#14poleokei

Kogu see viimastel nädalatel kirgi kütnud teema viiekümnendates tüdrukute jalgpallitreenerist ja tema suhtest 14-aastasega on nii haige. Ja see, kui levinud on igasugune seksuaalne ahistamine, on jõhker. Mul võtaks aega, et oma isiklikke kogemusigi meelde tuletada. Kindlasti kõik ei tulekski.

Aga mõned näited. 

Olin 14. Teel kuhugi kodu lähedal, kui sattusin kokku endast kümme aastat vanema tüübiga. Ta oli välismaalane ja eksinud. Aitasin tal siis õige suuna kätte leida ja tema kutsus mind järgmisel päeval päevasel ajal välja sööma. Tänutäheks või nii... vähemalt minu meelest. Ma ei olnud rumal. Ka mitte selles eas. Kui mu sõbrannad teada said, siis nad olid küll veidi skeptilised, aga see oli avalik koht ja päevane aeg. Ma ei oleks eluski läinud temaga kuhugi eraldatud kohta või õhtul kaasa ning ka mu ema ei tõmmanud pidurit sellele plaanile. Lõunasöök läks kenasti. Sain ingliskeelt praktiseerida ning selles ei olnudki midagi mälestusväärset. Millalgi pärast kojujõudmist aga helistas ta mulle ja ütles, et tahtis mu häält kuulda. Ja vot see lause pani mu peas häirekellad helisema. Miks sa ajad täiskasvanuna lapsele sellist iba!? Ka aastaid hiljem pärast esimest kohtingut sama lauset kuuldes hakkas mul hirm. Esimesel korral aga lülitasin ma vist oma telefoni nädalaks välja ja ta kadus ära. Loodetavasti leidis kellegi omavanuse, kellega uues koduriigis aega veeta.

Umbes samas vanuses meeldis mu paralleelklassivendadele istuda igal vahetunnil kooli peatrepikoja aknalaual, kust kõik mööda käima pidid ja vähemalt minu puhul kas solvanguid hüüda või siis tagumikule laksu virutada. See viimane muutus mu peas nii normaalseks, et mul arenesid lihtsalt välja kiired kaitserefleksid. Laks tagumikule mõne omavanuse või veidi vanema poolt oli ikka väga regulaarne, aga kas ka tegelikult normaalne!? Eks me kõik olime oma seksuaalsust avastamas, aga see polnud mingi kahepoolne avastusretk.

Ühel päeval äkki kehalise tunnist oma klassi naastes pidin mööduma klassivennast, kes lambist otsustas mind läbi riiete nibust näpistada. Sellele ei eelnenud ega järgnenud mingit konteksti.

Kui ma olin veelgi noorem - ehk 11-12 - sõitsin trolliga sugulasele külla. Troll oli üsna täis. Minu vastas hästi lähedal seisis keegi mees. Kui ühel hetkel allapoole vaatasin, avastasin, et ta sõrm silitab mu häbet. Mul olid kõvad teksad, nii et ma ei tundnud midagi, aga kui avastasin, siis muidugi nihelesin veidi eemale ja tüüp põgenes esimesel võimalusel trollist. Mul ei tulnud isegi pähe karjuda, kuigi muidugi oli kõhe.

Kui ma olin 15-16, siis meie naabrinaisel oli peika. Selline hästi heasüdamlik ja lihtsameelne. See suhe kaua ei kestnud. Aga ta jäi meie kõigi ellu ning armus oma eksi minust paar aastat nooremasse tütresse. See ei olnud saladus. Aga see oli vaid soov, mitte reaalsus. Tunne, mida sai ära kasutada finantsiliste teenete vastu. Kingitusi said nii see teismeline kui tema sõbrad ja sõprade sõbrad. Kuni enam ei olnud raha. Ühel hetkel raius see mees oma köögiukse kättepuudeks, sest sellel naabriperel olla külm ja puud otsas. Tal oli endal ka teismeline tütar ja meile tundus ta ohutu. Tal oli unistus Mauritiusele minna ja ta kutsus meid tihti kaasa tema kulul. Seda me siiski ei teinud, aga korra Hiiumaal käisime küll puhkamas. 16-aastane mina, 14-aastane sõbrants ja 40ndates tema. Nüüd ise emana ajab see mõte mul ihakarvad püsti, sest me teame, et midagi ei juhtunud, aga oleks ju nii lihtsalt võinud ka juhtuda. Millegipärast meie emad olid sellega nõus. Teine aeg? No ma ei tea...

Umbes 16-aastasena andis mu kunagine klassiõde ja pinginaaber mingile oma uuele tundualt vanemale tuttavale mu numbri. Miks? Ma ei tea, sest mina elasin Tallinnas ja tüüp Saaremaal. Meil ei olnud midagi ühist. Ometi kuulasin teda viisakalt paari pika kõne jooksul. Kui ma seejärel aga püüdsin talle viisakalt selgeks teha, et ma ei ole temast huvitatud, hakkasin saama sõnumeid stiilis, et kui ma teda ingoreerin, siis ta sõidab oma rolleriga vastu seina.

Kui olin 18, siis sõitsin trammiga ja vist naeratasin ühele mehele. Ise seda teadvustamata. Tema teadvustas küll ja tegi kohe juttu stiilis, et ma selgelt tahan teda. Põnev oli ka. Ikkagi vanem mees. Ta uuris, kui vana ma olen. Kui vastusega rahule jäi, siis oma iga ei soostunud ta avaldama. Usun, et see algas numbriga 4. Järsku pidigi vanus vaid number olema. Ta kutsus mu samaks õhtuks välja ja see oli kord, mil jõudsin vist kahtlaselt lähedale vägistamisele. Me pidime minema väärikasse restorani tema seltskonnaga. Enne aga oli kellegi vaja kuskilt läbi käia. Meid kõiki pressiti mingisse autosse. Ma vist pidin selle uue tuttava süles istuma ja sõitsime sügavale Lasnamäele, mida ma sel hetkel üldse ei tundnud. Esimesena peatusime selle tuttava juures. Hiljem pidid teised meid taas peale korjama. Jah. Ma olen loll. See tüüp elas mingis soojakus oma äri juures mitmemeetrise metallplaadist aia taga, mille ta meie selja taga lukku keeras. Lisaks oli tal suur kuri koer. Kui "tuppa" jõudsime, pakkus ta mulle kohe šokolaadi ja alkoholi ning surus siis vastu seina, et mind suudelda. Olin end lolli olukorda mänginud ja pidin nüüd hoolega valima oma järgmisi käike. Alkoholile ütlesin ei. Muus osas püüdsin jääda positiivseks ning õnneks varsti tulid teised tagasi ka. Ega ma sealt vist karjudes välja poleks nagunii saanud. Õnneks ta midagi tõsisemat ei üritanud. Alles pärast restoraniosa mind bussile saates krabas veel viimasel hetkel sealt, kust ainult ulatas. No ja tema oli see järgmine "tahtsin su häält kuulda" tüüp. Teist kohtingut muidugi ei tulnud. Jäi vaid jälkus ja hirm hinges.

Järgmine kord, kui ma jõudsin vägistamisele lähedale - nii lähedale, et ma siiani kindlalt ei tea, mis juhtus - oli Indias. Meie, välismaa noorte seltskonnas liikus üks kohalik sidemetega keskealine mees. Jah, temast oli tihti abi ja ta tundus selline ohutu. Ühel õhtul olime me kahekesi tema korteris ja ta tegi kokteile. Suuri kangeid kokteile. Osariigis, kus alkoholi praktiliselt saada ei olnud. Ma pole mingi sulgkaallane, aga pärast paari kokteili olin ma väga purjus ning tahtsin koju Harshi juurde. Saatsin vist talle sõnumi ja kui ta tagasi helistas, siis ma ei osanud talle hästi seletada, kus ma olen. Kõik oli nii uus. Nüüd olid mul telefoni otsas temperamentne peika ja seltsiks tüüp, kes ka justkui solvus, et miks ma ära minna tahan. Lõpuks andsin alla stressiolukorras ja läksin hoopis oksendama. Ma vist kukkusin ja läin ka pea ära. Järgmisena mäletan, et olin voodil pikali, oksemaitse suus. Mul olid seljas mingid võõrad riided ja ta püüdis mind suudelda. Mul oli selge mäluauk - mu elu ainus. Ja ma ei saa kunagi teada, mis juhtus ja kas asi oli tõesti ainult alkoholis. Jah, ära roni üksi igale poole ilma tagavaraplaanita, aga juba see, et noore naisena pead kõigeks valmis olema on vale. Miks ma peaksin kartma!?

Ma olin korralik tüdruk. Olen siiani. Ei teinud suitsu. Käisin korralikult koolis. Ei varjanud oma ema eest asju. Ei olnud mul katkist pere või vähemalt mitte sellist, kust ma ära oleksin tahtnud iga hinna eest. Olin noor, kohati naiivne ning ka oma seksuaalsust avastamas. Oli tore tunda, et meeldin kellelegi, aga tahtsin asju teha siiski oma tempos ja see tempo oli ehk keskmisest aeglasem. Sellegipoolest ja vanusest hoolimata ei ole minu meelest ükski neist praegu meelde tulnud lugudest okei. Ja seda enam on mul hea meel, et minu eluteed ei varjuta tõsisemad traumad ärakasutamisest ning olen osanud valida omale sellise mehe, kes mind praegu blogimise ajal ampsude haaval toidab. Ootamine võib end ära tasuda.

Mõistlikkusest

Kui su kaheaastane on terve nädala lasteaiast kodus, olles enne seda terve aasta jooksul vaid neli päeva sealt puudunud ja seda ka kahes jupis ning te mõlemad tahate tööd teha, siis saab olema päris huvitav nädal. Eriti, kuna meil ju ei ole praktikat, kuidas oma elu lapse haiguse korral ümber korraldada. Enamikul Triibu eakaaslastest on nüüdseks seljataga juba korralik haiguste ajalugu, aga meie imelaps on püsinud uskumatult terve. Nii me siis ei teagi veel, kas tema kõrvalt annab tööd teha ning kui palju või tuleks julmalt lapsehoolduspuhkust võtta. Mina võtsin seda niipidi, et isegi, kui ma ei saa päris täisajaga tööd teha, on mida iganes ma teen siiski firmale kasulikum kui mitte millegi edasiliikumine.

Igatahes, see nädal oli ekraanidekesksem, kui mulle meeldiks ja süvendas veelgi Triibu nõudeid vaatamaks filmi, draakonit (Bollebumpa) või iseendast videosid. Te ei tea, kuidas see laps armastab iseennast vaadata. Nüüd on korduvalt juhtunud, et keset videokõnet vanaemadega algab draama, sest ta eelistaks ennast vaadata samal ajal. No ja siis ongi vahel kiusatus talle öelda, et ole nüüd mõistlik, kuigi mõistusega saan aru, et ma ise ei ole mõistlik seda soovides. Ta on ju vaid kaheaastane. Kokkuvõttes läks nädal isegi väga hästi ja kõik koosolekud said peetud ning ainult ühe ajal karjus ta osalejatest üle natuke, aga see oli üsna väheoluline ka.

Nii sel nädalal kui ka muidu käitub ta igati eakohaselt ja protesteerib paljude asjade vastu, olgu selleks siis hambapesu, mähkmevahetus või õueminek, kuigi ma tean, et ta naudib seda viimast alati. Hambapesu on arusaadavam. Samas ta on hakanud aga ka ise tooma mähkmeid ja nõudma, et me need talle jalga paneks. Ühel korral sel nädalal palus ta isegi enneaegselt mähkmevahetust. Me oleme pigem positiivselt üllatunud, kui ta meile ise kakast märku annab, sest pigem tšillib ta ka siis muretult edasi ega tunnista oma tegusid. Aga kuna proteste on nii palju, siis vahel ma lihtsalt tunnen, et ei jaksa temaga võidelda ja kas ostan ta ära, delegeeri ülesande Lemmikule või jääb mõni asi tegemata.

Sel nädalal oleme me suuresti inimestest eemale hoidnud ja Triibu on kõvasti saanud harjutada oma uute puslede kokkupanemist, muutudes iga päevaga aina osavamaks ja mul on hea meel, et need talle meeldivad. Alati on tore, kui asjad kohe kasutusse lähevad. No ja mõtlemist arendavad need ka.

Samuti on sel nädalal saanud Triibu palju tõukerattaga sõita ning üllatanud meid sealjuures oma mõistlikkusega. Jah, me peame tal ikka hoolikalt tänaval silma peal hoidma, aga ta reageerib õues palju paremini korraldusele Stop ning on autode läheduses ise ka ettevaatlik. Eriti, kui tuleb teed ületada. Nii julgesingi üks päev temaga kahekesi ja tõuksiga lausa poodi minna ning tagasiteel olid mul käed täis, nii et ta pidi iseseisvalt minu kõrval ka teed ületama ja sai sellega imeliselt hakkama. Ei mingit lollitamist ega venitamist. Teele ta ei jooksnud ning teisele poole jõudes lehvitas hea meelega autodele. Samasugust mõistlikkust märkame nüüd ka kodus, mistõttu ei pea näiteks vannitoa värav enam pidevalt kinni olema, aga noad on ikka peidus ja kemikaalid lapseluku taga nagu ka dokumendid, sest kes teab, mis hull mõte tal ühel hetkel siiski tulla võib. Meie aga oleme positiivselt üllatunud, et üks kahene tõeliselt ohtlikes olukordades võib mõistlikult käituda. Samas eks ta pani mind selle poeskäiguga proovile ka, sest algav vihm teda kiirustama küll ei pannud ja vahepeal jäeti ratas maha minust ühes suunas, et siis ise liduda kiiresti teises suunas. Nüüd sai Lemmik karmi käsu oma telefonil hääl peal hoida, sest ma olen siiski pea kaheksa kuud rase ja tema, kes ta on enamasti oma telefoni külge liimitud, tavaliselt ei märka üldse, kui ma talle helistada proovin, sest tunnen, et mul oleks õues abi vaja. 

Maakerandusest

Nüüd ei ole enam palju jäänud. Kolme nädala pärast olen ma sünnitusküps ja mu äppi kohaselt sünniks ka täna juba igati normaalne laps, kui just mingeid erakorralisi asjaolusid ei ole. Ametlikult on veel kuus nädalat minna. Vaatasin just peeglisse ja nüüd tundun ma endale külje pealt suurem kui otse vaadates. Ometi harjumus on ikka kitsastest kohadest proovida külg ees läbi minna. Lõpeb see aga millegi vastu põrkamisega tavaliselt.

Mulle tundub, et igal pool hoiatatakse, et jägi muudkui liigutusi ja kui miski muutub, siis otsi abi. No ma ei tea. Ma küll ei suuda nii täpselt 24/7 järge pidada. Kui Kõhutantsija just väga jõuliselt endast märku ei anna ja eriti, kui ma näiteks tööle keskendun, siis mul pole aimugi, mitmeid tunde ma midagi ei teadvusta. See ei tähenda, et ta üldse ei liigutaks, aga ma ei pane tähele, sest see on nii normaalseks saanud. Just nagu laeval pikemalt olles ei pane enam lainete loksumist tähele. Ka kõhuliigutused tunduvad natuke nagu lained. Vähemalt minu jaoks.

Sel nädalal on kaks mu head sõbrannat saanud oma beebid kätte. Meie omagi tundub aina rohkem päris. Püüan mitte hirmu tunda edasise ees, olgu selleks siis sünnitus ise või enda kahe lapse vahel jagamine. Vähemalt tean, et mul on väga hea partner.

See nädal on üldse olnud kuidagi teistmoodi. Esiteks oleme me kõik kolm haiged. Ei midagi erilist, aga Triibu rohkem kui kahekordistas oma selle hooaja lasteaiast puudumise päevade arvu, sest tal oli üle päeva palavik ja nüüd natuke köhib ja nohutseb ka. Meil, suurtel, hakkavad alles nüüd külmetuse sümptomid rohkem tunda andma samas kui Triibu on kogu aeg rõõmus ja energiline olnud. Samas on ta sel nädalal mitmeid kordi teinud üle kolmetunniseid uinakuid ja ühel päeval kõigile meie pingutustele vaatamata uinaku lihtsalt ära jätnud. Kumbagi pole varem juhtunud. No ehk imikuna olid mõned pikemad uinakud, aga ka väga harva üle kahe tunni. Teinekord magab ta nüüd pigem 40 minutit.

Eelmisel nädalal püüdsime ka mõned päris pissid potti, aga sel nädalal käib taas potil vaid Nokia. Triibu võib seal niisama aeg-ajalt istuda. Aga ma rääkisin ju minust. Nii lihtne on end kaotada emaduses. Selles on ka väga palju nauditavat - muidu me ju poleks otsustanud teist last saada - aga mõnikord tahaks ka süüdimatult enesele keskenduda ja mitte ainult siis, kui lapsed juba magavad ja endal toss väljas. Või päeval nagu täna, kui me mõlemad oleme nohupilves, siis hea meelega saadaksime Triibu kellegi teisega mängima, aga ei saa ju, sest koroona ja kes teab, mis viirus meid räsib.

Ma ootan väga taas beebiaega ning usun, et teades, et see ei pruugi rohkem korduda, oskaksin seda veelgi enam hinnata. Samas aga ootan ka tagasi kontrolli oma keha üle. Võimalust juua süüdimatult klaasikese veini või kokteili. Kasutada arstirohtusid, mida rasedatele ja imetajatele ei lubata. Tahaks teha taas oma kulmud korda. Isegi proovida päevade püksikuid. Ning teha karjääri. Tunda end vajaliku ja kasuliku profesisonaalina. Reisida tahaks ka, aga ma veel ei tea, kas lastega või lasteta. Ma ei suuda isegi pulmareisi osas otsustada, kuidas seda korraldada. 

Samas ootan ma, et sorteerida beebiriideid suuruse järgi ja pesta pisikesi asju läbi. Tellisin mõned käsitööasjad Kõhutantsijale, sest seekord nagunii suuri kulusid ei ole ja samas tal võiks olla ka midagi täitsa temale mõeldut, mitte vaid teise, kolmanda ja ehk isegi neljanda ringi asju. Ma tahan taas kärutamas käia sõbrannadega ja õnneks meie seltskonnas on nüüd veel mõned lapseootel. Ma loodan taas paremasse vormi nii saada ja, et ehk see aitab mul meie pulmas välja näha parim mina. Ma tahan nautida taas maailma otsast peale avastamist Kõhutantsija silme läbi. Ma tahan kogeda, kui sarnased või erinevad Kõhutantsija ja Triibu on. Ja ma tahan teada, kas meie pere tundub mulle varsti tervikuna.

Ootame edasi ja loodame, et vaktsineerimine muutub efektiivsemaks ning vanavanemad saavad ka rohkem aega meie lastega veeta. Imelik om mõelda, et mu ema pole Triibuga juba kolmandiku jagu tema elust kohtunud. Ja ei kohtu veel mõnda aega arvatavasti. Ma tahan ise meie sõpruskonnabeebisid nuusutada. Siiani on see õnnestunud ka pikast vahemaast hoolimata.

Aga aitab küll tänasest mõtete pudrust ja kapsastest.

Kirjad Kahele Triibule 62

Mu kallis,

Vahel tundud sa juba nii suur. Teinekord jälle aga täitsa pisike.

Sa oled jõhker autode fänn. Eriline lemmik on hetkel sopbilauto - sinu versioon prügiautost. Samuti räägid sa onu tuleautost. Kes mõistatab ära, kes see on? Sa jätad kõik teised tegevused pooleli, et mõni auto ära oodata ja hüüad valjult, mis värvi nad on, kui mõnda näed.

Küsisin sel nädalal ka lasteaias, et kuidas te seal magate, sest nad pea alati kiidavad sind selles osas samas, kui me kodus peame rohkem vaeva nägema, aga sa pidid lihtsalt aktsepteerima uneaega ja vahel, kui varem ärkad, siis te pidite su parima sõbrannaga vaikselt seal magamistoas mängima ilma välja tulemata. Kodus on ka veidi lihtsamaks läinud ja sa oled taas nõus meie mõlemaga magama minema. Tänagi ütlesid sa issile lihtsalt tsau ja jalutasid ise magamistuppa.

Samas ma lihtsalt ei jaksa sinuga sõdida pidevalt hambapesu ja riidesse panemise teemadel. Ma tean, et ma ei tohiks sind ära osta, aga see läheb nii palju lihtsamalt, kui sa tead, et sa saad lõpuks küpsise vms.

Sa räägid nii palju. Samas aru saavad sinust vist vähesed või siis piiratud koguses. Meie su issiga üldiselt teame, mida sa kuidas ja mis keeles ütled. Täna nt nõudsid sa iia laua. Ma tean, et sa tahtsid mängida laua taga oma uue kineetilise liivaga. Ja see on juba suur saavutus, et sa hakkad aru saama, et liivaga ei tohi mööda elamist ringi joosta, sest muidu on see varsti igal pool ja samas otsas.

Olen sulle viimasel ajal taas mõningaid arendavaid mänguasju ja raamatuid ning kunstitarbeid kokku ostnud. Esiteks tundus, et on aeg ja teiseks tahan ka kindel olla, et sul on midagi huvitavat ja uut teha siis, kui me issiga peaksime pikemalt beebiga haiglas olema. Tema tulekuni ei ole enam palju aega jäänud.

Sa oled hästi tugev. Sinu jaoks pole mingi probleem raskeid rattaid lasteaias kuhugi lohistada või nt suuremaid lapsi oma pisikese rattaga rammida. Jah, sa oled paras pätu ning jumaldad rattaid, mida sa nüüd ka motikateks kutsuma oled hakanud.

Teiseks armastad sa iseendast videote vaatamist. Täna nägin ma päris palju krokodillipisaraid, kui sa parasjagu seda teha ei saanud. Samas pika jonni peale, mille vastu miski ei näi aitavat, võib järsku mõni pisiasi aidata. Justkui keegi vajutaks sinu mingit lülitit ja meie rõõmupall on tagasi. Nt tänase jonnituuri lõpetas see, et nuuskasin su nina vetsupaberisse ja siis sa said selle vetsupotti visata.

Vetsust rääkides, sa oled nüüd 4-5 korda viimase nädala jooksul või nii päriselt potti pissinud ja sa tihti isegi ütled enne, et piss tuleb. Jah, tihti ongi nii, et ta juba tulebki või tuli juba, aga üle mitmete-mitmete kuude märkame lõpuks ka taas midagi potis. Nokial tihemini kui sul, aga meil on hea meel, et meie nüüdseks juba päris suur potikollektsioon kasutust leiab. Alternatiivid on ju hullemad. Eriti Nokia puhul, kes nt hiljuti pissis su klotsiämbri suurte aukudega kaanele. Imekombel aga piss ei voolanudki sealt alla papist ämbisse ja puidust klotsidele.

Sa tahad olla suur. Istuda köögilaua taga suurtel toolidel. Mis siis, et sa siis ei näe hästi, mis su söögikausis on või palju alles on. Sa tahad ise otsustada, mis riided selga panna või üldse mitte panna. Sa õppisid ühe näitamiskorra järel mu telefonist fotosid leidma ning oskad videotel play ja pausi nuppe vajutada ning häält peale-maha reguleerida. Muidugi ma pean sind jälgima, sest sa suudad vahel vaid kahe klõpsuga ka midagi ära kustutada või kellelegi saata. 

Samal ajal oled sa hetkel kohutavalt omandihimuline mu rindade suhtes. Kui sa saaksid, siis me oleksime kogu aeg nii otseühenduses, minu tiss sinu pihus. Kui ma julgen protesteerida, protesteerid sina kõvemini, nii et ma püüan vaikselt-vaikselt aega hoolikalt valides seda vältida.

Sul on suur põrandapusle ja sa saad aru väga väikeste detailide põhjal, mis on iga tüki peal. Samas seda sa veel ei taipa, et kui kahe tüki peal on kassi osad, siis võiks proovida neid niimoodi kokku panna, et need kassiosad kohtuksid. Ikka proovid igat pidi. Vahel veab. Vahel mitte. Ja vahel annad sa alla ning teatad, et emme peab hoopis need kokku panema.

Igatahes, roki edasi! Me püüame sinu tempos püsida.

Armastusega,

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 12

Mu pisike!

Me pesamuna! Ma ei suuda uskuda, et sa oled varsti siin koos meiega ja mitte ainult minu kõhus mind kõdistamas ja venitamas. Sa oled praktiliselt küps. Ainult kaks kuud ongi jäänud veel oodata umbkaudu ja sinu juures käib fine tuning. 

Su nõbud nii tahaksid teada, mis su nimeks saab, aga sel korral me oleme otsustanud seda vaid väga vähestega varem jagada. Samas oma valikus oleme me olnud üsna kindlad juba paar aastat.

Sa oled jätkuvalt väga hea laps mulle. Ma tunnen sinu liigutusi üsna tihti, aga sa ei tee mulle haiget. Jah, mul on veidi raske ja vahel ebamugav, aga midagi hullu ka ei ole. Mõned kõrvetised siia-sinna ja mõned harjutamise kokkutõmbed. Kõik on väga normaalne. Tore oelks sind taas näha, kuigi nüüd oeld sa nii suur, et tervena sind vist näha enam polegi võimalik ultraheliga. Mina sain vahepeal kätte esimese süsti, et mu keha sinu vastu võitlema ei hakkaks, kuigi analüüsid olid ka korras viimati. Samuti lasin end su nimel vapralt sõrme otsast torkida ja tea, et see on minu poolt üsna suur eneseohverdus. Ma kardan seda sama palju kui ise laps olles.

Me huviga ootame sinuga kohtumist, aga valmistume ka igasugusteks raskusteks. Sinu issi arvab, et olles kõigeks valmis, saad sa meid vaid positiivselt üllatada. Ma siiski loodan, et ka sina oled üks rõõmus ja terve tegelane, kes ei lase just paljul end häirida. Ja ma loodan, et teist sinu vennaga saavad head sõbrad üksteisele. 

Varsti näeme!

Emme

Kirjad Kahele Triibule 61

Mu kallis poja,

Ära kasva nii kiiresti! Iga päevaga näen aina enam, kuidas sa oled indiviid - eraldiseisev isik oma soovide ja eelistuste ning iseloomuomadustega. Sinus on jooni, mis on päritud nii minult kui ka su isalt ja samas oled sa ka täiesti enda moodi.

Sa oled jätkuvalt hästi julge, rõõmus ja sotsiaalne. Sulle meeldib tähelepanu ja hetkel tahad sa, et me iga su liigutust hoolikalt pealt vaataksime ja sind kiidaksime. Sa lähed ja sobitad sõprust ka võhivõõrastega ilma ootamata, kas meie nendega üldse suhtlusesse laskume. Ja viimaks oled sa hakanud ilusasti päriselt koos mängima teiste kaheaastastega meie tutvusringkonnas. Sul on lasteaiasõbrad ja aiasõbrad ning ühiste tuttavate lastest sõbrad. Sa käid hea meelega järel endast veidi vanematel ning nõuad, et su eakaaslased sinu juurde sinuga mängima tuleksid.

Sa oled hakanud nimetama nädalapäevi ning sulle meeldib hetkel kõike loendada. Mõnikord juba ka õigesti. Sa tead numbreid kümneni üsna hästi mõlemas keeles ja sealt edasi ka rootsi keeles. 11 jääb tavaliselt vahele, aga mis sellest!?

Sa haarad hetkel lennult sõnu, nii et me peame enda omade osas teadlikke valikuid tegema. Sa laulad aina rohkem kaasa ja oskad mõnda laulu ka ise algusest lõpuni, kuigi su sõnad ei ole alati päris õiged. Täna tsiteerisid sa issi Yodat, mis tegi meile kõvasti nalja. Meil pole aimugi, millal sa need fraasid ära õppinud oled. Ja need on ingliskeeles, nii et meid täitsa huvitab, kas sa saad kõigest aru või lihtsalt proovid järele korrata.

Sa amastad oma nõbusid ja nende seltskonda. Ainus müts, mida sa hetkel kanda tahad, on see, mille sa I käest said.

Sa tahad proovida kõike, mida meie sööme ja teeme ja sind ära petta ei ole enam võimalik. Täna sõdisime me sinuga ripsmetušši üle. Ainult selle pulga sinu kätte andmisest ei piisanud. Sa nõudsid, et ma selle ka lahti teeksin. Ka eraldi puhas ripsmehari ei aidanud, kuigi sa proovisid seda endale silma torgata. Ja kui ma sul lõputult põsepuna endale näkku kanda ei lasknud, siis sa hakkasid kõvasti nutma.

Sul on hetkel kaks käiku - kärru/sülle või springa ehk siis sa ei taha üldse kõndida või jooksed nii, et pean sulle järelejõudmiseks vaeva nägema.

Sa oled jätkuvalt issikas ja see on omamoodi tore. Sa lähed hea meelega temaga kaasa kas või prügi välja viima. Kui oleks võimalik, siis sa läheksid õue pluusi, mähkmete ja kummikute väel alati. Päris tihti paned sa ise endale mingid saapad jalga ja ütled: õue!

Sa mängid mõnuga jalgpalli, kiigud ja keerutad kiigel lõpmatuseni, lased liugu aina hulljulgemates asendites ja kõrgustest ning katsetad kääridega lõikamist. Eile tegi mulle nii nalja, kui sa kääre tahtsid ja küsisid: mer ai-ai! (Veel ai-ai) Issi on hakanud sulle ka esimesi telekamänge tutvustama.

Me hakkame sind nüüd rohkem ette valmistama su õe sünniks. Sa said sel nädalal selleks eraldi just sulle tehtud raamatu, aga ma pole üldse kindel, et sa hetkel seda enda eluga seostada oskad. Raamatus on ikka onu tädi ja poiss. Ja beebi.

Igatahes, elu sinuga on olnud nii tore ja kindlasti on ka edasi. Me veidi kardame, et sinu õega tõenäoliselt sama lihtsalt ei lähe. See oleks lihtsalt statistiliselt ebatõenäoline.

Armastame sind tohutult!

Emme ja issi

Palju põhjusi tähistada

Reede oli meie jaoks eriline päev. Täitus 30 nädalat rasedust Kõhutantsijaga. See tähendab, et ainult neljandik on veel jäänud. Nüüd tõesti paistab aeg ruttu minevat. Mõned teised tuttavad kõhubeebid hakkavad ka küpseks saama ja võivad iga päev välja potsatada. Lisaks sellele aga tähistasime me Lemmikuga koos oldud viit aastat ja need aastad on olnud suurepärased. Ma olen nii tänulik, et ei lasknud oma hirmudel alguses võita ega jooksnud ära. See suhe on olnud nii teistmoodi kui mu varasemad. Ja sellest suhtest on sündinud või sündimas ka imelised lapsed, nii et seotuks jääme me terveks eluks nii või naa. Kuna me tahtsime seda veidi suuremat numbrit ka veidi põhjalikumalt tähistada ja lisaks oli vaja meil näha, kuidas üldse läheb Triibu kellegi teisega ööseks jätmisega, siis me saime esimest korda üle kahe aasta veeta öö kahekesi uhkes hotellis. Me ei mäletagi enam, mismoodi see varem oli. Mida me näiteks nädalavahetuse hommikuti tegime. Ja ma natuke närveerisin, aga kõik läks suurepäraselt. Triibu oli vanaemale ideaalne laps. Sõi, jäi ruttu magama ja magas terve öö. Üldse on ta sel nädalal kolm ööd maganud ärkamata. Esimesi kordi oma elus. Ma veel ei julge loota, et nii jääbki. No ja siis lisaks viie aasta koos tähistamisele tähistasime me suvalise toidupoe alkovaba mulliga ka esimest päeva kihlatutena. 

Jah, mind ootas ees paras üllatus. Ma muidugi lootsin, et ühel hetkel see juhtub, aga Lemmik on hästi praktiline ja sadade tuhandete ühe peo alla magama panemine ei tekita temas just elevust. Kui, siis ainult legaalsed võidud seoses ametliku abieluga. Ja ma ei tahtnud teda sundida tegema midagi, mida ta ise teha ei taha. Siis oleks see minu jaoks oma võlu kaotanud. 

Ühel hetkel - mõni minut enne, kui pidime õhtusöögile minema - käisime me oma lossitoa rõdul imelist vaadet veele õhtutuledes nautimas. Tegime veel mõned selfid mälestuseks ja siis manööverdas ta mind kuidagi rõdu teise otsa. Ma veel tegin nalja, et kas ta valmistub mind alla lükkama sealt. Aga järsku oli ta hoopis ühel põlvel ja ütles, et tahab veeta kogu oma ülejäänud elu minuga ja armastab mind. Ehk midagi veel, aga see kõik käis nii kiiresti, et mu mälestused on algusest peale hägused. See oli üks neist hetkedest, kus ühest küljest tunned, et tahaks aega peatada, et kõike rahulikult seedida ja meelde jätta ja samas ei taha seda hetke ka kuidagi ära rikkuda. Igatahes oli mu esimene reaktsioon olnud: Really!? Ma olen siis see naine. Järgnesid muidugi ka jah, suudlused ja sõrmus, mille Lemmik mulle värisevate kätega sõrme libistas. Ja siis juba pidime sööma tormama, sest meie reserveering tuli peale. Ma olin vist kui puuga pähe saanud, aga õnnelik. Minu pragmaatik ja põlvili.

Ta küll vist oleks võinud jätta enda teada mõned detailid selle osas, kui palju sellest ettepanekust oli spontaanne ja kaua ta seda planeeris. Lisaks pidi olema sõrmus hetkel placeholder, sest ta ei julgenud valida midagi, mida ma pikki aastaid kandma peaksin, aga tema esmane valik oli väga hea, ma pean ütlema. Mulle väga meeldib, kuigi selle juures on detaile, mida ma varem arvasin, et ei sooviks. Samas mul ei ole olnud mingit väga konkreetset visiooni ja nüüd ma tahaksingi enam-vähem samasugust päris sõrmust. Mitte, et see päris poleks, aga üks ilus ja eriline sõrmus võiks ju mul ka elus olla.

Ka ettepanek ise oli minu maitse. Lihtsalt meie kaks ja ilus hetk. Ma ei olekski tahtnud publikut või mingit suurt showd. Ta ütles, et oli kaalunud fotograafi põõsastes, aga seda oleks olnud väga raske korraldada ja ajastada meie jaoks võõras kohas. See variant ehk siis hetke jäädvustamine oleks mulle ka meeldinud. Nüüd aga on see vaid meie mälestustes. Natuke aega tahtsin seda ka ainult oma teada hoida. Lemmik oli üsna üllatunud, aga ma tundsin, et see võiks olla meie-keskne päev. 

Järgmisel päeval Triibule järele minnes planeerisime nagunii Lemmiku emale rääkida ja kui Triibu sõrmust märkas ja näppima hakkas, siis oligi hea hetk. Samal päeval rääkisime ka minu emale ning kaks sõbrannat teavad nüüdseks ka, aga lihtsalt seetõttu, et nad konkreetselt küsisid, mida me teeme vms. Ma hea meelega räägiksin kõigile ise näost näkku, aga see vist ei ole võimalik, nii et palun ärge võtke isiklikult, kui sellest kõigepealt siit loete. Meil on nüüd ees kõvasti planeerimist, aga seda ma täitsa ootan. Kõigepealt aga tuleb meil Kõhutantsijaga eraldi isiksusteks saada ja Corona võiks ka ära minna. Ja meie peame välja mõtlema, kuidas üldse rahvusvahelist pulma korraldada. Ma lihtalt tahtsin värsked muljed kirja saada. 

Ehk siis reede oli natuke eriline mitmes mõttes meie jaoks. Lemmik ütleb, et väga hea liha oli. Oli ka. Osa õhtusöögist. Pärast mida me sõitsime lähimasse toidupoodi, et varuda jogurtit kõrvetiste puhuks ja osta midagi kihisevat ja muid snäkke tuppa, sest hotellis väga valikuid ei olnud. Minu meelest nii mõnusalt meielik ja lihtne. Ja hommikul oli ma juba seitsmest üleval, kuigi oleks ju võinud magada. Nüüd tean ka, et sõrmuse üks plusse on see, et kui sa ei suuda hästi uskuda, kas miski juhtus unes või ilmsi, siis see aitab selgusele jõuda.

Kirjad Kahele Triibule 60

Mu kallis!

Need kirjanumbrid kasvavad juba päris suureks. Ma loodan, et sul on siiski kunagi huvitav lugeda ja ehk teistel ka.

Mulle nii meeldib päev-päevalt kõrvalt jälgida, milliseks ägedaks inimeseks sa arened. Hetkel meeldivad sulle numbrid, kuigi ega sa veel väga matsu ei jaga, mida üks või teine number tähistab. Samuti huvitavad sind värvid. Kolla-rolle! Sini-puna. Vahel sa vaidled minuga mõne asja värvi üle. Eriti, kui on tegu millegi rohelisega. Samas aitab värvide tundmaõppimine juba praegu meil sinuga üksteisest paremini aru saada, sest isegi kui sa ei tea mõnda sõna - ja sa tead juba hämmastavalt paljusid - siis värvi kirjeldamise abil saan ma tihti häid vihjeid asjade kohta, mis sulle huvi pakuvad. Võiks ju olla hoopis nii nagu su parima sõbraga, kes enesekindlalt ja jõudlikult pudikeeles räägib ja kehakeele kõrvale jättis, sest ta ootab enda mõistmist. 

Sulle meeldib tõsta pöidlad püsti ja öelda Jee. Vahel küll ei õnnestu see ülejäänud käe ilusasti rusikasse panek ja tõuseb hoopis näiteks nimetissõrm, aga pole lugu. 

Sa oled nii mõneski mõttes meie jaoks lihtne laps. Ei häiri sind märg mähe, kuigi nüüd oleks sellest ehk potitrennil kasu ega külm toit. Vastupidi! Sa sööd marju, leiba ja kalapulki otse sügavkülmast. Ma teadsin vaid ühte teist last, kes külmunud kalapulki armastas. Samas sa ei salli üldse enam seda, kui su riided natukenegi märjaks saavad. Ka väike veeplekk tähendab, et on vaja uut pluusi. Samas mänguhoos ei häiri sind ei ükski muhk ega muu vops.

Sa armastad laulmist ja laulad nüüd oma sõnadega vahel terveid laule ette. Need on üsna lähedal originaalsõnadele ka. Kopp-kopp lahti tee.... kuri... Blinka lilla hjärna (stjärna)... Imse-vimse pindel... Jne.

Eile said sa oma isikliku pandakaisuka omanikuks. Meie omad pakuvad sulle juba mõnda aega huvi. Esimese asjana kallistasid sa teda veidi ja siis õpetasid talle kohe kaks laulu koos liigutustega selgeks. See on nii armas. Ka potil istumine käib meil soovikontserdiga ühes. Ainult meie soove sinna potti millegi tegemise osas ei võeta kuulda siiani üldse. Täna käis sinna juurde veel meie ja ka iseenda käe surumine.

Möödunud nädalavahetusel võtsime me väikese riski ja läksime sõpradele appi kolima. Selle käigus kohtusime me suurte ja väikeste sõpradega, keda me mitmeid-mitmeid kuid näinud ei olnud ja nii huvitav oli näha, kuidas sina neile reageerid.

Alguses olid sa üliviisakas laps, kes istus paigal, kuulas sõna, vastas kõigile küsimustele jaatavalt ja isegi ootas siis, kui kringlit toodi, kuni ma sulle loa seda rünnata andsin. Lisaks, kui tuli mähkmevahetuse aeg, siis üsna tavapärase võitlemise asemel sa tegid hoopis midagi ennenägematut ja tulid viskasid ise pikali issi ette põrandale ning nihutasid isegi pepu paika, et siis hüüda, Titta, onu! samas ruumis olnud sõrbra isale, kellele sa vist muljet püüdsid avaldada. Üldse püüdsid sa rohkem täiskasvanute tähelepanu kui laste oma, kuigi sul oli selgelt ka nendega mängides lõbus. Mitte ehk nii lõbus kui su bestikatega, aga sa said tädi Lea voodis koos K-ga hüpata ilma, et keegi keelaks kohe pikalt.

Täna olid sa issi väike abimees kummuti kokkupanekul ja väike papagoi, kes kordas järgi iga issi suust tuleva sõna. See on kujutlematult armas isegi, kui sinust veel väga abi ei ole. Sa oled sellegipoolest nii huvitatud meiega samades tegevustes osalemisest. Eriti issiga. Issi korraks kuhugi minek toob kaasa palju küsimusi ja tihti ka krokodillipisarad. Samas sa korrutad ise, kuidas pappa jobbe, mamma jobbe, Triibu jobbe. Kõik me käime su meelest tööl. Mis see töö aga selline on - kes teab. Aga sina tahad ka.

Ka kassidega oled sa õppinud hellem olema ja Nokia tänab sind aeg-ajalt kallide aktsepteerimisega. Eros on lihtsalt enamasti kapis peidus, mu vöid vooderdamas.

Viimase nädala jooksul märkasime me ka esimest korda, et sa andsid märku, et sul on külm või vähemalt matkisid mind, keda sa oled näinud vahel autos külmast võdisemas. Nii tore oleks, kui sa oskaksid meile ka oma sellistest vajadustest teada anda.

Sinu meelest on meil kõigil nüüd ka kõhus beebid. Või reies. Ega seal suurt vahet sinu jaoks ei ole. Vaid mind lüüakse kõhtu nii seest kui ka väljaspoolt.

Igatahes tea, et me armastame sind tohutult. Ka siis, kui sul on vahel kaheaastase kombel raske oma emotsioone ohjeldada.

Emme

Kolmas trimester, siit me tuleme!

Nüüd tõesti juba aeg lendab ja veidi on hirmutav ka, et vaid kolm kuud ongi jäänud meie kõige uuema pereliikmega kohtumiseni. Kas siis on meie pere valmis? Kes teab... Ma tunnen end veidi süüdi juba praegugi, et taas oma tööandja ebamugavasse olukorda panen ja terve viimase nädala oleme veetnud mu asenduskandidaate intervjuuerides. Seekord on ka rohkem ja paremat valikut, mulle tundub. Samas valikuga puusse panna on ikkagi imelihtne.

Igatahes, eile sai täis 27 nädalat ja nädal varem kohtusin taas ka ämmakaga. Me nii harva näeme - see oli alles kolmas kord, aga kuidagi need üheksanädalased ootamised kohtumiste vahel ei tundugi nii närvi ajavad enam. Nagunii seal visiidil eriti midagi ei tehta. Ehk veidi mõõdetakse, selle rasedusega ka kaalutakse ja vahel pean mõnda kehavedelikku endast välja pigistama. Uudset on vähe, aga tore on ikka näiteks Kõhutantsija südamelööke kuulda. Ma pole kodus ka kuigi teadlik jälgiga, et kas ta on sama aktiivne, kui normaalselt. Kui mul endal on tegemist, siis ma ei pane tähelegi, mis kõhus toimub, aga nüüd hakkame jõudma ka sinna kohta, kus on tunda, et tal on veidi kitsas ja kui ta kuhugi ühte nurka koondub, siis veidi venitab sealtpoolt. Samas ma ei tea jätkuvalt, mis on valusad löögid või üldse õnneks mitte paljude jaoks rasedusega kaasnevatest valudest. Sel korral pole ka üldse krambitanud. Aeg-ajalt tõmban vaid mõne lihase ära ja kõrvetised võivad vahel närvi ajada, aga suure osa ajast on kõik väga hästi.

Triibu on ka tubli olnud. Püüame teda veidi rohkem potile suunata, kuigi ma väga lootust ei hellita, et ta mähkmetest niipea loobuks. Ja tal on mingi uus kaval pilk tekkinud, mida ta kasutab, kui on pahandust teinud või kavatseb kohe teha. Kuidagi altkulmu vaatab siis meid, naeratades. Ja ta räägib nii palju ning aina enam laulab kaasa oma lemmiklauludele. Ta on samasugune melomaan nagu Sandra. Kohe, kui ärkab või koju jõuab, paneb tümpsu käima. Ma olen vahel, hambad ristis, et mitte hulluks minna. Praegu ta aga magab üle kuu või kahe lõunaund oma toas. Ei pidanudki teda väljas magama loksutama ja täna talle üldse ei meeldinud õues, aga tuppa tulla ka ei tahtnud. Eks meil kõigil ole sellised "ei tea ise ka, mida tahan" päevi vahel. Pallimängud ja üldse viskamismängud on jätkuvalt popid. Ja lugemine. Ja issi. Sel nädalal on küll uneajad läinud veidi kergemalt kui eelmisel ja enam ei nuta ta lohutamatult, kui issiga magama minna ei saa. Öösel aga imbub ta meile kaissu ja sel nädalal pole me mitmel korral registreerinudki ära, millal ta tuleb, rääkimata siis tema voodisse naasemisest. Teine variant on see, et me viime ta tagasi, aga ise ei jõua siis enam oma voodisse, sest uni tuleb enne.

Lemmik on igati toetav. Kohe, kui ma ohkan vms, siis ta kontrollib, kas minuga on kõik korras. Enamasti ma ise ei märkagi, et midagi kahtlast tegin. No ja nüüd ta siis täidab jälle oma daddy duties'it ehk siis hõõrub mind õhtuti spetsõliga, et äkki ma siis ei armistu. Tore ju oleks. Mul on juba piisavalt põhjusi mitte enda välimusega rahul olla. Samas ma väga millegi pärast ei põe ka.

Õues on olnud mitu nädalat hästi mõnus talv. Päike paistab, taevas on sinine ja vahepeal tuleb vaid lund juurde. Nii on meil kõigil toredamad päevad ja Triibu ei taha tihti tuppa tullagi. Ka lasteaias. Ja siis nad saavadki kõik rohkem värsket õhku.

Minu käed sügelevad järgmise käsitööprojekti järele. Tellisin ära lõngad, et proovida teha Kõhutantsijale üks kaisukas, aga ma ei oska siiani ingliskeelseid juhendeid lugedagi. Pean lisaks videosid otsima, aga tahan ikka proovida. Lisaks tahaksin talle mõningaid ainult temale kuuluvaid riideid. Suurem osa tuleb nagunii teiselt või kolmandalt ringilt. Las siis olla tal ka midagi uut. Õnneks Rootsi vanaema lubas juba õmblemisega aidata ja mina olen siin kangaid googeldanud, sest poevalik on hetkel üsna igav.

Ikkagi, vaid kolm kuud veel - kui mitte vähem - ja meid on neli. Plus kassid. Huvitav, kuidas see toimima hakkab?

Kirjad Kõhutantsijale 11

Tere, tilluke!

Naljakas on mõelda, et üle poole rasedusest on seljataga ja sina oled juba ca 30cm pikk sulgkaallane. Samas esimesed viis kuud kiusasid sa mind igapäevaselt iiveldusega ning ega nüüdki veel patust päris puhas ei ole. Ikka mõned päevad nädalas kõõksun, aga oksendanud mõnda aega enam ei ole õnneks.

Sa tundud hästi aktiivne olevat, kuigi ma ei usu ühtegi ema, kes võrdleb oma erinevaid rasedusi, sest pole võimalik mäletada nii täpselt midagi nii kirjeldamatut. See on aga äge. Ma tean, et sa oled seal ja kasvad hoolega.

Kui iiveldust ja kõrvetisi poleks ning ohtu end kergelt ära nihestada, siis poleks üldse millegi üle kurta ja ka praegu on sinu ootus siiski suur rõõm. Nüüd teavad sellest ka emme lähemad töökaaslased ja üldse igaüks, kes mind täispikkuses nägema peaks. Mul on tunne, et ma olen nii suur juba ja rasedajope läks kasutusse. Ootan juba, et järgmisel talvel seda ka koos sinuga proovida, sest see on nii mõnus ja pehme.

Ma pean endale pidevalt meenutama, et sa sünnid hoopis teisel aastaajal, kui su vend ja seega ei ole mineviku kordamine üldse enesestmõistetav. Näiteks ma tean, kuidas talvel riietada vastsündinut ja suvel toita pooleaastast, aga mul pole aimugi, kuidas vastupidi toimida. Samas pea suvebeebina peaks sinuga lihtsam olema, sest ma ei pea sind vägisi paksudesse riietesse kohe toppima hakkama. Iseasi, kui paljusid riideid me nii üldse taas kasutada saame.

Huvitav on ka mõelda, kuidas te Triibuga läbi saama hakkate. Ta on ju harjunud meie kogu tähelepanu endale nõudma. Et me ootame temaga koos und. Et me arvestame võimalikult palju tema soovidega. Et tema on ainuke laps. Samas ma tahangi, et te oleksite üksteisel olemas läbi terve elu. Minul ei ole õdesid-vendi ja mul on sellest kahju.

Sinu vend oskab nüüd beebile - sulle - kõhu peale musi teha. Samas ma ei kujuta ettegi, mida ta teeb, kui sa sealt välja tuled. Kui ta esialgu peab vast esimest korda paar päeva ilma emme-issita hakkama saama, sest ma tunnen, et mul on sinu issit selle protseduuri juures vaja. Egoistlik, ma tean, aga ma ei kujuta hetkel alternatiivi ette. Triibul aga on vast kusagil mujal, kui väikeses palatis huvitavam.

Mõned kuud veel ja juba me kohtume!

Armastusega,

Emme

Kirjad Kahele Triibule 59

 Mu armas,

Sa oled nüüd kaheaastane. Kaugeltki mitte enam beebi, kuid jätkuvalt meie pisike. Sa oled ca 87cm pikk ja 13,5kg raske vastavalt meie kodustele mõõtmiskatsetele. Ja sa räägid aina rohkem. Vahetult pärast oma sünnipäeva tuli lausa esimene neljasõnaline lause. Midagi marjadest rootsi-eesti segakeeles. 

Sinu sünnipäevapidu kujunes ka üle ootuste toredaks koroona kiuste. Olime kutsunud vaid kõige lähemad pereliikmed külla õuepeople ning ka nemad pidid ajastama oma külastusi mitme tunni peale, et meil liiga rahvarohkeks ei läheks. 

Kõigepealt saabus su rootsi vanaisa oma perega ja üsna varsti pärast neid ka su onupere, nii et ikka oli üsna suur seltskond korraga ja sina täiega nautisid nii oma väikesuurte sugualstega ajaveetmist kui ka taas koogilt küünalde puhumist. Kõigile tegi nalja, kuidas su issi ei jõua isegi kahte küünalt süüdata enne, kui sa esimese ära puhud. Vahepeal suutsid sa veel laua alla kaduda, aga ka see ei rikkunud tuju ning sa maiustasid nii kuidas jaksasid. Sünnipäevarõõmud. Õnneks oli hästi ilus talveilm ja sellevõrra oligi ägedam tähistamine, kui toas oleks olnud.

Hiljem tuli ka farmor ja sa said tema käest kingituseks oma esimese ratta, millega sa farmori kohe sõitma kamandasid. Seejärel sadasid kingitustega sisse ka meie varateismelised naabritüdrukud. Sa oled vist ainus kaheaastane poiss, kelle sünnipäevale nii palju vanemad tüdrukud oma soovil tulevad. Huvitav, kas see on vihjeks meile, et teaksime, milline su teismelisepõlv olema saab.

Me armastame su krutskeid ja vastavat nägu, su keset ööd ärkamisega kaasnevat naeratust ja pingviinikõnnakut, su siirast rõõmu ja seda, kuidas sa hetkel hea meelega aitad koduste toimetustega, nagu asjade õigesse kohta viimine või harjaga puru taga ajamine. Ja sina jumaldad hetkel oma issit nii väga, et vajadus minuga uinuda tundub sulle karistusena. Loodetavasti läheb see varsti üle.

Armastusega,

Emme

Kuidas kirjeldada maitset?

Kas te olete sellele kunagi mõelnud? Näiteks, kuidas selgitada disainerile, millised kleididetailid teile meeldivad ja millised mitte? Või kas julgeksite anda vabad käed kellelegi, kelle portfoolio teile meeldib? Sama on näiteks kodudisainiga. 

Mulle meeldib vahel mängida mõttega, et mis oleks, kui ma saaksin palgata professionaali oma kodu kujundama? Kas kellegi teise maitse on üldse kunagi minu omaga täpselt sama? Ei usu hästi. Igasugustes sisustusteemalistes telesaadetes on tavaliselt näha vaid üksikute märksõnade edasiandmist, kuigi ma usun, et tegelikult eelneb tööle siiski põhjalikum arutelu. Samas aga kõik need suuresti üllatus make-overid - kas keegi on päriselt lõpuni rahul millegagi, mille kujunemisel tal ei olnud kontrolli? Ometi on ju see keegi lõpptarbija.

Kõige parem on vist tuua näiteid selle kohta, mis meeldib ja mis mitte ning ma usun, et me kõik teeme järeldusi teiste maitse kohta selle põhjal, mis neil juba olemas on. Aga mis siis, kui nende kodu viimane remot tehti eelmise omaniku poolt tegelikult ja miski, mida disainer peaks kliendi maitseks on tegelikult hoopis miski, mille osas klient oli nõus kompromissi tegema, aga ise kunagi ei valiks? Mis siis, kui enamik kellegi riietest on saadud kingituse või pärandusena? Mis siis on nende tegelik maitse? Ja kui vildakas on meie pilt neist?

Olen jalutanud oma kodus mööda tube ja mõelnud nii neile elementidele, mis mulle meeldivad ja minu meelest minu maitset kirjeldavad, aga ka neile, mis võivad teisi eksitada. Näiteks meie seinad on täis kunsti, mis mulle väga meeldib mõttena, aga sellegipoolest ei tahaks ma teist triigitud pärlitest Chewbacca pilti, vaid talun seda, sest elan koos fänniga ja selle tegi ta väike õde. Meil on pesakiik, mida ma väga tahtsin, aga ise oleksin ma veidi teistsuguse valinud. Triibu toas on uus vaip, mille ma emotsiooni ajel ise ostsin, aga mitte kõik ei meeldi mulle selle juures. Meil on päris palju kollakat puitu, aga see on meile pärandatud pere ja eelmiste elanike poolt. Meie vannituba on beež ja marmorit immiteerivate plaatidega. Ma vihkan beeži. Lihtsalt oleme sellega praegu leppinud. Pea kõik meie seinad on valged, sest Rootsis on nii kombeks. Meie Eesti kodu enda värvitud seinad on troopilised sinised ja kollased. Meil on mööbliesemeid, mis elukaaslasel juba varem olemas olid.

Samas kõneleb ju meie kodu ka asjadest, mis meile meeldivad. Näiteks meil on palju aknaid ja suur osa neist päikese poole. Meie köök-elutuba on sisustatud ühe suure sotsiaalse alana. Meil on hästi kõrged köögikapid, mida mina küll ei teinud, aga mis mulle meelepäraselt palju mahutavad ja samas uste taha peidavad. Meie mööblil on üsna lihtsad jooned, aga mulle meeldib rohkem kui üks stiil. Samas kaugeltki mitte iga stiil. Meie lapsel ei ole totakat trendikat majavoodit. Ma tõesti ei saa nende võlust aru ja püüan lihtsalt suu kinni hoida, kui keegi oma uue selletaolise mööblitüki üle rõõmustab. Mulle meeldivad julged värvid ja mustrid, aga ma ei ela üksi ja tahan, et teistel siin ka mugav oleks. Meil on palju taimi - mitte, et ma eriline rohenäpp oleksin, vaid ma loodan, et mõni neist ikka jääb meie juures ellu. Meile meeldib, kui on ruumi ja õhku, aga samas olen ma üsna sentimentaalne asjade korjaja ja kirglik koristamise vihkaja, nii et meil peab olema palju häid peidukaid.

Kas hea disainer saaks sellest kõigest aru ka siis, kui ma ei oska seda sõnadesse panna? Kas ma saaksin kaasa rääkida iga detaili osas, aga samas pääseda lõutust googeldamisest ja otsustada mõne valiku hulgast või öelda neile kõigile ära?

Riietega on mõnes mõttes veel keerulisem, sest asjad, mis võivad teiste seljas meeldida ei pruugi enda seljas seda teps mitte teha. Ma imetlen neid, kes näiteks lasevad endale pruutkleidi õmmelda. Mis siis, kui see lõpuks üldse ei sobigi? Kõike ei saa ju ringi teha.

Igatahes sellised mõtted tänasesse õhtusse. Mul on hetkel lihtsalt huvitav iseendaga sel teemal arutleda.

Kirjad Kahele Triibule 58

 Mu kallis,

Täna said sa juba kaheaastaseks. Lastega näeb tõesti, kui ruttu aeg läheb.

Sa oled jätkuvalt hästi blond ja sinisilmne ning enamik inimesi arvab, et sa oled väga minu moodi. Minu, kellel on pruunid juuksed ja silmad.

Sulle meeldib laulda ja tantsida ning sa paned viimasel ajal igal võimalusel Mora Träski playlisti peale. Vahel ka kell viis hommikul, kui sul uni ära läheb.

Sulle ei meeldi praht, purud ja see, kui su riided on märjad, aga sa loobid asju hea meelega laiali.

Sa tead ca 200 sõna, kuigi mõned neist on ajapikku muutunud ja teised vast ununenud.

Sa oled hetkel hästi issikas ja mulle teeb haiget, et ma ei saa alati sulle issi seltskonda garanteerida.

Sa teed meile ootamatult kalli ja sulle meeldivad eskimomusid.

Sa oled üsna traditsiooniline poiss, kes armastab helikoptereid, iu-viu autosid ja koppasid.

Sulle meeldib ka pildiraamatuid vaadata ja eriti, kui seal miski ka häält teeb.

Sa naudid seltskonda ega häbene ka ise suuremate laste juurde minna ning mänguga liituda, aga see ei tähenda, et sa alati kõigiga suhelda tahaksid.

Sa oled õppinud meiega veidi manipuleerima, et oma tahtmist saada.

Sa võiksid päev läbi kraanikausis või vannis lobistada.

Sulle meeldivad ka igasugused loomad - nii mängu kui päris - ja õues tahad sa alati koertega tutvust teha.

Sa vihkad hammastepesu, nagu minagi lapsena.

Sa teed päris palju pättust, aga oled väga pettunud, kui miski seejärel katki läheb.

Sa oled hulljulge ning eelistad pea ees nt liumäest alla tulla.

Sulle meeldib pakke avada ja sa kutsud neid kõiki "kingi".

Sa armastad multikaid ja lastelaulu videoid rohkem, kui mulle meeldiks.

Sa eelistad külmutatud kalapulki küpsetatutele ja armastad üle kõige pitsat ning banaane.

Sa ei kannata mune mujal kui koogi sees.

Sulle meeldib tolmuimejaga ringi käia ja lapiga pühkida, aga ka segadust tekitada.

Sa püüad alati meie kassidega mängida.

Sinu naeratused on kõige soojemad ja säravamad ja sa kingid neid palju.

Täna said sa kõike, mida tahtsid - kooki ja viis korda küünlaid puhuda - kusjuures täiesti edukalt, uusi autosid, marju, pitsat ja pidu lasteaias, veel kooki ja Bingi multikat. Ja lumes möllata. Ma loodan, et sul oli tore päev ka siis, kui sa seda tõenäoliselt tulevikus ei mäleta. Loodetavasti tuleb sul aga veel palju sünnipäevi.

Armastusega,

Emme

Mommy's cold

Ma kulutasin just spontaanselt paarisaja euro jagu raha, sest mul oli külm. Ei teagi, kas see kuulub siis emotsionaalsete või ratsionaalsete ostude alla, sest ma ostsin sooju riideid ja jalanõusid, aga mitte endale vaid lastele. Jah, ka sellele kõhus olevale.

Erinevalt Eestist ei ole meil siin veel korralikku talve. Säh sulle põhjamaad! Ka eelmisel aastal oli Eestis mingigi lumi ja meil ei midagi. Õnneks olid vähemalt üle väga pikkade aastate valged jõulud, aga 2021. aastal on siiani vaid mingi valge kaabe kohati maas. Samas on nii kohutavalt näpistavalt külm. Ju me ei ole harjunud enam miinuskraadidega. Täna minu sõrmed valutasid läbi kinnaste kahetunnise või lühema õuesoleku järel ja isegi Triibu käed olid külmad. Ning tal ei ole pea kunagi külm. Ma ikka veel õpin, kuidas teda riietada, sest salle nii väikestele ei panda ju ja isegi suurtes lastepoodides ei müüda alati neid kraesalle. Mingi ohutusvärk äkki? Samas mul on alati kahju vaadata, kui mina olen oma nina sügavale jope sisse peitnud ja temal paistab paljas kael. Lasteaiaõpetajad aga vist ei muretse, sest ka sel nädalal olen talle järele minnes eest leidnud lapse, kellel isegi jopelukk on pikalt lahti. Mitte lõpuni, aga ikka rinnuni.

Igatahes nüüd ma siis hirmuga ostsin ühe kombeka veel ja uued kindad ning venelaste stiilis mütsi, kuigi ma isiklikult neid ei salli. Lisaks veel fliisist alusriideid, mingi kraelise ja mingid saapa-kummiku hübriidid, sest talle meeldivad lombid ja nüüd ühel päeval olid ta jalad ka tavalistes kummikutes juba külmad. Pisike aga sai omale kootud fliiskombe, sest see nägi nii mõnus välja ja neid oli vaid väikestes suurustes ning hea hinnaga. Küll ära kulub. Eks näis, mis nägu Lemmik teeb, kui talle oma hilisõhtusest shoppamisest räägin. Nüüd oleks veel uusi veekindlaid kindaid kevadeks vaja, sest meil on vaid üks alles, aga ei raatsitud neile allahindlust teha ka keset talve. Ja vist pükse juurde, sest tema mähkmepontsakas tagumik ei mahu enam hästi suvel ostetutesse.

Põnev on see emmedeelu vist küll ainult emmedele endale.

Ma lähen edasi netishoppana nüüd. Tsau!

Kirjad Kahele Triibule 57

Mu kallis,

Sa oled juba nii asjalik. Viimasel ajal märkame aina enam seda, kuidas sa tahad oma tegevusele ja eriti saavutustele publikut. Sa võid kümneid kordi järjest kokku panna keerulist legoklotsipaari ja iga kord vaatad sa enne meile otsa justkui veendumaks, et me ikka jälgime sind ning kui vaja, siis hõiskad ja plaksutad endale ise, kui miski hästi välja tuleb. See on sul õige mõte - ära lase end kellelgi vastupidises veenda! Peabki iseendaga rahul olema ja vahel ka ennast kiitma.

Sa armastad oma vanaema seltskonda ning oled alati teda nähes väga rõõmus. Ka tema peab hoolega jälgima sinu väikeseid võite ning sa presenteerid uhkelt talle oma uusi mänguasju. Ta viitsib muidugi ka koos sinuga põrandal istuda ja mängida või lugeda või teha mida iganes muud sa tahad.

Sa võid ootamatult tulla kallistama või teha põse peale pai. Ja sa väljendud päev päevalt aina enam sõnadega. Mina olen muidugi kõige paremas seisus sinust aru saamaks, sest ma tean, millised tähed on veel sulle rasked ja suudan üldjuhul leida sarnasusi nii eesti kui ka rootsi keelega su sõnades. Nüüd näeme me ka esimesi kolmesõnalisi lauseid, kui nii võib öelda. Ma siiski ei ole päris kindel, kas artiklid lähevad arvesse või mitte. Ja sul on päris pikk mälu. Mõnda asja, mida sa oled ühe korra nädalaid tagasi näinud, teed sa ühel päeval perfektselt järgi.

Me oleme sinuga viimasel nädalal värve õppinud. Sinu teadmistes on puna ja sini ja lulla, mille puhul ma ei ole päris kindel, kas see on kollane või roheline. Täna näitasid sa mulle aga valget pinda ja ütlesid selle kohta lumi. Me ei olnudki veel valgest rääkinud, sest sul ei ole just palju valgeid mänguasju. Minu valikul. Ma ei ole kunagi ajanud mänguasjades taga harmooniat koduga. Pigem just kontraste, kvaliteeti ja arengu toetamist.

Eile vastasid sa esimest korda ka küsimusele "kus on beebi?" minu kõhu peale näitamisega. Midagi vist hakkab koitma, aga valmistume ikkagi kohanemisšokiks.

Tea, et sa oled väga kallis ja võid alati mulle kaissu ronida ka kõige väiksemasse vahemikku ning panna oma pea minu oma peale nagu kõvale padjale. Pista või oma külmad varbad mu värvli vahele. Ma olen valmis kannatama ebamugavust, et sul oleks hea.

Armastusega,

Emme

Kirjad Kahele Triibule 56

Ehk lapsed ja loomad

Tere, mu kallis poja,

Sinuga vahelduvad viimasel ajal armsuse ja füüsilise vägivalla momendid. Paar päeva tagasi lõpetasin ma lausa pisarates ja ma ei ole üldse olnud see ema, kes end vannituppa nutma lukustab. Aga kui sa mulle viie minuti jooksul viis korda haiget teed, siis tuleb ka mul piir vastu, kus ma tunnen, et ma ei taha enam sinuga mängida. Õnneks on sul issi ka, kes saab sel hetkel tulla ja meile väikese pausi anda ning ise sinuga ajaveetmist naudib.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kogu su viimase aja agressiivsusest hoolimata oled sa muutunud meie kassidega aina lähedasemaks. Mind ei üllata väga, kui te Erosega kallistate ja ta su nägu limpsib. Küll aga üllatavad mind hiljutised muutused Nokiaga.

Nokia ei olnud just õnnelik, kui sa meie perega liitusid ja ta on kahel korral kuude kaupa meile sellest märku andnud sinu asjade peale järjekindlalt pissimisega. Samas sel sügis-talvel on sul nii mõnelgi korral õnnestunud talle pai teha. Eriti siis, kui sa talle just kassikommi serveerinud oled ja seda teed sa suurima rõõmuga. Muidugi proovid alati ise ka midagi põske pista. Miks - seda tead vist küll vaid sina.

Eelmisel nädalal aga plaanisime me su juuksepahmakat veidi ise harvendada ja Nokia reaktsioon oli nii üllatav. Ta põhimõtteliselt lendas mulle peale ja püüdis mind iga hinna eest koos kääridega sinust eemale puksida, iseennast ohtu seades justkui ta oleks mõelnud, et see mutt (mina) on vist hulluks läinud. Et sa oled küll veidi tüütu, aga kääridega kallaleminekut siiski ära ei ole teeninud. 

Paar päeva tagasi avastasin ma aga teid pikalt paisid jagamas ja peaaegu, et kallistamaski. Mul on sellest pildidki, sest sellist asja lihtsalt ei juhtu. Nokia jookseb ära enne, kui sa teda puudutada jõuad. 

Ja siis nüüd jõulude ajal tuli tõeline üllatus. Nokia lubas sul end ühe päeva jooksul korduvalt sülle võtta, mööda korterit ringi tassida ja muidu igat moodi väntsutada. See sama Nokia, kes on minulgi lubanud end vaid käputäis kordi minu algatusel sülle võtta ja kes meie tutvumise esimestel nädalatel end kuhugi tundideks ära peita võis. Nokia, kes aastaid peitis end külaliste eest sügavale kappi. Nokia, keda on targem ainult paksu kanpsuniga torkida lubas sul nüüd T-särgis end väntsutada, sind küünistamata. Jah, tal on hetkel innaaeg, mis selgitab paljut ja sina oled tema silmis vast kõige tõenäolisem potentsiaalne partner, kellega hellust jagada, aga see kuulub siiski imede kategooriasse. 

Järgmisel päeval, kui Nokia enam nii lahkes tujus ei olnud, nutsid sa korduvalt ja hüüdsid "Tüjje" (sülle), aga pidid vaid paidega leppima. Sellegipoolest sa olid üheks päevaks nii õnnelik. Mul on nii hea meel, et sul on võimalus üles kasvada koos loomadega ja meie kassid on tõesti toredad kuigi väga erinevad isiksused. Loodetavasti on see alles teie pika sõpruse algus ja nüüd, kui kassid juba teavad, mida sinult oodata ja sa ei tee iga paari kuu tagant tohutuid füüsilisi arenguhüppeid nagu esimesel aastal, on nad ka sinu armastusavaldusteks paremini valmis. Sina aga õpid neile ilusasti pai tegema, kui sa ei taha just küünte ja hammastega lähemalt tutvust teha. 

Armastame sind tohutult kõigi su heade ja halbade omaduste ning faasidega.

Emme ja issi

Kirjad Kõhutantsijale 10

Tere, mu pisike!

Sa oled viimastel nädalatel kõvasti kasvanud ja mina ka. Sinul peaks nüüd olema kaalu umbes torukohupiima jagu ja minul on korralik punu järsku ette tulnud. Enam ei jäta see kahtlustki, et keegi mu sees kasvab, kuigi talvejopega, mis vaevu veel kinni läheb, tundun ma vist lihtsalt jäme. Ma üldiselt ei põe selle pärast, aga kuna see kasv nii järsku tulnud on, siis mul on veidi hirm, et kui suureks me siis seekord kasvame. Juba praegu ma hea meelega ainult vedeleksin ja nälja ega pissi jaoks ei ole eriti ruumi. Ja teine trimester peaks see kerge olema. Mul oleks nagu lihtsalt kaks poolaega. Samas tore on sinuga nüüd üsna regulaarselt kehakeeles suhelda ja kui ma õigesti mäletan, siis sa oled oma vennast aktiivsem. Muretsen vaid veidi, et ma selili olles sulle liiga ei teeks, sest ma avastan end jätkuvalt tihti selili magamast. 

Söögi osas aga olen sinuga vabamalt võtnud. Täna küll tuli juurikasupi isu ja tegingi seda, aga kui sinust saab cocahoolik, siis see on minu süü. Ja ma ei suuda seda uskuda, aga juba teist päeva ei mäleta ma, et oleksin kordagi öökinud. Nüüd, kui kohe saab viis kuud täis. Samas päev varem lasid sa mul armuliselt hommikusööki ca viis minutit nautida, seejärel hambad ära pesta ning kohe kõik kaasa arvatud sinu arenguks vajalikud tabletid välja oksendada. Peavalu on samuti selle raseduse sage kaaslane. Iga nädal või üle nädala saan Alvedoni süüa ja õnneks viimased kaks korda on see aidanud ka. Ei ole jõudnud oksendamiseni.

Me mõtleme siin su issiga, mis sulle nimeks võiks saada. Üks tugev kandidaat on meil olemas su venna ajast ja üks teine nimi on mulle meeldinud juba kümmekond aastat, kui mitte rohkem, aga su issile see väga ei meeldi. Samas nüüd ta teatas, et kui sellest saaks sinu liignimi, siis see täitsa sobiks. Kõla poolest aga sobiks see nimi esimesena paremini. Eks siis näis, kuidas lõpuks saab ja kas eestlased ka aru saavad, kuidas sind kutsutakse, kuna Eestis ei ole minu teada tilltalsnamni. Samas mulle ju meeldivad nagunii mõlemad nimed. Mis need aga on, jätaksin ma seekord vist hea meelega enda teada. Võin vaid öelda, et üks neist on kuidagi ootamatult popiks saanud, aga see meid vast ei sega. Pigem ei tahaks, et keegi teine mõnda meile meeldivat nime maha tegema ei hakkaks ja meie jaoks ära ei rikuks. Sinu nimed ei peagi kellelegi peale meie perekonnaliikmete meeldima. Kuigi ma loodan, et ikka meeldivad.

Nüüd ma tunnen ka, et aeg läheb ruttu, sest juba on pool sellest sinu ootuse teekonnast seljataga. Isegi juhul, kui sa otsustad veidi kauem kõhus aega veeta ning võttes arvesse nihkunud tähtaega. Kaalun siin veel, mida uut meil vaja oleks ja püüan meeles pidada, et talveasjadega ei ole sinu puhul kuhugi kiiret. Meil on olemas kõik põhivarustus ja suur kogus riideid, aga ma tahaksin, et sul oleksid siiski ka mõned täiesti uued ainult sind silmas pidades ostetud esemed. Lisaks riietele ei suuda ma otsustada, kas tellida sulle oma beebipesa, sest su venna oma seisab ju ka niisama ja on väga armas, aga sentimentaalne nagu ma olen - küll sa veel koged seda - tundub mulle pikalt ette mõeldes, et äkki te mõlemad tahaksite kunagi oma elu peale minnes ja lapsi saades ka oma lapsed enda vanasse pesasse magama panna. Samas on vist tõenäolisem, et teil on hoopis teistsugune maitse kui mul ja te eelistate uusi asju vanadele tolmunutele, ükskõik, kui ilusasti ma neid ka ei hoiusta. Samas minu meelest on nii armas, et sinu issi ema on alles hoidnud igasuguseid riideid, mida nüüd ma teie kanda saate, kuigi ma säästan teid kõige hullemast. Minu beebiriietest ei ole mu ema midagi alles hoidnud, et teile edasi pärandada ja ma tunnen sellest veidi puudust.

Aga aitab küll nüüd sellest teemade virr-varrist. 

Armastame ja ootame sind!

Emme ja issi

Väga erilised jõulud

Seekord olin ma jõulude eel veidi kurb nagu vist enamik meist, sest me ei saanud tavapäraselt Eestisse sõita ja kõikide sealsete lähedastega taaskohtuda. Viimasel hetkel muidugi selgus, et ka meie laiendatud pere üks kord aastas kohtumine jääb seekord ära, aga nii imelik oli mõelda, et me ei saa isegi üle ukse lastele kingitusi anda või paluda kellelgi edasi anda neid. Ise igapäevaselt kodus istumine häirib mind vähem, kuigi nüüd ka aina enam tahaksin ma minna välja kuhugi kohtungule või spaasse või reisima või niisama sõpradega kohtuda siis, kui tuju tuleb. Eriti totter oli see, et nüüd, kui me ka jäime Rootsi, ei saanud me ka siinse perega jõuluõhtut koos veeta, aga lõpuks leidsime päris hea lahenduse.

Avasime Zoom roomi viieks tunniks sõpradele ja sugulastele ning terve selle aja sees oli kaks alla kümneminutilist pausi, kui meil kedagi liinil ei olnud. Lõpuks olime väsinud aga õnnelikud. Lemmik kokkas vahepeal oma uue burgeripressiga jõuluburkse ning hiljem veel Eesti traditsioonide kohaselt minu rõõmuks siga. Triibu sai näha manor'i (farmori) ja Ninannat telekast ning ronis peaaegu teleka sisse, et teistele oma uusi mänguasju näidata.

Triibu sai sel aastal jõuludeks rohkem lego komplekte kui minul elu jooksul olnud on. Muidugi ma see-eest hoidsin ka oma ainukest komplekti ja selle õhukest pappkarpi eriti hoolega, et siis ikka ja jälle seda sama Lego mänguväljakut kokku panna. Uued lemmikud siin aga on Duplo tuletõrjeauto, mis teeb viu-viu ja lennuk, mida ta pigem helikopteriks kutsub.

Me, suured, seekord kingitustega üle ei pingutanud. Ämm tegi mulle minu üllatuseks uue kõrvarõngaste hoidja, et mul oleks kuhugi ka oma pikki pulkkinnitusega asju panna ja Lemmik kinkis mulle uue suure reisikohvri, sest eelmine sai kunagi kiiruga hädaolukorras Indiast ostetud ja on selgelt oma aja ära elanud. Mina ostsin meile uued kiidetud suured saunalinad ja talle lisaks burgeripressile veel hästi ilusa pirukavormi. Me nimelt võime ise endale osta, mida iganes me tahame, nii et ei pea ootama, et keegi teine midagi kingiks. Pigem leiame asju, mida teine pole märganud veel osta või pole veel jõudnud ostmiseni. Või pole lihtsalt raatsinud.

Triibu sai meie käest mõned puidust mänguasjad ning osa jätsime varuks ta varsti tulevat sünnipäeva ootama. Ta muidugi ei saa aru, miks täna enam advendikalendrist pakki ei saa ja seekord tõesti nautis kingituste avamist ning tema suust tuli ka palju oioioisid ja vauisid. Kust ta neid õppinud on - ei tea.

Kõige ägedam üllatus aga sellel jõulul on olnud ootamatult maha tulnud korralik lumi. Eelmisel aastal sellist ei tulnudki, aga eile õhtul, kui aknast välja vaatasin, oli maa kergelt valge. Täna terve päev langes veel laia lund ja kuigi seda pole veel eriti palju, siis lapsed said õues lustida ja meie saime ka juba eelmisel aastal ostetud kelgu ära proovida. Minu uued suusapüksid said ka ära testitud edukalt. Triibu mäletamist mööda oli see vist esimene lumi üleüldse ja sel aastal ta väga nautis seda. Eelmise aasta paari kerge valge kaape puhul ta ainult pröökas, kui ta lumele panin.

Kuigi oleme viimased kaks päeva olnud omaette, kui just naabritega õues kohtumist ei arvesta, on aeg kuidagi kiiresti läinud ja homme loodame õues ka Rootsi sugulastega grillida. Saame teistele lastele kingitused üle anda ning lapsed ehk koos mängida veidi.

Soovin ka teile kõigile ilusaid valgeid jõule üle pikkade aastate!

Kirjad Kõhutantsijale 9

Tere, tilluke!

Ma tunnen nüüd juba igapäevaselt su liigutusi, aga iga kord, kui issi oma käe mu kõhule paneb, otsustad sa millegipärast magamist teeselda. Loodetavasti varsti lubad sa siiski tal ka enda olemasolu kogeda. Eriti, kuna selle raseduse ajal ei saa ta osa võtta ühestki ämmakavisiidist ega ultrahelist. Vähemalt sai ta su vennaga ka selle kogemuse osaliseks.

Sa arvad ikka veel, et on lõbus mind öökima ja isegi oksendama ajada igapäevaste asjadega nagu hammaste pesemine ning sel nädalal olen tundnud kõhus ka kergelt ebamugavat venimist, nii et ma ei saa ausalt hästi aru, miks teist trimestrit kõige meeldivamaks peetakse, aga ma ei tulnud siia tegelikult kurtma, vaid hoopis uudiseid jagama.

Nimelt jõudis eile kätte aeg su korraliseks ultraheliuuringuks. Olin valmis juba pikemalt sind telekast imetlema, aga anti vaid kümme minutit. Sinuga paistab kõik hästi olevat ja sa olid nii armas oma rusikas käega näo juures. Saime ka lõpliku otsuse, et su planeeritud sünnipäev nihkub neli päeva suvele lähemale, aga see vast ongi hea, kuigi ühtlasi tähendab, et me ei ole veel poolel teel. Naljakas on justkui ajas tagasi minna.

Kuigi kõige olulisem on, et sinuga oleks kõik hästi, olime me ka väga põnevil selle üle, kas sa oled poiss või tüduk ja ultrahelitädi oli nii tore, et ise pakkus välja, et annab mulle kaasa väikese paberilipiku selle infoga, et saaksime su isaga üheskoos avastada. Nii me tegimegi.

Kõigepealt uuris su issi hoolega pilte, mida seekord päris palju kaasa saime, et kas on märke väikesest nokust, aga ta ei leidnud midagi. Seejärel avasime tähtsa ümbriku ning ma olen sellest ajast peale nii õnnelik olnud. Sa oled väike tüdruk. Meie tütar ja Triibu õde. Nii eriline on olnud kõiki neid tütarlapse kohta käivaid sõnu esimesi kordi kasutada. Muidugi, kui sa poiss oleksid või kui ka peaks veel välja tulema, et oledki, siis armastaksime me sind niisamuti, aga ma olin pisarateni õnnelik, et saan kogeda ka tütrele emaks olemist. Ma kujutan nii palju paremini ette, kuidas me sinuga koos saame teha igasuguseid naiselikke asju; kuidas ma mõne aasta pärast ostan sulle ilusa päris serviisi, et me saaksime mängida fikat ja kuidas ma kunagi õpetan sind end mitte oranžiks meikima. Ma loodan, et me saame sinuga ka olema hästi lähedased ja et sa tunned end mugavalt minuga kõigest rääkides, olgu selleks siis kas või poisteteemad. 

Ma olen nii põnevil, kui sarnane või erinev elu sinuga saab olema elust su suurema vennaga ja kuidas te omavahel läbi saama hakkate. Ja kuigi pea kõiki tegevusi saaksime me teha sinuga koos su soost hoolimata, siis nii tore oli esimest korda oma tütrele kleidikesi googeldada ning osta sulle esimene riietekomplekt. Mulle tundus, et see on vajalik ära teha kohe pärast ultraheli, sest nii oli see ka su vennaga. See oli kuidagi nagu üleminek umbisikulisest beebist meie pojaks ja tütreks. Aga ära muretse! Sul saab olema palju erinevaid värvilisi ja rõõmsaid riideid, mitte ainult roosamanna. Esimene komplekt on aga siiski roosa - kiirshoppamise võlud. Volangid jätame me ka teistele ning õnneks su isa on sama meelt, nii et kahvatuid lilledega paksult ülevalatud riideid poes nähes tagurdasime me mõlemad sealt välja tagasi.

Sind ootab juba ees ka imepehme kollane tekike, mida ma sulle terve eelmise nädala kudusin ja ma nii nautisin seda, kuigi esialgu kartsin, et mul lihtsalt ei ole sellist aega enam. Lõpptulemusena saad aga sa veel suurema teki kui su vend sai.

Järgmisena hakkame tõsisemalt kaaluma, mis sulle nimeks võiks saada. Me ei usu sellesse, et näkku vaadates me teame. Maailmas on nii palju erinäolisi ja samanimelisi inimesi. Kui me valime ühe nime ära, siis hakkavad ka sellenimelised sinu nägu olema. Meil on juba ammu olemas üks tugev kandidaat, aga kas me ka lõpuni sellele kindlaks jääme - ei tea. Samuti see, kas me meie pere tüdrukutenimede traditsioonile truuks jääme. Ma küll tahaksin, aga minu lemmiknimi su issile väga ei meeldi, kuigi nüüd ta ütles, et keskmise nimena võiks see täiesti kasutusele tulla. Huvitav, millist nime sa ise eelistama hakkad? Ma tahaksin sulle anda siiski kaks valikut.

Igatahes, ootame sinu saabumist juba väga-väga - vähemalt mina ja su issi. Su vend on veel liiga väike, et päriselt aru saada, mis beebi seal kõhus on.

Armastuse ja ootusega,

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 7

 Tere, mu mitte enam nii pisike!

Ma olen üsna kindel, et ma nüüd aeg-ajalt tunnen su liigutusi. Eriti, kuna see juhtub üldiselt just enne magamaminekut rahulikult lamades. Ma ei oska millegi muuga neid tundmusi lihtsalt selgitada, kuigi eks ma olen eriti tähelepanelik ka hetkel.

Mõned asjad on sinu ootuse juures teistmoodi, kui su vennaga. Ka tema puhul läks mul näljaga süda pahaks ja vahel kiiresti tõustes pilt eest. Samas sinu puhul ei tunne ma mingeid venimisvalusid just nagu emakas juba teaks, mis toimub. Iiveldus aga on sinuga ikka jupp maad hullem ning nüüd peaks see juba läbi olema, aga meil läheb iga nädalaga hullemaks. Õpin taas, millised asjad maitsevad mõlemas suunas liikudes hästi. Ma olen hakanud vannituba kartma, sest seal on nii palju asju, mis võivad öökimise esile kutsuda alates kergest mähkmete lõhnast ja mitte alati ideaalses seisukoras vetsupotist ja lõpetades hambaharjaga. Hammaste pesemine ei olnud su vennaga kunagi probleem, aga sinuga on mul alati hirm, kui hari kurgule läheneb. Mõtete kontroll peab ka pidevalt toimima, sest muudmoodi mina ei toimi. Ka õues olen vahel paanimiselt ringi vaadanud, et alati teada, kus on lähim koht, kus vajadusel oma sisikond tühjaks teha. Kuskile WC-sse jõudmisest ma ei unistagi. Samas on asjad oksendamiseni jõudnud siiani siiski vaid 5-6 korda ja umbes pooltel neist on mitu asja kokku langenud. 

Kui sa aga vaid mu öökimaajamisega piirduksidki, siis ma jään rahule. Võiks ju igasuguseid hullemaid asju olla.

Juba mõne päeva pärast läheme me taas ämmaemanda juurde kontrolli ja saame vast teada, milline veregrupp sul on. Ehk kuuleme ka su südametukseid. Oleks tore. Me kõik ootame juba su saabumist ja nüüd on kodus valmis juba ka su esimesed tutikad riidest mähkmed.

Armastusega,

Emme

Kirjad Kahele Triibule 55

Tere, Triibu!

Imelik on mõelda sinust, kui peaaegu kaheaastasest, sest alles sa ju sündisid. Samas vaadates kas või pool aastat vanu pilte või videosid, ei tunne me sind kohe äragi, sest sa oled vahepeal nii palju õppinud ja ka välimuselt muutunud.

Sulle meeldib väga laulda. Ikka Imse-Vimset, Põdra maja, aga viimasel ajal ka Tipp Tappi ja ma pean iga kord sõnu välja mõtlema, sest ma õigeid ei mäleta. Sa oled hakanud ka sõnadega veidi kaasa laulma nii üht kui ka teist.

Reedel oli lasteaias sinu elu esimene Lucia-pidu. Teie vanuseklass oli küll pigem publikuks, aga te nii ilusasti ja kannatlikult istusite ühe koha peal ja kuulasite suuremate laste kontserti. Meil sinuga oli vaba päev, nii et me käisimegi ainult seda kuulamas, pärast kontserti, tegite te Eddaga pika-pika kallistuse ja siis me tulime ära.

Sa oled üldse hästi kallimaiaks muutunud. Nüüd annad sa ise teada, et tahad kalli ja vead mind ja issit kaelapidi hästi enda lähedale ning ka musi tegema. No kellel oleks südant sellest keelduda!? See on oluliselt armsam kui see, kui sa mu nibusid väänad ja väga solvunult nutad, kui ma ei luba nii teha.

Suur muutus on sinu jaoks ka see, et viimase nädal aega oled sa maganud oma toas ja voodis ja kui alguses oli mul tõeline tegu sellega, et sa lihtsalt jalga ei laseks, siis nüüd juba edeneb ja paaril ööl oled sa ilusasti kaheksa tundi omaette maganud ning ärgates meile kaissu tulnud hea tujuga. Muidugi on olnud ka öid, kui sa varem meie juurde tuled ja üldiselt ma ei jaksa isegi kella vaadata, rääkimata sinu tagasi oma voodisse viimisest.

Sa õppisid ära meie teise kassi nime lõpuks. Või noh... sa kutsud teda Onkaks, mis tähendab, et sa tead, mis tähed tema nimes käivad, aga järjekord läheb veel sassi. Nii ka mõnede teiste sõnadega, aga pole hullu. Me saame sinust üsna hästi aru ning iga päevaga muutub see lihtsamaks, sest sõnu tuleb sul kogu aeg juurde. Püüan neid küll kirja panna, aga kindlasti on mõni ka märkamatult su keelde lipsanud.

Sel nädalal oli meil ka esimene vestlus sinu õpetajaga. Mitte küll päris arenguvestlus, aga 15 minutit aega, et rääkida sinu lasteaiaga kohanemisest. Midagi väga uut me teada ei saanud. Sa oled ka nende meelest hästi sotsiaalne ja kui su parimad sõbrad on ära, siis üksi sa ei nukrutse.

Ja sa tahad palju mürada ning vannis käia. Mina aga ei saa alati kõiki asju hästi sinuga kaasa teha ja sa ei saa veel hästi aru, mida see beebi kõhus tähendab. Aga see tähendab näiteks seda, et sa ei tohi mu kõhule hüpata ning kui ükspäev sul ootamatult kaka tuli, siis ma pidin helistama su issile ja paluma tal koju tagasi tulla, ise juba selle palve väljendamise peale öökides. Jah, aasta ema. Ma ei kujuta ette, kuidas üksikvanemad küll hakkama saavad iiveldusega.

Aga see selleks. Eile tõime me koju sinu elu esimese kuuse ja täna ehtisime seda. Vanaema tuli ka külla, sest ma arvasin, et talle meeldiks sellest osa saada ning teil on alati koos tore mängida. Täna lugesite te palju raamatuid ning panite loomi tuttu. Lisaks said sa nautida tema tehtud piparkooke. Eelmisel nädalal tegime neid ise, aga sa sõid suure osa taignast juba toorelt ära. Täna said sa ka glögi proovida ja sulle väga meeldis. Meie väike suur inimene!

Ma loodan, et meil on sinuga koos veel palju-palju toredaid päevi.

Armastusega,

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 8

Tere, tibu!

Sina muudkui kasvad ja mõnes mõttes mind rahustab teadmine, et mind ajab jätkuvalt igapäevaselt iiveldama ja korra-kaks nädalas lausa oksendama, sest see on märk, et sa oled olemas. Ma ei saa kurta, sest see võiks nii palju hullem olla, aga nüüd on juba neli kuud täis ja võiks juba ammu ka parem olla. Vahel lisanduvad veel kõrvetised, aga aina enam ka midagi liigutuste-taolist. Sinu vennaga hakkasin neid tundma kusagil 18-19 nädala paiku. Sinuga aga ligi kuu varem. Issile sa veel endast müksudega märku anda ei taha, aga Nokiale küll, kui ta mu kõhu peal nurrudes magab.

Vahepeal käisime me korra veel ämmaemanda juures. Midagi väga põnevat ei tehtud, aga sain teada, et sa oled sama positiivne tegelane, kui su issi ja vend. Vähemalt veregrupi poolest. Eks ma siis lihtsalt kannatan mõned süstid taas välja ja hakkan teile vajadusel doonoriks.

Sind ootavad kodus sinu esimesed isiklikud riidest mähkmed ja nüüd ka tulevane voodi, aga ju läheb aastaid enne, kui sa koos vennaga eraldi toas magama hakkad. Pigem tulete te mõlemad vähemalt esialgu meile kaissu. Küll sa näed, kui mõnus see on. Mul on aga aina keerulisem sinu olemasolu varjata ja ega ma enam väga varja ka. Lihtsalt tööl ei ole veel sinust rääkinud. Enne tahaks vähemalt korra veel sind näha ja kuulda, et kõik on korras. Sinna aga polegi enam palju aega jäänud. Napid kaks nädalat. Seejärel on jõulud, nii et vabandan juba ette, kui sulle mandariinid, piparkoogid jms maitsema ei peaks. Aga ju sa siis annad sellest märku, kui liiga palju saab.

Kirjad Kõhutantsijale 6

Kirjutatud 29. oktoober

Tere, kallis!

Täna sain ma sind esmakordselt näha ja see oli nii tore, et ma ei pahandanudki, et mind enne ja pärast ka nõeltega torgiti. Sa oled hetkel üks pisike ja hästi aktiivne 49 millimeetrine tegelane, kes isegi mõõtmiseks paigal püsida ei taha.

Sul on käed ja jalad ja ümmarune punu ning sa oled veidi väiksem, kui sa meie arvutuste kohaselt olla võiksid. Ehk sa lihtsalt plaanid oma sünnipäeva suvele lähemale? Järgmine kord teame juba paremini.

Me ei ole veel kindlad, aga hetkel tundub, et sa võid olla väike tüdruk. Oi, kuidas ma rõõmustasin seda kuuldes! Jah, sul on suurepärane vennake kodus ootamas, aga oleks nii tore, kui sa meie meestepere tasakaalustama tuleksid. Siis saaksime koos ka ema-tütre asju teha.

Täna pole sa mul hetkekski lasknud unustada oma olemasolu. Kui üldiselt on elu sinuga lill, siis täna ei sobinud sulle ükski lillest kehvemini lõhnav asi ja ma muudkui öökisin, aga veel pole oksendanud. Kujuta ette, et sõitva auto aknast immitseb järsku sisse kellegi puuks vmt. No ma üldse ei tahtnud autos oksendada, aga läks üsna napilt.

Nüüd sa võiksid veel veidi kasvada ja siis räägime sinust kõigile uhkusega!

Armastusega,

Emme

Kirjad Kahele Triibule 54

Mu väike inimene!

Sa oled taas demonstreerinud, et sa oskad olla maailma kõige armsam, aga teinekord võid hoopis ulakusi täis olla ja haiget teha. Toredat on siiski palju rohkem. Näiteks ühel hommikul tahtsid sa Erosele juua pakkuda - tissi. Kui ma püüdsin sind suunata, et Eros ei taha seda, aga talle meeldib vesi, siis pakkusidki sa järgmisena lahkelt talle vett oma lemmikust kõrrega pudelist. Noh, mõte on see, mis loeb. Vähemalt ei ole sa kade.

Ühel teisel hommikul aga olid sa nii õnnelik ärgates ja avastades, et Dadaa on sinu kaisus. Sa tegid talle musi ja siis näitasid talle, kus on mamma ja kus pappa. Täitsa üllatav, et sulle ka üks kaisukas on oluliseks saanud, aga ju siin on mingi seos lasteaiaga, kus teil on Babblarna teemaline tuba lausa.

Edda ja Eeon ei ole ka su mõtteist kuhugi kadunud. Kuuleme neist iga päev ja kuulevad vahel võhivõõradki. Täna tuttu minnes hüüdsid sa: Edda, kom! Eeon, kom! Nagu sa tahaksid, et nemad ka koos sinuga magama tuleksid. Ma usun, et nemad aga tegelesid samal ajal oma kodus uinumisega.

Sa said sel nädalal omale suurte laste voodi ja sellega seoses saime meie elamist ümber korraldada. Nüüd on sul oma tuba või lastetuba. Me oleme nii rahul, sest leidsime viisaka hinnaga kvaliteetse voodi, mis vastas meie nõudmistele ja juba kaks päeva pärast poeskäiku, kus sina kõik voodid ja diivanid läbi hüppasid, saime me su tutika voodi kätte ka. See on isegi parem, kui poe näidiseksemplar. Tundub, et vahepeal on mudelit uuendatud. Paari päeva pärast aga hakkame harjutama seal magamist. Seni on tore niisama tutvust sellega teha ja voodi all roomata.

Ulakusest aga ka. Sulle meeldib lilledega rabistada ja neid tuuseldada. Eriti, kui sellele tähelepanu pöörata ja sind keelata. Mina aga ei taha, et sa meie hetkel ilusatele õitsevatele orhideedele haiget teeksid. Vahepeal oli su lemmiktegevus ka puhta pesu laiali loopimine. Lisaks olen ma nüüd juba mõned korrad ärgata saanud selle peale, et sa mind meelega näkku lööd. Keelamine on aga vaid naljakas su meelest ja nii ma siis peagi unesegaselt sind kuidagi takistama, et end kaitsta. Mul ju ei ole naljakas. Päris valus on vahel. Issi ütleb ka, et ta pole elu sees nii palju peksa saanud, kui nüüd sinuga voodit jagades.

Ja sa oled oma isa poeg. Kui sa sööd, siis pakid ikka suu nii täis, kui vähegi mahub. Isegi, kui seepeale osa välja tagasi tuleb. Kui aga suu täis parajasti pole, siis sa räägid nii palju. Ehitad to(r)ni, paned asju peitu, viskad midagi ära, et hüüda: bo(r)ta. Hüüad, kui miski on kinni või katki. Vahel mind lausa üllatab, millest kõigest sa aru saad. Sa oled pisike päris inimene ja see üllatab mind vahel ikka veel.

Armastusega,

Sinu emme

Kirjad Kõhutantsijale 5

Kirjutatud 12. oktoober. Mõned varasemad kirjad hüppasid teiste vahele, nii et kes tahab lugeda, kerige veidi tagasi postitusi.

Tere, mu krevett!

Eelmisel nädalal sain ma sind üllatuslikult näha ja see oli väga tore üllatus. Tol hetkel ei olnud veel ekraanilt väga hästi aru saada, kas seal kõhus on väike inimene või niisama hele klomp, kelle süda lööb, aga nüüd peaksid sul juba kõik olulised organid olemas olema ja isegi küüned kasvama.

Sa olid 3cm suurune, mistõttu ma sind ka hetkel krevetiks kutsun. Nüüd peaksid sa juba 4cm olema, aga järgmisel nädalal kohtume juba pikemalt ja ma mäletan su venna ajast, et see oli kõige ägedam ultraheli, kus näeb tervet beebit trikitamas.

Kahjuks see esimene kohtumine oli veidi sellise krevett versus vähk iseloomuga, mistõttu ei saanud ma sellest ehk täiel määral rõõmu tunda, aga loodetavasti on sinu hetke koduga siiski kõik korras ja neljandik sinu ootust on juba seljataga. Varsti räägime sinust ka ülejäänud lähedastele.

Me käisime vahepeal tegemas perepilte, kus sinu auks Cokat jõime ja soolapulki sõime. Su vennast sai suur soolapulkade fänn, aga tavaliselt ta selliseid asju ei saa. Sina ka niipea mitte.

Aga nüüd, mu kallis, kosu ilusasti! Ma loodan, et sul on seal kõhus mugav kasside ja su venna kõhul ronimise kiuste. Olen vähemalt veidi ekstra polstrit kasvatanud sinna.

Ootuses,

Emme

Kirjad Kahele Triibule 53

 Mu pisike!

Mu süda murdub hetkel, aga samas ma olen ka tänulik. Sa nutsid just mu kaisus ja hüüdsid issi järele, kuni said oma tahtmise. Issi tuli ise sind magama panema ja ta on sul tõesti suurepärane. Nii sa pole enne teinud. Sa eelistad enamasti minu kaisus magada ja mulle end mütsiks keerata, aga magama lähed sa ilusasti meie mõlemaga tänapäeval. Samas tihtipeale on issi ainus, kes tohib su hambaid pesta või sind riietada. Minuga võitled sa palju rohkem. Ma ei teagi, milles asi on. Ehk selles, et hommikuti on pigem issi sinuga kannatlikult üleval ning kuna tema graafik seda võimaldab, siis pigem ka viib sind lasteaeda ja toob tagasi tema. Aga ära sellest järelda, et ma sind vähem armastaks. Ma kinnitan seda ka sulle iga päev, kuigi viimasel ajal vastad sa sellele hoopis oma parimate sõprade nimedega, nagu sa tahaksid öelda, et sina armastad neid. Pole hullu! Ma ei ole kade.

Nägin ka täna lõpuks, kuidas teie hommikused nunnud taaskohtumised välja näevad. Kui lasteaeda jooksime, läksid sa ühe õpetaja sülle, kuniks nägid, et Edda su poole jooksis. Siis sa pidid talle vastu jooksma ning koos läksite te edasi liivakasti poole. Enam ei olnud sul meist sooja ega külma ja ometi mu näole jäi püsima hiigelsuur naeratus, sest teie sõprus on nii armas. Ja eriti tore on see, et te kõik kolm paistate üksteisest ühtmoodi hoolivat. Ei ole siin ühepoolset armastust. Ja ei saa see armastus läbi, kui lasteaiavärav seljataga kinni kukub. Sõbrad või vähemalt mõtted nendest järgnevad ka koju.

Kui aga kodus oleme, siis on meil ka piisavalt tegemist. Me laulame palju ning sa õppisid ülikiiresti Põdra maja liigutused ära. Sa jutustad kogu aeg ja mul on nii kahju neil kordadel, kui ma aru ei saa kõigist pingutustest hoolimata. Sul on uus komme, et kui me kuhugi autoga sõidame ja kohale jõuame, siis sa hüüad rõõmsasti Jaa! Meil pole aimugi, kust see tulnud on. Ja sa püüad alati kasse toites midagi ka endale suhu pista. Ma ei saa küll hästi aru, mis mõnu sa selles näed peale emme keelust üle astumise.

Igatahes, mu armsake, ma loodan, et sul tuleb pappaga hea uni ning varsti näeme!

Emme

Kirjad Kahele Triibule 52

Mu pisike vapper Triibu,

Täna oli sul taas üks esimestest, aga seekord selline, millega oleks minu meelest võinud veel oodata. Nimelt esimene traumapunkti külastus.

Suur osa päevast oli niisama kodune, sest vihma sadas ja me võtsime hästi rahulikult, aga päris nii see päev siiski ei lõppenud. Ühel hetkel, kui su issi magas, otsustasid sa Erost taga ajama hakata ja Eros põgenes su issi sülle voodisse peitu. Issi muidugi ärkas üles selle peale ja siis me natuke aega olime tema seltsis, aga nagu ikka - sul hakkab kiiresti igav ning sa leiad endale uut tegevust. 

Seekord jätsid sa meid maha ja läksid kööki. Me päris kohe sulle järele ei tulnud, sest meie kodu on üsna lapsekindlaks tehtud ja me kuulsime, et sa mängid lihtsalt köögisahtlitega. Ei midagi ebatavalist sinu jaoks. Samas sa olid üksi kõige rohkem kaks minutit, kuni kuulsime sinu kohta üsna ebatavaliselt õnnetut nuttu ja ruttasin su juurde. Me olime nalja teinud, et sa tuled varsti meid pussitama, aga kui ma leidsin su köögist, käes üks meie teravamaid nuge ja veri tilkumas, siis ei olnud enam üldse naljakas. Kuidas sa üldse selle kätte said peidetud sahtlist, on natuke müstika, aga me selgelt alahindasime su oskusi. Me tahtsime tegelikult noad juba mõni aeg tagasi veel kindlamasse kohta panna, aga ei olnud veel välja mõelnud paremat kohta. Kahjuks sellele sahtlile ei õnnestu ka lapselukku monteerida. 

Igatahes, viisin su kiiresti kraani alla, et näha, mis katki on ja lootsin, et külma veega saame vere rutem hüübima, aga haav su sõrmeotsas tundus üsnagi sügav ja ega sa siis ei tahtnud lasta meil end aidata. Issi sai lõpuks kuidagi su sõrme kinni plaasterdatud, aga üsna ruttu oli ka pool sidemest veripunane. Ise sa rahunesid maha kohe, kui mul tuli pähe sulle multikaid pakkuda ja ka side püsis, aga igaks juhuks helistasime nõuandeliinile ja nad soovitasid kontrolli minna.

Muide, mulle väga meeldib Rootsi närakutenite süsteem. Kui tihti on arsti juurde aja saamine siin väga vaevaline, siis vähemalt on neil olemas ka terve kergema hädaabi kliinikute võrgustik, kust saab abi mitte just eluohtlike, aga siiski kiireloomuliste asjadega.

Haarasime kaasa hädavajaliku ja sulle ühe raamatu. Muidugi me mõlema telefonid olid kohe tühjaks saamas Murphy seaduse kohaselt, mina olin veidi nohune ja su isa ei lubatud üldse sisse. Samas kogu personal oli hästi tore ning kliinikus läks kiiresti. Sina lubasid vapralt oma sõrme vaadata ja kätt puhastada ning tundus, et see kõik sai sinu jaoks isegi liiga kiiresti läbi, sest sa said sealt omale paar mänguasja, aga polnudki aega nendega mängida enne kojujõudmist.

Õnneks su haava peeti ilusaks ja seekord ei tulnud õmmelda, kuigi see puudutas üsna suurt osa su sõrmeotsast. Sa said uued plaastrid, mis sulle närvidele käivad, aga mängukiirabist ja kilpkonnast said kohe su sõbrad. Nüüd sa vist arvadki, et haiglad on ühed toredad kohad, kust saab mänguasju. Meie aga saime noad mujale kolida ja proovida takistada sind sõrme torkimast.

Muide, alles paar päeva varem hirmutasid sa mind oma sõrmede liftiukse ja raami vahele toppimisega. Olukorras, kus ma ei saanud ka sind aitama tulla, sest seisin ise teise ukse vahel ja sa olid juba vajutanud kõigile teiste korruste nuppudele, nii et kui ma oleksin liigutanud, siis oleks lift sõitma hakanud. Õnneks see lahenes ise.

Anna meile andeks, et me sind täna selle õnnetuse eest kaitsta ei suutnud!

Sinu emme ja issi

Kirjad Kahele Triibule 51

Tere, mu Triibu!

Kuni sa lõunaund magad, saan taas mõned read su kohta kirja panna.

Sa oled nii äge. Sinuga saab palju nalja ja su naer on nakkav. Sa oled hulljulge. Täna näiteks harjutasid sa selg ees hüppeid diivanile käetoe pealt. Alguses kukutasid end niisama ja siis hakkasid juba end jalgadega maast lahti tõukama. Mu vaesed närvirakud.

Samas sa hakkad aina enam testima ka meie piire. Kui miski maha kukub, siis sa hakkad veidi nutma, et näha, kas me viitsime ise selle sulle tagasi tuua. Sa võitled kinnaste vastu nii visalt, et suutsid kolme päevaga kaks paari häid veekindlaid kindaid kuhugi lollikindlalt ära paigutada lasteaias. Teine neist paaridest oli nii uus, et mina neid su käes ei näinudki. Sa võid pikalt ulguda ja krokodillipisaraid valada ka kõige väiksema kukkumise tagajärjel või näiteks siis, kui sa ei tohi kuuma panniga mängida või kui ma pean minema pissile. Teine samasugune pott täpselt samade päris koostisosadega ei kõlba. Kui sa süüa ei taha, siis sa vahel lihtsalt ei söögi midagi.

Uneajad aga on läinud lihtsamaks. Me ostsime targa pirni magamistuppa ja nüüd ka Google Mini kõlari, et seda kontrollida ilma, et peaks telefoni alati kaasas kandma. Me loeme sinuga mõnda raamatut ja kui kümne minuti pärast tuli automaatselt ära kustub, siis pärast mõned päevad kohanemist, ronid sa siis ise rohkem pikali ja teki alla ning vahel me veel jutustame veidi, aga uni ei ole tavaliselt enam kaugel ega too kaasa suuremat võitlust. Eile lõuna ajal olid sa lausa nii erakordselt väsinud, et pidid pannkooke süües ära kustuma köögilaua taga. Sellist asja me ei mäletagi varasemast.

Sul on nüüd tõelised sõbrad Edda ja Leon ning hommikul esimese asjana küsid sa nende järele. Järsku tundub pikk nädalavahetus lasteaiast eemal sinu jaoks karistusena, sest te ei näe üksteist. Lasteaiahommikutel aga, kui üks neist ees ootamas on või kui nad jõuavad, siis ununevad nii paha tuju kui ka lapsevanemad ning te jooksete koos mängima. Armsamat asja ei ole olemas.

Kodus mängid sa nüüd palju tunnelite ja pallidega ning iga päevaga demonstreerid meile uusi sõnu, mida sa tead. Huvitav on jälgida su keelelist arengut. Näiteks suudad sa nüüd öelda välja pika sõna nagu mandariin. Ja siis ütled sa põlle ja kinda, sest me paneme põlle ette ning kindad kätte. Põll ja kinnas on sinu jaoks veel võõrad. Mulle meeldib, et sa ikka veel kasutad rohkem eesti keelt, aga aru saad sa ka rootsi keelest ning viimastel nädalatel oled sa hakanud ka kasutama esimesi kahesõnalisi väljendeid nagu akta dig, mis tuleb Lilla snigel laulust. Üldse avastasime, et sa oled lasteaias õppinud ära mitme laulu liigutused ja mõned sõnad ka. Saame sulle kogu aeg imse-vimset ette laulda ning sa teed õigeid liigutusi kiiremini, kui me sõnadega järele jõuame, et siis nõuda: veel kord! En till! Ma ei teagi, kas toredam on sul või meil.

Armastame sind tohutult,

Emme ja issi

Raseduse take 2

Kirjutatud 19.9.2020

Mul on seljataga kaks sellist rasedusnädalat, kus ma millegi üle kurta ei saa. No okei, rinnad on hästi hellad ja krutskeid täis väikelapse imetamine ei tee asja paremaks. Samas lugesin oma blogi sissekandeid oma elust eelmise raseduse alguses ja seekord ei ole mingit iiveldust ja oksendamist. Vähemalt veel mitte. On natuke tihedamini nälg lihtsalt.

Eile õhtul aga tundsin end esimest korda rasedana. Nimelt keset pisikese pulgajäätise söömist läks mul selle isu nii kapitaalselt üle, et pidin järele jäänud jäätise käest ära panema. Šokk, ma tean! Lisaks ekstreemlaiskus, mis lasi mul ebameeldivaks muutunud asja lihtsalt laua peale panna ja mille tagajärjeks oli vajadus just koristatud korteris taas lauda küürida.

Südaööl aga, kui magama plaanisin jääda, sain oma hambapesu ära nullida, sest nälg oli metsik ja ajas kergelt iiveldama. See osa on tuttav, aga mul võib nii olla ka siis, kui ma olen vaid üksikisik. Nüüd aga sain üles tõusta ja endale ühe riisipudingu soojaks teha. Sest külm riisipuder on jälk. Ma olen iga kell nõus pigem selle originaalpakendist välja koukima ja korraks mikrokasse viskama, kui et seda külmalt sööma. Lisaks saan nii pudru ilusasti moosiga ära segada, sest ma ei ole mingi snoob, kes võtab iga lusika peale jupi üht ja jupi teist, neid omavahel segamata. Aga aitab pudrumonoloogist. Puder päästis öö.

Iga päevaga tekib kiusatusi sellest kõigest veel kellelegi rääkida, aga ma tahaks seda taas kuidagi ägedalt teha. Lisaks tuli täna meie emmederingist veel üks beebiuudis. Sel nädalal oli ka esimene ämmaka vastuvõtt ja tore oli taas kohtuda. Sel korral tehti kohe hunnik teste, mida minu meelest eelmine kord ei juhtunud. Samas minu kurvastuseks ei näe nad põhjust mind uute reeglite tingimustes kolme kuu ultrahelisse saata. Aga ma ju tahan näha seda pisikest tegelast võimalikult ruttu ja see on kõige toredam ultraheli, kus saab näha tervet beebit korraga ja arusaadavalt. Lisaks annab see kindlust, et päriselt keegi kasvab ja liigutabki end sinu sees. Seega kaalume tasulisi variante, mis ei olegi nii üle mõistuse kallid. Muus osas aga oli kõik juba tuttav ja järgib suures plaanis sama mustrit - raseduse esimeses pooles minimaalselt kontrolle ning lõpupoole iga paari nädala tagant midagi. Sain selle beebi nimel ka vapper olla ning sõrme otsast verd anda. Ma jätkuvalt kardan ja vihkan seda, aga neil ei olnud seekord lihtsalt vahendeid veenist vere võtmiseks. Kuidas 21. sajandil ei ole veel meeldivamaid lahendusi hemoglobiini ja veresuhkru mõõtmiseks!? Igatahes, here we go again!

Kirjad Kõhutantsijale 2

Tere taas, mu kallis!

Nii imelik on mõelda, et on jälle mina +1

Sina!

Siiani oled sa oma emme vastu väga armulik olnud. Ei ole mul veel ühtegi kohutavat esimese trimestri tunnust. Eelmisel nädalal ei oleks ma vist üldse aru saanud, et ma sind ootan, kui just taas rinnad ei pakitseks, aga see selleks. Ära sina selle pärast põe eks!

Paljud räägivad, et teine rasedus möödub nii märkamatult. Valetajad! Mina loen jätkuvalt päevi, sest iga päevaga, mis sa seal kõhus ilusasti edasi kasvad ja arened, suureneb tõenäosus, et sa päriselt ka meie perega liitud.

Me ei ole otsustanud veel, millal me sinust teistele räägime või kuidas. Ainult tädi Lea teab, sest ta tuli ise esimesena samasuguse saladusega välja. Nemad on meist küll natuke ees, aga nii lahe oleks, kui su vennal oleks nende peres mängukaaslane ja sina saaksid ka ühe. Ning mis seal salata - meil, emmedel oleks alguses koos palju lõbusam teiega kärutada.

Mulle nii meeldiks, kui sa oleksid väike tüdruk. Samas olen ma ainult poistenimesid googeldanud. Armastame me sind nagunii - ükskõik, kumb sa oled, sest sa oled meie oma, aga nii tore oleks ka tütre kasvatamise kogemus ja su emme on üsna tüdrukulik ise, kui sa veel ei tea. Samas sul on ülivinge suur vend.

Just täna mõtlesime, kui lõbus teil saab olema näiteks koos vannis mängida ja nädalavahetusel, kui meil su värske 11-aastane nõbu külas oli, siis see pani ka mõtlema, kui lahe on, kui lapsi on kaks. Sa oled igatahes väga oodatud. Emme ei viitsi juba praegu tööl käia, aga päris ilma on ka keeruline. Eriti, kui meil nüüd taas suuremat kodu vaja läheks.

Naljakas on aga see, kui ruttu on meelest ära läinud rasedusega kaasnevad reeglid, nagu näiteks mida süüa tohiks ja mida mitte. Õnneks juustude osas on Rootsi võimud vabameelsemaks muutunud ja mind ajavad muigama teised tulevased emmed, kes eraldi mamma sushit ostavad.

Homme aga läheme me sinuga esimest korda ämmaemanda vastuvõtule. Ma küll ei usu, et ta seegi kord mõnda sinu olemasolu kinnitavat analüüsi nii vara teeks, aga põnev ikkagi. Kahju on ainult, et sinu issi korona tõttu kaasa tulla ei tohi. Mitte, et ta haige oleks, aga lihtsalt sellised on reeglid hetkel. Sa oled tulemas üsna kummalisel ajal. Aga ära muretse! Sinu emme ei ole enam algaja.

Armastusega,

Sinu emme

Tehke pilte

Ma täna tunnen enda üle piinlikkust ja nean end natuke. Põhjuseks see, et olen veetnud praegu üksjagu aega, et leida korralikku pilti oma kasuisast, et teda Triibule ka tutvustada. Jah, ma ehk oleksin pidanud seda juba ammu tegema, sest ta on mänginud minu elus suuremat rolli, kui mu bioloogiline isa. Samas omal ajal tundus tema kohalolek nii iseenesestmõistetav ning osaliselt ebavajalikki. Lihtsalt keegi, kelle ema oli endale kaaslaseks valinud. Ma ei mõelnud siis veel, et see ei jää alatiseks nii. Et kui kellelegi mitte välja öelda, kui tähtsad nad sulle on ja kui ei salvesta teadlikult ühiseid mälestusi, siis võibki juhtuda nii, et kaevad läbi aastatejagu täiesti ebaolulisi ja üksteist kordavaid fotosid, et leida vaid mõned juhuslikud klõpsud, mille nurka on jäänud keegi sinu jaoks oluline ja mitte üldse enda parima nurga all.

Jah, ma tegin teadlikult pilte meie kõige viimasel kohtumisel, sest ma teadsin, et meil ei ole enam palju aega, aga see ei ole mitte see versioon mu kasuisast, keda ma tahaksin oma väikesele lapsele tutvustada. Vähist puretud peaaegu kiilakas inimene ei ole mitte see minu jaoks läbiv mälestus temast ja ma ei taha ka, et Triibu teda nii teaks. Mina mäletan enda vanaema ainult, kui peast segast tädi, kel oli alles vähe juukseid, üks rind ja kes pidevalt me kodust põgeneda üritas. Oma kasuisa meenutan aga pigem isana, kes võttis selle rolli, kuigi ta ei pidanuks. Ta kohtles mind võrdselt oma bioloogiliste lastega. Inimesena, kellele võisin helistada igasuguses olukorras teades, et ta on alati minu poolt ja aitab, kui vaja. Kes jääb alati rahulikuks, aga oskab ka nalja teha. Kes on hästi tark ja mäletab kõike. Kes lasi mul vahel tunda ennast ära hellitatuna, lubades mulle seda, mida mu ema ei saanud. Kellel oli alati minu jaoks kaasas mõni maiustus. Inimesena, kes premeeris mind heade õpitulemuste korral ja kes tegi kõige heldemaid kingitusi näiteks oma sünnipäeval. Ja siis mina pidin kaevama aastani 2011, et leida üks viisakas pilt temast. Õigemini lausa meist kolmest koos emaga. See on boonuseks.

Ehk siis, hinnake hetki ja häid inimesi enda ümber rohkem!

Kirjad Kõhutantsijale 1

Tere, mu kallis!

See on esimene kord, kui ma sinu poole nii pöördun, sest vaid mõned tunnid tagasi saime me kinnitust sinu olemasolust. Täna on 31. august ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis käin oma ema jälgedes ning ka minust saab (taas) ema 33-aastaselt.

Sa oled alles seesamiseemne suurune, aga juba peaks su süda lööma. Ausalt öeldes oskasin seekord juba ammu kahtlustada, et sa mu kõhus küpsed. Või noh... ammu tähendab seekord umbes kahe nädala eest, kui sa olid alles tolmukübe. Nimelt muutusid mu rinnad nii tundlikuks nagu imetamise esimestel päevadel. Tark internet küll väitis, et see on pigem normaalse kuupuhastusega lõppeva tsükli tunnus, aga minul varem sellist tunnet olnud ei ole. Lisaks - ja ma tean, et see on teaduslikult võimatu - tundus mulle ka, et tunnen kergelt liigutusi, aga ehk pöörasin lihtsalt gaasidele tavapärasest enam tähelepanu, sest võimalus ja lootus, et seal kusagil mu sees sügaval küpsed sina, oli ju olemas. Tänaseks on ka kõrvetised kohal, aga sa oled seda väärt!

Siiani käid sa oma venna jälgedes. Me üldse ei oodanud sinu tulekut nii ruttu, aga nagu temagagi, kulus mõttest tulemuseni vähem kui kaks kuud. Me sinu issiga oleme oma hea õnne üle muidugi väga tänulikud, aga peame vist tulevikus ekstra ettevaatlikud olema.

Ma olen juba nädal aega päevi lugenud, sest teadsin, et iga järgnev päev suurendab tõenäosust, et sa oled meie perega liitumas. Jah, ma tean, et kõike võib veel juhtuda, ning püüan jääda pragmaatiliseks, aga täna olen ma õnnelik ning elevil ja erinevalt eelmisest korrast üldse veel mitte hirmul. Seekord mul on ju juba ees kogemus, kuigi vabalt võib sinuga kõik teisiti olla. Meie ühine teekond on alles alanud ja ma loodan, et see saab pikk ja huvitav olema. 

Kohtume siis, kui kirsid õitsevad!

Armastusega,

Sinu emme

Lapsevanemlusest

Triibu muudkui kasvab ja areneb. Talle meeldib tohutult hüpata ja ronida, elektriautodega mängida ning Duplotega ehitada. Ta sunnib mind pidevalt hinge kinni hoidma ja teda ettevaatlikkusele manitsema, sest igast pehmest mööbliesemest saab batuut ja igast kõvast hüppe stardipunkt. Ta hüppab rõõmuga päris kõrgelt, aga õnneks siiani siiski ootab ära, et ma tal kätest kinni hoiaksin.

Ta mängib hea meelega alati veega - vannis mullidega või millega iganes, mille köögi kraanikausist leiab. Mingid ekstra turnimistoolid on meist täiesti mööda läinud, sest ta vinnab suvalise köögitooli kraanikausi juurde ja siis ajab seal asju. Ka vetsus vee laskmine on hitt ning täna leidsin ta mööda potti üles ronimas ja sealt edasi kätekuivatusresti redelina kasutamas. On vist ülim aeg hankida talle mingid turvalisemad hüppe- ja ronimisvahendid.

Kogu selle mürgli sees on ta ometi ka kõvasti kõne poolest arenenud. Hetkel ta küll ei vasta stereotüübile, et mitmekeelsed lapsed hiljem rääkima hakkaksid. Olen püüdnud tema sõnu kirja panna - kuidas ja millal nad tulnud on ning millises häälduses ning juba jäi seljataha 100 sõna piir. Ka õpetajad ütlevad, et ta on hästi jutukas ning talle on lasteaias tekkinud müramiskaaslane - väike neiu, kellega koos õpetajatele nurga tagant kuku teha ja mida kõike veel.

Väiksem tegelane annab ka ikka igapäevaselt enda kohalolust märku. Kõige hullem peaks juba möödas olema, aga minu puhul on okserefleksi testimine nädal nädalalt sagenenud ja enam ei jää päevagi vahele, kui ma ei kõõksuks. Päriselt oksendamiseni on asi läinud vaid paaril korral ja siis on ka olnud mõni muu mõjuv põhjus nagu peavalu, mis minu puhul nagunii tihti enda sisikonnale restardi tegemisega lõpeb. Samas enam ei tea, kas nutta või naerda, sest vahel pole põhjust üldse vaja ja enda eest on väga raske ka mõtteid tsenseerida. Proovi jõuda lasteaiast koju näiteks teades, et sul on käes kott kakase mähkmega. Täna tänasin vaid õnne, et ma viis minutit varem ei jõudnud ja ise sellega tegelema ei pidanud. Eeskujulik ema eks. Aga samas, neil on lihtsam koristada ju ühe ja mitte kahe järel.

Kui paljud räägivad, et korduvrasedusega läheb aeg nii märkamatult, siis ma sellega päris ei nõustu. Küll aga on selgem arusaam, mida oodata ja ei pea ka hullumeelselt shoppama, sest pea kõik on juba olemas. Hoidsime teadlikult alles kõik meile meeldinud beebiasjad. Täna just avasime esmakordselt mingid beebi voodipesu pakid, mis said ostetud umbes täpselt kaks aastat tagasi. Oleks vist võinud nendega veidi oodata :) Samas esimene ost on ka Kõhutantsijale tehtud ja selleks on riidest mähkmed. Tahtsin enne Brexiti jõustumist veidi varusid täiendada, sest me ei olnud kindlad, kas meil on varsti üks või kaks mähkmelast ning pisemaid asju oli nagunii juurde vaja. Aja juurde aga tagasi tulles, alles nüüd, kui esimene trimester on ka kõige tagasihoidlikumate arvutuste kohaselt seljataga, hakkab mulle tunduma, et kaugelgi see raseduse poolaeg on ning siis juba on käes uus aasta ning päevad lähevad pikemaks, aga mööduvad kiiremini.

Muideks, eile mulle tundus taas, et ma tundsin kõhus mingit tegevust. Kuidagi pikalt oli ühes kohas survet tunda. Ei tea, kas ta sirutas hoolega koibi või oli see siiski seotud mu enda seedimisega, aga varsti-varsti peaksime saama üksteisega selgelt kontakti. Seda ootan kõige rohkem, et ma teda tunneksin.

Seni aga jätkan kalamata oliivide lutsutamisega ning loodan, et varsti iiveldus möödub.