Eile oli tõeline madalseis
Tundsin, et upun. Et enam ei jaksa kohe mitte kuidagi. Et kõik on nii lootusetu. Et miski ei muutu ja moraalitus hävitab mind. Et ei julge enam kellelegi silma vaadata, sest nii häbi on. Et iga sõprade kommentaar, mis soovitab ära tulla või arsti juurde minna või mis iganes muu õpetus, on justkui sool haavale, sest tean ise ka, et neil on õigus, aga ei oska praegu ise sellest olukorrast välja tulla. Ei ole ju nii, et astud kontori uksest välja ja küsid järgmiselt vastutulijalt, kas tal ei ole mitte sulle sobivat uut tööd. Ei ole nii, et veel mõne rohu sööma hakkamine ainult head teeks. Ei ole nii lihtne pidevalt töölt puududa. Ei ole nii palju raha ka, et seda kõike endale lubada. Ja ei jaksa rohkem teiste järele oodata. Ei taha rohkem kohaneda. Tahaks, et miski muutuks. Kiiresti. Paremuse poole.
Ühel hetkel, kui meri oli põlvini ja tervis ka jupsis, saatsin Harshile sõnumi, et mis teeb. Ma enam ei suuda tööl olla. Ja ta tuligi mulle keset päeva järgi. Ehmatasin teda vist päris korralikult. Ta muudkui päris, mis juhtus ja mul oli endast nii hale. Et kuidas ma nii nõrk olen. Aga alati ei jaksa tugev olla. Seega läksime sööma – mina kõige suuremat ja šokolaadisemat jäätist, mida antud söögikohast saada oli ja tema päris toitu. Ja ta pinnis mind nii kaua, kuni ma enam pisaraid tagasi hoida ei suutnud. Näost ära olin arvatavasti juba ennegi. Aga nüüd olin kokku kukkumas. Kontrolli lõplikult kaotamas.
Ta lubas mu koju viia. Või kuhu iganes ma tahan. Arstile. Kaissu. Kuhu iganes. Läksime koju. Tegime toa pimedaks ja lihtsalt rääkisime kaisus juttu. Tema magas ka. Mina ei suutnud, kuigi piisab vaid hetkest tema kaisus, et asjad paremas valguses paistma hakkaksid. Vedelesime niimoodi terve päeva ja öö. Õhtul pidi ta tööle minema, aga tuli juba tunni aja pärast tagasi. Mulle sobis see väga hästi. Vahepeal sain veel teilt kõigilt jõudu, kallikesed.
Täna üles tõustes ei tahtnud ikka veel tööle tulla, aga Harsh sundis mind teki alt välja ja duši alla ronima ja siin ma olen. Valmis vastu seisma uuele päevale. Eks näis, mis välja tuleb.
Kui siis eile veel arvutist Simple Plan'i "Welcome to my life" mängima läks, loksus kõik paika. See oli nii minu laul eile.
Tundsin, et upun. Et enam ei jaksa kohe mitte kuidagi. Et kõik on nii lootusetu. Et miski ei muutu ja moraalitus hävitab mind. Et ei julge enam kellelegi silma vaadata, sest nii häbi on. Et iga sõprade kommentaar, mis soovitab ära tulla või arsti juurde minna või mis iganes muu õpetus, on justkui sool haavale, sest tean ise ka, et neil on õigus, aga ei oska praegu ise sellest olukorrast välja tulla. Ei ole ju nii, et astud kontori uksest välja ja küsid järgmiselt vastutulijalt, kas tal ei ole mitte sulle sobivat uut tööd. Ei ole nii, et veel mõne rohu sööma hakkamine ainult head teeks. Ei ole nii lihtne pidevalt töölt puududa. Ei ole nii palju raha ka, et seda kõike endale lubada. Ja ei jaksa rohkem teiste järele oodata. Ei taha rohkem kohaneda. Tahaks, et miski muutuks. Kiiresti. Paremuse poole.
Ühel hetkel, kui meri oli põlvini ja tervis ka jupsis, saatsin Harshile sõnumi, et mis teeb. Ma enam ei suuda tööl olla. Ja ta tuligi mulle keset päeva järgi. Ehmatasin teda vist päris korralikult. Ta muudkui päris, mis juhtus ja mul oli endast nii hale. Et kuidas ma nii nõrk olen. Aga alati ei jaksa tugev olla. Seega läksime sööma – mina kõige suuremat ja šokolaadisemat jäätist, mida antud söögikohast saada oli ja tema päris toitu. Ja ta pinnis mind nii kaua, kuni ma enam pisaraid tagasi hoida ei suutnud. Näost ära olin arvatavasti juba ennegi. Aga nüüd olin kokku kukkumas. Kontrolli lõplikult kaotamas.
Ta lubas mu koju viia. Või kuhu iganes ma tahan. Arstile. Kaissu. Kuhu iganes. Läksime koju. Tegime toa pimedaks ja lihtsalt rääkisime kaisus juttu. Tema magas ka. Mina ei suutnud, kuigi piisab vaid hetkest tema kaisus, et asjad paremas valguses paistma hakkaksid. Vedelesime niimoodi terve päeva ja öö. Õhtul pidi ta tööle minema, aga tuli juba tunni aja pärast tagasi. Mulle sobis see väga hästi. Vahepeal sain veel teilt kõigilt jõudu, kallikesed.
Täna üles tõustes ei tahtnud ikka veel tööle tulla, aga Harsh sundis mind teki alt välja ja duši alla ronima ja siin ma olen. Valmis vastu seisma uuele päevale. Eks näis, mis välja tuleb.
Kui siis eile veel arvutist Simple Plan'i "Welcome to my life" mängima läks, loksus kõik paika. See oli nii minu laul eile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar