Uued tuttavad on toredad

Ehk olen järjega teisipäevas. Nimelt sain siis sõnumi ühelt netituttavalt, et ta on viimaks Eestisse jõudnud ja tahaks minuga kokku saada. Samuti helistas Annika, et tema tahaks minna Kadriorgu pilte tegema ja nii ühendasin mõlemad üritused selleks õhtuks.

Enne tööpäeva lõppu hüppas veel ema läbi, et mulle soovitud varajane sünnipäevakingutus üle anda - aitäh emme! Sain sellise mikseri, mis sadat imet teeb, aga siiani olen vaid karpi näinud ja seegi on Annika auto pagasnikus:D Üldse on mingu hullem tehnikajamade nädal olnud. Minu arvuti viskas juba eelmisel nädalavahetusel kuumarabandusest vist sussid püsti ja pildi taskusse ning läks Kaarli juurde remonti. Võiksin ta juba ammu tagasi saada, kuigi poole tühjemana, sest tüüp kustutas üsna süüdimatult kõik mu filmid ära, sest "välisel kettal ei olnud ju nii palju ruumi ja neid saab alati uuesti tõmmata", aga nojah. Üritan oma raevu alla neelata, sest ikkagi suutis ta mu sõbra taas ellu äratada ja pidin vaid kuulama loengut Aasias kokku pandud asjade halva kvaliteedi kohta - aga mis ei oleks seal kokku pandud eks? - ja pean nüüd üritama tagasi saada kümneid mulle meeldivaid filme.

Samuti sai selgeks, et gaasiboileri remont on ikka hädavajalik ja organiseerisingi selle. Eesti Gaasi venekeelne onu teenis kümneminutilise nokitsemise eest ligi kuuskümmend eurot - eriti nunnu! Ja minu meelest ei saanud asjad ikka korda, aga kuna ma ei jõudnud teda terve päeva kodus oodata ja õige tunni sees ta välja ei ilmunud, siis jäi teda ootama Sandra, kes pahaimamatult tüübile lihtsalt raha andis ja ta ära lasi pikema kontrollita. Nojah, vaatame, kuidas nüüd seis on. Vähemat ainus vahepeal kodus veetud dušš tundus normaalsem.

Aga ma pidin tegelikult ju oma uuest sõbrast rääkima. Tema nimi on Omar ja ta on ümberpöördunud edukas Egiptuse ärimees, kes nüüd rohkem iseendale elada otsustas. Kohtusingi õhtul tema ja Annikaga ja mingil hetkel helistas Sandra ka, et ta tahaks meiega liituda ja ei saa aru, miks ma veel koju ei ole tulnud. Aga kuna meil oli kokkulepe, et ta helistab mulle (ei helistanud), kui tahab ühineda ja päeval tegi pigem nägu, et ei taha, siis ma lihtsalt läksin töölt otse. Ja parim kild oli see, kui Sandra siis mõtles meile järele tulemisele ja küsis mult: kus Kadri elab:D

Igatahes, meil oli tore õhtu. Jalutasime veidi pargis ja siis mere ääres (kus sain ta soolast vett maitsma:D) ning külastasime ka harjumatult inimtühja Lauluväljakut ning siis selgus, et Omar tuleks minuga täitsa hea meelega Dagö kontserdile kaasa ja nii leidsingi omale kaaslase ja see oli täpselt nii hea, kui ma arvasin või isegi veel parem. Kui see on võimalik. Igatahes Pirita kloostri varemed ja Dagö profid oli võimas kombinatsioon. Rokkisime poole ööni ja siis saime napilt viimaste bussidega koju. Muidugi eestlased istusid seal lava ees maas poole kontserdini erilist kaasaelamisrõõmu näitamata, aga kaasmaalased üllatasid mind positiivselt siis, kui oli vaja iseseisvalt üsna keerulisi leelotamisi Saatpalu ergutuste taustal teha. Saadi täiesti vapustavalt viisipäraselt hakkama ja seda kohe suurearvuliselt. St siis, et väga paljud laulsid kaasa ning lõpuks oli ikka kogu rahvas püsti ka ning jalad tatsusid ning suud liikusid vanade heade hittide taktis. Nüüd tean, et kunagi enam ei kahtle, kas nende kontserdile minna või mitte.

Kolmapäeva veetsin ka Omari ja teistega, aga sellest veidi hiljem. Mu õhtusöök vist kärssab juba ja nälg ka tapab.

Mõni päev on ikka no nii mäest üles, mäest alla

Eilne näiteks oli selline päev. Algas ta täiesti tavapäraselt, aga siis juhtus midagi ja sai selgeks, et minuga on midagi valesti. Kohe sellisel määral, et ei suutnud seda varjata ega ignoreerida ja siis juba käitusin nagu mingi hale tibi, kes tahab töölt reedel varem koju minna, sest tal on paha olla. Ja läksingi. Ise veel põdesin kogu loo pärast, sest kõik teised olid puhkusel ja mul oli ka nii palju tööd vaja veel sel päeval ära teha, aga kui ma siis õue jõudes põhimõtteliselt esimese põõsa alla oksendama läksin, sain aru, et ära tulemine oli õige otsus.

Pool päeva oligi paras piin. Kord külm, siis kuum. Lisaks tundus veel, et teatud organid tahavad igal sammul kehast välja kukkuda ja kõhus keeras ka muidugi. Terve keha oli imelik ja midagi selle vastu ette võtta ka ei osanud. Õnneks suutsin veidi magada ja pärast seda oli nii palju parem, et suutsin ka oma tööülesanded kuidagi ära teha.

Õhtuks oli juba nii viisakas olla, et sain Sandraga poodidesse kaasa minna, nagu olime kokku leppinud ja see osa päevast oligi kõige toredam. Tänu suurtele allahindlustele kulutasin ka üsna palju raha, aga sain kokkuvõttes väga mõistliku hinnaga mitmeid vaja minevaid asju.

Ja kõige ägedam oli taaskordne loomapoe külastus. Käin Kristiines tavaliselt ka seal müüdavaid tuhkruid vaatamas, sest nad on lihtsalt nii intrigeerivad. Seekord läks veel eriti hästi, sest üks töötajatest oli looma just puurist välja võtnud ja jalutas temaga ringi. Sain niisiis ka võimaluse talle pai teha ja mulle tõesti tundub, et üks neist energilistest vorstikujulistest loomadest võiks endalgi kodus olla. Või kaks. Et neil igav ei hakkaks.

Ja päris õhtu veetsime sooja teki all nunnusid filme vaadates ning nädalat veiniga ära saates.

Takjasõda ööklubis.

Ehk Maria läks Tannut kuulama. Reklaamitud ühisprojekt noorte sümfooniaorkestriga kõlas lihtsalt nii interigeerivalt, et vedasin end kohale kindlustundeta, kas üldse keegi lõpuks minuga liitub ja mõne aja olingi üksi.

Siis aga laekusid ka Annika ja co ning hiljem ka Katsu, kes seal koos mu teiste tuttavatega nagunii päev otsa tööl oli olnud, aga see selleks.

Kontserdile me halva ilma tõttu kauaks ei jäänud ja läksime hoopis Patrickusse õhtust sööma. Oligi mõte, et lähme siis istume kusagil, aga mingil hetkel hakkas meile mõlemale siiski tunduma, et võiks ikka kuhugi tantsima minna.

Mõningase kodutöö järel sai suund Überi poole võetud. Ma olengi seal varem vaid korra või kaks käinud, aga muusika oli täitsa okei - vähemalt esialgul.

Aga millest ma rääkida tahtsin, oli tegelt see, kuidas seal mingid tüübid kohe end meile külge kleepisid. Ei midagi erilist eks. Aga kui nagu üldse aru ei saadud, et me ei ole huvitatud enamast kui tantsimisest ja aina rohkem minu ruumi sisse tuldi, kuni jälle avastasin, et mu kott on minust kilomeeri kaugusele maha jäänud, siis lõpuks läksin päris närvi ega tahtnudki hästi tagasi tantsima minna.

Siis muidugi tuldi keelitama ja ühel hetke andsingi alla, aga siis ei vaadanud neile igaks juhuks isegi otsa enam, kuid lõdvaks ka lasta ei saanud, sest iga vähegi sensuaalsemat liigutust oleks kohe kutsena võetud. Siit siis tulebki minu dilemma - kuidas nautida pidu nii, et kogu aeg mingite takjatega võitlema ei peaks? Ja ärge öelge, et tantsige siis tüdrukutega omaette, sest üldjuhul pole meile selle vastu midagi, kui mõni noormees meiega ühineb. Aga selline külge kleepumine - eriti, kui ma ei ole huvitatud - oli enam kui liiast. Kuidas teie siis viisakalt nad ära saadate või sobivas kauguses hoiate? Aga vähemalt Katsuga oli tore üle pika aja koos aega veeta. Sai igasuguseid uudiseid kuulda jne. Ja muidugi pidu lõppes sellega, et kaks kukke ei mahtunud enam ühte ruumi ja veri voolas - jõudsn isegi napilt ohtlikust kohast eest ära, aga see pani ka viimase paugu peotujule selleks korraks.

Välk selgest taevast

Kuna eile oli tööl rahulikum päev, siis mõtlesin, et kasutan ära head võimalust ja proovin minna üle pika aja verd andma. Kontrollisin järgi ka, et neil on minu verd väga vaja ja valmistusin võitluseks teemal: see on tobe, et te ei luba mul malaariariigist tuleku järel terve aasta verd anda, sest mind on testitud, regulaarselt keemiat täis topitud ja üleüldse, varem piisas poolest aastast. Aastat aga ei pruugi enam kunagi jäädagi kahe India külastuse vahele ja nemad kaotavad ühe hea doonori. Ime siis, et paljud tõsised vereandmisfanatid valetavad neile oma kontrolltestis suurema headuse huvides.

Võin juba ette ruttavalt öelda, et kogu mu ettevalmistatud kaitsekõnest ei olnud üldse kasu, aga verd ei lubatud mul anda hoopis imelikumal põhjusel.

Kohe sinna jõudmisest peale hakkasid asjad toimuma ebastandardsel viisil. Nimelt saadeti mind registratuurist otse arstikabinetti, mitte tervisetesti täitma, aga ma olin nii rumal, et ei osanud mdiagi kahtlustada. Tetrist mänginud registratuuritöötaja, kes mind ise ei registreerinudki küsis veel, kas mul oli eelmine kord hemoglobiin madal ja siis kuulsin pealt kuidas ta mind õele punaseks nimetas.

Kui ma siis lõpuks arsti juurde sain, oli ikka täielik šokk, et minu eelmise korra (aasta tagasi) analüüsid on pannud mulle hepatiit C kahtluse. No kurat! Ma pole mingi joodik, narkomaan ega muu selline.

Õnneks uskusid ka nemad ise, et tegemist on valepositiivsega ja kordustest oli olnud nagunii negatiivne, aga ikkagi ei lubatud mul verd anda. Ei aidanud ka minu kinntus, et Indias testiti mul ka kõike võimalikku ja midagi ei tulnud välja ja et kuna tegin vahetult enne eelmist vereandmist vaktsiine, siis äkki on asi selles. Kõik! Mul on joon all ja nad teatavad mulle uue analüüsi tulemustest. Kui aga nüüd ka läbi kukun, siis olen mitmeks aastaks diskvalifitseeritud mingite mittespetsiifiliste markerite pärast.

Miks minuni aga juba aasta tagasi see info ei jõudnud, paneb kõige rohkem vihastama. Arst ütles vaid, et ju prooviti helistada, aga ei saadud kätte. No mingu persse! Miks nad siis mailiaadresse ka iga kord uuendavad? On üsna selge, et tol hetkel, kui üldse helistatigi, olin ma juba Indias ja kasutasin teist numbrit. Aga see on ju nii tõsine asi, et nad oleksid pidanud kasuma iga võimalikku viisi minu informeerimisest. Mõelge, kui mitut inimest ma aastaga tahtmatult nakatada oleksin võinud! Aga neile on tähtis vaid nende patsientide tervis, mitte good of all mankind.

Kahju, et ettevõttel, kuhu isegi väga tahtnuks tööle minna, on nüüd sellised kommunikatsioonierrorid ning muidugi mina tulin sealt ikka tõsiselt šokeerituna ära.

Hakata ehteärikaks või mitte?

Et siis tuli selline imelik ettepanek kelleltki tuttava tuttavalt Indiast, kes arvab, et just Eesti võiks olla see koht, mille kaudu Euroopa turule murda.

Otseloomulikult olen skeptiline. Esiteks, ma olen näinud lähedalt, kuidas Indias ka lugupeetud rahvusvahelistes ettevõtetes äriajamine käib ja minu maine on minu suurim vara. Teiseks, vihkan ma müügitööd. Samas aga armastan ma ehteid ja müügitoetustegevusi. Ja mul on juba töö, mis mulle meeldib ja millest ma loobuda ei taha. Eriti veel millegi võõra ja hetkel tundmatu-ebausaldusväärse nimel. Aga... aga see oleks ju jälle väljakutse ja teate ju küll, kuidas ma nendesse suhtun. Kui lahe oleks öelda, et tõin ise suure ettevõtte Eesti turule!

Ma arvan, et ma vist teen kõigepealt nende kohta tõsisemaid taustauuriguid. Siiani aitasin neil vaid sõbrale teene tegemise korral mõningad Eesti ehtemüüjad üles otsida.

Aga täna oli muidu ka tore päev. Sai tööl segadust selgemaks - oligi vaja leida mõistlik suur boss. Ja sain ka hulga asju õigete meesteni toimetatud, aga mõtlen õudusega, mis mu eile ja täna tellitud kaheksast telefonist saab. Esiteks tundub mulle endale nii absurdne osta kaheksa telefoni korraga - mis siis, et firmale ja ise ei saa ühtegi - aga nüüd tuleb need kuidagi turvaliselt ka uute omanikeni toimetada.

Sain ka ühe ägeda lehmakujulise mälupulga omanikuks. Tegime toreda Baltikumi bossiga vahetust - tema pakkus mulle seda pärast seda, kui oli lehma taguosa tagasi küsima tulnud ja mina andsin vastu meie pulga koos lehmakommiga.

Õhtul läksime Annika äkkotsuse peale kinno. Vahepeal päästsin veel kiiruga oma töö-pangakaardi ära, mille kogemata päeval ära blokeerisin ja kuna siis kohe polnud kinos midagi, siis jalutasime mööda poode, nagu Genialistide laulus. Ega ostnudki midagi, aga siis jäi mulle jalgu silt: india maiustused. Muidugi astuin ligi ja sain tuttavaks portsu krišnaiitidest India fännidega. Vestlesime päris pikalt ja mul oli tore, kuigi mind kergelt uude usku värvata prooviti. Aga ma arvan, et äkki lähengi mõnele nende loengule niisama enese harimiseks.

Ja siis naersime, kõht kõveras, vastikute bosside filmi üle.

Justinit tuntakse karvupidi

Ehk siis laupäeva ööst, mil millegipärast tekkis hirmus tahtmine üles leida üks Bieberi laul, mis minu meelest täitsa kuulata kannatas ja millele end korduvalt kaasa laulmas olin avastanud. Niisiis otsisin oma arvutist edutult seda, seejärel Google'ist ja Wikipediast ning kammisime ka terve Youtube'i soovituste nimekirja läbi ühe meeles oleva fraasi abil.

Isegi leidsime Justiniga seotuna sellise fraasi, aga see ei viinud kuskile. Kuni olime kõri auguni Justini uuemate ja varasemate paladega tutvunud ning viimases lootuses pöördusime tagasi arvuti enda teadmiste poole.

Ja te ei kujuta ette, kui naljakas oli, kui Riin kaks ja kaks kokku pani ja mõistsime, et otsisin hoopis Sandra teise lemmiku - Ericu lugu ja sellist fraasi, mida me otsisime, seal ei olnudki. Naersime ikka, kõhud kõveras, pisarateni. Ja sealt edasi läks arutluseks, miks need kaks meile nii sarnased tunduvad ja ma usun, et S tahaks mind maha lüüa praegu - aga nad on nagu must ja valge koer, kaks tilka vett. Ja nende põhiline kommunikatsioonisõnum on karvades.

Peost peoni

On olnud jälle ülimalt kiired ajad. Eelmisel nädalavahetusel leidsime siiski Aivariga päeva, et veidi ka päiksel enda peale paista lasta ja kõrvetasime end ettevaatusabinõudest hoolimata vähkideks.

Pühapäev kuulus laulupeole, mil sattusime juhuse tahtel presidendipaari naabriteks ja oli muidu tore, kuigi selliseid laule, mida oskaks kaasa ulguda, ei kuulnud.

Esmaspäev möödus töö ja autojamade tähe all. Nimelt taakord suri auto nii ära, et ei saanud seda üldse käima. Kui siis Rauno abiga talle jälle eluvaim hetkeks sisse puhutud sai, jooksin pettunult tagasi oma lemmikremondimeeste juurde. Seekord aga välistati mõlemad pähe tulnud võimalikud põhjused ning edasi läks lolli blondiini mõnitamiseks. Olin juba täiesti solvunud ega saa nõustuda, et nüüd järsku ongi selline asi minu auto puhul normaalne aga pidin sealt siiski vaid pirnivahetuse järel ära sõitma. auto pole ju koer, kelelga iga päev jalutama peaks.

Kogu nädala oli mul Sandra külas ja tööasjus tegelesin põhiliselt suvepäevade üle närvitsemisega. Nimelt oli viimane nädal enne suvepäevi ja mul tuli ikka kaubelda iga asja üle nagu mustlate või India kaupmeestega ja mul olid juba närvid täiesti püsti, sest mind püüti igal hetkel hullu moodi röövida ja suuresti see õnnestuski. Ma ei saa aru, miks nad mulle juba kuu aega tagasi detailidest rääkida ei võinud, kuigi ma korduvalt küsisin. Aga läbirääkimiste lõpptulemustest veidi hiljem.

Sandraga saime kahjuks üsna vähe koos olla. Esimesel õhtul istusime kodus, teisel jalutasime mu vana koduni, millega on sündimas drastilised muutused ja tegime palju pilte ja kolmas õhtu kuulus Õllesummerile.

Kahjuks olime vahetult enne Cranberries'i ärajäämise selgumist jõudnud just veel pileteid osta ja nüüd siis tuli Sandra ka hoopis kolmapäeval minuga õllekale kaasa.

Minul oli seal väga tore. Ajasin kõigiga lolli juttu. Nägin üle pika aja suureks kasvanud Getut ja Johnnyt, kes mind kohe õhku tõstis. Mingil hetkel ühines minu, Sandra ja Aivariga ka Katsu ja koos elasime Queeni kopeerijatele kaasa õhtu lõpuni, mil muidugi jalad valutasid ja häält enam ei olnud. Ja 2QS oli ka hea, kuid HU? valmistas pettumuse oma tümakaga.

Neljapäev kujunes lausa nii hektiliseks, et alles päeva keskel selgus, et saan siiski juba varem Rakveresse ettevalmistusi tegema minna, mistõttu Sandrat ma enam ei näinudki ja vahetuskaubaks tuli Rakverest siia Riin. Niisiis nemad olid paar päeva minu juures ja mina praktiliselt Riinu juures, aga see kujunes toredaks neljapäevaks.

Nägin korraks Svead ja põrkasin Rakvere Selveris kokku parkimismajas auto kapotil seisva ja asjatava Hartiga, kes kaugelt tere, Maria hüüdis ja keda ma esmapilgul äragi ei tundnud.

Õhtupoole käisin peokohta üle vaatamas ja seal fotosid tegemas ning siis korraldasin end üle aastate Jaagupisse väikseid sugulasi vaatama. See kujunes oodatust palju toredamaks, sest nägin ära kõik, keda tahtsin ja see, keda vältida soovinuksin, oligi õnneks kodust ära.

Minu üllatuseks tundis poiss mu kohe ära ja tuli kallistama. Tema positiivsest vastuvõtust piisas ka väikeõele minu väärtuse selgitamiseks ja nii tuli temagi ja pani oma pisikesed käed mulle ümber. Sealt edasi tassiti mind igale poole ja näidati ette ka kõige pisemad uuendused kuni lambipirnideni. Muudkui hüüti: look ja look! Ja nende ema pidi end pooleks naerma sellest ning ka seetõttu, et mind nii ruttu taas omaks võeti. Ülejäänud õhtu kaklesid nad selle üle, kes saab mu süles istuda või mu telefoniga mängida ning toorestest tomatitest said kõige lahedamad mängukannid, mida laua peal ringi nipsutada.

Enne pereisa kojutulekut läksin oma ööbimiskohta ja kui autosse istusin, tegi pisiprintsess nii dramaatilise žesti õlgadega ja hakkas nutma, et mul oli end tõeliselt raske sealt eemale tirida. Eks näis kas murran edaspidigi endale antud lubadust sinna mitte naasta. Nad ju oleksid seda väärt!?

Reede ja laupäev möödusidki suvepäevade tähe all. Mina ainsa korraldajana olin muidugi paras närvipundar. Eriti, kui saabumisajaks määratud tunnise vahemiku alguses saabus vaid paar peret ja ülejäänud hakkasid lisanduma alles mitme tunni pärast jupi kaupa. Seega tuli ajagraafikut veidi ümber teha, aga kõik tuli üsna hästi välja ja rahvas jäi rahule.

Õhtul metssea prae söömise ja kerge sauna-ujumise järel lootsin ka ise veidi lõõgastuda, aga tegelikkses päris vabaks end lasta ei suutnudki. Kui, siis pärast esimest kesköist rummi, mil veel vaid mõni kolleeg mulle lõkke äärde seltsiks jäi ja seal kolmekesi poole ööni kinni makstud puid põhimõtte pärast põletasime. Siis sai ka igasugust kägu ajada ja üksteist paremini tundma õppida. Mis siis, et neist paljudel minuvanused lapsed on.

Pärast mõnetunnist und saabus juba hommik, mil visati kirvest, kirjutasime üksteisele midagi mälestuseks seljale ja suundusime tsemenditehasesse ekskursioonile. Sellega suvepäevad lõppesidki ning ei möödunud kümmet minutitki, kui ideaalsest kõrvetavkuumast ilmast oli saanud padukas. Natuke oli isegi kahju meile järgenud tegelaste suvepäevadest, kus paistis olevat rohkem nii rahvast, raha kui korraldajaid. Aga mulle tundub, et meie väike seltskond - sest kohale ei ilmunud ka päris paljud kirjapannutest - nautisid kõike väga.

Kojusõit oli karm. Olin nii väsinud ja parasjagu hakkas tekkima pingelangus, et mitmel korral avastasin end liiklusohtlikest olukordadest ja kahjuks ei suutnud umbes kuuekümnekilomeetrisel jupil ka kusagilt kohvi leida, mistõttu alles Lasnamäel selleks peatuse teha sain ja kohe keele ära kõrvetasin.

Kodus ootas mind Koreast tagasi jõudnud Riin, kellega õudselt muljetada tahtnuks, aga laip, nagu ma olin, ei suutnud ma vist väga hea kaaslane olla. Jõime kohvi ja veini ja sõime ülihead bried, kõigele taustaks filmde vaatamine horisontaalasendis. Natuke siiski saime muljetada ka ja nalja sai eriti palju, aga Bieberist jne hiljem.

Kui minust jääb väheks...

Siis ühel hetkel hakkavad seda ka ülemused märkama. Ükskõik siis, kui tubli sa oled. Muidugi neile sobib see variant väga hästi, et suudan vajadusel ka mitme eest rabeleda oma aega väga hästi planeerides ja peaaegu mitte kunagi õigel ajal koju jõudes. Aga see-eest ma enam ei põe ka, kui hommikul kümme minutit hiljem jõuan. Ja see aitab hoida mu aju rakkes ning kurbi mõtteid mõtlemast.

Aga nad on jõudnud vähemalt iseseisvalt arusaamani, et kuna nüüd läheb ka ettevõttel paremini, siis ehk oleks aeg ressursse veidi otstarbekamalt kasutada ja mind mitte raisata lihtsamate tööde tegemisele. Ma saan ju täitsa hästi ka administratiivpoolega hakkama, aga nad usuvad nüüd, et oma erialale keskendudes suudaksin rohkem korda saata. Ei tea, kas suurt bossi ka selles veenda õnnestub?

Eks elu näitab, mis saab. Ja seda ka, mis minu eelkäijast pooleteist aasta pärast saab, kuigi ei tahaks talle kuidagi liiga teha.

Kuna mu ülemusel on viimane nädal ja muud asjad ka on kohutavalt kiireloomulisteks muutunud, siis ongi hästi pingeline nädal, aga kuidagimoodi olen suutnud siiski igaks õhtuks end jamadest välja kaevata. Ja homme on reede.

Olen veetnud ka mitu toredat päeva koos sõpradega ning eile oli esimene kord üle pika aja, kus lihtsalt rääkisime H-ga nagu vanasti ja meil oli tore ja lõbus. Norisime üksteist nagu polekski maailmalõpp käes. Isegi naersime. Ja ei kakelnud ega iroonisenud halvas mõttes. Kuigi ma ei ole kindel, et temast kunagi päriselt aru saama hakkan. Eriti sellest, kuidas ta saab pärast kogu seda aega nii tunda, nagu ta tunneb. Või ei tunne. Ja kõigist temas peituvatest vastuoludest. Ja kangusest. Jne jne jne. Aga ma pean ju vastu pidama.

Lugu sellest, kuidas Sandra mu identiteedi ära kaotas

Nimelt olen oma mõtetega ikka veel jaaniõhtus, mil viivuke enne koju minemist mingi suvaline tüüp juttu tegi ja siis kohe teatas, et räägin oma emakeelt aktsendiga. See kõlas niii veidralt, et ma ei teadnud kohe üldse kuidas reageerida. Ei olnud ju keegi teine varem samasuguse avaldusega lagedale tulnud. Seega otsustasin küsida rohkem arvamusi ja hõikasin sellekohase küsimuse Sandrale ja tema hetkekaaslastele. Need võõrad liitusid kohe aktsendiarvamusega. Sandra karjus esialgu "ei" aga siis veidi hiljem väitis, et ma ei räägi mitte ainult oma emakeelt nagu hea keeleoskusega venelane, aga ma rääkivat ka inglise keelt imelikult. Puiselt ja korrektselt ja samas nagu soomalsed. Mis on juba iseenesest väga vastuoluline väide.

Minu esimene kahtlus oli, et ehk on inglise keeles elamisest midagi külge jäänud, aga siis väideti, et olen alati imelikult rääkinud. No tore siis! Ma olin kohe päris kuri. Nagu mismõttes nad nii ütlevad? Ma oskan üldse vene ja soome keelt minimaalselt, kuigi mulle on just öeldud, et ma suudan väga hästi rääkida võõrkeeltes neile iseloomuliku intonatsiooniga. Samuti sain hiljuti kuulda, et ma räägin inglise keelt isegi kiiremini kui eesti keelt ja nii hakkavad just sõnalõpud kurku kinni jääma. Ja korduvalt olen kiita saanud erinevate riikide native english speakeritelt, kelle meelest räägin nende emakeelt suurepäraselt.

No võta siis kinni, mis toimub. Ja kõige hirmsam... kui neil on õigus, kes ma siis olen?

Esimene vorst ära järatud

On olnud üsna raske nädal. Küll lühem kui tavaliselt, aga päevad on olnud pikad. Sinna on mahtunud trenn ja Annika lõpetamine ja tööl lapse ekspluateerimine - mida ta küll ise nautis - ja nüüd ka jaanipäev.

Ma ei suutnud kuni viimase pooliku tööpäeva lõpuni välja mõelda, kas ja mida ma oma pühade tõttu vabade päevadega teha tahan. Olin juba nii pikalt järjest õnnetu olnud ning ka pikad toredad päevad masenduses lõpetanud, et idee kuskile koos poolvõõrastega jooma minna ja seal head nägu teha ei tundunud eriti ahvatlev. Kuni tuli mõte Sandra juurde maale tulla. Ma muidugi ei teadnud, kas see talle ja tema perele üldse sobiks, aga nüüd kirjutan seda posti Sandra isa arvutil.

Läks veel nii hästi, et saime tema õega koos Tallinnast maale loksuda, pidevalt okse ja naerukrampidega võideldes, sest Laura valis laia istekoha vetsuukse järel ningf siis iga kord, kui sealne kraam rohkem loksus, tahtis hais tappa - eriti viimasel pooltunnil.

Eilse veetsimegi nende maakodus grillides ja seejärel küla jaanipeol lõkke ääres juttu ajades. Vahele mahtus muljet avaldav kogus rummi ning selle suve esimene ise grillitud liha koos esimeste eesti maasikatega. Usun, et mul on seda eemalolekut väga vaja, sest ma ei jaksaks enam kaua ainult oma suhteprobleemidele mõelda.

Olen nutnud nii palju, et majapidamispaberit kulub rullide kaupa ja tuba upub kortsutatud taskurätikute merre, aga nüüd viimaks on selgus ja rahu ja hinge ravimine saab alata. Me ei ole enam Harshiga koos. Me loodame, et muidu eriti miski ei muutu, sest olles üksteisele nii tähtsad kui me oleme, ei taha me seda lähedust kaotada, aga ma saan vist temast aru ja hakkan aktsepteerima tema soove. Ma ei süüdista teda milleski ja ennast ka mitte. Pean vaid mõistma, et praegu ei ole meie jaoks lihtsalt õige aeg. Eks elu ja aeg näitavad, mis tulevikus saab. Kas me leiame jälle oma tasakaalu ja õnne või läheme kumbki siiski oma teed.

Seni aga ignoreerin teiste lähenemiskatseid, sest ma lihtsalt ei suuda veel edasi liikuda ja jaanipäev on paras harjutamisaeg selleks. Vana peikakandidaat kirjutas just, kuidas ta tahaks minuga taevas tantsida ja bla bla. Teised vanad on suutnud end ka värskelt ja mitte heas mõttes meelde tuletada. Aga täna tunnen jälle, et mind ei murra taas iga tuuleiil. Ja see on nii hea. Kergendus laskub.

Sest ma väärin seda

Olen praegu tõeliselt õnnetu. Enamusele see ei paista ja loodetavasti ei hakkagi paistma, sest endalegi üllatuseks suudan avalikult head nägu teha ja ka lähedastega, kui nad ei tea juba, et midagi valesti on, aga on.

Sel nädalavahetusel tunnen end eriti üksikuna, sest Annikal on kiire, Sandra on tagasi Tartus, Aivar pidutseb ka kusagil eemal ning ülejäänud paar lähedast ignoreerivad mind. Jõudsingi sinnamaale, et saatsin solvumisest Katsile ülimalt iroonilise sõnumi, aga kui vastust ei ole tulnud mitme tunni jooksul, siis ma ei tea, kas on mõtet seda üldse oodata.

Kõigil on oma elud ja suhted ja tegemised. Indias sain ju ka häid sõpru, aga nemadki on kaugel ja avastasin, et ka tehnoloogilistest lahendustest ei ole küllalt alati nendega ühendust saamiseks. Ja nüüd rapuvad vägevalt minu ja H suhte alustalad ning mul pole süüdistada kedagi peale enda. Muidugi võiksin kanaliseerida oma viha ka vähemalt kahe teise inimese suunas, aga sel poleks mõtet. Siis peaksin ise süüst puhas olema ja ma ei ole ju. Ja ma ei ole seda mitte vähe kahtsenud, aga tunnistasin üles, palusin korduvalt vabandust ja rohkem teha ei oska - tagasi seda ju võtta ei saa. See on kõik juba vana teema, aga tuli nüüd uues, vindi peale keeranud võtmes, tagasi ja tegi minu kallimale haiget. Kohe väga. Ja ma totaalselt mõistan, kui ta otsustabki ära jalutada, aga ma ei tea, kuidas siis edasi minna. Äkki üksildus ongi minu karistus. Ebatäiuslik olemise eest Aga ma nii tahaks, et kõik saaks korda, kuid mul on tunne, et ei saa ja see kõik on selgelt out of my hands. Lihtsalt veel üks mõra lisaks eelnevatele ning takistustelasule. Seetõttu ongi vist aus, et on ilus päikseline nädalavahetus ja mina mossitan üksi kodus. Mida muud mul ongi teha? Üksi olen nii või naa. Olen juba ligi nädala ennast haletsenud ja pole ka mingit motivatsiooni ennast kätte võtta ja pingutada - mille nimel? Kes hooliks? Ja nii ma siis ignoreerin trenni ja muid koduväliseid tegevusi ning söön vaid jäätist.

Tuhat ja üks postitust

Uue tuhande alustamine on jälle aega võtnud. Nüüd tagant järele ei olegi teab, mis lihtne meenutada, millega peaaegu kahe nädala jooksul hakkama olen saanud, aga eks ma proovi. Nt ülemöödunud nädalavahetusel käisime kalal. Plaan oli, et Annika ja mina päevitame ning Veiko ja Santz püüavad õhtusöögi kinni, aga reaalsuses vahetasime lihtsalt kolm korda kohta, ei saanud kala ega päevitust, kuid tore oli ikkagi. Ainus ärritav osa oli see, kui pidin hakkama ühe paneellinnaku elanike ees teist kaitsma, sest nende meelest on Lasnamäe nagu lagunenud ja paha Venemaa. Minu meelest ei anna nii üldistada ega ka üht paneellinnakut teisest eristada.

Õhtul jõime veel rummist kered surisema ja pühapäeval üritasin asjalik olla.

Möödunud nädal aga oli väga töine - pool sellest veetsin Eestis ennast tähtsaks tehes ja teise poole Lätis end tõeliselt rumalana tundes. Nimelt hakkame me kvaliteedisertifikaati taotlema ja olen tihedalt seotud selle protsessiga - seega oli ka nüüd Baltimaade tulevastele kvaliteedispetsidele ühine koolitus. Asja sisu jäi ikka segaseks, aga sai jälle uusi tutvusi luua ning I-tähega tüdrukute nimesid nägudega kokku panna. Eriti tore oli see, et elasime otse Daugava jõe ääres ja vaade oli nii mega. Viimasel õhtul ei raatsinud kohe kuidagi tuppa minna ja nii me siis istusimegi kahekesi ühe läti tehnikuga jõge piiraval müüril, õppisime üksteist tundma ning jõime salaja ülimalt maitsvat siidrit. Miks meil neid ilma gaasita ei tehta, ah?

Viimane nädalalõpp aga möödus Sandra ja Aivari seltsis. Kuna kuumalaine kestis pea poolteist nädalat, siis saime veel veidi pättust teha, koolatopsidesse rummi lisada ja siis nendega Stromkal, jalgupidi vees, mõnuleda. Mida veel võiks ühelt õhtult tahta, ah?

Pühapäeval käisin töökaaslase lapse sünnipäeval mänge tegemas ja see oli ka tore. Viimaks sai ka veidi jumet naale. Lisaks kuulen kolleegidelt aina enam, et olen tõeline leid ja nemad on minuga väga rahul. Juba vihjatakse ka, et hea meelega teeksid nad minuga ikkagi pikemas perspektiivis koostööd, kuid samas puhuvad muutuste tuuled ja ei või milleski kindel olla.

Kuigi töö on tore ja firma üsna hea, siis hetkel tundub, nagu rotid põgeneksid uppuvalt laevalt. Eks igal neist ole oma põhjus, aga veidi kõhe on ikkagi. Eile oli jälle üks tähtis rahvusvaheline koosolekupäev, kus ma igaks juhuks vagusi istusin, aga vähemalt sain ürituse korraldamisega hakkama. Ja täna pidin peaaegu nädalaga kogunenud argitöösse ära uppuma. Ainus motivatsioon seal pikemalt istuda oli, et kohe-kohe saan koju tulla ja oma kõige kallimaga üle pika aja rääkida, aga võta näpust. Tal on midagi jälle pahasti ja siis ta tõrjub mind. Ma saan tema motiivist aru, aga see ikkagi ei meeldi mulle.

Veeõnnetusest kosmoseni ja sealt politseni

Ehk on olnud jälle üks kummaline nädal. Esmaspäeval ja teisipäeval oli veel Sandra minu juures, aga kolmapäeval sain juba koju joosta paanikas korteriomaniku kõne peale, et uputan naabreid. Umessamamoodi nagu esmaspäeval, mil Sandra mu külalised luku taha pani, rääkisin juba sellest? Selles täiesti piisas ka mulle hirmu nahka panemiseks sest no kes tahaks kunagi sellist kõne saada? Enne kui pole olukorda ise näinud, ei tea ju ka, kui hulluks olukorraks valmistuda.

Seekord aga läks õnneks. Esmapilgul ei näinud ma üldse vett kuskil kuigi valmistusin juba oma tavaliselt põrandal vedelevat läpakat pesunöörile riputama. Õnneks oli keegi juba tellinud san-tehnikud ja jõudsime üheaegselt. Nemad siis uurisid ja puurisid ja lõpuks teatasid, et arvatavasti tuli vesi välja ühest pesumasina ühenduskohast, kus on õhuvahe. Isa jättis selle kunagi nii ja väitis, et kuna kalle on õige, siis võibki nii jääda. Nüüd aga - rohkem kui aasta pärast siia kolimist - juhtus selline ootamatu jama, et naabri lagi tahtis alla tulla. Sain jälle vene keelt praktiseerida nii ühe kui teisega ja siis tormasin poodi sularahaautomaadi juurde.

Selle käigus aga avastasin veel suurema õnnetuse. Nimelt vägistasin igat pidi oma auto käigukangi, aga see keelduski liikumast ja kiirest hetkest olenemata tuli mul san-tehnikute raha järgi jala minna. Ma ei julge veel hakata selle probleemiga tegelema, sest karta on, et tuleb pukseerida see parandusse. Persse. Ms mõttes pargin ühel päeval auto ära ja järgmisel korral on see lihtsalt katki läinud? Ilma, et enne võiks midagigi aimata.

Sama päeva kolmas piisk üsna täis karikasse oli interneti äraminek. Nüüd juba küll räuskasin. Et mismõttes kõik jamad nii korraga juhtuvad? Nett tuli aga õnneks tagasi ja H suutis mu maha rahustada. Muidugi käis protessi juurde ka paras pisaratevalamine, sest ta ikka veel arvab, et on parem mind igasuguste ebameelduvustega hirmutada. Mina eelistan neid variante teada, aga positiivseks jääda.

Eilne aga oli toredam. Tööl on nii kiired päevad, et ka õhtuti jääb mitu lauda mu poolikuid asju täis, aga midagi pole teha. Sel õhtul sai vähemalt end lõdvaks lasta ühe koostööpartneri uhkel juubeliüritusel. Eksklusiivsed toidud ja joogid ja kaks bändi. Põhiesinejaks oli lätlaste Cosmos, kellest küll mina midagi ei teadnud, aga paljud teised küll. Vaimustavad poisid, pean tunnistama. Päris tihti meelitasid naeratuse mu näole. Lisaks veel social mingle ja pidevalt klaase täitvad kelnerid. Mmm... kui vaid ilusat ilma oleks eilseni jätkunud. Pool pidu oli õues ja seega üsna külm. P.S. Olen vist kuidagi vahuveini talumatuse hankinud, sest mõlemal korral sel nädalal, kui seda pakuti, hakkas kohe kõht imelikult valutama. Üldse ei meeldi.

Tänase päeva suurim action pärast rütmitunnetuseta treeneri tundi oli ühele rikkis onule politsei kutsumine. Tegelikult jõudis temani enne mingi noormees, aga siis tal vist tuli paanika kallale ja ta palus mul endal politseisse helistada, väites, et tema ei saa, sest tal autos muusika mängib. Ei saa siiani aru, kuidas see midagi takistas.

Igatahes, ootasin siis selle tänaval vedeleva nutuse ja tatise, tõmbleva purjus vanamehega päris tükk aega politseinikuhärrasid. Mul lubati küll, aga ma ei julgenud teda lihtsalt üksi jätta. Ta oli lihtsalt nii õnnetu ning rääkis sõjast ja surmast. Mingi hetk üritas ta end ka püsti ajada, aga ega jalad eriti ei kandnud ja see tundus liiga riskantne seal kitsa kõnnitee peal. Ühel hetkel siiski saabus politseibuss ja mehed lähenesid kohe väljendiga: tere, (nimi)! Ju siis olin mina ainuke võõras seal kummalises tänavanurgal kohtunud seltskonnas. Aga vähemalt tänase päeva heategu sai tehtud.

Kultuurikümblusest

Alustades juba ülemöödunud nädalavahetusest, võin julgelt kinnitada nii endale kui teistele, et tegin õigesti, et Aivariga pärast eelmise aasta piinlikkushetke edasi suhtlesin. Võinuksin ju solvunult minema jalutada, aga kes siis oleks nüüd ilma igasuguste kommentaarideta mu tuba katvad täis nutetud ja nuusatud taskurätikud ära koristanud? Ma ei tea just palju selliseid mehi. Teine samalaadne hetk tekkis, kui õnnestus üle pika aja Achuga rääkida ja ta jutustas, kuidas oli just poes kindermune näinud ning mometaalselt mulle mõeldes kaks tükki ostnud. Kuna aga mind ei olnud, siis sai ühe omanikuks suvaline laps. Vot nii äge tüüp ta ongi!

Möödunud nädal ise oli jälle huvitav. Algas suurepärase tööalase võiduga, kui sain taas osa ühest tähtsast koosolekust, kohtusin järjest mitmete tööriiete pakkujatega ning siis sain veel tagatipuks suurepärase uudise, et mulle enim meeldinud puhkemaja oli nõus minu karmilt kokku tõmmatud hinnapakkumisega ja isegi jättis alles mõned asjad, millest valmistusin loobuma.

Muus osas oli lihtsam töönädal, sest mu kolleeg oli tagasi ja teisigi liikus palju kontoris ringi, mistõttu ei olnud ma hetkekski oma küsimustega üksi. Hakkasin tõsisemalt tööle ka meie uue kodulehega ja paistab, et asjad hargnevad soovitud suunas.

Sel nädalal pidid minu juurde laekuma ka uued külalised. Olin küll ju otsustanud, et rohkem kui korra kuus kedagi ei võõrusta, aga juba tol samal nädalavahetusel veetsin mitu tundi vene keelt praktiseerides ja kahele Peterburi noormehele Tallinnat näidates. Üks neist oli väga tore, aga teisest jäi sitamaitse suhu. Ta oli ära suutnud unustada kõik koolis õpitud inglise keele ega püüdnudki minuga suhelda. Terve aja ta käitus ainult kõrgilt nagu mingi ärahellitatud jõmpsikas ning pani mind tundma nagu ma ei oleks tema viisaka käitumise väärilinegi pärast kõiki minu püüdeid nende olemist mugavaks teha.

Nendest jäi alles ka üks nali, kui nad lubasid mind "lillede all" oodata ja mina siis mõtlesin, et misasja? Tavaliselt on lillede all surnud ju. Aga nemad olid hoopis Musumäel.

Põhikülalisteks oli aga paar Brasiiliast, kes siia päris kauaks jääda tahtis. Vastasin nende palvele üsna ausalt ja ees ootavaid ebamugavaid tingimusi kirjeldades, nii et kui ma õige päevani midagi ei kuulnud, siis eeldasin, et ju nad lihtsalt otsustasid ümber.

Olin ise Mäos koolitusel, kui sain järjest mitu hilinenud sõnumit, et nad ootavad mind kesklinnas. Tormasin siis koju - õigemini lektor viis ja alternatiiv oleks olnud üksi vihmase ilmaga hääletada või loota, et harvades bussides on juhuslikult vabu kohti - ja kukkusin koristama.

Vahepeal olin muidugi saatnud neile ka mitu informatiivset sõnumit, aga ühel hetkel sain toa korda ja ikka ei olnud neist midagi kuulda. Siis hakkasin juba muretsema ning hiljem selguski, et nad ei saanud ühtegi mu sõnumit kätte ja läksid kuskile hosteli end välja magama. Lubasid siiski järgmisel päeval minu juurde laekuda ja mulle see sobis, sest kuigi trenni jäi nüüd jälle nende pärast minemata, sain Harshiga veidi rääkida.

Neljapäeva õhtul nad tulidki siia ja kõik sujus algusest peale ülihästi. Saime suurepäraselt läbi ning nautisime üksteise seltskonda, head sööki ning kultuurikümblust. Tassisin neid ka vastavalt võimalustele mööda Tallinna ringi ning õhtud veetsime koduselt lauamänge mängides. Õppisin ära tohutult ilusa portugalikeelse sõna: obrigada, mis tähendab "aitäh". Nemad jällegi tahtsid õppida numbreid ning ühte korralikku sõimusõna. Eelistatavalt midagi emadega, aga kuna meil Eestis emasid tülidesse ei segata, siis piirdusin väljendiga "käi persse", millest kohe suur hitt sai.

Seda võis lausa igal pool kasutada. Minu lemmikuks sai nende tuletatud sõnapaar: käi persse - que merde! Kuigi viga polnud ka variantidel: üks, kaks kolm - käi persse ja hilisõhtusel teki alt kostval dialoogil: käi persse! Käi ise! Vabandan nüüd kokkuvõtlikult ropendamise eest.

Üks naljakamaid käike oli meil juuksurikülastus. Nimelt sooviti odavat viisi kõikide peakarvade eemalduseks ja nii lõpetasime Balti jaamas. Ma aga ei oodanud, et satun samasse salonig, kus mu ema pikalt käis ja kus isegi mõned korrad ligi viis aastat tagasi juuri värvimas käisin. Üllatuseks tundis juuksur mu ikka ära ja sain taas vene keelt harjutada. Kogu juukselõikamisprotseduur käiski läbi nelja keele: portugalist inglise keelde, et mina saaksin aru ja mina pidin siis panema teksti läbi eesti keele vene keelde, et juuksur saaks aru. Kuna mu vene keel pole just väga hea, siis ma ei imesta, et juuksur värises kui ütlesime, et ta poisi kiilaks ajaks. Ise ju ka kardaks, et sain valesti aru. Juuksuritädi külvas mu nüüd aga vene keelega paksult üle olenemata sellest, et sain ehk poolest aru ja lõpuks läksme ära sealt Cassio kiilana ja mina koos juuksuri kingitud roosidega.

Teine huvitav käik oli Patarei vanglasse, kus nüüd muuseum asub ja milles ma veel käinud ei olnud. Ausalt aga ootasin sellest rohkem.

Muidugi äratab see suur ja lagunev kindlus aukartust, aga mismõttes kuulutatakse asi muuseumiks ning korjatakse piletiraha nii, et ei viitsita isegi sodi maast kokku korjata ega WC-sid ja valgustust paigaldada. Kuidagi väga imelik oli ise tuletada, mis ruum üks või teine on, sest sildid küll asja selgemaks ei teinud ja näha jääke erinevatest aegadest, mis kuidagi vanglaga kokku ei lähe. Kõige kurvemad olid aga laga ja lammutuskola täis toad ning teised, mille eksponeerimisest ei saanud kohe üldse aru. Järgmine kord läheksin ainult giidi ja taskulambiga.

Ägedatest asjadest võib aga välja tuua veel vangla spookyd operatsiooniruumid ning üksikud kongid, kus sai brasiillasi šokeerida laval asetsevate avatud auk wc-dega.

Eelmisesse nädalasse mahtus veel üks suur uudis, rõõm ja õnnetus - kõik seotud sama teemaga. Nimelt sain endalegi üllatuseks sisse sinna Inglismaa ülikooli, kus on väga hea kommunikatsiooniosakond ja karm konkurents. Rõõmu aga ei jätkunud kauaks, sest teadsin küll, et stipile kandideerimise tähtaeg on väga lähedal, aga minu teadmiste ja plaani kohaselt pidin vaid mõne päeva jooksul jõudma kirjutada essee ja selle posti panna. Kui siis aga selgus, et mul tuleks kolme tööpäeva ning nädalavahetuse jooksul hankida uuelt inimeselt (soovitavalt õppejõult või tööandjalt) ametlikult blanketil ingliskeelne iseloomustus, tuua lagedale keeletesti, mida ma ei pidanud veel tegemagi, tulemused, kirjutada valmis oma essee ja jõuda need kõik ka selleks päevaks Inglismaale toimetada, siis pidin nutma hakkama. No ma tean, et sinna ülikooli saab kandideerida igal ajal ja ka stipiavalduse esitamiseks oli palju aega ning ma oleksin võinud juba lähemalt uurida, kuidas see käib, aga ma tegin kõike tähtaegselt ja nii kiiresti, kui praeguse elu jooksul võimalik. Ei ole aga võimalik hankida juba kolmandat inglskeelset CV-d. Eriti, kuna sellega oli nii kiire, taheti blanketti ja neid, kes seda vabalt inglise keeles kirjutaksid, on vähe. Otseloomulikult ei mäleta ka massülikoolis ükski lektor oma õpilasi, kui need just millegi väga erakordsega hakkama pole saanud.

Otsustasin siiski roomata oma bakajuhendaja ees, sest arvasin, et kui keegi üldse, siis just tema mäletab ja tunneb vähemalt mõningal määral mind. Kuulsin ka, et meie ülikoolis olla normiks, et kirjutad ise oma salastatud iseloomustuse ja siis, kui õppejõud rahule jääb, kirjutab ta lihtsalt alla. Arvasin, et kui praegusel kiirel bakatööde ajal üldse oma juhendaja nõusse saan, siis just nii lähebki. Aga samas, kuna meil ei tekkinud töö kirjutamise ajal just väga head klappi, siis võis ta vabalt mu lihtsalt persse saata.

Sain talt siiski kiire vastuse, et peaksin selle ise kirjutama ja et ta ei mäleta mind. Seda oli raske mitte isiklikult võtta, sest kui mitu juhendatavat tal ikka kahe aasta jooksul olnud on!? Aga mängisin kaartidega, mis mul olid ja kirjutasin uuesti, et kas ta siis on nõus põhimõtteliselt paberile vähemalt alla kirjutama. Vastust aga enam ei tulnud.

Nüüd ei olegi enam muud teha, kui üritan leida aja, et ikka need mõlemad esseed ära kirjutada ja proovin talle saata lootuses, et ta pilgu peale ja nime alla viskab ning need siis vähemalt blanketile printida palub, et kasvõi keegi mu sõpradest selle postiga Tallinnasse saata saaks.

Olen küll lootusetult üle tähtaja ning muidugi ka stipikomisjon ignoreeris mu ajapikenduse kirja, aga mul ei ole midagi kaotada, nii et püüan siiski ära teha ja ruttu ära saata. Sest äkki siiski juhtub ime?

Muidugi oleks nõme kohe jälle töölt ära tulla ja ma ei tahaks üldse, aga samas see võib olla once in a lifetime võimalus ja kui ühtegi pidi saaksin kokku raha, et sinna minna, siis ma ei saa ju seda tuulde lasta. Elu tundub siiski praegu väga ebaõiglane, sest jõudsin nii lähedale vaid selleks, et see võimalus kohe ära võetaks.

Argielust, mille juures pole midagi argist

Olen nüüd jälle poolteist nädalat vapralt tööl käinud. Mu eelkäija läks esmaspäeval ära ja ma mõtlesin, et okei, mul ongi aeg iseseisvamaks muutuda, aga siis ma veel ei teadnud, et ka ainus teine püsivalt kontoris pesitsev kolleeg, kellelt nõu küsida, läheb samal nädalal puhkusele. Seega jälle oli päris korralik situatsioonist tulenev ujumaõppimise kursus.

Muidugi olin jõudnud paljude tööülesannetega seonduva protokolli ära unustada ja nüüd pidin instinktiivselt proovima asju mitte pekki keerata. Vahepeal oli küll tunne, et on jah põnev ja huvitav ja tore - eriti esmaspäevasel koolitusel ainukese naissooesindajana, kus mehed mulle koolipoisi kombel pidevalt kildude viskamisega muljet püüdsid avaldada. Ei olnud üldse naljakas, kui nad siis iga killu järel kiire pilgu mulle viskasid, et näha, kas ma reageerisin. Aga see selleks. Päris palju on veel segaseid asju ja ma tõesti loodan, et aja jooksul kõik suuremate jamadeta selgeks saab. Kõik on vähemalt väga toetavad ja nüüd oli õnneks ka ülemus Eestis, ning tema on igati valmis mind aitama. ka kõige tobedamate probleemidega. Ma lihtsalt ei tahaks neid kedagi kogu aeg segada. Ja nädala lõpus sain juba ka kiita, et olen arenenud ja täitsa hästi siiani oma tööga hakkama saanud. Mind ennast üllatab see, kui palju põnevust praegu veel isegi paberimajandus pakub. Aga Murphy seaduse kohaselt oli sel nädalal ka igasuguseid totakaid jamasid. Eriti esimesel päeval üksi, kui nett oli parandamatult maas ja isegi kohvimasin ei teinud minuga koostööd ja samas oli mul nii-nii palju teha.

Ebaregulaarsustest rääkides peaksin vist ka eelmisest nädalavahetusest rääkima. Mul oli nagunii plaanis Tartusse minna, sest esmaspäeva hommikul pidi seal algama üks koolitus, aga kui ma laupäeval vahetult pärast ärkamist sain Sandralt paanikast nõretava kõne, et tal on nii valus ja halb ja et ta kutsub kohe kiirabi, siis otseloomulikult tormasin täielikus adrenaliinivärinas kohe sinna.

Terve nädalavahetus oligi selline, et tema võitles iseendaga ja püüdis samas kangekaelselt õppida. No nii jabur oli vaadata teda voodil pikutamas ja sirgetel kätel enda ees konspekti hoidmas, et üldse oleks võimalik lugeda. Õnneks olid ka mõned paremad hetked, kui tema ei õppinud ega mina ei pidanud reklaamitööd tegema - sest muidugi laekus see jälle just Tartu nädalavahetuseks - siis vaatasime filme või masendama ajavat Eurovisiooni - mitte, et mulle meie laul üldse meeldiks - ja korra vedasime end ka Eedenisse ning tegime tee peal pilte kaameraga, mille paanikahoos ikka kotti surunud olin. Ei tahtnud teda siis täiesti puutumatult ka tagasi koju tassida.

Esmaspäeva hommikuks aga lõppes see pull sellega, et sain kolme päeva jooksul juba teist korda Sandraga haiglasse tormata. Õnneks oli selleks hetkeks, kui Sandra lõpuks minema nõustus, parasjagu mu kolleeg maja ette jõudnud ja mõistvad nagu nad on, panime siis nii kiirelt kui võimalik sinna poole, hoolimata sellest, et oleksime pidanud vastassuunas tormama. Mida iganes. Vähemal on Sandral nüüd parem. Mõneks ajaks.

Ja minust ja H-st... ei, kõik ei ole korras, aga ma pean siiani täiesti hästi vastu. Me räägime palju ja tundub, et ta alles otsib seda hetkel parimat lahendust. Lihtsalt loodan, et ta endas ruttu selgusele jõuab.

Sest mind üldse ei tõmba mingid purjus kohalikud isased, kes linna peal ligi ajavad. Eile, kui ma Rauno sünnipäevale koos kiirelt kingituseks ostetud lipsustatud ananassiga läksin, siis tõmbasin ikka tohutult tähelepanu. Ma ei arvanud, et ananass ka siin põhjamaal enam nii palju elevust võiks põhjustada. Aga oli tore õhtu. Mis siis, et enne sai veel krokodillipisaraid valada ja muidugi käisin tööl paistes silmadega.

Dogpoop Day

Tahtsin rääkida kõigest vahepealsest, aga just muutus terve maailm mõttetuks. Ma ei ole selles päris kindel ka pärast 2,5 tundi intensiivset vestlust, aga ma vist olen jälle vallaliste ridades ja uskuge mind, sel ei ole midagi pistmist mu soovidega.

Niisiis tunnengi end nagu koerakaka, millega keegi midagi tegemist teha ei taha ja kuhu H oleks nagu sisse astunud ja nüüd vastikust täis näoga jala välja tõmmanud.

Ma tean, et ei tohiks seda kõike isiklikult võtta. Et hetkel on eelkõige temal valus ja raske aeg ja ta ei taha mulle üldse haiget teha. Ka see tänane arusaamatu samm oli sellest ajendatud. Ta usub, et ei saa mulle pakkuda seda, mida ma vajan ja väärin ja hakkaksin teda ainult tulevikus vihkama. Ta arvab, et veab ka mind endaga alla. Ja et üleüldse suhe on hetkel tema jaoks koorem. Ja ma teeksin mida iganes, et teda aidata ja toetada, aga ta ütleb, et ma ei saa. Ja samas eile veel rääkisime tulevikust ja sellest, et oleme valmis raskustele vastu hakkama. Aga päevad temaga ei ole ilmselgelt vennad. Ja ma ei saa mitte millestki enam aru. Ja ma ei hooli millestki muust. Ja ma ei oska isegi korralikult õnnetu olla.

Nutan muidugi, aga ma ei oska sedagi hästi. Tulevad pisarad ja hääletud ning häälekad karjed, aga miski ei näi nagu aitavat. Isegi šokolaadiidee tundub praegu täiesti absurdne.

Läksin oma pisaramärga keha duši alla ujutama, aga ka vesi vaid kõrvetas või külmetas ega pakkunud mingitki lohutust, aga ma istusin ikka seal väikses kabiinis maas kõveras. Asi, mida ma pole kunagi varem teinud.

Ja ma ei tea, mida teha ega kuidas edasi minna. Ja ma ei taha nii edasi minna, et kõik lahendamata jääb. Ja ma loodan ikka, et kuidagimoodi peavad ju asjad korda saama, sest tunne on õige. Vähemalt mul. Aga tunne on ju ennegi õige olnud ja ikka olen haiget saanud ja üksi jäänud. Aga mida nüüd teha? Homme arutan samade kolleegidega, kellega täna vanemate nõmedusi siin suhtes, suhte puudumist? Suhte, kus arvasin või suutsin endale ise selgeks teha, et puudused tulenevadki vaid vanematest ja väliskeskkonnast, aga meie kahe vahel on kõik korras. Kas ma võisin jälle nii rängalt eksida? Ja kas ma üldse kunagi saan seda, mida ma tahan? Päriseks.

Seiklustest üle mere

Läksin siis elus esimest korda lennukiga Rootsi. Kohalejõudmine neljakümne viie minutiga tundus üleloomulik. Aga nii see oli.

Turvakontrollis ootas mind nunnu lontkõrv kutsu, kelle pärast natuke nagu soovinukski, et mul oleks midagi kahtlast kaasas olnud ja siis enne, kui jõudsin enda saabumisest teada anda, helistas mulle üks kahest, kellega koos lennujaamast linna minema pidime. Olime lausa üksteise nägemisulatuses, nii et see läks oodatust oluliselt sujuvamalt.

Meie kolmanda kaaslase ülesleidmisest kujunes aga suurem seiklus, sest ta pidanuks jõudma meist varem, aga tema telefon oli väljas, lendude tabloo tema saabumist ei kajastanud ja teda ennast kusagilt ei paistnud. Proovisime juba igasuguseid trikke tema asukoha tuvastamiseks, kui ta järsku lihtsalt meie juurde jalutas. Siis selgus, et tema oli meid oodanud juba enne turvakontrolli, kust meie enesestmõistetavalt läbi jalutasime ning tema telefonist vist puudus rahvusvaheline pakett.

Igatahes, võtsime siis kolmekesi takso hotelli ja seal kohtusime ka ühe iirlasega meie grupist. Veetsime üheskoos toreda õhtu lobby-baaris hirmkallist majaveini juues ja üksteisega tutvudes. Saime muuhulgas ka teada, et Eestis on noortel emadel ikka väga hea elu ja röögatult pikk tasustatud raseduspuhkus. Ma ei kujuta ettegi, mis saaks, kui meil oleks ka nagu USAs, et kuus nädalat vist palgata puhkust töölt ja siis valid, kas jätkad tööd või tuled ära. Samas brittide jaoks oli üsna enesestmõistetav, et naised ei lähe uuesti täiskohaga tööle ja ega see vist polegi eriti lihtne, kui pead lapsi peaaegu täiseani valvama ja sõidutama ning seadus keelab kuni kuueteistaastasele majavõtmeid anda. Kõik see ja nende hirmud teismelistele vabaduse andmise ees ajasid mind muigama, sest mina võisin juba seitsmesena vabalt ringi liikuda ja võti käis paelaga kaelas. Sain ka bussiga linnas seigeldud ning sõbrantsidel pimeduseni külas olemine oli normaalne.

Esimene koolituspäev oli ka tore. Ma sattusin kokku inimestega, kes end veebialal veelgi ebakompetentsematena tundsid ja me plaanisime peita end tagaritta, aga tegelikult polnud üldse õudne ega raske ja me sattusime ikka esiritta. Sellest aga oli hoopis kasu, sest sain kohe vastused oma tuhandetele küsimustele. Ühesõnaga õppisime looma maagiat ja mina sain tundma paljusid sama ala spetsialiste üle maailma. Kõik olid muidugi ülimalt šokeeritud sellest, et ma vaid vähem kui kaks nädalat meie ettevõtte ridadesse kuulun samas, kui nemad seal neli kuni 45 aastat olnud on. Mina sain sellest aga kindlust firma headuse kohta, sest miks muidu paljud sealt kunagi ära minna ei taha!?

Esimese päeva õhtu oli ka äge. Meid viidi tutvumisõhtusöögile Stockholmi teletorni, mis pidavat olema ka linna kõige kõrgem hoone. Täpseid numbreid ma öelda ei oska, aga selle kolmekümne korruse jagu liftis sõites läksid igatahes kõrvad lukku ja ülevalt oli meeletult ilus vaade linnale. Ka hotellist peaks meil olema hea vaade, sest sattusime kuueteistkümnendale korrusele ja akna all pargivad ka Eesti kruiisilaevad, aga muidu pole sealt eriti midagi näha. Hotelli kallal võiks veel vinguda, aga ei viitsi enam.

Teletornirestoranist aga nägime sealsamas kõrval lendavaid ja maanduvaid hiiglaslikke kuumaõhu palle ja niisugune kadedus tekkis. Ning muidugi soov ise seal reisijate asemel olla.

Ka toiduga hellitati meid ära. Vaid hotelli hommikusöök oli pettumust valmistav, sest kes tahaks 160-euroses hotellis hommikuks viinereid ja võileibu süüa? Öäk. Seega leiutasin iga kord midagi ja panustasin palju puuviljadele. Muidu aga elasin mereandidel ja delikatessidel. Üldjuhul ju neid ei söö, aga seal oli ka tavaline buffee-stiilis lõunasöök kala või pasta erinevate mereandidega, millest paljusid ma pole vist kunagi varem söönud. Ja seal teletornis proovisime esmakordselt vähki kokteilisalati sees ning ülihästi küpsetatud lambaliha mingis magusas kastmes ja koos artitšokipudruga. Jälle asjad, mida ma muid ei valiks, aga ei kahetse. Ühe lõunasöögi sisse mahtus ka põhjapõdra liha mingi punaste marjade moosiga, mida kohalikud mehed mul käskisid proovida ning tõesti - oli hea. Ka mereandide kõrvale:D Ning lisaks lõputud kohvipausid, mil alati midagi head näksida. Tunnen, et nullisin kõik trennitulemused ära. Magustoitudest ma parem ei räägigi. Räägin hoopis minu jaoks üllatavast faktist, et britid polnud kunagi valgeid mune näinud. How weird! Või noh. Õuna-kaneeli tiramisu!!

Jalutasime sealt restoranist kõhutäie kergendamise nimel tagasi hotelli, aga suutsime muidugi ära eksida. See ekslemine lasi mul tuttavaks saada meie Põhja-AMeerika esindajatega, kes naersid, et nüüd vist võtan küll lähenemiskeelu, sest nad vedasid mingi kuhugi tupikusse raudtee äärde, kust paistis me hotell, aga ligi ei saanud ja ainus silt seal hüljatud alal ütles Skor. Mõelge nüüd ingliskeelsele hääldusele ja tähendusele.

Teine koolitusepäev oli samuti asjalik. Õppisime juba rohkemaid trikke ning tundub, et kõik see fancy stuff veebides tuleb oodatavast palju kergemalt kätte. Selle päeva lõpus oli minu suurim õppetund, et emade- ja isadepäev võivad küll olla üsna rahvusvahelised, aga kõik tähistavad neid iseajal. Nimelt teised küll emadepäeval koolitusele ei tulnud.

Õhtul otsustasime natuke omapead linnaga tutvuda ja siis selgus, et üks meist tunneb üht kohalikku meest meie ettevõttest, kes lubas meile linna näidata ja nii me siis liikusime vanalinna. Paljude jaoks oli see üldse esimene Stockholmi külastus, aga ka mul oli huvitav üle pika aja seal linnas mitte shoppamisele keskenduda. Nende vanalinn on ju väga ilus ja pärast sõime ka ühes ilusas restoranis üheskoos õhtust. See oli veel eriti lõbus üritus, sest kuidagi hakkasime rääkima üsna isiklikest teemadest ja just piinlikest sitatsioonidest. Siis sain teada ka, et mu inglise keel olla liiga hea, sest ma kõõksusin naerda brittide kahemõttelise jutu üle samal ajal, kui ülejäänud non-native'id vaid õrnalt muigasid viisakusest asja sisust aru saamata.

Ka kojutulek oli lõbus ja üleüldse sealne metrooga seiklemine. Sest alguses tegi meie rumeenlane ühele kohalikule mehele elukalliduseteemalist ülekuulamist, mille tulemusena selgus, et ta ise arvutas valesti. Mina olin rahateemal vait, sest ma ei tea jätkuvalt SEKi kurssigi ja sain vaadata vaid, et see on väiksem number ja too suurem:D

Koduteel aga jalutasime koos iirlase ja rumeenlasega ning jätkasime oma huvitavaid teemasid. Kui ta siis rääkis, kuidas plaanib oma kuuekümne üheksaaastasele vanaemale rannapuhkuselt partneri sebida, siis me - teised - pidime taas naeru kätte ära surema. Ma ei tea, kuidas minu vanaema sellisesse pakkumisse suhtuks, aga samas õigu ju on, et ka vanainimestel on õigus elu nautida.

Kolmas ehk viimane koolitusepäev oli natuke keerulisem. Selle lõpus aga saime tunnistused, jätsime üksteisega hüvasti ja hakkasime väiksemate seltskondadega lennujaama poole liikuma. Minust tehti veel igati arusaamatult grupijuht, kes pidi oskama lugeda viieni ja veenduma, et keegi taksost maha ei jääks. Aga ma oleksin ka selle ülesande mõnele kogenumale usaldanud.

Kojusaamine oli muidugi omaette seiklus. Nimelt terve kiirtee oli mingi õnnetuse pärast umbes, aga õnneks meile sattus üks vabameelsem taksojuht, kes tegi iseendale uue rea ja nii sõitsimegi tee kõrvalt kõigist ootajatest mööda. See oli väga hea, sest pärast läks ikka lennujaamas kiireks. Ei saanud ma kuidagi kohustuslike iseteenindusmasinatega hakkama ja siis oli veel vaja poest läbi joosta ning saimegi vast veel pool tunnikest ühe kolleegiga jutustada, mis oli hea, sest temaga ma varem tutvuda ei jõudnud, ning oligi juba boarding time.

Kolm ja pool väsitavat päeva, aga kolmteist uut sõpra ja töökontakti ning mõnus vaheldus. Ja siis juba kostis lennukikõlaritest: oleme saavutanud lennukõrguse 9500 meetrit, väljas on miinus 51 kraadi ja lennukiiruseks 800km tunnis. Järgmise asjana olin tagasi kodus.

Nädalavahetus täis õnne

Peojärgselt magasime muidugi kaua. Või siis kauem, kui mul viimasel ajal tavaline on. Seejärel sõime midagi ja siis juhatasin ta Saku Suurhalli, sest olin kusagilt avastanud, et seal on mingi korvpall (ta on austaja). Alles kohapeal selgus, et esiliiga finaalmäng, nii et tal vedas:) Aga ega ta väga vaimustuses sellest ei olnudki.

Mina otsisin samal ajal omale Rocca al Marest sobivaid kingi ja emadepäevakinki, aga leidsin midagi palju olulisemat. Nimelt mingil hetkel avastasin end möödumast sama panga kontorist, kust minu uus krediitkaart tulema peaks ja astusin igaks juhuks sisse. Mõtlesin, et küsin lihtsalt ehku peale, et äkki on siiski juba kohal ja olin tõeliselt šokeeritud, kui mind teenindav noormees tuligi tagatoast tagasi väikse ümbrikuga. Mind valdas ikka tohutu kergendus, sest ma ei kujuta ettegi, kui keeruliseks mu Rootsi reis ilma selleta oleks võinud kujuneda. Hiljem muidugi selgus, et ei olnud veel lubagi selle väljastamiseks ja see põhjustas paljudele kibekiiret asjaajamist, aga mina olin õnnelik, sest kaart töötas igal pool probleemideta.

Seejärel saime uuesti kokku ja hakkasime õhtuks söögikraami ostma. Saime nii liha kui pannkoogimaterjali ja siis avastasin end taas ühe vajaliku asutuse eest ning õnnestus kätte saada kuhugi erinevate inimeste ja kohtade vahele ära kadunud kindlustuspoliis. Selle üle oli ka hea meel, sest olin juba üle kuu aja ilma ringi sõitnud. Makstud oli küll, aga tõendusmaterjali mitte.

Õhtu läks kodus meeletult ruttu. Rääkisime palju juttu, kuulasime tema bändi muusikat, tegime suurepärast liha ja siis vaatasime mingit Tarantino väärtfilmi. Õigel ajal magamaminek ei tulnud sel nädalal kordagi välja ja selle võrra oli hullem, kui järgneval hommikul vara ärkamise asemel sisse magasime.

Nimelt oli tal üsna eriline soov pühapäeva hommikul Tallinnas mõnele ingliskeelsele jumalateenistusele minna. Sellise leidmine oli juba paras kunsttükk, aga ma olin lubanud talle veel koduseid pannkooke teha ning seejärel ootas teda ees pikk tee nii väiksesse kirikusse kui sealt otse edasi pöidlaküüdiga Riiga. Algne plaan oli siiski ka Eestisse lühemaks ajaks jääda ja ehk teisigi linnu külastada, aga lõpuks sai Tallinn naabermaadest oluliselt rohkem tähelepanu ja ülejäänud jäid lihtsalt vahele.

Mina saatsin ta kallistusega teele ja siis rääkisin üle pika aja korralikult veebipeikaga, mille järel tuli kibekiiresti asjad pakkida ja ema juurde emadepäeva tähistama minna.

Veetsimegi paar tundi emaga mulisedes ja siis tuli kasuisa mulle järgi, et mind lennujaama viia. Pidin ju sel tähtsal päeval veel tööasjus Rootsi sõitma. Aga sellest kõigest räägin teile hiljem. Loodetavasti homme.

Päev pärast pidu

Eelmine reede - jah, nii palju olen ajast maas - oli minu jaoks taas tõsine tööpäev. Lisaks veel kordades närvilisem kui tavaliselt, sest ma ei saanud kuidagi kokku vajalikku matejali eesootavaks koolituseks, lisaks keelati mõned fotod arusaamatult ära ja oli reaalne oht, et jään Rootsis hotelli pantvangi, sest krediitkaart valmis ei saanud, arvete variant neile ei sobinud ja mingist hetkest alates ei olnud võimalik enam üldse raha üheski suunas liigutada. Lisaks ei saanud ka ühtegi targemat inimest kätte. Ma hakkasin juba vaikselt paanikasse minema.

Aga siis sai tööpäev läbi, ma jooksin koju trenniriiete järele ja õnneks juba päeval Annikale ostetud sooaleivakingitust maha panema ning siis ootaski ees elu esimene shapingutund. Pärast seda pidin koos oma külalisega Annika ja Veiko värskelt valmis saanud kodu vaatama minema ja pärast seda veel klubisse üht eesti bandi kuulama. Aga see oli vaid plaan. Ja teate ju küll, kuidas plaanidega on... Elu läheb omasoodu.

Seega elasin trenni üle ja tormasin koju, sest aega oli napilt ja Annika tahtis meid võimalikult vara, aga siis ta helistas ja saatis mu hoopis uuesti poodi koos lisainfoga, et ta isegi pole veel kodus ja nii kiire ka pole. Seega korjasin oma külalise peale, käisime poes erinevate basiilikusortidega tutvumas ja siis suutsime isegi õige maja ruttu üles leida. Mu sõber sai seetõttu ka magalarajooni näha. Muidugi ta oli ka juba enne aru saanud, kui hinnaline mu kodu asukoht on, aga see selleks.

Meil oli neljakesi tore õhtu. Veiko oli tänulik ka keelepraktika eest, aga Annika ei rääkinud peaaegu üldse.

Puhusime ühe kunstiprojekti heaks rõdul mulle ja sellest on päris palju ägedaid pilte ka. Loogan need ming hetk endale ka saada. Kokkuvõttes mu külaline jäi rahule ja mingi hetk liikusime kahekesi edasi ühte klubisse. Aga see oli omaette ooper.

Nimelt me jõudsime klubisse, ostsime piletid ära ja rõõmustasime, et show polnud veel pihta hakanud. Sain kohe ka teada, et mu kaaslaseleei meeldi tantsida, millest oli väga kahju, sest tõeliselt minu maitse järgi muusikat lasti terve meie sealoleku aja. Seega istusime mingile diivanile. Veidi seisime ka ja mul oli nii naljakas seista suure astme võrra kõrgemal, et temaga võrdsem olla, sest tavaliselt ma ei ole meestest nii palju lühem, aga seekord ju olin. Kuid lõpuks oli ikka hääl nii ära karjutud üksteisele kõrva röökimisest, et ajas köhima ja iiveldama, rääkimata valust.

Igatahes, ootasime seal siis nii umbes tund aega esinejaid, aga kui neid ei tulnud, hakkasime muutuma kahtlustavamateks. Mõtlesime, et ootame siis pool tundi veel poole kaheni ja ootasimegi. Samal ajal jälgisime vaid rahvast ja nüüd tundus see mulle eriti laste lihaturuna. Sai ka see poolund mööda ja ei tulnud kedagi.

Siis hakkasin mõtlema, et aga ega ma ei näinud kusagil ka trumme ega muud sellist. Mõtlesime siiski, et me ei saa ju nüüd enam alla anda ja ootame kaheni, kuid veidi enne kahte läks osa rahvast ruumipuudusel lavale tantsu lööma ja ühel hetkel avastasime postidele ilmunud go-go tantsijad. Siis oli selge, et raiskame oma aega ja andsime alla.

Teel õue jäi aga jalgu üks klubi reklaamposter, mille abil selgeks sai, et tulime oma kuumale peole kogemata päev hiljem. Ei, mul ei olnud üldse piinlik sellise segaduse pärst. Mkmm!

Seega komberdasime välja, mina ette ja taha vabandades ja tema väites, et pole hullu, et diivanil istumise eest 7 euri maksime. Kohe jäi jalgu ka üks kuulus baar ja lasin tal proovida üht veelgi kuulsamat shoti, mida isegi katsetanud ei ole. Ei proovinud ma seda ka seekord, sest olin tulnud autoga ja siis tiksusime koju magama, tema veel kaua shoti pärast luksudes ja tuld neelates:D

Moosekantidest ja muust ka

Nii naljakas. Blogger ütles mulle praegu väljendi sign in asemel skappa en vms:D Ehk siis olen Stockholmis tööreisil.

Mul on tohutult palju rääkida. Rääkida nii oma eelmise nädala ja huvitava külalise, eluliste avastuste nagu lootusetuse süvenev sügavus ja kultuuriliste õppetundide kohta. Teemadeks siis valged munad, klaviatuurid, emade ja isadepäev, laste suureks kasvamine jne. On olnud väga huvitav liikuda ringi ülimalt rahvusvahelises seltskonnas ning leida uusi sõpru. Aga hakkan algusest ja eks siis näis, kaugele ma jõuan. Tegelikult olen oma üle nädalases unepuuduses päris väsinud.

Niisiis... pärast seda, kui avastasin, et saan sellepärast kogu aeg tobedaid couchrequeste Indiast, et olen unustanud oma asukoha ära muuta ja siis vea paradasin, tuleb taas lademetes soovikirju minu ühetoalises korteris madratsil maadnumiseks.

Kuna mul on jälle selline grateful tunne ja H soovitas ka uusi sõpru otsida, et masendusest välja ronida (mitte, et see enam väga aktuaalne probleem oleks), siis otsustasin, et üritan vähemalt korra kuus kellelegi vastu tulla ja peatuspaika pakkuda. Endal ka ju huvitav taas mõne uue kultuuri ja inimese kohta õppida. Niisiis ütlesingi ühele Norra põhjatippu hääletanud positiivsete soovitustega tüübile jah.

Eelmise nädala algus oli olnud väga kiire, kuna ees ootava (praeguse) reisiga seoses oli vaja tööl palju ettevalmistusi teha ja reklaamitöö sadas ka viimasel minutil arulageda tähtajaga selga. Arvasin, et saan kolmapäevani taastuda ja siis olen värske teda neljapäeval vastu võtma, aga kolmapäeval töölt laekues logisin sisse oma postkasti ja ees ootas juba eelmisest õhtust pärinev kiri, et tal on väga piinlik, aga juhtus nii, et ta jõudis juba kolmapäeva hommikul Tallinnasse ja vajab hädasti peatumispaika.

Minul siis hakkas kohe paanika tekkima, et vaene poiss on terve päeva teadmatuses kuskil ringi hulkunud ja saatsin talle sõnumi, et ta teaks, et annan endst parima tema aitamiseks. See muidugi tähendas, et pidin ülikiiresti totaalses korralaeduses talle ruumi tegema hakkama ja samuti oli vaja pakkida kokku trenniasjad, sest ma ei tahtnud jälle ühte korda vahele jätta.

Mingil hetkel ta helistas ja jõudsimegi kokkuleppele, et saame korraks linnas kokku ja saadan ta enda juurde. Üksi. Oli muidugi paras leap of faith ja tema oma tagasihoidlikkuses oli valmis ka minu trenni lõppemiseni kuskil linnas konutama, aga mulle tundus liiga julm lasta tal õhtul kella kümneni suurte kottidega ringi kõmpida.

Seega tormasin nii kiiresti kui jõudsin linna, kus ootas mind ees kahemeetrine mees suure seljakoti ja kitarriga. Tutvustasin kiiresti ennast, juhatasin teda teel välja mõeldud kõige lühemate sõnadega õige bussi peale ja koju ning andsin võtmed pihku. Tema kirjutas veel mu juhised oma käe peale, sodis vahepeal maha ja siis spellisime olulisi nimesid uuesti ning siis jooksimegi taas vastassuunas. Oli küll imelik ja teadsin, et riskin väga paljuga, aga ei olnud ka erilist valikut.

Jõudsin isegi peaaegu õieks ajaks trenni, käisin nii tantsus kui kakluses ära ja siis liikusin rahulikult kodu poole. Teadsin, et ta oli õnnelikult kohale jõudnud ja seega võtsin endale hetke, et ta elu eesti kaasaegsete kokandusimedega magusamaks teha. Ei sundinud teda verivorsti või muud sellist sööma, aga ostsin mõned kohukesed ja martsipani. Talle päris meeldisid.

Koju jõudes pidin aga ukse pealt tagasi põrkama. Suur mees oli üle kuu aja jalas käinud matkasaapad eemaldanud ja hais tahtis hinge matta.

Õnneks ta sai sellest ise ka aru ja oli juba kõik aknad lahti teinud. Mul läks siiski veel mõnda aega, et oma nüüd parmesanihõngulise koduga taas kohaneda. Üritasin veel õhtul hilja olla hea host ja anda talle juhendeid päevasteks tegevusteks ning eluks Tallinnas ning saime üsna normaalsel ajal magama.

Hommik oli minu jaoks muidugi karm. Pidin astuma üle diagonaalis magama hiiglase toast välja, sest teisiti lihtsalt polnud võimalik. Riietusin nii kiiresti ja vaikselt kui oskasin, kuigi minu vältimatu puudrikolkimine ajas ta ikka korraks üles ja siis tuli ta suust midagi arusaamatut. Me ei saanudki kumbki aru, millises keeles see võis olla, sest ta on rahvuselt hollandlane. Niisiis mina läksin tööle ja tema jäi taas omapead.

Eks mul oli muidugi häbi ja paha, et ma ei saanud olla seekord parem host, aga lihtsalt oli tohutult kiire nädal ning ma püüdsin vastavalt võimalustele siiski ta elu võimalikult meeldivaks teha.

Teine õhtu läks oluliselt paremini. Ta oli iseseisvalt pärast tõsisemat magamismaratoni kodu lähedal metsa ja randa avastamas käinud ja minu hoiatusi ignoreerides ikka otseteid katsetanud, kuid midagi hullu õnneks ei juhtunud.

Õhtuks oli meil plaan üheskoos Ahhaa keskusesse rändnäitusele minna. Nimelt tehakse seal tunniajane ekskursioon kottpimedas täiesti pimeda giidi saatel. Üheskoos käiakse siis valge kepi abil läbi kolm tegevuspaika. Esimene neist on Kadrioru pargi imitatsioon, teine adrnaliini lakke viiv üllatus ja kolmas on kohvik.

Muidugi palju nalja sai sellega, et meie valitud hetkel pakuti vaid eestikeelset ekskursiooni ja selleks, et mu kaaslane ka veidi matsu jagaks, pidin talle üle toa tõlkeid röökima, sest ei näinud ju, kus ta on. Igatahes, oli ülimalt huvitav ja jäime ropult rahule. Soovitaks kõigile, kes tahaksid õppida maailma teise pilguga vaatama.

Endal oli nii naljakas, kuidas ka siis, kui nagunii midagi ei näinud, automaatselt silmad kinni hoidsin. Ja kuidas pidevalt üksteise otsa koperdasime. Ja kuidas suunataju kadus ära. Ja samas kuidas meie mittenägevad giidid suutsid meile iga kell sujuvalt appi tulla, haarasid meid üle kere käperdamise asemel kohe küünarnukist ja suunasid vajadusel taas õigele rajale. Väga muljetavaldav.

Kuna me käisime seal vaid neljakesi, siis oli üsna mõnus ja rahulik, giididel oli aega meiega individuaalselt tegeleda ja küsimustele vastata ja hiljem, kui kohvikuharjutust läbi tegime, saime nende kohta päris palju teada ka. Samuti proovisime pimedas limonaadi topsi valada ja kuumale kohvile piima-suhkrut lisada. Ei läinudki kõige halvemini, kuid üks giididest sai teise süül meie eksursiooni ajal esmakordselt kuuma veega tõsiselt kõrvetada.

Meile kahele näidati ka pimedate laste raamatut, kus pildid olid erinevast materjalist ja ruumilised ning kõrval punktkiri.

Lõpuks juhtus ka midagi sellist, mida giidid vist tavaliselt ei tee ehk siis nad tulid välja valgesse meiega hüvasti jätma ning tunnistasid, et ka neil oli meiega väga tore, sest olime hea vaheldus kindlasti kohatult käituvatele teismelistele. Ja meil oli hea meel, et nad pühendasid meid oma ellu.

Õppisime ka ühe uue triki. Kas te teadsite, et kui olete juba mõnda aega pimedas viibinud ja siis hõõrute kahte suhkrutükki omavahel kokku, siis need hakkavad valgust tekitama? Me nüüd nägime. See oli ka ainus nõrk valgus kogu selle tunni jooksul.

Õhtu lõpuks käisime veel Kompressoris pannkooke söömas (muidugi) ja siis jalutasime läbi linna koju. Magama saime üsna hilja, aga nüüd õppisime vähemalt üksteist rohkem tundma ja mulle hakkas tunduma, et ma ehk ei olegi nii halb võõrustaja.