Ikka haiglas
Lootsin küll ikkagi hommikul välja saada, sest mul oli ju täitsa hea olla ning enam ei olnud ka põnev vaadata, mitu voolikut mu külge panna võimalik on. Lisaks tegi iga uus ühendamine tilguti külge aina enam haiget ja hakkas ilmnema aina arrogantsemaid võtteid, kuidas valget inimest röövida. Jah, just. Kõigil valgetel, kes siia satuvad, on ju raha üle. Isegi siis, kui nad siin kohaliku kehvemapoolse palga peal praktikat teevad ja kohe kõige esimesel avaldusel see palganumber ka kajastatud on.
Et siis selgus, et minu kenamasse tuppa ümber kolimine oli neil täiesti omavoliline ja kui küsisime, mis tüüpi ruumiga on tegu, saime kes teab, miks vale vastuse. Õige vastus oli, et kõige kallim muidugi. Peaaegu. Korra üritati veel röövida väites, et mind võeti sisse kirurgilisse intensiivi vms, sest mujal ei olnud ruumi. Mingu pekki. Ma ei sattunud kuhugi kirurgiliste patsientide lähedussegi. Ja arst sundis mind ka teise päeva voodis tilgutite all igavlema, sest mingi spetsialist, kes esimesel päeval kohale ei jõudnud, pidi nüüd millalgi läbi astuma. Õhtul astus ka et öelda, et tema ei saa midagi öelda, kuni testide tulemused käes ei ole. Loogiline ju. Aga kõigile oli ammu teada, et need tulemused veel paar päeva ei tule. Seega lihtsalt vedelesin palju raha laiaks. Urr!!!
Õhtuks olime Harshiga mõlemad juba päris kurjad, sest minu külge kinnitati aina uusi pudeleid ja koju laskma ei tulnud nagu keegi. Aga muudkui pidi käima oma õiguste eest võitlemas. Lisaks avastati ka mingi potentsiaalselt tõsisem probleem, aga mitte põhjust sellele. Ja taheti, et kodumaalt varasemad arstipaberid siia läkitaksin. Mingu pekki. Ma ei ole surmavalt haige. Kõige suurema tõenäosusega oli see ühekordne halb uuringutulemus ja tänaseks pole enam midagi. Ehk said ka kergemad hädad välja loputatud.
Aga nüüd on suurem enamus mu arstipabereid jooksus, sest keegi misspellis mu nime ja see jooksis nii läbi kõigi paberite. Harsh aga saatis õe neid ümber teha laskma kindlustuse huvides. Mina olen küll see inimene, kellele kindlustus kunagi maha visatud raha ei ole. Midagi ikka juhtub. Eks kunagi kodumaale jõudes saan teada ka, kui palju tegelikult seekordsele kindlustusfirmale toetuda saab. Või läheb jälle mingiks kammiks. Mina ju ei ole midagi valesti teinud, ühtegi reeglit rikkunud.
Kell pool kaheksa saime siiski haiglast välja. Otseloomulikult jäi ka hiigeldeposiidist väheks, et kõiki sealseid seletamatuid ravimeid ja võtteid kinni maksta. Aga ok. See selleks. Hetkel saime hakkama. Harsh nõudis, et nüüd talle õhtusöögi välja teeksin. Ma ei protesteerinud üldse, sest ta oli olnud nii mega läbi kogu selle järjekordse jama. Ja sõime ideaalselt grillitud liha kohas, mille mina esimesena avastasin. Või noh… Piyush avastas.
Veetsin öö tema pool ja Saurabh pandi mind valvama ajaks, kui Harsh tööle läks. Hommikul saime siiski veel kaisus vedeleda ja sellel on palju teraapilisem mõju. Lisaks sain end välja magada, sest haigla öö jäi viietunniseks. Seejärel hakkasin taas vetsu vahet jooksma. Kohe hakati taas torkima jne jne jne. Polnudki eriti und. Mida võiks minu puhul peamiseks haiguse tunnuseks pidada. Ja nüüd pean kiiresti välja mõtlema, kust uus ohutu nabarõngas saada, sest eelmise pidin röntgeni ajaks eemaldama ja Harsh mulle seda tagasi ei andnudki, olles järjekindel, et see on tema liblikas. No ok. Ma tean juba ammu, kui suur liblikafänn ta on ja mida see tema jaoks tähendab. Las siis jätab omale. Lisaks olen talle portsu raha võlgu jälle.
Ühest asjast olen tahtnud veel paar päeva rääkida. Sellest, kuidas ma tema pilku väga kaua ei talu, sest ei suuda seda lugeda. Aga ta justkui vaataks minust läbi. Ja see tekitab veidi kõhedust. Ja vahel loeks sealt välja nagu kõike ilusat ja head. Asju, mida ta sõnadesse ei pane. Nagu ta ise ütles, et mõned asjad kaotavad oma tähenduse, kui sõnadesse vormitakse. Aga alati, kui ta laulab mulle midagi, silma vaadates, siis ma ei saa mitte uskuda, et see ongi vaid laul. Ja viimasel ajal ta tõlgib ka neid metafoorilisi sõnu mulle. Ning ma tean, et ta valib laule sisu mitte meloodia järele. Ja ühelegi tüdrukule ei tohiks rääkida silmadesse uppumisest, kui need on vaid sõnad. Olenemata sellest, kui pragmaatilise neiuga tegemist on.
Lootsin küll ikkagi hommikul välja saada, sest mul oli ju täitsa hea olla ning enam ei olnud ka põnev vaadata, mitu voolikut mu külge panna võimalik on. Lisaks tegi iga uus ühendamine tilguti külge aina enam haiget ja hakkas ilmnema aina arrogantsemaid võtteid, kuidas valget inimest röövida. Jah, just. Kõigil valgetel, kes siia satuvad, on ju raha üle. Isegi siis, kui nad siin kohaliku kehvemapoolse palga peal praktikat teevad ja kohe kõige esimesel avaldusel see palganumber ka kajastatud on.
Et siis selgus, et minu kenamasse tuppa ümber kolimine oli neil täiesti omavoliline ja kui küsisime, mis tüüpi ruumiga on tegu, saime kes teab, miks vale vastuse. Õige vastus oli, et kõige kallim muidugi. Peaaegu. Korra üritati veel röövida väites, et mind võeti sisse kirurgilisse intensiivi vms, sest mujal ei olnud ruumi. Mingu pekki. Ma ei sattunud kuhugi kirurgiliste patsientide lähedussegi. Ja arst sundis mind ka teise päeva voodis tilgutite all igavlema, sest mingi spetsialist, kes esimesel päeval kohale ei jõudnud, pidi nüüd millalgi läbi astuma. Õhtul astus ka et öelda, et tema ei saa midagi öelda, kuni testide tulemused käes ei ole. Loogiline ju. Aga kõigile oli ammu teada, et need tulemused veel paar päeva ei tule. Seega lihtsalt vedelesin palju raha laiaks. Urr!!!
Õhtuks olime Harshiga mõlemad juba päris kurjad, sest minu külge kinnitati aina uusi pudeleid ja koju laskma ei tulnud nagu keegi. Aga muudkui pidi käima oma õiguste eest võitlemas. Lisaks avastati ka mingi potentsiaalselt tõsisem probleem, aga mitte põhjust sellele. Ja taheti, et kodumaalt varasemad arstipaberid siia läkitaksin. Mingu pekki. Ma ei ole surmavalt haige. Kõige suurema tõenäosusega oli see ühekordne halb uuringutulemus ja tänaseks pole enam midagi. Ehk said ka kergemad hädad välja loputatud.
Aga nüüd on suurem enamus mu arstipabereid jooksus, sest keegi misspellis mu nime ja see jooksis nii läbi kõigi paberite. Harsh aga saatis õe neid ümber teha laskma kindlustuse huvides. Mina olen küll see inimene, kellele kindlustus kunagi maha visatud raha ei ole. Midagi ikka juhtub. Eks kunagi kodumaale jõudes saan teada ka, kui palju tegelikult seekordsele kindlustusfirmale toetuda saab. Või läheb jälle mingiks kammiks. Mina ju ei ole midagi valesti teinud, ühtegi reeglit rikkunud.
Kell pool kaheksa saime siiski haiglast välja. Otseloomulikult jäi ka hiigeldeposiidist väheks, et kõiki sealseid seletamatuid ravimeid ja võtteid kinni maksta. Aga ok. See selleks. Hetkel saime hakkama. Harsh nõudis, et nüüd talle õhtusöögi välja teeksin. Ma ei protesteerinud üldse, sest ta oli olnud nii mega läbi kogu selle järjekordse jama. Ja sõime ideaalselt grillitud liha kohas, mille mina esimesena avastasin. Või noh… Piyush avastas.
Veetsin öö tema pool ja Saurabh pandi mind valvama ajaks, kui Harsh tööle läks. Hommikul saime siiski veel kaisus vedeleda ja sellel on palju teraapilisem mõju. Lisaks sain end välja magada, sest haigla öö jäi viietunniseks. Seejärel hakkasin taas vetsu vahet jooksma. Kohe hakati taas torkima jne jne jne. Polnudki eriti und. Mida võiks minu puhul peamiseks haiguse tunnuseks pidada. Ja nüüd pean kiiresti välja mõtlema, kust uus ohutu nabarõngas saada, sest eelmise pidin röntgeni ajaks eemaldama ja Harsh mulle seda tagasi ei andnudki, olles järjekindel, et see on tema liblikas. No ok. Ma tean juba ammu, kui suur liblikafänn ta on ja mida see tema jaoks tähendab. Las siis jätab omale. Lisaks olen talle portsu raha võlgu jälle.
Ühest asjast olen tahtnud veel paar päeva rääkida. Sellest, kuidas ma tema pilku väga kaua ei talu, sest ei suuda seda lugeda. Aga ta justkui vaataks minust läbi. Ja see tekitab veidi kõhedust. Ja vahel loeks sealt välja nagu kõike ilusat ja head. Asju, mida ta sõnadesse ei pane. Nagu ta ise ütles, et mõned asjad kaotavad oma tähenduse, kui sõnadesse vormitakse. Aga alati, kui ta laulab mulle midagi, silma vaadates, siis ma ei saa mitte uskuda, et see ongi vaid laul. Ja viimasel ajal ta tõlgib ka neid metafoorilisi sõnu mulle. Ning ma tean, et ta valib laule sisu mitte meloodia järele. Ja ühelegi tüdrukule ei tohiks rääkida silmadesse uppumisest, kui need on vaid sõnad. Olenemata sellest, kui pragmaatilise neiuga tegemist on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar