Kõigest...

On olnud väga raske nädal. Nii väsitav vaimselt ja füüsiliselt, et kuidagi ei ole jaksanud blogida. Aga samas on olnud hea nädal. Olen aidanud päästa elu ja see on mega tunne. Olen saanud noortemagistriks ning sain sealt ettevõttest, kuhu kandideerisin, positiivse vastuse. See tähendab küll alles viimast vooru:( Ja sain edukalt kaitstud oma seminaritöö. Üllatav kommentaar oli veel, et sellest võiks kerge pingutusega saada ka bakatöö. Mis oleks super, sest ma ei suutnudki välja mõelda, kuidas ühendada olemas olevat materjali juhendaja välja pakutud bakatöö teemaga.

Raske oligi see nädal põhjusel, et veetsin peaaegu kõik ärkvel oleku tunnid seminaritööd kirjutades ning samuti seetõttu, et mu hea sõber on hädas (aga nüüd vähem). Kokku olen sinna töösse vist pannud kahe või kolme nädala jagu aega. Ja mitte arvestusega kaheksa tundi päev, vaid 24 tundi päev. Ometi ütles juhendaja mu töö kohta, et tema minu asemel ei näitaks selle teooriaosa enam kunagi kellelegi. Kuigi ta oli seda kaks korda ka varem näinud ega olnud midagi sellist maininud. Aga ta vist vihkab mind. Mis on lihtsalt super, sest me jätkame veel koos mitu kuud. Õnneks sain kokku ikkagi B. Ja ma peaksin õnnelik olema. Osaliselt olengi. Aga kokkuvõttes - ei. Sest üks meist sai A. Aga ka muidu... mulle ei mahu pähe, et minu tööd peetakse vähem kui suurepäraseks. Ka siis, kui see ei ole seda. Kogesin seda viimasel nädalal korra veel, kui üks tõlkefirma, kuhu kandideerisin, hindas mu proovitööd vähemaks kui B. Täpsemalt ei tea. Pärast märkasin küll ühte trükiviga ja paari soovitatavat artiklikohta, aga midagi hullu ei olnud. Kindlasti leidsid nad andekamaid tõlke, aga ikkagi. Ego!!!

Aga selle sõbra aitamisega olen ma väga rahul. Ma tean, et ma tegin ära midagi väga olulist, ning keegi ei saa kunagi seda teadmist mult ära võtta. Aga ma ei räägi teile ega ka kellelegi teisele sellest lähemalt. Ei ole lihtsalt minu asi rääkida. Ja täna tegin korra veel head. Kindlasti paljud teist on kuulnud Võsa-Petsi üles korjatud lugu kolme lapse emast, kellel ei ole kaks kuud olnud juba üldse raha. See jäi mind kohe piinama, aga saates ei jagatud naise kontonumbrit. Mõtlesin isegi kirjutada sinna ja küsida, aga mõtteks see jäigi. Aga tänaseks oli see number ikkagi avalikustatud ja minu viimase kuu plaanitud säästudest, mis nagunii olid sõrmede vahelt juba välja pudisenud, läks viimane osa sellele arvele. Ja nii hea on olla.

Üldse on olnud tore selle sõbraga pikalt rääkida. Kõigest. Ma ei saa sinna midagi parata, et ta on ainus inimene minu elus, kellega ei loe ei kaugus ega pikad pausid suhtluses. Kõik jätkub alati samast kohast ja kunagi pole võõrastamist. No me pole enam tegelikult selles eas ka. Vist.

Noortemagistrist nii palju, et see on kodutütarde organisatsiooni tiitel. Paar aastat tagasi kirjutasin neile töö seltskonnamängudest, aga see jäi kaitsmata. Vist juba rääkisin sellest paar posti tagasi. Ja siis esmaspäeval - vist - helistas mulle minu juhendaja: Tead. Ma andsin su töö paarile inimesele lugeda. Ja nad kõik ütlesid väga hea. Ja me otsustasime, et sa ei peagi hakkama seda kaitsma. Et palju õnne! Oled nüüd noortemagister!

Täna käisin siis ka vastava diplomi ning rinnamärgi järel. Märk on nunnu. Seal on M-täht. Ma luban endale luksust mõelda, et see tähistab Mariat, mitte magistrit. Nii et sel nädalal ai lausa kaks tööd lõpetatud.

Aga tööasjust räägin homme edasi.

Tavapärasele kirumisele vahelduseks kiidan head teenindust

Ja nii ongi.

Käisin täna... vist teist korda oma elus... Tallinna Bershkas ja ma lihtsalt pean sealset teenindajat kiitma.

Nagu mujalgi, on ka seal hetkel allahindlused ja ma leidsin suurepärase variandi poolpidusest valgest kevadjopest, mis aga - minu ülimaks kurvastuseks - oli ainus vajalikus suuruses ning kaetud tumedat värvi laikude ning triipudega. No kujutage ette riidevärvi või purpurset juuksevärvi oma endistel lumivalgetel riietel. Mul ei olnud küll julgust see ära osta lootuses, et ehk tuleb pesus välja.

Läksin siis igaks juhuks müüjalt küsima, kas seda võiks ka laos olla ning olin juba valmis vaadanud selle jope pruuni värvi sugulase, mis oli ka armas, aga ei loonud samasugust säravat efekti kui valge.

Aga müüja pakkus mulle ise kohe sellist diili, et kuigi tegemist oli alla hinnatud kaubaga, võin selle kolmekümne päeva jooksul taastada, kui pesus värvikahju maha ei tule ja ka siis, kui valgendaja asja hullemaks teeb. Samas pani ta minu jaoks hoiule selle pruuni variandi, et mul vajaduse korral ikka oleks midagi, mille vastu see välja vahetada. Ta jooksis ka korra ikkagi lattu kontrollima, kas mingi ime läbi on seal veel mõni minu suuruses samasugune valge jope alles, aga siiski ei olnud. Ja pärast jooksis t veel korra minu pärast ringi, sest jope hinnaga oli mingi segadus minu kasuks, aga siiski otsest kasu mulle ei tekkinud. Ja last but not least kirjutas ta ostu sooritamise järel oma käega minu tšeki taha garantiikirja.

Kui vaid mujal poodides ka sellist suhtumist kohtaks. Ja kõige parem on see, et võtsin just jope pesumasinast välja ning see värv tuli mingi ime läbi maha. Juuksevärvi puhul olen aga juba kogenud, et imesid ei juhtu.

Ega ma muud ei tahtnudki, kui Bershkale aitäh öelda!

***


Täna oli muidu ka produktiivne päev. Sain mingi ime läbi ja meeletult väikses ajavahemikus ära tehtud lausa kuus intervjuud oma seminaritöö jaoks. Ja poisse oli algselt viis. Aga nad paljunesid ja mulle tundub see levat positiivne nähtus. Ning nüüd võin kergemalt hingata. Mitte küll veel päris vabalt, sest poisid on poisid ja pooled unustasid oma vanemate load koju. Aga küll ma need neilt välja pigistan:P

Ja avastasin, et see põlvkond on üllatavalt asjalik ning tark.

Täna käisin ka uuesti Cashflow'd mängimas ja jälle oli tore, kuigi seekord täiega kaotasin. Aga seltskond oli hea ja mängida on fun ning mis kõige olulisem - ma tunnen, et olen nende kahe tunniga õppinud rohkem kui TÜ kahe majanduskursusega.

Yay! Vaadake, kuidas blond beib areneb:P

Naturaalmajandusest tänapäeva Eestis

Ma olen siia võlgu ühe teksi, aga minuga ongi viimasel ajal nii, et kogu aeg mõtlen, kuidas ühest või teisest oma elu killust blogida tahaksin, aga teostuseni kulub mitu päeva. Kui üldse lõpuks kirjutan.

Nimelt, ma olen kunagi vist kirjutanud siia, et meie maja ees Tallinnas käib kaks korda nädalas üks talumees oma naise ja kaubikuga maapiima, kohupiima, liha ja kartuleid müümas, mille üle kõik vanemad inimesed ja tihti minagi õnnelik olen, kuigi iga kell vahetaksin piimaauto jäätiseauto vastu, mis regulaarselt Reijo maja juures käib. Kujutage ise ette ärkamist jäätiseauto ülisärtsaka laulu peale. Eriti palaval päeval. Aga teema juurde tagasi.

Paar päeva tagasi sõitsin bussiga linnast koju ja minu vastas istus üks minule täiest võõras jõuluvana moodi mees. Ühel hetkel me haigutasime täpselt korraga ning edasi hakkas jutt jooksma. Algul mõtlesin, et ta on mingi imelik, sest ta märkas, et mul on rist kaelas ja küsis mult ootamatult, et kas see kaitseb ka mind. Aga kokkuvõttes oli ta tore. Mu ema oli sel hommikul katsetanud elus esimest korda lihapirukate tegemist (muideks, ta suutis hakklihamasina, mille ta hiljuti odavalt ostis, metallist kohast puruks väänata lihaga) ja neid tuli oodatust palju rohkem - tervelt kuuskümmend. Ma siis helistasin bussist Reijole, et küsida, kas ta tahab tulla appi sööma ja onu kuulis pealt ningkohe küsis, kus pirukaid jagatakse.

Ma jäin üsna reserveerituks, aga muidugi viisakaks, kuni ühel hetkel selgus, et ta on mesinik ja elab minu kõrval majas. Pakkusin siis välja, et teeme vahetust, sest mesi on ju nämma ja pirukaid oli igal juhul liiga palju, kuigi... praegu (kaks päeva hiljem) on nad kõik otsas, olles olnud meie hommiku-, lõuna- ja õhtusöök.

Ja siis juhtuski nii, et ta käis kodust läbi ning tuli meega meile külla. Muidu tore onu, aga ta rääkis ja rääkis ja rääkis ja nii kaua, et ma juba tõesti mõtlesin, et üks meist peab varsti kodust lahkuma. Kas tema või mina. Aga siis ta läks.

Et tulla tagasi järgmisel õhtul. Me vist kogemata kodustasime ta ära ja see ei ole naljakas. Eriti. Ta tuli tagasi ja küsis, kas tahame melonit või õlut - mõlemad oli ta linnast kaasa toonud ja koju minemise asemel otse siia tulnud. Ettekäändeks oli abipalve, et aitaksin tal autoga mõni päev taara ära viia, mis ei oleks ka mingi probleem, aga tegelikult tal vist oli igav, sest ta sättis end siia jälle sisse ja mina jätsin kõik oma tegemised jälle pooleli ja ema klõpsutas kanaleid kuidagi demostratiivselt, et näidata, et meil on tegemist ja külastusaeg on läbi, aga onu vaid vaatas ka kõike rõõmuga ja kommenteeris, et oi kui huvitav ja oi kui tore ja et seda või teist ta just tahtiski näha. Ühel hetkel tuli talle vist siiski meelde, et ta ei ela siin, aga on oht, et ta selle jälle ära unustab varsti.

Muidu ju tore onu, aga ma tõesti ei taha, et ta meile koliks ja ema vist peab ka teda liiga vanaks ja joogiseks, et omale võtta. Kuid mõlemal korral on ta umbes viis korda teinud lahkumisest juttu, enne kui tegelikult ära läheb.

Aga see on ikkagi lahe, et nüüd me tunneme mesinikku ja suur osa toiduainetest tuuakse koju kätte. Seepärast see naturaalmajanduse teema.

Lõhken, kui kohe kõigest rääkida ei saa!

Samas jälle ma ei tea, kas julgen kõigest rääkida. Kohe on selline tunne, et kui julgen mõnest tänasest asjast kellelegi rääkida või kirjutada või isegi mõelda, siis lendavad kõik plaanid vastu taevast. Then again, ma mõnele olen juba rääkinud. Muidu oleksin ammu lõhkenud. Loodan, et see veel ei too mingit halba õnne kaasa:)

Niisiis, esiteks käisin täna jälle ühel tööintervjuul. Jälle on vale sõna, aga ma ei suuda paremat ka praegu välja mõelda. Minu jaoks on need alati põnevad. Ükskõik kui ebatõenäoline ka pole, et see jääbki mu viimaseks kokkupuuteks nende võimalike kolleegidega. Ikka olen mõttetult? optimistlik ja loodan, et seekord veab. Seekord olen uhke enda üle, et nii kaugelegi jõudsin - ja on ka kuhjaga põhjust - aga samas arvan, et see võibki olla õige koht minu jaoks. Kui varem on mõnikord tulnud psühholoogiliselt mõelda endale koht sobivaks, siis seekord oli algusest peale selge, et just seda tahangi teha ja kui asjad siiski lähevad halvemuse poole... ma ei taha sellele praegu veel mõelda. Laske ma unistan veidi veel.

Täna juhtus veel huvitavaid asju. Käisime Annikaga pärast kinos - mina üle ei tea kui pika aja. Võib-olla aastate - ja kui kassasse piletit ostma suundusime, ootas meid ees oma küünarnuki toele magama jäänud müüja. See oli nii naljakas. Pidi alles igav päev olema. Ma tean päris paljusid inimesi, kes loengutes ja mujal probleemideta magavad, tean isegi mõnda, kes selleks ettevalmistusi teevad ja nt patja kaasas kannavad, aga mina pole sedasi kunagi suutnud. Täna oli dilemma, et mida siis teha? Kas pöörduda kõrvalkassasse või ajada ta üles? Oli arvata, et see tekitaks talle piinlikkust. Meile ta ju tegelikult kahju ei teinud, aga mõne sekundi pärast ärkas ta ise ka ja kogus end üllatavalt kiiresti. Võib-olla ta ongi selliste situatsioonidega harjunud, aga tahaks loota, et siiski mitte. P.S. kui seda loeb mõni tema boss, siis have mercy! Kõik on inimesed ja ma ei kirjuta seda kui kaebust, vaid kui naljakast kogemusest enda elus jälle.

Neid naljakaid kogemusi oli täna veel. Kui kinost koju läksin, nägin illustreerimata pilti tõelisest sõprusest. Kolm sõpra urineeeeeeeeeeeerisid Balti jaamas kõrvuti ja neljas, kellel vist ei olnud parasjagu pissihäda ootas neid kaugemal. Asja tegid naljakaks faktid, et tegemist ei olnud mingite parmudega, vaid täitsa mõistliku mulje jätnud eesti noormeestega ja nad kergendasid end mitte nagu enamus koeri ja mehi vastu seina või posti, vaid ühes suvalises avatud suunas, kuigi lähedal oli ka pime nurk ja sein. Tüübid lihtsalt olid suvalises kohas asendi sisse võtnud ja pakkusid etendust (kas esietendust?) mööduvatele trammiga liiklejatele. Weird, aga elu ongi imelik. Mulle veel meeldib elu juures see omadus, et ta alalõpmata mind millegagi üllatada suudab ja ma ei ela ju isegi mõnes meeletult suures ja kirjus maailma pealinnas nagu New York vms.

Ühe avastuse tegin ka täna. Ärge nüüd naerge, aga otsustasin niisama kogemuse mõttes vaadata, mida Hannah Montana endast kujutab ja kui see välja arvata, et Miley on väga pudikeelne - vähemalt esimestes osades - siis see on supernaljakas ka minu (vanuste) jaoks ning ma ei saa enam pidama.

Vist tänaseks kõik. Head nädalavahetust!

Huvitavast õhtust

Positiivset reklaami võib teha eks, Peeter!?
Käisin kõvast blogtrees reklaamitud Cashflow mänguklubi avaüritusel ja sain meeletult positiivse elamuse. Ei oleks oodanudki, aga nüüd olen täiesti kindel, et kui nad võtavad, lähen tagasi nädala pärast ja nädal peale seda nii kaua, kuni see võimalik on.

Miks ma sinna läksin? Kõik sai alguse sellest, kui Inc mulle suve lõpus AmWay'd pähe määrida proovis. ma ei võtnud too kord vedu, aga lubasin talle, et loen läbi raamatu "Rikas isa, vaene isa". Mitu kuud piirdusin vaid ostetud raamatult tolmu pühkimisena, kuni ühel hetkel igav oli ja ossaa poiss! kui huvitav raamat see oli. Kohe tekkis väljapääsmatu tung ennast majanduse valdkonnas edasi arendada, aga see tung vajus tagasi koomasse üsna ruttu. Kuni... KUNI ma komistasin Cashflow blogi otsa ja komistasin veelkord. Alles selle aasta alguses tuli mõte, et tahaksin ikka seda mängu proovida ja liitusin listiga. Mul polnud veel õrna aimugi, et uus hooaeg kohe algamas on ja sain selles teada alles kutse kujul täna välja ilmuda ja head sõbrad kaasa võtta.

Mõeldud, tehtud. Kahju, et Inc ise ei tundud, aga tema probleem, mitte minu. Steni ja Riffiga, keda mõlemat polnud sada aastat näinud, oli vägagi tore. Ja kuigi see mäng ajas mul mitu korda juhtme kokku, olid meil väga toredad ja ka täitsa kenad lauanaabrid ja asi lõppes minu võiduga. Vahefinishis küll, aga vist ainult üks mängija suurest seltskonnast jõudis päris võiduni.

Ja usun, et mina olin ainus algaja võitja. Kohe kindlasti ainus meie lauast ja ka kogenud mängijate seast. Ja kõik juhtus viimasel hetkel ning suuresti tõnu õnnele, aga sellest piisas, et panna mind tahtma tagasi minna. Loodan, et poisid tulevad ka kaasa. Koos oli toredam. Tahan veel! Nagu väike laps jäätist:D Mis sellest, et ma ei saa veel kõigest aru ja lauatäis meessoost mängukaaslasi pidas mind nii blondiks, et mulle igasuguseid asja hakata seletama lausega: kujuta ette, et sa lähed shoppama. Nende kannatlikkuse eest olen ikka tänulik ja ükskord tõestan neile ära ka, et ma polegi nii blond.

Kokkutulekust

Möödunud pühapäeval saime üle kes-teab-kui-pika aja kokku vanade "kodukanade" ja "kodupoegadega", nagu Annika ütleks. Üllatavalt tore oli. Ma ei kavatsenudki minna, kuni Katsu mulle pool tundi enne aega, mis kohal olema pidanuksime, helistas ja mu ümber veenis ja mul on väga hea meel, et läksime.

Mõned asjad olid muutunud ja mõned üldse mitte. Näiteks kaks väga toredat inimest suurendavad juba mõne kuu pärast oma pere kolmeni. Ja üks minu jaoks võõram isik õpib Cambridges ja oli ka ühe LAV päritolu toreda koolivenna kaasa võtnud. Jah, nad õpivad SELLES Cambridges. Kuigi nende väitel pole see tegelikult üldse mingi püha koht. Mina tahaksin küll seal õppida, kui sobivat eriala oleks. Ja üks hästi tore ... poiss? oli sattunud eelmisel aastal tõsiselt imelikku jõhkrasse autoõnnetusse ning alles hakkas taastuma. Ja isegi Miina oli Taanist kohal ja Mallu, keda ma peale vist üheksandat klassi näinud ei olnud. Samaks aga oli jäänud üks tüdruk, kellega meil kunagi eriliselt sooje suhted pole olnud. Paljudele meeldib ta väga, aga mulle tundub ta liiga võlts ms Goody-Two-Shoes olevat. Vabanda, kui seda loed! Lihtsalt loogiline, et kõik ei sobi kõigiga. Enivei, ta on alati olnud tüdruk paljude boyfriendidega. Seal organisatsioonis vist ei olegi poisse või juhendajaid, kellega tal ei oleks mingisugust suhet olnud ja seda olenemata tema täiesti mitte midagi ütlevast välimusest. Vabandust veel kord, aga see on minu jaoks lihtsalt huvitav. Ja huvitav on see, et nüüd, kui me polnud aastaid kohtunud, oli ikka sama seis ja tema vahetamas õrnu pilke ja puudutusi ühe endise kodupojaga. Ime, et neid veel jätkub. Või on see mitmes ring? ma pole ka kunagi julgenud talt küsida selle kohta. Või selle kohta, miks mehed nagu liblikad tema ümber on. Kohati teeb kadedaks, aga kohati tundub hale.

Ahjaa, kõige suurem uudis on, et Anx rääkis, et minuga tahab teha nende organisatsioonide ühine ajakiri persoonilugu. Jah, minuga. Ma ka ei saa päris hästi aru, miks, aga ongi viimane aeg, et ma kuulsaks saaksin:D

Natuke ebameeldiva üllatusena tuli aga välja, et see sama ajakiri on juba üle aasta ilma mind isegi informeerimata avaldanud mänge minu kunagisest pooleliolevast magistritööst. See ju küll ajakirjanduseetikaga kokku ei lähe. Vähemalt oli enamasti siiski minule viidatud, aga üsna vabasid tõlgendusi oli ka minu nime alla koondatud. Olekski lihtsalt aus, kui ma nüüd selle eest ka veidi credit'it saaksin, aga nad tahavad rääkida ka minu kui kodukanaga ja ma tõesti ei tea, kas ma olen just kõige etem kõneisik selles valdkonnas. Saab huvitav olema, ma loodan. Ja me rääkisime ka, et võiks ja peaks siiski selle töö ära kaitsma ning võimalusel raamatuks köitma. Siis oleks mul tõesti põhjust enda üle uhke olla ja sellest sünniks kasu ka rohkematele.

Üks teemast mööda asi ka. Ma olen viimane kuu aega vms lugenud Kaja Saksakulm Tampere raamatut "Praktiline suhtekorraldus", kus on ka intervjuud Eesti proofidega. Üllataval kombel on mul isiklik seos juba väga paljudega neist. Enamasti siiski nii nõrk, et minu jaoks on nende intervjuud huvitavad ja panevad muigama, aga nemad vist ei arva minust midagi. Mõni tõenäoliselt ei tea ega mäletagi.

Kõige huvitavam oli aga see, et seal on ka minu suvise ülemuse intervjuu ja ma sain sealt nii palju ut ja huvitavat teada tema kohta. Arvamus temast tõusis ka kohe väga palju. Nüüd on kahju, et me ise sellistel teemadel ei rääkinud ega uurinud teineteise tausta kohta. Meie suhe jäi rohkem selliseks need to know basis suhteks, aga kes teab - võib-olla tulevikus oleme jälle kolleegid aga siis juba võrdsemas seisuses ka!? Ma ei saagi ju odata praegu, et viieteist aastase praktikaga inimene mind samaväärseks peaks, sest me selgelt ei ole seda.

Üks parimaid aastavahetusi

Ma ei tahtnud sellelt aastavahetuselt ei suurt seltskonda ega kärtsu-mürtsu. Tahtsin sõpru, nalja ja elavat tuld ning sain ka kõik kolm. Võimalik, et tegemist oli ka kõige parema aastavahetusega, kuigi Siimuga tutvumise aastavahetus kandideerib ka selleks ja üks ammune aastavahetus, kui Annikaga, suur vahukas käes, mööda Nõmmet ekslesime ja kõigile head uut soovisime. Halvima aastavahetuse tiitlile kandideerivad kaks eelmist aastat jällegi, millest ühe veetsin oksendades ja köögi põrandal koera kõrval kägaras olles ja teise poolenisti nuttes ja kartes, sest R helistas mulle, et öelda edasi kaks lauset: Head uut aastat! Ma lõikasin oma veenid läbi.

Aga see on kõik minevik ja ma tahan rääkida olevikust, sest peab elama siin ja praegu, mitte minevikus ega ka tulevikus. Sel aastal vahetasime aastat koos Annika ja Veikoga ühe Veiko sõbra linnalähedases suvilas. Muidugi oli ka hulgaliselt võõraid inimesi, aga mitte nii palju, et ebamugav oleks.

Selle koha tegi eriliseks see, et seeon täpselt samuti Pirita jõe ääres nagu minu kodu, aga isegi veidi lähemal ja see, et kui tavaliselt võib maamaja seintelt leida karunahku, siis seal olid seinale naelutatud erinevas suuruses mõmmikud ja see jääbki vist mulle nalja tegema.

Oli naeru ja nalja, nuttu ja pisaraid. Oli võltse ja siiraid naeratusi ning sama lugu oli ka pisaratega. Halvast poolest, kaks megabeibe, keda ma lähemalt ei tunne, käisid terve õhtu korda-mööda mingite meestejamade pärast kuskil poolavalikus ruumis nutmas ja siis muidugi pugesid kõik isased püksist välja, et neid lohutada. Ma saan ju aru, et selline imelik ajastus võib küll emotsioone paisutada, aga no sellist tsirkust pole ma veel enne näinud, et chick nutab pool aega mõni päev varem lagunenud pika suhte pärast ja õhtu lõpuks unustab end täiesti võõra tüübi kaissu ja kurku. Kõik oleme noored ja lollused on lubatud ja ka nende tüdrukute vastu pole mul midagi, aga see paistab vägagi silmakirjalikuna.

Nalja sai aga hoopis rohkem ja endal otseselt midagi kurba ei juhtunudki. Tantsisime nii, et kõigi oli lõbus ja meelitasime jalga keerutama ka need, kes järgmisel hommikul mäluaugus olles väitsid, et ei oskagi tantsida ega tee seda kunagi. Mina käisin saunas ka. Koos poistega. Ükski teine tüdruk ei tahtnud või ei julgenud. Ei tea, ei huvita tegelikult ka. Saun on lihtsalt ülimõnus ja ma jätan harva kasutamata võimaluse laval higistada. Seekord oli saunast kasu ka. Rääkisime Veikoga lahti eelmise korra segaduse ja joobes olekus oli lihtsam ka üksteisele otsa vaadata ja mõtteid vahetada. tuli välja, et mina polnud ainus, kellel situatsioonist A situatsioonini B teisele piinlik otsa vaadata oli.

Annikaga saime üle tüki aja pikalt rääkida. Kõigest. Ka väga kurbadest teemadest ja täitsa uutest teemadest ja muidugi ka väga lõbusatest teemadest. Jõime rummi ja jäime väga ruttu täis, aga olla oli ikkagi väga hea. Ilutulestikku ma ei näinudki, sest kellelgi polnud aega seda vaadata üksteisele õnne soovimise kõrvalt ja see kestiski mingi kaks sekundit. Ma ei kujuta ette, et isa kunagi enda raha niimoodi õhku lasta tahaksin, nagu Veiko jt.

Ja seal peol sai veel väga häid kokteile, sest üks V sõber armastab jookide segamist nagu paljud söögitegemist. Üritasime teda ära kaubelda Anni sünnipäevale baarmeniks tulema, aga ta on koos V-ga hetkel laigulistemaal ega tea, kas vabaks saab.

Jälle kord juhtus õhtu lõpuks nii, et mul ei olnud und ja kõik peale minu ja koha omaniku magasid. Meist läks V esimesena ja maandus kohe peremehe isiklikus voodis, kust Ann ta ettenägelikult välja tõstis. Edasi aga läks imelikuks, sest Ann läks ise ka varsti magama V juurde uude kohta. Mõne aja pärast aga, kui me peremehega üles läksime, oli hoopis Ann jõudnud peremehe voodisse (siiani keegi ei tea, kuidas) ja V sobivas kohas. Peremees tahtis Annu juba voodist välja tõsta, aga ma ei lubanud ja siis tuli V-l tagasi vanasse kohta kolida. Minul polnud ikka veel und, aga kell oli 7 ja ma ei tahtnud üksi ka üles jääda - jälle! - ning siis läksime H-ga koos väga kitsasse voodisse magama ja minu üllatuseks mahtusime ära ka. Kui ei oleks mahtunud, ei teagi, mis saanud oleks, sest mujal ruumi polnud. Kusjuures tema kaisus oli väga hea magada ja ma olen kaisu osas üsna valiv. Seal aga polnudki teisiti võimalik, kui tihedalt üksteise vastas. Ju see teda ärritas ka.

Avastasin, et H on ülim optimist. Minule iga natukese aja tagant tõrjetest hoolimata kuidagi ligi ajamast ei takistanud teda miski. Mina aga panin selle võimaluse plussid ja miinused ritta ja avastasin, et miinused võidavad. Esiteks on ta liiga noor. Nad on mu peaaegu-väikevennaga ühevanused lause ja see oli liiga räige seos. Teiseks ta oli purjus ja meie peole jõudes kellegi teisega koos. Mina ja jäägid aga ei käi kokku. Kolmandaks ma ei ole üheöösuhte tüüp. Ma ei ole pika suhte tüüp ka, aga tahaksin pigem see olla. Üldse oli seal imelik. 90% isastest arvas, et kui purjus peaga olen mina nende tüüp, siis on nemad kindlasti minu tüüp ka. Huvitav, miks nad küll sedasi arvasid? Ei ole ju nii. Ma tegin saunast leitud konnale musi, aga purjus konnadele mitte. H plusse on kaks - minu maitse nii pealt kui seest, aga mitte pikas perspektiivis. Mis pidi te otsustanud oleksite?

Enivei, hommik oli peale neljatunnist magamist üllatavalt ilus ja ühena vähestest ei rikkunud mu head tuju ka valutav pea või lünk mälestustes. Mis ma veel oskan öelda? Tore oli ja teinekordki võiks nende inimestega pidutseda. Ainus halb asi oli see, et ma ütlesin reijole viimasel minutil ära, et ma ei lähe siiski nende kodurahu rikkuma, sest Sandrata oleks liiga imelik olnud ja hiljem selgus, et kodurahu oli seal liigagi palju, sest R oli kuidagi üksi jäänud hoopis ja siis oli mul väga paha tunne, aga midagi teha ka ei saanud.

Sõbrad, ilusat uut aastat teile!

Ikka söömispühadest ka

Seekord olid üsna ilusad ja samas üsna omapärased jõulud. Jõululauas istus lausa viisteist minutit ja laua all olid uus kass ja Steffi. Jõulurahu rikkus aga ühe sugulase paha tuju.

Mis mulle nende jõulude juures eriti meeldis, oli see, et ma nägin, et minule kingitust valides oli minu peale mõeldud. Ema kinkis mulle raamatu, mis räägin Autraaliasse ja mujale maailma seiklema minemisest - mis minulgi plaanis on - ja uue peitepulga - sest kuulis, et vana sai just otsa - ja Josh Grobani plaadi (mulle üllatuseks) - aga me rääkisime sellest lauljast üks päev ja see on üle ootuste hea.

Suurel peol sain paari kõrvarõngaid. Kuulge! Ära tüütab juba. Ma armastan küll ehteid, aga mitte kõiki ja eelistan neid tegelt pigem ise valida.

Oma teise ema juures oli ka traditsiooniline jõul, aga ebatraditsioonilise lõpuga. Läksime Annikaga edasi Veiko poole lauamänguõhtule ja ma ei saa kurta, et lõbus ei oleks olnud. Oli küll. Ja palju. Ainult, et ma jäin Veiko palvel ööseks sinna, sest meie mängimine kestis päris varaste tundideni ja... nii tahaksin, aga ei saa siia edasi kirjutada kellelegi haiget tegemata. Pean õppima osa infot endale hoidma. Ja selle kohta ka, kuidas Annikaga järgmisel päeval shoppamas käisime. Tuligi praegu meelde, et olen talle veel raha võlgu, sest käisin kolm päeva ringi vaid autodokumendid ja telefon taskus. Hea odav oli, aga ühe armsa kampsuni suutsin ikka osta. Õigemini Annika oli sunnitud ostma. Tnx, musi!

Ja üks teema veel...

Panin end üles mingile rahvusvahelisele kõige paremaks peetavale Au Pairide lehele - äkki jääb mõni seiklus jalgu - ja juba esimese kümne minutiga olin kellegi tähelepanulistis. Seal on veel meeletum traffic kui CS-is. Mis on tore. ka esimese petturiga on juba kirjavahetust peetud. Asi oli liiga ilus ja googeldamine andis nii mõnegi pettumust valmistava vastuse.

Aga juba on ühendust võtnud ka mitmed normaalsed pered. Kahjuks paljud neist arvavad, et kuna olen Ida-Euroopast, siis töötan tasuta. Sest 100-200 dollarit nädalas ei tundu väga tasuv. Eriti, kui töötad täisajaga ja maal, kus elatustase on palju kõrgem. Mis sellest, et elamine ja söök on tasuta. Kui ma pean olema eemal käigist, keda armastan, ja maksma ka suure osa selle ettevõtmisega seotud kuludest ise, siis ma tahaksin vähemalt plussi jääda. Siiski tulid eile õhtul pakkumised kahest mu lemmikkohast - San Francisco lähedalt ja Melbourne'ist ja täna saatsin ise korduskirja kohta, kus ma tahaksin vabatahtlikuna töötada. Elame, näeme. Natuke on kooli pärast mure, aga tunnid on läbi ja tööd Eestis praegu ei saa nagunii. Otsin siis mujalt.

Vabameelsusest

Mia says:
kuidas su jõulud läksid?
Laura (5/10) [reb! Mallene] says:
Kenasti
Laura (5/10) [reb! Mallene] says:
mul on nüüd 2 homo kodus
Laura (5/10) [reb! Mallene] says:
sanna kinkis
Mia says:
:D:?
Laura says:
sussid, noh
Laura says:
Põrsakujulised
Laura says:
ma ütlen, nad on homod
Laura says:
Ühe nimi on Elton
Mia says:
:D
Mia says:
teine on david v
Laura says:
Eee
Laura says:
ei
Laura says:
Homo Juunior
Mia says:
aga eltoni lifepartner on david
Laura says:
iuuuu
Laura says:
seda veel vaja et nad kapis seksima hakkaks
Mia says:
kas see segaks sind?
Mia says:
sa oled homofoob?
Laura says:
Kuule, kas sind tõesõna ei segaks kui 2 homo su kapis orgasmi saaks.
Mia says:
mitte eriti
Laura says:
Valju häälega
Mia says:
parem homod kapis, kui heterod minu voodis

Bussisõit kui grupiralli

Kogesin täna jälle midagi omapärast. Peale selle, et mulle poe eest üht meest kupeldati ja ühe auto peale kutsuti, kuni Tomi ootasin.

Nimelt, bussiga koju sõites oli juht millestki väga valesti aru saanud ja kohtles suurt sõiduvahendit kui rallisõidukit. Seda tõendavad muljutud kohad üle mu keha. No ma ei mäleta, et ma varem nii palju oleksin pidanud pingutama ja ka valu kannatama, et bussis püsti ja ühe koha peal püsida. Kõigist pingutustest hoolimata, aitasid sõidukiirus ja inertsjõud täiskiirusel kurvidel ning järskudel pidurdustel kaasa sellele, et mõni toru mu siseelundeid ümber paigutas.

Ühel hetkel tekitas see ralliäss rooli taga ka konkreetselt ohtliku olukorra. Sel hetkel sai ka ülejäänud seltskond, kes istus või ei uisutanud kontsadel ja siledatel taldadel juhi peale kurjaks. No kaua võib? Meil kellelgi ei olnud nii kiire, et otse valguse suunas minna. Vabalt oleks võinud veidi hoogu maha võtta. Meie juht tegi seda aga ainult hädavajadusel ja järsult ning minu meelest ei võtnud sellega sekunditki. Ja ma olin väga õnnelik, et ükski laps püsti ei seisnud, sest minul - suurel ja suhteliselt tugeval inimesel - oli juba raske end paigal hoida.

Vinguga selleks korraks kõik.

Planeeritud piinlikkushetked

Kas teate neid poode, kus kassa ja müüjad on alati vahetult enne väljapääsu? Neid on palju. Minu meelest on see lahendus hea, sest müüjatel on hea jälgida, et keegi mõne asjaga lihtsalt ära ei jalutaks ja samas kassa on ka poereisi loomulik lõpp.

Aga vahel on see väga vastik. Näiteks üks päev käisin suhteliselt uues kaubanduskompleksis elektroonikapoes ja seal oli just nii. Ja mul oli nii vastik tunne, sest see oli ainus koht, kus müüjaid oli. Ma tegin poetiiru ära ja ei leidnud sobivat veekeetjat endale. Teadsin, et selles kompleksis on ka teisi elektroonikapoode ja tahtsin veel ringi vaadata, aga lahkumine sealt poest oli mulle väga ebamugav. Ei tea, kas see on kliendile meelega nii raskeks tehtud või mitte, aga kuidas sa väljud poest otse müüjate nina all, midagi ostmata!? Nemad veel vaatavad sulle kutsikasilmadega otsa. Sa pead ju vähemalt "tere" ütlema, aga kas siis kohe järgi ütled "head aega" või? Kas põhjendad ka oma nende jaoks kasutut käiku või jalutad lihtsalt mööda? Või väldid üldse müüjate pilke?

Mina olin nii kimbatuses, et hakkasin täiega pudistama. Tere jne ja siis lambist, et ma tahan veekeetjat osta ja lähen vaatan kõrvale poodi ka. See kõlas siis veel halvemini. Ja kõik. Rohkem ei ühtegi sõna. Need kiiruga öeldud fraasid võisid väga imelikuna kõlada. Aga ma tõesti ei osanud paremini käituda. Väga tobe olukord. Samuti nagu see, kui üliagarad müüjad sulle abi peale suruvad ju isiklikku ruumi trügivad või see, kui mõnikord turva sind ja mind poes jälitab. Teiega pole seda juhtunud? Minuga küll on.

Küsingi, et kas oleks võimalik kliendi olemist veidi mugavamaks teha enda oma ebamugavamaks tegemata? Suurtes toidupoodides mind ju kassad ei häiri. Eriti. Ka siis, kui lahkun oste sooritamata.

Hi-tech eakatele

Tegin täna enda meelest midagi head. Kui ma eelmisel nädalal Karli ja Ingridi juures külas käisin, siis selgus, et Ingrid tahaks ka tulla 21-sse sajandisse ja hakata kasutama mobiiltelefoni. Neil oli õega vist mõlemal plaan mobiilsemaks muutuda. Ma siis lubasin, et aitan tal turu-uuringuid teha nii telefonide kui operaatorite koha pealt. Asi lõppes sellega, et ma rakendasin suure osa tekkinud vaba(ma)st rahast talle jõulukingi tegemisele. Ostsin nii telefoni kui kõnekaardi. Siis ostsin Karlile ka jõulukingituse ja täna läksin üle andma. Ja oh seda nalja.

Nii Ingrid kui Karl olid oma kingituste üle väga õnnelikud, aga tegemist on ühe ligi kaheksakümneaastase ja ühe ligi üheksakümneaastase inimesega, kes tegelikult väga kardavad uut tehnikat. Nad kuulevad meediast ja tuttavatelt ka rohkem tehnikaga kaasas käivate ohtude kui positiivsete võimaluste kohta. Ma aimasin ka ette, et nende mobiiliga tutvustamine võib võtta aega. Imelikul kombel aga ei võtnud see üldse närve.

Mulle lihtsalt meeldivad nad mõlemad väga. Nad on jube lahedad oma kõrgest east olenemata. Võib-olla ka just sellepärast. Ja nad on kõige lähemal mu vanavanemaks olemisele. Ma veetsin nendega tunde proovides läbi ja korduvalt üle seletades, kuidas telefoni abil lihtsamaid operatsioone teha. Nad ise arvasid küll pärast, et ei oska ikka midagi ja lülitasid mobiili välja. Ma siiski loodan, et nad selle tagasi sisse lülitavad ja sellega hakkama saavad. Mulle meeldib, et nüüd on neid võimalik palju tihemini kätte saada. Kuigi nende jaoks on mobiil nagu piduriietus. Iga päev ei kanta.

Võib-olla peaksin oma isiklikku ema samuti vanurina kohtlema hakkama? Minu meelest ta ei klassifitseeru veel kunagi sinna alla, aga no ikka väga tihti tuleb ette juhuseid, kus ta ei saa hakkama millegi minu jaoks imelihtsa ja iseenesest mõistetavaga. Ja temaga mul ei ole üldse kannatust. Ei tea, kas tekibki kunagi. Lapsed peaksid ju vanematelt õppima, vanemad neid õpetama. Mitte vastupidi. Vähemalt minu meelest. Isegi siis, kui laps on juba mõne koha pealt targem, tundub veider vanemaid õpetada ja ega vanemad tegelikult talu ka seda hästi. Ainult siis, kui neil vaja on. Mitte kunagi siis, kui lapsel vaja on. Vanemauhkus või midagi ja mitte lapse üle uhke olemise mõttes.

Kingakiirabi jõuluimed

Jälle selle sildi alla, et Mariaga ikka juhtub...

Kõik sai alguse sellest (ma arvan), et mu arvuti keeldub ka peale format c-d minuga koostööd tegemast. Ma tõesti ei tea, miks ta minu peale nii hullult pahandab. Nüüd ta siis piirab mu ligipääsu office'i programmidele ja piirab kohe nii, et paar päeva pole üldse ligi saanud. See on eriti tore, kui mõelda, et mul oli täna eksam arvutis asuvate materjalide peale ja ma läksingi bingot mängima, sest enamusele infost ei pääsenud ligi.

Bingo läks vist päris hästi, aga siis ma jalutasin võõrast kitsast trepist alla ise märkmikust olemasolevaid vastuseid kontrollides ja kukkusin ka trepist alla. Haiget ei saanudki. Rõõmustasin hoopis, et äkki tõesti läheb eksam hästi. Üks halb asi päeva kohta peaks ju aitama. Aga ei.

Ma jõudsin juba koogipoes käia ja Sandrale külla minna ja hakkasin sealt ära minema, kui avastasin, et mina võisin ju küll terveks jääda, aga see-eest võtsid mu paar korda jalas olnud uued ilusad saapad kogu löögi enda peale. Ma ei teadnudki varem, et on võimalik saapa ninasse auk kukkuda. Aga ju siis on. Ja kõige kehvem on see, et mul ei ole mitte kedagi süüdistada. No kohe mitte kuidagi. Trepi ehitajat ikka ei hakkaks süüdistama ju, kuid ma veel kindlalt ei luba. Igatahes meel on siiani väga kurb.

Ootasin meeletult, et jõuaksin Tallinnasse tagasi ja lootsin veel rohkem, et jõuan ka oma lemmik kingaparandusse enne, kui seal tööpäev läbi saab ja Peedu abiga jõudsingi.

Läksin kohe sisse ja küsisin, kas nad jõuluimesid teevad. Sest mulle tundus, et miski muu hetkel ei aitaks. Tädi vaatas ka õnnetu näoga ja tal ei olnud midagi rõõmustavat öelda, aga sellegipoolest liigitan tema töö mu saabaste kallal jõuluimede alla. Ta liimis ja poleeris ja värvis ja ma ei tea, mida kõike veel. Ja siis ütles mulle, et ta ei oska mult raha küsida. Mulle nii ei sobinud ja siis ütles ta hinnaks kümneka. See ka ei sobinud. Andsin nii palju, kui mul oli, sest ta tegi mu saapad jälle ilusaks. Igatahes megakõva soovitus Mustakivi Prisma kingaparandusele nii hea töö kui suurepärase suhtumise eest. Ju nad on ka kingafännid.

Silmapaistev on moes

Arvake ära, millest ma rääkida/kirjutada tahan? Tegelt tahtsin sellest kirjutada veidi teise kohta, aga plaan jäi katki. Seetõttu on vb veidi veidra stiiliga post minu selle blogi kohta. Just täna mõtlesin, et imelik küll, aga olen oma blogide arvu kahe aastaga nullilt viiele kasvatanud.

Enivei...

Tahan kirjutada millestki, millest ma varem kirjutada ei saanud, sest see oleks minust silmakirjatseja teinud.

Riskides kõlada nõmeda moraalitseva bitchina, tahan ma rääkida teile helkuritest. Varem ma küll tahtsin, aga ei saanud, sest mul on päris mitu jopet, mida vaheldumisi kannan ja helkur oli vaid ühe küljes. Minu õigustuseks küll kõige talvisema ja tumedama küljes, aga siiski. Mõni päev tagasi käisin aga poes ja ostsin hunniku helkureid, et kõik mu õueriided ilusate sädelevate kaitsevahenditega kaetud oleksid. Mulle tegelikult meeldib jaaniussike olla ja tähelepanu teeb igas vormis mu egole head.

Tagasi teema juurde ja minu lemmikteemast - minust - veidi eemale. :)

Sõidan üsna tihti pimedal ajal autoga ringi. Arvestades meie armsa isamaa kliimat, tuleb mul ja teistel juhtidel väga tihti lisaks pimedusele võidelda ka igasuguse taevast alla sadava sodiga, vastutulevate autode reguleerimata tuledega ja kahe kihi klaasiga, mis mind autot juhtides maailmast lahutab. Need pole just väga stressivabad sõidud, pean ütlema. Eriti, kui iga kümne minuti tagant - vähemalt - saab pidurid blokki tõmmata, sest kuskil liiga lähedal ilmub välja mõni tumedates riietes jalakäija. Kohe karjuda tahaksin nende peale, kuigi ma ise parem ei olnud. Kas nad ei saa aru, et ma võin nad täiesti tahtmata surnuks sõita? Mis siis, et oleme asulas. Mis siis, et tee ääres on aeg-ajalt lambid. Mina võin ju pärast kõik pisarad ära nutta ja ülejäänud elu vangis veeta, aga nemad saavad surma. NEMAD, mitte mina.

Viimasel ajal paistavad asjad aga paremuse poole liikuvat. Mul õnnestus üks päev näha lausa viit helkuriga inimest järjest. Ka muidu jääb aina rohkem silma säravaid noori inimesi. Vanu kahjuks vähem, aga noorte üle on mul tõsiselt hea meel.

Huvitav, kas helkurid on nüüd moes ja kuidas see järsku juhtus? Kas asi võib olla Maanteeameti ametlikus kampaanias ("Ära unusta helkurit! Sind on raske unustada!") või näiteks meie noorte ekstreemkuulsuste armsas videos või lihtsalt selles, et helkurid on tükk maad armsamateks ja seksikamateks leludeks muutunud kui need vanaaegsed, mida regulaarse sagedusega oma auto ukse vahele unustasin? Mitte meelega. Ausalt! Aga need lihtsalt jäid igal pool jalgu ja kadusid ära.

Igal juhul, mul on helkurite populaarsuse üle hea meel. Nii mõnigi sõit on jäänud stressivabamaks. Ei teagi kohe, kas peaksin hakkama liikluse asemel stressi uutest kohtadest otsima!?:D

Kallid lugejad, särage teiegi! Ma ei taha vangi minna. Aga ma tean, milline pood kõige seksikamaid helkureid müüb;)

Appi, inimesed ründavad!

Eile oli imelik päev. Käisin kooliasjus Tartus ja tegin muud ka head, aga see pole oluline ega huvitav teistele.

Räägin hoopis järjekordsetest imelikest asjadest, mis minuga juhtusid. Kusagil keset päeva läbi Raekoja platsi kooli minnes mingi mitte euroopa-pärane tüüp hakkas täiega minu suunas jooksma, käed laiali, nagu tahaks mind kallistada. Ma ei saanudki aru, mis värk oli. Ma lihtsalt ehmatasin ja võpatasin, kui ta päris minu juurde jõudis ja siis ta hakaks naerma ning läks mööda, midagi mulle ütlemata. Mina käitusin valesti või? Või armas ta, et olen keegi teine?

Igatahes, sama asi juhtus eile põhimõtteliselt korra veel. Siis kui juba poole öö ajal tagasi Tallinnasse jõudsin ja bussijaamas Reijot ootasin, sest elus esimest korda nägin, et Trt-Tln buss jääb hiljaks ja jäi lausa 26 minutit ning ma jäin seetõttu järgmisest bussist maha. Õnneks sain Reijo nõusse mulle järgi tulema. Ma nagunii tahtsin, et ta mulle oma värskelt omandatud sõiduoskusi demonstreeriks:D Ja siis bussijaama ees, trepil seistes, jooksis jälle üks tüüp täiel kiirusel minu poole. Jällegi, kõrval oli väga palju vaba ruumi, kust kaudu minust mööda minna ja jälle astusin mina hetk enne kokkpõrget kõrvale ja jälle ei mingi seletust. MIS VÄRK ON?

Over and out...

Creepy creep

Mul on ikka tõeliselt hirmuäratavad naabrid.
Näiteks eile, sattusin selel keskealise imeliku naabrimehega korraga korteriustest välja minema. Nii lootsin, et ta ei pannud mind tähele ja tundus, et mul vedas, sest ta läks ära oma ukse juurest, aga see oli vaid tunne.

Keerasin meie korteri ukse lukku ja läksin trepist alla ja saate aru? Creep lihtsalt ootas ja luuras mind trepi all ja siis ründas ja hakkas kohe kallistama-musitama, nagu me oleks mingid väga lähedased inimesed. On ju haige? Ma ei jõudnud teda piisavalt kiiresti endast eemale ka lükata.

Seejärel tuli tema poolt kiirversioonis mäng 20 küsimust teemal, kuhu ma lähen. Lähen, kuhu tahan ja pole tema asi, aga ma olen liiga viisakas või arg, et päriselt nii vastata.

Põgenesin siis kähku oma autosse, aga seda oli vaja lumest puhastada. Creep läks oma autosse ja hakaks sõitma ilma seda puhastamata, aga ta ei läinud ära. Ta ajas lihtsalt enda auto minu omale lähemale ja ronis välja koos harjaga nö mulle appi. Krt. Mul ei olnud ju abi vaja. Olin juba lõpetamas auto puhastamist, aga ta tuli ikkagi ja kukkus pühkima. Ma istusin lihtsalt kiiruga autosse ja kaalusin, kas oleks ikka otstarbekas see creep alla ajada. Ma ei ajanud siiski. Ei ajagi vit mitte kunagi, olgu ta nii hirmuäratav kui tahes. Ma ei suudaks endaga ikka edasi elada.

Aga võib-olla oleksin pidanud siiski õigel hetkel gaasi vajutama, sest ma sõitsin ära ja tema kohe järgi, aga olin ühe asja maha unustanud ja pidin tagasi pöörduma. Tõmabasin auto tee kõrvale ja tahtsin, et ta mööda sõidaks nagu normaalsed inimesed, aga ei. Ta jäi keset teed seisma ning siis tahtis rääkdia jälle. Abi pakkuda. Mina tahtsin vaid, et ta eest ära läheks ja ma ümber keerata saaksin. Kiire oli ju ka. Aga veel läks aega enne, kui ta päriselt ära läks.

Vastik vastik vanamees. Ja eile sain teada, et üks teine vana mees, keda siiani oma lihtsalt imelikuks sõbraks olen pidanud, võib sama vastik olla. Hakkas mulle rääkima oma kunagisest mõttemaailmast ja motiividest iga liigutuse jaoks. Et siiski pean asjadele näkku vaatama ja meil ei ole sõprus, sest mehe ja naise vahel ei pidanud saavadt sõprus tekkida. Et ta on alati kõike teinud mõeldes minust kui naisest. Mul hakkas nii vastik, et tahtsin öökida jälle. Krt. Kas tõesti mina olen see paha pool? Ma pole neile kummalegi kunagi mitte kuidagi vihjanud ega öelnud, et ma neist kui parteritest mõtleks. Suur ökkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkk. Kuidas neist lahti saada? Keegi teab?

Aga vähemalt paar teist naabrit on nii viisakaks läinud, et praktiliselt kaklevad selle üle, kes saab mulle, koju jõudes, ust lahti hoida või avada.

Unenägudes olen ma kangelane

Nägin jälle veidraid asju unes.
Üks oli unenägu laeva elust, jälle, aga seda ma ei mäleta eriti. Mäletan vaid head tehnilist lahendust, kuidas ühte tuppa ei pidanud jätma ruumi liikumiseks, vaid vajadusel sai lükata pehmed istmed kuidagi kompaktselt kõrvale ja üksteise taha ning reverse-process toimus automaatselt.

Teine unenägu oli veel imelikum. Millegipäras elasin jälle Ristikus ja sõitsin Annikaga koos bussiga kodu poole, kui majast mööda sõites nägin, et toas on midagi teisiti. Näiteks ühes toas oid imelikud asjad keset tuba suures kastis, aga ei tahtnud paranoiatseda ka. Rääkisin siiski Annikale ja tema käskis ruttu bussist maha minna ja koju vaatama joosta. Jooksimegi siis ja sain kätte ühe tumeda peaga pikajuukselise kind of cute, but not my type tüüpi varga ja sain ta kuidagi tänavale pikali maha. Ise hoidsin tal randmest kinni ja rääkisime juttu. Me küll kutsusime politsei välja, aga ma ei saa siiani aru, miks ta ei põgenenud. Annika vaatas lihtsalt pealt ja minust on isegi 8-aastane KM tegelikult tugevam. Ainus loogiline järeldus oli, et ju ta siis ei taha põgeneda ja tahab minuga edasi rääkida. Mingil hetkel lõin tal rusikaga nina veriseks - ise ka ei tea, miks. Ja mäletan, et küsisin, miks ta seda tegi. Vargile läks. Ja teate, mis ta vastas? "Niisama."
Freaky.

Aga siis katkes uni ära ja verd jooksev kena poiss jäigi alistunult pikali maha, mina tema randmest vasaku käega kinni hoidma. Ja kuna ta oli nunnu, pidin talle juba peaaegu andeks andma.

Hull tädi

Mitte see minu veresugulane. Temaga olen väga rahul, aga täna sain lihtsalt jäle ühe erakordse elukogemuse juurde.

Enne KMile järgmi minemist, käisin Kaubamajast läbi ja ostsin mandariine. Seejärel vedasin ennast bussi peale ja võtsin mugavalt akna ääres istet. Minust hoopis teisel pool vahekäiku istus üks kummalise olemusega tädi, keda ma ei pannud algul tähelegi, aga siis proovis ta ise mu tähelepanu väita. Ma olin nimelt esimest mandariini koorima hakanud, kui see tädi kõvas ja arusaamatus vene keeles midagi mulle rääkima hakkas. Mulle tundus vaid, et teda kiskus mu mandariinide poole. Pakkusin siis talle ühte kahe sõrme vahelt, nii et oleks võimalikult väike oht temaga füüsilisse kontakti sattuda ja tädi jäi rahule.

Mitte nagu tema mandariini küsimine minult kui võõralt inimeselt piisavalt imelik poleks olnud, ei olnud see loo lõpp. Ja see käis ka justkui enesest mõistetavalt. Nagu peaksingi mina teda toitma. Ei isegi pisikest aitähi. Mina lootsin vaid, et ta rohkem mind ei sega või pean kutsuma abivägesid kusagilt.

Aga siis... tattadadaaaaaaaaaaaa!!! tuli uus bssipeatus ja mida tegi mandariini nahka pistnud tädi? Arvake!


Ta võttis hoogu ja viskas toolilt püsti tõusmata oma mandariini koored uksest välja ja nii need jäidki Vabaduse väljakut kaunistama. Minul tahtsid küll silmad peast välja kukkuda, aga ei osanud kuidagi reageerida ka. Tegu oli ju juba tehtud. Kusjuures prügikast oli tädile lähemal kui uks ja seda isegi kooliposte kohta uskumatut tegu pealt näinud bussijuht näitas prügikasti ka tädile, kes selle peale täiesti süüdimatult ütles vaid midagi Oeh, ah. Ma ei näinud-laadset ja lugu oli lõppenud.

Müstika. Kusjuures tädi polnud mingi parm. Ta kandis selle jaoks selgelt ligia ebamugavaid jalanõusid ja ka riided tundusid puhtamad kui bussi istmed. Mu ema arvas, et äkki ta oli lihtsalt segane. Mingil määral kindlasti... sest normaalne inimene ju nii ei käituks.

Tänase peäva moraal ka: ei ole mõtet Murphyga reeglite osas kakelda. Kui tema ikka tahab sind ilma jätta viie aastaga arvutisse kogunenud software'ist, mis on põhiliselt väha suur osa mu elust, siis tema seda ka teeb olenemata sellest, et ostsid ekstra ilusa ja kalli välise kõvaketta ja kulutasid tunde asjade sinna ümber copymisele. Murphy'le jääb alati viimane sõna.

Gurmaanlus meie moodi

Midagi sellist, ainult nati koledam.

Täna oli jälle Reijo-päev. Tegelikult küll suurema osa ajast KMi päev ja siis veidi shoppamisepäev ja siis AIDSi ennetuspäeva kontserdi päev, aga just seal tuligi Reijo ka mängu. Käisime koos külmavärinaid kaifimas. Mulle tegelikult ei ole Jana Kask siiani meeldinud, aga pean tunnistama, et tal on ikka tõeliselt vägev hääleaparatuur. Kahju, et see kontsert vaid nii ruttu läbi sai.

Aga nalja sai alles peale seda. Küsimus suurele ringile? Kui paljud teist mõnes kallis jaapani restoranis sushit söömas käinud on? Mina avastasin eile, et nii R kui ema on sushit söönud ja korduvalt. Mina olin meie pisikeses seitskonnas ainus kultuuripuudega tegelane. Ja siis täna toidumaailmas komistasime valmis sushi otsa. Mina poleks märganudki, aga Reijol oli meeles.

Tegelikult eestlased ei olegi kunagi ju väga peenutsev rahvas olnud. Niisiis ostsime karbi erinevaid sushi nime alla koondunud moodustisi ja teise Vertigo gourmeé-piparkooke ning sättisime end bussiterminali pingile neid sööma. Sest koht ei ole ju oluline. Seltskond on. Ja piparkoogid olid super. Paremad kui Kaupsi sushi vähemalt. Võimalik, et see on värskena parem. Ma ei tea. Aga meie bussi tuleku eelse kümneminutilise kugistamise käigus ma sellest küll eriti põhjapanevat maitseelamust ei saanud. Aga vähemalt on nüüd linnuke kirjas jälle.

Päeva küsimus: minna või mitte minna Nepaali!?

Vananemisest jälle

Eile õhtul otsustasin Reijo välja vedada, sest tahtsin temaga koos tema sünnipeäva tähistada.

Alustasime Scotland Yardist, kus tema varem käinud ei olnud ja ega mina oma paari külastusega ka püsiklientide hulka ei kuulu. Mängis mingi umbluu ansambel, aga mängis päris head muusikat. Kahjuks söömise ja uute kokteilide proovimise kõrvalt küll tantsima ei jõudnud, aga avastasin, et Passoa sobib viina ja segumahlaga vägagi hästi kokku. PS. Neil on superhead tortillaampsud.

Järgmine peatus oli veelgi ekstreemsem ja esmakülastus mulle mõlemale. Läksime Amigosse, kus pidi mängima mingi USA/Brasiilia/Eesti segabänd. Kuigi üldmulje kohast ja sealsest muusikast oli väga hea, suutsid sealsed receptionistid/turvad ka mulle endast mitte kõige parema mulje jätta. No kuulge. Teinekord veidi vähem familiaarsust paluks. Suvalise kliendi ees... kliendi ees, kes tuleb kuulama eksootilist bändi ja kes on tõenäoliselt klubi kohal asuva hotelli välismaalasest klient, on ikka väga labane tutvustada õhtu peaesinejaid kui neegreid ja samas naerda, et Eestis on see sõna lubatud. Nagu see asja paremaks teeks. Muidu võis teenindusega rahule jääda.

Aga oli ka muidu lõbus. Mulle pakkus nalja see, et iga kord, kui hetkeks üksi jäin, oli kõige rohkem kümne sekundiga külje alla roninud mõni eksootilise välimusega või võõrkeelt rääkiv meesterahvas, kes kangesti tantsida tahtis. No ega ma ei pahandanud ka. Mulle ju meeldib tantsida. Reijole vist meeldis küll vähem see, et vahepeal tuli vaadata mind teistega tantsimas, aga ma ei teinud seda meelega ja tema oli alati esimene valik.

Eriti veider oli see, et mind kutsus tantsima üks mees, keda arvan vanast ajast tundvat. Ma ei ole vist sellest siin kirjutanud, aga siis, kui olin 14, käisin korra kohtamas ühe minust kümme aastat vanema välismaise Radissoni peakokaga. Ja samamoodi õnnestus mõni aasta hiljem ka järgmise Radissoni koka tähelepanu endale võita. Aga see selleks. Nüüd klubis vaatasin kohe, et nägu on tuttav, aga ei uskunud sellise kokkusattumuse võimalikkust. Need kokad ju vahetavad tihti kohti. Ja siis ta ütles mulle oma nime pika vormi. Jälle klappis! Nüüd kahetsen, et talle ise ette ei söötnud andmeid, mida vanast ajast mäletasin. Oleks vast huvitav reaktsioon olnud, sest tema ei paistnud mind ära tundvat. No aga mina olen vahepeal ka mitu arenguetappi läbinud ja tema lihtsalt vananenud. Aga väga veider kokkusattumus oli.

Mis veel Amigos eriline tundus, oli üleüldine tolerantsus või vabameelsus. Ma tean. Näen ise ka vastuolu teeninduskultuuriga, aga siiski. Esimese asjana nägin korralikku keeleactionit kahe mehe vahel. No sellist keeled suust väljas limpsimist kohe. Ja sel kohal ma ei ole mitte homofoob. Minu meelest on see sama jälk public display of affection ka heteropaaride vahel. Ja siis nägin enda õuduseks ka mitmeid särkideta karvaseid ja võdisevaid turiste. Eriauhind vaatepildile hamburgeri moodustavatest kahest poolpaljast mehest ja kleenukesest naisest nende vahel. Kusjuures turvadel läks ikka väga kaua aega, et neid korrale kutsuma tulla. Mina pole varem klubides sellist asja näinud. Ja veider oli ka üks teine kolmik. Kaks naist võitlemas ühe mehe tähelepanu eest ja samas leppimas sellega, et tähelepanu neile mõlemale korraga pööratakse. Mina näiteks ei kujutaks end niimoodi haaremiformaadis ette, aga samas... kes olen mina kohut mõistma? Ma lihtsalt panen kirja oma uued muljed. Korraks käis peast läbi ka mõte, et äkki on tegu ema-tütre tiimiga, sest naistel paistis olevat üsna silmaga nähtav vanusevahe, aga kui nad kõik niimoodi õnnelikud on, lasku aga käia. Mina siiski kardan, et keegi sai seal haiget ja mitte see õnnelik mees.

Kusagil kella nelja paiku lahkusime klubist, sest arvasin, et äkki olen juba sõidukõlbulik. Igaks juhuks siiski võtsin oma uutel kõrgetel kontsadel ette jalutuskäigu kesklinna politseijaoskonda. Tahtsin puhuda. Ja sain puhuda. Naljakas oli see, et mundrimees jaoskonans tundis Reijos kohe ära vana koolivenna. Eesti on ikka nii väike. Minul aga on nüüd jope taskus suveniir ja kindel teadmine, et ma ei ole roolijoodik, sest masin näitas nulli.

Ja täna me magasime. Punkt.