Käsitöömaal

Kas teie usute seda? Maria heegeldamas. Kui ei usu, pole ka viga, kuigi see on tõsi. Te poleks esimesed uskmatud:D

Aga lihtsalt ma olen jälle terve päeva raadiot kuulanud. Seekord parema ettevalmistusega. Eelmistekst kordadest ei mäleta midagi. Seekord võtsin endale eesmärgi, et kuulan ainult raadiot ja ei tee midagi muud selle ajal. Peale käsitöö. Seepärast käisingi hommikul lõnga ja heegelnõela ostmas. Ma ei suuda kuulata, kui mu käed midagi samal ajal ei tee. Kas ainult mul on nii? Ma keskendun nii palju paremini.

Teen omale kolmnurkrätikut. Peaaegu pool on valmis juba. Üllatavalt kaua võtab ikkagi aega. Aga küll ma valmis saan.

Eile oli natuke halb päev. Sain tööst lahti. Mind ei ole eluski lahti lastud ja sekeord põhimõtteliselt tehti seda. Mulle lasti edasi öelda, et minuga ei olda rahul ja ma mõtlen ja mõtlen ja ei saa aru, kuidas ma siis oleksin saanud parem olla? Ise lapse eest magama minna? Ise potti pissida? Paha tunne on sees. Panid mind endas kahtlema. Aga teised eelistavad mind teistele jälle. Seegi hea. Muidu ml oleks praegu totaalne egokriis.

Aga nüüd jooksen ka. Tahan veel ruudukesi heegeldada täna. Tahan näha, palju lõngast välja tuleb ja kas tuleb. Kui ei tule, siis ma ei tea, mis saab.

Kolm nädalat Tallinnast ära, aga tundub nagu kolm aastat. Või isegi viis...

Nii veider oli seekord koju minna. Absoluutselt kõik tänavad olid remondis. Mõnes kohas oli lausa liikluskorraldust püsivalt muudetud. Ja minu kodu juures on üks maja näiteks valmis saanud. Imelik, kui kiiresti muutused sünnivad. Imelik, tore ja jube korraga. That's all I wanted to say. Or most of it!

Tüdrukuteõhtud Reijoga/Arstitädi/Minu Katsu sünnipäevade lemmikmehed

Kõigepealt, H-M ja R-A kuulsid laupäeval pealt, kui Reijoa rääkisin. Kohe tekkis küsimusi ka. Rääkisin siis, et Reijo on minu sõber ja blabla. Järgmisel päeval aga H-M tuli küsima, et kas Reijo on minu poiss ja kas me käime koos jalutamas?:D Huvitav, kellega nad seda asja arutasid...

Aga jah... meil on juba väike traditsioon Reijoga aeg-ajalt võtta rumm koolaga ja naturaalsed näomaksid ette ning ajada smalltalki. Vahel räägime ka tõsiselt, aga see on alati tore. Seekord vaatasime veel dokfilmi lastest, kellel on lapsed. Tore oli.

Minu märjad käbid olid vahepeal peaaegu kõik ära kuivanud ja Reijo aitas mul niiskeid teistest välja sorteerida ning ladus kuivi ja puhtaid kotti. Mustad aga andis mulle harjamiseks. Ma tegelikult ka harjasid käbisid mullast puhtaks. No ei saa ju mullaseid kuuseehteid teha. Nad läheksid pahaks. Seda unustasin rääkida, et seletasin laste vanaemale ka ära, miks me käbisid korjasime ja varsti ta tuli rääkima, et tema korjas neid terve suve, sest valus oli peale astuda ja annab nüüd need mulle, kui ma tahan. Nii armas oli. Heategevus on nakkav.

Aga Reijo tegigi mulle ehetekarbi. Ilus on. Ja tal kulus selle tegemiseks nii palju aega, et mul on kergelt süümekad. Aga lahe on see, et see tehti mulle ja nüüd tahab ta oma naine ka üht. Tal veel ei ole. Muidugi, kallasin selle khoe rummi ja koolaga üle. Sai sisse õnnistatud. Nüüd on seal kerged plekid ja asi täitsa oma.

***
Räägin ruttu sellest ka, et käisin täna üle väga pika aja arsti juures tervisetõendit tegemas uute lubade jaoks. Ja ma pean vist uued prillid tegema. Ma olen 0,7 ühikut nägemist ära suutnud kaotada. Ma ei tea küll, kuhu, või mida see tähendab, aga see on fakt. Ja siis tuli välja, et ma ei ole lollakas, et oma valutava õla pärast vingun. Ta ei pakkunudki raviks soojendavat kreemi. Ma olen vist kuidagi liigese kinnituskohti kahjustanud ja õlast tehti pilti ja nüüd tuleb vist jälle see mõttetu elektriravi ja ravivõimlemine ja muu mull. Aga äkki seekord aitab? Põlve puhul käisin lihtsalt raha ära viimas ja lõpetasin ikka selles suures toas, kus on kärjemoodi lamp ja palju nuge.

***
Ja Katsu sünnast, mille kutset ma kätte ei saanudki, aga mõtlesin vist välja, kus ma sellest möödusin. üsna tore oli paljusid inimesi näha. enamik olid võõrad ja tuttavaid nägin paljusid täpselt aasta tagasi samas kohas viimati. Käisin oma uue kleidiga jälle ja kuna oli bailapidu, pandi meile lillevanikud kaela. Hõbedased, nii et ma olin ainus, kellele see tegelt ka sobis. Lahe!

Vahepeal sai veel nalja. Keegi tuli ja ma ei näinud, kes see oli. Raido hakaks kohe norima, et mõtle nüüd! Ise oleksid temaga eelmine aasta peaaegu maganud. Ma olen juba Raido huumorimeelega harjunud. Hakkasin siis peas läbi mõtlema võimalikke variante. Andrus? Ei. Ta oli juba kohal. Johnny? Palju tõenäolisem. Temaga vähemalt on ka kunagi midagi olnud. Mitte siiski eelmisel aastal, aga... Õige vastus ei tulnudki mulle pähe enne kui ta sisse astus. Jaan oli. Ninnunännu. Algul arvasin, et ta on mingi ülbik. Aga tegelt on tore ja kena ja häbelik. Nagu Andruski. Minu Katsu sünnipäevade lemmikmehed:D

Vetsuralli - see ei ole normaalne!

Pühapäeval peale tööd, helistas ema ja ütles, et ta tahab, et ma aitaksin tal vanu riideid Humanasse ära viia. Tahtis kapis ruumi teha. Muidugi, kui juba seal olime, siis oli vaja ka ringi vaadata. Ei tahaks kül seda tunnistada, aga minust hakkab vist ka vaikselt kaltsukainimene saama. Kümnekonna minutiga oli oma kätele kuhjanud sellise hunniku erinevaid kampsuneid, et müüja tuli appi ja viis mu riided kuhugi leti taha ära. Ta nägi, et mu käed enam palju rohkem ei kanna. Seal on üldse väga toredad müüjad. Nii mõneski teises kohas oleks müüja samas olukorras tulnud hoopis käskima asju tagasi panna, sest kabiini võib ju võtta kuni 3-4 asja. seal humanas sellist probleemi polnud.

Enne, kui sain riidei proovima hakata, tuli aga nii hull pissihäda peale, et tõmbusin näost punaseks ja kartsin, et lähen lõhki. Ja seal ei pidanud WC-d ka olema. Humana müüja siiski ütles, et neil on WC ja andis nõu turvalt võtit küsima minna. Turva ise oli selline mõnus vanaisa-tüüp, aga ta oli alles teist päeva tööl ega osanud mind aidata. Aga ju ma siis nägin ikka väga hädine välja, sest ta läks saali peale vanemmüüjat otsima ja kui sealt ka võtit ei sanaud, siis andis läbi raadiosaatja teisele turvale teada, et üks neiu tahab WC-sse. No ei ole ju mark, kui selline info sinu kohta mingil üldraadiosagedusel liigub. Aga tol hetkel oli mul suuremaid probleeme.

Varsti oli minuga tegelevaid turvasid juba kaks. Teine oli ka hästi abivalmis, aga ta ei osanud üldse eesti keelt. Siiski, organiseeris ta mind WC-sse. Aga arvake ära - see oli umbes. No nii umbes, et vett oli selle ääreni, kust vett tuleb. Ei läinud ma sinna midagi juurde lisama. Hullult kahju oli küll juba maha tõmmatud pükse uuesti üles tõmmata, aga no kraanikaussi ju ka poleks teinud.

Uus turva kuulas mu uue mure ära ja vedas mu kõrvale Olympic Casinosse. Enne veel aga kui vetsuukseni jõudsin, peeti mind kinni dokumendikontrolliks. No on tropid. Kuna ma olen kakskümmend, ei tohi ma pissida. Nii või??? Nende vabandus oli, et nad saavad trahvi. Oleks võinud sinna maha kükitada lihtsalt ja häda ära teha. Rahvast nagunii ei olnud. See on ebainimlik ju. Keelatud on mängurlus noortel. Miks ma ei tohiks korraks hädaolukorras vaid nende vetsu külastada? Igatahes, meid visati välja ja turva sai veel sõimata.

Nüüd, lõpuks, viidi mind töötajate vetsu. See oli kohe teise kõrval, aga võtit sai jälle uuest kohast. Ega minu jaoks ei tahetud toda väärteset loovutada, aga õiglus võitis. Mõtlesin küll, et äkki siis on ka selle kabiini pott korrast ära, aga vähemalt enne mind ei olnud ja pärastine ei huvita. Sorry küll, aga minu meelest peaks igas kaubandusettevõttes olema külastajatel tualetivõimalus. Huvitav, mida tarbijakaitse sellest arvaks? Võib-olla küsin järgi.

Lõpuks sain tagasi riidepoodi, kus kõik juba imestasid, kuhu ma jäin, ja muidugi tulin tagasi suurema riidehunnikuga, kui ema ära viis:D Aga ma olen raskelt rahul. Seekord sattusime heal päeval sinna.

Ma oskan, aga ma ei tea, kuidas seda teha...

H-Mi ja R-Aga saab ikka päris palju nalja ka, kui nad just parasjagu mu närvidest ei toitu, mida nad teevad suurema osa ajast. Te ei kujuta lihtsalt ette, milline terrorist üks kolmeaastane noormees olla võib. Ta küsib mult, kas ma olen peast segi? Ja ütleb oma õele: lollakas. Ja ähvardab mind hammustada ning pooleks lüüa. Kas teie ei tahaks endale sellist inglikest koju? Kusjuures, kui ähvardati vits tuppa tuua, siis ta näitas külma rahuga seina pole ja palus selle sinna äärde maha panna. Ma ei tea, kas ta üldse midagi kardab või miks ta pidevalt tüli norib. T kohtleb endast vanemaid inimesi kui teenijaid ja suudab kolm täiskasvanut korraga imekiiresti kõrvadest tuld välja purskama panna. Ma ei tea, kuidas ta selliseks saanud on. Õde ju ei ole.

Aga naljad:

Mina: R, kas sa pissile tahad?

R: kas sa oled peast segine või?

- siis ta ütles esmakordselt mulle nii ja kodus ei räägi nii keegi peale tema.

Vikerkaare joonistamisest rääkides...

Mina: M, kas sa oskad vikerkaart joonistada?

M: ei oska...

R: mina oskan, aga ma ei tea, kuidas seda teha.

Õues käbisid korjates sipelgapesa lähedalt...

Mina: sipelgad magavad talveund juba.

R (veidi hiljem): üks on üleval!

Magama mineku ajal...

Vanaema: R, mitu korda sind peab paluma? Kas sa oled mingi prints või?

R: ei taha ütleda!

Samas, M ähvardab lugeda kümneni ja selle aja jooksul peaks R magama minema...

M: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, kümmeteist, 12, 13, 14, 15, 16, 14, 16, ..., 80, 90. Ongi kolmeni loetud!

KM täna õhtul...

Emme tuleb varsti.

Emme tuleb varsti külla.

Lastega saab nalja. Selle vastu ei saa vaielda. Naeravad nad kindlasti palju rohkem kui täiskasvanud ja ka meie naerame nendega koos rohkem. Aga närve kulub ka hoolega.

Teate, mis veel naljakas on? Meile meeldib mängida koos mängu, kus nemad peaad mulle käsu peale erinevaid asju tooma. Ja see on nii imelik. Ütled neile näiteks, et too mulle midagi rohelist. Ja selle asemel, et kükitada maha ja võtta nina eest suvaline rohulible, võivad nad morni näoga terve aia läbi käia ja midagi rohelist otsida ning tulla tagasi, jonn suus, ning väita, et ei ole midagi rohelist. Igal juhul leitakse see alati palju kaugemalt, kui võimalik oleks.

Sel korral olime nendega kasulikud ka. Turvakodu palus korjata käbisid, mis kaunistatakse ära ja pannakse jõulude ajal heategevusmüüki. Me siis korjasime lastega. Terve kotitäie mullaseid käbindusi. Nii fun oli. Ja pärastpoole läksime lähedale parki liivahunnikusse kaugust hüppama. Appi, kuidas MINA kaifisin. Mul oli vähemalt sama fun kui meil. Ma ei teadnudki, et mulle tegelikult kaugushüpe meeldib. Asi ise on ju tore, aga lihtsalt ma ei hüppa eriti kaugele. See lend ise ja maandumine pehmesse liiva on need, mis mulle hea emotsiooni tekitavad. Kohe kaks päeva hüppasime lastega ja tassisime tuppa kaasa oi-oi kui palju liiva. Aga äge oli ju!!!

Postitustemaraton algab siit!

Ma pole vist ligi nädal aega siia midagi kirjutanud. Pole lihtsalt jõudnud. Kujutage ette, mul on mitme päeva e-mailidki üle lugemata. Lihtsalt, esimene pool nädalast oli kool ja siis neljapäeva ööst tänase õhtuni olen olnud praktiliselt kogu ärkvel olduda aja tööl või mõnda muud moodi hõivatud. Nelja päevaga sai 45 tundi tööd tehtud. See on ju tegelikult peaaegu kuue päeva jagu ja ma ei käi üldse püsikohaga tööl, isegi poole kohaga mitte, aga hull nädal oli. Vähemalt see katab veidi mu üle igasuguse piiri läinud kulutusi.

Teemad siis:
Miks ma vihkan hommikuid?
Männi pargi teema (vt eestpoolt ka)
Laste killud
Lastest "Too mulle" mängimas
Käbide korjamine ja harjamine
Tüdrukuteõhtud Reijoga
Laste arusaam Reijost
Ehetekarp
Hull shoppamine
Vetsuralli
Arstitädi juures käimine
Katus sünna (kellega väidetavalt magasin jne)
Kaugushüpe
Väikesed terroristid
Tänavate remont

Kõigest viisteist teemat on vaja lahti kirjutada. Never mind, ma pean ju vaid kella kaheksaks kooli jõudma ja mul on vaja veel homseks kõne kirjutada ning horoskoop sisse trükkida lehe jaoks. Aga see viimane on pure fun.

Eelmine nädal oli veel sellepoolest hull, et sain vaid kahel päeval ärgata hiljem kui kell seitse ja üks neist oli ka puhas juhus. Ärge saage valesti aru. Mul ei oleks hommikute vastu mitte midagi, kui nad õhtupoole oleksid. Lihtsalt, nii õudne on ärgata kella peale. Eriti, kui väljas on veel pime. Eriti, kui ei läinud juba õhtul kell üheksa magama, mida ma kunagi ei tee. Ja homme jätkan oma varaärkamise ülinõmedat traditsiooni. Ja neljapäeval ka. Aga kolmapäeval saan veidi kauem magada. Jee. Reedel sain ka 12ni magada, sest KM tegi oma elu magamiserekordi. Ta ärkas peale mind. Ma ärkasin telefoni peale. Seitsmenda kõne siis:D See ei ole minu süü(A)

Aga nüüd uus teema ja uus post. Nii saate ise valida, mis tundub huvitav ja võite osa mu juttu üle lasta, aga ärge seda mulle tunnistage eks.

Kallid vanemad! Palun ärge laske oma lastel kunagi ilma täiskasvanuta Männi parki minna!

Heihopsti! Mul on kümneid teemasid, millest tahaksin kohe rääkida, aga olulised asjad enne.

Hoiatan Mustamäe Männi pargi eest, sest nägin täna seal pealt midagi väga kohutavat. Mängisime seal KMiga. Tema tüütas mingeid veidi vanemaid vene poisse, kuni need teda juba füüsiliselt tagasi lükkama hakkasid ja siis meelitasin ta sealt eemale. Umbes samal ajal tuli poistekamba juurde keegi vanem noormees, nii 20ndate alguses, ma pakun.

Oletasin, et tegu oli kellegi vanema vennaga, sest nad kükitasid kõik ringis maha ja rääkisid omavahel millestki. Ma ei kuulnud ega saanud aru. Pargis oli ka kamp Eesti noori, nii 15-19 aastaseid, kõik jõid ja suitsetasid seal. Laiad lehed, noh. Olin nendest nagunii juba halval arvamusel, aga telefon oli tühi ja ei sanaud ka politseile näiteks väikest vihjet anda. Siis aga tõstsid nad enda väärtust minu silmis kõvasti.

Ühel hetkel nägin, kuidas nad röögatasid ennemainitud noormehe peale ja hakkasid talle järgi minema. Üsna kohe kuulsin ka vene poisikesi paaniliselt oma vanematele helistamas. Jutu sisu oli: nashi dengi... ushol... Minu vene keel pole just perfektne, aga siis sain ka aru, mida too noormees lastest tegelikult tahtis.

Nii suured kui väikesed poisid läksid talle järgi. Mõne aja pärast aga tulid suured tagasi. Läksin siis küsisin, et mis täpsemalt juhtus. Nemad olid aru saanud, et ta oli narkomaan ja võttis kellegi telefoni(d) ära. Ta lubas vist isegi umbmääraselt tagasi anda vms... Eesti kamp jälitas teda Sõpruse puiesteeni, aga see segane jooksis sõiduteele ja püüdis suvalisse autosse sisse murda, vist ebaõnnestunult. Aga seda kuuldes, oli mul nii hea meel, et minu auto uksed lähevad automaatselt lukku, kui süütevõti nullastmest edasi keeratud on. Ma vist ehmataks surnuks, kui keegi järsku ummiku minu autosse trügiks.

Pätt pääses kahjuks põgenema... Aga vanemad, palun. Männi park on väga toredaid mänguväljakuid täis, aga käige seal KOOS oma lastega, mitte ärge saatke neid üksi. Neist mängupüssidega sõda mänginud "kõvadest
meestest" said minutitega halisevad ja shokeeritud beebid, mis on ka antud olukorras täiesti normaalne. Kas teie tahate oma lastele samalaadseid kogemusi keset päeva pargis mängimise ajast? Täna läks ju veel väga hästi.

Eriti äge november tuleb

Täna käisime lõpuks Ace of Base'i ja Enrique pileteid ostmas. Sügelesime leti taga esimestena, kuni soovitud kauba kätte saime. Käisime veel Sandra tuttavale müüjale niikaua pele, kuni ta hüperkiiresti ligutama hakkas või midagi sinna poole... Teisiti lihtsalt oleksid tühjad pihud jäänud.

Mul on nii hea meel siiani. Tuju teeb veel paremaks hommikul nähtud bänner, mille kohaselt tuleb nädala pärast Uuno sünnipäevapeole Da Buzz. Arvake kolm korda, kas ma lähen või ei? Muidugi lähen! There is no other way. Siinkohal peaksin mainima... kena noor naine otsib omale sponsorit:D ei noh, nali naljaks, ma tõesti ei tea, kust raha juurde saada kõikide soovide täitmiseks ja vajalike asjade ostmiseks.

Ostsin täna veel midagi väga väärikat ja käisin Peedu eest emale kingitust valimas. Täpsustada kahjuks enne ülehomset ei saa. Aga pean mainima, et Tartu Hiina pood Riia tänaval on väga lahe ja neil on väga VÄGA hea müüja. Ta teab, kuidas kliente kohelda.

Tänasest päevast jäi vaid üks asi puudu. Kuna mu kapistange läks katki, vedelevad mu riided juba mitu päeva Katsi voodi peal. Ja ma ei tea, mida nendega teha. Käisin täna otsimas seda jublakat, millega asja parandada saaks, aga muidugi suuuuuuuuuurtes ehitus- ja mööblipoodides seda ei ole. Huvitav, kust ma siis veel otsima peaksin? Tõsiselt. Kui me Katsiga koos jälle Tartus eksisteerima hakkame, on jama. Tegelt peaks vist Joosepilt küsima, kust tema Katsi kapi jaoks need jublakad ostis.

Õhtu oli ka lahe. Tegin Pulleritsu tunni jaoks minu jaoks vägagi motiveerivat kodutööd. Pidime nimelt kahepoolse uudise jaoks maketi tegema. Ma armastan selliseid ülesandeid. Eks näis, palju Pullerits minu versiooni armastama hakkab. Äkki kingib mulle ka raamatu? Ma tahaksin vähemalt teada, mis raamat see selline oli, mille ta Marile eelmisel nädalal kinkis. Mulle sobiks väga hästi, kui ta mulle oma õpiku kingiks. Pidin ju raamatukogu oma tagasi andma ja müügil seda enam pole ja nüüd mul ongi homseks kohustuslik kirjandus lugemata. Ving ving. Äkki ta ei löö lamajat?

Millist arsti Sina eelistaksid?

Vaadates täna õhtul House MD neljanda hooaja esimesi osasid, kerkis minu pisikesse ja kohati imelikku pähe just see küsimus. Kui on ikka mingi meditsiiniline probleem, mitte ei otsi vabastust kehalisest või püüa hankida tervisetõendit miljonil erineval põhjusel, siis kumba eelistaksid sina - kas House'i sugust eriti s*ita iseloomuga geeniust või mõnda toredat vastava hariduse ja/või oskusteta meditsiinitöötajat?

Suhtumine ju maksab ka palju. Mina vist siiski eelistaksin House'i ja just nii, nagu ta on. See on fun ja ega ta siis paha pärast... Oma perearst on mul aga väga tore tädi, kes täidab rohkem sõbrannafunktsiooni ja väljastab lugematus koguses dokumente, kui otsib leidlikke lahendusi. Mõne arsti puhul aga ei saa ei üht ega teist, nii et mul on isegi hästi läinud. Aga teie arvamust oleks ka huvitav kuulda.

R2 võimuses

Hommikust! Minu kell näitab 6:58am ja olen JAH juba üleval. Müstiline? Minu meelest ka. Ma polegi vist kunagi varem sellisel kellaajal postitust kirjutanud. Täna aga algab mu hommik sellega.

Just algaski!

Mul on nimelt selline kodutöö, mille raames pean terve päeva kuulama ühte jutukeskset raadiot ja siis seda analüüsima. Spooky eks? Kusjuures R2 saatekava ei olnudki väga hirmutav. Eks näis, kuidas tegelikult on. Vahepeal on aga juhtunud palju asju, millest ma kirjutanud ei ole.

Alustan nendest, mis eelmine kord ütlemata ununesid. Nimelt, komplimentidest. vahelduseks "Sa oled märkimisväärselt ilus'atele" ja "Te olete nii kenad neiud, et olen teie pärast nõus jooma endale ette söödetud solki", sai reedel kuulda ka, et ma olen VEEL ilus ja et Mulle (mingile suvalisele vanaonule, kes Raekoja platsil vastu tuli) meeldivadki õudsad tüdrukud. Trükiviga ei olegi trükiviga vaid autori stiiliviga.

Päris lohutav oli kuulda peojärgsel hommikul kooli minnes, et onule meeldivad minusugused õudsad tüdrukud või, et olles kaotanud juba oma nooruse, on mul oht kaotada varsti ka oma ilu.

See aga ei sundinud mind veel järgmist õhtut kodus veetma. Käisime Lauraga Zavoodi avastamas ja polnud üdlse nii õudne koht, kui ma lootsin. Mulle tekitatud eelarvamused ei vastanud üldse tõele. Ma tean, et olen tunduvalt hullemates kohtades käinud, aga praegu ei tule kahjuks ükski meelde.

Zavoodis sai siis töö jaoks kokteile testitud ja ka ise veidi lõbutsetud. Seal tuli siis ka see teine kompliment ära. põhiliselt kasutasin aga nädalavahetust välja magamiseks.

Üks halb asi juhtus ka. Nimelt, mu kapi stange kukkuski lõpuks alla ja nüüd on suurem enamus mu riietest laiali Katsi voodi peal. Neid lihtsalt ei ole hetkel kuhugi panna. Nii et on hea, et Kats on Tallinnas.

Üks-kaks ülihead uudist ka. Kas te kujutate ette, et nii lühikese etteteatamisega ja kahepäevase vahega tulevad Eestisse kontserti andma Enrique Iglesias ja minu lapsepõlve ning not-so-lapsepõlve lemmikband Ace of Base. No ei ole võimalik, et ma kasvõi ühele neist minema jätaks. Ma ei ole aastaid tahtnud minna ühelegi kontserdile niiväga kui nüüd neile kahele. Ma sain luba kasuisalt laenulubaduse. Veel ei ole ühtki ideed selle tagasimaksmise kohta, aga usun, et saan kaks kordumatut elamust. Aga tagasi maksta ma kavatsen. Asi sai siski vormistatud kui laen ja mul ei ole kombeks igavesi laene võtta. Andmine on pigem rohkem minu teema. Näiteks Sandraga ei suuda me enam ammu oma rahaasju eraldada. Peaks vist kohe ühisarve tegema vms:D

Igatahes, kes veel neile kontsertidele tulemas on? Lähen homme hommikul esimese asjana pileteid ostma. Võiks nagu tuttavatega ühes naabruses istuda. Aga nüüd soovige mulle head raadiokuulamist eks. Ciao!

Te ei tea, KUI tubli ma eile olin. Ruubikukuubiku seiklused jätkuvad

Üleüldse oli hästi sisukas päev.

Algas öise kodulehe tegemisega, jätkus kella kaheksase Pulleritsu loenguga - ühegi teise loengu pärast ma ennast nii vara välja ei veaks ja sel nädalal lausa kaks korda järjest. Siis magasin poolteist tundi ja läksin praktiliselt õppimata stilistika kontrolltööd tegema. Hirmus oli. Tegelikult ka!

Töö tehtud, läksime Sandraga Creppe'i, kus ma ei olnudki varem käinud, sõime kõhu pannkooke täis ja siis pidime tema soovil korraks Abakhanist läbi minema. Tegin seal isegi paar kasulikku ostu, üks ägedam kui teised. Nimelt, jäi mulle jalgu tükk kuldset riiet ja peas hakkas keerlema pilt kleidist. Hiljem sai küll veidi teistsugune hõbedakarva kangas ostetud, aga mõte jäi alles.

Ma pole kunagi õmmelnud väljaspool käsitöö tundi ja sellest viimasest korrast on ka juba mitu head aastat möödas, kui nõela ja niiti käes hoidsin. Nüüd aga tegin omale ühe pika päevaga ja ilma igasuguse lõiketa imeilusa kleidi, mis ka eile õhtul sisse kantud sai.

Ma vihkan õmblemist ja mind paremini tundvad inimesed vast teavad seda, aga võib-olla ei tea ka. Eile aga veetsin kaheksa tundi riide peal ringi aeledes, lõikudes ja traageldades. Kusjuures, valesti läks minimaalselt. Veidi olen tänu vlgu ka Sandrale, kes mu traageldise lõpuks masina peal kümne minutiga koku õmbles, sest mina kardan õmblusmasinaid. Aga ma olen nii uhke enda üle hetkel. Luban, et panen selle posti juurde pildi ka, kui need lõpuks arvutisse tõmmatud saan. Aga mu ema unustas mulle USB juhtme kaasa anda. Kui kellelgi vedeleb Tartus Canoni digikaamerale sobiv USB juhe, siis laenaksin seda hea meelega korraks.

Öö jäi jälle praktiliselt vahele. Pidime minema Katriniga trenist ja Sandra õe Lauraga Tannu kontserdile Illusiooni ja ühtlasi tegema enda kokteiliretseptide kõrvale jookidest pilte.

Aga enne veel tegime midagi lahedat. Laura ostis omale Tarot' kaardid ja ennustas meile. Kuigi ta on veel väga algaja, oli õudne, kui pihta kaardid läksid. Me pidime küsima ühe küsimuse ja siis tõmbama pimesi seitse kaarti. Võib-olla käib see ainult suhteid puudutavate küsimuste kohta nii, aga ma ei tea.

Igatahes, tõmbasime ära, Laura keeras kaardid ümber ja luges meile oma õpikust, mida need tähendavad. Sandra sai hunniku roosasid kaarte Iiroga seoses. Roosa all mõtlen siis ülipositiivseid. Oli ka märke hetkel valitsevast segadusest, aga neil siiski paistab tulevikku olevat.

Mina küsisin midagi, mis mind ennast väga huvitab. Nimelt, mis saab edasi minust ja Ragnarist. Sest ma ise tõesti ei kujuta ette. Ja see, mis välja tuli, oli tõsiselt shokeeriv. Mõned asjad olid muidugi minu jaoks muigama panevalt iseenesest mõistetavad. Näiteks see, kui Laura ütles, et tavaliselt tulevad välja naisel mõni kuninganna ja mehel mõni kuningas kui nende esindajad ja meil polnud kahe peale mitte ühtegi. Aga meie suhte juures pole kunagi olnudki midagi tavalist.

Ta ladus kolm kaarti, mis puudutavad mind; kolm, mis puudutavad teda ja ühe, mis on meie ühiseks nimetajaks. Viimane oligi kõige shokeerivam. Too kaart tähistas vaidlusi, agressiooni ja salvamisi. Iga teine ehmataks vist selle peale, aga see on ju nii meie teema. Täpselt nii me käitumegi üksteisega, kui me just parajasti hoopis ühel meelel ei ole.

Edasi tuli esimene minu kaart, mis tähendas uut algust või suhete katkestamist ja minu meelest me olemegi hetkel täpselt sealmaal. Või vähemalt mina olen. Viimane kord, kui rääkisime, jäi mul jälle paha tunne sisse ja otsustasin, et mina ise temaga enam rääkima ei hakka. Kui tema lõpuks võtab aega minu jaoks, siis räägime, aga ma ei ole mitte üheski mõttes ega ühelgi tingimusel taustaviiul. Ja tema julges mulle rääkida protsentidest, kuidas ta hetkel minu ja kahe teise tüdruku vahel ennast jagas. See polegi oluline, et teised olid tüdrukud. Jagamisemõment on see, mis mulle ei meeldi. Kui ei osata ennast jagada nii, et kõigile jätkuks ja kõigil oleks hea, siis ei tuleks üldse jagada.

Siis tuli esimene tema kaart - pettus. Minu jaoks oli see pettumus, sest meie suhtes on juba olnud nii palju pettust ja ta lubas mulle, et ei iialgi enam ei mingeid valesid. Ise ta läheb iga kord nii ägedaks, kui arvab, et süüdistan teda valetamises. Mind teeb see kaart kurvaks, sest mulle ei meeldi pettuse tähe all elada. Samas, ikka veel olid kaardid hirmuäratavalt tõesed. Sellest sai isegi Sandra kui kõrvaltvaataja aru.

Järgmine kaart oli jälle mulle ning tähendas uut võimalust või armastust. Huvitav, kas see tähendab, et pean temaga otsast alustama või kellegi teisega? Viimane oleks kindlasti lihtsam variant, aga kas ka parem? Kas ta hullem saaks olla? Ma ei tea ise vastust neile küsimustele:(

R-i teine kaart näitas valmidust uueks, küpsemaks armastuseks. Jälle ma ei tea, kas see teine ring puudutab meid kahte koos või eraldi. Võib-olla tähendab see, et liigume mõlemad edasi kaasa võetud kogemustest õpetust saanuna?

Minu viimane kaart oli Raskuste ületamine. Mulle väga meeldiks see, kui me suudaksime kõigest üle olla ja mingil moel paremini edasi funktsioneerida. Ma ei eelda siinkohal üldse armastussuhet. Meil on hoopis midagi muud, defineerimatut. Tema armastab mind. Hoopis teistmoodi kui teised. Mina ei tea, mida tema minu jaoks tähendab, aga selge on see, et väga palju.

Tema viimane kaart rääkis soodsast võimalusest rahuks ja leppimiseks. Like how good is that? Ma olen õnnelik, kui me saame hästi läbi ja temaga on kõik korras. Muidugi peab mu endaga ka kõik hästi olema. Aga ma tunnen temast nii puudust, kui ta on nii õnnelik kusagil mujal kellegi teisega kes-teab-mida tehes nii, et mina isegi ei tea, mis tema elus toimub. Ja samas, ma armastan temaga rääkimist.

Kui te nüüd midagi aru ei saanud, siis palun vabandust. Minu jaoks moodustab see kõik terviku ja ma ei pruugi tähele panna lünki oma tekstis ja seega ka teie teadmistes. Aga mul oli vaja see enda jaoks kirja panna. Talle tahaksin ka rääkida neist kaartidest. Aga defineerimise jätaksin talle endale.

Aga õhtu läks ju veel edasi. Läksimegi kolmekesi Illusiooni - mina esmakordselt ja see ei avaldanud küll mingit erilist muljet - ning jätsime Sandra ja Riinu magama. Aga kõik ei länidu nii nagu plaanitud. Meid ei lubatud digikaga sisse, aga meie põhieesmärk oligi teha fotosid õigetest jookidest. Tannu oli lihtsalt boonus. Positiivne kõrvalliin. Asi lahenes nii, et Laura läks koju magama, minu digikas koos temaga, ja meie jäime Katriniga jooma, tantsima ja Tannut ootama.

Jõin peale kaheksandat klassi esimest korda tequila shot'e ja muidugi rummi koolaga. Siis oli see aeg, kui hängisime Biksu klassivendadega mängides ukakat, pudelit ja puistades kodus baarikappe, et näha mis ühe või teise vedeliku joomine endaga kaasa toob. Midagi ei toonud, aga mulle päris meeldis.

Alles hiljem hirmutati mind ära nii oma tuttavate kui linnalegendide poolt, et tequila on nii ohtlik kraam, et kui üks shot ei tee midagi, siis teine kammib täiesti segi ja paneb hommikul soovima, et ma poleks sündinudki. Niisiis, neid juues oli paras värin sees. Jõingi kaks tükki ära. Ja kumbagi ei juhtunud. Täis jäin väheke ja avaldasime oma ühe lonksuga põhjani stiiliga mingitele meestele muljet, aga midagi hullu ei olnud. WC-s käisin vähem kui tavaliselt. Peangi vist hakkama investeerima väikestesse aga kangetesse jookidesse.

Oma üllatuseks nägin klubis Gethet ja Ingvarit. Viimane tegi meile palju nalja ja esimene ei jätnud mingit muljet. No mida tahta, kui pole üle aasta näinud ega suhelnud ja siis juhuslikult kokku põrgates küsitakse mult tere ütlemise peale, kus Kadrian on selle asemel, et küsida näiteks, kuidas MUL läheb. Ei ole armukade. Lihtsalt ootasin mingit viisakust, aga oligi loll ootus. Vähemalt selle inimese suhtes. Ega me pikemalt rääkinudki. Ei põe ka. Polekski vist eriti millestki rääkida olnud.

Hommikuks ootasin tuumapohmelli, olenemata sellest, et mul pole kunagi isegi pisikest pohmelli olnud. Vist. Ma pole päris kindel, kas võin üht talvist kerget peavalu pohmaka kraesse kirjutada või mitte. Aga arvestades tequila ja võimatult täis planeeritud hommikuga, võis arvata, et on ideaalne aeg pohmelli jaoks. Meelega ei joonud ka öösel koju jõudes Hapsi ega isegi mitte vett. Tahtsin täisvärki, tuld ja pauku.

Sain ma jee. Ka hommikul oli elu lill. Loeng Sildami ja Kaggega oli väga äge. Ja kummi-rühmatöö, nagu Sandra ütleb, läks ka üllatavalt libedalt ning siis sai justkui möödaminnes käidud turvakodus oma nunnusid vaatamas ja nendega savist kilpkonni voolimas. Katrin tahtis minuga kaasa tulla ja praeguse seisuga tahab vist veel tulla. Lapsed tulid mulel juba ukse peal vastu, et mind kallistada ja oma toimetusi vaatama viia. Ma olen popp seal:D Lõpuks nad ei tahtnudki minust lahti lasta. Alles lubaduse peale tagasi tulla, võisin ära minna. Ja ka emad juba arvestavad minu abiga laste hoidmisel ja kurvastavad, kui mull ei sobi ajad, kui neil vaja on. Eks ma aitan, palju jaksan. Naljakas, et seal ma ei võta selle eest üldse raha ja tavaelus teenin sama asja pealt korralikku palka.

Nüüd aga on kõva plaan magama minna ja te katsuge vaid mind segada.

Ruubikukuubik olen sellepärast, et minul on väga mitu tahku. Kellel ei oleks, eks:P Mul on ka!

Veel avastasin Meelisega vesteldes, et minst saaks hea armuke ja kehv abikaasa ning, et avastus kui selline on ühepoolne asi. Subjektile on see üllatus või ehmatus ja ebateadlik värk, mis juhub vaid avatud oleku korral. Küll ma olen tark!

Ja siis veel küsimus: kas on olemas selline asi nagu pressiteate-pimedus? Aga miks mitte, kui on olemas reklaamipimedus? Ma arvan, et mina põen mõlemat.

Kepsuta edasi, sa sukkpükstes lehm!

See on tänase päeva parim nali. Vaatasime Open Seasonit ja naersime pisarateni. Nüüd hakkan teid kõiki selle väljendiga vajadusel solvama:D

Ma olen nii väsinud, et see tuleb küll harukordselt lühike post.

Presentatsioon läks üllatavalt hästi.
ITimeest ei saa minust ikka või vähemalt kodulehekülgede tegijat.
Kiirkohtingutele ka ei jõudnud.
Ette planeerimata filmiõhtu oli fun.
Viie tunni pärast algab kool!

Tsau!

Täna aeg seisab

Vähemalt Metroos. Seal on hiiglaslik seinakell. Sõna otseses mõttes seina peal on numbrid ja seierid - kell noh. Aga täna seiereid ei olnud. Järeldus: aeg seisab.

Muidu oli ka tore päev. Käisime fotograafi juures Sandra piltide järel ja siis läksime neid tagasi viima, sest piltide peal oli mingi teine sarnane blond. Huvitav, kas tema sai Sandra pildid? Sest Sandra oma pilte seal polnudki.

Seejärel läksin oma ühiskondlikku kohustust ja rõõmu täitma/saama. Laste turvakodusse. See on alati nii kurb ja tore korraga. Ei olnud tänanegi päev erandiks. Jälle uued lapsed, jälle uued rõõmud ja mured. Nad rääkisid möödaminnes ja täiesti neutraalsel toonil, et on seal, sest nende ema joob jälle või siis isa on vangis ja ema pani teadmata suunas üle piiri ajama ja jättis lapsed üksi koju. Täiesti vastutustundetud vanemad ja üllatavalt normaalsed lapsed. Üldse mitte p*rse kukkunud isendid.

Mängisime koos ja maalisime. Unustasin kõik mulle kingitud pildid maha, kahjuks. endal oli ka väga tore. Kokku möödus seal väikese pausiga kaheksa tundi ja ma oleksin kauemakski jäänud, kui Sandra poleks koju kibelenud. Nüüd ta kindlasti mõtleb, et oleks targem olnud sinna jäädagi, et vältida tõele näkku vaatamist, aga juba on hilja ja halvad uudised jõudsid kohale. Aga võib-olla ei olnudki need tegelikult halvad?

Kindlasti aga oli halb täna tarbitud suur rämpstoidu kogus.

P.S. Luguge üle-eelmist postitust koos kommentaaridega ja öelge, kas Andu on siga või on tal midagi viga? See ei saa ju heatahtlikult öeldud olla!

Titalakkuja

Mina ka! Mina ka! Sest teisiti lihtsalt ei saa.

Mul oli väga tore nädalavahetus, kulukas, aga tore.

Käisin Sami sünnipäeval ja ta on tõeliselt fantastiline tegelane. Ühe-aastaselt on ta paljudest omavanustest arengu poolest peajagu üle. Ja siin räägib keegi, kel on kogemusi ikka päääääääris mitme lapsega, eks.

Nimelt, ta joob vabalt ja hea meelega tassist, matkib teisi, leiab seoseid, vastab küsimustele sõnadega, annab sooviavaldatele musi jms. Kinkisime talle vurri ja tal läks vaid hetk aega, et aru saada, kuidas see toimib ning järgi teha. Ja armas on ta ka. Peale musitamise kombe, andis ta mulle oma kõrsikust ampsu.

Sel nädalavahetusel oligi ta suuresti minu laps. Mehed norisid küll, et talle sobivad kõik, kellel on tissid, aga nad olid lihtsalt kadedad mu peale:D Laps tuli vabatahtlikult isegi ema sülest minu juurde. Ju ma tundusin turvaline. Ta ei võõrastanud üldse ega virisenud, kuigi püsis poole ööni ärkvel ja pidi väga väsinud lõpuks olema. Aga mitte üht piiksu ei tulnud tema suust. Ma jumaldan seda tibu.

Esimese ööpäeva veetsingi Kati juures, kus ajasime kõigil keerutava tantsija testiga juhet kokku ning nautusime Nigeli taevalikult teravat karrit. Teisel päeval aga nägin korraks ära Vahuri ja siis andsin ennast Svea kätesse.

Koos rallisime jälle poll ilma läbi. Pidin ta isa autoga sõitma. Väga õudne oli. Manuaal ei ole üldse enam minu jaoks ja see auto veel keeldus minu soovi peale käiku ka vahetamast. Ta tahtis seda oma tingimustel teha ja siin ma ei mõtle vaid siduri alla vajutamist. Ühesõnaga, sai kõvasti gaasitatud ja korra masin ka välja suretatud.

Õhtu veetsime erinevate narkosõprade seltskonnas, kes küll sel korral midagi ebaseaduslikku ei teinud, aga mulle ei meeldi, et nad sellesse kõigesse nii soojalt suhtuvad. Alari ja Aimariga oli tore. Mingi Roman oli aga täiega nõme tüüp. Ta julges mulle öelda, et mul on igav elu, sest ma ei suitseta ega tee narkot. Rääkimata sellest, et ta ei oska öelda tere/head aega ning neiule ükse avamise asemel astub esimesena sisse. temperamendi poolest meenutab ta mulle Ragnarit ja kena on ta ka, aga ma ei kujuta küll ette, et Ragnar selline mats olla võiks.

Aivarit nägin ka üsna korraks, mis on alati tore. Ta on lihtsalt nii tore inimene, kuigi väga vaikne. See teeb tema tundmaõppimise keeruliseks. Ja tantsida sain ja tõelise Whiskasi kiisuga sain mängida. Mõlemad ööd jäid vahele ja said päevasel ajal osaliselt järgi tehtud. Hetkel aga olen ikkagi laip.

Täna pidin ju jõudma veel oma esimesse latino-trenni ja Iiro sünnipäevale. Mõlemad olid lahedad. Aga nüüd tahaksin küll veel pikalt magada. Ma lähengi ja üritan.

Ei jaksa enam halva tujuga elada

Ja seekord ei aita isegi shoppamine. Viimastesse päevadesse on mahtunud mitu-mitu kodutööd, üks hõõgveini ja Aliasega õhtu Karini pool, uue sügismantli ost, paar ägedat koolipäeva (uskuge või ei, aga olen sel nädalal vaid kahest tunnist puudunud), metsin väsinus ja pinge, pidevad jamad mp3-mängijaga ja teist korda jalas oleva kinga purunemine. Lisaks veel trennist sinised ja deformeerunud põlved, mis tühistavad igasugused seelikukandmise mõtted ja kulud põlvekaitsetele. Lõpptulemus on see, et mul on elamisraha jäänud nädala lõpuni alla saja krooni ja närvid läbi lõpututest ootamatutest kulutustest. See, kes ütles, et raha ei ole oluline, elas vist küll teises maailmas. Minu elu mõjutab raha omamine ja mitte omamine väga palju.

Head asjad on need, et jõudsin sel nädalal kolm päeva järjest lausa trenni ja homme lähen Viru-Jaagupisse Sami sünnipäevale. Tibu saab juba ühe aastaseks ja vast näen peale tema ka paljusid sõpru-tuttavaid.

Veel sai selgeks, et Pilates ja jooga ei ole küll minu alad. Nii õudne oli see pealesunnitud hingamine kellegi teise rütmis. No ei ole fun, kui oled just välja hinganud ja kohe käsitakse uuesti välja hingata ja füüsiliselt oli ka üsna raske. Kokku andsid need kaks tingimust tulemuse, et mul hakkas üsna paha. No nii paha kohe, et tekkis soov poole trenni pealt ära tulla, aga jäin, sest tahtsin näha, millega see pull lõpeb. Ainult see oli hea, et lihased said korraliku koormuse üsna rahulikus tempos. Aga arvan, et kui ma muja peaksin lihastrenni tegema, siis eelistaksin Body-trenni, mis peaks olema enam-vähem sama asi oma hingamistempos.

Ja rahamured ei jäta järele. Kui ka peaks juhtuma, et ma sel nädalal nälga ei sure või Jaagupis lihtsalt piinlikku olukorda ei satu, sest kaardil pole raha, siis rahul ei saa ma ikka olla.

Ma unistan juba nii kaua uutest nahast iluuiskudest ja need on kõik ikka vähemalt tuhat krooni, mida mul hetkel ei ole, loomulikult. Mul pole isegi nii palju raha, et ma raatsiks bussiga sõita, olenemata sellest, et käin koolis ja tööl ja vanemad toetavad. Igatahes, sain tavalisest miinimumist umbes kolm korda odavama pakkumise ja ma nii tahaksin neid, aga... nutma ajab, peaaegu.

Ja siis varsti tuleb uus telefoniarve ning Tallinnasse minek ja ema sünnipäev, millega on küll enam-vähem korras kõik ja Iiro sünnipäev ja võib-olla kursapidu ja juuksuriaeg, mida ma juba tühistada plaanin. Rääkimata sellest, et tuleb kingad ära parandada, kui neid enne kevadet veel kanda tahan ja akud+laadija osta ka AAA suurusele ja kindlasti tuleb neid kulusid veel. Kurb, sest raha ei ole tõesti maailma tähtsaim asi, aga ilma selleta on võimatu elada ja MA EI HAKKA ELUILMASKI KEEDUKARTULEID PALJALT SÖÖMA!

Okey... nüüd ma ei saa enam paar päeva viriseda, sest lähen maale ära. Äkki on seal elu odavam? Muidu pean vist küll kellelegi orjaks minema.

Miks? Sest ma pean alles viie ja poole tunni pärast ärkama

Kellegi Eeva blogist pärit. P.S. Tal on ägedad vastusd ka. Vähemalt vastamise stiil.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Ei vist, aga mu kodus kapi otsas istub ahv Mihkel, kes sai nime minu potentsiaalse kaksikvenna järgi.


2. Millal viimati nutsid?
Eelmisel kolmapäeval, aga need olid naerupisarad. Üllatavalt ammu pole päriselt nutnud. Mitte, et ma kurdaks.


3. Kas sulle meeldib su käekiri?
JAH! Ma täidaksin teie kõigi päevikud hea meelega ära. Ja kirjutaksin aadressid käsitsi ümbrikutele, et postitöötajatel ka hea päev oleks.


4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Spagetid kana ja hiina magushapu kastmega hetkel.


5. Kas sul on lapsi?
Palju, aga mitte igapäevaselt.


6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Ma ei tea, kas pärismina tahaks teist mind endale sõbraks. Hoopis selles on küsimus.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Mõne meelest liigagi tihti, aga mulle meeldib.


8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei olnud mõtet.


9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Jah. Ja lennuksit hüppaksin ka alla. Ja laskuksin sirgelt mäeküljelt uuesti, kui võimalust pakutaks.


10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Shokolaadiga, aga hetkel eelistan maasika-shokolaadi müslit.


11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Siis, kui nad muidu ära ei tule.


12. Kas pead end tugevaks?
Ei. Aga ma töötan selle nimel. Pidevalt ja mitte alati planeeritult, aga paljud asjad tuleb üle elada lihtsalt ja keegi ei küsi, kas sa tahad.


13. Milline on su lemmikjäätis?
Lagritsa, kommi, piparmündi, shokolaadi, koogi või küpsise. Jäätisegurmaan olen:D


14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Kehakuju ja siis silmi ja kõik muu jääbki taustale tavaliselt. Ma oleksin väga halb kohtutunnistaja.


15. Roosa või punane?
Roosa

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
See, et ma ei oska inimesi tegelikult lugeda.


17. Mida igatsed kõige rohkem?
Vastus on keda?


18. Kas loodad, et keegi selle ankeedi küsimustele enda blogis vastab?
Jah.


19. Mis värvi pükse ja sokke hetkel kannad?
Sinised teksad ja kollased kirssidega sokid.


20. Mida viimati sõid?
metroo kanavõileiba.


21. Mida hetkel kuulad?
Arvuti jahutussüsteemi ja kella tiksumist.


22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Türkiis


23. Lemmiklõhn?
Salvador Dali Eau de Rubylips


24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Sandraga


25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Mis iganes viie minutiga peale uudiseid tuleb.


26. Su juuksevärv?
See on sulle, Meelis. Et sa ei unustaks:D MAASIKABLOND


27. Su silmade värv?
Roheline/tumepruun


28. Kas kannad kontaktläätseid?
Ei


29. Lemmiktoit?
Puudub


30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Kindlasti mitte õudukas.


31. Mis filmi viimati vaatasid?
Spirited away


32. Mis värvi särki hetkel kannad?
Lillatriibuline dzemper on.


33. Suvi või talv?
Suvi


34. Kallistused või suudlused?
Kas mõlemaid ei saaks?


35. Lemmikmagustoit?
Kräsupea


36. Mis raamatut hetkel loed?
Dale Carnegie "Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi?"


37. Mida su hiirematt kujutab?
Mul ei ole hiirtki siin ja teisel arvutil pole aegade algusest peale seda vaja olnud. Tihti aga on selleks mõni vana ajaleht.


38. Mida viimati telekast vaatasid?
Vapraid ja ilusaid õppimise kõrvalt:D Põnev osa oli. Brooke ja Ridge on JÄLLE koos:D


39. Lemmikheli?
Padukas asfaldil


40. Rolling Stones või The Beatles
Imagine ja Happy Xmas. Rollingilt ei tea ühtki lugugi peast.


41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Itaalia


42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
You tell me


43. Kus sa sündisid?
Rongis/Pelgulinna sünnitusmajas


44. Kui palju kommentaare sissekandele ootad?
Enam ei oota. Aga tore on lugeda, kui mõni tuleb.


45. Kes kõige tõenäolisemalt kommenteerib?
Maria

Balti jaama tuvitädi

Täna on olnud üsna huvitav päev. Kuigi on olnud mitmeid toredaid momente, on päeva märksõnadeks rahutus hinges.

Tänasest päevast olen veetnud väga suure osa ärkvel. päeva esimesed tunnid veetsin juba teist korda järjest Sandrale ja Iirole kosjamoori mängides ja sain sealt midagi tagasi ka. Peale maamehe naja ja kõrvaharke puudutava äriidee.

Ma sain objektiivselt inimeselt hinnangu endale ja see on hea. Väga huvitav on kuulda hästi teisi inimesi tundva inimese kriitikat ja kiitust. Sain teada, et võin jätta jah kurja mulje. Ja enesekindla. Ja minu silmis pidi pidevalt olema mõistetamatu kurb pilk, nagu tahaksin kusagil mujal olla, mis kaob kohe, kui mu tähelepanu millekski muuks vaja on koondada. See viimane oli mulle kõige suurem üllatus. Olete oodatud ka sõna võtma sellel teemal. Tahaksin väga teada isegi, milles asi ja kas see tundus vaid Iirole nii.

Samal ajal rääkisin ka Ragnariga, mis on alati emotsionaalselt väga kurnav. Tihti see annab midagi juurde, aga täna pigem võtab ära. Ma ei saa temast täielikult vist küll kunagi aru. Ma ei tea, kuidas võib rääkida kahel järjestikusel päeval nii kardinaalselt erinevat juttu. Ma ei tea, kuidas saab nii lollakas ja armas korraga olla. Ja ma ei saa aru, miks ma ei suuda kõike lõpetada või kas ma tahangi.

Ja siis tuli hommik. Käisin teist päeva jutti K-Mi hoidmas üle mitme nädala. Täna oli toredam ja sisukam päev, kui eile. Ja kui eile tahtis ta mulle Liisi öelda, siis täna öeldi emme:) Käisime temaga Kristiines kindaid ostmas ja tegime pikema peatuse loomapoes, kus parasjagu puure puhastati. Ta paistab loomadega palju parmeini läbi saavat kui inimestega. Mul on lihtsalt hea meel, kui ta tunneb ennast kellegigi seltsis mugavalt.

Teine pikk peatus oli muidugi arvutimängude leti ääres, aga nii imelik kui see ka pole, tulime sealt paljakäsi tagasi. Veel kiire peatus loomapoes ja siis läksime tagasi Balti jaama, et sealt kaudu koju minna. Enne veel aga käisime ostsime pika saia ja algatasime tuvide toitmise trendi. Üsna varsti peale meid tulid sealseid tuvisid ka teised inimesed toitma. Lapsel oli lõbus ja mul oli lõbus ja mul on tõesti kama, mida teised meist mõtlesid või rääkisid.

Pärast tegime veel lehesõda kodutänaval ning esimest korda kuulsin, kuidas ta ei taha tuppa minna. Läksimegi siis tagasi tema maja olematusse hoovi kasside ja lehtedega mängima. Päeva naljadele lisandusid veel tema ütlused: "Must kass. Tule aita!" - ta tahtis kännu peale ronida ja küsis eksperdi nõu.

Norisin teda, kui ta lõpuks kännule sai, et kas ta on nüüd kännukuningas ja sain eitava vastuse. Ta ei osanud öelda ka, kes ta siis on. Küsisin, et kas ta on K-M ja sain jaatava vastuse. Siis küsisin, kas ta poiss ka on. Vastati: "Olgu!"

Siis aga tagastasin lapse emale ja tormasin otse bussijaama, et trenni jõuda. Jõudsin ma jee. Sain minuti pealt õigele bussile ja Tartus liiklemine võttis nii vähe aega, et jõudsin veel toa ära koristada enne, kui trenni minema pidin. Ja siis sain ebameeldiva shoki juba teist korda sel nädalal. Seekord ei olnud trenn ära jäänud, vaid, nagu hiljem selgus, tund aega ettepoole tõstetud. No ei olnud fun. Mul pole enam aimugi, kuidas ma 12 korda selles kuus trennis käia jõuan, isegi siis, kui kõik plaanikohased trennid toimuvad. Nagu mul niigi probleemne kuu poleks. See nädal tõotab jälle hullumeelne tulla.

Marie Tammik raporteerib

Mul on jälle kolm kirjeldamata päeva ja ööd seljataga. Aga nii ju ei saa või mis?:D Kohe hakkan kirjeldama. Mul on sõltuvus, ma tean, ja mulle meeldib see! Loodan, et koma sai õigesse kohta. Vihkan ja-komasid.

Kolmapäeval kasvatasin tahtejõudu. Mul oli jälle kahetunnine meediakasutuse praktikum ja kuigi see oli vägagi huvitav, ajas mind ikka pidevalt haigutama ja tahtsin pausi ajal ära minna, aga ei suutnud. Nii suur kiusatus oli teada saada, mis edasi juhtub. Ja ma olen nii rahul, et jäin. Ei olnudki midagi ebanormaalselt põnevat, aga teine loeng kestis vaid kolmveerand tundi ja mul oleks olnud liiga palju põhjust pead vastu seina taguda, kui ma oleksin ka lühikesest tunnist puudunud.

Õhtul pidin minema trenni ja vaatama järgi, mis imeloom on pilates. Ja jälle kord oligi täpselt trennis käimine - edasi ja tagasi - sest mina ja kuus teist naist veel ootasime päris kaua ukse taga, asja eest, teist taga. Kedagi ei tulnudki ja trenni ja olnudki. See oli nõme. Aga see mitte, et nägin Seal ukse taga üle aasta jälle Stelat, keda ma kohe äragi ei tundnud. Tore oli veidike juttu puhuda. Loll väljend, tean. Hetkel ei tule paremat pähe.

Trenni ärajäämisel oli oma pluss ka. Jõudsin õigeks ajaks lehekoosolekule. Tegelikult oli see rohkem nagu väikse sõprusringi kohtumine. Meid oli algul neli ja me rääkisime kõigest muust peale järgmise lehe. Teemasid ka kellelgi polnud. Algul vähemalt. Aga meil oli nii lõbus, et naersin/nutsin oma meigi maha. Nüüd on meil Lauraga kohustus teha pohmellirohtude teemaline eksperiment ja ma saan horoskoopi kirjutada.

Neljapäev oli ka tore ja tihe päev. Jõudsin kõigisse vajalikesse tundidesse ja usun, et tegin ka Pulleritsu kontrolltöö kenasti ära. Vähemalt see tundus huvitav ja arusaadav. Ja stilistika oli lahe. Hakkan lepima sellega, et eesti keele äraõppimine on paljuski sarnane Tallinna valmis ehitamisele - kumbagi ei juhtu kunagi. Asjad muutuvad pidevalt. Seega on vist üsna mõttetu õppida. Paari aasta pärast on mu teadmised nagunii vananenud ja reeglid muutunud.

Õhtu oli ka lahe. Seekord trenn toimus ja ma sain osta kuukaardi endale sobivatel tingimustel. Muidugi nad ei osanud mu nime sinna peale kirjutada. Nüüd siis kutsuge mind Marieks:D Juba garderoobis põrkasin kokku ühe Tandemist tuttava tüdrukuga. Koos oli kohe palju huvitavam. Ja siis sai veel nalja ka. Meie tüdrukutetrennis käib üks kolmekümnendates mees.

Muidugi sattusin ühel hetkel tema kõrvale tantsima ja nii naljakas oli. Peksime üksteist korduvalt kogemata. Ma polnud varem sellist nalja näinud. Teadsin, et on mehi, kellele meeldib bodypump, aga otseselt popdance? Wow. Aga Iiro vist lubas ka minuga sinna kaasa tulla. Eks näis, kas ta julgeb:D

Õhtul pidime veel AA rühmatööd tegema, aga kahekesi viie tööd ei ole just tore teha ja kolm meist koosolekule ei tulnud. Me siis ka Sandraga vaaasime hoopis mingit üsna totakat filmi. Praegu lõpetasin aga hoopis parema filmi vaatamise. 28 päeva. Olete näinud? See oli juba eelmine kord hea.

Täna oli ka tore. V.a see koht, kus Raudsaare peale vihastasin. Ta tegi meile eile seminaril shokiteraapiat ja käskis ootamatult moodustada nimekirja, kes mis teemal arvamusloo kirjutab. Mul polnud veel ühtegi ideed ja paljudel teistel ka. Saime ta siis nõusse, et see nimekiri läheb osakonda seina peale ja siis me täiendame seda pidevalt. Küsisin vele ekstra talt, kas see on reedeks ehk tänaseks juba seinal ja ta lubas kohe panna ja arvake, kas see oli täna seal või mitte. EI!

Nüüd ma lihtsalt loodan, et üks mu teema on esmaspäevaks teiste poolt võtmata. Ma siin teises Eesti otsas ei saaks midagi muuta ka. Aga täna oli üsna tore päev muidu. Proovisin säästubussi ära. Oli teine nagu veidi vanem tavaline kahekordne ja kohutavalt populaarne. Istusime viiekesi tagapingil, kuigi ostsin pileti eelmisel õhtul netist välja juba.

Ja siis oli täna selle aasta esimene Kaarlikese klubi. Ma ju lihtsalt pidin sinna jõudma ja jõudsin ka. Nii lahe oli kõiki näha. Olenemata sellest, et esimese asjana sinna jõudes ütles üks lasteaia tüdruk, kes mind kevadel jumaldas, et ma olen mitte keegi. Kõlas jube hästi. Aga klubi chickid on samad ja sama vahvad ka ja neil oli nii palju rämpstoitu kaasas avaõhtuks ja mängud olid lahedad ja esimest korda olid nad nii jugled, et pakkusid originaalseid asju selle aasta tegevusteks. Mul on lihtsalt kahju, et ma seal ena regulaarselt käia ei saa.

Teine Maria ütles täna õigesti. Ta oli arvanud, et see kohustus võtab talt palju energiat, aga tegelikult hoopis annab. Nii õige! Mul on sama, kui mõtlema hakata. Ja mu ema ei saa aru, miks ma seal ikka veel käin. Ma saan seal pingeid maandada ja oma nädalast rääkida ja samas ei küsita mingeid küsimusi ja kõigil on lihtsalt hea olla. Kõigil peaks olema mingi taoline regulaarne klubi lihtsalt rääkimiseks ja olemiseks.

Perekond keerulisem kui Pipi Pikksukal

Ma lihtsalt pean selle kohe ära kirjutama.

Ma põdesin päris kaua, et ma ei saa kunagi olla kellelegi see lahe tädi, kes teeb kingitusi, mida tegelikult ka tahetakse ja viib shoppama või toob peolt koju keset ööd vajadusel või õpetab meikima või annab nõu poiste/tüdrukute asjus ilma mingite totakate alatoonideta ja kellega saab rääkida jutte, mida vanematega elu seeski ei räägiks. Aga mul ju ei ole õdesid-vendi.

Aga hiljuti tuli mulle pähe, et aga ma tegelikult olen juba tädi ju. Ja juba kolmekordne. Ja ühega neist kolmest meil ongi selline mõnus suhe juba, et räägime elust ja olust ja tema rääkis mulle oma esimesest tüdrukust jne. Tehniliselt olen ma talle ju kasutädi. Ta on mu kasuisa tütre ehk ühe kasuõe poeg. Ma haaran õlekõrtest juba, nagu te näete, et kasvatada oma perekonda suuremaks minust ja minu emast. Keegi ei taha ju üksi jääda. Seepärast vist teengi nii, aga don't you come to judge me!

Kasuisa kaudu ongi mul kaks kasuvenda ja kaks kasuõde ja ka üks kasukasuvend. Kas te teate, keda ma nii defineerin? Margust. Sest Margus pole minu jaoks sugugi vähem vend kui Kaarel. Ka tema oli Peedule pikalt poja eest. Ja ta on ka meil elanud, nii et teda tunnen vast teistest pareminigi.

Jaaku tunnen kõige vähem sealt pesakonnast ja Kati peret kõige rohkem. Nendega on kõige rohkem kontakte ja kõige toredam. Kaarel jääb minu jaoks alati vastikuks väikseks kiusupunniks, kuigi viimasel ajal saan mina teda kiusata ja ta ei lahenda õnneks enam probleeme rusikatega. Vähemalt mite tüdruku puhul. Ja Kaie on ka omaette pigem. Aga jah. Nii olen ma ju kolmele Kati pojale tädiks. Nii lahe. Kogu aeg on selline tunne olnud, aga kuni eelmise kuuni ei osanud ma seda kuidagi defineerida.

Ja tegelikult on kõige lähemal õele-venale minu jaoks Annika ja Rauno. Mõni ime ka. Me kasvasime koos ju. Rauno oleks justkui minu väikevend ka ja Annika on läbi aastate üks paremaid sõbrannasid, kuigi me enam ei ole nii palju koos kui varem, aga see ei loe. Me jätkame alati sealt, kus pooleli jäi ja nii juba peaaegu 20 aastat minu kahekümnest.

Annika ja Rauno kui minu ristiema lapsed on mulle palju rohkem õde-vend kui mu oma isapoolsed õde-õde või õde-vend. Ma pole isegi kindel, kumb variant on. Üks õde on kindlasti, aga selle teise soos ma kindel pole. Kaua arvasin, et on vend, aga viimastel aastatel olen kohanenud teistsuguse teabega. Melda vaid, et ma võin vabalt minna pahaaimamatult naiseks oma vanemale vennale. Õudne ju. Aga meie ühine isa pole vaevunud meid üksteisele tutvustama. Spooky. Eriti, kuna eesti on nii väike. Pean lihtsalt arvestama, et selline ca kümme aastat vanem mees on riskigrupis:D

Sai järeltulev põlvkond ilusti vastu võetud

Ehk siis täna kastsime rebaseid. Üritusega jäin mina väga rahule ja tundub, et rebased samuti. Muidugi, oli ka väikseid takistusi ja vahepeal ma olin päris kuri, sest tundus, et mina üksi rabelen ja teised ootavad ja vaatavad niisama, et huvitav, mis edasi juhtub, aga keegi ei muretsenud selle üle, et ise tuleb panna asjad juhtuma.

Mingil hetkel hakkasid vanad kalad laiali vajuma - kes koju, kes pidu ette valmistama - ja osa allesjäänutest oli nii täis, et rebaste ees hakkas piinlik. Ja osa, kes pidi midagi korraldama, võttis oma osa ettevalmistamise asemel ise mängudest osa, mis on vägagi teretulnud nähtus, sest meid oli oodatust kaks korda vähem ja rebaseid ning meie kursuse omasid algul ühepalju, aga nii on ka nõme, kui mina olen sunnitud lõpuks nagu lastele kõik ikka ette-taha ära tegema. Kätest jäi puudu, lihtsalt. Aga üldjoontes, ma olen oma teamile abi eest väga tänulik. Kõik sai tehtud ja osavõtjatel oli tore olla. Olenemata sellest, et meid oli vähe. Olenemata sellest, et ilm keeras täpselt õigeks ajaks sajule. Mängisime ikka Võõrast auku ja põlvitasime märgadel munakividel Raekoja platsis. Naljakas oli see, et kõik rebased olid nõus kaasa mängima, kui mina ka põlvili viskan, mis nagunii plaanis oli ja pärast oli neil probleem käest kinni paaride moodustamisega. Imelik lihtsalt.

Ahjaa... Me saame võib-olla kindlasti kuulsaks. Täna, umbes tund enne ürituse planeeritud algust, messis Karin mulle, et mingi ETV tädi peaks mulle kohe helistama peo asjus. Talle oli juba helistatud ja ta andis minu numbri telekatädile.

Mis te arvate, kas ma läksin automaatselt higiseks nagu paanikahoos või mitte? Ma ei vaevu vastamagi sellele. Lõpuks tädi helistaski mulle ja küsis meie plaanide kohta ja ajakava jne. Tuleb välja, et TÜ juubelipidustustest tehakse saadet ja sinna tahetakse teha ka jupp tudengielu kohta. Ma ei tea, miks just meie üritus valiti, aga tädi koos kaameramehe ja hääleonuga olid Raekoja platsil ja pärast Lauristini/Vihalemma juures kohal.

Kas te teate ka, KUI tublid korraldajad me oleme? Kristjan võttis isegi linnavalitsusega osa ja taotles meile kirjaliku loa Raekoja platsil möllu teha. See sai kooskõlastatud ka politseiga ja mingi ametiga veel. Kogu vaev selleks, et kui mõni ärritunud tädike kõva heli pärast mölisema tulema peaks, siis saaksime ta pimedasse kohta saata. Õnneks ei läinud seda vaja, sest mulle tuli just meelde, et füüsiliselt see jäigi Kristjani kätte, aga meil oli emotsionaalne kindlustunne.

Tulles tagasi ürituse juurde, siis positiivne on see, et ETV sai kindlasti head materjali. Vähemalt meie osa oli hea ja käigupealt tuli veel ägedaid võistlusi-mänge juurde. Ajagraafikus me küll päris täpselt ei püsinud. Aga kolmveerand tundi üle aja panna on vägagi ok. Ja keegi ei uskunud, et me suudame neli tundi täita. Hah! Naljatilgad. Me jätsime asju vahelt ära ja lühendasime.

Mul oli vaid sellest kahju, et Lauristin oli Tallinnas veel meie küllatuleku ajal või vähemalt polnud tagasi jõudnud ja me ei saanudki neid piinlik-pidulikult kasta. Peale minilaulupidu meie mentorite juures, pidime liikuma otse peole, aga suur seltskond vajus ära vastassuunas ja kõik rebased ei tulnud üldse peoeelsele üritusele. Ma helistasin Juuliale, kes pidu vedas, et rebaseid enne sisse ei lastaks, kui meie - ülejäänud ka jõuame, aga neil hakkas kahju, ja rebased lasti vihma käest tuppa. Sellega aga anti käest võimalus neid kaitsta ja minu tehtud silte kui tunnistusi jagada. Nimelt, teatas Heikko mulle päeval, et oli kuus tundi oma siltide kallal vaeva näinud ja need OLID tõesti ägedad. Aga nüüd läks üks ports ägedat materjali raisku lihtsalt, sest mina nägin ka vaeva. Ja kastis neid vaid vihm.

Tulin peolt vara ära. Ei jaksanud enam. Pingelangus tuli ja uni tahab tappa, aga pidin enne emotsioonid kirja panema. Homseni! Ja suur aitäh kõigile, kes andsid oma panuse ürituse õnnestumisele ja minu mentaalse tervise hoidmisesse.

Unetu närvipundar

Elus esimest korda istusin öösel kella viieni üleval mitte midagi tehes, sest pea oli paksult täis mõtteid seoses rebastega. Olen ju ennegi üleval olnud, vahel, aga seekord mul ei jäänud muud üle kui käisin sõin keset ööd ja siis kolisin läpakaga kööki. Vähemalt oli nett seal olemas. Õudne oli kooli minna paaritunnise unega. Läpakas pani silmad vajutama ja aitas pead tühjendada.

Mul on juba väiksest peale kujutlus, et kui panen silmad kinni ning ootan ära kolm haigutust ilma vahepeal rääkimata, siis mul tuleb uni. Seekord aitas see ka! Ja nagu iga kord varemgi, kolmandat haigutust ma ära oodata ei jõudnudki.

Enivei... soovige mulle homseks edu.