Ja veel

Surati kontorihoone Ganesh

Kontori-Ganesh oma sünnipäeval

Tüüpiline tänavakaupmees. Arvake, milline tema müüdavatest puuviljaortidest on kõige kallim? Hiigelkookosed, magusad sidrunid või õunad?

Üks versioon suuvärskendajatest. Need on siin väga teema.

Lõunasöök

Turbaniga on Gujarati kõige tähtsam mees

Meid "ohustanud" rahvamassid

Tarnetar mela tüüpiliste kostüümidega esinejad

Ja tuleb veel...

Jäätise osas on nad tõelised profid

Mäletate, rääkisin teile kalaparvest?

Camelcow

Kuldne linn - Jaiselmer

Müün kõike! Osta vaid. Tüüpiline müügiplats.

Tüütu tädi

Sõbrad Jaiselmeris

Veidi pilte rahva tungival nõudmisel

Vaat' mis välja tuli

Päikseloojang kõrbes

Kõrbe õhtusöök

Minu kaamel - Gugria

Kõrbeloomad

Mehendi -pruudi stiilis

Harilik sõbrake seina peal

29. september

Ükskõik, kui palju ma ei armastaks Harshi kaisus uinumist, on kõik viimased kolimisejärgsed temaga veedetud ööd imelikud olnud. Mul on kas võimatult külm või palav ja moskiitod tahavad ära tappa. Millegipärast söövad nad alati ainult mind ja jätavad tema puutumata. Täna väitis ta ka, et olen haiglaselt kuum. Kuigi tundsin end tervena.
Hommikul, olles surmväsinud öisest võitlusest moskiitode ja palavusega, roomasin tööle. Õnneks sattusin tuttava rikšajuhiga kokku, kes oli meie järgi vist igatsenud. Viis mu igasuguse kemplemiseta tööle. Jäin veidi hiljaks, aga vahet ei olnud, sest meil ei olnud elektrit mingite hooldustööde tõttu ja midagi teha ei saanud. Ei jaksanud seal isegi mitte paigal olla. Seega paljud lasid jalga ja mina Helistasin uuesti Harshile, et ta mulle järgi tuleks. Tahtsin minna hommikust sööma ja siis kasutada ära sülle kukkunud vaba tööpäeva, et viimaks arstikontrolli minna. Kõik sujus lausa väga hästi, aga arst hirmutas mind omajagu. Vaatas mu läbi ja homme lähen analüüse andma ning tagasi vastuvõtule koos kõigi alles olevate siin söödud rohupakenditega. Ta arvab, et mul on mingi infektsioon ja see ei meeldi mulle üldse. Lisaks sellele tahab ta, et lõpetaksin malaariatablettide söömise. Seda soovitavad mulle siin paljud teised ka. Igatahes, saime mõlemad Harshiga uue kogemuse. Mina sain India arsti ära näha korralikus erahaiglas ja tema sai teada, mis tunne on koos tüdrukuga arstil kaasas käia. Mul on hea meel, et ta tuli. Vahel küll tundub, et ta muretseb mu pärast liiga palju. Aga parem on vast veidi haiglat nuumata ja kindel olla, et minuga on kõik korras või saab korda ning et kõik siin kahe suupoolega apteekrite kergekäeliselt antud rohud mulle hoopis kahju teinud ei ole. Täna tööle igatahes tagasi ei lähe. Teen koduse eneseharimise päeva. Ega ma kontoris midagi eriti targemat ka teha saaks.
Päeva mahtus veel tüdrukutega filmi vaatamine ning lootose popkorni söömine ning täiesti dieediga kooskõlas – not! – olev Chocolate roomi külastamine. Nüüd on Tusha ka sellesse armunud:D Ülesöömine ülesöömise otsa. Aga toit on hea. Enamasti. Esmaspäeval kontorisse tagasi jõudes anti meile kellegi sünnipäeva puhul mingeid megasid taimseid bürgereid, mille sees olid isegi krõpsud ja pähklid ja kõrval mega magusvürtsine chutney – roosa seekord. Selle asja müügikoha tahaks ise ka üles leida.

28. september

Mitte üldse lihtsam päev kui eelmine
Olles tagasi kontoris päriselt, tahtsin hakata uut avapäeva üritust planeerima. Oli ju Suur Ülemus lubanud mul seda korraldada. Aga otseloomulikult oli ta esmaspäeval andnud Tushale ja ühele teisele töökaaslasele samuti ülesandeks ürituse kava kokku panna ja kõik muu ka. Väga tahaks küsida, et milles asi on? Kas ta ei usalda mind? Kas ta arvab, et jõuaksin veel sitema tulemuseni, kui teised enne mind? Kuidas siinsed inimesed ei saa aru, et kui tulemused ei rahulda, tuleb midagi tegevusplaanis muuta? Aga muudkui astutakse sama reha otsa. Kõik korraldavad. Keegi ei vastuta puudujääkide eest. Keegi ei mõtle detailidele. Kellelgi pole ülevaadet kogu üritusest. Kõik püüavad nurki lõigata. Keegi ei julge ka ühtegi Suure Ülemuse mõtet avalikult maha laita. Üheti mõistetav, aga kuulge. Kõik oleme suured inimesed. Ülemus ei ole alati kõige targem. Kõik me oleme ju lihtsalt inimesed ja seega ekslikud.
Seega mina tegin plaani ja siis selgus, et nemad olid oma plaani juba Suurele Ülemusele esitanud. Rääkisin ka ülemusega ja tema ütles, et kõik mu ideed on teletulnud ja teeme koos. Bla bla. Ja siis tegi veel sada muutust plaani. Ja mina veetsin terve päeva nende plaani oma ideid sisse surudes ja plaani auke lappides. Samasse dokumenti kirja pannes kõiki vastutusalasid, sest siinne mentaliteet, et ära muretse, kõik on ok, ei sobi ürituste korraldamise juurde. Aga ma ei suuda seda täielikult nende peadesse kohale viia. Mulle tundub, et keegi neist pole eriti ürituste korraldamisega varem kokku puutunud. Aga mina ju olen. Ja ma olen näinud, kuidas Signe ja teised suurte kogemustega profid ürituste korraldamist juhivad. Kuidas peetakse korraldustiimi koosolekuid, jagatakse vastutus ära detailse täpsusega ja jäetakse minimaalselt ruumi improvisatsioonile, aga alati on ajavaru jamadeks ning tagavaraplaanid. Siin aga on improvisatsioon esikohal. Ja saaks nad seda siis endale lubada. Eile õhtul mõtlesime Harshiga, et huvitav, kui rikas mu ülemus veel siis oleks, kui kõik efektiivselt töötaks? Kui oleks süsteem… Ei kujuta ettegi.
Õhtu oli ka sürr. Tõesti, sel nädalal tahaks koju tagasi. Lihtsalt ära joosta. Põgeneda. Hakkan juba kahtlema iseenda mentaalses tervises siin. Et kas nemad on normaalsed või mina. Nii tahtsin õhtul Harshi näha, nagu plaanitud, aga see muudkui lükkub edasi. Nüüd oli ta ülemus ta kõige nõmedamasse vahetusse pannud terveks nädalaks, mis tähendab, et põhimõtteliselt on meie kohtumine võimatu. Aga siiski tegime võimatut. Seega veetsin õhtu kella seitsmest südaööni sõpradega, et siis ta töölt tulles mu peale korjata saaks ja saaksime vähemalt kaisus uinuda. Oi, ma olen kaisunarkomaan. Mida iganes ma selle nimel ei teeks. Kui palju hullemaidki päevi üle ei elaks. Kuigi hetkel on kogu jaks ja motivatsioon edasi pingutada otsas. Mulle iseenesest meeldib oma töö väga. Aga tahaks vabadust seda korralikult teha. Ja tahaks selle eest normaalselt palka ka saada. Aga kus sa sellega.
Igatahes, õhtu oli ka sürr. Pidevalt India ajas elavate inimeste järgi oodates lükkus õhtusöök kella kaheksalt poole üheteistkümneni. Enne sai pool linna läbi kapatud. Imelikes kohtades oodatud. Palju segaduses oldud. Ja kuumalaines küpsetud. Aga sain ühe uue sõbranna. Ei oska veel tema suhtes seisukohta võtta. Ta on üks neist – teen mida iganes, et mitte olla korralik moslemist india neiu – tüüpi chick. Räägib teenindava personaliga inglise keelt. Käitub väljakutsuvalt ja arrogantselt. Pole vaevunud terve elu siin elades kohalikku keelt rääkima õppima. Aga minuga tahtis millegipärast hästi läbi saada. Eks meil oli tore ka. Võib-olla on temas midagi enamat peidus.
Vastu ööd sai veel salaja sõbra sõbra autos jooksuga kodust toodud kruusist salaja viskit limpsatud üle pika aja ja siis Laithi toas istutud, kuni Harsh viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiimaks tuli. Oi, kui õnnelik ma olin. Vahel tundub, et kõik saab korda kohe, kui saan käed ümber tema panna ja ta ütleb midagi harjumuspärast. Kasvõi norib mind. Mida iganes normaalset. Sõltun temast vist liiga palju.

27. september

Väsinud organiseerimatusest
Esmaspäeval pidime minema Suur Ülemuse vennaga Anandisse mingi kolledži World Toursim Day üritusele, kuhu juba nädalaid mind üks tüütu Anandi kolleeg kutsub. Plaanisin seda küll vältida, aga siis tuli ametlik kutse ja kohustus firmat esindada. Ei olnud enam ruumi oma arvamuseks. Niisiis läksime. Väikse hilinemisega, nagu alati. Aga nagu alati, selgus kohale jõudes, et ikka veel ei olnud kõik valmis. Nii-öelda karneval koosnes pisikestest vanadest kaamelikärudest, millest igaüks iseloomustas mingit India piirkonda või turismitööstust. Kuigi üritus pidi juba ligi tund aega kestnud olema, pidime ronima üle palmioksade, et üldse midagi näha. Ja ega, ausalt öeldes, ei olnudki midagi näha. Valentina küll kiitis kõigile huvi tundjatele, et on väga äge, aga mina ei tahtnud valetada. Milleks!? Seega enamusele kommenteerisin napisõnaliselt ainult meeldinud asju nagu toitlustamine kolledži õpperestoranis, kuigi ega see ka midagi erilist ei olnud. Oma kaasas olnud kolleegid kuulsid aga ka, mida tegelikult kolledži algklassi tasemel penoplastist ehitatud platvormidest ja organiseerimisoskustest arvan.
Meid koheldi millegipärast nagu aukülalisi. Maandusime isegi koolidirektori kabinetis, kus kõik kohmetult vaikisime ja kolleeg mind utsitas mida iganes küsima. Nagu mul oleks midagi sellest direktorilt küsida olnud. Seejärel raisati meie aega veel mitme koha peal. Tean, et aeg liigub Indias teistmoodi, aga mul oleks nii palju muud samal ajal kontoris teha olnud. Nüüd aga istusin teadmatuses mingi kooli territooriumil ja iga mõne minuti tagant kisa tehes kuulsin erinevat infot edasise kohta. Mingil hetkel pandi meid ootamatult lavale pika laua taha istuma ja mingitele tudengitele auhindu jagama. Ei saanudki täpselt aru, mille eest. Ja kõik muudkui õhutasid mind takka kiitma, kui äge see kool ja see üritus on. Ei olnud. No mitte ei suutnud isegi teeselda. Tavapärane kaos. Hakkan sellest väsima.
Õhtuks toodi meid Vadodarasse oma kontorisse tagasi, kus siis selgus, et on jälle toimunud mingid muutused seoses meie loengutega. Tahaks pead vastu seina peksta. Kurb on see, et mulle meeldiks õpetada läbi praktiliste harjutuste kommunikatsiooni ja tudengid tundsid ka huvi. Valentinale meeldiks ka õpetada üht-teist. Kahtlen küll sügavalt, kuidas meil koos õpetamine välja tuleb ja kuidas jagada teemasid, mille osas mõlemad kirglikud oleme. Aga nüüd selgus, et ikka veel ei ole selge, millal meie loengud toimuma hakkavad ja seega ei saa ka tudengitele lubatud infot välja saata. Isegi mitte teemade valikut, sest me peame vist oma aega jagama inglise keele tundidega ja tulevikus ka rootsi keelega. Ja hetke plaan on selline, et üle nädala teeme meie midagi – osa info põhjal vabal valikul, aga tegelikult tahab Tusha ikkagi dikteerida meile teemasid – ja iga teine nädal õpetab Ramesh inkat. Seega on enne esimese kursuse osa lõppu ja Valentina koju minekut jäänud kaks loengut kummagi grupi jaoks meie täita. Seega oleks vist ilus lubada Valentinal särada ja oma korda oodata. Leidsime isegi lahenduse, kuidas koos midagi õpetada või õigemini tund loogiliselt ja oskuste järgi ära jagada. Oleksime teinud järgmise tunni Euroopas tööle kandideerimisest, CV-de ja kaaskirjade koostamisest ning ametlike emailide välja saatmisest, aga Tusha ei olnud nõus. Fakkk. Nagunii ma tahaks juba üksi kahtekümmet tundi oma erialast rääkimiseks. Nüüd aga on nii, et parimal juhul saan kolm kahetunnist loengut pidada alates novembri keskpaigast. Niipalju siis iga päev millegi õpetamisest. Kirjutasin Suurele Ülemusele maili appikarjega ja ütlesin konkreetselt, et ei ole võimalik seda teemat nii palju kokku võtta ja ikka kvaliteetse tulemuseni jõuda. Samuti ei ole ilus tudengitele antud lubadusi murda. Seega tahaks peaga vastu seina joosta. Aga minu käed on hetkel liiga lühikesed asjade parandamiseks. Tahaks teada, mis ta vastab. Miks nad ei võiks omavahel täpselt kokku leppida mängureeglites ja siis neist meid ka teavitada?

26. september

Eksimuste kiuste
Hommiku esimene eksimus oli see, et magasin sisse. Mis ei olnud üldse hea, sest mul oli broneeritud pilet Ahmedabadi bussile. Lubasin lõpuks päeva Vaibhaviga Ahmedabadis veeta. Jooksin siis kiiruga bussijaama ja teel avastasin, et jätsin kaamera maha. Lootsin siiski parimat ja helistasin Tushale. Teisel katsel sain ta kätte ka ning õnneks oli ta veel kodus ja lubas õigeks ajaks kaamera mulle ära tuua. Otseloomulikult ootasin teda närveldades kokkusaamispunktis viimase hetkeni, et ta siis kaks minutit pärast mu alla andmist helistaks, et on kohal. Palusin siis teda veidi edasi sõita, sest ma ei saanud enam riskida bussi juurest ära jalutamisega ja jäin ootama.
Enam ei suutnud rahulikult ühe koha pealgi paigal seista, sest teda ei tulnud ega tulnud. Lõpuks selgus, et ta oli oma tarkuses mitte kahesaja meetri kaugusele silla alla sõitnud, vaid avalikku bussijaama välja põrutanud. Kui me siis lõpuks aru saime, et oleme erinevates bussipeatustes, pidin aru kaotama. Tema ehmatas ka ja buss oli juba niigi minu pärast graafikust maas. Mingi ime läbi ja tänu vastutulelikule bussijuhile jõudsime siiski Tusha ära oodata ja jõudsin stressist või kuumalainest higisena koos kaameraga bussi peale. Ei või mu elu ikka sujuvam siin olla.
Aga vähemalt sain bussis uue sõbranna. Endast mõned päevad noorema tüdruku, kes on päris Ahmedabadist, aga plaanib pärast oma kihlatuga abiellumist tema juurde Barodasse kolida. Avastasime, et oleme väga sarnased ja rääkisime peaaegu terve tee juttu. Sain kutse pulma 23. Jaanuariks ja tegime veel ühiseid plaane. Ta hoiatas ka mind, et tema tutvuskonnas paljud 87nda aasta lõvineiud abielluvad lähiajal. Seega äkki on see saatus ka minule määratud ja tähtedesse kirjutatud. No igatahes, mul oli hea meel uue kohaliku sõbranna üle. Neid mul ju praktiliselt polegi. Priyanka on ka võõraks jäänud ja ei saa ega saa sellest talle külla minekust kuidagi asja.
Aga Ahmadabadist… käisime Vaibhaviga läbi mingile messilt, mis oli täielik pettumus ja siis läksime tema lemmikrestorani lõunat sööma. Ta lasi mul valida. Seega eksperimenteerisin jälle ja tellisin kogemata magusa toidu. Pidin siis tema snäkki vahele hammustama, sest tõesti igatsesin soolast tol hetkel. Pealegi olin ju ka eraldi jäätise tellinud. Ja see jäätis oli suurepärane. Saime omaniku poolt veel kingitusena ühe praetud jäätise koos sulašokolaadiga. Väga kena neist selliseid trikke oma heade klientide peal kasutada. Pidin end lõhki sööma. Aga arvan siiski, et esimene meega jäätis oli parem.
Seejärel otsustasime tema motikaga linnast välja sõita, Akshardami Lord Swaminarayale pühendatud ülimega ja ülimalt turvatud templit ning ühte suurt stepwell’i külastada. Eksisime ära nii mitu korda, et mul oli juba väga naljakas. Kõik sellepärast, et muudan teda närviliseks. Ja kuigi ta on väga tore inimene, käib ta mulle oma draama queeniks olemisega närvidele. Ja ülipüüdlikkusega. Ja sellega, et ta ei saa aru, et ma ei ole temast huvitatud. Vähemalt mitte rohkem kui sõbrana.
Üldiselt aga oli tore päev. Vihastasin ta peale korra enne koju tulemist, sest ta ei lubanu mul ette broneerida tagasisõidu piletit ja siis küsis, kas ma oleksin rahul ilma konditsioneerita avaliku bussiga koju sõitma. Sorry, aga no f*cking way! Veidi odavam pilet on kokkuvõttes kallim ,kui pärast kõik oma riided keemilisse puhastusse saatma või ära viskama pean lisaks oma signaalitamisest krussis närvide lahti harutamise eest maksmisele ja suitsukahjustuste parandamisele. Ja muidugi polnud tal õrna aimugi erabusside väljumisaegadest, aga õnneks meil lihtsalt vedas.
Ja vedas ka Baroda pool õhtuse rikšaga, sest mu ainus valik oli noor poisike diskorikšaga, aga üllataval kombel ei üritanudki ta mind üldse röövida.
Lõpetasin päeva millegipärast migreeniga, köögipõrandal arbuusi teist poolt süües ja Tushaga mulisedes.

25. september

High on life
Terve päeva oli üks tohutu närveldamine, sest pidime õhtul andma oma esimese loengu ja kõrgemad võimud ei suutnud kokkuleppele jõuda ega vist endalegi päris hästi selgeks mõelda, mida nad täpselt loengute aegades ega arvus ega selles, kas saan oma aine õpetamiseks aega nii palju, kui tahan või võib hiljem juhtuda, et peame samade tundide sisse Valentina teemad ka ära mahutama. Seega olin tõeline närvipundar, sest kõik muutus pidevalt ja ma ei osanud nii ju tutvustavat loenguti üles ehitada. Ei teadnud ju, mida tutvustada.
Viimasel hetkel selgus ka, et Valentina ei saa oma osaga õigeks ajaks valmis, peame jupi loengut veel ära andma inglise keele õpetajale, kes pidevalt tundi segas, kui nii võib öelda, dataprojektor ei suvatsenud koostööd teha ootamatult ja müüda klassiruumi jooksis ringi hiir. Mida veel, et mu stressitase lakke viia? Seda ma isegi ei kommenteeri, kui raske on mul Valentinaga koostööd teha, sest me oleme nii erinevad ja tihti tundub, et ehk omaette tehes saaksimegi edukalt hakkama, aga koos ei tule midagi välja. Vaidleme iga slaidi sisu üle isegi, kui teoreetiliselt on mõlemal samad teadmised ja õigus, aga näeme neid praktikasse rakendatult erinevalt. Ja mõlemad oleme kanged lõvid ka. Ilmeksimatud. Ja õpetamist mitte taluvad.
Igatahes, nii imelik kui see ka ei ole, esimene loeng läks väga hästi. Muidugi, alati saaks paremini, aga tegime niigi enda parima ette antud tingimustes. Igatahes, mul oli lõbus. Terve grupp naeris. Andsin neile spontaanselt ülesandeid ja selgus, et nad suudavad vägagi loomingulised olla. Loodetavasti saab nendega iga kord nii vaba õhkkond olema. Ja tundub, et neile pakub ka minu eriala huvi. Eks peame emaili teel täpsemalt läbi arutama, millele rohkem tähelepanu pöörata ja mida nad Valentina käpas olevatest aladest õppida tahaksid. Ja kuidas kõik olemasoleva aja sisse ära mahutada. Loodan vähemalt, et nad tulevad järgmine kord ka tagasi, sest nüüd tuleb mulle päev läbi aeg-ajalt loengu jaoks kasulinne mõtteid pähe.
Õhtul kohtusin Harshga ja olin edust niisuguses joovastuses, et kiljusin ta motikal, nõudsin arbuusi ja parki maha istumist ja tema muudkui naeris mu üle, aga vähemalt sõitis minuga risti-põiki linna läbi, et arbuusi leida. Parki ma teda ei saanudki seekord. Ja arbuusi ka ei saanud. Aga sõime koos indiapärast itaalia pastat ja siis ta viis mu koju. Sada meetrit emal kohast, kus ta mu maha pani, leidsin ka arbuusi normaalse hinnaga.
Istusin siis kodus õnnelikult lusika ja poole arbuusiga terrassile maha ning tegelesin hoolikalt seemnete lillepotti sülitamisega. Õnneks ei sülitanud pühade taimede peale. Aga nüüd on lootust kodust arbuusi saada. Äga päev kokkuvõttes. Öösel tegin veel uued slaidid valmis ja sain hakkama tehnilise küsimusega, millega itipoisid ei saanud

23-24. september

Oli jälle üks klassikaline päev, kus hommikul tegin reisiplaane, lõunal sattusin ootamatult mingisuguse tõenäolise äripartneri tootetutvustusele ja seejärel komandeeriti mind Anandisse õhtuni.
Murphy töötas kõvasti, et taaskord oleks just sel päeval mu telefoni laadija kodus ja telefon ise saaks tühjaks hetkel, mil autosse istun. Seega oli õhtuste plaanide tegemine Harshiga väga raskendatud. Aga saime hakkama. Ülemus söötis mu kõhu täis, lasi kõnesid teha ja aega parajaks teha. Seega polnudki väga hullu, et Harsh poolteist tundi hiljaks jäi ja ka oma telefoni maha jätta suutis. Oleme blondiinipaar tumedate juustega.
Koju ma ei jõudnudki. Jälle. Seega võimlesin, et hommikuks vajalikud uued riided ja laadija kätte saada, sest täna tuli Suratisse tulla. See selgus aga ka eile vahetult enne Anandisse sõitu. Hommikul pidin veel mitte töötava telefoniga Valentina üles otsima, riideid vahetama ja ülivara asjatult Suure Bossi juurde hommikusöögile jõudma. Ja nüüd olengi taas Suratis. Planeerin oma kursust… või vähemalt üritan minuni jõudva katkendliku eelinfo põhjal. Ja mõtlen, kuidas seda Valentinaga jagada, aga see on ka keeruline. Esiteks, ei taha ma üksinda tohutus koguses tasustamata lisatööd teha ja eelistaks koormust Valentinaga jagada, aga mitte oma eriala arvelt. Kuigi osa meie huvisid kattub. Ja muus osas meie arusaamad põrkuvad tohutult. Seega ei ole just lihtne koostööd teha. Aga eks me ürita edasi sõpradeks jääda. Plaan on ju koos töötada, elada ja ka reisida lähiajal.
Oh, palun saatke mulle rahapuu. Sest kui tihti mul ikka nii lihtne-keeruline Indiat mööda reisida oleks. Ja ehk ikka õnnestub meil vaheülemusega veenda Suurt Ülemust meile Lõuna-India reisi boonusena välja tegema?
Enivei, täna vist on halb päev. Olen kahel korral toitu maha ajanud, kaotaud ära olulise jupi oma telefoni küljest ja uskuge või mitte – isegi CD-rom kukkus mu läpakast välja. Üritan hästi vagusi paigal istuda, et midagi rohkem valesti ei läheks.

21-22 september

Ikka nii India
Veetsin terve eilse päeva õppematerjale otsides ja sorteerides, sest ka meie rahvusvaheline kooli koordinaator ei pea vajalikuks kolm päeva enne loengute algust materjalide või isegi õpiku nimede teada andmist. No milleks? Kõik on ju suhteline. Mõelge loogiliselt. Urr. Tagavaraplaanina otsisin siis läbi aieseci materjalide kataloogi, mille olemasolust ma enne ei teadnudki ja leidsin päris palju huvitavat. Aga täna selgus, et tegin tühja tööd, sest selgus, et ained, mida kohe õpetama hakkame, on muutunud. Yay eks. Lisaks sain ka tunniplaani ümber teha, mis oli peaaegu võimatu. Ja keegi ju ei võtnud arvesse, et isegi sama nimega ained on erineva sisu ja pikkusega ja me ju alustasime kursustega nii hilja, et nüüd tuleb need kiiremini läbida. Lisaks peame need erinevateks tähtaegadeks lõpetama.
Ja nii me siis laulame magava lõvi laulu. Üürgame keset kontorit, sest enamus staffi on Ganeshi järve uputamas. Auuuuuuuuuuuuuuuuuu…..
Esimene kord vist üldse siin oma muusikat tööl kuulata.
Eile õhtul Harsh blokkis, sest tal oli vist veidi paha olla ja otsustasin Tushaga esmakordselt kodupoodi shoppama minna. Üsna imelik on käia poes, mille toodetel pole ingliskeelseid nimesid ega instruktsioone kokkamiseks. Muudkui pidin iga toote kohta Tushalt eraldi üle küsima, et mis see on ja mis too on. Testisime imelikke hapusid ja kibedaid puuvilju, mida süüakse soola ja sidruniga. Pärast toppisime kõik välja tulnud seemned rõdul lillepottidesse. Veel ostsin erinevaid suuvärskendajaid ja teravilju ja müslit. Igal asjal lugesime kaloreid, koguseid ja hinnanumbreid. Üritasin hakata tervislikumalt toituma, aga ikka sõime India snäkke ka õhtuse Sõprade vaatamise kõrvale.
Ja täna… täna peaks Valentina meile kolima ja ma peaksin teda aitama, aga ma tahaks Harshi ka näha. Loodetavasti ei pea kompromisse tegema selle koha pealt. Polegi väga rohkem midagi öelda.

Hiljem…
Selgus, et Harsh pidi juba seitsmest tööle minema, nii et minu varem lahti saamisest polnud mingit kasu ja me ei näinudki. Jälle. Nõme. Aga vähemalt läks Valentina kolimine selle võrra sujuvamalt ja veetsime õhtu kodus kokates ja ümber India reisimist planeerides. Juba logistika on väga keeruline. Hindadeni pole ma veel jõudnudki. Kes tahaks minuga umbes kümnepäevasele Lõuna-India ringreisile tulla? Või korraks väljamaale? Nepaali siiski arvatavasti. Selle võiks ühendada Kirde-India külastamisega (Kalkutta, Varanasi, Orissa kamasutra tempel). S, sinuga tahaks teha klassikalise tuuri Delhi, Jaipur ja veidi Põhja-Indiat ning kui soovid, siis ka minu kodukant ja Mumbai. Ja osa kohti tuleb ikka kordamisele, sest ma ei ole veel päris maha matnud mõtet Diwaliks Jaipuri jõuda. Soovitavalt väikse ringiga.

20. september

Murdes stereotüüpe
Eile siis läks lahti meie kooliaasta ja pidasime orienteerumispäeva – paha tõlge, ma tean, aga hetkel ei suuda paremini.
Kõik oli jälle väga India-pärane. Alustasime pool tundi hiljem ja ikka veel võis näha ehitusmehi ruumides rabistamas ja koristusvahendeid laiali iga nurga peal. Plaanist ei pidanud ka keegi kinni ja oligi vaid üks puhas improvisatsioon, aga seekord ei olnud see mulle enam üllatus. See selleks…
Õhtu oli toredam. Harsh on viimaks tagasi. Yay. Firma auto viis mu tema juurde või koju, nagu tema ütleb. Tundub, et meile mõlemale on see harjumuspäraseks mõtteviisiks kujunenud. Igatahes, mul oli plaan võtta rikša nagu tavaliselt, kui ta mulle ise järele ei tule, aga siis nägin lahkuvat ülemust ja küsisin, kas ta ei saaks mind ära visata. Aga kuna üks kolleeg elab veel lähemal, siis üritas ta organiseerida hoopis teda mind ära viima. Kui aga selgus, et too tüüp ei lähe otse koju, siis määrati meie autojuhile uus kohustus. Kena neist. Ma ei olnud sugugi riides nii, et mõni riideid määriv rikša aktsepteeritav oleks. Seega konditsioneeritud auto oli vägagi oodatud üllatus.
Harsh ostis uue kitarri ja leidsin ta kodust koos sõbraga harjutamas. Kuna ma nägin üsna vapustav välja, siis oli üsna lõbus ta reaktsioone jälgida. Peaaegu sama lõbus, kui mõni tund varem laua kohale kummardudes tööd tehes hiljem kuulda, et minu vastas töötav noor poiss ei suuda enam millelegi peale mu dekoltee keskenduda. No oli jah avatum kleit, aga õlad olid kaetud, seega ametlikult kõik ok. Naljakas. Ma ei saanud algul aru, miks naiskolleegid mul nii tungivalt istuda soovitasid:D
Enivei, õhtu jooksul jõudis Harsh mind välja vihastada ja ka pisarateni naerma ajada. Mõlemat korduvalt. Vahel norib ta mind nii palju, et ma ei tea enam, mis on naljana mõeldud ja mis mitte. Ja minu jaoks on ikka veel üllatav, kuidas ta ei ole üldse armukade. Mudit räkis talle vist kõik ära ja mina rääkisin oma versiooni ka ja tema ainult naeris ja küsis, miks ma siis ei maganud temaga. Et tema küll sellises olukorras oleks maganud kellegagi. Ei taha hästi uskuda…
Õhtust sööma läksime päris hilja ja viimaks ometi õnnestus mul Mainland China ära näha ja pulkadega söömist meelde tuletada. Oli tore. Toit oli väga maitsev, kuigi siiski liiga õline minu maitse jaoks. Üritasin õpetada ka poisse pulkadega sööma. Harsh sai kohe pihta, aga keeldus praktiseerimast. Tema sõber ei saanudki pihta, aga keeldus alla andmast:D Lõpptulemusena olin mina väidetavalt terves restoranis ainuke, kes pulkadega sõi. Algul kogemata Harshi toitu ja siis enda oma.
Aga üldplaanis otsustasin söömise taas maha jätta. Ei ole end ealeski nii paksuna tundnud ja praegu olen paari nädalaga kõik algul maha võetud kilod kogemata taastanud. Kohutav.

19. september

Vägev päev
Vägev öö ka. Enamusest juba rääkisin, aga alles pärast selle slimeballi ja paljude teiste lahkumist läks ägedaks. Mina, Valentina, Mudit ja üks poiss veel aiesecist jäime ööseks. Valentina tahtis tantsida. Mul ei olnud algul üldse tantsutuju ja siis Mudit ütles, et sa nagunii ei oskagi tantsida üldse, ses tiga kord, kui me koos proovime, saab sellest üks eluohtlik koperdamine. Aga siis vihast või ma ei teagi, miks, elasin end tõeliselt muusikasse sisse ega hoolinud enam teiste arvamusest. Ja siis hakkasid komplimendid tulema ning mu egole pai tegema. Ja siis me tantsisime ja tantsisime ja tantsisime. Kõik abivahendid läksid kaubaks ja Mudit vaatas mind, suu lahti, kuni pidi tunnistama, et pole ma nii kehv selles midagi. Ootamatu boonus võit. Ma nautisin nagunii tantsimist ennast. Ja siis ma mängisin Muditiga veidi. Ta on ikka tõeline playboy. Ta võiks juba teada, et ma olengi tease, aga Harsh on ju tema sõber ja elukaaslane ning selgelt ma ei hakka temaga kõiki piire ületama. Ma võin tantsida temaga hullumisegi, jagada isegi voodit ja magada kaisus, aga seal tulebki piir vastu. Veidi pidin ka kätega selgitustööd tegema, aga kokkuvõttes oli tore end tõeliselt lõdvaks lasta.
Hommikul ärkasime vara, nii et välja magamisest ei tulnud midagi välja. Nimelt Valentina ja Nayara olid kokku leppinud, et alustavad linnaekskursiooni väga vara. Aga väga varajasest ei tulnud mdiagi välja, sest Itaalia ajaarusaam on üsna sarnane India ajaarusaamale. Seega veetsime paar tundi Nayaraga kahekesi kerjuseid tõrjudes ja Valentinat oodates, kes hilinemisest teadlik olles ikka jala tulla otsustas. Nojah. Pole üldse mõtet reageerida sellistele asjadele. Tavaolukorras vihastaksin korralikult, aga siin on see nii tavapärane.
Igatahes, käisime Sajaji Baugi pargis jälle ning siis tahtsime minna lõpuks Laxmi Vilas paleed vaatama. See peaks olema siinne peamine vaatamisväärsus, aga nad ei tahtnud meid ilma piletita isegi maja lähedale lasta ja me ei tahtnud mitmel põhjusel majja sisse minna ega selleks ka piletit osta. Seega imetlesime kaugelt puude vahelt paistvaid jupikesi ning jalutasime hoopis vanalinna. Tee peal sattusime pulma tähistamist nägema. Seda osa siis, kus külalised paraadimuusika saatel tänaval tantsivad ja meid tõmmati ka tantsima. Oli tore ja tohutult naljakas. Nägime ka ehitud peigmehe ära, aga sellest ma aru ei saanudki, kus ja kes pruut on. Ei ole siin nii lihtne, et otsi lihtsalt valget kleiti.
Sattusin ka elus esimest korda juhuslikult mošeesse. Õigemini lasti meid vaid selle hoovialale, sest naissugu ei tohi sinna siseneda. Oli ikkagi huvitav. Ja avastasin, et olin kunagi juba samast mošeest enese teadmata pilti teinud. Nimelt see on üle tee Piyushi aashramist.
Ahjaa… nägin lõpuks ära ka Piyushi tellitud klaasikunstniku ekstra mulle tehtud töö. Ootasin huviga ja arvasin, et personaalne klaasteos saab igal juhul olema vägev ja nüüd ei tea, kuidas Piyushile näkk vaadata ja valetada, et olen vaimustuses. Sest ma kohe üldse ei ole seda. Miks ma peakski? Rohkem kui kuu aega teostamisel olnud tööks on halvasti klaasi sisse prinditud Facebookist varastatud foto. No tõesti. Kas mul peaks lõug jälle üllatusest vastu maad vajuma? Akvarellmaal oli ikka palju vägevam.
Igatahes, tagasi eilsesse päeva. Tahtsime Valentinale turuala näidata ja mina tahtsin ühtlasi endale traditsioonilist navratri kostüümi. Olin vaid kuulnud, et on midagi erilist, aga selle väljanägemisest polnud aimugi, seega võttis aega, et õiget sorti kostüüme eristama õppida. Viimaks leidsime neid ka seeditava hinnaga ja ostsin oma shoppamishulluses kohe kaks tükki. Neist saavad palju vägevamad suveniirid kui sarid on. Eile juba proovisin neid selga ja nüüd sunnin Harshi ka õppima Navratri tantsu – garbat. Ma kavatsen oma kostüümides maksimaalselt linna peal uhkeldada mõne nädala pärast. Aga enne tahaks taas mõne kilo kaalust alla võtta. Viimastel nädalatel on heade söökide peal kilosid selgelt liiga palju juurde tulnud. Ja eilsed jäätised, kookosed, nutella ja krõpsud ei teinud ka just head.
Õhtuks oli meid kutsutud ühe Jordaania poisi – Ameri – poole araabiapärast toitu testima. Ma ei oleks eluski arvanud, et see niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii maitsev võib olla. Toidu nimi võiks meiepärases kirjapildis olla midagi sellist nagu mloohaia. Proovige googeldada. Ja omatehtud mittevürtsine liha võttis meid kõiki sõnatuks. Terve seltskond sõi vaikides. Sain lõpuks tuttavaks selle poole paariga, mille meespool minu firmasse praktikale tulla tahtis ning lahenduse sai ka müsteerium, miks ta siiski ei tulnud. Nimelt Paritosh keeras talle lihtsat s*tta, kuna ei saanud oma tööga hakkama ega suutnud kerget kriitikat taluda. Seega ta ütles poolakale lihtsalt, et meie firma ei taha teda ja seda kõike pärast minu bossi aktsepteerimisteadet. Kahju, et poola noormees uuesti mulle ei kirjutanud. Oleksin selle ehk lahendada suutnud. Seejärel toodi meile veel külmi mangomahlu kusagilt ja viimaks maandusin kodus oma voodis. Olen juba üsna kindel, et siiski võtan veel korra kolimise ette, sest luksuslikust elamiskohast on järele jäänud vaid tühi korter kaugel.

18. september

Mehed on hullud!
Öeldakse küll, et naised on hullud, aga tegelikkuses tundub asi vastupidine olevat. Miks muidu olen ma päev päeva järel kimbatuses, mida nendega peale hakata. Praegugi istub mu kõrval üks, kes ei taha kuidagi aktsepteerida seda, et ma olen suhtes. Teda ei huvita. Ta tahab ikka mind suudelda. Ärritav. Nagu ka kõik need teised, kes pidevalt mulle ligi ajavad, mitmetähenduslikke sõnumeid saadavad ja muidu ila ajavad. Tänase päeva topp lause oli vast Vaibhavilt, kes ütles: tule juba täna töölt ära. Koli Ahmedabadi ja ma pean sind üleval nii kaua kui vaja.
See oli umbes sama hea kui eilne ülemuse naise visatud: you can teach Swedish right?
Aga otseloomulikult. Ja otseloomulikult tahangi ma nüüd seda siin lisaks kõigele muule õpetama hakata.
Ja siis kõik muu stress, väsimus, segane eraelu ning igast küljest piiravad järeleandmatud tüübid. Ma lähen ka hulluks nii ja Harsh ainult naerab ning käsib mul olukorrast rõõmu tunda. Jah, muidugi! Ma ei jõua ära oodata, millal ta tagasi jõuab. Peab mu turvameheks hakkama:D Nagu tõsiselt. Võimatu on siin vallalisena rahulikult elada. Vähemalt sõna „poisssõber“ peletab osa aktiviste eemale. Kahjuks mitte kõiki. Täna käitub tore ülemus ka jälle imelikult. Ja eile üle mõne aja taas kohtudes kukkus kohe kallistama. Mul ei ole midagi temaga sõbrad olemise vastu, aga mingid piiri peavad säilima professionaalsete tööalaste suhete hoidmiseks. Kuigi professionaalsust kohtab Indias üldse väga harva. Või vähemalt selline on minu kogemus.
Olin täna natuke liiga bitch ka oma imelikus tujus Vaibhaviga. Ei viitsinud ta ila ees süümekaid tunda. Ja ta on tore poiss ja valmis minu heaks vist küll mida iganes tegema. Ja mina üritan jääda külmaks ja neutraalseks, aga samas sõbralikuks ning tänulikuks. Aga nii raske on piire hoida. Igatahes, suutsin kogemata temaga tunde vastik olla tema sünnipäeval. Kui ta siis seda mulle väga läbi lillede meelde tuletada püüdis, siis läks ikka veel aega, et ma õigesti reageeriksin. Ei tea, kas suutsingi.
Igatahes, hetkel olen jälle Sama kodus. Nimelt sain eile õhtul teate, et täna on pidu Muditi pool ja ma võin kaasa võtta, keda iganes ma tahan. Saatsin siis iroonilise sõnumi Muditile endale ka, et kellegi Muditi pool on pidu ja kas ta tahab ka tulla. Ta sai mu mõttele pihta ja vastas, et kahjuks on tal juba tegemist. Siseringinaljad on need kõige paremad.
Igatahes, kuna mul on ikka veel nende võti kotis, siis paluti mul majja sisse murda ja esimesed külalised kohale juhatada. Mul polnudki selle vastu midagi, sest ma ei suuda siiani veel harjuda mõttega, et see ei ole enam minu kodu. Raskendavaks asjaoluks on muidugi ka see, et veedan ikka pooled ööd siin asjaolude sunnil. Ja varsti tuleb langetada otsus, kas ja kuhu kolin – Suure Ülemuse juurde, Jay juurde või ei koligi. Ükski variant ei ole ideaalne.
Ahjaa… olen täna veel kahjurõõmus. See töö ei sobinud Harshile. Yay. Ju ta siis on veel minu päralt mõnda aega, mõtleb egoistlik Maria. Sain üle kuude veini mekkida, mille Valentina Itaaliast kaasa tõi ning Nutellat ka. Tunnen end jälle inimesena. Need väiksed rõõmud… Lähen nüüd tagasi teise tuppa suitsuhaisu sisse sotsialiseerima, et ometi järjekordne tüüp mu õla pealt eemale peletada. Ta siin räägib, kui hästi ma lõhnan ja kui ilusti mu nägu läigib ja muudkui uurib, mida ma Harshis leian. Just seda leiangi, et ta ei ole pealetükkiv ega armukade. Ta käitub täpselt nii, nagu ise tahab. Ja kuigi vahel on see ärritav, olen üsna kindel, et what you see is what you get vähemalt. Mina olen ju ka üsna suures osas selline – kergesti loetav lahtine raamat. Nüüd aga head ööd, mu kallid!

17. september

Tundub, nagu oleksid vargad käinud
Pärast järjekordset pikka päeva – järjekorras juba kolmandat – tulin koju avastamaks, et ilmaasjata lukustas Tusha pere kodust lahkudes ukse – elamine on nii tühi, et siit poleks nagunii enam midagi varastada. Ainult tolmurullid laiutavad igal pool.
Mul on juhe nii koos olnud terve selle nädala. Jutt ei taha kuidagi kohale jõuda. Tervis näitab ka jälle tagasilööke. Ja töösse võib vabalt ära uppuda.
Juhe on nii koos, et unustasin teile lausa lehmajuhtumist rääkida. Nimelt kolmapäeval õhtusöögilt naastes otsustas taaskord üks lehm seda imelikku valget tüdrukut lähemalt uudistama tulla. Ma ei pannud kohe tähele ka ja sain ikka korralikult ehmatada teda juba enda selja taga nähes. Põgenesin sekundiga teisele poole Harshi motikat. Emme, kuidas sa suhtud sellesse, et mul oli muusikukalduvustega motikaga boyfriend?:D Igatahes, Harsh võttis löögi oma peale ja talus täitsa tükk aega seda, kuidas lehm oma pead vastu tema põlve sügas ning viimaks otsustas teda ise ka sügama hakata, aga lehm ei tahtnudki edasi liikuda. Käis Harshi hoopis keelega üle, kuni Harsh mu odavaid küpsiseid ostma saatis, et lehmale süüa anda. Üsna naljakas vaatepilt oli pakist küpsiseid sööv lehm. Aga see oli siiski väga armas žest Harshi poolt. No aidake siis otsustada, kas ma peaksin kartma temaga koos olles haiget saamist või mitte. Ta ütleb, et ta meeldib loomadele ja loomad ise tulevad tema juurde, aga olen üsna kindel, et sellele lehmale meeldisin tegelikult ikkagi mina. Ja sellele poisile meeldin ka mina, sest koju jõudes tormas ta kohe seebiga hoolikalt käsi pesema, tuues põhjenduseks, et lehmailased käed ei ole probleem tema jaoks, aga võivad kujuneda ohuks minu jaoks.
Tagasi tänase juurde. Veetsime terve päeva koos Valentinaga, uue itaalia tüdrukuga. Ta on tore, aga natuke ärritav. Võimalik, et ta ongi tark, aga see tarkus tahab ta sees kogu aeg õpetavas vormis ja üliaeglaselt välja voolata ja ma ei olnud täna valmis seda kinni püüdma. Meenutage Rüütli kõnesid. Igatahes, õhtul läksin temaga kaasa Jay ema vaatama, sest tundsin süümekaid, et pole seal ammu käinud ja lootsin ka kodusest õhtusöögist osa saada, mis mu oma kodus enam võimalik ei ole ja kuna Harshi ka ei olnud, siis pidin endale tegevust leidma. Olenemata sellest, et kolm noormeest täna vahetpidamata mulle tüütuid sõnumeid saatsid. Ei ole ei armas ega naljakas, kui harukontori kolleeg, kellega minutit kümme juttu puhutud, saadab sõnumi: I miss you so much. Mida ma mõtlema peaksin? Enivei, õhtu oli üsna tore. Sõin Jay ema pool õhtust ja sain ootamatult üle kolme kuu kala – küll India-päraselt vürtsikat, aga kala. Nämm. Ja siis kohtusin Laithiga ning näitasin talle ka, misasi see Chocolate Room on. Imelik, et ta siin elatud rohkem kui aasta jooksul sinna kordagi sattunud ei ole. Ajasin ka Emmanueli kadedaks sõnumiga, et petan teda seal:D
Laith on mulle veel mõistatus. Tundub tore, aga keelebarjäär on üsna tugev. Ta teab, et mul on boyfriend, aga samas tahaks võimalikult palju aega koos minuga veeta ning muudkui smsib ega lubanud mul täna enda eest maksta. Eks näis, kas temast saab sõber või mitte. Nüüd aga olen kodus ja voodis pikali, kolmekordsest õhtusöögist lõhki minemas, aga ei kahetse midagi.

16. september

Roomates koju
Oli jälle väga pikk päev. Jalutasin hommikul varavalges ülemuse juurde ja muidugi terve ta perekond magas veel tund aega, et siis enesestmõistetavalt ja midagi selgitamata hommikusöögile laekuda. Mulle serveeriti ekstra ilma chillita hommikusööki, mis oli ikka tulivürtsine. Huvitav, milline see chilliversioon veel oli?
Järgmised paar tundi loksusime jälle autos Surati poole. Sain päris mitut klienti nõustada ja tunnen end selles aina kindlamalt. Samas aga võib öelda ka, et faktide osas olen aina ebakindlam, sest päev päevalt tuleb aina rohkem bluffi ja lihtsalt teadmatust välja. Seekord siis selgus, et meie Rootsi programm on nii suures ulatuses bluff, et mul hakkas häbi ja veel nii mitmel tasemel, et seda on võimatu kontrollida või välja selgitada, mis on tõde.
Koju hakkasime sõitma seekord isegi normaalsel ajal, aga ma ei tea, kuidas – igatahes kulus selleks peaaegu viis tundi. Tee peal tegin endaga inimkatseid, võttes vastu Suure Ülemuse poolt nina alla pistetud kes teab, kust tulnud pirni ja hiljem süües korralikult õhtust restoranis, kus oli siiani parim lassi ja kõige selgemate sõrmejälgedega serveerimisnõud.
Suur Ülemus on ju väga tore, aga suutis mul taaskord suu lahti ehmatada küsides, milliseid aineid ma õpetada tahaks. Magistritaseme üliõpilastele. Et jah… hirm on suur, aga väljakutse ka vastupandamatu. Eks näis, kuidas minu kaks eile lisandunud ametinimetust – õppejõud ja tudengite koordinaator praktikas välja kujunevad.
Koju jõudes olin nii väsinud, et ei suutnud juba linna piires üle kahe minuti silmi lahti hoida ja kuna mu telefon oli ju ikka tühi, siis lihtsalt lootsin, et Harsh on kodus ega viska mind välja. Vastasel juhul oleksin oma väsimuses lihtsalt nende ukse ees maganud. Aga vahelduse mõttes lasi ta mind juba esimese kellahelina peale sisse ning lohistas üles korrusele, kus meie kaks geeniust tema Cv kallal töötanud olid. Sain neile viimaks laadasuveniirid üle antud, olles pidanud selleks väikseidki vahemaid roomates läbima. Väsimusest. Kuidagimoodi vedasin end ka duši alla ja edasi rohkem eriti ei mäleta. Olin veel hommikulgi nii sügavalt maganud, et harsh ei hakanud mind üles ajama ja seega ei näinudki ma teda enne Mumbaisse sõitu. Seekord siis on tema see mineja. Ütlesin talle ka, et tahaks talle korraga good luck ja Bad luck soovida sel tobedal tööintervjuul, mis teda minust nii kaugele viia ähvardab, aga ma ei taha takistada teda oma unistusi järgimas.

15. september

Hommikul ärkasin ja sain jälle sellise juba harjumuspäraseks muutuva toreda üllatuse osaliseks, et sõidan kohe jälle tööasjus linnast välja. Muidugi varem, kui tööle minema oleks pidanud ja seega oli jälle kiire-kiire, aga ok.
Olin muidu ka töösse uppumas. Viimaks jõudis kohale uus praktikant ja iseenesest mõistetavalt – eksole – pean mina teda välja õpetama ja talle tööd andma. Ega mul polegi selle vastu midagi, aga eile, olles nagunii ummikus omadega, ei olnud ma küll eriti osav õpetaja. Lisaks veel Ganeshi-rituaalide tõttu pikaks veninud päev, sest ma ei tahtnud ka sellest 65 magustoidu degusteerimisest loobuda ja aieseci ootamatult peale pandud kohustused uut praktikanti ka väljaspool tööaega kantseldada.
Tegelikult aga tegin seda hea meelega, sest tema oma segaduses ja abituses meenutab mulle mind ennast esimestel päevadel, sest kui sind ikka tundmatus kohas vette visatakse, siis oled ikka tänulik küll, kui keegi siiski käe ulatab.
Aga tagasi kolmapäeva juurde. Pidin viimaks esimest korda Anandisse minema. Jõudsin hommikul imekombel isegi veidi vara ülemuse juurde ja ka rikšajuht ei üritanudki mind petta. Kohale jõudes aga nägin vaid askeldavaid teenijaid, autojuhti ja nende kodus elavat rotti. Neile ta meeldib, sest nad usuvad, et rott toob rikkuse majja. Mina hoidsin jalad maast kõrgemal. Pererahvas aga alles magas.
Olin jälle valmis suureks delegatsiooniks ja pikaks sõiduks, aga delegatsioon oli sama, mis eelmisel korral. Kohe selgus, et väiljasõiduks läheb ka järgmisel päeval ning nii vist hakkabki olema igal nädalal paar päeva, et meil oleks suure bossiga aega vahetuks suhtluseks ja selleks korraks olid tal mulle juba plaanid. Eks ma siis püüdsin jälle ootamatus olukorras ujuma õppida. Ujumise tegi raskeks fakt, et mu läpaka laadija oli kontoris ning hiljem sai ka telefon tühjaks – jälle – aga sinna ei saa ma midagi parata veel tükk aega.
Päev oli oli tore. Nägin vanu ja sain juurde uusi tuttavaid. Sain korra igasuguse hoiatuseta nõustaja olla ning võitsin vist oma esimese kliendi. Lisaks veel sain kohustuse harukontori juhatajat välja õpetada, aga see läks vist küll võssa, sest mul polnud aimugi, millised ta eelteadmised on ja mida talle täpselt õpetama peaksin või õpetada oskaksingi ja tunnistasin seda talle ka, aga tema on tore. Tundsin ta näo ära, aga päris ära ei ühendanud, kus kohtusime. Hiljem ta ütles, et sellel esimesel suurel koosolekul sõime koos lõunat. Ja siis eile kontoris vastasin ta küsimustele nii palju ja nii hästi kui oskasin ning siis mulisesime niisama. Ainult sellest on kahju, et Harukale jäigi sertifikaat kätte andmata, sest ma küll kirjutasin selle ülemuse käsul valmis või vähemalt toimetasin selle põhja kohasemaks nii palju, kui oskasin, aga ma ei tahtnud teda hinnata ega iseloomustada ja seega saatsin tagasi bossile viimistlemiseks. Aga me ei jõudnudki linna tagasi seda allkirjastama enne, kui Haruka ära sõitma pidi. Kahju. Loodan teda siiski 27ndal enne ta päriselt ära sõitmist näha. Ta kirjutas eile, et tal on mulle midagi. Huvitav, mis see olla võiks. Ja Sandy kirjutas ka viimaks tagasi. Ka ülevoolavalt emotsionaalselt ning vähemalt läks ta siit positiivsete mälestustega koju.
Õhtul jõudsime linna tagasi lausa normaalsel ajal – mitte küll vastavalt sellele, mis lepingus kirjas on, aga lähedal juba – ja ma tahtsin Harshiga kokku saada üle pika aja. Kuulda, mis ta testi juures valesti läks, kallistada ja teha egole pai ning olla lihtsalt koos. Tühja telefoniga andis alles asju korraldada, aga hetkeseisuga on kõik jälle hästi. Vähemalt läpakajuhe on käes. Telefon on ikka tühi, aga homme (olen nüüd ajaga reaalsuses ehk neljapäeva hommikus) peaksin ka selle laadija ja puhtad riided saama. Veel ei õpi laadijat pidevalt kaasas kandma.
Natuke crappy on see, et õues sajab padukat ja ma ei saa helistada autojuhile, et teda mulle järgi tellida. Samuti, et pidin äratuskella puudumise tõttu koos Harshiga kell kuus ärkama, aga pole väga hullu. Vihm hakkab järgi andma. Linnud laulavad ja ma pole pooltki nii väsinud kui selja taga olevaid unetunde arvestades olla võiksin. Ja vähemalt olen vaid kilomeetri kaugusel ülemuse kodust, nii et võin vajadusel ka jalutada sinna. Mulle tehti jälle ettepanek kolida, aga plaanin ikka vähemalt septembri lõpuni ühes kohas püsida.
Olen vist unustanud teile ka paar nalja ära rääkida. Tagasi nädalavahetuse karnevali juurde… läksin üksi vetsu, kui nägin seal sissekäigu ees poisikesi oma emadega ja nad hakkasid kohe kilkama: gori, gori. Siinmaal tähendab see valget inimest. Emad üritasid neid siis hoopis „hi“ ütlema saada ja tulemuseks oli „hi, gori“. Ma tean, et lapsed ei ole rassistlikud ning valgenahaks kutsumine ei ole siin solvang, aga mul olid karvad ikkagi rassistlikkusest püsti. Ja sellest, et mind vaid värvi värgi defineeriti. Aga andsin endast parima, et viisakaks jääda, naeratada ja vastu lehvitada.
Teine naljakas asi oli ka seotud sama vetsuga. Nimelt valvasid selle ees paar turvat. Muidu polekski midagi, aga nad tahtsid minust pilti teha. Ja sellest poleks ka midagi, aga turvad ja vetsu ees??? Esiteks, neilt eeldaks professionaalset käitumist ja teiseks, vetsus käin ma ju tavaliselt hommikul laibana ja õhtul laibana, aga urisemisest hoolimata ei julgenud neile „ei“ ka öelda.
Mis veel uut… S ähvardab ikka Indiasse tulla, mis on tore. Mina muutun sõnumite kustutamises aina tugevamaks ja sõnumid stiilis: „meid ei lahuta miski“ saavad iga kord uuesti lugema sattudes aina iroonilisema maigu külge. Siiani on minu jaoks üllatav, et suhe, mis ei pidanud kunagi otsa saama, sai otsa enne kõiki teisi, aga eks elu õpetab.

13. september

Ganeshi sünnipäev
Tegelikult tähistatakse Ganeshi või Ganpati sünnipäeva kümmekond päeva ja algust tehti juba eelmisel nädalal, aga eile saime meie sellest esmakordselt osa. Nimelt on üks meie töökoha klassiruum dekoreeritud nagu juudi jõulupuu. Pühademuna karva Ganeshi kujud, vilkuvad tulukesed, sädelevad lindid jne jne. Igal hommikul ja õhtul toimub riitus elava tule söödava nänni ja muusikaga tema auks. Eile võtsime sellest osa, aga minu jaoks tundus see naeruväärselt kommertslik ja oli tõeliselt raske jääda aupaklikuks võõra kultuuri suhtes. Lihtsalt liiga palju materiaalsust korraga jumalustega seoses. Meile pakuti ka võimalust kõike kaasa teha, aga see tundus vale nii mitmest seisukohast ja otsustasin pigem võimalikult objektiivne pealtvaataja olla. Tants ja trall ning hiiglaslikud Ganeshid uhketes putkades on praegusel ajal väga popp nähtus siin.
Anyway, eile oli üsna asjalik tööpäev. Sain viimaks vist korda teha selle paberi, mida varem minu allkirja odava võltsinguga levitati. Õhtul lubasin Muditi aidata viimaks alkoholiloa saamisega, aga kahjuks on juba liiga hilja ja mulle vist jääbki mõistatuseks sellega seotud reeglistik. Seejärel sain sõita suure raha eest rikšaga koju ja teel veel pikalt ummikus istuda, aga kodus ootas hea üllatus. Tusha isa tahtis meid välja sööma viia. Läksime testima lähimat restoran, mis meid kohe-kohe igapäevase toiduga tõenäoliselt varustama hakkab. Sain proovida Lõuna-India tote nagu dosa – hiiglaslik kolmnurkseks keeratud riisipannkook, mis lõunas chapatisid asendab, kuklid mingi vürtsise punase möksiga jne. Suudan juba päris hästi vürtsile vastu pidada.
Pärast õhtusööki rääkisime Tushaga poole ööni juttu. Poistest ja perest jne. Ja siis saabus taas uneaeg.

10-12. september

Pean alustama oma mälestusi seekord lausa reedest, mil sain küll tööle, aga mitte koju. Üsna naljakas on see ilma mõjuvõim siin.
Pidin pärast tööd viie minuti teekonna kaugusel kohtuma ühe couchsurfingu tuttavaga, aga liiklusummik oli nii hull, et jäin pool tundi hiljaks. Tüüp oli mingi marketingitegelane suurest firmast, kes hetkel resideerib Suratis ja tahtis kogemusi vahetada. Vahetasime siis. Tundsin iga minutiga ennast aina rumalamana, kuigi ta oli täitsa tore. Lihtsalt tema vestlusstiil oli nagu ülekuulamine. Kas sa tead seda ja toda nime? Ei, ei ma ei tea. Palun ära küsi rohkem nimesid. Sa ei avalda muljet ja sellest pole kasu. Igatahes ta tegi mulle jäätise ja brownie välja ning kinkis mingi huvitava India case-study õpiku siinse turunduse kohta. Täitsa tahaks seda lugeda. Veetsime koos ehk tunnikese enne, kui ta siit linnast edasi liikuma pidi. Ta oli lausa nii viisakas, et saatis mulle pärast ülimate viisakuste järel lahkumist veel aitäh-sõnumi ka. No ok. Ehk olen nõus ka teine kord tema ülekuulamise üle elama.
Seejärel tahtsin koju minna, aga pole see midagi nii lihtsat ja enesestmõistetavat. Esimene rikša väitis, et teel on kahetunnine ummik – sest teine peatee oli veel vee all – ja hinnaks 100Rsi. Ma ei olnud veel valmis nii palju maksma. Helistasin Tushale ja ka tema ütles, et ära veel proovigi koju tulla. Aga mul oli hullem pissihäda ja nälg. Niisiis tellisin Domino’st pitsa ja sõitsin vanasse koju. Õnneks Harsh oli kodus ja meil oli tore õhtu. Öösel vahetas ta välja Mudit, kellega koos vaatasime August Rushi ja vaimustusime. Tema juba vist kümnendat korda. Rääkisime poole hommikuni juttu ja siis uinusime madratsihunniku otsas.
Hommikul avastasin, et magan kahe toreda poisi vahel, nende mõlema käed harjumusest üle minu visatud. Oli naljakas. Minu jaoks see polnud probleem ja Harsh ju pole ka armukade. Oli töölt tulles lihtsalt teisele poole mind põrandale põõnama kerinud, aga Mudit ärkas mu naermise peale üles ja kolis voodisse. Argpüks:D
Hommik oli ka nunnu. Ma olin võtnud töölt vaba päeva, aga alles hiljem ju selgus, et sõidame aiesecaritega linnast välja alles pärast lõunat. Õues sadas jälle hullu moodi. Ja Harsh oli hästi armas. Muudkui suudles mind iga natukese aja tagant ja kallistas kõvasti. Ilma erilise põhjuseta. Ja ta naerab, et miks ma kogu aeg põhjusi otsin. Ju siis on asi minu ebakindluses.
Ühel hetkel pidin end siiski vihma kiuste õue ja oma koju vedama. Koju, kus olen veetnud esimesel nädalal ehk pooled ööd. Rikšasõit oli muidugi ropult kallis. Käisin Macist läbi, et midagi süüa saada ja raha vahetada ning siis otsustasin oma paarikilomeetrise tänavajupi jalutada. Kuigi olin kõvasti ajagraafikust maas nagunii.
Tee peal järasin vihmamärga ülimaitsvat kanaburgerit ja siis olin nõme inimene, kes viskas oma toiduümbrise teiste maha visatud sodi hunnikusse lehmade nuuskida. Erilist alternatiivi ei olnud ka. Aga süümekad on ikka sodi maha loopimise pärast.
Laupäeval algasid ka Ganeshi sünnipäevapidustused. Meie tänavalgi oli suur kamp roosaks värvitud noormehi, kes tantsisid aeglaselt liikuva veoauto järel paduvihmas ja vali muusika kajas üle kogu tänava. Vaatepilt oli nii naljakas, et ma ei suutnud tõsist nägu hoida ja kohe tuligi üks noormees ka mind tantsime kutsuma. Oleksin läinud küll, aga olles niigi hilinemas, pidin ära ütlema.
Jõudsin veel natuke maad edasi jalutada, kui üks tüüp autoakna alla keris ja mult teed küsis. Naiivne mina ei näinud läbi tema tegelikke kavatsusi mind välja kutsuda. Aadressiga ma teda nagunii aidata ei osanud, aga ei osanud ka ei öelda tüübile, kes väga õigel hetkel pakkus, et viskab vihmast tilkuva minu koju ära. Kuna ma polnudki ammu midagi ebamõistlikku teinud, siis nõustusin võõra mehe autosse istuma.
Ta ei olnudki päris pervert. Hoopis mingi börsimaakler, kes keksis sellega, et on pool elu Londonis elanud ja teistsuguse maailmaga harjunud. Kui ma kogu tema juttu tõe pähe võtaksin, siis peaks ta 12-aastane olema. Rääkisime mõned minutid juttu ja siis jooksin koju. Andsin viisakusest talle oma numbri, aga eks näis, kas otsustan temaga veel kohtuda või mitte.
Kodus pakkisin kiiruga asjad ja sõin mõned uutmoodi Tusha ema tehtud rotid ära. Seejärel sain veel kiiremas korras tagasi linna poole liikuda. Teel kohtasin jälle tantsupoisse ja seekord oli veel raskem neile ära öelda, aga mis teha. Elu on karm.
Jõudsin napilt segaduste kiuste õigeks ajaks meid linnast välja viima pidanud bussi peale. Koha peal selgus, et meid oli liidetud mingi MSU välisõpilaste grupiga ja ma olin ainus aiesecar, kes otse lõpppunkti ronis. Seega tuli mul veidi aega täiesti võõrastega veeta, aga nad tundusid üsna toredad ja usaldusväärsed.
Terve sõit Tarnetari oli tohutult tüütu. Minu kõrvale istus mingi tore aga võõras jaapani tüdruk, kelle inglise keel oli nii lähedal nullile, et vestluse arendamine ei valmistanud mingit mõnu. Lisaks igatsesin tagasi Harshi kaissu. Mudit norib mind juba, et ta poleks eluski arvanud, et ma siuke armunud tuvike olla võiks. Võib-olla olengi. Igatahes, reisile minek ei tundunud enam üldse põnevana. Isegi Mudit, kes viimasel hetkel oli otsustanud kaasa tulla, ei tulnud. Talle lihtsalt öeldi, et sorry, no can do, mis on mõistetav, aga kahju oli ikkagi. See-eest avastasin, et Sebastian oli tagasi ja nägin veel mõningaid tuttavamaid nägusid. Aga kõik sattusid minust eemale istuma. Haruka küll istus vahetult minu ees, aga ma ei tahtnud kogu aeg nende pingivahes kõõluda. Seega magasin ja igavlesin peaaegu kogu kaheksatunnise teekonna vältel.
Vahepeal otsustas Gujarati valitsus meid mingis kiirteerestoranis toita. Muideks, restoran oli üllatavalt peen ja toit üldjoontes hea, aga ma ei ole veel nii halvasti küpsetatud rotisid näinud Indias. Rasvapannkoogid! Sellegipoolest, õhtusöök oli juba lõbusam. Saime uusi tuttavaid ja sattusin istuma Nayara kõrvale, kes alati mulle ka positiivsust sisse süstida suudab. Ta on ikka sajaprotsendiliselt brasiillane.
Kohale jõudsime täitsa öösel plaanikohase kella kaheksa asemel. Ööbimistelgid olid kõvasti üle mu ootuste, kuigi neil polnud seinu ja jagasime telki hiiglaslike putukatega. Aga meil olid voodid ja peaaegu puhas voodipesu. Seega olin ainus, kes ei vingunud ööbimiskoha üle. Tahtsime kohe minna ööelu avastama, sest lootsime näha tantsu ja tralli, aga kamp valgeid inimesi selles väikeses kohas mõjus teistele karnevalikülastajatele nii šokeerivalt, et sajad tüübid lihtsalt seisid vip-ala sissepääsu ees ja jõllitasid meid igasuguse valehäbita. Ja siis otsustasid kõrgemad võimud, et kuna hetkel ei ole võimalik meile turvamehi kaasa anda, siis me ei saagi festivali nautima minna. Nii tobe. Rääkige veel, et nahavärv ei loe jne. Siin luuakse meelega suuremaid vahesid kohalikega. Me oleksime hea meelega integreerunud, aga nüüd tõsteti meid pjedestaalile ja tundsime end nagu loomad – vip vanglas.
Natuke aega kondasime oma vanglas ringi, aga siis otsustasime ise elu huvitavaks teha. Meiega oli kaasas suur hulk Jordaania päritolu tudengeid, kes hea meelega viisijupi üles võtsid ja tantsustki ära ei öelnud. Mingil hetkel võttis üks neist asjade korraldamise enda kätte ja korraldas meid kõiki ringi maha istuma. Igaüks pidi laulma midagi oma keeles või siis tantsima midagi rahvuslikku. Kõigil oli lõbus ja enamus ei blokkinud.
Enne magama minekut käisin veel selle tüübiga jalutamas ja niisama juttu rääkimas ja neli tundi hiljem oligi juba jälle äratus.
Igasugustest hoiatustest, et punkt kaheksa koguneme hommikusöögiks, ei olnud üldse kasu. Isegi meie grupijuht ei olnud valmis. Saime siiski söödud ja ma kahetsesin, et rohkem ei uimerdanud, sest järgmised kaks tundi ootasime järjekordsel vip-alal Gujarati chief ministeri, kes on selline vip, et tuli kopteriga ja kui õhtul rääkisin Harshile, et ootasime kaks tundi mingit vanameest, kes tuli kaheks minutiks tere ütlema, siis ta lajatas lihtsalt fuck you ja ütles, et tegu on nii mõjuvõimsa tüübiga, et teda peab terve päeva ootama ka siis, kui ta ei tulegi. Et ta on üks India mõjuvõimsamaid poliitikuid ja põhjus, mis Gujarat on India kõige kõrgemalt arenenud osariik. Elekter. Teede olukord jne. Tusha reaktsioon oli vähemalt sama tugev, aga mitte nii ropp. Meie jaoks oli ta lihtsalt üks vana hallipäine mees, kes nägi küll sümpaatne välja, aga kelle kõnest me sõnagi aru ei saanud ega tegudest midagi ei teadnud. Nimelt pärast meiega kohtumist pidas ta veidi eemal rahvale kõne.
Teda olid kogunenud kuulama tuhanded, aga kõik need tuhanded olid vähemalt saja meetri kaugusel mitme kihi aedade taga ja nende vahel oli kari politseinikke ning meie. Meid suunati jälle mingisse vip-koridori, aga siis karjatati seal nagu lambaid. Üks politseinik saatis ühes suunas, et siis tee lõppu jõudes teised politseinikud meid sealt vihaselt ja selgitusteta jälle tagasi saadaksid.
Korraks lasti meid ka arusaamatul põhjusel rahva sekka, kus kõik meiega rääkida, pilte teha ja kätt suruda tahtsid. Mingil hetkel viskas üle ja tõmbasin käe refleksina eest ära. Loodetavasti too õnnetu, käis pika olnud, tüüp ei solvunud väga. See polnud ju mu kavatsus, aga ma ei ole mingi kuulsus ja ka kuulsustel on õigus eraelule.
Pärast kogu seda ootamist ja segadust lasti meid korraks käsitöö kaupmeeste juurde shoppama – ostsin veidi odavaid suveniire jälle – ja siis saime korraks vaba aja. Suurtes rahvamassides oli küll raske liikuda, aga otsustasime koos uute sõpradega – maksku, mis maksab – kohalikku templit külastada. Kogu see Tarnetar Mela laat ju keerlebki ümber ühe templi ja seal sõlmitud abieluriituse ümber. Ei mäleta, kas juba rääkisin teile sellest või mitte, aga see on igaaastane suur laat, mida peetakse kunagise India printsessi ja mingi keerulise võistluse kinni pannud sõduri paari paneku mälestamiseks. Veel tänapäevalgi peaks see festival tähistama omale paarilise otsimist, aga me küll midagi väga traditsioonilist või kultuurset ei näinud. Lihtsalt rahvamassid nagu Õllesummeril ja odava nänni müüjad kahel pool teed.
Nägin siiski midagi šokeerivat ka. Kujutage ette tolmuseid teid, mida tallavad tuhanded ja vahetult tee ääres asuvaid müügiputkasid toidu, ehete jms. ja nüüd kujutate ette nende kõrval ajalehed maha laotanud tätoveerijaid, kes ongi sinna samasse maha laotanud ka oma tätoveerimismasina ja värvipotsikud ja reaalselt tätoveerivadki sellistes tingimustes enesetapjalike kalduvustega inimesi. Kahtlen, et seal üldse mingisugust steriliseerimist toimub. Aga ma nägin reaalselt inimest nõela all. Ja neid tätoveerijaid oli seal iga nurga peal.
Nägime ära ka kolm templit. Ei teagi, milline neist see kõige olulisem oli. Kõik olid kõrvuti. Kaldun arvama, et peatempel oli siiski see, mille territooriumil ka suured basseinid olid ja inimesed ujusid – naised ühes ja mehed teises. Üsna sürr vaatepilt, mida templiga ei seostaks, aga ju see on kinni vaid minu kogenematuses.
Kokkuvõttes ei olnud see reis midagi sellist, mida ma ootasin, aga ei olnud ka üle ega alla mu ootuste. Toit oli super. Kõik oli riigi kulul. Isegi jäätised. Sain hulga uusi sõpru. Selgus, et üks neist elab minu kodutänaval ja teine töökoha lähedal. Seega kohtume tõenäoliselt veel. Mul ei olegi varem olnud moslemitest sõpru ja ei tundnud ma ka varem ei jordaanlasi ega iraaklasi, aga ärge veel pabistage. Lingvistika doktorandid ei tundu just väga terroristide moodi:D Ehk õpin jälle üht-teist kaugete kultuuride ja usundite kohta.
Õhtu lõpuks veel laenas üks neist mulle oma telefoni, et saaksin Harshile helistada ja kuni viimase hetkeni ei teadnud ka, kummas kodus ööbin. Aga mu oma telefon oli taaskord tühi ja kaameragi juba eelmisel õhtul pildi taskusse visanud. Seega fototõendeid eriti millestki kahjuks ei ole, aga loodan, et uued sõbrad saadavad.
Meile anti veel õhtusöök koju kaasa ja ootasin koos poistega Harshi. Sain esmakordselt proovida siinset tänava limonaadi, mis on mega ja paistab, et ka tervis elas selle üle.
Harsh viis mu koju ja siis sai veel ühe tiiru meie kodude vahet teha, sest vaeseke unustas oma telefoni minu kätte ja ma ei saanud ju teda kuidagi hoiatada ka. Ei teagi, millal ta selle avastas. Mina avastasin telefoni oma peost mõni hetk pärast ta lahkumist, kui keegi võõras helistas. Aga Harsh oli juba läinud.
Lõpuks nägin ära ka Tusha isa ja siis laskus maale öö.

8-9. september

Täna siis oli järjekordne tööreis Suratisse. Seekord oli täitsa huvitav, sest mul oli terveks päevaks tegevust. Süstematiseerisin ümber sealset süsteemitust ja sain täiesti tahtmatult kiita. Tegin ka veidi nõustamist ja muid kiireloomulisi asju.
Ostsin kontorihoone esimeselt korruselt oma esimesed hindi õppimise ja kokaraamatud, aga kõige huvitavam osa oli kojusõit – vastu ööd jälle, muidugi. Olgu, mis on, aga meie Suur Ülemus tõeliselt hindab minu arvamust ja tutvustas mulle kõiki oma uusi plaane. Andsin siis nõu oma parima äranägemise järgi ja sain hulga huvitavaid ülesandeid koos tegutsemisvabadusega. Sain ka põhimõtteliselt tööpakkumise edaspidiseks üsna normaalse palgaga ja ülemus lubas ka praegu mu palka kuidagi kompenseerida, sest sellega lihtsalt ei ela ära. Ütlesin talle näkku. Üldse tundub, et ta elab mu kriitika päris hästi üle, aga ma olen vist ainus, kes julgeb ausalt ja konstruktiivselt seda firmat kritiseerida. Enamus räägib vaid selja taga.
Sain ka ülemustepaarilt kutse soovi korral hoopis nende juurde elama asuda, nii et nad kataksid kõik mu elamise, söögi ja transpordikulud tööle. Ma juba tean, et see kindlasti piiraks jälle mu vabadusi, aga samas mu ülemused on üsna mõistlikud ja modernsed inimesed. Samas ei tahaks ma koos nendega vastu ööd iga päev kontoris istuda ja nende kodune toit on minu maitse jaoks veel väga vürtsine. Igatahes, mõtlen, kas tasub ära jälle kord kolida. Tusha juures on super söök ja sõbrannaga on vast ikka toredam koos elada, aga järjest selgub igasuguseid negatiivseid asjaolusid. Eelkõige aga on väga kahtlane, et seda elu siin kaugel endale pikalt lubada saan. Pakun, et vaatan septembri lõpuni, et näha ära kogukulud siin elamise juures, saada selgusele veidi rohkem oma tulevikuvõimaluste osas ja siis otsustan. Mitte, et mulle pidevalt kolida meeldiks või praeguseid kodu andjaid kuidagi solvata tahaks… nad ju tegutsevad hea südame järgi. Aga nojah…
Ööseks jäin vanasse koju Harshi juurde. Ei tahtnud teisi üleval hoida ja hullult tahtsin teda juba näha ka. Ta ise aga jääbki vist mulle mõistatuseks. Sellegipoolest veetsime peaaegu ööpäeva meeldivalt koos, sest meil on vihmapühad. Uputab nii, nagu vahel harva Duukri tänaval. Veetase jões on nii kõrge, et hakkab teid ära uhtuma vaikselt. Täna ma lihtsalt ei saanud tööle minna ja õnneks tore ülemus ütles, et ma ei peagi. Oleksin olnud läbimärg oma nagunii juba kahepäevaste riietega enne suurele teele jõudmist ja üsna suure tõenäosusega ei oleks ka rikšat leidnud. Kui ka oleks, ei olnud garantiid, et tee läbitav on, keegi kontoris ees ootab jne. Ja Tusha ei pääsenud kodust mu läpakaga liikuma. Seega poleks nagunii tööd teha saanud. Ka siis, kui elektrit oleks olnud. Naljakas, kui palju siin ilm elu reguleerib.
Ahjaa… selgus, et itaalia tüdruk saabub juba pühapäeval. Ootan huviga veel üht eurooplast. Isegi, kui ta on lõunaeurooplane sealsete standarditega.
Õhtust sõin Harshi ja tema sõbraga ühes uues restoranis, et siis tulla koju uuesti õhtust sööma. Viisakusest. Ja homme lähen võib-olla jälle tööreisile. On jälle lahedad päevad.

7. september

Täna on Tusha sünnipäev. Veel viimaseid minuteid. Ta väldib seda veel rohkem kui mina millegipärast, aga ta ema tegi kooki ja tellis Domino’s pitsat. Nämm. Aga ma ei hakka kunagi aru saama taimsetest ainult ühe kattega juustuta pitsadest. Sama hästi võiks seda näiteks tomatisaiaks kutsuda.
Tööpäev oli… tööpäev. Ainus põnevam asi oli aiesecarite kutse valitsuse poolt kinni makstud reisile kuhugi kõrbe laadale nädalavahetuseks, kus kohalikud metsast välja tulevad, kirjud riided selga ajavad ja kaasasid endale otsivad. Närveerisin terve päeva, kas ülemus lubab meil minna või mitte. Oleksin tahtnud ka Harshi kaasa võtta, sest kes teab, mis jamadesse seal üksinda satun – väidetavalt võivad seal kohalikud mehed nendega vestlema jäänud neiusid õigusega oma tulevasteks kaasadeks lugeda - aga ta ei saanud nädalavahetust vabaks. Hakkan juba tema bossi vihkama. Näen teda ju niigi nüüd harva ja esimest korda olen mina see, kes tahaks rohkem koos olla oma kallimaga. Üheksa tundi tööl veeta ilma temata on rohkem kui vaja ja sel nädalal on tal väga halb töögraafik ka.
Erinevate kokkusattumuste kiuste või tõttu õnnestus täna õhtul kohtuda üle kuu aja Pinakiniga, kellega tutvusin oma esimesel tööpäeval. Oli veidi kohmetu. Ei teadnud, mida talle rääkida või mida juba rääkinud olin. Sellegipoolest oli tore, käisime päris kohvikus päris kohvi joomas ja siis viis ta mu koju – või noh nii lähedale, kui ühiskonna märkamata saab. Naljakas on see elu ikka.
Igatahes, saime viimaks loa nädalavahetuse vabaks võtta ja ühtlasi sain teada, et lähen homme jälle ootamatult Suratisse kes teab, mida tegema, sest ülemus tahab minuga aega veeta. No olgu. Ma oleksin nii tahtnud täna kontorist välja saada, aga Murphy andis endast jälle parima. Loomulikult lähen homme mingiks 20-tunniseks päevaks tööle ja jään ilma Ricki lahkumisõhtusöögist. Samuti pidin kurvastusega teatama Harshile, et me jälle ei kohtu. Olenemata sellest, et tema oil ekstra pool päeva vabaks võtnud, et saaksime koos õhtustada vms ja sellest mulle rõõmsalt mõne tunni eest teatanud.
Ahjaa… seda nalja ka, et meie valvur ei tahtnud mind mu oma koju lubada, sest ma olen ju selgelt mingi kahtlane tegelane. Mis see valge emane ikka siit peenest majast vastu ööd otsib eks!? Õnneks üks naabritüdruk tundis mu ära ja seletas umbkeelsele vanamehele, et ma elan siin. Huh. Ma polnud ju sugugi kindel, et keegi kodus oleks olnud mind ootamas.

6. september (2)

Dirty litte secrets 2
Otsustasin oma hirmust üle olla ja ühest mu põhimarsruudist kaugele jäävast apteegist läbi astuda. Ka Harukal oli üht-teist vaja ja nii me, pahad tüdrukud, siis õnnest hüppasimegi, leides juhuslikult eest korralikku inglise keelt rääkiva naisapteekri. Yay! Isegi vabameelses Euroopas pole väga mugav igat asja küsida, aga siin tuleb ennast ikka kõvasti ületada.
Igatahes, sellest apteegikülastusest sai alguse väga usalduslik tüdrukute suhe. Tema rääkis mulle asju, mida ta pole kunagi teistele rääkinud ja mina talle asju… noh… parimad sõbrannad ikka teavad samu asju ja rohkematki, aga igatahes, meil oli lõbus ja enam ei tunne ma end üldse litsakana siin konservatiivses Indias. Tegelikult ei ole ma ju kaugeltki lõdva püksikummiga beib, aga eks igaüks kujundab oma arvamuse teistest ise. Teie, mu kallid lugejad, teate kohati rohkem, kui mu teised väga lähedased sõbrad, sest kirja panna on oma mõtteid tihti lihtsam ausalt.
Tagasi teemasse… õhtu veetsime üheskoos Tusha juures õhtust süües. Tundsin süümekaid ja lubasin ühe õhtu kodus veeta. Haruka liitus meiega seepärast, et reklaamisin Tusha juures peituvaid aardeid ja tema ei ütle ka kunagi kodusest India köögist ära ja Tusha ema on suurepärane kokk. Ei iialgi liiga rasvane, vürtsine ega ülemäära magusaks tehtud toit. Suutsin seekord lausa terve söögi ainult parema käega ära süüa, aga meeletu nälg oli ka. Ma võiksin end lõhki süüa, aga mõne nädala pärast tekib võimalus ja kohustus ise süüa tegema õppida. Tusha põhimõtteliselt oskab, aga ei kokka kodus põhimõtteliselt mitte kunagi. Mina tahan õppida ja talle meeldib ka mõte koos kokkamisest. Seega tuleb kiiresti mõni hea kokaraamat hankida. Ausalt, ma ei tea, kuidas kunagi kogu oma kraamiga teie juurde tagasi saada:D Aga ma üritan sellega praegu veel pead mitte väga vaevata.
Enivei… saatsin Haruka ära – üks aiesecar tuli talle vastu. Väidetavalt on ta mind paar korda näinud ja isegi teab, kust ma pärit olen, aga mina ei mäleta teda absoluutselt. Ooops.
Täna sain natuke vihane ka enda peale olla. Vabandust kallikesed, aga minu blondiinsuse tõttu ei jõua teile ostetud ja Eestisse saadetud kingitused tõenäoliselt kunagi kohale. Ma olin nii vaimustuses neid valides ostes asjade ilust ja müüja toredusest, et andsin talle küll väga täpsed koordinaadid, aga ei küsinud endale ühtegi tõendit ostu kohta ja nüüd nad ignoreerivad mind. Loll turist, maksis ju raha ette. Mis peakski neid nüüd motiveerima kaupa päriselt ka kohale toimetama? Ja vihane saan vaid enda peale olla. Netist ei leidnud isegi korralikku politsei lehte, kuhu kaebusega pöörduda.
Jonnisin ka täna. Otsustasin, et ei helista Harshile ise esimesena. Tobe laste mäng, ma tean, aga ma tahtsin näha, millal tal igatsus peale tuleb. Ei viitsinud siiski väga kaua jonnida ja hea oligi, sest selgus, et minu telefon oli millegipärast levist väljas olnud ja tema olla lausa kolm korda proovinud. Ma ei viitsi ta jutus kahelda. Ei taha ka. Pole vaja mõelda endale probleeme juurde.
Igatahes, tahaks teid kõiki juba näha. Polegi vist varem nii kaua enamusega teist mitte kohtunud. Aga veel tagasi ka ei kipu.

6. september

Ma olen jälle nii väsinud, et silme eest on kirju. Ja täna on f*ing esmaspäev alles. Aga jah… rohkem kui sada ületundi kuus, mille eest ähvardatakse firma poliitika kohaselt mitte maksta, võib seda vist teha küll. Ei tea… ei ole varasemalt sellist kogemust. Teine variant on… no sellele ma ei taha veel mõelda.
Laupäeval hakkas ka tööl paha pärast õhtust kohvi ja mitte miski ei aidanud tunde. Viimaks glükoosijook tegi imet, aga siis juba tuli Harsh mulle järele. Õues ladistas vihma ja ta keskendus nii väga mitte kraavi sõitmisele, et sõitis vastassuunas, kuni me kumbki ei saanud enam aru, kus me oleme. Mul oli nii naljakas. Ta isegi ei märganud, et midagi on valesti, kuni mina küsisin, kas me sõidame linnast välja sööma seekord vms.
Õhtul vajusime ülimalt varakult magama. Kohe täitsa tõsiselt. Ja hommikul pidin vara ärkama teenija pärast, kes jäi muidugi kõvasti hiljaks, aga Harsh oli mind sada korda palunud, et ma siiski ärkaksin hommikul ja end sündsalt riietaksin. Terve õhtu ja öö veetsin taas tema triiksärgis, mis minu seljas nagunii parem välja näeb, sest mu enda riided olid ju märjad ja juhtumisi minu kodu ja tema kodu ei ole enam samad. Üsna veider. Tunnen end jälle kodutuna. Mis on kodu? Ja mis see tema kodu on? Kuidas ma seda kutsuma peaksin?
Eilne õhtu oli vähemalt tore. Kui järjekordselt rikšajuhiga vägikaika vedamist mitte arvesse võtta. See on nii normaalne, et kõigepealt üritab ta sul nahka üle kõrvade tõmmata ja siis tahab kätt suruda. Ei loksuta enam eriti.
Koju jõudes avastasin, et Tusha revideerib oma ehteid. Nägin peaaegu kohe ühte imeilusat ehetekarpi ja kommenteerisin seda. Minu üllatuseks selgus, et keegi ta sugulane toodab sellist kraami ja tal on neid hulgem. Otseloomulikult palusin kõik välja kraamida ja tegin vist ära poole vajalikest suveniiriostudest, kuigi koju minekuni on veel kuid aega. Eks näis, palju ma neist ostudest edasi kinkida üldse raatsin. Need olid täpselt sellist masti asjad, mida oma koju tahaksin kui mälestusesemeid, aga veel ei suuda endale nelja uue ehetekarbi soetamist põhjendada. Aga ei anna veel alla ka:D Igatahes, vägev aaretejaht oli. Mul ei olnud üldse plaanis sel nädalal sopata, aga kui aarded koju odavalt kätte tulevad… wow.
Ikka veel ei hammusta uut elukorraldust läbi, aga tõsiselt naudin kodutoitu. Sibulast hoolimata. Nende pere ei söö liiga vürtsist ega magusat, nii et tunnen end täitsa hästi.
Täna hommikul ootas mind postkastis ka üks tore üllatus. Viimaks ometi andis märku endast ammu reklaamitud Itaalia praktikant, kellel on taaskord sada väikest küsimust ja kõhklust ja mulle täitsa meeldib see kergelt mentoriks olek. Kogu oma segaduses tean, et tema seisukohast olen siiski juba ekspert India alal. Tore on kellegi segadusi leevendada. Ta oli nii tänulik, et üldse tema kirjale reageerisin ja tema elevust oli nii hea näha. Sain isegi energiat juurde vastu pidamiseks, aga püüdsin talle siiski realistlikku pilti siinsest elust maalida. Eks näis, kas ja millal ta siia jõuab.

5. september

You’re turning into… somebody loved
Mõnikord tahaks, et asjad oleks lihtsad. Et teist inimest oleks kergem lugeda. Et tema järgmist sammu võiks ette aimata. Et see oleks see, mis sulle just kõige paremini sobiks.
Aga elu vist ei käi nii. Ja ma ei ole kindel, kas ma seda päriselt tahaksingi. Minu peamine mure suhete juures on ju alati see, et huvitav kui ruttu mul seekord igav hakkab. Kui ruttu jõuan sellesse mugavustsooni, kus tunnen, et ei pea enam pingutama, kikivarvul kõndima, püüdma olla parem, andma endast rohkem?
Ei, mugavus ei ole halb, aga halb ei ole ka endast kõike anda tahtmine. Praeguse suhte osas ei ole ma kindel, kas kunagi päriselt selgusele jõuan selles, mida tema mõtleb või tunneb. Ei saagi muud teha kui loota, et sama, mida mina. Ei, ma ei otsinud midagi tõsist ega julgenud ka loota, et midagi sellist juhtuda võiks ja iga natukese aja tagant tuletab ta mulle jälle meelde, et see ei olegi midagi tõsist. Ütleb konkreetselt näkku. Ja palun ärge nüüd tulge kõik mulle ütlema, et ma olen rumal, see on idiootne ja ma peaksin järjekordsest „ta on sulle halb“ tüübist kauge kaarega mööda käima.
Millegipärast ei usu ma ta sõnu, et see on lihtsalt seks. Ma olen siin maailmas juba mõnda aega elanud ja kogenud seda lihtsalt seksi ka. Saanud tuttavaks meestega, kelle igast poorist õhkub välja soovi tüdruk lihtsalt voodisse saada. Egoistlikku soovi korraks tippu jõuda. Aga üldjuhul ei võta hakka sellised inimesed ühe naise ära rääkimisega liiga palju vaeva nägema. Kui kohe ei lähe õnneks, siis on targem ju lihtsalt järgmisega proovida, sest alati on keegi, kes ütleb „jah“. Eriti, kui küsija just mingi eriline töll ei ole.
Ometi suudab ta vahel minus ebakindlust tekitada. Ta meel on muutlik nagu tuul. Üks päev saan temast aru nii, teinekord naa. Tihtipeale ei vasta tema sõnad ta käitumisele, aga see on kummalisel kombel vastupidi tavalisele „ütleb, et armastab, aga teod räägivad midagi muud“ variandile.
Igal juhul… ma ka ei tea, mis see on. Armumine, armastus, sõltuvus, kiindumus, lihtsalt vajadus läheduse ning turvatunde järele? Olen juba ammu haavatavas positsioonis. Kui tavaliselt tunnen vajadust suurema isikliku ruumi järele, siis temaga tahaks kogu aeg koos olla. Teha ükskõik, mida või mitte midagi. Lihtsalt lamada kaisus. Rääkida või vaikida. Eile rääkisime natuke. Teemadel, mis tavaliselt esimestel kohtingutel juba läbi võetakse. Aga nüüd tundub see tobe, ebaoluline. Pole ju tegelikult vahet, kas ta teab, kellest mu perekond koosneb, kuidas mul koolis läks või kas ma oskan mõnda instrumenti mängida.
Imelikul kombel ei ole ka vahet, kas ta vastab mu standarditele. Natuke on tunne nagu Temaga, aga loodetavasti ei lõppe see sama traagiliselt. Tõenäoliselt, kui ma oleksin mõistuseinimene, siis hoiaksin temast kauge kaarega eemale. Üksikuna võttes on ju tema juures nii palju väikseid ärritavaid asju. Asju, millesse olen varem väga kategooriliselt suhtunud. Aga hetkel veel kaalub tema ise need asjad üles. Ja samas on ta mulle piisavalt tugev vastane, et mitte lasta endale pähe istuda ja teha ikka täpselt nii, nagu ise tahab.
Nii me siis siin maadleme. Üksteisega. Tunnetega. Ühiskonnaga. Võib-olla olengi rumal ja võib-olla saangi ühel hetkel jälle kõrvetada, aga loodetavasti mitte nii pea ja loodetavasti suudan ka selle üle elada. Hetkel aga ei suuda ma sellest kõigest ise lahti öelda. Ei proovigi.

3. september

Taas kolimine
Eile siis tuli pärast pikka ja väsitavat tööpäeva viimaks kolimine ette võtta. Harsh küll üritas mind ümber rääkida argumendiga, et oleksime kohe täitsa üksi kodus ja seda ju ei juhtu peaaegu kunagi. Nüüdsest aga hakkavad poisid päris tihti üksi jääma siiski, kuna Katharina lahkus eile ja mina ju olin ka sunnitud välja kolima.
Igatahes, õhtul siis jooksin koju pakkimist lõpetama. Pool aega kulus ikkagi kallistamisele ja järsku oligi Piyush ukse taga. Mehed siis laadisid mu asjad kiiresti autosse. Mul olid hullud süümekad, sest Piyush oli haige ja ikkagi tuli appi. Mul oli kurb. Harsh laulis terve õhtu kurba laulu väites, et see on lihtsalt ilus ja siis kõigele lisaks sadas hullu moodi vihma. Isegi taevas nuttis.
Kolimine ise läks üsna edukalt. Sain ka korraliku õhtusöögi ja siis rääkisime pikalt telefonis Ahmedabadi lover boy’ga, nagu Harsh Vaibhavi kutsub. Ta on päris tõsiselt seda minu Ahmedabadi tööle organiseerimise asja võtnud. Mina veel ei võta. Eks näis. Nii palju asju muutub kogu aeg ju.
Igatahes, järgmine samm oli taas Harshiga kokku saamine. Enne veel käisime Tushaga korraks väljas ja saime läbimärjaks ning mudaseks, sest üks autojuht otsustas meie kõrval täiskiirusel loikudest läbi sõita. Mul olid silmad ja suu sodi täis ja algul tahtis viha võimust võtta, sest ta isegi ei peatunud, et vabandada, aga siis ajas naerma, sest olukord oli lihtsalt nii tobe. Euroopas ei juhtuks seda kunagi, aga siis on autojuhid kunnid.
Seejärel jõudis Harsh kohale ja Tusha teavitas teda ilma igasuguse võltsvagaduseta, et ta ei tohi meie majast saja meetri kauguselegi tulla, sest üks kaebus ja ma pean jälle kolima. Samuti sain teada, et vähemalt seni, kuni Tusha ema veel siin elab, pean olema kodus hiljemalt kell üksteist. Imelik. Oleksin nagu taas varateismeline, keda piirama pean. Nemad küll põhjendasid seda sellega, et hiljemalt kell üksteist keeravad nad ukse lukku.
Väga paljusid reegleid ma veel ei tea, aga vähemalt riietuse pärast väga kodus muretsema ei pea ja nad on kõik väga toredad. Täna tegi Tusha ema mulle eraldi röstsaia, mis maitses imehästi värske või ning munataime curryga, sest nende indiapärane puder on üks väheseid kohalikke toite, mis mu suus lausa ringi käib ja mida, pisarad silmis, alla neelanud olen.
Tulin tööle üle pika aja juhuslikult jagatud rikšaga ja see oli ikka sigakallis, aga mis valikut mul oli? Nüüd igatahes on alanud uus eluetapp.

Ahvatlevatest pakkumistest

Ma vist unustasin teile rääkida. Mõni päev tagasi chattisin lühidalt Delhis kohatud toreda noormehega, keda sõbraks nimetan ja selgus, et ta hakkab kohe jälle Indiast ära minema - seekord neljaks kuuks Lõuna-Aafrika reisile.

Oo... ma olin nii kade ja ütlesin seda talle ka. Ütlesin vist isegi, et hullult tahaks ka tulla ja siis saingi end üllatuseks kutse kaasa tulla. Pidin kurbusega talle ära ütlema põhjendusega, et ei saa seda ei ajaliselt ega rahaliselt endale lubada. Ta siis ütles, et tema hoolitseks kõige eest ja ma ei peaks temaga koos olles raha pärast üldse muretsema.

Oi, te ei tea, kui raske oli endale kindlaks jääda ja sellisest imelisest võimalusest loobuda, aga vist ei oleks ilus kuuekuulisest praktikast neljal töölt puududa.

Igatahes, täna rääkisime temaga taas ja selgus, et ta oli üles öelnud selle töö või õigemini edasi lükanud, kuni ma ka tulla saan. Mul oli suu ikka väga lahti. Nagu mismõttes? Miks ta minu uitmõtte pärast poole aasta tööpakkumise üles ütles? Aga tema jäi endale kindlaks, et eelistab koos minuga minna. Me ju ei tunnegi eriti teineteist.

Nägin esimesi ohumärke sellest, kuidas üks sõprus jälle käest ära minna tahab. Kunagi varem pole ta mind baby'ks kutsunud ja ma eelistaksin, kui ta ei kutsuks ka. Ta on tore ja nunnu ja puha, aga vähemalt hetkel veel olen ma suhtes. Ükskõik, kuidas seda siis täpsemalt nimetama peaks.

Kui ma siis ütlesin, et selline asi vajab tõsist kaalumist, ettevalmistusi ning nii pikaajalise reisi ette võtmine ei ole lihtne ja seega ei saa ma midagi kindlat lubada ka talveperioodiks, siis läks ta tuju täitsa ära. Aga ma ju tõesti ei tea veel, mida talvel teha tahan. Koju tööle? Lihtsalt koju? Koju ema koju? Indiasse edasi? Või siiski Aafrikat avastama? Millal veel selline võimalus tuleb? Võib-olla ei iialgi ja neljakuuline merereis - ükskõik, mida see siis endast ka täpselt ei kujutaks - tundub ääretult põnev. Harsh ütles mulle ka kohe sellest kutsest kuuldes, et mine muidugi. Aga tema soovitab mul üldse kogu aeg igasuguste meestega kaasa minna ja lõbutseda. Vahel on see hea ja vahel mitte. Vahel tahaks, et ta veidi armukadedam oleks.

Igatahes, eks elu näitab, mis saama hakkab. See tüüp ei tea veel Harshist midagi. Mul on imelik talle selle uudisega lajatada ka, sest äkki ta siiski ei mõtle juba vasakule!?

Igatahes sain kutse temaga ka Mumbaisse millalgi minna, mis võib olla tore, aga pean oma käigud väga läbi mõtlema, et mitte nõmedatesse olukordadesse sattuda.

Killuke nalja

Oleme sellel nädalal Harshiga palju vaielnud selle üle, miks oli oluline, et ta mulle uue dušigeeli ostaks siis, kui mul vaja on/oli ja ta seda teha lubas. Ja miks ikka šampoonga enda pesemine või seebi laenamine pole päris see. Igatahes, eilse õhtu parim kild oli see, kui Harsh tunnistas, et nad mõlemad Muditiga olid päeval mu dušigeeli, šampooni ja palsamit proovinud ning niimoodi kaifinud, et kui nad hiljem ühe motikaga linna sõitsid, siis Mudit oli Harshile öelnud: sa lõhnad nii hästi, et ma tahaksin sinuga seksida praegu!

Ei, ei olnud üldse mitte naljakas:D

2. september

Ikka iga päev peab millegagi šokeerima

Eile oli jälle suur püha. Nii suur, et poed ja pangad olid kinni, aga meie pidime ikka tööle minema. Olenemata sellest, et võis arvata, et kliente ei tule. Olenemata sellest, et internetti ei olnud terve päeva ja alates mingist hetkest ka elektrit mitte. Lõpuks lasti meid pärast pikalt ja kasutult molutamist kella neljast minema.

Me ei osanudki kohe ootamatult sülle kukkunud vabadusega peale hakata. Lõpuks otsustasime Vadodara Centralisse shoppama minna. Üks kord, kui mul pole üldse shoppamistuju ega erilist vajadust uute asjade järele. Aga Katharinal oli vaja kardinaid. See keskus on küll väga ilus, aga ajas mind viie minutiga hulluks. Ma kohe üldse ei seedi sellist agressiivset müügitaktikat, kui müüja seisab sinust sammu kaugusel vägagi märgatavalt ja halvimal juhul topib sulle pidevalt nina alla asju, mida sa ei taha, korrakski vait jäämata. Sest otseloomulikult tahab valge inimene nende kalli poe tühjaks osta eks. oleksin tahtnud röökida, aga hoidsin end tagasi. Tegin kiire tiiru ja läksin kõrval asuvat hüpermarketit avastama. Nende hüpermarket on siis midagi sama suurt ja sama imelikult varustatut kui meie Säästumarket. See pood meeldis mulle küll rohkem, aga ma väljusin mõlemast poest midagi ostmata, uskuge või mitte.

Järgmine plaan oli minna taas Iscon templisse, sest eile oli Krishna sünnipäev ja see on siinkandis vist suurim Krishnale pühendatud tempel. Nagu võis arvata, oli see juba enne tööpäeva lõppu rahvamasside all uppumas, kuigi põhisündmus pidi alles südaööl algama. Katharina oli vaimustuses. Mulle meeldib seal ka ja seekord oli kohe eriti pidulik. Ainus nõme osa oli siis, kui ka templi territooriumil meile igasugust pahna meeleheitlikult müüa üritati. Samas jälle jagati tasuta banaane ja indiapäraseid maiustusi, mis mulle täitsa meeldivad.

Järgmine peatus selles hullumeelses päevas oli Emmanueli pool. Vaibhav otsustas siiski mitte tulla, aga see-eest liitus meiega Emmanueli uus kolleeg Prantsusmaalt. Vahetasime pilte, ainus mees meie seltskonnas üritas süüa teha, tekitades tuleohtlikke olukordi, ning meil kõigil oli tore. Tore on vahel ka tema korteri luksuslikkust nautida. Meie jaoks on juba köögilaud luksus. Pesumasinast ja sisekujundusest eriti rääkimata.

Vastu ööd tuli ette võtta veel üks käik restorani, kus Joy oma lõpupidu pidas. Meie ajastus oli suurepärane, mis tähendas, et teised astusid just uksest välja ja seega saime mugavalt kõigiga mõne sõna vahetada, Joy’d korduvalt kallistada ja mul on väga hea meel, et ta ikka enne lahkumist ära nägin.

Päeva kõige šokeerivam osa oli restoranist koju saamine. Saime ilma igasuguste vaidlusteta hea hinnaga rikša. Või nii me arvasime. Kokkuvõttes tundsime selle sõidu ajal ja järel ainult ennast odavana. Nimelt oli rikša peal kaks noormeest. See, kes meile hinnapakkumise tegi, nägi eriti limapalli moodi välja. No tõesti selline tüüp, kes meid päikseprillide ülevalt piidles ja silmadega sõi. Alguses istusid mõlemad tüübid ees, aga siis kolis see ilasem meie juurde.

Otseloomulikult oli tal vaja oma jalgu nii palju hargitada, et Katharina otsapidi minu süles istus. Kõik selleks, et mitte tüübiga füüsilises kontaktis olla. Siis tuli klassikaline ringutamisliigutus, mis lõppes käega meie seljataga. Veel oli naljakas, aga mitte kauaks.

Kui ta siis muudkui meelaid nägusid tegema hakkas, musihääli produtseeris ja muudkui „one, one“ kordas, tahtsime oksele hakata. Katarina oli päris närvis, sest tema pidi ju limapalli kõrval istuma ja sai enamuse sellest tähelepanust omale.

Korduvalt palusime tal lõpetada, ähvardasime poisssõpradele ja politseile helistamisega ning palusime rikša peatada. Viimast nad ei teinud. Iga politseiga ähvardamine andis meile rahu pooleks minutiks, mille järel algas katse number 2759. Viimaks kui nad said aru, et meil on tõsi taga, kolis limapall tagasi esiistmele. Enne veel oli ta korduvalt muside vahele küsinud, kas ma talle oma veepudelist juua anda ei tahaks. Ei, ei tahtnud. Ei tahtnud ka oma parimast relvast loobuda.

Viimaks palusime end kodust eemal suure tee ääres maha panna. Lootsin lihtsalt, et nad nõustuvad meid seal maha panema, mitte ei sõiduta peatumata linnast välja. Läks hästi. Muidugi selgus koha peal, et nad olid piisavalt jultunud, et meilt algul küsitud summat per face küsida. Peale pooletunnist ahistamist. Otseloomulikult me ei maksnud rohkem. Oleksime võinud ju ka üldse maksmata minema jalutada.

Me ei julgenud lasta end ka päris koju viia. Ei tahtnud oma aadressi reeta ja riskida sellega, et edaspidi iga päev nendega tegelema peaksin. Aga siis tuli ka päeva ainus hirmus hetk. Nimelt tundus, et nad ei lähegi ära ja me tõesti ei tahtnud, et nad meid jälitaks. Seega tegime nägu, et läheme suurde ülikooli hostelisse ja passisime seal ees ühe parkiva auto varjus, kuni Harsh meile vastu tuli. Helistasin talle ja palusin tal lennuga tulla midagi selgitamata.

Õnneks enne veel, kui ta kohale jõudis, olid limapallid siiski ära sõitnud ja hakkasime kodu poole jalutama. Harsh oli nii kuri, et me neid jobusid talle koju tümitamiseks jätte ei toonud, aga ma ei saanud seda riski võtta ja arvan ikka veel, et tegin õige valiku. Ükskõik, kui hea ta ka teiste läbi peksmises on/olnud on. Pealegi, ma ju ei teadnud, kas ja kes kodus on. Eraldatud kohta koos kahe limapalliga sõitmine ei tundunud just kõige mõistlikumana.

Igatahes jõudsime seekord õnnelikult koju. Tahtsin küll öökida vastikustundest ja suundusin otse duši alla, aga edasine õhtu oli tore. Lõbutsesime viimast õhtut üheskoos elades poiste ja nende sõpradega ning siis magasime ka paar tundi isegi.