Bürokraatiast India stiilis
Eile siis ajasime meeleheitlikult parima Navratri peopaiga pileteid taga. Te ei kujuta ette, kui raske ülesanne võib olla siin mingeid pileteid hankida. Mul lihtsalt vedas, et mul vajalik kraam koti põhjas käepärast oli. Kas te kujutaksite ette, et lihtsalt pileti lunastamiseks kulutate tunde erinevates sabades seismisele, peate täitma kaks korda ära põhjaliku ankeedi, sest esimese sunnib ametnik jätma lauale ajaks, kui lähed oma isikutunnistusest ning elamiskoha tõendist koopiat tegema. Siis tagasi tulles küsib ta sult sama süütult, et aga kus su ankeet on? Muidugi ei ole see enam laua peal ja seega hakkab sama kamm otsast peale. Otsid inimest, kellelt kirjapulka laenata. Seejärel täidad hoolikalt trükitähtedega ära ankeedi ning lähed tagasi koopiamasina trügimisepõhisesse sabasse, sest masin oli vahepeal rikki läinud. Vahepeal võitled veel korduvalt selle eest, et a)mul on vaja, et mu meeskolleeg minuga kaasa tuleks muidu naiste pärusmaale, et minu eest hoolitseda; b)ID kaart ongi põhimõtteliselt pass ja c)halloo. Ma olen välismaalane. Kuidas te saate eeldada, et mul on teile ette nidata kohalik elektriarve vms elukohatõend?
Igatahes, seekord sai selgitustega kõik mäed ületatud. Paljundama pidime küll minema mitme kvartali kaugusele, sest rohelise pastakaga koopiamasina torkimine seda haldava poisi poolt ei andnud mingeid tulemusi ja ma tahtsin siiski tagasi tööle ka jõuda. Kuigi oli jälle üks tore poolpäev ilma elektrita kontoris.
Tagasi registreerimiskohta – vajadusest varem pilet lunastada kuulsin muidugi alles viimasel võimalikul päeval – jõudes haakis end mulle kohe sappa üks vabatahtlik noormees Ghanast, keda ametnikud samuti korduvalt välja visata tahtsid. Neil on päris hea ülevaade oma meeskonnaliikmetest, ma ütleks. Niisiis, nüüd, kui paberid olid koos ja Amit oli minu eest vastutavaks kuulutatud ja tema aadress minu ankeedile kantud, tuli klammerdajaga ankeedi külge ka foto kinnitada. Veel üks hea näide kohalikust bürokraatiast on see, et nad ei suuda või ei taha ühe klambriga kõiki pabereid kokku köita. Seega üks klamber kinnitab foto ja teine dokumendikoopiad. Mõttetu aja ja raha raiskamine.
Ja siis tuleb veel üks ring naeruväärsust. Pärast seda, kui mind sunnitakse arusaamatul põhjusel kirjutama ankeedile ka oma isa nime, mille jaoks pole paberil kohtagi, lähen viimasesse punkti, kus vormistatakse mulle magnetkaart ja tehakse veebikaameraga minust veel üks foto digitaliseeritud süsteemi jaoks. Kõige rohkem ajabki kopsu üle maksa see, et miks neil siis veel paberfotot ka vaja oli? Enam ma ei imesta, et miinimumkogus passipilte, mida siin korraga teha saad, on kaheksa. Neid läheb kõige jaburamates kohtades vaja.
Ja last, but not least… üks kord, kus ei diskrimineerita välismaalasi, vaid mehi. Nad peavad roppu raha maksma pääsme eest ja hoopis teise kohta registreerima minema samas, kui naised maksavad nominaalse deposiidi, aga… AGA seda hakatakse tagastama alles kuu aega pärast ürituse lõppu. Ei ole aimugi, miks alles siis. Nagu enamik viitsiks kuu aega hiljem tööajast saja ruupia järgi minna. Sinna sõitmine võib kallimaks osutuda.
Kokkuvõttes aga oli tore päev. Kontorisse jõudsime tagasi alles pärastlõunal, sest asjaajamine võttis nii kaua ja oli nii palav, et pidime tegema kookospiima, karastusjoogi, paani ja jäätise peatusi. Sain viimaks šokolaadipaani ära proovida, aga ei ole kindel, kas degusteerisin tervislikku või tervisele ohlikku varianti, sest seal kasutatakse vahel tubakat ja mingeid väidetavalt kantserogeenseid pähkleid. Pärast googeldades hakkas küll hirm. Aga need on head. Eks ma vahel proovin veel, aga üritan mitte liiga palju tarbida. Aga Amitiga oli tore. Ta ütles, et tal oli kohe tunne, et meist saavad head sõbrad. Loodan, et ei teki põhjust skeptilisuseks uue meessoost sõbra suhtes.
Tööl tegelesin taaskord IT-ga. Hakkasin nende kodulehele teksti koostama, legendi looma, end harima ja ilusamaid disaine valima. Ja õhtul läksime korterinaabrite ning itipoistega kinno.
Uus rekord – vaadata vastu ööd kolm tundi tõlketa hindikeelset filmi. Vahepeal oli ikka väga jabur. Vahepeal Amit tõlkis mulle. Vahepeal oli kõik niigi selge. Ja vahepea vajusin oma mõtetesse ni sügavalt, et magasin maha, mis juhtus.
Koju jõudsime alles kella ühe paiku, mis oli väga julm, sest vahetult enne filmi algust ol selgunud, et liitume ühe Art of Living’u joogagrupiga järgneval hommikul kell kuus. Alguses saime aru, et esiteks on see inglise keeles, teiseks kodu lähedal ja kolmandaks, Tusha tuleb ka. Otseloomulikult kaks kolmest väitest ei vastanud tõele ja seda ei olnud just tore avastada kell viis hommikul.
Magasin sisse, sest mu telefon oli liiga tühi, et heliseda ja suutsin magades Valentina ära petta, et olen ärkvel. Jäime veidi hiljaks, sest koht oli megakaugel ja pool kuus on üsna keeruline rikšat leida. Lisaks tuikusime väsimusest. Yuka jäi korduvalt rikšas magama:D Olin juba hommikust saadik kuri ja tunni lõpuni 90% kindel, et kõigi valede tõttu tagasi ei lähe. Lisaks hakati kohe igasuguseid käske-keelde peale panema. Sel nädalal ei mingit liha, alkoholi, tubakat, teed-kohvi, õlist, vürtsist, üldse loomset, isegi mitte piimset ega ka mitte mingeid karastusjooke. Alko ja tubakas pole ju probleem, aga liha juba on ja me ei pea olema mitte, lihtsalt taimetoitlased, vaid veganid. Lisaks tegid osa harjutusi haiget, sest keha polnud pisiavalt soe, olin surmväsinud ja hingamisharjutused saastatud õhuga linna keskel ei pakkunud just erilist naudingut. Ja õues oli minnes alles pime.
Ving ving ving. Ei meeldinud mulle ka kohustus tunni alguses taas mingi ankeet täita ja allkirjastada ja see, kuidas pidevalt peale pressiti, et oleme kohustatud tulema viiel päeval täpselt kella kuueks hommikul, et kuni kolm tundi praktiseerida elamiskunsti. Muidu oli ju tore end veidi liigutada ja siis ka valgustatud saada. Kas te teadsite, et inimene koosneb seitsmest kihist Gita õpetuse kohaselt? Esimene on keha, siis hingamine/hing?, vaim, intellekt, mälu, ego ja ise. Ego tähendusest ma päris aru ei saanudki, aga mida te ootate nii vara hommikul!?
Tunni lõpus aga ootas meeldiv üllatus. Õpetaja viis meid autoga koju ja lubas igal hommikul transportida. Sinna saamine oligi minu jaoks kõige suurem probleem ja kui nad selle ära lahendavad, siis olengi rahul. Seega üritan nüüd viis päeva vapper olla. Nädalavahetus saab olema eriti julm – jooga ja Navratri ööd korraga. Lisaks pean igal õhtul oma kodus lõpetama, et joogaõpetaja mind sealt hommikul peale korjata saaks. Valentina vist jätkab ka koos minuga, kuigi toiduga juba patustab, aga Yuka vist piirdub tänasega.
Eile siis ajasime meeleheitlikult parima Navratri peopaiga pileteid taga. Te ei kujuta ette, kui raske ülesanne võib olla siin mingeid pileteid hankida. Mul lihtsalt vedas, et mul vajalik kraam koti põhjas käepärast oli. Kas te kujutaksite ette, et lihtsalt pileti lunastamiseks kulutate tunde erinevates sabades seismisele, peate täitma kaks korda ära põhjaliku ankeedi, sest esimese sunnib ametnik jätma lauale ajaks, kui lähed oma isikutunnistusest ning elamiskoha tõendist koopiat tegema. Siis tagasi tulles küsib ta sult sama süütult, et aga kus su ankeet on? Muidugi ei ole see enam laua peal ja seega hakkab sama kamm otsast peale. Otsid inimest, kellelt kirjapulka laenata. Seejärel täidad hoolikalt trükitähtedega ära ankeedi ning lähed tagasi koopiamasina trügimisepõhisesse sabasse, sest masin oli vahepeal rikki läinud. Vahepeal võitled veel korduvalt selle eest, et a)mul on vaja, et mu meeskolleeg minuga kaasa tuleks muidu naiste pärusmaale, et minu eest hoolitseda; b)ID kaart ongi põhimõtteliselt pass ja c)halloo. Ma olen välismaalane. Kuidas te saate eeldada, et mul on teile ette nidata kohalik elektriarve vms elukohatõend?
Igatahes, seekord sai selgitustega kõik mäed ületatud. Paljundama pidime küll minema mitme kvartali kaugusele, sest rohelise pastakaga koopiamasina torkimine seda haldava poisi poolt ei andnud mingeid tulemusi ja ma tahtsin siiski tagasi tööle ka jõuda. Kuigi oli jälle üks tore poolpäev ilma elektrita kontoris.
Tagasi registreerimiskohta – vajadusest varem pilet lunastada kuulsin muidugi alles viimasel võimalikul päeval – jõudes haakis end mulle kohe sappa üks vabatahtlik noormees Ghanast, keda ametnikud samuti korduvalt välja visata tahtsid. Neil on päris hea ülevaade oma meeskonnaliikmetest, ma ütleks. Niisiis, nüüd, kui paberid olid koos ja Amit oli minu eest vastutavaks kuulutatud ja tema aadress minu ankeedile kantud, tuli klammerdajaga ankeedi külge ka foto kinnitada. Veel üks hea näide kohalikust bürokraatiast on see, et nad ei suuda või ei taha ühe klambriga kõiki pabereid kokku köita. Seega üks klamber kinnitab foto ja teine dokumendikoopiad. Mõttetu aja ja raha raiskamine.
Ja siis tuleb veel üks ring naeruväärsust. Pärast seda, kui mind sunnitakse arusaamatul põhjusel kirjutama ankeedile ka oma isa nime, mille jaoks pole paberil kohtagi, lähen viimasesse punkti, kus vormistatakse mulle magnetkaart ja tehakse veebikaameraga minust veel üks foto digitaliseeritud süsteemi jaoks. Kõige rohkem ajabki kopsu üle maksa see, et miks neil siis veel paberfotot ka vaja oli? Enam ma ei imesta, et miinimumkogus passipilte, mida siin korraga teha saad, on kaheksa. Neid läheb kõige jaburamates kohtades vaja.
Ja last, but not least… üks kord, kus ei diskrimineerita välismaalasi, vaid mehi. Nad peavad roppu raha maksma pääsme eest ja hoopis teise kohta registreerima minema samas, kui naised maksavad nominaalse deposiidi, aga… AGA seda hakatakse tagastama alles kuu aega pärast ürituse lõppu. Ei ole aimugi, miks alles siis. Nagu enamik viitsiks kuu aega hiljem tööajast saja ruupia järgi minna. Sinna sõitmine võib kallimaks osutuda.
Kokkuvõttes aga oli tore päev. Kontorisse jõudsime tagasi alles pärastlõunal, sest asjaajamine võttis nii kaua ja oli nii palav, et pidime tegema kookospiima, karastusjoogi, paani ja jäätise peatusi. Sain viimaks šokolaadipaani ära proovida, aga ei ole kindel, kas degusteerisin tervislikku või tervisele ohlikku varianti, sest seal kasutatakse vahel tubakat ja mingeid väidetavalt kantserogeenseid pähkleid. Pärast googeldades hakkas küll hirm. Aga need on head. Eks ma vahel proovin veel, aga üritan mitte liiga palju tarbida. Aga Amitiga oli tore. Ta ütles, et tal oli kohe tunne, et meist saavad head sõbrad. Loodan, et ei teki põhjust skeptilisuseks uue meessoost sõbra suhtes.
Tööl tegelesin taaskord IT-ga. Hakkasin nende kodulehele teksti koostama, legendi looma, end harima ja ilusamaid disaine valima. Ja õhtul läksime korterinaabrite ning itipoistega kinno.
Uus rekord – vaadata vastu ööd kolm tundi tõlketa hindikeelset filmi. Vahepeal oli ikka väga jabur. Vahepeal Amit tõlkis mulle. Vahepeal oli kõik niigi selge. Ja vahepea vajusin oma mõtetesse ni sügavalt, et magasin maha, mis juhtus.
Koju jõudsime alles kella ühe paiku, mis oli väga julm, sest vahetult enne filmi algust ol selgunud, et liitume ühe Art of Living’u joogagrupiga järgneval hommikul kell kuus. Alguses saime aru, et esiteks on see inglise keeles, teiseks kodu lähedal ja kolmandaks, Tusha tuleb ka. Otseloomulikult kaks kolmest väitest ei vastanud tõele ja seda ei olnud just tore avastada kell viis hommikul.
Magasin sisse, sest mu telefon oli liiga tühi, et heliseda ja suutsin magades Valentina ära petta, et olen ärkvel. Jäime veidi hiljaks, sest koht oli megakaugel ja pool kuus on üsna keeruline rikšat leida. Lisaks tuikusime väsimusest. Yuka jäi korduvalt rikšas magama:D Olin juba hommikust saadik kuri ja tunni lõpuni 90% kindel, et kõigi valede tõttu tagasi ei lähe. Lisaks hakati kohe igasuguseid käske-keelde peale panema. Sel nädalal ei mingit liha, alkoholi, tubakat, teed-kohvi, õlist, vürtsist, üldse loomset, isegi mitte piimset ega ka mitte mingeid karastusjooke. Alko ja tubakas pole ju probleem, aga liha juba on ja me ei pea olema mitte, lihtsalt taimetoitlased, vaid veganid. Lisaks tegid osa harjutusi haiget, sest keha polnud pisiavalt soe, olin surmväsinud ja hingamisharjutused saastatud õhuga linna keskel ei pakkunud just erilist naudingut. Ja õues oli minnes alles pime.
Ving ving ving. Ei meeldinud mulle ka kohustus tunni alguses taas mingi ankeet täita ja allkirjastada ja see, kuidas pidevalt peale pressiti, et oleme kohustatud tulema viiel päeval täpselt kella kuueks hommikul, et kuni kolm tundi praktiseerida elamiskunsti. Muidu oli ju tore end veidi liigutada ja siis ka valgustatud saada. Kas te teadsite, et inimene koosneb seitsmest kihist Gita õpetuse kohaselt? Esimene on keha, siis hingamine/hing?, vaim, intellekt, mälu, ego ja ise. Ego tähendusest ma päris aru ei saanudki, aga mida te ootate nii vara hommikul!?
Tunni lõpus aga ootas meeldiv üllatus. Õpetaja viis meid autoga koju ja lubas igal hommikul transportida. Sinna saamine oligi minu jaoks kõige suurem probleem ja kui nad selle ära lahendavad, siis olengi rahul. Seega üritan nüüd viis päeva vapper olla. Nädalavahetus saab olema eriti julm – jooga ja Navratri ööd korraga. Lisaks pean igal õhtul oma kodus lõpetama, et joogaõpetaja mind sealt hommikul peale korjata saaks. Valentina vist jätkab ka koos minuga, kuigi toiduga juba patustab, aga Yuka vist piirdub tänasega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar