oktoober 26, 2010

25. oktoober

Hommik algas närvesöövalt. Alustasin taas haiglast, sest ikka veel oli vaja kätte saada mingid testitulemused ning kõik parandatud paberid. Algas kõik imelihtsalt. Analüüsi vastused – täiesti normaalsed, muidugi – sain kätte kahe minutiga. Aga siis läks keeruliseks. Sain joosta üles, alla, üles, keldrisse, arstile, registratuuri, arstile jne jne jne. kui alguses öeldi üks minuti, siis varsti oli kaks minutit, mis muutus kahekümneks, pärast mida paluti veel viisteist minutit oodata. Siis veel viis. Veel viisteist. Veel hetk. Veel kümme. Ja nii kaks tundi. Lõpuks olin täitsa kuri, et no kuidas nad aru ei saa, et mul on vaja kõiki pabereid. Neid, mis näitavad haiglasse minemise põhjust ja arsti otsuseid; uuringute tulemusi ja tšekke. Kadunud olid muidugi kõik esialgsed paberid, mis üldse muutmist ei vajanudki ja kui teisi asju prinditi mulle välja x-arv koopiaid, siis siinsed arsti vastuvõttu kajastavad paberid on käsikirjalised ja võimatud taastada, kui üles ei leia. Lõpuks ei suutnud enam päris rahulik olla selle ühe juurest teise juurde jooksmise ning blame game’i peale ja ütlesin, et kuulge. Teie kaotasite need ära, mitte mina. Ja teie süül läksid kõik ümber tegemisele. Ja siis öeldi mulle, et oota veel üks tund. Rohkem aga ei mallanud oodata. Ähvardasin õhtul tagasi tulla ja otsustasin ikkagi tööle ka jõuda. Niigi palju sel nädalal tervise pärast puudunud. Rääkisin Harshile ka, kui jobud nad on kohe, kui raha käes on ja ta lubas õhtul minuga kaasa jälle tulla.
Lugesin siis minuteid tööpäeva lõpuni, mitte et oleks väga tahtnud tagasi kaklema minna. Aga Harsh on nüüd mu absoluutne kangelane. Umbes viieteist minutiga ilmusid isegi sellised paberid, mida ma ei oodanud, välja, sest ta käis ja tegi kisa. Õnneks oli ta ka nii palju tark olnud, et ütles reedel õele, et too kõik välja saadetud dokumendid ükshaaval logiraamatusse kirja paneks. Ja nüüd lasi ta mul all receptionis istuda, kuni ise õega koos logiraamatus näpuga järge ajas. Ja imekombel ilmusidki kõik paberid välja. Muidugi igaüks süüdistas teist osapoolt laiskuses ja lohakuses. Minu jaoks eriti vahet ei olegi. Aga enam sinna tagasi küll ei kisu. Kuigi mu arst ootab mind kuu aja pärast tagasi uue retsepti järgi. Nui neljaks, saan selle mujalt ka. Ei ole rohkem seda jama vaja. Aga jah, hüppasin Harshile tänaval kaela, sest lihtsalt nii hea meel oli.
Seejärel käisime söömas ja ajasime uut nabarõngast edutult taga. Ja siis… ja siis… saime üle saja aasta Muditiga kokku. Ta on viimaks oma peaaegu kahenädalaselt reisilt tagasi ja see tundus igavikuna. Mitte, et me muidu kogu aeg nina pidi koos oleksime, aga ta on siiski üks kõige ägedamaid inimesi siin. Tema tuleb ja kallistab keset tänavat siis, kui tahab, mitte siis, kui sobiv aeg on. Ja ta tahtis mind näha. Muretses vist. Ning käskis järgmine kord ühte teise kohta minna. Ostsime kuhja puuvilju ja läksime poiste juurde, kus sai veel nalja. Meil õnnestus nimelt suurepäraseid pisikesi viinamarju osta – teine kord üldse siin viinamarju süüa. Ja siis mul oli mängutuju. Juhuslikult mu teine pool ei ole üldse armukade ja kuna hetkel mängib ta millegipärast mõttega: neli kuud seksita, siis ta tahtiski, et Muditi veidi noriksin sel teemal. Nojah. Ja te ju teate mind. Kuigi eile arutlesime Harshiga selle üle, mis meil ühist on, siis vähemalt norimine on üks. Lihtsalt võtted veidi erinevad. Niisiis mängisin Muditiga, aga mitte julmalt. Selles mängus ei olnud kaotajaid. Kõigil oli lõbus, kui Mudit tuligi mu suust väikest viinamarja ära võtma:D Ja kui Harsh siis viimaks aru sai, et ma mängisin tegelikult ju nende mõlemaga, pidevalt mõlema reaktsioone jälgides, siis ta ütles, et ma ei olegi nii rumal. Mida iganes:D
Vahel tahaks, et ta oleks veidigi armukade. Et vahel harvagi norimine teda ka mõjutaks. Aga ei. Ka eile, kui jälle kahekesi jäime, ta lihtsalt naeris. Laginal. Ja ütles, et mis mõtet on tal protesteerida, kui selline flirtimine on lihtsalt osa minu olemisest. Aga neljast kuust ei tulnud küll midagi välja. Selleks oleme me liiga meielikud:D
Ühe naljaka lubaduse sundis ta ka mind pimesi andma. Et ma temast kunagi üheski raamatus ei kirjuta. Põhjust ma veel ei tea, aga püüan ta soovi austada. Eriti irooniline oli Riinu eilse hommiku kiri selles valguses, sest ta soovitas mul mõned oma Harshiga seotud mõtted raamatusse raiuda:D Ja kui seda Harshile rääkisin, väitis ta, et näed. Ta oskab mu mõtteid lugeda. Nii et see siin saab olema ainus koht, kus te meist lugeda saate. Kuigi mulle saab olema raske oma elu üldse kusagil tsenseerida. Rohkem kui ma siin blogis teen.
Ahjaa… seda nalja ka, et kui eile möödaminnes Muditile mainisin, et mu emmel on sünnipäev, siis tema esimene reaktsioon oli, et tema tahab õnne soovida. Hoiatasin teda, et see on kallis lõbu, aga ühel hetkel nad siiski arutasid Harshiga midagi hindis ja tulemuseks oligi kõne mu emmele vastu ööd:D Ma pidin end pooleks naerma. Ja emme naeris ka, et kas Mudit on julgem kui Harsh. Aga ühe telefon, teise julgus ja minu poolt info õige numbri kohta. Ja emme sai inglise keelt praktiseerida ja ma sain ka vähemalt mõne sõna temaga sünnipäeva puhul rääkida. Aga nii tahaks kohupiimakooki, mis on siin üsna võimatu missioon.

Kommentaare ei ole: