Nüüd mul on sada üks asja kirjutada, sest ma vahepeal olin laisk ja kiire oli ka, aga ma nüüd tõesti üritan kõik, mida kirjutada tahtsin, meelde tuletada.
Alustame neljapäevast. Mul oli kokku lepitud kohtumine vana kooli direktoriga. Nii imelik, kui see ka ei olnud, pidime kokku saama koolis, aga samas see ju ei olnud minu kool. Minu oma koolimaja on see aasta remondis ja kogu kooli elutu sisu on kuskil hoiul, elus sisu aga kokku pressitud Sõle Gümnaasiumisse.
Väga imelik oli vaadata kõiki õpetajaid ühte tuppa kokku pressitult, kuigi neid oli tore näha ja nii sai korraga väga paljusid näha - alates algklasside klassijuhatajast ja lõpetades kiusliku keemiaõpetajaga, kellega me üldse läbi ei saanud. Nüüd viljelesime tsiviliseeritud vestlust.
Kas ma seda juba rääkisin, et eelmisel nädalal, kui ma alles seedisin seda kooli loengut pidama minemise mõtet, juhtus nii, et pidin mööda jalutama oma õigest koolimajast ja see oli ka väga imelik. Aknad olid tuhmid ja nende taga ei olnud mitte midagi. Ma ju loogiliselt saan aru, et aknad olid kaetud vaid ehitustolmuga ja mööbel on jalust ära viidud, aga tunne oli ikkagi selline, nagu kooli hinge ei oleks enam. Sellel hetkel ma igatsesin taga kogu seda laste kisa ja vastikult plärisevat kella ja isegi pralleelklassi alati möirgavaid ja vastu uksi prõmmivaid poisse. Elu teeb imelikke trikke.
Igatahes, seekord läks koolis üsna nii nagu plaanitud. Muidugi jutuajamine direktoriga ei kujunenud välja päris nii, nagu ma planeerisin, sest me seisime koridoris keset kisavaid lapsi ja mul oli aega umbes kaks minutit, et teha talle selgeks, mida ma tahan ja siis suunas ta mu edasi õppealajuhataja juurde. Too leidis mulle kiiresti ilma igasuguste kommentaarideta sobivad ajad ja ruumid juba järgmiseks neljapäevaks, nii et nüüd tuleb kiiresti liigutada. Kui ma nüüd selle blogistamise valmis saan kunagi, siis hakkangi kõnet kirjutama. Aga jah, oleks võinud ikka mingit feedbacki saada õppealajuhatajalt. Siis oleksin teadnud ka, kas mu tulek on üldse neile meelepärane. Nüüd ma lihtsalt tulen ja kellele ei sobi, hoidku eest!
Neljapäev oli üldse väga koolikeskne, sest mul õnnestus raamatukogus veel füüsikaõpetajaga kokku põrgata ja natuke juttu rääkida. See vanamees mulle meeldib, aga seekord oli küll natuke imelik - ei olnud väga millestki rääkida. Millest ikka rääkida inimesega, kellel pole sinuga eriti idagi ühist, kes on nii palju vanem ja seisab hoopis teistsugusel positsioonil? Selgelt ei saa ju väga isiklikuks minna, aga teisiti ma eriti ei oska.
Peale seda kui olin raamatukogust ära tulnud ligi kümne erineva ja seekord harivama teosega, jalutasin Club Terminali - nagu Baabu ütleb - et koju minna, aga kuna bussini oli veel nii palju aega, astusin sisse lähimasse ehete ja pudi-padi poodi juba ette teades, et tagasi tulen sealt tükk maad vaesemana.
Seekord aga ma väga ei kahetsenudki tuulde loobitud raha. Esiteks leidsin paar ilusat ja odavat blingi, mida mul ju hä-das-ti vaja oli ja tore üllatus oli see, et seal oli müüjaks mu vana paralleelklassiõde. Me olime peale lõpetamist ainult korra jõulupeol kohtunud ja millegipärast ei öelnud seal teregi, kuigi oleks ju võinud. Häbi mulle ka jah.
Nüüd aga rääkisime pikalt ja laialt juttu sellest, kus keegi lõpetas ja kuidas meil endal läheb jne. Üsna huvitav oli. Kuna ma veedan Club Terminalis päris palju aega, siis tõenäoliselt kohtmue veel ja saab jälle mõnusalt aega veeta. Kusjuures tuli välja, et me elame ka üsna ühes kandis Tallinnas.
See nädal ma mõtlesin ikka päris tükk aega, kas mul on ikka vaja raisata jälle 200.- piletiraha ja sõita kokku viis tundi Tallinnasse. Mul oli ju ainult üks plaan - kohtuda direga - aga seegi sai täpsemalt kokku lepitud alles bussi peal olles. Ma ei tea, kas see kaks minutit oli ikka nii palju aega ja raha väärt või oleks saanud selel jutu räägitud ka kõneminutihinnaga, aga Tallinnasse tahtsin ma ju tulla nii või naa ja tunds olevat hea mõte seda juttu näost näkku rääkida.
Õnneks kujunes välja täiesti asjalik nädalavahetus ja teenisin vast sõiduraha ka tagasi.
