. Tropikari. Olin nii kuri, et ei tahtnud enam tantsima minnagi. Lisaks oli Tusha kadunud ning ma ei kuulnud telefonis hästi, mida ta räägib. Teisalt kamandati meid kibekiiresti koos teiste aiesecaritega kusagile minema, sest meil olid mingid eritingimused tasuta vip-käigust sisenemiseks. Mitte, et mingit vahet oleks olnud.
Tantsisime mõnda aega ja siis pidi Harsh mulle järgi tulema. Millegipärast kahtlen, et lubadustest hoolimata temaga koos mõnele garbale satun. Öö oli… ilus. Mina, traditsioonilistes riietes. Tema… kirglikum kui tavaliselt ja selgelt mingit oma fantaasiat jahtimas. Lisaks saime rääkida selgeks need mõtted, mida Vaibhav mulle pähe panna üritas ja mulle tundub ikka, et ma ei ole nii halb inimeste tundmises. Et temaga koos olemine ei ole viga. Ta ei luba mulle mingeid suhkrumägesid, sest teab, et lubasin emale mitte siin mehele minna ning arvab, et pole õige aeg – ja ega ma ei tahagi seda kõike, aga tundub, et ta on minuga aus ja koos on hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar