Üks näopool naerab, teine nutab

Teate seda tunnet?
Täpselt nii ongi hetkel. Eile oli väga kummaline päev. Pidin asju ajama seoses tervisetõendi ja autokooliga ja sain naerda selle üle, kui kanaaju ma olen, sest ma marssisin linna kohale, et autokool ära lõpetada ja ma pidin veel mitu kilomeetrit jala käima, sest nende esindus Kuhlbarsi tänaval on väga nõmedas kohas. Teate ju küll Mainori vana maja?

Igatahes ma läksin kohale ja siis küsiti mult mingeid dokumente, mille ma muidugi olin käekotte vahetades teise kotti jätnud. Loll mina. Ajas naerma ja muidugi vihane olin ka enda peale.

Siis ei jäänud muud üle, kui et tuli oma uhkus alla neelata ja kasuisale helistada, autot küsida ja muidugi ma küsisin reede kohta ka. Teate, mis ta mulle vastas? Et ta oligi mulle öelnud ju, et tema nii vara linna ei jõua ja magades telefoni ei võta. Ei tea, kes see oli siis, kellelt ma kaks korda üle küsisin, kas võin temaga arvestada ja kes vastas, et võin küll. Nii palju siis sellest. Vaielda on ka temaga mõttetu ja mu oma autoga tegelemisega venitatakse ka maksimaalselt.

Ma saan aru küll, et raha ei kasva puu otsas jne, aga kaua võib?

Oma hajameelsus oli siis põhjuseks, miks ma naersin, aga tõsiselt rõõmustasim ma hoopis kuuldes uudist, et see Katsi sõber, minu tuttav, kellest ennegi rääkinud olen, tuli koomast välja ja tunneb inimesi ära, kuigi kõike muud peab ta hakkama uuesti õppima nagu väike laps. Küll see võib veider olla. Aga vähemalt ta ärkas. Nüüd on ju enam-vähem kindel, et ta jääb ellu ja paraneb.

Sellest uut lootust saanuna helistasime ka Raineri perele ja siis saabus shokk. Tema oli eelmisel õhtul meie hulgast lahkunud. Ma ei saa siiani aru, kuidas see võimalik on. Ta oli ju ainult 26-aastane ja tal läks elus nii hästi. Hakkasingi mõtlema, et kas see, kui kõik noorelt kätte tuleb, tähendabki seda, et elu jääb lühikeseks?

Ma olen juba üsna palju pisaraid valanud ja valan kindlasti veelgi. Ma pole kunagi matustel käinud ja on raske uskuda, et keegi, keda ma isiklikult tundsin... teda lihtsalt pole enam. Nüüd tuleb mu elu esimene matus.

Imelik, et sellised uudised tulevad ühel päeval. Kuidas korraga rõõmustada ja kurvastada? Kuidas see käib?

Ma olen alati mõelnud, et no mis siis, et me viimasel ajal pole kohtunud. Aega on ju nii palju ja nüüd on see järsku otsas. Ongi kõik. Ei mingeid ajapikendusi. EI mingit lisaaega. Enam kunagi pole võimalik temaga koos olla, temaga rääkida, koos nutta või naerda. Catch up'ida. Mitte midagi ei saa enam. Teda ju ei ole.

Ma ju saan aru faktidest, et ta suri pühapäeval, et ta oli kaua haiglas, et matused on neljapäeval jne, aga millest ma aru ei saa, on see, et teda ei ole enam. Ka matus tundub, kui kokkusaamine üle pika aja, aga see jääb viimaseks. Üleüldse. Mitte kunagi enam. Kuidas? KUIDAS?

Nii ma siis käingi ringi nagu teatrilogo - üks pool näost naeratab, teine nutab.



Reaalsetest asjadest nii palju, et ma võtsin ohjad oma kätte auto asjus. Täna isegi pühkisin kullakese lumest puhtaks. Tal oli ikka väga paks ja raske vaip selga kasvanud. Meie esimene ühine lumekraapimine. Ühtlasi kraapisin ka mingi musta junni kapoti pealt kogemata ära, aga ma kavatsem selle üles otsida, kui lumi ära sulab. Kena oleks, kui ta seda enne reedet teeks, sest siis me läheme temaga remonti ja suure tõenäosusega sõidab puksiir sellest jullast siis üle.

Ja ebareaalsetest asjadest... Mida tähendab unenägu väga pisikesest titast, keda ma hoidsin ja muutuva näoga hõljuvast peast, kes mulle pähe pissis? Väga pikalt veel. Kas keegi veel näeb nii kummalisi unenägusid, kui mina? Midagi oli veel seoses meie klassi sõbrannade ja väikse poe ja Bacardi kokteilidega, kui see aitab;)

See on Rainerile

Ja Raidile ja Leilile ja Petsile ja teistele, kes teda igatsema jäävad. Ma täna ei suuda muust mõelda ega ka kirjutada. Homme, kui pisaraid vähemaks jääb, siis räägin.

Et siis Raineri mälestuseks...

Sarah McLachlan - I WILL REMEMBER YOU
(by Sarah McLachlan, Seamus Egan, and Dave Merenda)

I will remember you
Will you remember me?
Don’t let your life pass you by
Weep not for the memories

Remember the good times that we had?
I let them slip away from us when things got bad
How clearly I first saw you smilin’ in the sun
Wanna feel your warmth upon me, I wanna be the one

I will remember you
Will you remember me?
Don’t let your life pass you by
Weep not for the memories

I’m so tired but I can’t sleep
Standin’ on the edge of something much too deep
It’s funny how we feel so much but we cannot say a word
We are screaming inside, but we can’t be heard

But I will remember you
Will you remember me?
Don’t let your life pass you by
Weep not for the memories

I’m so afraid to love you, but more afraid to loose
Clinging to a past that doesn’t let me choose
Once there was a darkness, deep and endless night
You gave me everything you had, oh you gave me light

And I will remember you
Will you remember me?
Don’t let your life pass you by
Weep not for the memories

And I will remember you
Will you remember me?
Don’t let your life pass you by
Weep not for the memories
Weep not for the memories

Lumeinglitest

Õues on niiiiiii ilus! Käisime täna Steniga jalutamas ja minu kodukandiga tutvumas, sest kuigi me oleme juba peaaegu kuus kuud Ristikust ära, ei tunne ma seda ümbrust veel eriti. Sten on vana kiusupunn, ei lubanud mul lumes mütata:D, aga lumengleid õnnestus mul ikka teha:D Viimasest korrast ongi kole palju aega mööda läinud:D Üle aasta juba.

Sellegipoolest panen siia üles ühe vana pildi tasakaaluks õues toimuvale;)

Ahjaaa... päeva lause on Stenilt varastatud: Make snow-love, not snow-war!:)

Avalikest WCdest

Kes meist ei vihkaks neid? Enamik, ma usun, aga siiski on mul välja kujunenud oma lemmikud.

Muidugi on hästi palju rõvedaid ja haisvaid WCsid, aga on ka mõned, kus ma hea meelega käin, kui häda käes on. Samas aga... kõik sõltub hädast. Vahel tundub ju puu tagune ka tore koht olevat, te ei arva?:D

Minu definate nr. 1 on Tallinna Keskraamatukogu tualettruum. Jah! Just tualettruum. Mitte peldik vmt. Soovitan soojalt;)

Punkt 1: see ei haise

Punkt 2: seal on ilus ja puhas

Punkt 3: seal on alati! paberit

Punkt 4: seal on kabiinide ustel normaalsed lukud

Punkt 5: seal on normaalsed loputuskasti nupud

Punkt 6: seal on normaalsed kraanikausid

Punkt 7: seal on ka alati paberkäterätikud olemas, mitte need tobedad puhurid

Ainus miinus, mille ma leidsin, on see, et sealsed kabiinid pole maast laeni kinnised ning helikindlad ja siis ka mitte lõhnakindlad. Kui ma kunagi päris oma kodu saan, siis minu WC saab selline olema.

Veel on täiesti talutavad näiteks (üllatavalt) Tartu Bussijaama tualett, CC Plaza ja Viru Keskuse teise korruse tualetid (esimese korruse oma leiab juba kaugelt lõhna järgi üles. See on unisex), Incu juures, (aga seda ei saa vist päris ühiskondlikuks nimetada:D Lihtsalt mina käin seal tihti).

Kui meelde tuleb, lisan veel ja teie soovitused/tähelepanekud on ka väga oodatud. Kunagi ei tea ju, millal vaja läheb;)

Ahjaa... kõige rõvedam, mida ma tean on kas Rakvere turutare? või Tartu Kaubahalli oma - ma pole enam kindel, kumb see oli. Igatahes ühes neist käib asi nii, et kui mündi masinasse paned, võid vabalt sattuda tunnistajaks mõne mehe toimingutele, sest seal on ostetav etendus ja seega privaatsus puudub. Fuih! Ja see veel haiseb ka rõvedalt:S

Autoga uisutamas

Nii. Nüüd on siis lõppastmekoolitus tehtud ja kuna see ja muu asjaajamine oli nii väsitav, siis sellest ka paus blogimises. Ma pole ausalt enam ammu kell 11 õhtul ära vajunud. Tegelikult juba ammu tahaks sellest kirjutada. Nii äge oli.

Soovitan libedasõitu kõigile! Tehke kasvõi selleks load ära, et sinna saada. See on nii mega fun. Muidugi jube on ka, sest harjutused ei taha üldse välja tulla, aga õnneks on nii ka nendel "profimatel" tüüpidel. Ka asju ette näidanud õpetajatel ei tulnud kõik puhtalt välja. Ikka sai mõned koonused maha sõidetud.

Soovitaks siis soojalt ka OÜ Autosõitu, kelle kaudu mina seda pulli tegemas käisin. Õpetajad on väga lahedad. Jutt jookseb igatahes ja kurjad pole ka. Teoorias õppisin nii palju uut juurde. Tahaks kõik kohe kirja panna, et mitte ära unustada ja teen ka seda varsti. Me Incuga arutasime, et miks nad seda kõike kohe algul ei õpeta, et kas "loomulik kadu" praagitakse lihtsalt välja esimese kahe aastaga ja siis rohkem "mõistuslikke vorme" õpetatakse edasi või?

Praktikaosast niipalju, et seal oli 15 õpilast ja seitse autot. Üks neist automaat. Kuna ma olin ainuke, kes automaadiga sõitnud on, pandi mind muidugi selle peale ja kästi partner ka välja õpetada:D

Ma ütlesin Incule, et ta ei pea minuga paaris olema. Et ma ei solvu, kui ta manuaaliga harjutada tahab, aga minu üllatuseks ta oli vägagi nõus minuga tulema ja hea oli ka. Muidu oleks vist üsna igav olnud. Kujutage ette - neli tundi võõra inimesega kahekesi autos istuda, ainsaks vestlusteemaks formaalsused ja teiste sõidu kritiseerimine-kommenteerimine. Meie ajasime oma tavalist lolli illi ja naersime pisarateni.

Minu lemmikharjutus oli libeda kurvi läbimine. Selle tegin 4 korda 4st ilusti ära. Muidugi ikka vastassuunavööndis, aga vähemalt koonused jäid minu poolt enamvähem puutumata. Kuna see oli viimane harjutus, siis ma järeldan, et olen arenemisvõimeline ja ööloom pealegi. Teised aga tegid aina kehvemini. Ju nad olid väsinud hommikuinimesed:D.

Teiste ülesannetega oli nii, et ma sain peaaegu iga kord "põdrast" mööda, aga oma ritta päris tagasi ei jõudnud. Peaaegu iga katse lõppes spinniga, mis oli nagu ülilahe. Ma maksaks uuesti raha, et veel seda sinna turvaliselt tegema minna, kuigi ega see päris sada protsenti turvaline ka pole. Keegi oli paar päeva enne meid maja seinast autoga 5cm kaugusele jõudnud. Vot seda võib nimetada napikaks!

Õpsid muidugi kogu aeg kritiseerisid, et tee järgmine kord seda hoopis sedasi ja toda teisiti. Ja siis käskisid +/- 2 kuni 4 km kiirust muuta. Hull vahe küll. Pimedas me ei näinudki spidomeetrit enam, sest me ei osanud armatuurivalgustust tööle panna. Need I say, that Inc knows as much as me about cars if not less!? Igatahes ühe asja vastasin mina teooriatunnis instinktiivselt õigesti ja tema ütles, et minu mõte on loll. Pa-ras:D

Selle oma ritta mitte tagasi jõudmise kohta veel nii palju, et lõvi nagu ma olen, ei talu ma eriti kriitikat ja siis ma mõtlesin peale igat ringi võtta raadiosaatja ja öelda neile, et vähemalt ei hakka ma loomi alla ajama. Savi sellest plekimõlkimisest. Elud on olulisemad ja ma olen loomakaitsja, kuigi tegelikult otseselt ei ole, aga õnneks ei käinud meie jõud ka walky-talky'st üle:P

Vähemalt automaadiga oli veidike kergem, ma arvan, ja mulle tuli see rohkem kasuks, sest ma nagunii sõidan automaadiga. Muide, kui kasuisa suvatseb mu käest vabandust paluda ühe asja pärast, millest ma hiljem räägin ja kui tal on hea põhjendus, siis võib-olla ma räägin temaga jälle ja minu auto läheb esmaspäeval remonti. Samas tema korraldamisoskust ma nagunii tean ja võib-olla peaks ma oma auto ise sinna parandusse ära korraldama ja talle lihtsalt arve esitada laskma?



Teooriast siis...
Kõigepealt õppisin ära, et peatugi peab olema 5cm kõrvadest kõrgemal, kui ei taha lõpetada õnnetuses, pea tagapingil, sest seda need "kaelatoed" teevad. Siis, et turvavöö ei tohi olla keerdus, sest nii on ta tunduvalt nõrgem ja, et turvavööd on ühekordsed.

See tähendab, et nad peavad vastu vaid ühe löögi. Nt kokkupõrke korral peavad nad juhi kinni, aga kui juht jõuab juba tagasi vajuda ja siis talle taga turvavööd mitte kandnud isik selga lendab, rebeneb ka tema turvavöö mikromõrade tõttu ja suure tõenäosusega on mõlemad surnud.

Siis õppisin veel, et ei tohi liiga lähedal istuda roolile, sest muidu teeb turvapadi rohkem halba kui head. Samuti ei tohi panna last turvahälliga kõrvalistmele, kui ka kõrvale on paigutatud turvapadi ja, et turvatoolide valikul peaks uurima nende tulemusi testides ja olema väga valiv, sest paljud neist on lihtsalt toolid.

Muideks, erinevalt vanemast arvamusest, et juhi taga on kõige turvalisem istuda, tuleks laps paigutada taha keskele, sest siis ta on kõigilt külgedelt kõige paremini kaitstud ja autos ei tohiks olla ühtki lahtist eset - need tuleks panna turvavööga kinni või pagasnikusse, sest kokkupõrkel suureneb nende kaal 40 korda ja neist võivad saada suurepärased mõrvarelvad.

Siis veel, et ikkagi on juhi kohustus sundida kõiki turvavöösid kandma ja kui turvavööta isik põhjustab teise inimese surma, läheb ta mõrva eest kinni. Karm aga õiglane tegelt ju.

Veel õppisin, et see on vale arvamus, et uuem kummidepaar tuleks esiratastele panna, sest olulisem on tagarataste hea haarduvus, sest pidurdamisel võivad need muidu nt õhku tõusta. Nii, et pange uued kummid taha, kui te just peate neid kahekaupa vahetama!

Vale mõte on ka kurvis ja libisemise korral gaasi anda, sest see teeb auto sama kontrollimatuks kui pidurdaminegi. Libisemist kontrollitakse siduri ja kiire kätetööga rooli kallal ja alles siis, kui tunnete, et ei suuda autot üldse enam kontrollida, pidurdage.

Kui tunnete, et olete ohuolukorras ja ei saa piisavalt ruttu pidama, tuleb siduri ja piduri kordamööda kasutamisega teel sik-sakitades pidurdusteekonda pikendada või võimalusel sõita teelt välja kasvõi.

Säästlikust sõidust nii palju, et mäest alla sõites ei hoia kuigi palju kokku sidur all sõites, sest siis jätkab auto bensiini mootorile ette andmist. Ta lõpetab selle hoopis gaasi lahti laskmisel, nii et veerege rahulikult ja uuematel autodel on soovitab vahetada käike väga väikestel kiirustel - umbes iga 10km kohta, nii et 40km-ni jõudes peaks viies käik sisse lükatud olema. Nii on kõige säästlikum sõita. Ja viienda käiguga võib rahulikult veereda peaaegu auto seisma jäämiseni.

Hoidke pöördeid kuskil tuhandega numbrite juures! Ei mingeid järske gaasiandmisi, pidurdusi ega pöördeid ja mitte mingil juhul tuuritamist. Kas te teatsite, et üks 4000 pöörde peal sõitev auto teeb sama palju mürasaastet kui 32 kõrvuti olevat 2000 pöörde peal sõitvat autot? Suur vahe on, nagu te näete.

Säästliku sõidu tunnist räägin nii palju, et ma sain tünga. Mind ei hoiatatud, et ma võiksin seda teha ka automaadiga ja see ei muudaks midagi - mina ise kartsin, et nad siis kitsendavad mu lube, aga ei. Niisiis sain pool tundi õppida lihtsalt sõitu uue ilusa kuuekäigulise mersuga. Mõnus oli, aga õudne ka. Liiga palju aega kulus võimlemisele ja mulle tundub, et see mees oli - tore küll, aga - veidi segi. Ühel hetkel vajutas ta minu eest järsku pidurit ja ütles mulle, et punane oli ju ja varsti ütles, et nüüd on jälle roheline. Mina aga olen 90% veendunud, et ma jõudsingi juba selleks ajaks, kui roheline süttinud oli, aga ei hakkanud temaga vaidlema kah. Pärast oleks veel ARKI tagasi suunanud mind vms.

Ta üritas mulle selgeks teha, et ma peaks suutma ka oma 2,0-se mootoriga automaatkastiga Mondeoga sõita 7,4l/100km kohta keskmise bensukuluga. Ei noh. Idealist. Tulgu proovigu ise mu linnas ca 12 liitrit võtvat autot lihtsalt harvem pidurdamisega nii palju säästlikumaks muuta! Fat chance, ma kardan, kuigi see oleks tore uudis küll, kui see tegelt ka võimalik oleks.

Noh. One way or another... autokooliga on nüüd minu jaoks igavesti ühel pool. Kohe kui ma lõppastmekoolituse ära vormistan.

See tuleb nüüd küll jube pikk postitus, aga ma kirjutaks veel lühidalt reedest ka muus osas peale säästliku sõidu tunni. Nimelt selleks päevaks oli mul plaanitud ka raamatukogu, tervisetõendi tegemine, koolituse vormistamine ja politseikülastus ja mul oli kokkulepe kasuisaga, et ta tuleb seekord juba hommikul vara - tema jaoks on vara kl 10.30 - linna ja annab mulle auto, sest mul oli suur lootus muidu igale poole hiljaks jääda.

Ja mis tema tegi? Ma siiani imestan, kuidas ta võis, aga ta jättis mu lihtsalt ootama. Ma helistasin talle viis korda. VIIS!!! Ja ootasin panga ees ja külmetasin ja lõpptulemusena ei jõudnud ma arsti juurde mitte varem, nagu plaanitud, vaid jäin hiljaks. Õnneks on mu arst väga tore inimene ja lasi mu kahe minutiga uksest välja tagasi oma muid asju ajama. Käskis vaid röntgeni ära teha ja esmaspäeval tagasi tulla, et ta õde mulle selle lolli tõendi välja prindiks.

Kasuisa pole siiani mulle helistanud ja ema vaid parastab, et mida ma ootasin siis temast, sest talle on ta korduvalt niimoodi teinud. Mulle aga siiani mitte. Ma olin ika väga kuri ja pole siiamaani päris maha rahunenud.

Ma tahaks täna veel kirjutada üht-teist, aga ma olen siuke põhiliselt kuue sõrmega trükkija ja osad küüned juba valutavad, nii et homme on päevakorras politseinikud ja avalikud WC-d teineteisest täiesti sõltumatult. Don't ask!:D

Seniks aga,
Ilusat ööd!

Me ei saa eluski finaali enam:(

Huh. Fuh. Pähhhh!

Eurovisioonist räägin, muidugi. Siiani on õudusvõdinad. Ma olen elu aeg Euroka fänn olnud, aga no viimased aastad on kõik masendavad olnud. Ma arvasin, et enam hullemaks ei saa minna, sest rock bottom oli käes juba, aga nagu näha - never say never.

Minu meelest parim oli Sal-Salleri ja Gerli Padari - Partners In Crime. See oli üsna talutav lugu, kuigi ükski neist polnud nii, hea, et oleks tahtnud kõvemaks keerata häält, kaasa laulda ja rokkida. Kurb lihtsalt. Tellitud ponnistused.

Ines ja ninjad olid ka enamvähem ok ja Linda laul mulle meeldis ka üsnagi, aga laulja ise ei kõlba kusagile. See on minu arvamus ja enne, kui hakkate vastu vaidlema, siis see on demokraatlik riik ja mul on õigus öelda, mida arvan. Muidugi kuulus ka see laul osaliselt nende hulka, milles tegelikult mingit storyt pole. Lihtsalt on ritta loobitud sõnu, mis riimuvad, aga see on ka pointless ju.

Koit Toome mulle iseenesest meeldib - kena poiss, ilus hääl, siiani ka ilusad laulud, aga üks soovitus talle: high notes are not for you! Seda oli paha kuulata. Eriti mehe suust.

Laura ja see Arne Lauri gäng olid ka ära rikutud, kuigi neilt oleks ka nagu midagi oodanud ja Soul Militiat võiks süüdistada Justin Timberlake plagiaadis. Kui see oleks mingi Play Backi tüüpi lauluvõistlus, siis nad oleks raudselt Timberlake'i järgi tegemise eest esikoha saanud.

Ülejäänud ei jätnud üldse mingit muljet. Kusjurues ma algul mõtlesin veel sinna sms-i saata, et võita pilet lõppvoorule, aga hea, et ma seda ei teinud. Miks raisata oma aega katastroofi pealt vaatamisele?

Tõesti kurb.

Ööloom

Ma võiksin täiesti vabalt olla kass või siis jaaniussike. Või nahkhiir. Või mõni teine elusolend, kes sarnaselt minule istub parema meelega üleval öösel ilma väsimust tundmata, aga vihkab hommikuid rohkem kui midagi muud.

Ausalt. Hommiku esimesel tunnil on targem minust eemale hoida, sest siis ma mossitan ja torisen ja urisen ja lõrisen ja olen võimeline hammustama pea otsast ära igaühel, kes mind torkida julgeb. Ka süüta eksitus võib halvasti lõppeda. Näiteks telefonikõne teisest ajavööndist, millega seoses mul tuleb meelde, et mu ema suutis täna helistada sõbrannale, kes viibib kusagil USAs nende aja järgi kusagil kella viie ja kaheksa vahel a.m.

Sellise asja peale oleks mina väga kuri ja silmist lendaks sädemeid. :D

Siis, kui mul oma tempos ärgata lastakse, on kõik OK. Ärgates omast tahtes hetkel minu kehale sobival kellaajal olen ma ka esimesel tunnil väga sõbralik inimene. Muidugi ma ei pahanda, kui üles ajamiseks on hea põhjus või kui mõni sõer on hädas keset ööd või tal juhtub lihtsalt olema mõni mure, mida tahaks jagada. Küll aga vihastan selle peale, kui keegi ajab mu üles kusagil kella kolme-nelja ajal, et küsida, kas kuskil pidu on või kas ma tahaks peole tulla ja nende hääletoonist on aru saada, et ma peaks juba telefoniga rääkimise ajal pükse jalga sikutama suurest rõõmust. Fuh! No more comments.

Tegelikult ma hakkasin sellest ööloom olemisest rääkima seoses eilsega. Ma pidin ju Tartusse kimama, et hommikul eksamile minna ja läksin meelega nii hilja õhtul, et ma oleks võinud ka otsejoones magama minna, aga oh ei! Kus ma sellega!

Minu üllatuseks oli Kats seal ja meil oli ju vaja catch up'pida:D ja siis ei tulnud meil kummalgi und väga kaua. Tema võitis, sest tema silmad hakaksid kinni vajuma kella nelja paiku. Minul aga polnud märkigi väsimusest ja nii ma siis istusin voodis ja lamasin ja surusin silmi jõuga kinni ja proovisin erinevaid asendeid ja käisin wc-s ja vett joomas ja võtsin isegi pehme looma kaissu, mida ma pole seal olles kordagi teinud ja muidu ka juba aastaid mitte, aga ma olin juba meeleheitel. Viimaks hakkasin õppima uuesti. Lugesin veelkord kogu eksamimaterjali läbi, mis võttis aega umbes tunnikese, ma arvan. Tegelt jätsin ikka mõned eriti selged kohad vahele ka.;)

Igatahes magama sain alles peale kella viit, mis jättis mulle uneaega circa NELI tundi. Hullumeelne, et ma nii unetu just eksamieelsel ööl olema pean ja asi polnud närvis.

Hommikul ärkasin juba punaste silmadega ja ainus plaan oli eksamil mitte magama jääda. Mulle endale tundub, et mul võis päris hästi isegi minna, aga muidugi ülevalistumise eest tuli ikka lõivu ka maksta. Esiteks oli jälle see nõme korrelatsioon, mille mõistest ma küll aru saan, aga joonisel ikka rakendada ei oska ja ühed täiesti väljamõeldavad asjad vastasin risti vastupidi. Nende nelja punktiga võin kohe hüvasti jätta.

Üks väike pettumus oli ka. Me saame oma kauaoodatud psühholoogiliste testide tulemused alles märtsi teises pooles, kuigi pidime saama... umm.... NÜÜD KOHE. Ma olen ju hästi kannatamatu ja uudishimulik. Üks päev see uudishimu mu veel tapab, ma kardan:D

Igatahes head ööd ja teile ka veel palju päikest ja sädelevat lund!

Aeg teha jälle vahekokkuvõtteid

Teate! Elu on täitsa kihvt!
Vähemlt hetkel, olenemata sellest, et ma eile ilma ühegi konkreetse põhjuseta järsku nutma hakkasin, aga võib-olla oli ee PMS-ist vms. Ma ei tea.

Igatahes eile hommikul ärkasin pä-ri-selt selle peale, kui mulle helistati sealt lapsehoidmise firmast ja intervjuule kutsuti. Ossa poiss, kui kiiresti ma dushi alla end vedasin:D

Pärastlõunal käisingi seal intervjuul, kus kohe alguses öeldi mulle ära, et mind ei hakata tavalises mõttes grillima ja küsimusi stiilis: kas mulle meeldivad lapsed? küsima ei hakata, sest mu CV oli üsna muljetavaldav. Hea, et me ühtemoodi nende ülemustega mõtleme:D

Niisiis seletati vaid töökorda jms ja öeldi, et as soon as I'm ready olenemata sellest, et ma pole päris nii vana kui nad küsisid. Taustaks sain kuulata üht juba töötavat lapsehoidjat rääkimas perest, kus 9-aastane pidi hüppama kahesele selga ja tegema seksiliigutusi, ema pidi uksele vastu tulema rinnahoidjas ja sõimama hoidjat lolliks ja koledaks, sest ta oli kondine võrreldes emaga. igal pool pidi vedelema raha, lapsed rääkima nagu vanad meremehed ja pidevalt pidi vaatama ette, et ei astuks peale mõnele kasutatud hügieenisidemele või kakasele mähkmele. Karm!

Kuna ma tahaks seda teha, olenemata sellest, et tolle tööga rikkaks ei saa, siis ütlesin kohe, et teeme ära ja nüüd ma pean minema uuesti tervisetõendit tegema ja politseisse kriminaalregistrist väljavõtet võtma, et näidata, et ma päris retsidivist pole.

Eile hakkasin Ragnariga rääkides täitsa lambist nutma. lihtsalt enesehaletsuse hoog, aga see käis kähku. pärast vaatasin vanu pilte arvutis ja saatsin Incule ka tema palvel ja siis ühel hetkel hakkas mul elupiinlik, sest avastasin, et olin saatnud ühe pildi alltekstiga "kalla", mis oli jäänud vanast ajast ja Sillu oli ka Incu juures. Ma mõtlesin, et ta sööb mu elusast peast ära, aga õnneks ta ei märganud ja ma palusin Incul selle täna ära muuta.

Ragnarile saatsin ka pilte tema palvel, aga seekord endast ja siis sain väikse shoki, sest ta ütles, et ma olen peaaegu täiuslik, v.a. mu hambad, mis on ühepikkused ja ühes reas. see on jälle üks väheseid asju, millega ma ise enda juures rahul olen ja nüüd siis tema ütleb, et talle meeldivad kihvad ja puseriti hambad. nagu wtf??? Aru ma ei saa.

Aga kokkuvõttes on elu ilus sellepärast, et mul on väga head sõbrad ja üllatus üllatus... ka väga head hinded. Nüüd ongi aeg nendest kokkuvõtteid teha.

Sissejuhatus meediaase ja kommunikatsiooni: A
Sissejuhatus õigusteadusesse: C
Sissejuhatus sotsiaalkultuurilisse psühholoogiasse: C
Sissejuhatus ettevõttemajandusse: B
Hispaania keel (algtaseme läbinuile): B
Sissejuhatus majandusteooriasse: C

Elust, eksamitest ja kõigest muust ka

Ma pole nii mitu päeva siia kirjatanud enam. Mitte,et midagi öelda poleks, aga lihtsalt. Ma ei tea. Laisk olen.:D

Nüüd tahtsin kirjutada kõigest, mis vahepeal toimunud on, aga krt võtaks - pea on täitsa tühi.

Üleeile oli see kõige kardetum majanduse eksam, mille puhul ei ole küsimus selles, kas ma saan A või B, halvemal juhul C, vaid kas ma saan läbi või mitte. Siiski on lootust läbi saada, sest see päev algas hästi olenemata varasest kellaajast - ärkama pidin kell SEITSE. Kõigepealt sain Oeconomicumis omale lemmiknumbri garderoobis ja siis sain juhuslikult klassi parima koha - kõige taga nurgas - ja see klass oli mõeldud 120 inimesele, ma pakun. Nii et mitte väga väike vedamine. Töö ei tundunud ka nii raske, kui ma kartsin, aga siiski raskem kui lootsin või minu mõistus võttis. Jälle kord olid seal asjad, mida ma esimest korda nägin, aga see selleks.

Hea uudis on see, et eile oli Annika sünnapidu ja seal oli tore. Vahepeal sai nalja ka, sest ma lehitsesin seal mingit ajakirja ja leidsin tagakaanelt ilusa liblika taustapildi, mida ma oma telefoni tahtsin. Ise aga ei saanud ma seda tellitud. Siis ei jäänud muud üle, kui targematelt abi küsida:D

Helistasin Markole, kes minu teada teab asjast veidi rohkem, aga ka see ei aidanud. Siis võtsin Rauno kaasa ja läksime julmalt sünnalt ära Marko juurde mulle liblikat hankima. Kahjuks ei saanud ikka asja, aga nalja oli teistel kui palju - mina keset talve liblikat taga ajamas:D

Hea uudis oli see, et enne kui sünnalt ära tulime emaga, käisin korra seal arvutis ÕISis ja sain teada, et sain teise majanduse eksami B. Ise julgesin vaikselt D või C peale mõelda, aga tundub, et vahel ikka veab ka.

Täna magasin kella kolmeni - mmmm.... Need I say more?
Siis olid väiksed suured iluprotseduurid enne välja minemist. Algselt oli plaanis vaid Sillule õpik ära viia. Empsile ütlesin ka, et käin korraks ära, aga läks nii nagu alati. Kell oli siis viis ja koju jõudsin nüüd, kui kell on pool kaks läbi öösel. Lõpetasime Incu pool. Kõik olime täitsa kained vahelduseks. Niisama oli tore koos heade sõpradega olla.

A nalja sai ka. Enne Incu poole minekut käisime poeast läbi ja seal oli see pehmete mänguasjade automaat, kus sa pead loomakese valima ja mingite orkide vahele püüdma. Edu korral peaks valitud mänguasi siis ühte auku kukkuma ja sa selle omale saama. Meil aga ei õnnestunud kuidagi. Inc mängis mingi 40 krooni maha kolme krooni kaupa, et Sillule soovitud karu saada, ikka edutult. Lõpuks leppisime kokku, et masin oli loll, muud midagi. Inc läks vahepea oma ebaõnnest nii närvi, et käis sularaha automaadist juurde võtmas ja unustas kaardi automaati. Päris naljakas oli, kui infost teda kutsuti:D

Õnneks me olime veel seal ja mängisime. Muidu oleks homme jama olnud kui palju.

Nüüd aga on mul viimane aega magama minna vist. Silmad juba plõksivad.

A little action...

Täna oli üsna sündmusterikas päev.

Sai end lõppastmekoolitusele viimaks ära registreeritud ja seaks vihastatud ja koledat autoõnnetuse tagajärge nägin kah. Viimaks sai Raineri kohta ka uut infot. Kahjuks ei midagi positiivset. Õnneks pole ka hullemaks läinud.

Niisiis jaanuari lõpus lähme Incuga koos libedasõitu tegema. Temal on juba viimane aeg. Ja ma mõtlen, et kellegagi koos on see kindlasti talutavam kui üksi. Ikkagi viis!!! tundi loengut enne sõitu. Ma usun, et Inc saab mind kaua sõiduga norida, aga suva sellest. Ma olen nagunii üsna lähedal immuunsusele. Igatahes saab selle nüüd kaelast ära.

Seaks vihastasin Ragnari peale, sest ta teeb ikka ja jälle lollusi, murdes kõiki ENDALE antud lubadusi ja enda peale ka, sest ma ikka veel ei õpi kogemustest ja loodan, et mina suudan kedagi panna ennast muutma. Eriti kui see neile väga kasuks tuleb. Loll mina. endal oleks ju kergem, sest sest siis ma ei saaks ise haiget.

Homme siis katsume jõudu majandusteooriaga. Wish me luck!

Just for fun

Kuna täna midagi erilist rääkida pole, - ikka sama seis... õppida õppida õppida - siis tsiteerin ühe sõbra tänast avastust, mis mulle nalja tegi. Muide ta rääkis mulle sellest vahetult peale ühe enda, sõbra ja mingi tibiga tehtud aktifoto saatmist. :D Jah, ma tean. Nõme ja tobe ja lapsik jne, aga vähemalt ajas see mind naerma.

Avastus:

Kui mehed räägivad naisi pehmeks,

siis naised ajavad mehi kõvaks.

Loll, naljakas aga õige.:D

Ma olen käekirjapede

Ja kõrvarõngapede
ja käekotipede
ja kindlasti ühtteist veel, mis mul kohe meelde ei tule, aga point on selles, et ma olen uhke selle üle, sest see teeb minust minu.

Välimusepede olen ma nagunii. Minu jaoks küll pole eriti vahet, kas kellelegi on loodus andnud rohkem või vähem, aga ise tuleb küll endast parim anda, et hea välja näha. Näiteks alati, kui ma näen kedagi kitkumata või lohakalt kitkutud kulmudega või väljakasvanud juuksejuurtega ning mõistan, et nad võiksid ju niiiiiiiiiiiiiiiiiii palju paremad välja näha, siis ma olen nõus neile ka vastu tahtmist kohe pintsettidega kallale minema.

Enamus mu sõpradest kusjuures peab vägagi lugu minu kätetööst. Juustevärvimise usaldan ma siiski proffidele. Ja sellest, et ma võin ka jube laiskvorst olla ega jõua kuigi regulaarselt aeroobikasse ühel või teisel põhjusel, ma täna ei räägi. :P

Aga tulles tagasi mu suuremate fetishite juurde...
kõrvarõngaid on mul ca 50 paari, ma arvan ja need on ainult need massiivsemad. Pudinaid ma ei ole kokku lugenud. Enamasti mulle meeldivadki just need suured, säravad ja värvilised või hõbedased. Suvel tekkis mul üsna hea mõte, kuidas hoida oma ehetekogu nii, et mul oleks see tervikuna pidevalt silme ees. Muidu võib kergesti juhtuda, et unustan ära mõne paari olemasolu ja see ei jõuagi kõrva rohkem kui kord või kaks. Muide mul ongi periooditi see kõrvarõngaste fännamine. Mõnikord raiskasin Järve keskuses tööpäeva jooksul ühe ehtepoepausiga terve päevapalga ära. Teinekord seisavad mu kõrvad nädalaid või kuid tühjad. Ehtimata.

Aga ma tahtsin ju sellest kavalast leiutisest rääkida. Ma ostsin veidi üle kahemeetrise jupi pehmet ja karvast tumedat kasukataolisest materjalist riiet, õmblesin ääred ära ja riputamissanga külge. Kõrvarõngad tahtsin sinna külge riputada.

Lootusrikas mina mõtles, et seal peaks jääma ruumi ka paljudele tulevastele rõngastele, aga oh ei. Sain riba kohe kahe paralleelse kõrvarõngareaga ühest äärest teiseni täis. KAS TE NÜÜD KUJUTATE ETTE, KUI PALJU KÕRARÕNGAID MUL ON???

Ja ma ostan pidevalt juurde. Kusjuures ma olen korduvalt nii teinud, et ostan meeldivad rõngad ära ja siis avastan, et mul pole neid millegagi kanda. Siis ei jää muud üle, kui kõrvarõngaste juurde ka midagi selga osta:D;)

Käekotte on mul ka juba üsna väiksest peale palju-palju. Siuke beib olengi. Meil ja ehted ja kotid. Kingade vastu mul nõrkust pole. Vist sellepärast, et minu suurusele pole kuigi kerge leida jalas ilus välja nägevaid kingi. Mul on nr 40 jalg. Päris mõnus lumeinimese kompleks tekkis oma klassis, kus kõik teised tüdrukud olid 36d, aga see selleks. Nüüd on mul piisavalt tuttavaid, kellega ka vajadusel kingi vahetada. Aga ikkagi on naljakas mõelda, et mu emal ja isegi Raunol on must veidi väiksem jalg. Viimane avastus oli kindlasti üsna karm nii mulle kui talle. Meeste egod pidid ju väga õrnad olema:)

Kottidest nii palju, et mul on suuri ja väikseid, veidi praktilisi ja enamik ilusaid värvilisi. Mulle meeldivad üldse värvilised asjad. Hallis Eestis tõstavad need kõvasti tuju aga võib-olla on asi lihtsalt selles, et ma olen paras harakas:D

And last but not least... KÄEKIRJAD
Minu meelest näitab käekiri üsna palju inimese iseloomu kohta. See võib olla peenutsev ja kauamaalitud või lihtne, ilus ja hoolikas, küps ja lapsik või sulaselgelt lohakas. Hea käekiri jätab ka inimesest alati hea mulje. Mind on nt alati häirinud see, et Kats on küll jube tore inimene, aga tema käekiri on ka jube. Sry. Ükskord ta üllatas mind siiski väga mitte enda moodi ja ilusa kirjaga. Tavaliselt see siiski selline pole. Selle kohta ei saa ka öelda lohakas kritseldus või lapsik. Ma ei tea kedagi teist sellise kirjaga. Vahuri kiri häiris mind ka. See oli nagu kolmanda klasi poisikesel, kes pigem läheks kirjutamise ajal politseid ja pätte mängima. Teravanurgalised ja ülipikkade sabadega kirjad mulle ka ei meeldi. Ja liiga lihvitud.

Poiste käekiri on enamasti jubedam, kuigi jah. Ma tean ka väga ilusa käekirjaga eksemplare. Need inimesed on ise ka väga megad.

Võib-olla see pole teiste jaoks such a big deal nagu minu jaoks, aga mulle on see totaalne fetish, millest mööda vaadata on vägagi raske. Minu enda käekirja pean nii mina kui paljud teised üsna ilusaks. Ideaalseks koolist puudumise tõendi kirjutajaks peetakse mind ka:D

Ma kirjutaks teile käekirjaliselt, aga pole võimalik vist. Mul pole ka enam ammu pliiatsiga Pocket PC-d kahjuks, nii et katsuge ette kujutada;)

Polegi rohkem südame peal.
Muide... ma nägin täna öösel unes korduvat süsti saamist. Kas keegi teab selle tähendust?

Üks veel

Viimane tänaseks.

Tahaks veidi reaalsetest asjadest ka rääkida, kuigi on kurb.

Üks mu lapsepõlvesõber on ikka veel haiglas ja teadvusetu liiga kaugele läinud kopsupõletiku tõttu. Ta on nüüd juba üle kümne päeva lihtsalt lamanud. Aparaadid hingavad tema eest. Keegi ei tea, kas ta kuuleb meid või kus ta tegelikult on. Keegi lootust ka ei anna. Arstidki ütlevad, et tema kopsud on nii koledad.

Mul on nii kahju. Tahaks aidata kuidagi. Tore inimene ja kena poiss ON ta. Ma keeldun veel ütlemast "oli", sest ma ei taha teda veel maha kanda. Ma loodan, et ta rabeleb sellest välja. Ta on vaid 25 või sinna kanti. Tal on edukas firma ja ta saab endale lubada kõike, mida tahab. Siiski eile emaga temast rääkides tekkis mul küsimus, et kas tal ei olegi kindlat elukaaslast ja emps vastas minu üllatuseks, et tema arvab, et see poiss on gei, sest me pole kunagi isegi kuulnud mõnest tüdrukust temaga seoses.

Minu meelest kunagi ikka oli neid pruute, aga nüüd on tõesti juba ammu vaikus. Mulle tuli see mõte suure üllatusena. Ma pole ise kunagi selle peale mõelnud ja mul pole ka midagi selle vast, kui ta gei on. Lihtsalt ta oleks esimene minu päris gei tuttav. Ma tunnen ühte bi-d ka, aga tema on ka pigem selle filosoofiaga, et ükskõik kellesse ta armub. Sugu pole oluline, kuigi siiani on ta siiski vist naiste juurde jäänud.

Ma ei viitsi vaidlema hakkata gei/straight teemal. Maitse asi. Mina usun ka pigem sellesse, et inimene armastab, keda armastab ja see pole kellegi teise asi. Minu puhul on küll vist ikka nii, et mehed tõmbavad rohkem ja nii ongi kõrgemad jõud määranud, aga ma ei välista midagi. Armastus peabki olema tingimusteta.

Usun pigem bi-desse kui geidesse ja heterotesse, aga kui keegi tunneb, et tal on lihtsam omasoolisi ja ainult omasoolisi armastada või üldse, et ta on sündinud vales kehas, siis miugi poolest. Tehke nii, et te ise õnnelikud oleks.

Hea siiski, et mul (gei) venda pole, kellega meil võiks olla sarnane maitse Mr.Righti osas;)

Nüüd on tegelt ka kõik. Ma ei tahtnud üldse mingit ühiskondlikku foorumit siin algatada vaid lihtsalt rääkida vanast sõbrast, kelle pärast ma mures olen. Minu mõtted on sinuga, kallis.

3:0

Next topic...

Kuna mu blogi ei tee enam oma uue ja ilusa kujundusega kuigi meelsasti rohkem kui ühe reavahe lõigu kohta ja ma olen avastanud, et ühte pikka joru on vägagi raske ja tüütu lugeda, siis postitan jupi kaupa.

Ma tahan rääkida kolmekümneseks saamisest. Ärge küsige, miks. Minul on alles see suur kaks-nullgi ees. Tuli lihtsalt tahtmine.

Lugesin eile mingit jutukat, kus räägiti jälle sellest kolmekümneseks saamise hirmu fenomenist. Ainus uus asi oli see, et seda väljendati fraasiga kolm-null ja see pani mu mõtted jooksma.

Kas KOLMKÜMMEND on siis 3:0 meie kahjuks, kui me ikka veel ainult kättesaamatute unistustega ja mittetäitunud eesmärkidega oleme või on see 3:0 meie kasuks, kui oleme oma eludega seal, kus olla tahame ja kannatustele 3-0 ära teinud. Siis on vist aeg puhata ja end lõdvaks lasta.

Mina üldjuhul ei karda konkreetseid numbreid. Pigem kardan ma ka kella tiksumist ja peas kummitab laulufraas: kes hooletu, jääb ilma...

Naiste jaoks ongi vist see vananemine õudsem kui meeste jaoks. Muidugi, meie suur eelis on see, et arvatavasi me ei jää kiilaks.:) Nõrk lohutus sellegipoolest.

Ma pean ennast küllaltki ambitsioonikaks inimeseks ja mul on juba aastaid paigas oma suuremad eesmärgid. Juba kaks ja pool aastat tagasi oli mulle selge, et ma tahan lõpetada keskkooli nii heade tulemustega, et saan TÜ-sse soovitud erialale sisse; et ajaks, kui saan 25 on mul kõrharidus, püsiv hea töökoht ja jalgealune kindlustatud. Sellel ajal tahaks ma esimese lapse saada. Pärast vaatab, kas neid tuleb veel, sest ma ei tahaks ka karjäärile adjöö öelda.

Ajaks, kui ma 30 saan, peaksid mu lapsed olema piisavalt suured ja iseseisvad, et käia lasteaias ja et mina saaks tagasi tööle minna. Mul peaks olema tore mees, kellega kujutan ette koos olemist elu lõpuni ja mitte sellepärast, et nii peab ja nii on lastele hea, vaid me tahame. Meil peaks olema ideaalne kodu ja head sõbrad, soovitavalt alles nii praegused kui ka uusi juures.

Mul on ju õigus unistada! Või mis!?

See pole ju tegelikult võimatute asjade nimekirjas, kuigi imeline oleks see kindlasti, kui arvestada seda, et minu pikim suhe kellegagi siiani on olnud kuus kuud ja enamasti on need minu otsusel lõppenud. Minuga lihtsalt on nii, et algul põleb lõke heledalt, aga mingil hetkel põleb ikkagi tuhaks või kustutab vihm selle. Ma lihtsalt ei taha uskuda mõistuseabieludesse ja koosolemisse selleks, et mitte üksi olla. Pigem olen üksi ja otsin seda õiget edasi, kuigi väike flirt now and then ei tee paha ju.

Teine asi, mida ma kardan, on see, et kõik mu sõbrad leiavad kellegi ja mina jään lõpuks ikkagi üksi ja seda kardan ka, et kunagine astroloogi ennustus, et ma leian alles kolmekümnendates oma õnne peab paika, aga sinnani on ju pool elu. Ma olen kannatamatu ka.

Niisiis 3:0 minu kasuks või kahjuks!? Kindlasti küsivad paljud peale minu endalt samuti seda.

Valetamisega ma küll karjääri ei teeks!

Heihopsti!

Mul on jälle palju mõtteid peas. Eks ma siis lasen nad siia jupp-haaval välja.

Eile tõestasin endale ja teistele veekord, et ma pole just suurem asi valetaja. Ma jään isegi hädavalega vahele. Pisiasjad ei loe, nagu see, kui ma empsile ülen, et juba õpin, aga tegelt alles loen jutukat. See on mu oma probleem, oma risk.

Niisiis käisin eile õiguse õpikut TTÜ Tallinna Kolledzhisse tagasi viimas. See oli ühe meie tuttava nimel, kes seal ise töötab, kuna selle kooli raamatukogu ei anna õpikuid välja teiste koolide õpilastele. Kitsipungad sellised. Mujal olid otsas ka, niisiis kasutasin jälle tutvusi ära.

Seal istub alati keegi receptionis ja kontrollib, kes koolis ringi liiguvad või tegelt mina ei tea, mida ta seal teeb. Istub ja vahib teisi igatahes. Eile oli seal mingi onu, kellest oma inimese nägu tehes mööda tormasin, aga siis jäin lolli peaga keset tuba seisma, sest ma ei mäletanud enam, kuidas sinna raamatukogusse sai. Võõras maja ikkagi.

Onu hakkas kohe küsimusi esitama, et kuhu minek jne ja kuna ma ei tahtnud endale ega tuttavale jamasid, siis ajasin talle jama, et mul on raamatukogusse vaja minna, et selle juhatajaga on kokkusaamine jne, aga ei. Sellest jäi onule väheks. Ta hakkas uurima, kas ma olen nende kooli õpilane ja kuna ma ei tahtnud valetada rohkem kui vaja, siis ütlesin et ei ole, aga mul on vaja ikkagi raamatu tagasi anda. Ütlesin, et see on sõbra nimel, aga sõber on haige.

Onu pakkus lahkelt, et ma jätaks raamatu tema kätte, aga mind edasi lubada ei tahtnud. Mina üritasin talle ikka selgeks teha, et ma tahan selle isiklikult üle anda. Onu võttis juba telefoni, et raamatukogusse helistada ja küsis, et mis tolle haige õpilase nimi on. Siis oli tunne, et olen täiega plindris. Otsustasin alla anda öeldes, et see ple tegelt õpilase vaid töötaja nimel. Kohe kui Kaare nime mainisin, läks onul nägu rõõmsamaks ja ju siis tädi telefoni otsas kinnitas talle, et ma pole mingi turvarisk. See raamatukogutädi on tegelt hästi tore.

Onu juhatas mu siis pidulikult õigesse kohta. Mul oli ikka veel närvitsemisest veidi raske hingata. Pabistaja olen mõne koha pealt, noh. Edasi läksid asjad õnneks plaanipäraselt. Siis helistasin Kaarele ka, et raporteerida ja tema rääkis, et ta plaanib sealt varsti töölt ära tulla, aga tal oli tädiga juba mingi diil tehtud, et mina võin ikka nende abi kasutada, mis on suurepärane. Eks ma siis järgmine kord valmistan mingi jutu ette, et end sisse vusserdada.

Teate, mis on irooniline? Alles paar päeva tagasi psühhi eksamiks õppides, mis muide ei läinud väga hästi, kuulasin netis Talis Bachmanni loengut "Psühholoogia ja õigus: kuidas tõde kätte saada?", kus ta rääkis ka polügraafist ja sellest, kuidas aru saada, et teine inimene meile valetab. See oli hariv ja huvitav. Kui ma vaid suudaks ise ka neid tunnuseid vajadusel vältida, aga see pidigi üsna võimatu olema. Üheksal juhul kümnest jääd ikka valedetektoriga vahele.

Muide see mees peab väga huvitavaid loenguid. Nüüd on isegi veidi kahju, et õigel ajal kohal ei käinud, aga samas jälle oma arvutist nende vaatamisel on mitmeid eeliseid.

Unenägudest...

Nüüd tuleb üks segane jutt, sest minu unenäod ongi hästi segased, aga ma üritan tänased siia kirja panna, et mitte täitsa ära unustada.

Kõigepealt nägin empsi vana töökaaslast Girtatt oma mehega ja me pidime koos minema kuskile üritusele. Mingi segadus oli seal, sest mina sõitsin neile järgi ja siis pidin veel tagasi sõitma empsile järele. Vahepeal aga olid nemad Tartu poole ajama pannud ja meid ära unustanud. Kui neile see või siis meie meelde tulime, siis nad sõitsid kuhugi kõrvalisse kohta, mille nimi oli midagi samblaga seoses. Seal pidid nad meid järgi ootama.

Edasi on suur lünk...

Siis oli justkui Leili pere koos meiega rannas või jälle ei olnud ka. Igatahes ma tean, et oli mingi tuttav noorpaar väikselapsega, mina ja üks kena võõras mees. Edasi läks nii, et iga kord, kui vanemad selja pöörasid, jooksis see väike laps vette ja pidid kaks korda ära uppuma. Siis ma viisin ta vetelpäästjate juurde kontrolli ja need kommenteerisid, et tänane esimene uppunu. Siis ma vaidlesin, et ta pole surnud ju.

Mingil hetkel tulid need vanemad ka sinna - ma ei tea, kes kutsus - ja olid väga kurjad mu peale.

Siis on jälle lünk....

Mingil hetkel me saime selel kena kutiga rohkem tuttavaks ja ka lähedasemaks, võib öelda. Ta rääkis mulle midagi samal päeval Kaitseliitu astumisest, kuhu ta ei jõudnud ja mul hakkasid kohe hilinenud päevade numbrid ja vastavad trahvinumbrid silme ees jooksma. (Ärge küsige. Ma tean, et see on veider.)

Seejärel me läksime temaga koos kuhugi sealt ilusaid rannaäärseid tänavaid mööda. Ta tahtis kuhugile minna ja otsem pidi saama läbi ühe aia. Me ronisimegi üle aia ühe sirelipu abil, mis aia ääres kasvas. Pean tunnistama, et vähemalt unenäos olin rosote läinud. Olime aias ja hakkasime ümber majanurga minema, kui märkasime kedagi ja siis tuli ringiga tänavale tagasi minna. Tema läks ees üle aia ja kui minu kord tuli, siis sõitsid samal ajal Katsi vanemad meist mööda ja mul oli hull vaelejäämise tunne. Häbi, et nemad mind sellisest küljest näevad. Pole ju kuigi classy.

Viimaks...

Ma nägin unes suurt mandariinikujulist mandariinikorvi, millest oleks nagu tükk koort ära kooritud ja seest tühjaks tehtud. Sees olid tavalised ja TÜRKIISSINISED mandariinid. Ma sõin ühe sinise ära ka. Ainult koor oli sinine. Seest oli tavaline aga maitsetu. Ma üritasin sellest kirjust korvitäiest pilte ka teha, aga esimene tuli halvasti välja ja siis aeti mind kahjuks üles...

Sinna mu sinised lemmikpuuviljad jäidki...

Unenägudeni!

M

Mull-mull-mull-mull väiksed kalad

Viimaks sain magada jälle peaaegu nii kaua, kui oleks tahtnud. Peale keskpäeva siiski helistas üks Katsi taga ajav sõber ja ajas mu üles. Närvi käib ta juba. Mul on tunne nagu telefonioperaatoril. Üsna mõttetu inimene ka. Ma ei tea, miks ta Katsile meelidb, aga maitse asi eks!?

Varsti helistas Karla ka ja küsis, et kas ma ei tahagi oma õpikut kunagi tagasi. Sai siis jälle veidi mööda maja ringi käidud ja see ära toodud.

Kaladest...
Kalu tegelikult ei olnudki, aga ujumas sai käidud ise üle pika aja. Käisime Auras, sest Kats lubas korralikuks hakata ja ma mõtlesin, et miks ka mitte?

Päris fun oli. Mitu kuud pole vette saanud ju. Nüüd siis sai pikalt mullivannis vedeletud ja massaažidushi all käidud ja pärast veel korralikult ujumas Suurte Inimeste Basseinis ja lõpetuseks saunas ka. Mmmmmmmmmm... Kokkuvõttes oli väga hea stressimaandaja. Aitas korraks pea mõtetest tühjaks teha, et pärast jaksaks jälle edasi õppida.

Muide õiguse hinne pandi välja. C sain. Suht ok ju. Ise lootsin vaikselt, et äkki tuleb B ikka välja, aga C käib kah. Kohe peale seda tekitati mulle majandusepaanika, sest esimese eksamivooru tulemused tulid. See on eriline mõnitamine, sest enamusel läks sitasti ja need õppejõud panevad hinded koos nimedega kõigile vaatamiseks välja. Ma ei saa aru, kuhu jääb isikuandmete konfidentsiaalsus. Miks nad siis üldse meil tööde peale matriklinumbreid kirjutada lasevad???

Igatahes, terve listi peale olid mõned üksikud A-d ja B-d. Suurem enamus mahtus E ja F-i vahele. Ainult üks mu tuttav sai D. Väga hirmuäratav on mõelda nendele tulemustele ja enda tulevikule. Kui kehvasti siis mul minna veel võib, kui pooled mu targad tuttavad läbi kukkusid? Seekord on tõesti põhjust paanikaks. Hetkel tundub juba E Hea hinne olevat. Saaks vaid läbi.

Ma ju tean, et on ka järeleksam ja järgmine aasta jne, aga ma ei usu, et ma vahepeal eriti palju targemaks selles osas saan. Majandusmatemaatika pole üldse minu ala. Spooooooky.

Nüüd aga vaikus vajub maale ja minagi magama lään...
Ilusaid unesid!

Eksamipalavik

Täna siis oli ettevõttemajandus. Ma ei taha sellele mõelda enne, kui tulemused saan. Tänase päeva hea uudis oli see, et semiootika hakkab ikka vaid üks kord nädalas olema. Siis onlootust uuel semestril töle ka minna. Eile juba vaatasin tööpakkumisi. Midagi väga sobivat minu tingimustele ei olnud, sest ma tahan graafiku alusel j vist osalise kohaga ja just nädala tagumises pooles.

Ühe laheda koha leidsin, aga kahjuks ei tule see praegu kõne allagi. Nimelt kruiisilaevale pakutakse kaheaastase kogemuse ja hea inglise keele oskusega inimesele tööd noorte-ja lastetöö koordinaatorina, aga see oleks 4,5 kuud jutti ja siis poolteist kuud vaba. Ma peaks siis ju akadeemilise võtma. Kui ma koolis ei oleks, siis iga kell. Mina peaks neile sobima ja pealegi seal on juelamine tasuta. Saakse reisida ja uusi maid näha. Midagi sellist tahaks ma tulevikus teha. See oli lihtsalt suhteliselt ideaalne pakkumine.

Tänaseks kõik.

Ciao

Elevandid ujuvad koera

Kas te olete kunagi elevanti ujumas näinud? Mina nägin täna. Esmakordselt. Telerist tuli mingi loodussaade ja seal ta oligi - liikus läbi järve puhtas koerastiilis. Väga lahe vaatepilt oli. Ma lihtsalt pidin sellest kirjutama.

Teisest tänasest teemast tahtsin tegelt juba jõulude ajal kirjutada, aga ära unustasin. :(

Nüüd siis räägin kõige suuremast jõulukingitusest, millest kunagi kuulnud olen. Nüüd on sellest möödas juba veidi üle kolme aasta. Kolm aastat tagasi said kolm väikest last omale maailma parima kingituse. See polnud järjekordne mänguasi või ise kootud sokipaar, kuigi ma olen kindel, et ka neid said nad külluses. Tol aastal said kaks venda ja nende õde omale uue kodu.

Nende vanemad olid olnud joodikud ja lapsed sattusid lastekoju. Nende jõulude ajal aga tuli üks hea perekond ja võttis nad oma tiiva alla. Üks mees ja tema naine, kes oldi oma lapsed suureks juba kasvatanud, leidsid, et neil on veel armastust teistele jagada. Raha oli neil palju, kuigi see polegi kõige olulisem. Nad leidsid, et neil on midagi anda kolmele väiksele ja hirmunud vene lapsele, muutes sellega nende kõigi edaspidist elu.

Ma olin kunagi pühapäevakoolis õpetaja ja siis saingi tuttavaks selle perekonnaga. Nad ei varjanud oma lugu, aga sellest otseselt kõigile ka ei rääkinud. Üsna tükk aega ei teadnud minagi, mis lugu sellel perel rääkida on, aga oli aru saada, et kõik pole päris nii nagu tavaliselt.

Lapsed olid väga armsad ja vanemad just sellised, nagu omalegi tahaks. Ometi olid need väiksekesed alati kaitsepositsioonis ega käitunud alati just eeskujulikult. Nad võisid olla ühel hetkel nagu väiksed inglikesed ja teisel jälle näpistada kedagi teist, kes nende venna või õe koha peale istus. See aga oli vaid nende viis kaitsta teineteist. Üksteist hoidsid nad väga. Ei lasknud kellelgi endale liiga teha. Neil oli karm lapsepõlv, mille jooksul nad õppisid enda õnne eest võitlema.

Mina ei saanud neist algul aru, kuigi südamesse suutsid nad kohe pugeda tulles teinekord minu juurde ja näidates oma uut meisterdust või paludes abi. Alles aasta pärast uue kodu saamist, kui jälle jõulud olid, kuulsin nende minevikust. Siis hakkasin aru saama nende pidevast vajadusest end kaitsta ja leian siiani, et nad olid isegi tublit tööd teinud - õppinud aastaga ära uue keele veatult ja hakanud teistega paremini läbi saama, kuigi kedagi peale üksteise ja uute vanemate veel täielikult ei usaldanud.

Nii hea meel oli näha, - teades nende tausta - kuidas armastus võib maailma muuta. Nad olid tulnud purunenud kodust lastekodusse enne, kui leidsid kellegi, kes oli nõus kõik kolm omale võtma. Nüüd nad reisivad koos vanematega mööda maailma ringi ja ehitavad oma elu majale tugevat vundamenti.

See tekst ei tulnud üldse välja selline, nagu ma tahtsin, aga loodan, et saite mõttest aru. Maailma suurim rikkus pole raha ega kuld. See on armastus ja inimesed meie ümber. Meie lähedased. Need inimesed, kellele võib helistada ka kell neli öösel ja kes vastavad küsimusele: kas sa magad? lausega, et nad just mõtlesidki sulle helistada.

Palju neid teile kõigile!

Mia

On küll hilja, kuid...

Ma hakkasin just mõtlema sellele, et kell on nii palju ja kohe hakkas kummitama Code One:D Mis ma ikka veel üleval teen? Kuulan OMA muusikat. Teen tasa aega, kui mul läpakas ühtki oma vana lugu polnud. Nii hea on taas.

Täna on teemalugu ka:

Sweetbox - Cinderella

Here I am

Trying to find my way

I've kissed so many frogs but I've never found a prince

I think they lied

I was promised much more than this

Where's my happy-ever-after?

Cinderella is the queen of a kingdom

Cinderella got the dream she was dreamin'

I wanna know where is my happy end

Cinderella got a prince and kingdom

Cinderella got the dream she was dreamin'

I wanna know where is my fairy-tale?

Something's wrong

'cause all my glass shoes break

And no one's ever helped this damsel in distress

To hell with this

I'm not gonna waste more time

I won't wait to find prince charming

Cinderella are you really that happy?

Cinderella are you really that lucky?

I wanna know is your life like you dreamed?

Cinderella are you really that happy?

Cinderella are you really that lucky?

I wanna know is your life like you dreamed?

Kas pole mitte ilus? Ja mitte ainult. Üsna palju langeb kokku minu mõtetega. Mida ma siis ikka ni hilja arvutis teen? Und ei ole ja kuna ma nüüd elan väga eemal linnasüdamest ja öisest möllust, siis polegi midagi targemat teha. Täna pole ju ka selline õhtu, kui sõbrad mul või mina sõpradel külas olen. Niisiis... emps magab ja mina siin lugesin jälle armsaid Marta ja Potsataja poste. Minu meelest see on lihtsalt sõnuseletamatult armas, kui palju nad üksteisest hoolivad ja erinevalt enamusest tuimadest eestlastest (kuigi kumbki neist pole puhas eestlane, minu teada) ei karda rääkida oma tunnetest ei teineteisele ega ka ülejäänud inimestele. Tavaliselt kui jälle mõnda nende armast sissekannet loen, siis kõigepealt tekib selline härdusehetk, et küll on alles ilus asi see armastus ja siis väike kadedus, sest tahaks ju ka, aga küll tuleb, ma usun. Täna aga leidsin ühe posti, kus nad rääkisid tülitsemisest ja üksteise mõistmisest ja see oli jälle hingematvalt armas. See oli kirjutatud minu viimasel sünnipäeval ja kui ma oleks tundnud end sel päeval vähem armastusväärsena, siis võib-olla oleks ka nüüd kade, aga ei ole. Olen vaid õnnelik, et leidsin tõestust sellele, et maailm pole päris hukas ja häid asju juhtub ka. Olen õnnelik kahe minu jaoks täiesti võõra inimese üle.

Muideks, täna on kahel inimesel, kellele eile küünla panin juba tunduvalt parem. Üks ärkas koomast ja teine tundub ka elule tagasi tulevat. Selle üle on mul tõesti hea meel. Eriti, kuna ma tavaliselt ei tee selliseid asju. Siiski kaks sammu edasi, üks tagasi.

Täna käisin tädi 45ndal pulmaaastapäeval - aukartust äratav number eks!? Eriti minu jaoks, kellel on raskusi teise inimesega OMA RUUMI jagamise suhtes rohkem kui paar kuud. Siiski tahaks ka kunagi samas seisus ja sama kaua õnnelikult abielus olla. Tegelt tahtsin rääkida sellest, mis juhtus pärast. Nimelt põrkasime terminalis kokku mitmete tuttavatega. Ilmariga nt. Oli jälle kannatlikkuse proovilepanek.

Enne aga nägin lapsepõlvesõbrannat ja tema ema, kes oli ja on minu ema sõbranna. Seekord aga hakkasid mõlemad küsimuse: kuidas läheb? peale nutma. Nimelt sõbranna vend on haiglas hingamisaparaatide all, sest tal on juba kuid arenenud kopsupõletik ja arstidel oli liiga kiire temast lahti saamisega. Diagnoositi bronhiit ja isegi pilti ei tehtud. Nüüd aga on nii kurb seis ja ma ei teagi, mis edasi saab, sest siis tuli nende buss ja vestlus katkestati julmalt. Igatahes hoian kahte pöialt talle.

Nii ei ole ju aus. Inimesed, kes ei taha elada, ei sure, ja inimesed, kellel on siin elus nii palju oodata ja kes oma elu hindavad, ei saa seda kuidagi nautida. See on masendav ja midagi teha ka ei saa. Tahaks kuidagi aidata, aga kuna ma ei oska, siis lähen hoopis magama ära.

Kohtumiseni!

Ilu peitub pisikestes asjades

Kuulub eelmise posti juurde, aga ma ei tea, kas ma ise olen loll või ongi nii, et hiljem ei saa postitusele pilti enam lisada. Kahju muidugi:(

Täna on täitsa tore päev

AGA kõigepealt... kas te juba nägite, kui ilus mu blogi on??? Selle eest suured tänud Mari-Leenule, kes mässas minu blogi uue kujundusega eile poole ööni. Suur aitäh sulle! (Panen lingi ka kui ära õpin:))

Niisiis tänasest...

Hommikul käisime Annikaga CC Plazas pingviinifilmi ametliku nimega Happy Feet vaatamas. Hästi armas film oli. Vahepeal naljakas, siis jälle kurb nii nagu hea film olema peabki.

Siis ajasin natuke asju linnas ja sõin jälle jõulupizzat. Nagu eilegi. Aga ma vist unustasin sellest rääkida, kuigi tahtsin. Nimelt ma lugesin ükspäev kuskilt blogist, et nende lapsed sõid jõulutoidu pähe pitsat. Kuidagi võõrastav ja vastik tundus. Seda saab ju nagunii 24/7 süüa. Jõulutoit on ikka eriline ja igal maal erinev. Võib-olla käib Itaalias tõesti pizza ka jõululauale, aga mujal... ei usu. Siiski topitakse seda lastele sisse, sest see ju meeldib neile.

Eile aga avastasin Kaubamajast spetsiaalse jõulupizza pohlamoosi, kõrvitsasalati ja mustade ploomidega. Lisaks veel tavalised asjad nagu sink, juust ja tomat. Otsustasin ära proovida ja meeldima hakkas. Pizza peale võib vist tõesti kõike panna. Igatahes soovitan seda, kuni veel tehakse. Jõulud ju ammu seljataga. Usun, et kaua seda enam ei toodeta.

Täna üritasin siis lõpuks oma Ilusat Mõtet teostada, aga ei tulnud välja päris nii nagu lootsin. Mõte oli selles, et panen igale oma kallile inimesele küünla ja lasen nad jõel kaasa viia. Iga küünlaga panin kaasa häid soove selleks aastaks. Tegelikult oleks ju äge teha sellist asja hingedepäeval, aga see on juba läbi või küünlapäeval, aga ma kardan, et selleks ajaks on iikagi ka Eestisse talv jõudnud. Niisiis pidin leppima aastaalgusega ja see polegi tegelt nii halb ajastus mu meelest.

Kõik vajalikud asjad olid olemas, aga lisaks oli kõva tuul ja vihma tibutas. Need rikkusidki mu mõtte ära. Küünlad ei läinud kuidagi põlema või kustusid kohe uuesti ära.

Viimaks andsin alla ja panin küünlad hoopis toas veekaussi ujuma, aga isegi siin oli vist tuuline, sest süttida need raiped ei tahtnud:D Nüüd on tikud kõik otsas, aga lõpuks sain kõigile kallitele ka küünla süüdatud. Eks ma teinekord katsetan seda jõevarianti veel. Õnneks mul ju jõgi kohe maja taga. Paljudel tallinlastel veel selline luksus on?

Teie ka seal teisel pool ekraani. Mõelge ilusaid mõtteid!

Mia

Purskab tuld ja tõrva

Nii kuri olen.

Seda sellepärast, et sain täna teada, et pean hispaania keele eksami uuesti tegema, kuna meil oli pinginaabriga üsna palju sarnaseid vigu ja mingi krdi protokoll nõuab, et me mõlemad uuesti teeks. Õps ütles, et ta ei süüdista meid milleski, aga ikkagi peame uuesti tegema, kui tahame positiivset hinnet saada ja nagunii olime kehvasti teinud. Kas ei tee kurjaks? MA EI SPIKERDANUD! Pinginaaber küsis küll mult aegajalt midagi, aga tegi ka üsna palju ise. Me ei jäänud ju vahele ka ja mina pole milleski süüdi. Jube nõme. Mul pole aega veel üheks eksamiks, aga ma pean selle ära tegema, sest tahaks neid AP-sid ja tahaks edasi ka õppida selle õpetajaga. Siis oleks ju rumal minust tüli kiskuda, aga õnnetu olen ikka. Kui niigi kehvasti tehtud töö oli peale nelja päeva kõvasti õppimist, siis äkki ma olengi nii loll, et ei suudagi paremini teha!?

Aga ma olen täna nii mitu korda sellest asjast juba sõpradega rääkinud ja ennast üles keeranud, et aitab ka. Muidu saavad närvid otsa ja neid läheb veel palju vaja.

Täna oli õiguse eksam. Õnneks kuulsin seda halba uudist alles pärast eksamit. See eksam läks hästi, minu meelest, aga mina arvasin, et ka hispaania keel läks üsna hästi, nii et nüüd ma ei julge midagi prognoosida. Õiguse eksam oli jälle siuke 13-minuti töö koos kontrollimisega. Tundus isegi kergem kui eelmine kord.

Tartus oli naljakas olla üle mitme nädala. Kõik tundus nii teistmoodi. Toaust ei osanud enam kinni panna. See käib meil nipiga või jõuga. Normaalselt mitte kunagi. Täna kasutasin jõudu, sest nipp ei tulnud välja, aga see polnud ainus asi, mis teistsugune tundus. Ka kraan ja hambahari tundusid käes võõrad. Nagu polekski minu omad. Nagu ma neid esimest korda kasutaks. Imelik, kui ruttu inimene kohaneb uue olukorraga ja unustab vana.

Nüüd olen jälle Tallinnas paariks päevaks, et õppida. Homme saan vist lõpuks oma lestalisi ka vaatama.:D Järgmine nädal olen vast pikemalt Tartus, aga see eeldab läpaka kaasa vedamist. Ma pidin juba eile õhtul hulluks minema. Arvuti puudumine on muutunud nii ahistavaks. Ma ei tea, kuidas vanasti hakkama sain:D

Kogu aeg on vaja midagi netist vaadata või õppida või mõni kirjatöö ära saata, sest meie õppejõud ei võtagi enam käsikirjalisi töid vastu.

Ongi kõik. Sain jälle tühjaks räägitud end.

Ciao

Vana aasta läks ära ikka mitme suure pauguga

Happy new year! Happy new year! Happy new....

Ma tõesti loodan, et see aasta tuleb parem ja Pauksonite viimase vaimusünnitise kohaselt peaks ka kuni septembrini kõik muy bien olema, sest aasta lõpp oli ikka väga jube. Peale selle teise jama, kuulsin täna, et üks Katsi sõber oli end 31. detsembril koomasse sõitnud. Libe ja kiire auto koos. Hästi masendav õnnetus. Ma loodan, et temaga saab ikka kõik korda.

Tglt ma tahtsin rääkida ühest teisest asjast, mis mulle järsku meelde tuli seoses nende selgeltnägijatest naabritega. Selgeltnägijad või sensitiivid - on seal vahet!?

Tuli meelde, et tookord, kui neil külas käisin, siis küsisin midagi Indrekute kohta, et mis värk siis ikkagi nendega on, mille peale sain hunniku mitmeti mõistetavaid vastuseid, aga seda öeldi küll ja see kohutaski mind, et ma EI TOHI ise oma isa üles otsida. Ma ei mäleta enam nende põhjendusi, aga ma ei suuda sellega leppida ka, sest tundub, et tema ise minust väga puudust ei tunne, aga mina tahaks temaga siiski tuttavaks saada. Dilemma...

Homme on mul plaanis veel peale õppimise ja Katsi väikse sugulase ära vaatamise ja Tartusse minemise ka midagi hästi ilusat. Ma veel ei räägi, aga ma sain ühest saatest hea mõtte. Kui õnnestub, siis neljapäeval muljetan.

Soovige mulle edu eksamiks!

Mia

Ja ma mõtlen, kuni pea lõhkeb

Mis mul viga on?

Miks ma ei saa sinust üle ega ümber?

Miks on igal heal ka omad vead?

Nii palju mikse on veel...

Vähemalt ma ei nuta enam. Tegelt juba terve ööpäeva ei voola pisaraid. Nutab süda ja nutab hing ja mitte ainult eilse pärast. Kõige pärast. Sest ma olen nii nõrk tegelikult. Argpüks täielik. Ma kardan õnnelik olla teiste arvamuste pärast. Mul ei ole enam jõudu enda õnne eest seista. Loodetavasti see möödub. Sa ei loe seda. Ma olen üsna kindel. Aga mul on vaja see välja öelda. Sulle otse oleks isegi raskem, sest sa peaks teadma küll, kui halb ma EI ütlemises olen. See on üks lõputu mäng. Vahel veab ja teinekord jälle teen mina või teed sina vale liigutuse ja olemegi tagasi alguses.

Sa ütlesid mulle, et minu pärast lõikaksid küll veenid läbi. Mingis väärastunud dimensioonis, mis minus peitub, kutsub see esile meelitatud olemist. Nõmedasti kukkus välja see lause, aga ega ma sellisel kellaajal polegi paremaks võimeline. Anna andeks. Tegelikult ma ju ei taha, et sa nii teed. Ma ei taha, et keegi nii teeks. Millegipärast on mul valus, kui sul on valus. Vägagi valus. Kas see tähendab, et ma armastan sind?

Ma ei tea. Ma pole ju enam mingi titt, aga selle sõna tähendus on minu jaoks ikka veel võõras ja segane. See sõna tekitab minus aukartust. See tundub nii lõplik. Seepärast ma ei saagi aru inimestest, kes hakkavad kohe teistele rääkima, et armastavad neid ja msns nime taha südameid toppima. See on pigem esinemine. Võib-olla ongi teiste jaoks armastamine nii lihtne. Minu jaoks mitte.

Ma peaks praegu õiguse õpikusse süvenema, aga ma ei tee seda. Mul on ükskõik. Nii paljudest asjadest tegelt, aga mitte teiste arvamusest. Mitte SINU arvamusest. Praegu mängib listist mingi laul sõnadega: Don't go away, coz I need more time to make things right. Üsna minu mõte. Ma ei mäleta, mis lugugi see on, aga polegi oluline.

Tead, mis lugu mind veel päevi juba kummitab. Nelly Furtado - All good things come to an end. Ma polnud sellest kuulnudki enne kui sa selle saatsid. Kodus pole siiani kuulanud seda, aga millegipärast nüüd kuulen seda kogu aeg igal pool mujal. Millegipärast viib see mõtted alati sinule. See refrään muudkui kummitab... flames to dust, lovers to friends. Why do all good things come to an end?

Kui ma isegi teaks vastust sellele küsimusele... ma ikka veel ootan ja loodan, et äkki siiski pole nii. Äkki mõni hea asi püsib. Ma ni kartsin eile sind kaotada. Päriselt kaotada. Ma olen harjunud sinuga oma elus ja mulle meeldib nii. Teisiti ei tahakski. EI oskakski....

Aga rohkem ma ei areta siin täna teemasid. Liiga hale hakkab endast. Ja haletsemist ma tglt ei kannata.

Ööd!

Ja pisarad voolavad...

Kelle uusaasta veel vesiselt tuli?

Minu tuju rikkus täiesti ära Ragnar. Ta on saanud viimase aastaga nii kalliks inimeseks, et see, mida ta ütles, lihtsalt ajas nutma.

Ma ei hakka siin rääkima, mida ta ütles, sest see oleks tema privaatsuse rikkumine. Ütlen vaid, et ta üritas isale kätte maksta, aga ei mõelnud vist üldse sellele, palju ta sellega teistele haiget teeb.

Ma ehmatasin nii hullult, et lihtsalt istusin maas ja nutsin tükk aega. Lõpuks ajasin end ikka püsti, et viisakalt uus aasta vastu võtta, aga see juhtus nii vahetult enne südaööd, et ma ei suutnud rahuneda. Kõik mõtlesid, et kuna ma olin nii kaua kadunud, siis raudselt mul hakkas joomisest paha ja käisin öökimas. Neil oli veidi aega lõbus. Nii armas neist. Ma ei tahtnud ega saanud ju kõigile rääkida ka, mis mu tuju ära rikkus, aga suva sellest tujust. Tema on olulisem, aga ta, tobu, ei saa ise aru, mulle tundub.

Mina ei süüdista teda milleski, aga õudne oli see küll ja valus. Väga abitu tunne oli. Kui ta vähegi lähemal elaks, oleks ma otsekohe sinna tormanud, aga 80km ma ujuda ei jaksa ja raudselt poleks laeva peale uusaastaööl saanud, mitte et ma sõidugraafikut teaks. Niisiis püüdsin ennast väga täis juua, et unustada, aga asjatult. Ma jõin lõpuks 50/50 viinakokse ja viskit ja muid vastikuid jooke, aga peast ära seda ei saanud.

Kuigi mina teda ei süüdista, sest saan temast mõnes mõttes aru, olid kõik teised mu sõbrad, kellele ma rääkisin, mis viga on, väga vihased ja ütlesid, et ta on siuke jobu, et niimoodi esineb, sest ju nad said aru, et ta tegi mulle väga haiget sellega. Ma ainult loodan, et nüüd on kõik korras ja ta rohkem nii ei tee. Kui mitte enda, siis minu pärast, aga ma ei tea, kas ma olen piisavalt hea põhjus, piisavalt oluline. :(

Hetkel loodan, et olen. Ma ei tea, mida ma teeks, kui ta võtakski endalt elu. Kuidas ma edasi elaks? Ma hakkaks ennast süüdistama.

Kui kõik see välja arvata, siis aastavahetus läks päris hästi. Mul on lihtsalt väga head sõbrad.

Nüüd aga läheb hulluks õppimiseks jälle. Vaheaeg on läbi. Täna siiski viilin, sest ootame külalisi.

Bye