Hommik algas taas hästi. Ärkasin vapralt ja vara. Komberdasin kiiruga vetsu, sest kehal pole ikka veel enda üle täit kontrolli. Tegin korralikult joogat kehale ja vaimule. Välja arvatud seda kõige nõmedamat hingamist. Ütlesid ju elukunsti õpetajad isegi, et tee seda, mis tundub mõnus ja hea. Ja nii, kuidas on hea. Käisin rahulikult duši all, sõin saepuru, sest seekord müsli tõesti maitses nii. Nii naljakas, et Indias on rosinad rohelised. Kohe lõbusam tervislikult toituda. S vist rõõmustaks ka, kui mis iganes pruuni värvi asi tema tarbekaubas välja vahetataks. Otsi India rosinaid;)
Ja siis läksime koos Valentinaga arsti juurde plaanipärasesse kontrolli. Läksin üsna paljakäsi, sest peas oli selge ettekujutus, et kuna keha reageeris rohtudele vastavalt ootustele, siis saab uued hormoonid, ehk mõne turvalise antibiotsiretsepti teiste hädade tarbeks ja olen viie minutiga taas uksest väljas ega jää isegi tööle eriti hiljaks. Aga kes siis ikka plaane teeb Indias. Milleks?
Ühesõnaga, arst otsustas mu hoopis haiglasse sisse võtta. Vähemalt päeva jagu kontrollis hoida ning uurida-puurida-uurida-puurida. Harsh naerab, et olen tulnukas, keda testitakse. Ja üsna tulnuklikult mind siin koheldakse ka. Aga nagu kena tulnukat tulnukafännide kogukonnas.
Olin nii üllatunud sellisest asjade käigust, et oli veidi raske loogiliselt järgmisi käike ette mõelda. Valentina saadeti mingeid pabereid minu eest täitma. Mina helistasin Tushale, et ta vähemalt mu tervisekindlustuse poliisi kodust ära tooks ja hambaharja, sest teisiti ma kusagile naljalt ööseks ei jää. Vahepeal sain naerda siinse: kui mitut blondi on vaja lambipirni paigaldamiseks poliitika üle, sest üks isik võttis verd, kanüüli pani aga hoopis teine. Žgutti asemel kasutati inimrakendust nimega üks tegelane mu käele survet avaldamas ja teine verd välja imemas. Sõrme otsast mõõdeti pulssi jullaga, mis mind alati algul nõela hirmus võpatama paneb ja pulsi lakke ajab ja siis kõrgtehnoloogiale vastukaaluks mõõdeti vererõhku stetoskoobi ja raske raudvaraga, mis emexis hästi kaubaks läheks.
Viimaks viidi mind keldrisse ühispalatisse, millesse end algul olin määrata lasknud. Naljakas, et maal, kus naised varem kindlaks teevad, kas bussireisil teisi naisi ka on ja kummast soost nende pinginaaber on, pannakse haiglas mehed-naised kõik läbisegi tubadesse. Mul savi.
Maksin ära üüratu deposiidi, saamata täpselt aru edasisest plaanist ja siis jõudis minu öökapile kilekotitäis medikamente. Tegelikult ka. Kilekott täis pudeleid ja potsikuid ja tabletilehti. Kohe haagiti mulle ka mõned tilgutid külge. Valentina naerab, et ma olen psühhopaat, sest minu meelest on haiglates põnev ja ma julgen seda välja öelda. Aga on ju. Kui Tusha kohale jõudis, oli tema palju rohkem paanikas kui mina. Ei tea küll, milleks. Ehk ajas teda paanikasse see pisike palat saja seal sibliva inimesega.
Mind koliti ühest voodist teise ja siis istusin nagu kubujuss teki sees, sest sattusin otse konditsioneeri alla. Ja see lajatas 18 kraadiga. Jah, ma tean, et teil seal Eestis oli juba lumi, aga 18 kraadi on ikka väga väga külm siin. Aga palatis oli statsionaarselt kohal arst – tore inglise keelt rääkiv tegelane, kes minuga maast ja ilmast rääkis. Üldse panin seal palju inimesi südamlikult muigama. Inimesed on siin ju üldiselt siiski lihtsad ja toredad. Vähemalt eraelus.
Ühel hetkel läksin tagasi radioloogi juurde. Olin unustanud sildi tema kabineti uksel, mis väidab, et lapse soo kindlaks tegemine on karm kuritegu ja siin seda ei tehta. Nali naljaks, aga uudis tütrest pidi siin palju tüdrukuid sündimata jätma, sest tütar on üks kallis lõbu. Tuleb talle mees ja pulmad tuhande külalisega osta jne. Eks tütar on mujalgi kallis lõbu, aga samas traumapunktis kulub tema lappimiseks vast jälle vähem raha.
Seda ka, et… siin haiglas on vormisari’d. Tõsiselt. Vähemalt adminnid kannavad neid. Ühesuguseid siniseid kangakuhilaid.
Sonograafi tegi seekord uus onu, kes käskis mul hiljem, põis täis, tagasi tulla. Või vähemalt kui vastav tunne tekib. Aga kommunikatsioon on haiglates probleem üle maailma vist. Seega palatiarst sundis mind muudkui edasi põiekat kannatama, kuni pidin uuesti sonograafi ukse taha jõudes püksi tegema. Ei teinud. Aga palju puudu ka ei jäänud. Ja see hullumeelne kannatus läks maksma mulle pinge peavalu ja lemmikpükste nööbi.
Selleks ajaks oli mu kõne peale ka Piyush kohale jõudnud, sest kolleegid läksid ammu tööle ja Harsh magas isegi mu haiglasse võtmisest teadlikuna nii sügavalt, et ei kuulnud ühtegi mu kõnet tunde ja ma ei tahtnud üksi teadmatuses olla. Millegipärast teadsin, et selles situatsioonis võin Piyushile loota. Ja ta tuli ja oli terve päev. Läks ära vaid vahetult enne Harshi tulekut. Meelega.
Varsti koliti mind uude tuppa ja selle ööpäeva viiendasse voodisse. See tuba on väga okei, kuigi siin polnud minu saabudes kedagi teist. Kahjuks ka mitte toredat jutukat valvearsti. Aga teenindus iseenesest on suurepärane ja õde jookseb kohe, kui sunnin end kella helistama. Eriti ei taha seda teha, sest mulle tundub inimesele kellaga millestki märku andmine üsna alandavana. Aga kuna olen terve päeva olnud tilgutite külge ühendatud ja selle kotiga ise liikuda püüdmine lõppes vastuvooluga ja verega väljaspool keha, siis ikka vahel vajutan kellanuppu.
Ka siin korrusel teeb iga inimene täpselt ühte kindlat liigutust. Hea moodus inimestele tööd anda. Ja see teeb nad ka kergesti asendatavaks. Kelle kahjuks, kelle rõõmuks. Kahjuks ei mäleta ma enam paljude siinsete töötajate nägusid, nimedest rääkimata. Isegi mitte selle tüübi, kes kohustuslikus korras mind igale poole ratastooliga sõidutada üritas, et haigla mu libastumisel kohtukulusid kandma ei peaks. Toolisõit on muideks üsna hirmutav ja hirmus aeglane. Seega vähemalt kiire põieka korral andsin ikka oma jalgadele tuld.
Muide, mu uues palatis on külalistevoodid. Naljakas. Ja see on veel täitsa tavaline palat. Aga samas ju hästi kena, et olles niigi haavatav, hädine ja maailma teises otsas, on mõeldud sellele, et patsient võib vajada kellegi lähedase tuge. Igal ajal. Ja las siis see tugi tunneb end ka inimlikult. Ametlikult võib olla üks külaline korraga, aga mitteametlikult saab kõike. Ja isegi selle haigla toit on täitsa hea.
Tänase päeva jooksul on mulle nii mitu liitrit tundmatut kraami veeni tilgutatud, et pudelite lugemine läks sassi ja kanüüliveen on vähemalt sõrmejämeduseks paisunud. Kahjuks minu probleemi tõttu tuleb seda ligi iga poole tunni tagant uuesti lahti-kinni ühendada. Ei õnnestu pudeliga vetsu minna ja vere vastuvoolu ujumist korraga vältida. Aga iga uuesti ühendamine teeb aina rohkem haiget. Ei, ei torgita rohkem. Aga hüübiva vere klompide teelt pühkimine pole just ka meeldiv protseduur. Ikka vedelikule vunki juurde ja survepesu veenides.
Õhtu jooksul astusid siit läbi peale Harshi ka Valentina ja Saurabh. Ning sain omale naabri – hirmuäratavalt köhiva vana mehe. Nii meenutab kuue aasta tagust haiglas veedetud aega, mis samuti, kanüül käes istusin, ja muudkui külalisi ootasin, sest otseselt ei olnudki midagi häda, aga sõprade tugi annab jõudu juurde. Et see abitus ning vastav ebakindlus üle elada. Piyush lasi õhtuks mu arvuti siia toimetada ja seega viimased paar taas üksi veedetud tundi on kulunud sujuvalt muljete kirja panekuks. Seega pole aega enda hirme ise süvendada. Ainus muret tekitavam asi on see, et mu põhiarst tahab, et homse intervjuu edasi lükkaksin ja võimalik, et kogu nädalalõpuks haiglasse jääksin. Ei ole meeldiv väljavaade. Kuigi mõtet homme siiski Ahmedabadi jõudmisest hakkasin juba tunde tagasi maha matma. Nüüd oleks rahul juba, kui lihtsalt koju lastaks. Enam ei ole põnev. Ja olemata ise meditsiiniekspert, on raske kindlaks teha, kas pean haiglas olema enda pärast või nende jaoks. Äkki sponsoreerin nende Diwali preemiat? Või on mu arst lihtsalt ülimuretsev pabistis?
Ja Harshi imetlen tõsiselt, kuigi ta täna mu oma kodus magamisega vihale ajas. Sest ta sai taaskord silmagi pilgutamata hakkama kõigi haige inimese jälkide kaebuste kuulamisega ning arstile midagi ilustamata kirjeldamisega. Aga sellegipoolest ei meeldi mulle suurele seltskonnale sõpradele ja arstidele kirjeldada, milline on mu kaka. No kuulge. See on ikka väga nelja silma jutt. Aga teised mind täna üle vaadanud erialaeksperdid olid palju positiivsemad. Kinnitasid seda, mida teadasin/tundsin ise ka. Aga arvatavasti on mul mingi tõsisem kõhukamm ja välja ravimata põletik, mis iga lootuskiire peale taas aktiveerub. Ja seekord ma neil võita ei lase.
Nüüd proovin veidi magada, sest olenemata terve päeva vooditest veetmisest, on uni olnud kauge külaline. Loodan magada veene lõhki tõmbamata, kuni Harsh taas töölt laekub. Ta lubas otse siia tulla ja siis minu eest võidelda. Ja ta tõrjub kõiki mu tänusõnu järjekindlalt. Piyush niisamuti.
Ja siis läksime koos Valentinaga arsti juurde plaanipärasesse kontrolli. Läksin üsna paljakäsi, sest peas oli selge ettekujutus, et kuna keha reageeris rohtudele vastavalt ootustele, siis saab uued hormoonid, ehk mõne turvalise antibiotsiretsepti teiste hädade tarbeks ja olen viie minutiga taas uksest väljas ega jää isegi tööle eriti hiljaks. Aga kes siis ikka plaane teeb Indias. Milleks?
Ühesõnaga, arst otsustas mu hoopis haiglasse sisse võtta. Vähemalt päeva jagu kontrollis hoida ning uurida-puurida-uurida-puurida. Harsh naerab, et olen tulnukas, keda testitakse. Ja üsna tulnuklikult mind siin koheldakse ka. Aga nagu kena tulnukat tulnukafännide kogukonnas.
Olin nii üllatunud sellisest asjade käigust, et oli veidi raske loogiliselt järgmisi käike ette mõelda. Valentina saadeti mingeid pabereid minu eest täitma. Mina helistasin Tushale, et ta vähemalt mu tervisekindlustuse poliisi kodust ära tooks ja hambaharja, sest teisiti ma kusagile naljalt ööseks ei jää. Vahepeal sain naerda siinse: kui mitut blondi on vaja lambipirni paigaldamiseks poliitika üle, sest üks isik võttis verd, kanüüli pani aga hoopis teine. Žgutti asemel kasutati inimrakendust nimega üks tegelane mu käele survet avaldamas ja teine verd välja imemas. Sõrme otsast mõõdeti pulssi jullaga, mis mind alati algul nõela hirmus võpatama paneb ja pulsi lakke ajab ja siis kõrgtehnoloogiale vastukaaluks mõõdeti vererõhku stetoskoobi ja raske raudvaraga, mis emexis hästi kaubaks läheks.
Viimaks viidi mind keldrisse ühispalatisse, millesse end algul olin määrata lasknud. Naljakas, et maal, kus naised varem kindlaks teevad, kas bussireisil teisi naisi ka on ja kummast soost nende pinginaaber on, pannakse haiglas mehed-naised kõik läbisegi tubadesse. Mul savi.
Maksin ära üüratu deposiidi, saamata täpselt aru edasisest plaanist ja siis jõudis minu öökapile kilekotitäis medikamente. Tegelikult ka. Kilekott täis pudeleid ja potsikuid ja tabletilehti. Kohe haagiti mulle ka mõned tilgutid külge. Valentina naerab, et ma olen psühhopaat, sest minu meelest on haiglates põnev ja ma julgen seda välja öelda. Aga on ju. Kui Tusha kohale jõudis, oli tema palju rohkem paanikas kui mina. Ei tea küll, milleks. Ehk ajas teda paanikasse see pisike palat saja seal sibliva inimesega.
Mind koliti ühest voodist teise ja siis istusin nagu kubujuss teki sees, sest sattusin otse konditsioneeri alla. Ja see lajatas 18 kraadiga. Jah, ma tean, et teil seal Eestis oli juba lumi, aga 18 kraadi on ikka väga väga külm siin. Aga palatis oli statsionaarselt kohal arst – tore inglise keelt rääkiv tegelane, kes minuga maast ja ilmast rääkis. Üldse panin seal palju inimesi südamlikult muigama. Inimesed on siin ju üldiselt siiski lihtsad ja toredad. Vähemalt eraelus.
Ühel hetkel läksin tagasi radioloogi juurde. Olin unustanud sildi tema kabineti uksel, mis väidab, et lapse soo kindlaks tegemine on karm kuritegu ja siin seda ei tehta. Nali naljaks, aga uudis tütrest pidi siin palju tüdrukuid sündimata jätma, sest tütar on üks kallis lõbu. Tuleb talle mees ja pulmad tuhande külalisega osta jne. Eks tütar on mujalgi kallis lõbu, aga samas traumapunktis kulub tema lappimiseks vast jälle vähem raha.
Seda ka, et… siin haiglas on vormisari’d. Tõsiselt. Vähemalt adminnid kannavad neid. Ühesuguseid siniseid kangakuhilaid.
Sonograafi tegi seekord uus onu, kes käskis mul hiljem, põis täis, tagasi tulla. Või vähemalt kui vastav tunne tekib. Aga kommunikatsioon on haiglates probleem üle maailma vist. Seega palatiarst sundis mind muudkui edasi põiekat kannatama, kuni pidin uuesti sonograafi ukse taha jõudes püksi tegema. Ei teinud. Aga palju puudu ka ei jäänud. Ja see hullumeelne kannatus läks maksma mulle pinge peavalu ja lemmikpükste nööbi.
Selleks ajaks oli mu kõne peale ka Piyush kohale jõudnud, sest kolleegid läksid ammu tööle ja Harsh magas isegi mu haiglasse võtmisest teadlikuna nii sügavalt, et ei kuulnud ühtegi mu kõnet tunde ja ma ei tahtnud üksi teadmatuses olla. Millegipärast teadsin, et selles situatsioonis võin Piyushile loota. Ja ta tuli ja oli terve päev. Läks ära vaid vahetult enne Harshi tulekut. Meelega.
Varsti koliti mind uude tuppa ja selle ööpäeva viiendasse voodisse. See tuba on väga okei, kuigi siin polnud minu saabudes kedagi teist. Kahjuks ka mitte toredat jutukat valvearsti. Aga teenindus iseenesest on suurepärane ja õde jookseb kohe, kui sunnin end kella helistama. Eriti ei taha seda teha, sest mulle tundub inimesele kellaga millestki märku andmine üsna alandavana. Aga kuna olen terve päeva olnud tilgutite külge ühendatud ja selle kotiga ise liikuda püüdmine lõppes vastuvooluga ja verega väljaspool keha, siis ikka vahel vajutan kellanuppu.
Ka siin korrusel teeb iga inimene täpselt ühte kindlat liigutust. Hea moodus inimestele tööd anda. Ja see teeb nad ka kergesti asendatavaks. Kelle kahjuks, kelle rõõmuks. Kahjuks ei mäleta ma enam paljude siinsete töötajate nägusid, nimedest rääkimata. Isegi mitte selle tüübi, kes kohustuslikus korras mind igale poole ratastooliga sõidutada üritas, et haigla mu libastumisel kohtukulusid kandma ei peaks. Toolisõit on muideks üsna hirmutav ja hirmus aeglane. Seega vähemalt kiire põieka korral andsin ikka oma jalgadele tuld.
Muide, mu uues palatis on külalistevoodid. Naljakas. Ja see on veel täitsa tavaline palat. Aga samas ju hästi kena, et olles niigi haavatav, hädine ja maailma teises otsas, on mõeldud sellele, et patsient võib vajada kellegi lähedase tuge. Igal ajal. Ja las siis see tugi tunneb end ka inimlikult. Ametlikult võib olla üks külaline korraga, aga mitteametlikult saab kõike. Ja isegi selle haigla toit on täitsa hea.
Tänase päeva jooksul on mulle nii mitu liitrit tundmatut kraami veeni tilgutatud, et pudelite lugemine läks sassi ja kanüüliveen on vähemalt sõrmejämeduseks paisunud. Kahjuks minu probleemi tõttu tuleb seda ligi iga poole tunni tagant uuesti lahti-kinni ühendada. Ei õnnestu pudeliga vetsu minna ja vere vastuvoolu ujumist korraga vältida. Aga iga uuesti ühendamine teeb aina rohkem haiget. Ei, ei torgita rohkem. Aga hüübiva vere klompide teelt pühkimine pole just ka meeldiv protseduur. Ikka vedelikule vunki juurde ja survepesu veenides.
Õhtu jooksul astusid siit läbi peale Harshi ka Valentina ja Saurabh. Ning sain omale naabri – hirmuäratavalt köhiva vana mehe. Nii meenutab kuue aasta tagust haiglas veedetud aega, mis samuti, kanüül käes istusin, ja muudkui külalisi ootasin, sest otseselt ei olnudki midagi häda, aga sõprade tugi annab jõudu juurde. Et see abitus ning vastav ebakindlus üle elada. Piyush lasi õhtuks mu arvuti siia toimetada ja seega viimased paar taas üksi veedetud tundi on kulunud sujuvalt muljete kirja panekuks. Seega pole aega enda hirme ise süvendada. Ainus muret tekitavam asi on see, et mu põhiarst tahab, et homse intervjuu edasi lükkaksin ja võimalik, et kogu nädalalõpuks haiglasse jääksin. Ei ole meeldiv väljavaade. Kuigi mõtet homme siiski Ahmedabadi jõudmisest hakkasin juba tunde tagasi maha matma. Nüüd oleks rahul juba, kui lihtsalt koju lastaks. Enam ei ole põnev. Ja olemata ise meditsiiniekspert, on raske kindlaks teha, kas pean haiglas olema enda pärast või nende jaoks. Äkki sponsoreerin nende Diwali preemiat? Või on mu arst lihtsalt ülimuretsev pabistis?
Ja Harshi imetlen tõsiselt, kuigi ta täna mu oma kodus magamisega vihale ajas. Sest ta sai taaskord silmagi pilgutamata hakkama kõigi haige inimese jälkide kaebuste kuulamisega ning arstile midagi ilustamata kirjeldamisega. Aga sellegipoolest ei meeldi mulle suurele seltskonnale sõpradele ja arstidele kirjeldada, milline on mu kaka. No kuulge. See on ikka väga nelja silma jutt. Aga teised mind täna üle vaadanud erialaeksperdid olid palju positiivsemad. Kinnitasid seda, mida teadasin/tundsin ise ka. Aga arvatavasti on mul mingi tõsisem kõhukamm ja välja ravimata põletik, mis iga lootuskiire peale taas aktiveerub. Ja seekord ma neil võita ei lase.
Nüüd proovin veidi magada, sest olenemata terve päeva vooditest veetmisest, on uni olnud kauge külaline. Loodan magada veene lõhki tõmbamata, kuni Harsh taas töölt laekub. Ta lubas otse siia tulla ja siis minu eest võidelda. Ja ta tõrjub kõiki mu tänusõnu järjekindlalt. Piyush niisamuti.
1 kommentaar:
Kallikene, pruuni vihkamise aeg on mul juba möödunud. Ammu. Isegi pruuni käekotiga käin ringi :D Aga rohelised rosinad on igatahes väga teretulnud :D
Postita kommentaar