Argipäeva mured ja rõõmud

Nii veider. Ma ei suuda enam päevade üle arvet pidada. Pean telefoni kalendrist kontrollima kuupäeva:D
Igatahes… tänane päev on läinud väga kiiresti. Minu ainus tööülesanne seni oli meie toodete kohta käiva informatsiooni süstematiseerimine ja skeemideks vormistamine. Ei tea küll, kellele või milleks minu amatöörlikud MS Wordi skeemid kasulikud on, aga just sain valmis.
Täna sõin esimest korda ka koos ülemusega lõunat. Nad üritavad mind siin lõhki sööta. Aga vähemalt saan ühe korra päevas korralikult süüa. Mis siis, et mitte liha. Eks siis otsin seda hirmsa himu tekkimisel ise. Laupäeval ju leidis liha ise tee minu juurde. Ja imelik on mõelda, et ma ei ole terve nädala šokolaadi ega jäätist söönud. Aga jah… see on nii naljakas, kui palju hindud söövad ja kui peenikesed neist enamus on. Kujutage ette naist, kelle õlgade ümbermõõt ei ületa 80 sentimeetrit või meest, kelle puusad jäävad 60cm kanti.
Aga muidu, inimesed on toredad. Keelebarjäär on ikka veel päris korralik nende aktsendi tõttu. Suuremaid arusaamatusi veel ei ole olnud õnneks. Pigem tehakse suur osa elust üle ootuste lihtsaks. Näiteks kui küsisin täna ülemuselt, kus kaameraid parandada saab, soovitas ta kaamera enda kätte tuua ja asja ise korda ajada. Aga ma ei taha nii suur nahaal ka olla. Eks pean ikka ise mõne Canoni esinduse üles otsima ja palvetama, et seal vähem kui kuupalk kuluks.
Täna jõudsin tööle peaaegu tund aega varem, sest mul vedas ja suutsin mõlemad lõigud bussiga sõita. Hinnavahe rikšaga on ikka mega. Täna läks kahe bussireisi peale alla 10 Rs-i. Aga jah… äkki täna on see õnnelik päev, mil saan sim-kaardi omanikuks? Nüüd pakkus üks kolleeg ka, et võib mulle oma pabereid laenata, kuigi ma ei ole päris kindel, kas see töötaks. Kas nad siis nimesid arvetel ei kontrolli? Eks näis.
Olen ikka veel haige. Siin on ju võimatu steriilselt elada. Oraal-fekaalsed infektsioonid pidutsevad Indias, sest vetsus ei kasutata paberit, vaid pestakse end (tegelikult ikka surutakse kätt mõlema käega) ja seepi ega kuivatusvahendeid ei tunnistata. Bakteripidu! Isegi, kui mina üritan rohkem hügieeni eest hoolitseda, on ikka väga palju kokkupuutekohti, kus ühe inimese bakterid teisele rännata saavad. Paljusid asju ei anna vältida ega kontrollida ka.
Aga muidu on elu ikka veel lill.

Tore päev

Kas te olete kunagi mõelnud, kuidas arvuti teab, mis kell on, ka siis, kui ta ei ole internetiga ühendatud? Kas arvutisse on sisse ehitatud mingi kell või?
Eile õhtu oli mega. Seda pean tunnistama. Seiklesin kohalike liinibussidega töölt koju, et avastada, et korterikaaslased lähevad viie minuti pärast kuhugi linnast välja farmhouse’i peole. Mind kutsuti ka kaasa ja ma olen nii õnnelik, et ei blokkinud. India on ikka tõeline kontrastide maa. Siin on kõige suurem vaesus ja rikkus. Näiteks meie maja all lebasid täna maas lapsi imetavad emad. Ja uhkes ehetepoes magas tagumise seina ääres maas üks ilusasti riietatud müüja. Aga eile farmhouse… on väga ebaõiglane seda nii nimetada, sest see oli palee. Paradiis keset pärapõrgut. Ma ei ole Eestis vist ka kunagi nii uhkes eramus käinud ja see oli lihtsalt mingi rikkurite nädalavahetuste peokoht.
Kujutage ette tohutu suurt krunti, millel on suur maja (esimene korrus on terrassilik), basseinimaja ja vähemalt 30 meetri pikkune sinisinine bassein. Ja tehiskosk sinna voolamas basseinimaja küljest. Ja basseinimaja on ka kahekordne uhke ehitis, kus on lausa mitu wc-d ja dušširuumi. Täiesti uskumatu. Ainus, mis tuletas meelde, et tegemist on Indiaga, olid ka sinna jõudnud kodutud koerad.
See oli ikka tõeliste rikkurite pidu. Diskor, lasershow, kelnerid, tasuta söögid ja joogid ja lademetes alkoholi, kuigi siin osariigis on alkohol täielikult keelatud. Siinsetele rikkuritele vist meeldib mõelda, et nende sõprusringkonnas on palju valgeid inimesi, kes ka nende pidudel käivad. Ise aga püüdsid nad olla nii läänelikud kui võimalik. Riided olid ikka väga kirjud, aga naised kandsid õlapaeltega lühikesi kleite, jõid ja suitsetasid ning tundsid end väga vabalt. Samas, nagu meid kutsunud rikkurite sõber ütles, on kama surra kodumaal ikka veel avalikult kiindumuse näitamine väga taunitav. Me siis üritasime korralikult käituda. Välja arvatud see, et kuna mul oli väga palav oma päevastes riietes ja ma ei teadnudki midagi basseinipeost, siis hüppasin koos poistega täisriides basseini. Te ei kujuta ettegi, kui mõnus selline asi olla võib. Vahel tasub riskida riiete väljanägemisega, sest võita on midagi palju palju enamat. Igatahes sain tuttavaks väga suure osaga siinsest rahvusvahelisest seltskonnast. Meiega oli kaasas ka paar kohalikku aiesecarit, aga enamus ei salli ega usalda neid üldse. Minu närvid on ka juba päris läbi, sest olen siin juba peaaegu nädal aega ja ilma telefonita. See aga teeb mu elu nii palju keerulisemaks kui vaja. Nagu gujarati keel piisav takistus juba ei oleks. Aga kui ma abi ka küsida ei saa… hullumeelne. Nüüd lubati jälle, et tänase karmi vihma tõttu (vaheldub päiksepaistega) ei õnnestu täna kohtuda, aga homme saan loodetavasti sim-kaardi ja tagastan ka korteri lepingu, kui nad mulle teise koopia toovad. Nagu üldse mis mõttes nad ühes eksemplaris lepinguid teevad? Aga jah, pidu oli mega, kuigi ikka oli üks tüüp, kes end pildituks jõi ja pilti ette enam ei saanudki. Kusjuures tegu oli veel mingi USAs elava kommertspiloodiga. Väga väga vastutustundetu. Ma tean, et tegu on täiesti erineva kontekstiga, aga ikkagi ootaks kelleltki selliselt midagi rohkemat. Ja ma sain tuttavaks ühe ägeda prantsuse poisiga, kes siin töötab. Ta lubas mulle linna näidata ja kui ta oma saunalina tagasi tahab, siis peab mu üles otsima. Elame ka samas piirkonnas. Ja siis veel leppisin kokku, et lähen joogaga tutvuma. Meid kaasa kutsunud mees on mitteametlik jooga õpetaja, kes annab tasuta tunde huvilistele. Raudselt tahan joogat jooga sünnimaal proovida. Kus siis veel? See õpetaja ise on ka hästi mega. Ta on küll meist kõigist kõvasti vanem ,aga talle meeldib noores seltskonnas liikuda ja talle meeldib rahvusvaheline seltskond, mistõttu kutsub ta välismaalasi ka kõigile erilistele üritustele kaasa. Eile ka olid jeebid tellitud meid linnast välja viima ja tagasi tooma.
Aga eilsest ööst alates mu õnn pöördus. Käes on esimene kõhuviirus. Täna sadas vihma ja ootasin asjatult kokku lepitud ajal ka kohas Priyankat. Mul ei olnud tema numbrit ka telefonis, nii et ei saanud uurida, kuhu ta jäi. Üldse oli raske linna saada. Jalutasin meelega suure osa teest, aga bussijaamast ei suutnud enam õiget bussi leida. Erinevalt eilsest. Peaaegu keegi ei rääkinud inglise keelt ja sildid on vaid gujaratikeeles. Ka bussi kohta, mille silt väga tuttav tundus, väideti, et see siiski ei lähe mu soovitud sihtkohta. Lõpuks tuli üks ainult gujaratikeeles rääkiv naine minuga kaasa ja vedas mu rikša peale. Sõitsime siis koos tema ja mingi tüübiga veel, kes samas suunas liikuda tahtis, mu töökoha juurde. Ma ei saanudki aru, kui palju ma maksma oleks pidanud, aga kuna mul oli vaid väga vähe väikseid rahasid alles jäänud, siis andsin need kõik tädile abi eest ära. Andsin vist ikkagi rohkem kui vaja, sest tädi oli väga tänulik. Siin räägitakse mingist seitsmeruupialisest rikšatasust, aga ma ei saagi aru, mida see hõlmab. Täna igatahes sõitsin teised otsad ka igaks juhuks rikšaga ja palusin seekord taksomeetri tööle panna. Täiega tasub ära. Muidugi ei olnud pikema tee rikšajuhil piisavalt raha tagasi anda, nii et ta sai mingi 3-4 krooni jootraha, aga ma lihtsalt nii väga tahtsin lõpuks koju saada. Kui ikka kõht krambitab ja ise oled läbimärg ja kaamera on niiskusest või kuumusest pekki läinud, siis tahaks lihtsalt koju. Teised jälle on vahepeal jõudnud kodust jalga lasta. Aga ma naudingi hetkel üksi voodis konutamist.
Muideks, sattusin jalutades ühte väga ilusasse parki, mis ümbritseb vist Baroda muuseumit. Selle nimi on Sajaji Baug. Võite googeldada. Ja seal jooksis ringi tohutus koguses neid väikseid triibulisi oravalaadseid elukaid. Ma olin ikka väga kurb, et kaamera streikis, aga veel loodan, et ehk läheb niiskus välja ja saab ise korda. Kui ei saa, siis ma ei teagi, mida teha. Juba esimesel nädalal kaamerast ilma jääda on liiga karm. Aga meie teenijad on imeinimesed. Nad said mu mõlemad valged pluusid tagasi lumivalgeks. Muidugi üks on nüüd juba jälle must, aga äkki saan selle ise korda. Ostsin täna ka mingit kohalikku pesupulbrit.
Pool päeva veel uue töönädalani. Lähen vist homme ka rikšaga, et õigeks ajaks jõuda. Pärast tagasi võin seigelda. Nüüd juba tunnen kodutee ära ka. Ning tänane täpselt mõõdetud sõit ei olnudki väga kallis. Pakun, et töö juurest rikšat võttes maksaks see umbes 30-30Rsi. Tagasi aga on lihtsam saada, sest kõik bussid lähevad töö juurest bussijaama. Sealt edasi aga oskan vajadusel ka jalutada. Umbes 3 kilomeetrit siis, ma pakun. Kuna siin on hästi palju erineva disainiga ringteid, siis tean, et minu kodutee peal on valgete lehmadega ring ja ära keerata tuleb lillekujulise ringi ja Akota tardeni juurest. Sealt on veel paarsada meetrit minu tänava alguseni. Tänava nurgal on hulk ärisid. Kaasa arvatud Exotic car basaar. Maja asub kohe esimeses blokis.
Kui kirjutada joonistada tahate, siis aadress on:
308 Yashvardhan App
Berry’s Avenue
Akota
Baroda
India
Aga ma soovitan emaili kasutada, sest ma ei tea, kus meie postkast asubki veel. Või kas meil võtit on. Ja gmail on tööl kergemini ligipääsetav kui näiteks facebook.
Wow. Väljas müristab ja lööb välku, uksetagune lainetab vihmast ja nüüd hakkab vesi ukse alt tuppa pressima. India elu jälle. Tööl on ka nii, et igavene uhke büroohoone ja katus laseb läbi, mistõttu on koopiamasinate taga kõige suuremas lekkekohas ämber vee kogumiseks.
Nüüd aga on mul kahju, et ei õnnestunudki oma ainsal vabal päeval väga palju linna näha ega ka vajalikke oste ära teha. Aga mis teha… elu on selline, et vahel võidad, vahel kaotad. Sain vähemalt ühe ilusa kõrvarõngaste paari ja pesupulbri. Ning ostsin veidi India-päraseid maiustusi.
Unustasin enne rääkida. Täna oli lausa nii tore päev, et isegi lehm ründas mind. Algul tuli ta lihtsalt väga lähedale, aga kui ma ei julgenud talle pai teha, siis seisus tükk aega seljaga minu poole ning lõpuks ootamatult müksas mind.
Praegu aga on kodus eriti hull olla. Elekter otsustas vaid meie korterist pikemaks ajaks ära minna, mis tähendab, et meil pole ei valgust ega ventilaatoreid. Teistel oli plaan siin suurema seltskonnaga jalkat vaadata, aga ma ei ole päris kindel, kuidas see ilma elektrita toimiks.
Nüüd selgus, et jalkat minnakse hoopis kellegi mulle võõraste juurde vaatama. Ja kuigi see oleks mulle sotsiaalselt kasulik, jään koju end ravima. Huvitav, kaua need kõhukrambid kesta võivad? Vahepeal pole nagu midagi häda, aga siis jälle on täiesti kohutav olla. Ja elekter tuli ka tagasi, nii et nüüd saab siin jälle elada. Väga kehvasti on aga see, et olen juba kõiki endale teada olevaid trikke kaameraga proovinud ja see ei ärka ellu Ei teagi, mida nüüd teha. Kas ja kuidas üldse tehnikat võõral maal parandatakse? Ja kui palju vaesemaks see mu teeb? Aga ma pean vist proovima.

Royal treatment

Täna on tõeliselt suurepärane päev. Mulle küll meeldiks rohkem tööd teha ja ka mu eilne töö parandati jälle vigaseks, aga pole hullu. Mul on küllalt aega siia siiski positiivne jalajälg maha jätta. Lihtsalt on veidi kurb, et muutused nii raskelt tulevad.

Aga jah... pidin enne koos suure ülemusega lõunale minema, aga tal oli väga pikk koosolek ja kui ta pärast juhuslikult mind oma äriparneritele näitama tuli, siis küsisin talt selle kohta ja sain vastuseks, et pole probleemi. Ja et ta organiseerib mulle lõuna viie minutiga. Kuna ma ei saanud temast väga täpselt aru ja viie minuti sees jõudis mu otsene ülemus mind juba poodi saata, siis tulin tagasi, avastamaks, et mind ootab spetsiaalselt mulle kaetud laud suure hulga vaid mulle tellitud india toiduga. See oli väga armas, sest ma võiksin ju vähemalt korra päevas tervislikult süüa. Alates tänasest saangi firma kaudu süüa, aga erinev info on selle kohta, kas toit tuuakse siia või söön koos bossiga. Bossiga oleks kindlasti huvitavam, kuigi samas ma ei taha nähtavalt privilegeeritud staatuses olla. Tahaks ju ka, et kolleegid mind omaks võtaksid, aga juba on ka nendega suhtlemine vabamaks muutunud. Igatahes, kui olin oma söögist suure vaevaga umbes kolmandiku sisse pressinud, siis olid süümekad raisku minema toidu pärast. Ma olen ju veel kõigele lisaks maal, mida iseloomustab äärmine rikkus ja äärmine vaesus ja väga suured klassivahed. Ja nüüd läks suur kogus head toitu lihtsalt prügikasti. Rääkisin sellest bossiga, nii et loodetavasti muretsetakse mulle homme siiski mõistlikum kogus toitu. Muidu on aga hästi hea söök.

Ja siis veel... keegi ei osanud aidata mind võtme kopeerimisega, kuni küsisin bossilt. Tema ütles, et no problem ja lubas mulle juba tänaseks õhtuks koopia hankida. Wow, ma ütlen! Mull täitsa meeldib siin. Ja isegi kui aiesecarid ei ole just kõige usaldusväärsemad võõrustajad, siis teised inimesed on väga väga toredad ja abivalmid. Edaspidi mul ei olegi ju enam vahemehi vaja. Ju peab vahepeal lihtsalt korteri halduskulusid maksma ja kogu lugu.

Esimene töönädal peaaegu läbi

Hei!
Homme te vist minust ei kuule, sest kodus netti ei ole. Ja tegelikult hetkel olengi seal vaid magamas käinud. Aga homme on mu esimene vaba päev. Yay! Läheme vist Priyankaga shoppama. Mul hakkavad kõik asjad otsa saama. Täna käisid meil kodus teenijad koristamas ja minust jäid nad üksi sinna. Natuke küll kartsin täiesti võõraid inimesi meie kõigi asjadega jätta, aga mul ei olnud valikut. Arvuti ja kaamera ehk kõige kallimad asjad on nagunii minuga kaasas. Aga mul on veidi kurb, sest kolm mu korterikaaslast läksid täna naaberlinna ja nad paistavad üldse kõike koos tegevat. Ma ei tahaks kõigest kõrvale jääda. Täna aga olin paratamatult tööl. Või noh… olen. Mitte, et täna midagi teha oleks.
Hommikul jagasin jälle hotellis meie buklette. Mulle ei julge kohalikud ära öelda. Teistel jagamine nii hästi ei läinud. Ja konverentsi korraldajad – nüüd sain aru, et me olime selle sponsorid – olid minu vastu hästi sõbralikud. Olin kohe VIP-klubis. Sõin nendega ja mulle tutvustati kõiki. Aga toit hakkab vaikselt juba suus ringi käima. Tahaks liha.
Seejärel jalutasime Ameshi Ülikoolini, mis on siinsetest kõige suurem ja väga suurejooneline. Võtsin selle jäädvustamiseks ekstra kaamera kaasa. Edasi plaanisime rikšaga kontorisse sõita, aga kuna tegu oli suurema kohaga, siis küsiti meilt roppu raha. Aga ma olin koos kohalikuga ja me ei andnud alla. Siis aga sõitis kõrvale õiges suunas liikuv buss ja võttis meid peale. Mis oli hull vedamine. Sõitsime mõlemad esimest korda siin linnas bussiga, aga vähemalt teadis see assistendineiu mulle bussisüsteemist rääkida. Proovin täna bussiga koju minna. Graafikuid muidugi ei ole. Ja hinnas ei ole ma ka päris kindel, aga kui väga veab, siis saa 10Rsiga koju. Muudkui üritan kaarti pähe õppida. Praegu möödus aknast kuuldavalt eesel.
Nüüd vedelen niisama. Ei ole mitte midagi teha. Vähemalt mul on arvuti ja internet. Ja kui veab, siis saab täna ka telefoni ja võtme endale tehtud. Need aga on keerulisemad liigutused.

No (wo)man is an island

Unustasin teile eile rääkida, et mulle jalutas tänaval eesel vastu. Algul vaatasin, et oi, väike lehm. Aga siis tuli lähemale. Pärast nägin teist veel. Ja täna kolmandat. Kolleegid kinnitasid, et ei olnud tegu viirastusega ja kuuldavasti pidi siin linnas ka pärdikuid olema. Ootan huviga. Hetkel ma kaamerat kaasas ei kanna, aga loodan kunagi teile kõiksuguseid asju ka fototõendite kujul esitleda.
Täna oli siis see hotelli konverentsi päev ja homme on ka. Jõudsin oma hilinemishirmus kohale väga väga vara ja algul passisin seal niisama. Hiljem aga oli minu töö buklette jagada ja teiste töö minu selja taga istuda. Ju mina kui võõramaalane olen hea müügiartikkel. Mul ei ole midagi ka materjali jagamise vastu, aga ma ei näe praeguste vigaste brošüüride läbimõtlematul ja ilma seletusteta jagamisel mingit mõtet. Turunduslikult siis. Väga ebatõenäoline, et nii mõni klient meile jõuab. Jagasin mingi tund-kaks buklette ja siis istusime niisama igavledes lõunani. Hommikusöögist jäime ilma, nii et vahepeal läksime mingisse kohalikku söögikohta, mis teeb sigahäid taimseid juustuburgereid vms. Kunagi räägin siinsest toitumisest pikemalt ka. Olen juba päris paljusid asju proovida saanud, aga nimesid ikka ei mäleta. Juba avastan, et Baroda on tõesti väike linn, sest tean erinevat teed pidi kahte tüüpi ühest rahvusvahelisest kindlustusfirmast. Mul on üldse juba päris palju visiitkaarte igale poole kottidesse kogunenud. Nad siin fännavad nende jagamist. Mõelge Eesti üheksakümnendatele ;)
Igatahes, teise poole päevast veetsime oma mõnusas konditsioneeriga kontoris. Väidetavalt on ka hindudel siin õues palav, kuigi Jayl oli eile 25+ kraadiga külm. Ma siin muudkui šokeerin inimesi selle aasta talvest rääkides. Miinus kakskümmend ja viis kuud kordagi mitte sulanud lund on nende jaoks ilmaime. Nii nagu nende maailm meilegi.
Täna sain lõpuks end ka kontoris kasulikult tunda. Ikka siis, kui ise end appi pressisin. Sain kõnesid kirjutada ja tekste toimetada ning inglise keelt ka kõvasti parandada. Nende IELTSi õpetaja on minuga päris rahul. Ma käisin vahepeal tema juures mõningaid asju kontrollimas. Nüüd usaldavad nad ootamatult mind juba nii palju, et kõik minu ettepanekud tekstide suhtes lähevad kasutusse kontrollimatult. Või läheks, kui ma ise veel igaks juhuks ei kontrolliks. Aga jah… siin on veel mingid üsna tugevad hierarhiad. Täna toimetasin teksti ära, aga siis pidin dikteerima ühele assistendile, kes selle uuesti arvutisse trükkis. Üksi oleksin vist sada korda kiiremini hakkama saanud. Aga see selleks… Õnneks nad ei solvunud, et nende koostatud tekstid väga palju ümber tegin.
Õhtuks kutsuti mind tagasi hotelli kultuuriprogrammist osa saama. Teisi ei huvitanud, aga ma mõtlesin, et ei saa jätta juhust kasutamata ning ma ei kahetse. Alguses ei julgenud keegi minu kõrvale istuda, aga pärast sain jälle uue sõbra, kes isegi andis mulle rikša jaoks raha, sest mul ei olnud pisikest raha ja temal ka mitte nii palju, et sajast lahti vahetada. Rikšajuhtidega ma aga vastu ööd kemplema hakata ei tahtnud.
Kultuuriprogramm tähendas vist tudengite enda korraldatud showd – laulu, kostüüme, traditsioonilisi ja üsna euroopalikke tantse. Lisaks veel mingid gujaratikeelset rahvast möirgama panevad komöödiaklipid. Minu meelest kõige vägevam oli üks tüüp, kes eriti plastilist robottantsu tegi. Pakun, et R oleks tahtnud seda näha. Mul oli küll suu lahti. Teate küll… see stiil, kus tundub, et tantsijal on oluliselt lülilisem keha, kui tavainimestel. Ja ta valitseb seda suurepäraselt.
Niisiis vaatasin show ära ja läksin õhtust sööma. Seal on kolm korda päevas rootsi laud, nii et kaks korda sain proovida igasuguseid indiapäraseid hõrgutisi. Aga tahaks liha. Nemad aga peavad ka söögiks tapmist suureks patuks. Naljakas, et söön siin kogu aeg mingit tundmatut kraami. Kindlasti ka paljusid tooraineid, mida kodus ei sööks. Ja kõik on nii hea, aga samas üsna vürtsikas. Täna küll kolleegid ütlesid, et vähevürtsikas kehv toit on, aga pakun, et Kats peab küll Indiasse sattudes kodust söögi kaasa võtma. Täna sain esimest korda ka kahte piimabaasil jooki proovida. Jälle hästi head. Täna aga sai kokku lepitud, et edaspidi hakkan koos suure ülemusega regulaarselt lõunatama. Vist firma kulul ka, sest ta ütles, et ma ei pea lõuna eest maksmise pärast muretsema. Samuti lubas mulle scootri hankida. Saab nalja:D
Õhtusöögi ajal kutsusid mu enda gruppi mingid jälle uued tudengid. Rääkisin siis neile ka oma loo ja siis, teel vetsu, sikutasid mu tantsima uued inimesed. Vahepeal oli kultuuriprogrammist disko saanud. Ja muidugi pandi mind ringi keskele tantsima. Mul oli täitsa tore. Aga otsustasin mitte kauaks jääda, sest kell oli juba kümme ja mul oli telefon koos sinna salvestatud koduse aadressiga tühjaks saanud.
Sellest sai alguse uus seiklus. Telefon oli tühi, aadressi väga täpselt ei mäletanud ja veel teed ära ei tunne ning ikka ei saanud ka kohalikku sim-kaarti. Nõme on see, et rikšajuhid ei tea mu tänavat. Isegi sama piirkonna omad mitte. Kui ma siis üritasin hotelli eest odavalt rikšat saada, tuli minu juurde ülikonnastatud mees motikaga abi pakkuma. Lõpuks otsustasin pigem teda kui umbkeelseid rikšajuhte usaldada ja ta lubas mind vähemalt poolele teele viia. Ta oli veel nii korralik mees, et ma ei tohtinud tema motikal tal liiga seljas istuda ega ka ümber kere kinni hoida. Samas aga lubas ta teinekord mu sõitma viia. Ja tegelikult aitas mul täna ikkagi kodu üles leida. Ma ei saanud õige majani jõudes ka veel aru, kas olen kodus või ei. Ühtegi hommikust tunnust ei märganud. Aga kodupoe omanik tundis mu ära ja kinnitas, et elan jah siin:D Hea, et hommikul poes käisin.
Nii veider. Isegi see tüüp – muideks, tuli välja, et ta on selle uhke hotelli PR-officer – hoiatas, et ma ei tohi võõrastega suhelda, aga samas… ta ju ise tuli ka minuga suhtlema ja lubas kodu poole viia. Teised jälle räägivad, et on tegu väga turvalise linnaga. Ja siiani on mul vedanud inimestega. Samas on ju juba küllaga olnud selliseid situatsioone, kus sõltun täielikult võõraste abist.
Kodutrepist üles ronides palvetasin, et keegi oleks kodus, sest mul ei ole ju võtmeid ja siis ei olnud veel teiste telefoninumbreid ka. Tuli ikka pikalt koputada, aga õnneks siiski olid naabrid kodus. Homme pean kuidagi ise laskma endale võtma teha. Teised ei usalda kohalikke AIESECareid üldse ega taha nende kaudu võtit kopeerida, sest nemad tahaks ka omale koopiat. Olen isegi üllatunud, et kohalikud keeldumisega leppisid. See on ju nende trainee house. Täna sain selle kohta mind lepingu ka. Ja mina pean kõiki koduseid, ka teenijaid, usaldama, sest minu asjad on kõige kergemini võõrale ligipääsetavad. Teistel käivad toad veel eraldi suure poldi ja tabaga lukku. Homme aga ongi koristajate päev, nii et hommik saab olema paras mõtlemisharjutus. Õhtul aga lähen võib-olla kahele peole. Kahju, et ma koos korterikaaslastega naaberlinna ekskursioonile minna ei saa. Aga mul on ju ulmeline töögraafik ka. Aga küll jõuab kunagi.
P.S. Hommikul selgus, et Priyanka oli eile lihtsalt ära unustanud meie plaani.

8. juuli - 2. oa

Unustasin teile rääkida surnud lehmast ja tantristlikku seksi harrastavatest koertest. Mida kõike Indias ei näe:D
Olen juba rääkinud, et siin on igal pool lehmad. Kui lehm mööduda tahab, pead lihtsalt ise igaks juhuks eest ära astuma. Nemad sind küll ei karda. Aga juba eilsest hommikust alates näen teel tööle sama koha peal samas asendis lamamas ühte valget lehma. Eile oli tema juures ka üks pruunik, kes teda igalt poolt nuusutas. Õhtul ma neid ei näinud, sest liikusin vist juba autoga sealt mööda, aga täna hommikul oli täpselt sama seis ja õhtuks oli valge lehm üksi jäänud. Ma olen üsna kindel, et ta oli sinna ära surnud, aga keegi ei teinud midagi. Rääkisin oma hostile – nüüd selgus, et ta on mu training buddy – ja ta lubas kontrollida mu väidet ning siis helistada kuhugi organisatsiooni, mis surnud lehmad kokku korjab. Vähemalt neil on selline. Midagi rohkemat kui Eestis:D
Ja hommikul tööle minnes nägin kahte koera, kelle pepud olid peenisega ühendatud, aga näod vaatasid vastassuunas ja tundus, et nad olid üksteise küljes kinni. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud. Huvitav, kui valus võib olla ennast sellisesse asendisse väänata? Mehed, mõelge kaasa:D Üks siis hammustas teist munadest veel. See oli vist katse lahti saada. Kahjuks ei olnud mul aega vaadata, kas nad said lahti ja kui palju see aega võttis. Kurb ja naljakas korraga. Ajakirjanikuna on siin ikka väga põnev. Igal pool on midagi, millest kirjutada.
Igatahes, kõige suurem ja uskumatum uudis on see, et kirjutan praegu teile oma kodust. See on nii palju parem, kui ma ootasin. Meil on vetsupott:D Veega. Ja laes pöörlevad reguleeritava kiirusega ventilaatorid. Ja meil on vähemalt kaks rõdu ning hiiglaslik terrass. Ja kui ma ütlen hiiglaslik, siis mõelge suurusjärgus minu Endla tänava korteri elutuba ja veidi veel vist. Pime on, nii et ma ei ole päris adekvaatne.Ja meil on kaks suurt külmkappi. Ja gaasipliit. Ja palju ruumi. Muidugi viimase saabujana – teised edestasid mind paari päevaga – elan ma elutoas, aga ma ei lase end sellest hetkel segada. Mul on normaalne lavats ja madrats. Ja suurem tuba, kui Tallinna kodus. Ainsateks mööbliesemeteks siis kaks lavats-voodit, millest teine vist jääb ka tühjaks. Kuna tänase seisuga on meid siin juba viis, siis mulle öeldi, et rohkem ei tule. Ainsaks miinuseks (peale interneti , pesumasina ja veepuhastaja puudumisele) on asukoht. Rajooni nimi on Akota vms. Ja see ei ole sugugi 2,5km mu töökohast, nagu kelleltki varem kuulsin. See on pigem 10km eemal. Ja seega tööle sõitmine hakkab mulle iga päev maksma juba sada või rohkem ruupiat. Aga sinna vist ei saa ma ka midagi parata. Siin on praktikantide korterid jagatud praktika tüübi järgi ja mina elan vist management practitioneride korteris. See seletab arvatavasti ka fakti, et ka meil pidi teenija olema. Emme, näed. Ma ei peagi koristama õppima. See sinu pidev norimine, et mul on teenijat vaja, hakkas tööle hoopis minu kasuks.
Praegu naudin üksindust. Ja kuna mul ei ole veel võtmeid ega tea ma ka veel aadressi, siis jäin vabatahtlikult koju. Teised praktikandid (Sebastian Saksamaalt, Joy Hiinast ja Rick Hollandist) läksid välja õhtustama. Ma kasutasin veel viimast võimalust Jay (host) ema kodutoitu süüa ja kuna rikša ei oleks meid neljakesi nagunii mahutanud hästi, siis jäin koju asju lahti pakkima. No tegelikult võtsin küll ainult kingad kotist välja, sest siin pole ju kuhugi pannagi asju. Teistel on toas ka kirjutuslauad ja võib-olla veel üht-teist. Ei suutnud veel registreerida. Aga kuna vähemalt kaks neist lähevad kooli alguseks koju, siis ehk kolin edaspidi tüdrukute tuppa. Seal elab hetkel üks tüdruk, kellega ma veel kohtunud ei ole, veel.
Homme saan vist oma teise trainee manageri (Wali) kaudu ka sim-kaardi. Tema oli hästi tore. Nad kõik on tegelikult toredad. Dhruv, Paritosh, Jay ja Wali. Ja kindlasti õpin paremini tundma ka seda enda firmas töötavat AIESECarit, kuigi täna teda ei kohanud. India kaardiga helistamine pidi olema üsna odav (a la sõnumid 1Rs), nii et siis äkki saan kodustega ka rääkida. Ja Wali lubas mulle pühapäeval linna näidata ning esmaspäeval läheme koos kontrollima, kas ma pean siis registreerima siin elanikuks või mitte. Osad ütlevad, et ei ole vaja ja samas eestlased kirjutasid ju kõik selle vajalikkusest. Jay vist võtab mu laupäeval ka ühe sõbranna tagasituleku peole kaasa. P.S. Väga paljud India poisid on hästi armsakesed. Ja kõik ei ole sugugi väga pisikesed, kuigi mina olen nende jaoks harjumatult pikk. Priyanka, see teine uus tüdruk töö juurest, on ka väga kena ja lubas ka mulle ümbrust näidata. Aga millegipärast läks ikkagi nii, et me pidime täna koos maailma avastama minema pärast tööd, kuid kui ma läksin kaheks minutiks oma ülemuste juurde luba lahkumiseks küsima, läks ta ära. Eks ma homme uurin, kas me saime üksteisest valesti aru või mis. Ta räägib küll inglise keelt, aga ma ei saa veel aru, palju tema aru saab. Muideks, mul soovitati osta scooter. Pidavat maksma ainult kusagil 150 dollarit. Mis te arvate? Kas tasub? Paljud teised praktikandid pidavalt selle sammu astuma. Ja täna selgus, et ka Hué’l, ühel vietnami tüdrukutest, on kodus scooter. Ta ei näe üldse selline välja, et ma teda scootril ette kujutaksin:D Aga Nhung ja Hué kinkisid mulle vietnami peakatte. Teate neid õlgtorbikuid Miss Saigonist? Just sellise. Ja lubasime kallistades veel kokku saada. Nemad käisid ka täna esimest päeva tööl kusagil vaeses moslemikülas, aga nende töö on ebaregulaarne ja vaid paar tundi korraga. Ja nad ongi Saigonist pärit. Ja lõpuks ometi… veel kaks valgenahka. Loodan, et nemad ei solvu, kui kodus õlapaeltega topi kannan.
Ei solvunudki. Ja nad on ka kõik on päris toredad. Nüüd tuli prantslanna Lily ka koju. Nad kõik räägivad suurepärast inglise keelt ja on hästi avatud olemisega. Hetkel tunnen end hästi. Ei ole väga palav ka. Ja väga nälg ka veel mitte. Ja ju ma siis pean oma veeisu homme jälle tööl ära ravima. Ai, krt. Unustasin, et homme ma ei ole ju kontoris. Ei mäleta, kas kirjutasin juba või mitte, aga vastu õhtut selgus, et veedame nüüd kaks päeva mingis uhkes hotellis oma instituudi kursusi tutvustades. Scary osa on see, et mul on küll mu kodune aadress nüüd olemas, aga rikšajuhid ei pidanud väga oskama siia tulla. Vähemalt mind mööda linna ringi vedada ei ole vaja, sest ma elan nagunii teises linna otsas oma töökohaga võrreldes. Teistel ei ole ka kellelgi linnakaarte. Ja kohalikud soovitavad lihtsalt ise avastama hakata. Aga ma tunneksin end kindlamalt kohanimede kirjapilti nähes. Ja tahaks ju ka kindel olla, et valge inimese kombel väga ei pügata.

8. juuli - 2. oa

Unustasin teile rääkida surnud lehmast ja tantristlikku seksi harrastavatest koertest. Mida kõike Indias ei näe:D
Olen juba rääkinud, et siin on igal pool lehmad. Kui lehm mööduda tahab, pead lihtsalt ise igaks juhuks eest ära astuma. Nemad sind küll ei karda. Aga juba eilsest hommikust alates näen teel tööle sama koha peal samas asendis lamamas ühte valget lehma. Eile oli tema juures ka üks pruunik, kes teda igalt poolt nuusutas. Õhtul ma neid ei näinud, sest liikusin vist juba autoga sealt mööda, aga täna hommikul oli täpselt sama seis ja õhtuks oli valge lehm üksi jäänud. Ma olen üsna kindel, et ta oli sinna ära surnud, aga keegi ei teinud midagi. Rääkisin oma hostile – nüüd selgus, et ta on mu training buddy – ja ta lubas kontrollida mu väidet ning siis helistada kuhugi organisatsiooni, mis surnud lehmad kokku korjab. Vähemalt neil on selline. Midagi rohkemat kui Eestis:D
Ja hommikul tööle minnes nägin kahte koera, kelle pepud olid peenisega ühendatud, aga näod vaatasid vastassuunas ja tundus, et nad olid üksteise küljes kinni. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud. Huvitav, kui valus võib olla ennast sellisesse asendisse väänata? Mehed, mõelge kaasa:D Üks siis hammustas teist munadest veel. See oli vist katse lahti saada. Kahjuks ei olnud mul aega vaadata, kas nad said lahti ja kui palju see aega võttis. Kurb ja naljakas korraga. Ajakirjanikuna on siin ikka väga põnev. Igal pool on midagi, millest kirjutada.
Igatahes, kõige suurem ja uskumatum uudis on see, et kirjutan praegu teile oma kodust. See on nii palju parem, kui ma ootasin. Meil on vetsupott:D Veega. Ja laes pöörlevad reguleeritava kiirusega ventilaatorid. Ja meil on vähemalt kaks rõdu ning hiiglaslik terrass. Ja kui ma ütlen hiiglaslik, siis mõelge suurusjärgus minu Endla tänava korteri elutuba ja veidi veel vist. Pime on, nii et ma ei ole päris adekvaatne.Ja meil on kaks suurt külmkappi. Ja gaasipliit. Ja palju ruumi. Muidugi viimase saabujana – teised edestasid mind paari päevaga – elan ma elutoas, aga ma ei lase end sellest hetkel segada. Mul on normaalne lavats ja madrats. Ja suurem tuba, kui Tallinna kodus. Ainsateks mööbliesemeteks siis kaks lavats-voodit, millest teine vist jääb ka tühjaks. Kuna tänase seisuga on meid siin juba viis, siis mulle öeldi, et rohkem ei tule. Ainsaks miinuseks (peale interneti , pesumasina ja veepuhastaja puudumisele) on asukoht. Rajooni nimi on Akota vms. Ja see ei ole sugugi 2,5km mu töökohast, nagu kelleltki varem kuulsin. See on pigem 10km eemal. Ja seega tööle sõitmine hakkab mulle iga päev maksma juba sada või rohkem ruupiat. Aga sinna vist ei saa ma ka midagi parata. Siin on praktikantide korterid jagatud praktika tüübi järgi ja mina elan vist management practitioneride korteris. See seletab arvatavasti ka fakti, et ka meil pidi teenija olema. Emme, näed. Ma ei peagi koristama õppima. See sinu pidev norimine, et mul on teenijat vaja, hakkas tööle hoopis minu kasuks.
Praegu naudin üksindust. Ja kuna mul ei ole veel võtmeid ega tea ma ka veel aadressi, siis jäin vabatahtlikult koju. Teised praktikandid (Sebastian Saksamaalt, Joy Hiinast ja Rick Hollandist) läksid välja õhtustama. Ma kasutasin veel viimast võimalust Jay (host) ema kodutoitu süüa ja kuna rikša ei oleks meid neljakesi nagunii mahutanud hästi, siis jäin koju asju lahti pakkima. No tegelikult võtsin küll ainult kingad kotist välja, sest siin pole ju kuhugi pannagi asju. Teistel on toas ka kirjutuslauad ja võib-olla veel üht-teist. Ei suutnud veel registreerida. Aga kuna vähemalt kaks neist lähevad kooli alguseks koju, siis ehk kolin edaspidi tüdrukute tuppa. Seal elab hetkel üks tüdruk, kellega ma veel kohtunud ei ole, veel.
Homme saan vist oma teise trainee manageri (Wali) kaudu ka sim-kaardi. Tema oli hästi tore. Nad kõik on tegelikult toredad. Dhruv, Paritosh, Jay ja Wali. Ja kindlasti õpin paremini tundma ka seda enda firmas töötavat AIESECarit, kuigi täna teda ei kohanud. India kaardiga helistamine pidi olema üsna odav (a la sõnumid 1Rs), nii et siis äkki saan kodustega ka rääkida. Ja Wali lubas mulle pühapäeval linna näidata ning esmaspäeval läheme koos kontrollima, kas ma pean siis registreerima siin elanikuks või mitte. Osad ütlevad, et ei ole vaja ja samas eestlased kirjutasid ju kõik selle vajalikkusest. Jay vist võtab mu laupäeval ka ühe sõbranna tagasituleku peole kaasa. P.S. Väga paljud India poisid on hästi armsakesed. Ja kõik ei ole sugugi väga pisikesed, kuigi mina olen nende jaoks harjumatult pikk. Priyanka, see teine uus tüdruk töö juurest, on ka väga kena ja lubas ka mulle ümbrust näidata. Aga millegipärast läks ikkagi nii, et me pidime täna koos maailma avastama minema pärast tööd, kuid kui ma läksin kaheks minutiks oma ülemuste juurde luba lahkumiseks küsima, läks ta ära. Eks ma homme uurin, kas me saime üksteisest valesti aru või mis. Ta räägib küll inglise keelt, aga ma ei saa veel aru, palju tema aru saab. Muideks, mul soovitati osta scooter. Pidavat maksma ainult kusagil 150 dollarit. Mis te arvate? Kas tasub? Paljud teised praktikandid pidavalt selle sammu astuma. Ja täna selgus, et ka Hué’l, ühel vietnami tüdrukutest, on kodus scooter. Ta ei näe üldse selline välja, et ma teda scootril ette kujutaksin:D Aga Nhung ja Hué kinkisid mulle vietnami peakatte. Teate neid õlgtorbikuid Miss Saigonist? Just sellise. Ja lubasime kallistades veel kokku saada. Nemad käisid ka täna esimest päeva tööl kusagil vaeses moslemikülas, aga nende töö on ebaregulaarne ja vaid paar tundi korraga. Ja nad ongi Saigonist pärit. Ja lõpuks ometi… veel kaks valgenahka. Loodan, et nemad ei solvu, kui kodus õlapaeltega topi kannan.
Ei solvunudki. Ja nad on ka kõik on päris toredad. Nüüd tuli prantslanna Lily ka koju. Nad kõik räägivad suurepärast inglise keelt ja on hästi avatud olemisega. Hetkel tunnen end hästi. Ei ole väga palav ka. Ja väga nälg ka veel mitte. Ja ju ma siis pean oma veeisu homme jälle tööl ära ravima. Ai, krt. Unustasin, et homme ma ei ole ju kontoris. Ei mäleta, kas kirjutasin juba või mitte, aga vastu õhtut selgus, et veedame nüüd kaks päeva mingis uhkes hotellis oma instituudi kursusi tutvustades. Scary osa on see, et mul on küll mu kodune aadress nüüd olemas, aga rikšajuhid ei pidanud väga oskama siia tulla. Vähemalt mind mööda linna ringi vedada ei ole vaja, sest ma elan nagunii teises linna otsas oma töökohaga võrreldes. Teistel ei ole ka kellelgi linnakaarte. Ja kohalikud soovitavad lihtsalt ise avastama hakata. Aga ma tunneksin end kindlamalt kohanimede kirjapilti nähes. Ja tahaks ju ka kindel olla, et valge inimese kombel väga ei pügata.

Viimaks omas kodus

Jee!
Mul on juba nii palju muljeid j2lle. T2na n2gin esimest p2eva linna ka veidi firma auto aknast. Juht ja mina kahekesi. K6lab fancymalt, kui tegelikult. Kujutage ette kokku surutud mikrobussi, t2is kola ja ilma konditsioneerita. Aga kuna ma ei ole oma arvutis, siis hetkel pikalt ei kirjuta. Kodus on suur wordi fail:D Eks postitan selle j'rgmine kord t88l netti. Kodus netti ei ole ja vist ei tulegi. Aga muidu on ok.

Otseloomulikult ei kolinud ma ka eile oma koju ega saanud kohalikku telefoninumbrit. Isegi ei näinud ühtegi AIESECarit. Aga vähemalt sain veel uusi tuttavaid koju jalutades. Mulle hakkasid järgi sõitma mingid autoga noormehed. Teadsin küll, et ei tohiks, aga lõpuks lubasin neil end koju viia. Ja nüüd muidugi ahistavad facebookis. Selles mõttes on hea, et mul veel telefoni ei ole. Siiani ei ole teisi valgeid inimesi näinud pärast šveitsi neiu ära kolimist esimesel hommikul. Ja üks vanem mees mu töö juures kutsub mind lausa mingiks jumalaks:D
Aga need tüübid olid ka mingid ohutud kohaliku noortekongressi tegelased. Õnneks. Muidu aga närib mind ebakindlus. Et ma midagi ei tea. Ja et need, kellele peaksin siin toetuma, ei ole kusagil lähedal. Ma saan aru, et nad on vabatahtlikud ja ei saagi neilt liiga paljut nõuda, aga nad võiksid ju mulle siiski vähemalt telefonikaardi hankida, sest ma ei saa seda ise teha. Ja lõpuks mind ümber kolida. Ja aidata linna sisse kirjutada. Ja rohkem ma ei palukski neilt. Ülejäänu osas aitavad mind ka teise kohalikud hea meelega. Tööl juba üks tüdruk räägib igavesest sõprusest ja kutsub koju külla. Kavatsen kindlasti minna. Ja täna selgus, et võib-olla avaneb võimalus detsembris ka india pulma näha, sest mu boss hakkab abielluma.
Nii häirib, et linna kaartigi ei ole. Ja ei tea, millal linna tundma õppima saan hakata. Tööpäevad lõpevad ju napilt enne pimedaks minekut. Kaheksaks on kottpime ja pimedas lubasin mitte väljas käia. Aga ma nii tahaks juba saada ülevaadet kohalikest odavatest toitumisvõimalustest ning riidepoodidest. Õlapaelteta riided on peaaegu otsas või pöördumatult mustad ning ma ei tea ikka veel midagi oma lepingust – kui üldse mingi tööleping tuleb. Rahad kuluvad siin valgel inimesel kiiresti. Eriti asjatundmatul nagu mina veel hetkel olen.
Homme on mingi tudengimess vms, kuhu ma ka lähen meie kooli teenuseid reklaamima. Loodetavasti saab põnev olema. See tähendab juhul, kui koha õigeaegselt üles leian. Osa rahvast rääkis midagi firmaautost, aga ülemus käskis mul ise tulla. Ei tea, kas jälle valge inimese privileegid. Aga eile õhtul lasti mul esimest korda nõusid pesta. Suhteliselt süümekad juba pikaks veninud külastuse pärast. Ja samas olen väga sõltuv neist ka toidu osas. Teised ju valmistavad ise midagi tööle kaasa võtmiseks. Täna leidsin kodu lähedalt väikse toidupoe ja sain vähemalt mingi sidrunijoogi ja paki küpsiseid. Tõeliselt hale teiste koduste india toitude kõrval. Õnneks täna kõik jagasid minuga midagi. Väga kuum ja vürtsine, aga hea. Samosad on suurepärased. Aga ma ei taha teiste kulul ju elada. Nii, et loodan täna veel söögikohti avastada.

Kontrastide maa

Olen esimest päeva tool. Siiani on antud mulle ainult üks ülesanne – ports firma brošüüre läbi kammida ja need on tõeliselt kirjud. Kui läänekultuuris õpetatakse keskenduma kõige olulisemale ning jätma sõnumile ruumi, et see saaks mõju avaldada, siis siin topitakse maksimaalselt infot paberile.

Minu suur ülemus on siiani väga tore. Nad olid vist sõbrad selle siin töötanud eesti poisiga. Ta juba väga tugevalt soovitab mul igasuguseid teisi eestlasi ka siia praktikale/tööle kutsuda. Kui julgesin mainida, et natuke muretsen oma rahaasjade pärast, siis loeti mulle moraali, et Money doesn’t matte ja et kasuta võimalust õppida. Muidugi rahakummardamine on inetu ja ma tulingi siia kogema maailma ja õppima, aga proovige ilma rahata hakkama saada.

Mu otsene ülemus tundub seni kõige kurjem. Ta karjus täna ühe mehe peale lausa. Aga minuga on siiani sõbralik olnud. Nii palju, kui teda tema ringi tormamise kõrvalt näen. Kuigi istun hetkel tema kabinetis. Konditsioneer möllab nii, et mul on külm, kuigi ilma selleta voolab higi ojadena. Ja samas kui mina siin mõnusas jaheduses vedelen, toob paljasjalgne  vanamees kõigile soovijatele teed ja kohvi ning koristab.

Elu on ikka veel üks suur küsimärk. Ei tea ma oma tööst midagi – siin on suhtumine, et kohane rahulikult – ega ka puuduvast sim-kaardist ega kodust. Ei tea keegi ka, kas kusagil lähedal on toidupoode või linna kaarte müüa. Ülejäänud võtavad kodust lõuna kaasa. Mina olen see loll, kes hommikul süüa ei saanud ega omagi veel mingeid toiduaineid ja pidin lõuna ajal üksi õue süüa otsima minema. See on iga kord paras eluga riskimine. Ja see, et pool maailma elab gujarati ning hindikeeles, ei tee just asju lihtsamaks.

Olingi juba nii masenduses, et ei saagi täna süüa, kui tulid abi pakkuma kaks ilusasti riides noormeest motikaga. Ma ju tean küll, et ei tohiks abi vastu võtta neilt, kes ise rääkima tulevad. Ega juua vett, mille päritolu ei tea. Aga mõnikord on valikus vaid risk või täitsa ilma olemine. Seega joon tööl ja kodus kapis olevatest pudelitest vett ja läksin ka motikatüüpidega kaasa.

Ronisin oma kitsa tööseelikuga, mis kurgu alla rullus, nende selja taha motikale kolmandaks ja sõitsime veidi kaugemale ühte pitsabaari. Nad ei julgenud mind eksootilistesse india toidu kohtadesse veel viia. Aga pitsa oli kallis ja hea ning mul on kaks uut tuttavat ja motikaga kimamise kogemus hullumeelse liikluse kuningriigis:D

Tervitusi soojalt maalt

Hei, kylmavaresed!:D

Kuidas l2heb?

Mul l2heb siiani nii:

Tänane hommik on rahulikum. Nagu näete, sain korraks netti. Meil isegi on see vahepeal siin – selle kohaliku tüübi juures. Isegi kiire nett. Ta perekonnanimi on Gandhi ju:D Huvitav, kas siin on väga palju Gandhisid?

Vahepeal olen isegi süüa saanud. Tundub, et nad söövad siin kogu aeg sama tacode-laadset asja. Ja hästi magusaid pudrusid ja asju. Mu hosti emal on selle jaoks isegi jahu jahvatamise masin. Ja sain teada, et nad ikka söövad parema käega. Tema on lihtsalt vasakukäeline. Järelikult saime vastuse ka küsimusele, kas nad peavad ümber õppima paremakäelisteks. Aga pakun, et see tekitab siiski segadust vahel teistes.

Nüüd siis ootan seda hosti tagasi – ta ei ole peaaegu kunagi kodus, aga on muidu väga lahe, 21-aastasena juba oma sotsiaalmeedia reklaamiga tegeleva firma juht. Meil on midagi ühist:D Pidin täna minema oma töökohta vaatama, aga istun toas lõksus koos tüdrukutega, kes ootavad oma töö algamist ainult gujaratikeelses MTÜs siin lootusetult juba kaks nädalat. Loodetavasti siiski õnnestub täna veidi ringi vaadata, vajalike asju osta – mul pole hambapastatki ju!!! – ja töökoht ka ära näha. Vahepeal host midagi rääkis kellestki, kelle juures täna ööbin. Ei saanudki aru, kas see on minu lõplik kodu või mitte.

Nägin hosti pere teenija ka ära. Väga ilus naine oli ja ilusas rahvuslikus riietuses tegi isegi tööd. Siinsed noored naised on üldse väga ilusad, nii meigiga kui meigita. Nad kannavad palju ehteid. Ka mu hosti emal on ninarõngas:D Ma juba tahaks endale ka oma sari. Need pidi väljamaa naistele ka sobima:D Huvitav, kas ma oleksin siis rohkem või vähem turistiatraktsioon? Üldse ma siin põen väga oma riietuse pärast. Ei julge ühtegi oma õlapaeltega asja kanda enne, kui mõne õlasalli muretsen. Ja t-särgid loopisin lõpuks ju kõik kohvrist välja. Teised ongi siin lohvakate t-särkide ja shortsidega.

Hea asi on see, et nende elekter sobib meile. Kui pistik diagonaalis pessa panna:D Ja ma armastan juba nende ventilaatoreid. Lehviku plaanin ka esimesel võimalusel endale osta. Juba kujutan ette, kui kiiresti raha kuluma hakkab. Olenemata sellest, et kõik kinnitavad, et mu palk pole küll suur, aga peaks elamist võimaldama. Loodetavasti mitte prussakate keskel. Oma hirmude keskel ei suutnud ma ka eile ilusti magada. Nii et juba kaks ööpäeva olen praktiliselt söömata ja magamata, aga samas ei ole ka nälga ega und. Tõesti püüdsin magada. Ja süüa pakutakse ka söögikordadel palju – lihtsalt veel ei suuda. Tahaks poodi minna. Kasvõi juua ostma. Soovitatava 3 liitri vee joomise asemel olen alates üleeilsest ööst joonud ühe keskmise suurusega pepsi, ühe latte, ühe väikse tassi teed ja ühe väikse klaasi vett. Ei julge teiste vett väga võtta ka.

Palav on küll. Vahet pole, kas käid pesemas või mitte. Kohe on jälle sama seis. Aga mulle meeldib nende vesi. Külma vett pole olemas. Sooja pole vaja. Ja see leige kraam jätab mu juuksed paremini kammitavaks kui Eesti vesi. Tahaks, et oleks juba rohkem rääkida. Tahaks veidi rohkem ka tuleviku kohta teada, aga siin tõesti aeg seisab. Kuhugi ei ole kiiret. Tund võib tähendada päeva. Ja tõenäoliselt ühtei kohustust, mis mul AIESECiga mujal maailmas oleks, ka ei ole. Teised chickid isegi ei teadnud midagi kohustusest oma riiki ja AIESECi tutvustada. Samas tunnen end juba praegu nagu nende reklaamiagent. Eestist räägin muidugi uhkusega. Aga isegi šveitsi tüdrukule tuli seletada, et it’s in northern Europe across the sea from Finland.

Vahepeal sajab vihma. Siiani olen vaid mõnda tiba tunda saanud ja minu auks ilmutab alates eilsest õhtust ka päike vahepeal ennast. Kõik fännavad mu tattoo-päikest ja unistavad oma tattoodest. Mu host kogu oma austraallase surfarivälimuse juures ütles, et pidi oma isaga, kes vist kusagil kaugel töötab, vaidlema oma õiguse eest rastasid teha ja hetkel tundub tattoo veel mõeldamatu. Isale. Eks näis, kas põhjustan siin veidi anarhiat:D Ise ei provotseeri.

Nonii. Käes on õhtu. Kell saab kohe üheksa ja jõudsime just koju tagasi. Ega me tegelikult kaua ära ei olnudki. Meie mõistes alles pärast tööpäeva lõppu lasti meid, tüdrukuid, linna peale lahti. Sõitsime taaskord rikšaga – seekord AIESECi kontorisse. No on ikka vahe Eesti omagaJ EI tea, kas ongi aus võrrelda. Kui Tallinna AIESECi hoone asub Raekoja platsil Tudengimajas, siis siinne asub ka selle piirkonna peatee ääres, aga sinna saamiseks tuleb ronida üles kitsast roostes trepist ning vähemalt esmasel vaatlusel on seal kaks väikest õnnetus seisus tuba, üks täis arvuteid ja teises laud ning mõned toolid. Inimesi aga oli palju ja nad olid toredad. Saime rohkem tuttavaks ühe samuti eile õhtul jõudnud egiptuse noormehega. Ta nimi on Alee. Meenutas nii mitmeski mõttes üht teist sarnase nimega poissi:D Aga tundub, et teised praktikandid teavad veel vähem, kui mina, mida nad tegema hakkavad. Mina sain täna vähemalt oma ilusast konditsioneeriga kontorist läbi käia ning homme asun tööle.

Natuke nalja ka. Vedelesin päeval päris palju terrassil. Neil on siin kolm rõdu kolmetoalise korteri peale:D Ja siis nägin, kuidas nurga tagant piilub sarvik. Tuli jalutas ringi hoovis ja läks ära. Siis aga tuli tagasi ja ma jooksin oma kaamera järele. Meil on oma hoovis lehm. Pull vist oleks õigem öelda. Lihtsalt tuli ja sõi põõsaid. Lõpuks näitas ka, kuidas lehmakooki tehakse. Mul on pilte tõestamaks. Eks kunagi laen netti ka. Kui muidu oli hoov väikseid kodutuid koeri täis, siis lehma ees nad taganesid korraks. Päris naljakas on vaadata, kuidas nad välitreppe mööda katustele ronivad. Väidetavalt ei pidanud ka auto katusele ronimine neile ületamatu katsumus olema. Ja ma nägin ka ühte oravat mööda meie aeda jooksmas. Ei teadnudki, et siin midagi nii kodust olla võib. Ja tuvid on ka, aga umbes kolm korda väiksemad.

Lehmast veel nii palju, et ei ole nad väga pühad midagi. Lehma söömise kohta ütles mulle lennunaaber, et see lihtsalt ei ole siin hea. Ja see, et autod nende järgi rahulikult ootavad, on ka vale. Nägin meie hoovis maailma kõige halvemat autojuhti talle kurjalt signaali laskmas. Karma aga tegi tagasi ja tal kulus tõeliselt lihtsa manöövri tegemiseks oma viis minutit nikerdamisaega. Anyway… siis ma veel ei teadnud, et ka ise juba täna keset kõnniteed ühel vähesel hetkel, mil maha ei vaata, lehmakoogi sisse astun. Aga samas kui keset trepikoda on koerakaka, siis ma vist ei tohiks ka koristamata kõnniteede üle imestada. Siis veel ei arvanud ma ka, et kinga puhastamisest kakase salfaka samasse teeäärde viskan. Aga neil lihtsalt ei ole peatänavalgi prügikaste. Või vähemalt ma ei leidnud ühtegi.

Tegelikult aga ei ole siin nii räpane ega haisev midagi. Jah, üks koht haises. Ja tõesti, kõik ei ole steriilne, aga see linn oma tohutu motorollerite hulga ja kitsaste tänavatega meenutab hinnatud puhkusekohta Barcelonat. Muideks, sain ka täna ise üle hulga aasta rolleriga sõita. Mu AIESECi kontakt viis mu tööle ja tagasi sellega. Üsna õudne oli. Eriti, kui ta üle õla minuga juttu rääkis ja ma õudusega nägin, kuidas seisev auto meile muudkui lähemale jõudis. Samas kohalikud ei näe mingit probleemi hulgakesi rolleriga sõites veel telefoniga samal ajal rääkimises. Umbes sama sürr oli vaadata päeval – jälle rõdult – kuidas rikša korjas peale kümmekond koolilast. Suuremad aitasid selle hoovist välja lükata ja kõige viimane istus juhile sülle. Kõik normi piires. NOT! Tegelikult mahub sinna normaalselt viis väikest inimest või kolm suurt – juht seal sees.

Igatahes, pärast AIESECi kontori ja töökoha külastamist – mul oligi õigus, et seal on enne eestlane töötanud, keegi koolivend Gregor – läksime sööma ja shoppama. P.S. Praegu käib telekast Indian Idol. Päris hästi laulis üks tüdruk. India popi. Riides käivad nad seal ka väga eurooplaslikult. Naiskohtunikul on ka õlapaeltega lahtine kleit, aga ju on nii, et kuulsustele on kõik lubatud.

Süüa anti mulle ca 20 krooni eest päris palju. Jõudsin selle kuumaga kolmandiku vast ära süüa oma nuudlitoidust. Aga hea oli. Tai-pärane vist. Ma ei saa veel kauplemisest aru. Väikepoodides eriti hindu ei kohta, aga kaubelda ei lubata. Mitte, et kallis oleks. Eesti standardite järgi. Aga väga odav ka mitte. Ostsin vaid hädavajaliku. Ja siis liikusime ühte suuremasse kaubamajja nimega 7 SEAS. See oli ikka täiesti Euroopa standarditele vastav. Lihtsalt poodides on India ja western osakonnad riiete jaoks. Huviga kolasime just esimestes. Lõpuks pidurdasin end nii palju, et ostsin vaid ühe pluusi (lühike kurta) ja jalaketi, mis mulle kui valgele inimesele kohe suuremaks tehti. Lihtsalt teise keti lõhkumise läbi. Üleüldse valget inimest kummardatakse siin rohkem. Vietnami tüdrukud pesevad praegu pärast meie teist õhtusööki nõusid. Mul ja šveitsi tüdrukul pole siiani aidata lubatud. Iga kord pakun abi.

Tagasi shoppamise juurde. Te ei kujuta ettegi, milline seiklus see siin on. Kõigepealt kaubanduskeskusesse sisenedes pead läbima metallidetektori – loodan, et see kaamerat ei mõjutanud – ja otsitakse su kott läbi. Suurematesse poodidesse sisenedes otsib sealne eraldi turvamees su koti uuesti läbi või võtab numbri vastu üldse ära. Ühes poes ka pandi mu kilekott selle ühekordse sulgurribaga lihtsalt kinni. Oma mure, kuidas pärast jälle lahti saad. Ja siis veel pärast maksmist kontrollitakse uksel su kassatšekki. Sellele lüüakse tempel Makstud. Ei tea, kuidas tempel rohkem maksmist tõestab kui ostuakt ise. Mul lihtsalt vedas, et tšeki alles hoidsin. Aga muidu tunnen end siin juba lumeinimesena. Riided on küll seni stabiilselt M-suurus, nagu koduski enamasti, aga ega neil palju ei ole küll M-suuruses ja suuremaid asju. Ehted kätte-jalga suures osas ei mahugi. Ühte käevõru oli sel põhjusel küll väga kahju poodi maha jätta. Ilusaid kalleid ehteid oli aga see kaubamaja täis. Ja see ainus odavam iludus ei mahtunud kätte. Mingeid viieruupialisi ehteid aga pole küll veel näinud. Tõsi, ma pole ka tänavakaubandusega veel kokku puutunud. Pigem võid maksta kõrvarõngapaari eest 200-600 ruupiat. Kindlasti ka paljude eranditega mõlemas suunas. Praegu räägin vaid enda stiilis eklektilistest mitte väärismetallist ehetest.

Kerged kohanemistundemärgid (loe: ohud) on ka juba näha. Palavust ei pane tähele. Kui just konditsioneeritud kaubamajast järsult õue ei astu. Kuulen end oma nime imelikult hääldamas ja üldse korjan tahtmatult üles teiste koledaid inglise keele aktsente. Loodan siiski oma ameerika-inglise keele peale jääda. Õnneks vietnami s-vaba aktsent on nii ulmeline, et see vast väga külge ei jää. Aga kerge puisus küll.

Siiski täna uude koju ei saanud, nii et need muljed jäävad vist homse kanda. Ja kuigi mitu korda päevas koduseid tabathisid süüa on hea, tahaks juba oma koju. Tahaks ise kontrollida oma elu alates söögiaegadest vetsu kasutamiseni. Tunnen juba, kuidas see vetsupaberita elu mulle mõjub ja see ei ole tore. Loodetavasti tohin täna ka dušši all käia enne uneaega. Ja loodetavasti suudan täna teisi neiusid veenda, et vähemalt kolmekesi mahume me vabalt kahte voodisse ja nad ei pea jälle kõval kuid mõnusalt külmal marmorpõrandal magama. Eile olid ikka parajad süümekad küll, kui meie – kaks eurooplast – teiste tüdrukute voodid endale saame.

Tädi just krooksus kõvasti mu kõrval:D Nunnu. Siin on süües luristamine ka vist kombeks. Ja nagu ma aru saan, siis indias on levinud ka ühesugune peatõmblus nii jaatuse kui eituse tarbeks. Siin küll mitte nii väga, aga mu töö koordinaatorit nägin juba pead väristamas. Ilusat õhtut teile sinna kodumaale!

M

Turistiatraktsioon

Murran lennu pealt küüsi

Kell on pool kaheksa esmaspäeva hommikul, teie aja järgi siis kohe viis. Ma ei eeldagi, et teist keegi praegu üleval oleks ja pole isegi kindel, et netti ja suhtlema saan, sest wifi on siin Delhi lennujaamas, aga millegipärast ei lase ligi. Whatever. Mu väsimuseaste on juba selline, et ongi kõigest whatever. Süüa ja juua ei saa ka nii pea, paistab. Mind võeti liinilt maha, sest minu lend läheb alles õhtul. Ootasin terve kolmveerandtunnise järjekorra ära täiesti asjatult. See polnud mitte esimene ka. Igatahes, muljeid on juba praegu väga palju.

Esimene lend – Tallinn-Helsingi oli täielik nalja tegemine. Ainus, mis tõesti meenutas lennutunnet, olid lukus kõrvad. Lend ise oli aga nii lühikene, et ma nägin kogu aeg maad. Arvasin, et me polnud veel Eesti piiridest lahkunudki, kui meeskond teatas, et hakkame taas maanduma. Üks maa oli vahepeal asendunud teisega. Samas tundus, nagu lennuk liiguks vaid teokiirusel edasi. See selleks. Vähemalt mõlemal lennul istusin oma klassi esimeses reas ja sain pikki koibi sirutada. Kohe hakkab konnalaul kummitama.

Vähem kui kahekümne minutiga olime õnnelikult Soomes. Seal siis varusin veidi snäkke ja jäin suveniiriks kaasa ostetud raamatut lugedes uut lendu ootama. Jõudsin päris mitu tundi ära oodata enne, kui avastasin, et minu lend ei lähegi mulle määratud väravast. Millegipärast see minu piletil ega ka üle saali pidevalt kolmes keeles kajavas infos ei kajastunud. No sisetunne õnneks aitas hädast välja ja väikse hilinemisega sai ka teine lend teoks.

Vahepeal aga jõudsin veidi hindusid jälgida. Meeste juures ei olnud midagi erilist. Naised – vähemalt vanemad – kandsid ikka oma rahvusriideid. EI julge veel sarideks nimetada, sest äkki olid need teised asjad. Teate küll, need lohvakad püksid, pikk särk peal ja suur õlasall üle visatud. Ja siis… jalas suvaline paar tõenäoliselt Hiinas tehtud tosse. Tõsine rikkumine. Ja samas pani muigama. Et miski pole kivisse raiutud ja muutused tulevad – tahad või ei taha. Nooremad naised olid ka täiesti tavaliselt riides.

Lennukis sattusin jutuka hindu kõrvale. Sain kohe tükk maad targemaks ja leidsin uue sõbra, kes juba alguses lubas mulle kui külalisele Indias igati abiks olla, ekskursioone teha jne. Lubasin ta uuesti Delhisse sattudes üles otsida ja lasin põnevamad nimed paberile panna.

Kui ma esialgul mõtlesin, et ta on üks tõeliselt konservatiivne oma rahvuse isane, siis rääkides oli täitsa tore. Ei olnud mingit soolist diskrimineerimist vms. Aga ta suutis mind üllatada. Oma rahvusvahelise elustiili juures on tal vanemate poolt korraldatud abielu. Tüüp on kolmekümnene. Ta rääkis küll, et see ei ole enam norm, aga ise oli üsna rahul. Ta oli küll kohtunud enne pulmi pruudiga, aga paari pandi kaks üksteist mitte tundvat noort ühiste omaduste baasil omavahel tuttavate vanemate soovil. Ja nüüd on nad olnud aasta aega abielus. Õpivad üksteist tundma enne, kui lapsi saada plaanivad. Ja ta rääkis mulle, et tervelt 90% korraldatud abieludest mitte ainult ei toimi, vaid on edukad. Paneb mõtlema, eks?

Meil oli üldse üks naljakas seltskond koos. Istusime neljakesi keskmises reas ega näinud mitte midagi. Küll aga saime tuttavaks. Kõige ääres olin mina, siis see korraldatud abieluga sõbralik hindu noormees, siis üks sikhi – turbanitaoline asjandus – kandev Soomes resideeriv hindu noormees ja tema indiapäraselt riietatud noor heledat verd soome pruut, teel vanematega tutvuma. Et siis kaks tõmmut meest ja kaks põhjamaist naist nende kõrval. Huvitav, mida teised mõtlesid?:D

Seitse tundi lendamist oli ikka üsna surmav. Ja siis veel tunde igasugustes järjekordades istumist. Olin teel tasuta rahvusvahelisest lennujaamast India-siseste lendude jaama viivale bussile, kui turva mu piletit näha küsis ja siis kurjalt minu kui õhtuse lendaja mingisse väiksesse ooteruumi kamandas. Kas ma juba mainisin, et siin ei ole peale toolide ja wc (ja juba algasid veneaegsed augud maas) mitte midagi? Ei süüa, ei juua. Ja tõenäoliselt ei lasta mind siit niipea minema. Imekombel tundub hetkel, et sipelgapesa meenutav järjekord hakkab otsa saama. Aga olen üsna kindel, et kohe tuleb mõni uus lennukitäis inimesi siia. Ja kuna enamus inimesi lendab edasi enne mind, siis ma vist tiksungi siin, täis lootusetust. Ja elus esimest korda avastasin end rahvamassi keskelt ainsa heledanahalisena. Üsna huvitav on olla. Üks vanem hindu mees mu kõrval huviga piilub mu arvutit. Ega ma kade ei ole. Tal on veel igavam siin käed rüpes istuda ju.

Ahjaa… vähemalt kõik mu kolm kotti on õnnelikult koos minuga Indias. Mida muud olekski õnneks vaja? Mõni tund und oleks päris hea. Või vähemalt kohvi. Või pudelivett. Kraanist ei lubanud mul isegi kohalikud juua:D

P.S. Kõik, kes te mulle külla tulete… jätke endale siuke 3-4 tunnine auk Delhi ja järgmise lennu vahele. Väiksema ajaga ei jõua sihile ja suuremaga peate ootama mõttetus kohas nagu mina.

Hetkel sain vist oma kirjutamisvajaduse rahuldatud. Hetkeks. Hiljem jälle.

Edit:

Masendav. Lennujaamas on wifi olemas küll – lausa mitu võrku – aga kuidagi saab ligi vaid India telefoninumbrit omades. Muidu on aga päris äge hommik olnud. Magamatusest olen küll juba sellises seisundis, et ei jaga eriti midagi kellaajast. Loogiline oleks ju, et olles kaua teel olnud, on kätte jõudnud õhtu. Tegelikkuses on vastupidi. Või noh… meil on keskpäev. Kükitasin Delhi rahvusvahelises lennujaamas kokku vist ligi viis tundi ja siis lihtsalt joppas ning sain bussi peale, mis tõi mu siselennujaama ja kuigi kõik väitsid selle võimatuks olevat, sai kohe ka check ini ära teha ja kohvrist lahti. Et siis paras annus kannatlikkust ning ka veidi nahaalsust muutub hädavajalikuks juhul, kui soovite Indiast ka sobivale järgmisele lennule jõuda. Samas… kui aega on, siis on päris tore. Enamus kohalikke hakkab ise sinu kui valge inimesega juttu ajama. Traditsioonilised teemad… where are you from? – Estonia? –What? Ning what are you here for and for how long. Juba on mul tuttavaid päris erinevatest India piirkondadest. Muu hulgas kaks India kokka maailma erinevatest otstest. Kõik sunnivad mind lubama, et ka nende kodukanti külastan, sest seal on palju näha. Mitmed küsivad ka kontakte ning lubavad igat pidi aidata.

Praegu oli ka eriti armas, et mul oli tappev nälg ja janu ja mind muudkui jooksutati erinevate kohtade vahel, et kõigepealt raha vahetada ja siis sularaha eest süüa osta, sest ega siis lennujaam mõni siuke koht pole, kus kaardiga makstakse eks. Aga hästi palju ise uurides ning vabalt suheldes jõuab sihile. Isegi, kui vahepeal suure püssiga meestega maid jagama pead. Ning isegi, kui rahavahetusest ruupiad otsa on saanud.

Olime seal rahavahetuses parasjagu koos ühe hästi nunnu 24-aastase India meremehega, kes kodus külas, kui see nõme lugu juhtus. Ja mul oli ikka juba tõsine nälg. Ja teate, mis siis sai? Tüüp lihtsalt viis mu sööma. Ja siis muudkui küsis, et kas ma tahan midagi veel ja kas kõik on ok. P.S. Isegi KFC kanaburger on siin terav elamus. Silmarõõmu mõistes muidugi umbes sama terav kui värske kurk, aga enamik eestlasi siiski juba reageeriksid sellele. Lubasin tüübile tagasi maksta, aga ta ei teinud seda juttu kuulmagi. Mingi au küsimus vist. Ja kui me pärast siiski saime raha vahetada, siis ta ei lubanud mul seda üle lugeda kassas – ausad müüjad pidid hinge põhjani solvuma. Noh jah… ma lugesin ikkagi. Ja tõenäoliselt see töötaja unustas mu järgmist sajadollarilist nähes nagunii ära.

Muideks… kui rahvusvahelises lennujaamas sattusin peldikusse, siis sisejaamas on marmorist wc-d. Ausalt. Ma elaksin seal vajadusel. Puhas ja korras ja ei mingeid auke ega haisu.

Ilmast ka. Hallim kui Eestis keset talve. Igal pool on udu ja õhk on hästi niiske. No selline, nagu vannitoas pärast dushi alti tulemist, kui väikse vannitoa uks on kinni olnud ja peeglid läbipaistmatuks muutunud. Mulle täitsa meeldib. Aga päikest tahaks. Ja uskuge või mitte… mul oli lennukis tekk peal ja siin pole veel tahtnud väikest kampsunit ära võtta, kuigi juba öösel oli väidetavalt 26 kraadi. Sees on muidugi konditsioneer ka. Ja üldiselt on Delfi lennujaamad nii eurod, et kui niiskust ja aeg-ajalt esinevat sitari-muusikat ei oleks ning muidugi imelikke puid ja antiikseid autosid… siis ma ei usukski, et siin olen. Oeh. Mul on hea tunne. Ainult mitte siis, kui teised mult küsimusi küsivad mu plaanide kohta ja ma eriti midagi vastata ei oska. Ma loodan lihtsalt heale karmale. Aga kindluse mõttes saatsin veel ühe meeldetuletussõnumi oma kontaktisikule.

Ahjaa… seda ka, et ärge imestage, et teilt igal pool aadressi või passi küsitakse. No ikka tükk tegemist oli, et tolliametnikule ära seletada, et ma ei tea, kus ma täpselt elama hakkan. Aga mida teeb rahavahetuse tüüp mu Eesti aadressiga? Saadab sinna ka raha juurde?

Veel viis tundi viimase lennuni. Ja sellega seoses… ainult üks kott tähendab indialaste endi jaoks kärutäit kohvreid. Nad naeravad selle peale ja ütlevad: rules are for fools.

Mõned tüübid on ikka päris julged. Nüüd sain tuttavaks kahe Delhi tüübiga, kes töötavad juhtivatel kohtadel mingis maalritefirmas ja teenivad nii palju raha, et võivad enda sõnul nüüd endale tüdruksõpru lubada. Minu üllatuseks tuli välja, et üks neist on ka turunduse erialal magistriks saanud ja väidetavalt veel väga heade tulemustega. Lubas lahkelt minuga enda materjale jagada. Ja nagu ikka küsiti ka: what about my family (segadust tekitav küsimus. What about them?) ja how about my personal life. Ütlesin, et I have none anymore. Ja siis läks eriti julgeks. Küsis väga peenete sõnadega, et kui kaugele ma oma poisssõpradega läinud olen. Naersin tükk aega ja ütlesin, et suhteliselt igale poole peale kooselu ja abielu. Tõenäoliselt oleksin pidanud aga hoopis solvunud nunna nägu tegema ja ütlema, et ei suhtle teiste meestega peale nende kahe:D Igatahes siis hakati juba külaskäiku plaanima ja lõpetuseks tuli lause: when I come to baroda and take a hotel room, will you come and stay with me? Mul oli ikka suu päris lahti. Nagu mismõttes? Ütlesin, et ei luba midagi muud, et kui on võimalik, siis ikka veedan juba tuttavama inimesega aega. Muidu oli ta ju tore ka. Või noh hea viie minuti vestluskaaslane ja kotivalvur ajaks, kui vetsus käisin sajandat korda. Ma üritan maksimaalselt neid ilusaid wc-sid kasutada siin:D Aga jah. Selle tõrjumise peale kukkus tüüp veidi näost ära. Eks näis, kas enam üldse erialaselt aidata tahab. Aga olen üsna kindel, et kui kunagi Facebooki või Orkutisse taas juhtun, siis need on sõbrakutseid täis. Olen turistiatraktsioon. Või õigemini kohalike jaoks põhieksponaat selles maailma loomaaias.

Nüüd on jäänud veel paar tundi igavlemist. Istun üksi kohvikus kohvilaksu all – latte caramellato on päris ok – sest magada julgesin pinnapealselt vaid tunni. Niisiis vaatan aknast neid kümneid lennukeid ja siblivaid töötajaid ning sõidukeid. Enam ei ole üldse huvitav. Aga olen muretu. Küll varsti leiab mind mõni uus julge pärismaalane. Tahaks nii internetti. Ja dushi alla. Ja ma tõesti tõesti loodan, et keegi ikka tuleb mulle vastu. See on see kõige riskantsem koht. Küll edasi asjad laabuvad. Mu tore lennukaaslane arvas, et minu keeltepagasiga saan nagunii tööd siin. Ja ma ei pea selleks, nagu paljud vene neiud väidetavalt, füüsilist tööd tegema. Teate küll, mida ma mõtlen. Seda tubast.

Ma nii lootsin täna lennukaaslase soovituse põhjal prepaid taksoga Delhis turvaliselt tuuritada, aga võta näpust. Siin on mingid valimised ja streigid jne ja mul soovitati lennujaamas püsida ja üleüldse õhtul pärast üheksat mitte õues ja mitte üksi liikuda. Eks ma siis püüa korralik olla. Ja istun siin ja joon räige hinnaga kohvi ning söön kallist toitu. Noh… sellised eesti kohvikute hinnad on lennujaamas. See kohv läks mulle maksma 110 ruupiat – rohkem, kui plaanin edaspidi terve päeva jooksul kulutada.

Hakkan vist ka naiste riiete erinevustest aru saama ja olen juba ka edevaid moslemiriideid näinud. Aga naljakas, et õlgu ning põlvi paljastada ei tohi, kõhupekk aga välgub kõigil kangasse mässitutel.

Ja seda ka, et koristamine vist ei ole ikka nii häbiväärne töö, sest lennujaamas tegelevad sellega küll ka päris paljud mehed. Hmm… huvitav, kas mul hakkab iga päev niimoodi grafomaania välja lööma nagu täna või on see mingi esimese päeva esimeste muljete teema? Ma ei viitsi midagi tsenseerida ega korrigeerida ka. Olenemata sellest, et aega oleks ja netti nagunii pole – kirjutan Wordi. Ok, lähen uurin veidi vajalike elektroonikatarvete ostmise kohta nüüd.

Olen kohal. Kell hakkab üksteist saama ja mulle tõesti tuldigi õigeks ajaks väikse grupiga lennujaama vastu. Baroda lennujaam on nii koomiline. Suur punane väikeste valgete kuplikestega hoone. Veidi meenutab Tallinna ortodoksi kirikut Toompeal.

Kohe topiti mind koos kahe siin juba mõne nädala veetnud neiuga rikša peale ja algas sõit ühe rastatüübi koju. Siin hetkel olengi ja homme õhtul peaksin juba oma korteris olema. Samuti peaksin homme oma töökoha ära nägema. Loodetavasti saavad ka muud asjad korda aetud. Elu on osaliselt see, mida ma lugenud olen, aga ikkagi mitte see, mida ma ootasin.

Rikšajuhid isegi ei ürita ettevaatlikult teistest liiklejatest mööduda. Signaalitamine on suhtluskeel ja üksteises möödutakse mõnesentimeetriste vahedega. Ja kohe suure lennujaama tee peal vedeleski kari kaamelikarva lehmi. Üsna sürr. Ööbin ka üsna lennujaama lähedal koos juba kahe eelpool mainitud vietnami ja ühe šveitsi tüdrukuga. Nemad kõik on aga siin vaid ekspromptkorras ja kuueks nädalaks mingite MTÜdega. Oleme ühe kohaliku tüübi kodus – tüüp ise läks kuhugi ära ja jättis meid oma emaga. Ema tegi meile süüa. Igaks juhuks hoidsin end tagasi, sest a)ma ei teadnud, palju mul on lubatud süüa ja b)kartsin, et tuleb välja tagasi. Viimane lend oli ka kohati nagu karussell. Kõhust käisid ikka head jõnksud läbi ja siis oli mul hea meel, et olin vaid korra hommikupoolikul söönud. Nüüd siis teine tagasihoidlik söögikord veel, väike dušs ja india seebikavaatamine koos madamiga. Nii nad teda kutsuvad. Tema nime ma ei tea ja pakun, et teised ka mitte. Aga ta on tõeliselt tore india proua. Muudkui kontrollib, kas meil on kõik hästi.

Keskkond on juba praeguseks üsna teistsugune. Ilma ventilaatoriteta ei saaks elada. Pooltel akendel polegi klaase – milleks? Ruumi on palju ja koristamas käib teenija, aga meie mõistes on siin ikkagi kiviaeg. Sooja vett saab mikromini boileriga teha – õnneks külm funkabki paremini – ja vetsu paberit visata ei tohi. See tuleb käes rõdule prügikasti viia. Miks nad vetsus prügikasti siis ei hoia – ma ei tea. Siiani olen vältinud seal augule kummardamas käimist ja väga loodan, et minu tulevase korteri kahest vannitoast vähemalt ühes on päris pott. Ei tahaks kakades küll jalalihaste trenni tegema hakata. Vabandust otsekohesuse pärast.

Õhtuks sõime mingeid tabithasid??? mis on nagu tacod mingite juurikatega. Tädi ise sõi kõike kätega – vormis klombid ja pistis suhu. Ja kusjuures vasaku käega. Mäletate seda hoiatust, et vasakuga ei tohi isegi teretadagi, sest see on pepu pühkimise käsi? Päris nii vist siiski asjad ei ole.

Igal juhul… inimesed on siiani väga toredad, olemine on ka ok ja ma olen täiesti rahul, et selle triki ära tegin ja Indiasse tulin. Eks näis, mida ma homme arvan. Siiani ei ole veel nettigi saanud, aga ühel hetkel siis potsatab mu wordi fail blogisse üles nagunii. Head ööd. Peaks siiski minema ja proovima magada.

Yay

Unustasin teile eile rääkida... mu raamat tuleb nii hea, et kulka otsustas seda toetada. Mis te arvate, kui hea meel mul on?:D Mitte, et see muidu välja andmata oleks jäänud.

Muidu aga üritan kaalu veenda, et kümme kilo on tegelikult viis.

Nüüd olen mina jobu

Tõstke käsi, kes veel vihkab seda, kui inimesed ei võta telefoni vastu, ei vasta sõnumitele ega helista tagasi?

Nüüd siis võite mind ka vihata. Aga kui vihjetest aru ei saada, siis hakkan ma ka jobuks ja lihtsalt ignoreerin vajadusel inimesi. Üks pluss üks võib ju olla kaks, aga ma tahan vähemalt kahte ruudus!!!

Sometimes it's hard to be female

Täna oli siis viimane tööpäev - muidugi üks neist hulluks ajavatest - ja proovipakkisin esimest korda asju.

See võttis tunde. Ja olenemata mu nimekirjast ning plaanist võtta kaasa minimaalne kogus asju, olen napilt napilt kaalu piirides ning pean minema ostma suuremat käsipagasi kotti. Vastik vastik vastik. Ja ma ei tea, mis siis veel saab, kui selgub, et mu kodukaal, mis kohvri alla ära upub, valetama peaks. Ma ju pean võtma kaasa oma kontoririided, sest kus veel ma neid kannaks ning äkki on need mu uuel tööl kohustuslikud? Ja ma pean võtma kaasa vähemalt ühe komplekti spordiriideid, sest äkki ma kuue kuu kohta korra ikka teen sporti. Ja ma pean võtma kaasa pesu, sest ma olen normaalne inimene. Suurt kogust selgitab see, et mulle ei meeldi asju käsitsi pesta ja ma ei tea, kas seal ongi teist võimalust. Ja ma pean võtma kaasa mingi koguse tehnikat, sest ma olen oma põlvkonna laps ega kujuta elu teisiti ette. Ja ma pean võtma kaasa vähemalt mõned jalanõud. Päris ma kõnnin konkreetselt sita sees palja jalu. Muidu on ju päris mõnus. Ja ma pean võtma kaasa vähemalt kaks paari siniseid teksaseid ning mõned püksid veel - olgem ausad. See on isegi suur ohverdus. Ja ma pean võtma kaasa rohtusid ning kosmeetikat. Ning mõned kleidid. Oleks ma mees, siis läheks jah nii, et on väike seljakott, mille sees vahetuspaar alukaid, teine T-särk ning shortsid. Aga ma ei ole. Ja mind häirib hais ning veel rohkem üksluisus. Raske on see elu. Ideid?

Täna oli kurb päev

Olin viimast korda koos kõigi kolleegidega. Mõtlesin, et viin neile kooki või midagi (kujunes välja küpsisteks ja jookideks) ning ütlen, et jään neid igatsema, mis on ka tõsi. Aga läks nii, et nad otsustasid püsti tõusta ja laulda mulle sõbra laulu, nagu mul oleks sünnipäev, valmistades mulle korraga niii rõõmu kui punastama panevat piinlikkust ootamatust suurest tähelepanust. Ja siis käisid kõik mind korduvalt kallistamas ja kinkisid mulle ilusa ehete komplekti ja sundisid mind lubama neile kirjutada. Mida ma plaanin kindlasti teha ka. Ja nii kurb oli. Nii lõplik. Täna leiti mulle ka asendaja. Nüüd on natuke ikkagi tunne, nagu mind oleks välja vahetatud, kuigi tegelikult lähen ju oma unistust jahtima.

Et jah... kurb on. Ja veidi nüüd juba hirmus ka. Mulle osaliselt meeldib kõik kaasnev teadmatus, aga osaliselt ei meeldi ka. Ja ma ei kujuta ette, kui kurb  võib veel olla kõigi lähedastega hüvasti jätmine. Aga iga lõpp on millegi uue algus eks.

Natukene sürri ka

Esimesel meie jaaniõhtul läksime mingile suurele jaanitulele Haapsalu lossihoovis. Mul polnud aimugi, kes seal esinevad ja Ann küll teadis, aga ei tundnud ühtegi nime ära. Igatahes... ma olen ropult rahul, et läksime, sest jõudsime kohale täpselt peaesineja konktserdi alguseks. See oli REDNEX. Täiesti hull nostalgia tuli peale. Ja kui Rednexi superkontserdile, mille saatel ühe mu väikevenna ngu tüübiga hullu moodi keerutasime, järgnes A-rühma kontsert, siis oli kohe täismäng. Mismõttes kahe mu eksiga seotud bändid korraga esinevad? Ja veel ju rahvusvahelisel tasemel. Kui Palmisaart lauldi, siis ma ei pidanud vastu ja saatsin V-le sõnumi. Ilma tagamõteteta. Ja sain ka nunnu vastuse. Üldse oli üks meeste ja sõnumite aeg. Mitte, et ma neist ühtegi tahtnud oleksin.

Oo Jaani, Jaanikest...

Kuigi esialgne plaan oli põhimõtte pärast üksi kodus istuda, siis elu tegi oma korrektiivid ja lõpetasin koos Annika ja teistega Haapsalus. Läksime ühe Anni teispoole sõbra juurde telkima. Jah, sai selleks aastaks ka linnuke kirja. Rohkem nii pea ei tee. Tegele ise aktiivselt mitu päeva jutti külmetamisega, väldi pesemist ja kuula sääsevingu enne, kui ta londi sinusse torkab.

Aga muidu oli päris tore. Olime jälle prõuksid või kuidas öeldigi. Sõime teiste vorstitajate kõrval veini ja bried ja lõpuks isegi forellifileed mingi imeliku lisandiga. Sandlipuu? Ei mäleta. Grillida sai ka nii, et seda nägu ja olenemata sellest, et tänavu mul ei ole krunti all, sai isu juba otsa.

Sai ka esimesed päevad rannas vedeletud ning isegi ujutud. Erinevalt teistest chickidest. Aga vaadake ise, kui vägev see oli. Muidugi ma liitusin pigem meestega.

Sain ka mitmete erinevate manuaalkastiga autodega sõitmist meelde tuletada. Arendasin välja uue stiili, kus surrakse välja kohale jõudes:D Mitte varem ega hiljem. Ja võetakse pöördeid vähemalt kolmanda käiguga.

Aga sai uusi tuttavaid ning oli huvitavaid vestlusi. Ühtegi liini seekord ajama ei hakanud. Ei tekkinud isegi eriti tahtmist. Olgu, üks kena poiss oli, aga mitte poissmees selle sõna igas mõttes. Ja nagu alati, oli ka üks nõmedik. Teadsin muidugi ka varem, et ta ongi tropp, täisšovinistlik siga, kes vist suudleb oma peegelpilti. Aga ikkagi suutis ta mind üllatada, kui lambist mind pealaest jalatallani üle vaatas ja siis teatas, et ma olen paks. No et tema on ka, aga mina olen naise kohta ikkagi paks. Mul oli selline hämming, sest mis see krt tema asi on, kas ma olen paks või mitte ja mismõttes ta tuleb mulle täiesti lambist nii teiste ees ütlema? Suutsin vaid öelda, et kas ta tõsiselt tuleb niimoodi ülbama ja keelduda teda oma autosse võtmast. Tüüp leppis sellega, aga ikkagi lootis, et ma ka edaspidi tahan temaga tegemist teha või teda igakülgselt aidata. Kuidas saab korraga ni itropp olla ja samas keelt kõrva ajada? Aru ma ei saa. Idioot selline!

Nõme osa oli ka see, et suurem osa seltskonna isastest suutis üüratu kaasa ostetud alkoholikoguse ära juua kahe päevaga ja jõuda seisu, kus raha vaid paarkümmend krooni järel. Tegu on siis maksimumiga. Seega lõpetasime reisi veidi varem ja meil Anniga oli küll kurb, sest me olime tahtnud Noa-Rootsisse ka edasi minna, aga need pidurdamatud peoloomad ei suutnud ette kujutada kainet õhtut või kahte ja pakkisid asjad lihtsalt kokku. Eelmise õhtu vihjetest veidi mõistlikumalt juua ei olnud samas mingit kasu. Aga hea küll... vähemalt näidati mulle ette supper burgerikoht mu kodu lähedal:D

Aga kui teised tulid koju, siis mina tulin vaid asju ringi pakkima, et siis eksprompt isa kutse peale teise Eesti otsa põrutada. Tahtsin teda siiski veel enne reisi näha - muideks, siiani on viisa ja pass m.i.a.-d - ja muidugi pakkumine ATV-dega ringi kimada oli ka ahvatlev. Lisaks sellele õnnestus ka väga paljusid loomi katsuda - alatest Mustist ja Tropist ning lõpetades hobuste ja pulliga. Ma polnudni varem lehmalist katsuda saanud. Nüüd aga lasime end laua limpsida ning seejärel läks lausa nii hästi, et sain ratsutada. Mulle tehti terve eratund ja ma sain traavimise selgeks. No ok... teoorias selgeks, praktikas väldin kukkumist. Ja väga fun oli.

Kõige nõmedam omsa selle nädala juures oligi magamine. Kõigepealt kolm kehva ööd telgis ja siis kaks ööd praktiliselt läbipaistvas veeta majas, kus oli pidev olelusvõitlus sääskedega. Mul on tunne, et vähemalt pool mu verest on välja imetud ja kuna veenid on juba augulised, siis täna hommikul sobis juba ka silmist verd võtta. Päris nunnu näen välja, muideks. Pidevalt valisin, kas lasen end julmalt süüa või olen üleni kõveras teki all ja võitlen õhupuudusega. Igal juhul olen väga väsinud nüüd ja lõpetan selle stiilivaese kirjatüki ära. Head ööd!

Peaks ütlema, et päris äge jaanipäev oli. Palju selle suve esimesi. Aga ma ei jõua hetkel pikemalt kirjutada. Head nädalavahetust kõigile!

Hämming

Miks Ta helistas mulle? Võib-olla ajendas Teda lihtsalt igavus, aga minu jaoks oli see midagi rohkemat.

Rohkem segadust muidugi ka. Mida Ta tahab? Mida ma tahan? Ja miks ma nii nõrk olen? Ja miks Tema tunneb ikka vajadust mulle kõigest rääkida? Valimata. Ja miks mul on nii raske end kontrollida, et mitte sama teha?

Ja miks ta hoolimata väikesest ettevaatusest hääles arvab ikka veel, et piisava järeleandmatuse korral muutub kõik endiseks? Õnneks või kahjuks ei ole elu nii lihtne.

Elust üldse

Ma siin jälle avastan asju. Näiteks tundub mulle nüüd, et absoluutselt kõik mehed suudavad pettumust valmistada. Ja ikka ootan ma neilt rohkemat, paremat käitumist. Saan aga... mida??? Sõbrants täiendas mu muljetepagasit ja pani mu mõtlema, et huvitav, kui lõbus neil päraslt öisete seikluste üle arutleda olla võis. Arvata on, et lõbusam meil. Aga ma ei kavatse end milleski süüdi tunda. Seekord mitte. Pole põhjust.

Ja siis... viisa on vist tagasiteel ja kui see ka kätte saadud, on minek kindel. Imelik küll, aga tundub, et ma tõesti jätan kogu senise elu maha. Edasi veel ei mõtle. Loodan, et mul on piisavalt head karmat järel kõige suuremate nõmeduste vältimiseks.

Kui juba uitmõteteks läks... veel mõni tund tagasi mõtlesin, et tulemas on esimene jaanipäev, mille päris üksi ja õppides veedan. Kusjuures see ei kõla minu kõrvale üldse nii halvasti, kui teie omadele tõenäoliselt. Aga lähen suure tõenäosusega hoopis Haapsallu. Elu peabki olema üks seiklus. Raamatutarkust jõuab muul ajal ka koguda. Elama peab siis, kui elu kutsub. Et oleks, mida mäletada ja meenutada ning mida teistelegi jutustada.

Eilsest veel

Läks aega palju läks, aga eile saime ühe sõbrannaga kokku. Ta nägi mu kodu ära ja siis me veinitasime ja sõime brie'd ja rämpstoitu ja enne, kui me arugi saime, olime me juba üsna svipsis ja kõik oli nii naljakas. Seejärel liitusid meiega ka üks mu sõber ja tema töökaaslane. Mängisime koos lauamänge, purjus mina ajas alkoholi nii ülikallile mängule kui üürilepingule. Ten points, ma ütlen! Ja see, et mu sõber üürilepingu siis kraanikaussi märja kausi sisse nö kuivama pani, oli ka superluks.

Vastu ööd otsustasime randa jalutada ja see oli hästi tore. Mulle nii meeldis eilne ilm. See soe peene uduvihm. Ja siis juhtus midagi toredat. Mina jalutasin selle uue tuttavaga ees ja kui me jälle teistega liitusime - eraldioleks võis olla maksimaalselt kümme minutit - siis võisime näha kahte toredat inimest suudlemas. Me siis andsime neile natuke privaatsust. 

Pärast rääkisime veel suhetest ja lastest ja vaatasime veidi filmi ning ma ei teagi, mis kell, aga ühel hetkel kukkusime me kõik ära. Aga vastupidi paarides. Ja siis läksidki asjad käest ära. Ma ei tea, kas kuri olla või peaksin olema rahul, sest oli ju hea, aga hommikul oli nii imelik talle otsa vaadata. Ja ma ei saa ega taha seda siin päris lahti kirjutada. Sellepärast ka segane tekst võib-olla.

Aga see uus tuttav oli tore ja temaga oli kerge rääkida. Ainus, mis mind imestama paneb, on see, et ta on tõesti lapsest peale ühe neiuga koos olnud ja nüüd ka elavad koos ja ometi on ta ikka veel see mees, kes potikaane üles jätab, kunagi pudelile korki peale tagasi ei pane ja peab ebaõigluseks seda, et peaks ise süüa tegema või nõusid püsima. Kuidas see neiu sellega lepib?

Ma suutsin JÄLLE sõpruse piire ületada. Krt! Idioot läheb nüüd elu üle järele mõtlema.

Need silmad!!!

Eile oli natuke naljakas päev. Ma mõtlesin nii palju Talle, sest mind ikka ajab närvi, kuidas Ta eeldab, et saab kõik, mis tahab ega pea ise selleks midagi tegema, midagi vastu andma. Ja siis ma leidsin arvutist ühe nimekirja, mille kunagi tegin Silmarõõmu kohta, aga mis jäigi pooleli ja nüüd oli seda nii naljakas lugeda. Ja ma ikka arvan, et kõik need head asjad, mida ma seal tema kohta kirjutasin, kehtivad ja suudan jälle hinnata, kui haruldased need on. Kui eriline tema on. Aga kogemustest ju õpitaksegi. Ma vähemalt loodan.

Ja täna... kallistasin mitut last viimast korda, sain lilli ja kingitusi ning nüüd vaatan The Vampire Diaries'i ning upun peategelase silamdesse. Ma ei tea, miks ma teisi varem ei kuulanud ega hakanud vaatama sarja. Seal on tohutu ilusate inimeste konsentratsioon. Siiani ei meeldi mulle vaid kaks tegelast välimuselt. Ja nüüd - ma tean küll, et see on absurd - aga ma mõtlen, et kuidas ma nii ilusatelt näitlejatelt fiktsionaalse tegelase üle lüüa saaksin:D

Mul on täpselt nii palju paha olla, et paremat päeva hiiglasliku teki kätte saamiseks ei oleks saanudki olla. Aitäh, kallikesed. Luban, et naudin seda maksimaalselt veel enne ärasõitu.

Täna siis sai ka viimane üür makstud ning kasuisa korteri omanikuga tuttavaks tehtud. Tuli ka üks veidi ootamatu pauk - kasuisa mind enam ei rahasta. Lubasin juba kuid tagasi tal minu toetamisest loobuda, aga siis ta ei teinud seda ja kuigi ma praegu ütlesin, et lasku käia, siis tunne on küll selline, et ooooooooooooo shit. Aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ka nüüd. Ilma tööta. Indias Eesti mõistes olematu raha eest. Ma ei jõua ära oodata.

Neli kilomeetrit maksab kakssada krooni

Ehk siis trahv käes. Läks minu meelest väga hästi. Väga minimaalne eksimus oli ju ka. Ja ühtegi jälge sellest kuhugi seekord ei jää. Seega ei hakka protesteerima.

Veetsin õhtupooliku koos emaga ja siis koju sõites sittus mingi lind mulle keset kanalit tuuleklaasi peale. Ei olnudki varem linnusitale nii head vaadet olnud. Sellegipoolest hakkasin seda kohe klaasipuhastajate abil eemaldama, aga reageeris terve keha, nii et ajaks, kui vedel laik ära kaduma hakkas, oli ka kiirus paarkümmend pügalat tõusnud. Hea, et nüüd päriselt trahvi ei saanud.

Nüüd siis kerra ja tuttu. Head ööd!

Esimene kaameratrahv käes!

Unustasin oma emotsioonidevarris matuste järel rääkida, et suutsime teel Lõuna-Eestisse ka tuttuue kaamera käest trahvi saada.

Kasuisa veel ütles mulle, et läheb ise rooli, et me trahvi ei saaks - ma isegi ei teadud, et nüüd lõpuks ongi kaamerad töös - ja nii me siis sõitsime muudkui kaameraid otsides ja imetledes. Üldse mitte vältides või nende läheduses teisiti käitudes. Aga kusagil Kükita kandis ei pannud me kumbki jutuhoos tähele, et oli kiirus piirav märk ning kuna kasuisa on harjunud sõitma püsikiirusehoidjaga, mida minu autol ei ole, sis nagunii kiirus veidi kõigub jala all. Jõudes siis järjekordse kaameraga kõrvuti, nägin, kuidas seal punane tuli vilkus. Olimegi mõelnud, kuidas need pildistavad. Ja ta pildistas nii lähedalt, et mõtlesin, et meid ta küll peale ei saanud. Et ju pildistas järgmist. Ja nii me siis arutlesime selle võimaluse üle, kuni Lõuna-Eesti ringiga tagasi Kükitas olime ja märgi olemasolu kontrollida saime. Läkski kehvasti võidu trahvi saamise naljade kiuste. Ja muidugi juhtus selline asi siis, kui mul on jäänud Eestis olla vaid üsna loetud päevad. Auto on ju minu oma ja täna laekuski ema juurde minu nimele tähitud kirja teade. Loodetavasti on mul siiski aega oma veatu register taastada. Trahviraha ise on teisejärguline. Ma ei tea, miks nad neid fotosid üldse teevad, kui nad ei suvatse isegi vaadata, et auto kuulub naisele ja mees on roolis trahvi tegemise hetkel. Eks näis, kuidas selle asja lahendmine läheb. Homme lähen teatisele järgi. Päris põnev ju ka:D

Väga pikk päev täis esimesi

Eile käisime töökaaslastega Eestit mööda tiirutamas. Elus esimest korda sain värskelt tuule abil jahvatatud jahu katsuda ning töötavas veskis uudistada, isegi just küpsetatud leiba koos kohaliku võia maitsta. Usun, et esimest korda sain ka paksu kiviseina sees ronida ning kiriku võlvlagedel käia. Esimst korda külastasin mitut erinevas seisus mõisa ning sain imestada, kuidas mõni kool on nagu muuseum ja mõni nagu peldik ning miks ühes koolis käituvad lapsed nii, teises naa. Kust see erinevus alguse saab? Üle väga paljude aastate saintaaskord ratsutada ning nüüd tahaks kohe veel. Kui vaid saaks. Olin vist ainuke, kes millegipärast kohe üksi sõitma lubati ja keda ärgitati ka kiiremat sõitu proovima. See küll ei tulnud seekord välja, aga väga tore oli sellegipoolest. Kuidas hobused saavad korraga oll nii hirmsad ja armsad?

Vahepeal saiära ostetud kohver - kas rääkisin? - ja selles toit suprmarketist koju neljandale korrusele lohistatud. Samuti sain kätte Annika tehtud imeilusa maali spetsiaalselt minu koju. Ka sellepärast pean siia tagasi tulema. Ning täna sain kätte kaitsesüstid. Ka haiguse vastu, mida põhimõtteliselt enam ei eksisteeri. Kui nüüd viisa ka õigeks ajaks jõuaks. Läkski nii, et neljapäeva õhtul posti pandud viisataotlus jõudis alles täna saatkonda. Loodetavasti täiskoosseisus. Ja nüüd nad võiksid selle kohe tagasi saata. Ja nüüd ma siis olen õnneikult kodus ja plaanin Epu uut raamatut edasi lugeda turundusõpikute asemel.

Eile käisime siis me ka stiilikuningannasid vaatamas

Ja nii kurb, kui mul ka on seda öelda - ei meeldinud. Esimene osa oli minu meelest veel suurepärane ja sari ise ka geniaalne, aga nüüd olen nõus kriitikutega. Nad oleksid pidanud piirduma esimese osaga või siis võtma rohkem aega ja pingutama, et teine osa esimese kõrval ei kahvatuks.

Nüüd tundus küll, et on võetud näpuotsaga ühest ja peoga teisest hittkompotist, aga tuli välja selline nagu ikka siis, kui kõike kokku miksida üritatakse. Kõik ongi second hand ja sellest enam klassikat ei saa. Pooled stseenid tundusid nii üle fabritseeritud ja riided ise - kohati tundus, et kas nad tõesti loodavad et Carrie seljas läheb absoluutselt kõik läbi? Et kõik, mida ta katsub, muutub kullaks? Iga kord naised baaris joomas ei ole veel naljakas. Iga kord girls night out ei ole veel suprseiklus ja karaokeks oleks võinud ka valida mõne sellise laulu, mis terve maailma naiste jaoks midagi tähendab. Seekord oli minu jaoks küll täiesti võõras laul ja ma saan aru küll, et need näitlejad vajasid lihtsat laulu. Aga on palju paremaid. Ja siis see, kuidas eksidega ise endale õnnetust kaela tõmmatakse. Või vingutakse teemadel lapsed/mehed/töö - ka seda saab paremini teha. Aga rohkem ei vingu. Kõik panevad ju vahel pange ja ega ma ise paremini teha ei oskaks.

Õhtu jätkus mu õppimisplaanidest hoolimata shoppamisega - mina väitmas endale, et ei tohi, sest Indias on kõik nagunii sada korda odavam, veinitamisega ja teise keskpärase JLo filmiga.

Teadmiseks kõigile lähiajal "mis teed?" küsijatele

Võtsin täna raamatukogust kuusteist turunduseõpikut. Kui mulle neid oma vabast tahtet refereerid viitsite, siis veedan hea meelega vee mõne tunnikese teie seltsis hoopis.

M

Null negatiivsed, marss verd andma!

Nuuks. Verekeskuses on asi kriitiline. Hea meelega läheksin kohe appi, aga ma ei tohi veel pikalt verd anda ja ma ei ole kunagi varem näinud, et neil veri nii otsas oleks. Niisiis... inimesed, palun aidake. Homme kella kaheni päeval saate seda ju lausa kesklinnas doonorifoorumis teha, kui Põhja-Tallinnasse ronida ei viitsi.

Asjad viimaks liiguvad

Või ma vähemalt loodan, et liiguvad. Sain täna lõpuks endale vaktsineerimiseks aja kinni panna. Samuti postitasin ära viisadokumendid ja postkontori tädi tundis mu minu üllatuseks ära. Küsis ka kohe, et kuidas siis asi tegelikult käib. Kahjuks ei osanud ikka veel kindlalt vastata. Tegin natuke pätti ja nüüd jään ootama. Millest ma ikka veel aru ei saa, on see, kuidas prioriteetne kiri, mille eest on ka ekstra rohkem makstud, võib minna paari tunni tee kaugusele 3-4 tööpäeva. Loodan, et see oli nende kõige negatiivsem prognoos ja paberid jõuavad siiski homseks saatkonda. Kui lähebki nii, et 3-4 päeva teel sinna, vähemalt sama kaua töötlemisel ja siis 3-4 päeva teel tagasi, siis on ikka väga napikas. Ja ma mõtlesin, et minu järele jäänud peaaegu neli nädalat on piisav absoluutselt kõigeks. Enam ei tea midagi. Eks hakkan aktiivselt jälgima oma kirja teekonda. Lahe, et selline võimalus välja pakuti. Hoidke mulle pöialt. See viisa lihtsalt peab jõudma õigeks ajaks tagasi. Ja ma lihtsalt pean saama viisa.

Surma varjus kõndides

Täna oli minu elu esimene mulda sängitamisega matus. Arvasin, et mul ei ole taskurätikuid vaja, sest ma tavaliselt ei käitu sellistes olukordades nii, nagu "peaks". Oi, kuidas ma eksisin. Tavaliselt ma mõtlen, et huvitav, kas ma peaksin demonstratiivselt ulguma, et kõik ikka märkaksid, kui palju ma hoolisin või vastupidi - olema hästi tugev ning vältima iga hinna eest emotsioonide välja paistmist, sest kui ma ei ole just lähisugulane, siis mis on minu valu võrreldes nende omaga. Ja siis ma pendeldan kusagil nende kahe äärmuse vahel.

Täna aga kallistasin onutütred ära vabandades, et ei oska midagi geniaalset öelda ning pakkudes igakülgset abi ning kohe kui jõudsin kabelisse, hakkasin vesistama. Põhjendus on lihtne ja kahesõnaline - avatud kirst. Oi, kuidas ma sellist asja vihkan. Ei taha sellist viimast mälestust kellestki kallist. Pealegi nad ei ole siis ju enam igasugusest meigist hoolimata enda moodi. Ma siis seisin kirstust võimalikult kaugel, kuni enam ei suutnud seal ruumis olla ja läksin üksi välja enda emotsioonidega tegelema.

Nutsin siis veidike maja nurga taga ja tegin hingamisharjutusi kogumaks end ja taas sisenemiseks, sest matus oli ju algamas ja ma olin siiski võtnud töölt vaba päeva, et sõita teise Eesti otsa hüvasti jätma. Siis aga tulid mu lähemad sugulased välja ja hakkasid minuga rääkima ning taolistel hetkedel ma ju ei suuda rääkida. Hakkan kohe nutma ega suuda oma häält kontrollida. Niisiis järsku tundus ka õu lämmatavalt väike ja põgenesin tagasi sisse.

Siis aga anti mulle üks pisike, kuid oluline ülesanne, mis aitas mul end kontrolli alla saada ja millest oli ka onu perele kasu. Nii kurb oli vaadata minu vanuseid onutütreid oma emaga viimast korda hüvasti jätmas. Või onu naise kaheksakümneaastast ema. Või onu. Või onunaise vennapoega ahastusest ulgumas ning ta on ju ka ikka sellises vanuses noormees, kes millestki end loksutada lasta ei tohiks. Vähemalt enamuse arvates. Sest Eestis mehed ju ei nuta. Neil ei ole pisarakanaleidki.

Pärast korra veel kirstule ringi ümber tehes läksin vesiseks, aga siis oli ka kõik. Kui liikusime surnuaeda, hakkas juba palju kergem. Enam ei avatud kirstu ega tehtud kadunukesele pai. Enam ei oldud hämaras. Argipäev hakkas taas oma juuri kõigi eludesse ajama. Ja isegi muld ei olnud musta värvi. Kõigil oli juba kergendus vist. Õeldi veel mõned palved, lauldi paar kõigile võõrast laulu, visati kolm peotäit mulda, pildistati end kirstu taustal ja kaevati auk kinni. See matuse pildistamine on veel üks neist asjadest, millest ma aru ei saa ja mis mulle ei meeldi. Kes neid pilte pärast tegelikult näha tahab? Mitte ei vaata kohusetundest. Samuti, kes naudib kaastundeavaldusi? Ja mille krdi pärast järgneb matusele üks söögiorgia. Sööma lähete matusele või, inimesed?

Iga matusega mu elus muutub mulle aina selgemaks visioon enda soovmatusest. Ja kavatsen nii kohelda ka oma lähedasi, kui nad just selgelt muud soovi ei avalda. Sest krdile kõik nõmedad traditsioonid. Lein on ju isiklik asi ja kõigil peaks olema õigus leinata just nii, nagu nemad tahavad. Endale sobival viisil.

Niisiis, nagu ema sõnastas, on matus viimane võimalus jätta hüvasti kalli inimesega. Ja see on minu meelest ilus komme. Aga paljusid teisi asju ma muudaksin.

Esiteks ei mingit lahtist kirstu! Juba põhjendasin.

Kui üldse, siis korralik sirge lõikega lakitud pigem tumedast puidust kirst. Minu poolest oleks aga väga okei juba jumalagajätu tseremooniale eelnev kremeerimine ning siis tseremooni kabelis, nii et kohal on vaid tuhaga urn. See oleks ka mugavam variant minu tervikvisiooni mõttes. Sest tuhastamine on mul ka kindel soov. Sellest olen kindlasti varemgi rääkinud.

Pärast lühikest tseremooniat, mille taustaks mulle meeldivad hüvastijätulaulud, mitte mingid ebamugavad kõigile võõrad vanad kiriklikud lood, võiks liikuda autorong Suurupisse, et siis üheskoos tuhk pankrannikult alla raputada. Tuul oleks mega. Andke mulle võimalus veel kord lennata, olla vaba. Ja haua asemel võite ju seal vahel minuga rääkimas ning lilli panemas käia. Aga mitte minu surmaaastapäeval. Kindlasti sünnipäeval. Või argipäeval. Või teile endale olulisel päeval.

Ja kui surnu ei ole mitte mina, vaid keegi mulle hästi lähedane, siis palun ärge tulge mind kaastundeavaldustega rohkem paanikasse ajama. Ei ole vaja kasutuid sõnu. Ma ju tean, et te hoolite, kui olete matusele kohale tulnud, lille või pärja kaasa toonud ja siis mind kõvasti kallistanud. Muidu ma äkki lihtsalt kukun kokku. Hea meelega oleksin ise nurgas kükitav ulguv mannatera ju. Austage siis minu isiklikku ruumi. Ja öelge hüvasti lahkunule, mitte maha jäänule. 

Pärast matust - nii minu kui kellegi väga lähedase puhul - söömatalguid ei tule. Kindlasti võiks kuhugi sobivasse söögikohta jätta lahtise arve ja võimaluse vahepeal seal tankimas käia - et kaugemad külalised nälga ei sureks. Aga ühissöömaaega ei tule. Minu meelest on see nii ebasobiv traditsioonist hoolimata. Kuidas keegi üldse suudab süüa? Nautida toitu olles just kellegi igaveseks kaotanud. Tegelikult suutsin seekord ise ka süüa ja söök kadus kui lõputusse auku. Ikka kõhus kraapis. Aga ma ei taha pidu.

Hea meelega üüriks suurema ruumi mõnes pubis, aga ei reserveeriks seda tervikuna. Joogid oleksid siis omaste poolt ja kõik lähedased jooksid soovi korral klaasi või paar või pudeli mida iganes hing ihaldab. Ei taha pikka lauda, kus kõik end ebamugavalt tunnevad. Tahaks pisikesi ja ümmargusi. Või istuks baarileti ääres. Meenutaks vabas õhkkonnas kõike toredat ning vajadusel kurvastaks ja kiruks saatust. Nutaks, naeraks. Nutaks veel. Kallistaks palju. Vajadusel lõhuks midagi. Võib-olla vaataks pilte kadunukese elust. Ja oleks oma üdini toetavas mullis. 

Kas see kõik kõlab teile kui absurd või mõistab keegi ka mind?