28. oktoober

Eile oli… päev. Vähemalt saime uue tööülesande. Nüüd aitame mingit reisifirmat promoda. Olin esialgul nii põnevil, et viimaks ometi uus teema. Kõrgharidusest kirjutamine ajab juba oksele. Aga see ei ole nii lihtne, sest toormaterjal on kehv. Või vähemalt puudulik. Kui me ka suudame oma kirjutistega inimesi tolle firma kodukale meelitada, siis tulemuseks võib olla, et klient pettub ka hästi kirjutatud artikli autoris, sest see koduleht on düsfunktsionaalne. Täielikult. Aga kahjuks teised ei mõista seda hästi ja ma ei suuda min jaoks hetkel ilmselget paremini seletada.
Aga veidi huumorit sai ka eile. Vaatasin korraks kogemata kõrval istuva vene praktikandi arvuti ekraanile ja seal ootas mind ees üsna huvitav vaatepilt. Suur-suur pilt lähinurga alt võetud meeste suguelunditest. Nojah. Ta märkas, et ma nägin või ma reageerisin kuidagi verbaalselt ja siis vabandas mu ees ning peitis näo kätesse, öeldes, et tegu on tema päevikuga vms. Ee??? Mind pani kogu olukord lihtsalt naerma. Et taban teise neiu töö ajal tööarvutis väga kompromiteerivat materjali uudistamas. Informeerisin siis teda sellest ka, et mida iganes tema näeb, näevad ka meie ülemused ja itimehed. Tragikoomiline olukord oli:D Aga Tusha ütles, et meil võivad küll keelatud olla sotsiaalmeedia ja tutvumissaidid, aga mitte hardcore pornograafia. Huvitav eks:D
Ahjaa… unustasin teile veel rääkida, kuidas üleeile üks tuvi mulle vastu pead lendas. Algul ei saanud ma üldse aru, misasi see sõidu pealt vastu mind põrkas, aga siis Tusha ütles, et seekli üks kibestunud ja inimestes pettunud linnuke, kes tõenäoliselt inimese süü läbi oma elu armastusest ilma jäi. Arusaadav tegelikult. Aga et ta just mulle vastu pead lennata otsustas. Kumb meist sellega rohkem haiget sai? Habras suleline või puupeast mina!?
Ja õhtul ostsime Tushaga muna, praadisime seda koos röstsaiaga esiti indiapäraseltvürtsidega ning siis emmepäraselt saiaraami sees. Mul on juba terve nädal tappev muna ja lihaisu ja nii ma üritangi pidevalt mõlemat otsida ja leida. Ja seejärel käisime shoppamas ja olin jälle tubli. Ei ostnud mitte ühtegi asja. Peale varuakude, mille osas mul ei olnud valikut, aga ikka veel on müstika, miks mu kaamera patakaid nii kiiresti tühjaks sööma on hakanud. Patakad pidid vägagi elujõulised olema. Ja kui elektroonikapoe müüa uusi akusid minu laadijasse proovis, läks hoopis see aparaat hulluks ja ta andis mulle teise kaasa koju proovimiseks. Loodan väga, et viga ongi laadijas, mitte kaameras. Tõesti ei taha seda jälle kallile India tuurile saata. Aga mind nii kiusatas eile veel ühtesid plätusid ostma. On üsna meelitav, kui vahelduseks 38/39 paras on ja ülimugav tundub. Aga ei suutnud endale hetkel seda kulu ära põhjendada. Eriti, kuna alates tänasest tuleb kindlasti palju ettenägematuid kulusid ja lihtsalt loodan, et rahadest välja tuleb. Kuigi pangaarve seis just väga vaimustust ei sisenda. Ei ole päris kindel, kas praegu enam ootamatult koju tuleku tarbeks piletirahagi jätkuks. Aga ega ma ju tegelikult tahagi veel koju tulla. Aga jah, tõenäoliselt ei kuule te minust rohkem enne ülejärgmist nädalat, sest ma olen Indiat avastamas. Ilusat aastavahetust teile ka:D

26-27. oktoober

Teisipäevast ei oska jälle nagu väga midagi rääkida. Tööl oli nagu… tööl ikka. Seejärel keerasime Valentinaga veidi ära ja laulsime kontorihoone trepi peal Barbie girli, kuni avastasime, et meie aktsiooniga ühines ka üks neiu, keda ma üldse ei tunne, emafirmast. Kultuuridevaheline kommunikatsioon missugune. Jalutasime kahekesi taas aieseci kontorisse, kus muidugi vajalikku isikut kokku lepitud kohtumisest hoolimata ei olnud, aga hiljem õnnestus V-l temaga siiski kakelda kõige üle, mis siin ja seal kontoris toimub. Mina seda kauaks pealt vaatama ei jäänud. Sain hoopis osa järjekordsest motikakokkupõrkeshowst ning siis läksime koos Harshiga Saurabhi poole.
Olen avastanud, et mul on täielik Twilighti sündroom. Ma ei hooliks, kui ta püüaks mulle haiget teha. Kui ta mind nalja pärast hammustab vms, siis on see segu valust ja mõnust. Aga kui miski talle haiget teeb kasvõi natukenegi, teeksin mida iganes, et sellele situatsioonile tagurpidi käik sisse lükata ja valu ära võtta. Ma olen lollakas, ma tean ja seekordne hullusehoog algas sellest, et tal läks midagi silma ja ei tulnud enam kuidagi välja, mis tähendas, et minu kõva mehe silmist hakkasid helitud pisarad voolama.. Aga armunud inimesed ongi üsna lollakad minu teada. Ja õhtul V-ga tüdrukute juttu ajades ütles ta, et Harsh vaatab mind ka hoopis teisiti kui kõiki teisi ehk siis ma ei ole selles kõiges vähemalt üksi. Oleme meie koos. Ja see on üks maailma parimaid tundeid.
Igatahes, tahtsin ju eilsest ka rääkida. Hommiku veetsin tööl netis kolistades ja taustauuringuid tehes. Lõunal käisime Tushaga Fatehgunjis, aga seekord oli see üsna keeruline ja aega võttev protsess ka oma transpordiga. Ja seejärel võtsin julguse kokku ning tulin töölt ära midagi ütlemata. Olulised inimesed muidugi teadsid mu plaanidest ja kuna ma ei taha panna neid olukorda, kus nad peaksid minu eest valetama, siis soovitasin igasugustele küsimustele vastata, et mu ära minekul olid personaalsed põhjused. Ometi on mul kahju, et just viimane nädal selline kahtlane välja näeb. Mõnikord harva ei oleks ju hullu. Aga seekord on tervis karuteene teinud ja teate ju küll, kui suure ampsu mu rahast ja ajast haigla varastas.
Aga jah, üsna varsti pärast lõunat siis läksin oma personaalseid asju ajama. Suutsin lausa tubli olla, sest mul oli kolmveerandtunnine auk, mis tuli veeta kaubamajas, mis asub meie ühe kontoriga samas hoones. Aga ma ei tahtnud ju kellegagi kokku põrgata ega ka asjatult raha raisata. Ja ei raisanudki. Proovisin küll selga üht koma teist, aga sinna prooviruumi juurde need jäidki. Miski ei olnud päris täiuslik ja mul sai aeg otsa. Ja siis… tuli närviline Vaibhav mulle järele. Nii naljakas. Minu intervjuu ja hoopis tema oli närvis samal ajal kui mina olin marurahulik.
Üldiselt läks hästi, aga ma ootasin midagi muud. Mingit kindlamat pakkumist. Aga seda neil ei olnud. Ometi tekkis paar huvitavat ideed ja eks näis, kuhu need välja viivad. Vähemalt midagigi teistmoodi. Ja Vaibhav muudkui üritas mind sundida sinna kolima igaks juhuks ja end üle viia laskma, millest ma üldse huvitatud ei olnud. Ja samas muudkui usutles, et miks ma rohkem ei pingutanud ja miks ma üldse elevil ei ole. Aga kui ma oleks maksimaalselt elevil olnud, oleksin ka maksimaalselt löödud praegu, sest kõik ei läinud ju päris nii nagu ma tahtsin ja mingi maybe peale ma kogu oma elu kokku ei paki ning mujale üle ei vii. Lisaks on siin ju üks väga tähtsaks muutunud inimene, kes mulle õhtul bussi vastu tuli ning kellega koos taas üks ilus öö veedetud sai. Ahjaa, avastasin, et seal on võimalik leida nii palju variante gelatost, mida ma siin üldse näinud ei ole. Kuigi olen ikka veel kahtlev selle ehtsuses. Mälestustes on ikka teistsugune. Peaks laskma Valentinal proovida.

Pilte-pilte nati

And that's how you have fun!

Mega eks? Peale prügi on Indias ka väga palju ilu

Kodune stepwell ehk natuke ilu

Kodus enne järjekordset Navratri üritust

Üks omapärane arusaam templist kodulinna lähedal.

25. oktoober

Hommik algas närvesöövalt. Alustasin taas haiglast, sest ikka veel oli vaja kätte saada mingid testitulemused ning kõik parandatud paberid. Algas kõik imelihtsalt. Analüüsi vastused – täiesti normaalsed, muidugi – sain kätte kahe minutiga. Aga siis läks keeruliseks. Sain joosta üles, alla, üles, keldrisse, arstile, registratuuri, arstile jne jne jne. kui alguses öeldi üks minuti, siis varsti oli kaks minutit, mis muutus kahekümneks, pärast mida paluti veel viisteist minutit oodata. Siis veel viis. Veel viisteist. Veel hetk. Veel kümme. Ja nii kaks tundi. Lõpuks olin täitsa kuri, et no kuidas nad aru ei saa, et mul on vaja kõiki pabereid. Neid, mis näitavad haiglasse minemise põhjust ja arsti otsuseid; uuringute tulemusi ja tšekke. Kadunud olid muidugi kõik esialgsed paberid, mis üldse muutmist ei vajanudki ja kui teisi asju prinditi mulle välja x-arv koopiaid, siis siinsed arsti vastuvõttu kajastavad paberid on käsikirjalised ja võimatud taastada, kui üles ei leia. Lõpuks ei suutnud enam päris rahulik olla selle ühe juurest teise juurde jooksmise ning blame game’i peale ja ütlesin, et kuulge. Teie kaotasite need ära, mitte mina. Ja teie süül läksid kõik ümber tegemisele. Ja siis öeldi mulle, et oota veel üks tund. Rohkem aga ei mallanud oodata. Ähvardasin õhtul tagasi tulla ja otsustasin ikkagi tööle ka jõuda. Niigi palju sel nädalal tervise pärast puudunud. Rääkisin Harshile ka, kui jobud nad on kohe, kui raha käes on ja ta lubas õhtul minuga kaasa jälle tulla.
Lugesin siis minuteid tööpäeva lõpuni, mitte et oleks väga tahtnud tagasi kaklema minna. Aga Harsh on nüüd mu absoluutne kangelane. Umbes viieteist minutiga ilmusid isegi sellised paberid, mida ma ei oodanud, välja, sest ta käis ja tegi kisa. Õnneks oli ta ka nii palju tark olnud, et ütles reedel õele, et too kõik välja saadetud dokumendid ükshaaval logiraamatusse kirja paneks. Ja nüüd lasi ta mul all receptionis istuda, kuni ise õega koos logiraamatus näpuga järge ajas. Ja imekombel ilmusidki kõik paberid välja. Muidugi igaüks süüdistas teist osapoolt laiskuses ja lohakuses. Minu jaoks eriti vahet ei olegi. Aga enam sinna tagasi küll ei kisu. Kuigi mu arst ootab mind kuu aja pärast tagasi uue retsepti järgi. Nui neljaks, saan selle mujalt ka. Ei ole rohkem seda jama vaja. Aga jah, hüppasin Harshile tänaval kaela, sest lihtsalt nii hea meel oli.
Seejärel käisime söömas ja ajasime uut nabarõngast edutult taga. Ja siis… ja siis… saime üle saja aasta Muditiga kokku. Ta on viimaks oma peaaegu kahenädalaselt reisilt tagasi ja see tundus igavikuna. Mitte, et me muidu kogu aeg nina pidi koos oleksime, aga ta on siiski üks kõige ägedamaid inimesi siin. Tema tuleb ja kallistab keset tänavat siis, kui tahab, mitte siis, kui sobiv aeg on. Ja ta tahtis mind näha. Muretses vist. Ning käskis järgmine kord ühte teise kohta minna. Ostsime kuhja puuvilju ja läksime poiste juurde, kus sai veel nalja. Meil õnnestus nimelt suurepäraseid pisikesi viinamarju osta – teine kord üldse siin viinamarju süüa. Ja siis mul oli mängutuju. Juhuslikult mu teine pool ei ole üldse armukade ja kuna hetkel mängib ta millegipärast mõttega: neli kuud seksita, siis ta tahtiski, et Muditi veidi noriksin sel teemal. Nojah. Ja te ju teate mind. Kuigi eile arutlesime Harshiga selle üle, mis meil ühist on, siis vähemalt norimine on üks. Lihtsalt võtted veidi erinevad. Niisiis mängisin Muditiga, aga mitte julmalt. Selles mängus ei olnud kaotajaid. Kõigil oli lõbus, kui Mudit tuligi mu suust väikest viinamarja ära võtma:D Ja kui Harsh siis viimaks aru sai, et ma mängisin tegelikult ju nende mõlemaga, pidevalt mõlema reaktsioone jälgides, siis ta ütles, et ma ei olegi nii rumal. Mida iganes:D
Vahel tahaks, et ta oleks veidigi armukade. Et vahel harvagi norimine teda ka mõjutaks. Aga ei. Ka eile, kui jälle kahekesi jäime, ta lihtsalt naeris. Laginal. Ja ütles, et mis mõtet on tal protesteerida, kui selline flirtimine on lihtsalt osa minu olemisest. Aga neljast kuust ei tulnud küll midagi välja. Selleks oleme me liiga meielikud:D
Ühe naljaka lubaduse sundis ta ka mind pimesi andma. Et ma temast kunagi üheski raamatus ei kirjuta. Põhjust ma veel ei tea, aga püüan ta soovi austada. Eriti irooniline oli Riinu eilse hommiku kiri selles valguses, sest ta soovitas mul mõned oma Harshiga seotud mõtted raamatusse raiuda:D Ja kui seda Harshile rääkisin, väitis ta, et näed. Ta oskab mu mõtteid lugeda. Nii et see siin saab olema ainus koht, kus te meist lugeda saate. Kuigi mulle saab olema raske oma elu üldse kusagil tsenseerida. Rohkem kui ma siin blogis teen.
Ahjaa… seda nalja ka, et kui eile möödaminnes Muditile mainisin, et mu emmel on sünnipäev, siis tema esimene reaktsioon oli, et tema tahab õnne soovida. Hoiatasin teda, et see on kallis lõbu, aga ühel hetkel nad siiski arutasid Harshiga midagi hindis ja tulemuseks oligi kõne mu emmele vastu ööd:D Ma pidin end pooleks naerma. Ja emme naeris ka, et kas Mudit on julgem kui Harsh. Aga ühe telefon, teise julgus ja minu poolt info õige numbri kohta. Ja emme sai inglise keelt praktiseerida ja ma sain ka vähemalt mõne sõna temaga sünnipäeva puhul rääkida. Aga nii tahaks kohupiimakooki, mis on siin üsna võimatu missioon.

Enesekindlusest ja armastusest läbi huumoriprisma

Minu partneriks juhtub olema üks väga enesekindel noormees. Ta teab, et on ilus, tark ja osav. Ja on ka. Väidetavalt on pikk ka, kuigi mulle ta küll 6.1 ei tundu. Enivei, päris tihti soovitan tal rõdult alla hüppamist harjutada või oma peegelpilt suudelda, kui ta oma arrogantsuse ja norimisega liiga kaugele minu jaoks läheb. Ja tema ainult naerab laginal minu sarkasmi ja tulisuse üle. Aga nüüd haiglas olles, olin niigi emotsionalne ja vihastasin. Enam ei saanud jälle aru, kas noribki, sest pole millegagi rahul või tahab lihtsalt kakelda. Ja ma tean, kuidas talle meeldib norida. Aga seekord ei jaksanud rohkem vastu võtta. Ei, ei hakanud nutma, aga ei olnud ka väga kaugel. Ja ta vaatas jälle mulle nii sügavalt silma, midagi ütlemata, kuni ütles, et peab vist minuga oma armastatud norimise maha jätma. Ühest küljest tahaks öelda, et jäta jah, aga teisest... tahan, et ta saaks minuga olla tema ise. Nagu mina olen temaga. Enamuse ajast.

Lisaks oli ta korra veel samal päeval mu piire testinud. Kui ema mu nutma ajas, siis oli tema kohe mind kaissu haaramas. Kuni suutsin lõpetada ta pluusi märjaks nutmise. Ja siis kohe tuli uus norimise voor.

Kindasti olete kõik kuulnud, kuidas vanemad siin laste abielusid korraldavad. Hetkel on ta vennale naise leidmine päevakorral ja modernsed sugulased emailivad üksteisele meelepäraste neiude täismahulisi CV-sdi, mis sisaldavad infot nii naha heleduse, pikkuse kui kaalu kohta. Lisaks on võimalik tellida stuudiopilte ja naturaalseid fotosid. Formaalsetes (indiapärastes) ja normaalsetes riietes. Ja siis need pildid ja CV-d liiguvad saatja käest kõigile teistele lähisugulastele. Harshi onu ja isa ja ema saadavad need kõik talle kui ta vennale. Ja nüüd Harsh lajatas nii möödaminnes, et näe, tema email on tüdrukute pilte täis. Ei, mitte vennale. Talle ikka ka. Et kas ma ei aitaks tal valikut langetada. Ma küll kahtlustasin, et ta ajab mulle jama, aga püüdsin rahulikuks jääda. Avaldasin siis arvamust kõigi nende edastatud tütre müügi kirjade, CV-de ja piltide kohta. Meie maitsed tunduvad olevat täiesti erinevad. Ja kui küsisin, kas keegi tüdrukutelt ka uurib, mida nemad tahavad, siis sain vastuse, et miks nad ometi ei peaks teda tahtma!? Ta on ju super saak. Pikk, tark, kena, hea töökohaga. Tema on see, kes valida saab ja ühtlasi nii suure hulga raha teenida võib. Ja kui ta ikka ei taha valituks osutunud tüdrukut endale jätta, siis jätab vaid raha omale ja teeb pattu - lahutab. Oo õudust eks! Aga nii see elu siin käib vahel jah, olen kuulnud. Millegipärast mitte hästi kaubaks minevate neiude vanemad maksavad end vaeseks - kõik sugulased maksavad peiukandidaadile, et too ometi neiu ära võtaks ja ikka pole mingit garantiid, et abielu püsima jääks. Lisaks maksavad tüdruku sugulased ka edaspidi igasuguseid kulusid. Ostavad maja, auto, rösteri jne.

Igatahes, mingil hetkel ta siiski tunnistas, et ajas mulle jama. Et kõik need neiud on ta vennale, aga kuna vanemad on talle juba üle viiesaja neiu ette söötnud ja vend on vaid paari kohtumise vääriliseks pidanud, siis nüüd on tal juba väga raske emale "ei" öelda ja nüüd ütleb Harsh "ei" tema eest, kui tundub, et neiu venna väljavalituks ikkagi osutu. Jõudsin veel püüda rahulikult Harshile seletada, KUI vale inimese käest ta nõu küsib oma tulevase naise valiku tegemisel. Aga ei tea, kas ta ei saanudki minust aru või ei reageerinud, sest tema jaoks oli see kõik üks suur nali algusest lõpuni. Välja arvatud vennale naise leidmise osa. Aga sellised üllatused kipuvad siin taevast alla sadama kogu aeg. Kahtlustan, et kõik mu siiani vallalised kolleegid on enne seda jõulu abielus. No kaua sa ikka selle asjaga venitad eks. Suured tööl käivad inimesed juba. Aeg pere luua ja lapsi teha. Ehk meist läheb see draama veel mõnda aega mööda. Kuni välja mõtleme, mida oma eluga teha tahame.

23-24. oktoober 2010

Laupäevast pole eriti midagi kirjutada. Laekusin tööle lõunaks, nagu juba mainitud. Imelik töökaaslane kiskus süüdimatult mu kubemepiirkonna röntgenipildid ümbrikust välja ja kogu meeskollektiiv sai ülevaate sellest, milline ma tõeliselt paljalt välja näen. Mu märkus, et ei ole ilus teiste meditsiinilisi dokumente niimoodi küsimata käppida, ei mõjunud kellelegi. Seejärel toimetasin Valentina artikleid, mõistatades, mida ta küll öelda tahtis ja kas selles ka tõetera peitub. Tegin taaskord tunniplaane ümber ja siis läksin üksi koju. Taastasin puuviljavarusid ning vaatasin mitu filmi üksteise otsa ära. Läksin magama täpselt siis, kui tahtsin ja ärkasin siis, kui uni päriselt ära läks.
No ok. Oleksin võinud ka kauem kui 12ni magada, aga Tusha ajas mu üles ja sain pühapäeval tööasju teha, sest nendega läks ootamatult kiireks. Seejärel oli väga mõnus päev. Oletasin, et Harsh magab ja plaanisin teda vähemalt mõned tunnid veel mitte torkida. Helistasin hoopis Piyushile lootuses, et ta minuga linna peale müttama tuleb, aga ta oli küll kahe käega nõus, kuid õhtupoole. Mis mulle nii väga ei meeldinud, sest ma ei teadnud, kas hakkan öösel osariigi teise otsa sõitma või mitte ja siiski oli kõva plaan Harshi tema üle pika aja ainsal vabal päeval ka kiusata.
Seega esialgul läksin täitsa üksi linna peale ja see oli nii hea mõte. Vaid mina ja mu kaamera. Ei ühtegi segajat. Ei kedagi, kelle järele peaks ootama. Ei mingeid kellaaegu, mil täpselt kusagil olema peaks. Ei mingeid kohustusi. Mõnus. Tõeliselt mõnus.
Jalutasin mõlema kodulähedase templi juurde ja klõpsisin pilte, aga kahjuks kellaaeg oli veidi varajane ja sisse veel ei lastud. Siis jalutasin edasi. Muudkui pildistasin ringteid ja uhkeid väravaid üles. Baroda paistab olevat üldse üks ringide ja väravate linn. Avastasin uusi teid ja õppisin neid seostama teiste – tuttavamatega. Tõrjusin imelikke austajaid. Üks tüüp muudkui jälitas mind motikal, vaheldumisi pakkudes ja küsides abi. Ei tea, kas „help“ me oli mingi seksuaalne vihje või? Või kuidas ma teda aitama oleksin pidanud?
Seejärel kohtasin kahte tüüpi, kellel keeleoskusest puudu jäi, aga kes mind mingile moeshowle – vist osalema – kutsusid. Ei saanud eriti midagi aru, aga soovitasin neil detailne info mu emailile saata. Tõenäoliselt oli lihtsalt odav flirdikatse, aga eks näis, mis selle taga on.
Seejärel hakkasin meeleheitklikult vett otsima. Olin juba tunde täispalavuses jalutanud ja pilt tahtis taskusse minna. Aga muidugi siis, kui poodi vaja on, ei leia ka linnas, kus iga maja all paar pisipoodi pargivad, mitte ühtegi neist. Küll aga leidsin tee peale ühe tuttava. Oli tore taas kohtuda. Ja viimaks märkasin ka pisikest putkat, kust vett saab. Jess.
Üheks hetkeks olin jalutanud peaaegu linna teise otsa ja aeg nii kaugel, et ka Piyush sai valmis ning tuli mulle järgi. Vahepeal oli selgunud, et Harshi parim sõbrants/nõbu on külla tulnud ja nüüd magab end tema pool välja ja seega nad paar tundi kuhugi ei liigu. Ja jälle ei õnnestunud mul teda näha. Ja kõigist plaanidest hoolimata ka Harshi mitte. Aga ok. Ta oli sunnitud niigi väga palju aega sel nädalal mulle pühendama.
Ostsin Piyushi abiga endale hädaabi nabarõnga, aga see ei ole minulik ja Harsh võlgneb mulle uue nagunii. Lihtsalt ma ei saanud kauem hetkel oodata. Juba panigi higistama selle uue läbi kere pressimine. Et ometi ei vigastaks, aga siiski paika saaks.
Seejärel saime kokku Cecile’iga ja läksime kõik koos ühele näitusele. Kahjuks sisse ei saanud, sest jäime mõne minuti hiljaks. Järgmine peatus oli Tiibeti põgenike turg, mis siin igal talvel avatakse ja kus on silmist kirjuks võttev kogus talviseid riideid. Lootsin küll midagi etnilist leida, aga seal topiti lihtsalt Mikiga t-särke Donaldi pildiga kilekotti. Ostsin siiski tiibetlaste toetuseks ja enda rõõmuks oma esimese India käekoti ning paar õlasalli kingitusteks. S, sa pead raudselt tühja kohvriga siia tulema, et minu asjad koju tagasi saaks.
Seejärel trampisime jalgu, et Piyush meid ka ühte lähedasse templisse viiks ja see oli väga hea mõte. Saime erandkorras loa pilte klõpsida, mis oli eriti tore, sest üllatuslikult avastasime, et ka siin linnas võib templitelt kama surra kujusid leida. Küll tibatillukesi. Aga siiski.
Ja seejärel nägin ära Kirti Mandiri – kohalike aupaisteliste mausoleumi vms. Istusime tunnikese seal mingil igavamapoolsel vokaalkontserdil – juba teist korda selle nädala jooksul Gujarati kuninga seltsis. Ta näeb välja nagu iga teine vana onu.
Ja siis tuli viimaks söögiaeg. Alustasime jäätisekokteilidega ning lõpetasime nelja-viie erineva lihaga. Liha kõrval ei olnud midagi. Ainult veel liha. Ja see on siiani harjumatu minu jaoks. Aga liha oli hea. Kuigi usaldasime vanalinna tänavarestorani, kus liha otse lageda taeva all ja elaval tulel grilliti. Tundsin end, kui loom, kätega süües, aga hea oli.
Enne koju minekut istusime veel veidi Piyushi kontoris ja sain targemaks nii teoorias kui praktikas. Kas te teadsite, et ka ananassist on võimalik rummi teha? Kuigi mul polnud üldse plaanis oma antibiotsiringet alkoholiga lahjendada, pidin ju proovima ja jälle kord juhtus nii, et jõin kanget kraami puhtalt. Ja ananassirumm on tõeliselt hea. Soovitan proovida, kel võimalus avaneb. Erinevalt tavalisest rummist jätab see suurepärase maitse suhu. Ning ka laimimahlaga saab edukalt segada.
Vahepeal olid ülemuse otsustanud mu siiski maha jätta, et kodulinnas terveks saaksin ja seega viis Piyush mu pika päeva lõpuks koju magama. Väga rahulolevana. Ahjaa… olen selgelt kohtunud liiga paljude inimestega. Jälle keegi hüüdis mind mööduva rikša pealt. Lehvitasin vastu, aga siiani ei tea, kes see oli ja ega nägu ka meelde ei jäänud. Kahju. See tähendab rohkem piinlikke momente.

22. oktoober

Ikka haiglas
Lootsin küll ikkagi hommikul välja saada, sest mul oli ju täitsa hea olla ning enam ei olnud ka põnev vaadata, mitu voolikut mu külge panna võimalik on. Lisaks tegi iga uus ühendamine tilguti külge aina enam haiget ja hakkas ilmnema aina arrogantsemaid võtteid, kuidas valget inimest röövida. Jah, just. Kõigil valgetel, kes siia satuvad, on ju raha üle. Isegi siis, kui nad siin kohaliku kehvemapoolse palga peal praktikat teevad ja kohe kõige esimesel avaldusel see palganumber ka kajastatud on.
Et siis selgus, et minu kenamasse tuppa ümber kolimine oli neil täiesti omavoliline ja kui küsisime, mis tüüpi ruumiga on tegu, saime kes teab, miks vale vastuse. Õige vastus oli, et kõige kallim muidugi. Peaaegu. Korra üritati veel röövida väites, et mind võeti sisse kirurgilisse intensiivi vms, sest mujal ei olnud ruumi. Mingu pekki. Ma ei sattunud kuhugi kirurgiliste patsientide lähedussegi. Ja arst sundis mind ka teise päeva voodis tilgutite all igavlema, sest mingi spetsialist, kes esimesel päeval kohale ei jõudnud, pidi nüüd millalgi läbi astuma. Õhtul astus ka et öelda, et tema ei saa midagi öelda, kuni testide tulemused käes ei ole. Loogiline ju. Aga kõigile oli ammu teada, et need tulemused veel paar päeva ei tule. Seega lihtsalt vedelesin palju raha laiaks. Urr!!!
Õhtuks olime Harshiga mõlemad juba päris kurjad, sest minu külge kinnitati aina uusi pudeleid ja koju laskma ei tulnud nagu keegi. Aga muudkui pidi käima oma õiguste eest võitlemas. Lisaks avastati ka mingi potentsiaalselt tõsisem probleem, aga mitte põhjust sellele. Ja taheti, et kodumaalt varasemad arstipaberid siia läkitaksin. Mingu pekki. Ma ei ole surmavalt haige. Kõige suurema tõenäosusega oli see ühekordne halb uuringutulemus ja tänaseks pole enam midagi. Ehk said ka kergemad hädad välja loputatud.
Aga nüüd on suurem enamus mu arstipabereid jooksus, sest keegi misspellis mu nime ja see jooksis nii läbi kõigi paberite. Harsh aga saatis õe neid ümber teha laskma kindlustuse huvides. Mina olen küll see inimene, kellele kindlustus kunagi maha visatud raha ei ole. Midagi ikka juhtub. Eks kunagi kodumaale jõudes saan teada ka, kui palju tegelikult seekordsele kindlustusfirmale toetuda saab. Või läheb jälle mingiks kammiks. Mina ju ei ole midagi valesti teinud, ühtegi reeglit rikkunud.
Kell pool kaheksa saime siiski haiglast välja. Otseloomulikult jäi ka hiigeldeposiidist väheks, et kõiki sealseid seletamatuid ravimeid ja võtteid kinni maksta. Aga ok. See selleks. Hetkel saime hakkama. Harsh nõudis, et nüüd talle õhtusöögi välja teeksin. Ma ei protesteerinud üldse, sest ta oli olnud nii mega läbi kogu selle järjekordse jama. Ja sõime ideaalselt grillitud liha kohas, mille mina esimesena avastasin. Või noh… Piyush avastas.
Veetsin öö tema pool ja Saurabh pandi mind valvama ajaks, kui Harsh tööle läks. Hommikul saime siiski veel kaisus vedeleda ja sellel on palju teraapilisem mõju. Lisaks sain end välja magada, sest haigla öö jäi viietunniseks. Seejärel hakkasin taas vetsu vahet jooksma. Kohe hakati taas torkima jne jne jne. Polnudki eriti und. Mida võiks minu puhul peamiseks haiguse tunnuseks pidada. Ja nüüd pean kiiresti välja mõtlema, kust uus ohutu nabarõngas saada, sest eelmise pidin röntgeni ajaks eemaldama ja Harsh mulle seda tagasi ei andnudki, olles järjekindel, et see on tema liblikas. No ok. Ma tean juba ammu, kui suur liblikafänn ta on ja mida see tema jaoks tähendab. Las siis jätab omale. Lisaks olen talle portsu raha võlgu jälle.
Ühest asjast olen tahtnud veel paar päeva rääkida. Sellest, kuidas ma tema pilku väga kaua ei talu, sest ei suuda seda lugeda. Aga ta justkui vaataks minust läbi. Ja see tekitab veidi kõhedust. Ja vahel loeks sealt välja nagu kõike ilusat ja head. Asju, mida ta sõnadesse ei pane. Nagu ta ise ütles, et mõned asjad kaotavad oma tähenduse, kui sõnadesse vormitakse. Aga alati, kui ta laulab mulle midagi, silma vaadates, siis ma ei saa mitte uskuda, et see ongi vaid laul. Ja viimasel ajal ta tõlgib ka neid metafoorilisi sõnu mulle. Ning ma tean, et ta valib laule sisu mitte meloodia järele. Ja ühelegi tüdrukule ei tohiks rääkida silmadesse uppumisest, kui need on vaid sõnad. Olenemata sellest, kui pragmaatilise neiuga tegemist on.

21. oktoober

Hommik algas taas hästi. Ärkasin vapralt ja vara. Komberdasin kiiruga vetsu, sest kehal pole ikka veel enda üle täit kontrolli. Tegin korralikult joogat kehale ja vaimule. Välja arvatud seda kõige nõmedamat hingamist. Ütlesid ju elukunsti õpetajad isegi, et tee seda, mis tundub mõnus ja hea. Ja nii, kuidas on hea. Käisin rahulikult duši all, sõin saepuru, sest seekord müsli tõesti maitses nii. Nii naljakas, et Indias on rosinad rohelised. Kohe lõbusam tervislikult toituda. S vist rõõmustaks ka, kui mis iganes pruuni värvi asi tema tarbekaubas välja vahetataks. Otsi India rosinaid;)
Ja siis läksime koos Valentinaga arsti juurde plaanipärasesse kontrolli. Läksin üsna paljakäsi, sest peas oli selge ettekujutus, et kuna keha reageeris rohtudele vastavalt ootustele, siis saab uued hormoonid, ehk mõne turvalise antibiotsiretsepti teiste hädade tarbeks ja olen viie minutiga taas uksest väljas ega jää isegi tööle eriti hiljaks. Aga kes siis ikka plaane teeb Indias. Milleks?
Ühesõnaga, arst otsustas mu hoopis haiglasse sisse võtta. Vähemalt päeva jagu kontrollis hoida ning uurida-puurida-uurida-puurida. Harsh naerab, et olen tulnukas, keda testitakse. Ja üsna tulnuklikult mind siin koheldakse ka. Aga nagu kena tulnukat tulnukafännide kogukonnas.
Olin nii üllatunud sellisest asjade käigust, et oli veidi raske loogiliselt järgmisi käike ette mõelda. Valentina saadeti mingeid pabereid minu eest täitma. Mina helistasin Tushale, et ta vähemalt mu tervisekindlustuse poliisi kodust ära tooks ja hambaharja, sest teisiti ma kusagile naljalt ööseks ei jää. Vahepeal sain naerda siinse: kui mitut blondi on vaja lambipirni paigaldamiseks poliitika üle, sest üks isik võttis verd, kanüüli pani aga hoopis teine. Žgutti asemel kasutati inimrakendust nimega üks tegelane mu käele survet avaldamas ja teine verd välja imemas. Sõrme otsast mõõdeti pulssi jullaga, mis mind alati algul nõela hirmus võpatama paneb ja pulsi lakke ajab ja siis kõrgtehnoloogiale vastukaaluks mõõdeti vererõhku stetoskoobi ja raske raudvaraga, mis emexis hästi kaubaks läheks.
Viimaks viidi mind keldrisse ühispalatisse, millesse end algul olin määrata lasknud. Naljakas, et maal, kus naised varem kindlaks teevad, kas bussireisil teisi naisi ka on ja kummast soost nende pinginaaber on, pannakse haiglas mehed-naised kõik läbisegi tubadesse. Mul savi.
Maksin ära üüratu deposiidi, saamata täpselt aru edasisest plaanist ja siis jõudis minu öökapile kilekotitäis medikamente. Tegelikult ka. Kilekott täis pudeleid ja potsikuid ja tabletilehti. Kohe haagiti mulle ka mõned tilgutid külge. Valentina naerab, et ma olen psühhopaat, sest minu meelest on haiglates põnev ja ma julgen seda välja öelda. Aga on ju. Kui Tusha kohale jõudis, oli tema palju rohkem paanikas kui mina. Ei tea küll, milleks. Ehk ajas teda paanikasse see pisike palat saja seal sibliva inimesega.
Mind koliti ühest voodist teise ja siis istusin nagu kubujuss teki sees, sest sattusin otse konditsioneeri alla. Ja see lajatas 18 kraadiga. Jah, ma tean, et teil seal Eestis oli juba lumi, aga 18 kraadi on ikka väga väga külm siin. Aga palatis oli statsionaarselt kohal arst – tore inglise keelt rääkiv tegelane, kes minuga maast ja ilmast rääkis. Üldse panin seal palju inimesi südamlikult muigama. Inimesed on siin ju üldiselt siiski lihtsad ja toredad. Vähemalt eraelus.
Ühel hetkel läksin tagasi radioloogi juurde. Olin unustanud sildi tema kabineti uksel, mis väidab, et lapse soo kindlaks tegemine on karm kuritegu ja siin seda ei tehta. Nali naljaks, aga uudis tütrest pidi siin palju tüdrukuid sündimata jätma, sest tütar on üks kallis lõbu. Tuleb talle mees ja pulmad tuhande külalisega osta jne. Eks tütar on mujalgi kallis lõbu, aga samas traumapunktis kulub tema lappimiseks vast jälle vähem raha.
Seda ka, et… siin haiglas on vormisari’d. Tõsiselt. Vähemalt adminnid kannavad neid. Ühesuguseid siniseid kangakuhilaid.
Sonograafi tegi seekord uus onu, kes käskis mul hiljem, põis täis, tagasi tulla. Või vähemalt kui vastav tunne tekib. Aga kommunikatsioon on haiglates probleem üle maailma vist. Seega palatiarst sundis mind muudkui edasi põiekat kannatama, kuni pidin uuesti sonograafi ukse taha jõudes püksi tegema. Ei teinud. Aga palju puudu ka ei jäänud. Ja see hullumeelne kannatus läks maksma mulle pinge peavalu ja lemmikpükste nööbi.
Selleks ajaks oli mu kõne peale ka Piyush kohale jõudnud, sest kolleegid läksid ammu tööle ja Harsh magas isegi mu haiglasse võtmisest teadlikuna nii sügavalt, et ei kuulnud ühtegi mu kõnet tunde ja ma ei tahtnud üksi teadmatuses olla. Millegipärast teadsin, et selles situatsioonis võin Piyushile loota. Ja ta tuli ja oli terve päev. Läks ära vaid vahetult enne Harshi tulekut. Meelega.
Varsti koliti mind uude tuppa ja selle ööpäeva viiendasse voodisse. See tuba on väga okei, kuigi siin polnud minu saabudes kedagi teist. Kahjuks ka mitte toredat jutukat valvearsti. Aga teenindus iseenesest on suurepärane ja õde jookseb kohe, kui sunnin end kella helistama. Eriti ei taha seda teha, sest mulle tundub inimesele kellaga millestki märku andmine üsna alandavana. Aga kuna olen terve päeva olnud tilgutite külge ühendatud ja selle kotiga ise liikuda püüdmine lõppes vastuvooluga ja verega väljaspool keha, siis ikka vahel vajutan kellanuppu.
Ka siin korrusel teeb iga inimene täpselt ühte kindlat liigutust. Hea moodus inimestele tööd anda. Ja see teeb nad ka kergesti asendatavaks. Kelle kahjuks, kelle rõõmuks. Kahjuks ei mäleta ma enam paljude siinsete töötajate nägusid, nimedest rääkimata. Isegi mitte selle tüübi, kes kohustuslikus korras mind igale poole ratastooliga sõidutada üritas, et haigla mu libastumisel kohtukulusid kandma ei peaks. Toolisõit on muideks üsna hirmutav ja hirmus aeglane. Seega vähemalt kiire põieka korral andsin ikka oma jalgadele tuld.
Muide, mu uues palatis on külalistevoodid. Naljakas. Ja see on veel täitsa tavaline palat. Aga samas ju hästi kena, et olles niigi haavatav, hädine ja maailma teises otsas, on mõeldud sellele, et patsient võib vajada kellegi lähedase tuge. Igal ajal. Ja las siis see tugi tunneb end ka inimlikult. Ametlikult võib olla üks külaline korraga, aga mitteametlikult saab kõike. Ja isegi selle haigla toit on täitsa hea.
Tänase päeva jooksul on mulle nii mitu liitrit tundmatut kraami veeni tilgutatud, et pudelite lugemine läks sassi ja kanüüliveen on vähemalt sõrmejämeduseks paisunud. Kahjuks minu probleemi tõttu tuleb seda ligi iga poole tunni tagant uuesti lahti-kinni ühendada. Ei õnnestu pudeliga vetsu minna ja vere vastuvoolu ujumist korraga vältida. Aga iga uuesti ühendamine teeb aina rohkem haiget. Ei, ei torgita rohkem. Aga hüübiva vere klompide teelt pühkimine pole just ka meeldiv protseduur. Ikka vedelikule vunki juurde ja survepesu veenides.
Õhtu jooksul astusid siit läbi peale Harshi ka Valentina ja Saurabh. Ning sain omale naabri – hirmuäratavalt köhiva vana mehe. Nii meenutab kuue aasta tagust haiglas veedetud aega, mis samuti, kanüül käes istusin, ja muudkui külalisi ootasin, sest otseselt ei olnudki midagi häda, aga sõprade tugi annab jõudu juurde. Et see abitus ning vastav ebakindlus üle elada. Piyush lasi õhtuks mu arvuti siia toimetada ja seega viimased paar taas üksi veedetud tundi on kulunud sujuvalt muljete kirja panekuks. Seega pole aega enda hirme ise süvendada. Ainus muret tekitavam asi on see, et mu põhiarst tahab, et homse intervjuu edasi lükkaksin ja võimalik, et kogu nädalalõpuks haiglasse jääksin. Ei ole meeldiv väljavaade. Kuigi mõtet homme siiski Ahmedabadi jõudmisest hakkasin juba tunde tagasi maha matma. Nüüd oleks rahul juba, kui lihtsalt koju lastaks. Enam ei ole põnev. Ja olemata ise meditsiiniekspert, on raske kindlaks teha, kas pean haiglas olema enda pärast või nende jaoks. Äkki sponsoreerin nende Diwali preemiat? Või on mu arst lihtsalt ülimuretsev pabistis?
Ja Harshi imetlen tõsiselt, kuigi ta täna mu oma kodus magamisega vihale ajas. Sest ta sai taaskord silmagi pilgutamata hakkama kõigi haige inimese jälkide kaebuste kuulamisega ning arstile midagi ilustamata kirjeldamisega. Aga sellegipoolest ei meeldi mulle suurele seltskonnale sõpradele ja arstidele kirjeldada, milline on mu kaka. No kuulge. See on ikka väga nelja silma jutt. Aga teised mind täna üle vaadanud erialaeksperdid olid palju positiivsemad. Kinnitasid seda, mida teadasin/tundsin ise ka. Aga arvatavasti on mul mingi tõsisem kõhukamm ja välja ravimata põletik, mis iga lootuskiire peale taas aktiveerub. Ja seekord ma neil võita ei lase.
Nüüd proovin veidi magada, sest olenemata terve päeva vooditest veetmisest, on uni olnud kauge külaline. Loodan magada veene lõhki tõmbamata, kuni Harsh taas töölt laekub. Ta lubas otse siia tulla ja siis minu eest võidelda. Ja ta tõrjub kõiki mu tänusõnu järjekindlalt. Piyush niisamuti.

20. oktoober 2010

Üks tuttav saatis sõnumi, et pööraksin tähelepanu unikaalsele kuupäevale 20.10.2010. Oligi unikaalne päev. Ja täiesti vastupidine eelmisele. Võiks öelda, et lausa maagiline.
Juba hommik algas paremini. Vaibhav helistas ja soovis õnne, sest mind oodati viimaks ometi intervjuule. Reedeks. Tundus ideaalne.
Töö osas oli ka üsna okei. Ajasin Valentina väitel itipoisid stressi, sest hakkasime üle pika aja taas meie webiga tööle ja seal on lihtsalt nii palju teha. Veel hullem. Ümber teha. Sundisin end ka kolm kehvemapoolset artiklit SEO jaoks kirjutama. Minu meelest polnud tulemus koera sabagi väärt, sest need teemad on end minu jaoks ammendanud, aga tellijad olid rahul.
Ja õhtu oli ka huvitav. Vahetult tööpäeva lõpus teavitas ülemus mind lühidalt uutmoodi komandeeringust pühapäeva öösel. Läheme põhimõtteliselt samasse kohta, kuhu tahtsingi sel nädalavahetusel minna, aga suure tõenäosusega midagi peale töö teha ei jõuagi ja lõvidest sõidan lähedalt mööda ainult. Nuuks. Aga huvitav on ikkagi. Sõidame terve öö osariigi teise otsa mingit seminari pidama. Otseloomulikult reklaamiti see välja minu nimega ja minust tehti viisakonsultant. Ja mulle isegi ei öeldud. Kui siis hingamisharjutusi tehes neile rahulikult öelda püüdsin, et teinekord palun siiski mulle eelnevalt teavitada minu nime kusagil kasutamisest, sain vastuseks, et don’t worry. Me teeme sellest reklaamist pilti ja siis saad kõigile sõpradele näidata! Vähemalt Valentinale tundus see sama kummaline kui mulle. Õnneks. So not the point ju! Point on hoopis see, et esiteks minu nimi ja minu maine on äga tugevas seoses ja minu nime kahjustamisega ei saa riskida. Teiseks tunduksid nad ise naeruväärsed, kui siis keegi reklaami peale minuga kontakti võtaks ja ma üldse matsu ei jagaks, ei oskaks isegi bluffida, sest ei teaks, tagamaid. Aga okei. Vähemalt mingi muutus rutiinis. Küsisin ülemuselt, kas lubatud Lõuna-India reisist on nüüd midagi kuulda olnud ja üllatuseks sain positiivse, aga ebamäärase vastuse.
Aga nüüd tööväliste juttude juurde. Stressasin jälle ajakitsikuse tõttu, sest pidin jõudma neljakümne viie minuti jooksul sööma, Tushaga vesipiipu valima ja Piyushi juurde, sest ta oli saatnud ekspromptkorras kutse mingile instrumentaalmuusika kontserdile. Ei saanud küll täpselt aru, mis-kus, aga järgisin jälle filosoofiat, et parem kahetseda tehtut, mitte tegemata jätmisi. Ja siis mitte nagu juba piisavalt tihe graafik ei oleks, ei suutnud Tusha oma rolleri võtmeid kusagilt leida. Viimaks nad siiski välja tulid ja suutsime peaaegu graafikus püsida. Aga seiklusi oli oi-oi, kui palju.
Esimene peatus oli Subway, kus oli chicken tikka päev ja kus on alati super teenindus. Kui aga sealt välja sain, ründas mind kohe koera kombel haukuv laps rahatopsikuga. Vähemalt uus lähenemine. Olin küll valmis kerjustega kokku põrkama, aga mitte inim-koerlastega. Kuigi tüüp väga pealetükkivalt mind patsutas ja Tusha rolleri peal kõõlus – peaaegu sama nahaalselt, kui mõni nädal tagasi kerjuste perekond, kes ei lasknud auto uksi enda järel sulgeda – jäi ta seekord sama rikkaks või vaeseks edasi.
Järgmisena avastasime väga muljetavaldava vesipiibupoe ja isegi tulid vanad tarkused meelde. Aga kahjuks hinnad olid Euroopa tasemel ja seega otsustasime mujal õnne proovida ehk kolmest peatusest vähem kui kolmveerand tunni jooksul sai seitse.
Teel nägin veel kohutavat vaatepilti, kuidas rollerijuht jalgratturi lihtsalt pikali sõitis ja rattur suure kaarega oma sõidukilt maha lendas. Nägi väga valus välja, kuigi tüüp tõusis üsna kerge sammuga püsti ning tegi nägu, et kõik on korras. Aga just sellepärast kardangi ma ikka veel siinset liiklust.
Vesipiip jäi siiski ostmata, aga avastasin ühe vägeva poe, kus müüakse siinmaal unikaalseid asju. Ja peksin end mõttes nii palju, sest olen seal kõrvalpoes korduvalt käinud. Anyway, seatl saab m&m komme ja After Eight’e ja ingveriõlut, mida mul oli au esmakordselt maitsta. Lisaks midagi Kinder Bueno laadset ning pan’e valges šokolaadis. Poe maiustuste valik paneb üldse suu vett jooksma. Viin sinna teinekordki raha, ma usun.
Seejärel sai jälle nalja. Kuna nüüd lõpuks oli samuti graafikust maas Piyush koos albaanlasest Doriga mulle järele jõudnud, pidin kiiresti üle tee kalpsama, aga teel kohtas mind mees, kelle tööks teiste kingi läikima lüüa. Pakkuski mulle lahkelt teenust mu plätad särama panna vaid paari ruupia eest. Ei tahtnud aga tüüp aru saada, et selliseid plätusid ei ole füüsiliselt võimalik puhastada. Parima tahtmise korral viksib vaid mu varbad ära. Sõna „ei“ aga ei kuulunud tema leksikoni ja siis ta jälitas mind nii innukalt, et jalutasin vales suunas ja ei saanud enam üle tee, kuni Piyush appi tuli. Ingveriõlu oli naljakas. Magus jook, mis teeb kõhu soojaks. Aga ei mingit alkoholi.
Õhtu aga läks aina paremaks. Me läksime Laxmi Vilas paleesse, kuhu ma polnudki veel päriselt sattunud. Küll lähedale, aga see pole päris see. Lisaks oli eilne üritus tõeline muusikagurmaanide ning eliidi kokkutulek. Mul on nii kahju, et esimese poole kontserdist maha magasin.
Kõik oli nii maagiline, sest palee oli täisvalgustuses ja paljud ei näe seda ealeski, sest kuninga palee lööb särama vaid eriüritustel, kuhu lihtrahvas ei pääsegi. Toit oli super. Inimesed igas mõttes haritud ning nendega oli huvitav vestelda. Ja muusika… ma ei ole kunagi olnud eriline klassikalise muusika fänn, aga... wow. Seekordne india muusika oli nii intensiivne, nii hinge pugev. Mõtlesin vaid August Rush. August Rush!!! Seda ei saa paremini sõnadesse panna. Panin Piyushi soovitusel silmad kinni ja lasin mõtetel minna omasoodu. Ometi jäi muusika minuga.
Vahepeal panime palee peale putku, sest ma tahtsin veidi sügavamale piiluda selles imelises majas, mille külastamise vastu mul enne erilist huvi üldse polnudki. Lisaks sai Dori oma profikaameraga mängida ja kaamerad ei ole seal muidu eriti teema. Olin tõeliselt vaimustuses tervikust. See koht. See muusika. Need inimesed. See atmosfäär. Isegi prožektorite valguses sillerdav ämblikuvõrk aknavõre sees ei tekitanud minus vastikust, vaid vaimustust. See säras kuldselt. Nii tahtsin pilti sellest, aga oli liiga valge ja siis Piyush lõhkus kogemata võrgu üldse ära.
Kuulasime veel muusikat nii kaua, kui võimalik ja veidi kauemgi ,sest tegelikult teised inimesed juba ootasid Piyushi õhtusöögile. Ja siis võtsime vastu kutse nendega liha ja rummi manustamises ühineda. Minu esimesed rummikatsetused Indias. Avastasin, et suudan tumedat rummi ka peaaegu puhtalt juua, kui seda veidi laimimahlaga vürtsitada ning siis klaasiääred masalase sidruniga üle käia. Väga huvitav kombinatsioon tuleb Chat Masalaga. See on siis selline vürtsisegu, mida kasutatakse puuviljade maitsestamiseks. Ei saa küll aru, miks peaks keegi tahtma seda teha, aga turg on tootele selgelt olemas. Ja kaks korda õhtu jooksul liha süüa – mida veel võib üks vaba hing Indias tahta!?
Unustasin teile rääkida viimaste päevade loomaterrorist. Esmaspäeval šokeeris mind Harsh veidi, kui avastas, et üks mu lemmikpatsikumme on tehtud jänese karvadest ja üritas sundida mind lubama, et enam kunagi loomi millekski peale toidu ei tarvita. Ideoloogiliselt olen nõus, et loomi ei tohiks vaid oma edevuse nimel piinata. Aga samas mul on see kingituseks saadud mega patsikumm, nahast rahakott ja mõned saapad-vööd. Ei taha neid minema viskama ka hakata. Lisaks on see eesti kultuuriruumis nii normaalne eluviis. Seega natuke rääkisime sellest, aga lubadusi keegi ei jaganud. Kuigi oleksin ju võinud lubada, et see on uus algus ja kui vanad asjad on oma elu ära elanud, siis uusi loomseid asemele ei osta. Ei ole ju tegelikult nii hädasti nahksaapaid vaja. Kuigi ühed mu lemmikkingad on ka nahast, just meenus.
Sellele järgneval päeval võtsid loomateema üles taimetoitlastest kolleegid. Üsna sürr mõte, et üks mu karu mõõtu kolleeg ei söö isegi mitte mune, sest muna on elu algus. Anyway, nad üritasid meilt ühe PETA loomapiinamisvideoga lihaisu ära ajada. Vaatasime viisakalt ära. Jah, nõus, et loomapiinamine on kole. Aga ei, ei jäta liha söömata. Kusjuures kõige mõjuvam PETA põhjendus lihast loobumiseks oli hoopis, et keegi ei peaks tapmisega leiba teenima. Ega minu meelest ka timukaks olemine ei saa tore olla. Aga samas kas taim tahab rohkem, et teda tapetaks, söödaks ja hiljem – vabandust – välja s*tutaks? Seega vaatasin video ära ja küsisin lõpus demonstratiivselt Valentinalt, kas ta tahab nüüd lõunale minna. Ja läksimegi. Teised naersid selle peale, aga tegelikult ei naernud ka.
Ja siis kolmas õhtu möödus Piyushi juures kunstitudengite seltsis, kes kõiki tabusid ignoreerivad, joovad, suitsetavad india lehesigarette ja söövad looma kombel liha. Kõige naljakam oli üks seltskonna edevam tüdruk, kel vanust välja paistvalt 19 aastat, kõik kõrist alla läks kiiremas korras ja nii mõnigi sügavam suitsumahv kopsu tõmmatud sai. Ja kui ta siis rääkis sellest, kuidas talle alko pähe ei hakka ja põhjendas sellega, kuidas ta noorena tihti ehk kaks korda kuus jõi, siis vaatasime Doriga üksteisele hämmingus otsa, teadmata, milline neist kolmest väitest kõige absurdsem ja naljakam oli. See, et ta leiab, et oli millalgi enne oma 19 eluaastat noor ja enam mitte? See, et ta kaks korda kuus alko tarbimist tihti joomiseks nimetab või see, et ta ei saa aru, kui selgelt ta juba joobes oli. Dori on endine baarmen, nii et tal võis ka päris irooniline olla. Ja minu sõpradest, kes alati täis peaga vastupidist tõestada püüavad, olete te juba palju kuulnud. Oli nunnu näha taas, mida kujutab endast üks 19, kogu elu veel ees ja mõtiskleda, kas sai ka ise kord selline oldud. Sama naiivne. Sama bravuurikas. Samavõrd valmis kõigile kogu aeg oma lahedust tõestama.
Korraks tekkis sel õhtul deja vu’st hirm ka, sest kell oli paljune, olin jälle seal ja laual voolas alkohol. Aga seekord ei olnud me kaksi ja tundub, et ta ei proovigi mind enam kuidagi puutuda. Aktsepteerib teise mehe märke mu küljes. Ja tema juurde kuuluvust. Ja maandusin vastu ööd väga rahulolevana koju, püüdes vältida mõtteid ees ootavast raskest teisest nädala poolest.

19. oktoober

Eile oli tõeline madalseis
Tundsin, et upun. Et enam ei jaksa kohe mitte kuidagi. Et kõik on nii lootusetu. Et miski ei muutu ja moraalitus hävitab mind. Et ei julge enam kellelegi silma vaadata, sest nii häbi on. Et iga sõprade kommentaar, mis soovitab ära tulla või arsti juurde minna või mis iganes muu õpetus, on justkui sool haavale, sest tean ise ka, et neil on õigus, aga ei oska praegu ise sellest olukorrast välja tulla. Ei ole ju nii, et astud kontori uksest välja ja küsid järgmiselt vastutulijalt, kas tal ei ole mitte sulle sobivat uut tööd. Ei ole nii, et veel mõne rohu sööma hakkamine ainult head teeks. Ei ole nii lihtne pidevalt töölt puududa. Ei ole nii palju raha ka, et seda kõike endale lubada. Ja ei jaksa rohkem teiste järele oodata. Ei taha rohkem kohaneda. Tahaks, et miski muutuks. Kiiresti. Paremuse poole.
Ühel hetkel, kui meri oli põlvini ja tervis ka jupsis, saatsin Harshile sõnumi, et mis teeb. Ma enam ei suuda tööl olla. Ja ta tuligi mulle keset päeva järgi. Ehmatasin teda vist päris korralikult. Ta muudkui päris, mis juhtus ja mul oli endast nii hale. Et kuidas ma nii nõrk olen. Aga alati ei jaksa tugev olla. Seega läksime sööma – mina kõige suuremat ja šokolaadisemat jäätist, mida antud söögikohast saada oli ja tema päris toitu. Ja ta pinnis mind nii kaua, kuni ma enam pisaraid tagasi hoida ei suutnud. Näost ära olin arvatavasti juba ennegi. Aga nüüd olin kokku kukkumas. Kontrolli lõplikult kaotamas.
Ta lubas mu koju viia. Või kuhu iganes ma tahan. Arstile. Kaissu. Kuhu iganes. Läksime koju. Tegime toa pimedaks ja lihtsalt rääkisime kaisus juttu. Tema magas ka. Mina ei suutnud, kuigi piisab vaid hetkest tema kaisus, et asjad paremas valguses paistma hakkaksid. Vedelesime niimoodi terve päeva ja öö. Õhtul pidi ta tööle minema, aga tuli juba tunni aja pärast tagasi. Mulle sobis see väga hästi. Vahepeal sain veel teilt kõigilt jõudu, kallikesed.
Täna üles tõustes ei tahtnud ikka veel tööle tulla, aga Harsh sundis mind teki alt välja ja duši alla ronima ja siin ma olen. Valmis vastu seisma uuele päevale. Eks näis, mis välja tuleb.

Kui siis eile veel arvutist Simple Plan'i "Welcome to my life" mängima läks, loksus kõik paika. See oli nii minu laul eile.

18. oktoober

Veel üks päev, kus sajas suunas sikutatakse
Töö ei edene üldse. Ei oska, ei suuda, ei taha enam nii. Igaüks tahab midagi. Aga omavahel kokku lepitud ei saa, mida tahavad. Igaüks peab ka enda asja kõige prioriteetsemaks. Aga mingit mõistlikku tööjaotust ei ole. Lisaks ei saa ma enam tagasi lükata väidet, et mul on nohu ja kolleegid norivad mind mitte kvalifitseeruvate nunnude aevastuste pärast.
Õhtul on plaanis kõigi probleemide kiuste kinno Söö. Palveta. Armasta’t vaatama ning pärast tööd Harshiga kokku saada. Ootangi lihtsalt tööpäeva lõppu. Hakkan aru saama, miks mu eelkäija kolme kuuga alla andis, asjad kokku korjas ja ära tuli. Kui tundub, et seisad justkui vesiliivas. Rabele, palju rabeled, vajud aina sügavamale. Mõõnale ei järgne selles vallas tõus. Tõusuks on vaja muutusi. Suuri muutusi. Samas ei tahaks ju nõrk näida ning koju tulla. India vastu ei ole mul midagi. Eile just arutasime isekeskis, et osa praktikante paistab Indiat viisakusest tolereerivat, teised on õppinud seda armastama sellisena nagu ta on. Ma ei teagi, kumba kategooriasse ma kuulun. Tahaks loota, et kohanejate hulka. Aga ei taha olla lõputult tolerantne. Tahaks saada sellest kuuest kuust mõjusama kogemuse/tulemuse kui kehvapoolne päevitus. Ahjaa… aasta nali on see, et kolleeg väitis, et hakkan hindu moodi minema. No ei tea…
Ahjaa, täna uurisin natuke diivanisurfi võimalusi Diwali reisi ajaks ja saime nõusoleku ööbida Jaipuri lähedal elevandifarmis. Nagu kui palju lahedam veel olla saaks? Aina rohkem kordi päeva jooksul mõtlen, et mis oleks kui tuleks lihtsalt töölt ära ja reisiks ringi? Erilist rahalist vahet ju ei oleks. Hariduslikku ka mitte. Aga samas on siin ka väga palju toredaid inimesi, filosoofiaga: guest is god.
Niisiis ükskord läkski plaanikohaselt. Veetsime paar tundi lihtsalt kaisus olles ja üksteist norides. Ja siis ta viis mu kinno. See oli natuke seiklusrikkam. Kõigepealt sõi rahaautomaat taas tema kaardi ära, aga seekord võttis ta ise kõike rahulikumalt, olles end juba siinse kombe kohaselt tšekiraamatuga varustanud. Pärast seda, kui liinibuss oli meid peaaegu teelt välja lükanud, sõime kiiresti Macis õhtust ja ma sain kala üle ma ei tea, kui mitme aja ning siis läks tema tööle, mina kinno.
Kuigi olen nii palju lugenud ja kuulnud, et see film ei ole suurem asi, ei nõustu ma seekord massiga. Mulle meeldis. Usun, et mul oli ka meie seltskonnast kõige naljakam, sest naerda sai Itaalia ja India üle ja arvake, millise kahe rahvuse esindajatega ma kinos käisin. Lisaks pani film mind kõvasti ka enda elu üle järele mõtlema. Oma õnne otsingute üle. Olen ju minagi Itaalias käinud ja nüüd Indias midagi uut jahtimas.
Mõtlesin ka palju oma praegusele suhtele. Kui eluterve see on või äkki ikka ei ole? Mulle tundub, et ta õpetab mind oma egost üle olema, aga samas veel ei murra seda. Ta võib mu pisarateni vihaseks ajada või hingates värisema panna enesekontrolli hoidmise nimel. Aga samas olen üsna kindel, et ta hoolib ka tohutult. Et ta ei teeks mulle meelega haiget, aga ma olen täiesti nõus ka mõningast valu üle elama. Nii imelik kui see ka ei ole, ma olen tema kõrval nii palju muutunud. Paindlikumaks. Alla andlikumaks. Samas ennast valitsevamaks ja selle koha pealt ei ole ma veel otsustanud, kui hea või halb see on. Kas peaks end pidevalt tagasi hoidma või rohkem nõudma, karjuma, üritama elu oma ootustega vastavusse viia. Eile šokeeris ta ka mind veidi öeldes, et ta eks helistas sooviga uuesti proovida. Olin veidi sõnatu, sest nad on lahus juba aastaid. Aga ei teadnud, kuidas peaksin reageerima. Ühest küljest ei taha seista tema õnne teel ees. Teisest küljest… aga mis minu õnnest saab? Ta peab ise oma valikud tegema ja usun, et minu pisarad või sõim siin kasuks ei tule. Kui ta tahab minuga koos olla, siis on tal selleks võimalus ja kui ei taha, siis… mõtlen sellele siis, kui pean. Mitte varem. Seega olin vait ja hoidsin kõik mõtted/hirmud endale.
Ühest küljest tundub see suhe nii harmooniline, teisest aga olen pidevalt kikivarvul. Vahel tahaks temalt rohkem reaktsioone näha, välja meelitada. Aga mis siis, kui need mulle ei meeldi? Ja ikka veel ei tee ma alati vahet tema naljal ja tõsisel jutul. Kas pidev kohanemine käibki suureks kasvamise juurde? Või peaks otse ütlema, kui midagi tahan? Vahel tahaks teda raputada. Tahaks näha, mida ta tegelikult mõtleb. Kas see suhe üldse kuhugi viib… Kuidas ma jälle sellise sõltuvusliku suhteni jõudsin? Ja kuidas see seekord lõpeb? Hetkel ei taha, et lõppeks. Tahaks, et teda oleks lihtsam lugeda. Aga samas ei taha ka. Temaga on ju huvitav. Tundub, et ta on minu jaoks alati olemas, kui mul teda tegelikult vaja on, aga ei hüppa minu tujude peale. On ise tugev isiksus.

17. oktoober

Jalgupidi magedas vees
Muidugi ei tulnud midagi välja varahommikusest väljasõidust ja liikuma saime kodust alles kell kaks. Ega siis ka veel selge polnud, mis edasi saama hakkab. Viimaks läksime vaatama ühte kohalikku stepwelli. See meeldis mulle senistest tegelikult kõige rohkem, kuigi oli väiksem. Selle piirdemüüril jooksis valge kits, kes selgelt kohta omas. Selgus, et see koht on ka kohalike noorte armunute meelispaik. Varjatumatest soppidest võis vastavaid asitõendeid leida. Lisaks kahele koerale, kes lehtla erinevates otstes õndsat und magasid justkui vanaaegsed lõvidest valvurid.
Järgmine peatus oli üks pisike küla. Siin tähendab see kaheksat tuhandet inimest. Käisime sõbralike kohalike kodudes. Sügasime pisikesi pühvleid kõrva tagant. Tegime pilte. Ja munesime niisama. Mis mind närvi ajas, sest päev oli juba väga suuresti raisus nagunii. Osa inimesi väidab, et eurooplaste elustiil tekitab rohkem stressi. Mina väidan vastupidist. Planeerimine vähendab stressi ning suurendab vabadust. Peata kanandus aga ajab mu närvid krussi. Eriti, kui aeg on niigi väga piiratud ressurss.
Viimane peatus oli mingi jõetamm ja see oli ka kõige vägevam. Kohalikud lasid tammi pealt jõkke liugu ja nii oleksin tahtnud nendega liituda. See oli nagu lõbustuspark. Aga ei tahtnud riskida märgade riietega Piyushi auto ära rikkumisega. Saime sealsamas ka pisikeste kaluripaatidega väikese tiiru teha. Mis oli õudne, sest paadiservad olid nii veepiiri lähedal. Aga lahe ka. Sinna tahan tagasi minna. Ujuma.
Õhtu oli ka paras närveldamine. Plaanist uue tuttava farmi liha sööma minna ei tulnud midagi välja. Nagu ka raamatu tagastamisest ja jooga inimestega õhtustamisest. Seega jäime Piyushiga. Sai jälle närveldada, sest aeg liikus nii kiiresti. Üks minut ei tähenda siin kunagi ühte minutit. Meil oli vaja poole tunni jooksul jõuda sööma ja mina tahtsin Rajasthani jäätist. Piyush pidi minema läbi Nilsi hüvastijätu õhtusöögilt ning pidime auto peale korjama ka kaks teist inimest. Jõudsime peaaegu õigeaegselt valmis. Aga kõik olid üksteise peale kurjad. Igaüks arvas, et teised on süüdi selles kiirustamises. Igatahes, kiirustamine tasus end ära.
Eile lõppes Navratri Dusshera festivaliga, mis tähistab hea võita kurja üle. Igal aastal mängitakse läbi suurejooneline tseremoonia, kus ahvijumal deemonist võitu saab ja see pärast noolega pihta saamist ilutulestiku saatel tuhaks põleb. Meil oli eile võimalus kogu showd ühest vip-klubist pealt vaadata. Nimelt showplatsi ääres on mingi country club vms, mille rõdult on päris hea vaade toimuvale. Ja Piyushi sõber oli meid kaasa kutsunud sinna. Kuigi mulle see väga huvi ei pakkunud, arvasin, et oleks rumal lihtsalt mitte minna. Võib-olla on see ainus kord kogu mu elus seda näha. Aga see-eest käisime seal eliitklubis ürituse ajal ringi. Ostsime ice-golat, mis oli siin veidi teiseses vormis ning veelgi magusam. Külastasime paberiga vetsu, sest mu keha hakkas jälle streikima, kuigi oli terve päeva tublisti vastu pidanud. Üritasime kuumust mitte tähele panna ja vaatasime ära põhiosa showst.
Pärast show lõppu viskasime jalad klubi basseini. Meil lubati sinna teinekordki tagasi tulla, aga eks näis, kui tõsiselt seda pakkumist võtta saab. Samas ujuda tahaks juba nii meeletult. Viimane kord oli ju rohkem kui kolm kuud tagasi. Ja samas vesi on nii soe ja kutsuv. Nii seal jões kui õhtuses basseinis. Aga pean vist nunnalikumad ujumisriided muretsema.

16. oktoober

Oli üsna raske päev. Ülemus on tagasi koos hulga uute segaste soovidega. Lisaks sellele on mul vist jälle mingi haigus. Klammerdusin päev läbi tooli külge ning tegin hingamisharjutusi, et oma keha kontrollida ja ikka jõudsin mõnel korral tõeliselt napilt vetsu. Ma vihkan seda tunnet nii väga. Selle probleemiga ei anna teeselda ka, et kõik hästi on. Ja veel rohkem ajas marru see, et tahtsin tol päeval nii palju ära teha. Oli ammu kokku lepitud õhtusöök tüübiga, kellega järgmisel nädalal lõvisid vaatama minema pidime ja kes just meiega kokku saamiseks Barodasse tuli. Oli viimane varba õhtu, millest kindlasti osa võtta tahtsin. Lisaks palju närveldamist pühapäeva teemal, sest ideid oli palju, plaane ja pakkumisi ka, aga kuidagi ei hakanud asjad sujuma. Mulle meeldib asju organiseerida, aga mind ajab närvi see lõputu venitamine ning let’s see suhtumine. Siin ei ole lihtsalt võimalik inimestega kokku leppida, et saame see kell seal kokku. Meid on nii ja nii palju ning kohti sõidukites naa palju. Läheme sinna, sinna ja sinna. Ei tohiks ju väga raske olla. Aga on võimatu. Lisaks olin juba oma haavatavuses üliemotsionaalne.
Elasin raskustega üle õhtusöögi. Too tüüp oli tore – tegi meile välja isegi – aga ka veidi kummaline. Rääkis ülikiiresti ja arusaamatult. Ei vaadanud üldse otsa. Tundus väga närviline. Pärast Valentina küsis, et kust ma selle hullu leidsin. Ei hakanud mainima, et nemad leiavad mind. Aga okei… tegelikult teeme talle tõenäoliselt veidi liiga. Ju ta oligi lihtsalt veidi närvis uute inimestega kohtumise tõttu. Tegelikult peaks ju olema üsna suure kaliibri ärimees. Aga kurb asi on see, et suure tõenäolisusega jääb lõviretk seekord tema ootamatute tööasjade tõttu ära. Lihtsalt, jälle see, et miks ei võida sellest mind varem teavitada? Jõudsin juba vabad päevad küsida.
Tantsima ma aga minna ei julgenudki. Vajusin hoopis ei tea, kui mitme aja järel varakult voodisse ja Valentina läks teiste praktikantidega. Mina aga tegin selgelt enda jaoks õige valiku, sest hommikuks oli väga palju parem ja sain siiski koos teistega ringi tiirutada, pidevalt silmadega lähimat vetsu otsimata. Lisaks ajas mind närvi see, kuidas olin sunnitud erinevatele inimestele seletama oma järjekordset piinlikku haigushoogu ning kõik mehed siis kohe paanikasse läksid ja mind haiglasse viia tahtsid. Vaihav ähvardas lausa Ahmedabadist siia sõita mu kätt hoidma. Ning üks uus tuttav, keda ma veel näinudki ei ole, lubas mu samuti arsti juurde sõidutada. Harshi paanikas pilk oli veel kõige raskem taluda. Seepärast ma tavaliselt talle igast tervisejamast ei räägigi. Aga vähemalt kõige hullema päeva elasin üle. Kahjuks kardan, et see ei jää viimaseks.

15. oktoober

Eile olin jälle high
Muidugi närvivapustuseni jõudsin ka peaaegu. Meil pidi jälle loeng olema. Õigemini mul pidi olema. Vist juba kirjutasin, et sellest näpistati suur jupp ära mingi tähtpäeva tõttu, sest abitöölised ei olnud nõus õhtul kauem tööl olema. Minul ja tudengitel ei olnud selle vastu midagi. Ja siis vahetult enne loengu algust, kui olin veel sada korda ümber mõelnud, kuidas kõige paremini kõik korraldada, öeldi mulle möödaminnes, et pean natuke kannatama, sest kohe algab järjekordne läptoppide demo. Et kas on ok. Ütlesin vihaga, et ei ole. Ja nad ei saa aru, miks ei ole okei, kui valmistad ette kahetunnise loengu ning siis see poole lühemaks tehakse. Muidugi tudengid jäid veidi hiljaks ka. Ehmatasin vaeseid neiusid siis oma äkilise „ei“-ga, aga kasu sellest polnud. Pärast Tusha ütles, et arvutitüüp jäi julmalt poolteist tundi hiljaks. Tudengid olid ka tema järel oodanud mõnda aega ja siis välja sööma vms läinud. Ja nüüd siis lasti sel arvutijobul minu loengusse sisse sõita.
Kohe meelega kritiseerisin sellist käitumist hiljem tüübi kuuldes. Üsna neutraalselt isegi. Aga ta vaatas mulle kutsasilmadega otsa hüvasti jättes. No kui ülbe saab olla? Jääda nii palju ette teatamata hiljaks ja siis loengu ajal telefoniga rääkida!?
Aga meie loeng läks üllatavalt hästi. Mina küll ei kurda nende tudengite interaktiivsuse üle. Minu meelest suhtlevad nad täitsa piisavalt. Mängivad kaasa. Vastavad küsimustele. Kehakeelest võib lugeda, et ka kuulavad aktiivselt ning mõtlevad uue info üle. Ja nalja saab nendega ka. Ma ei tahagi olla surmtõsine õppejõud. Kellelgi pole nii ju tore. Ja kui ma saan neile samad teadmised edasi anda palju meeldivamas vormis… miks mitte!?
Saime isegi soovitud ajaks valmis ja mul oli hea meel näha, et ka tudengid olid kurvad, et me hetke plaani järgi kohtuma parimal juhul pooleteist kuu pärast. Mis on naeruväärne. Eks Tusha saab veel paar korda tunniplaani ringi teha. Aga sellises vormis ei ole asjal erilist mõtet ega efekti. Igatahes, andsin neile portsu kodutööd, mis minu meelest on täitsa huvitav. Loodetavasti nad teevad ära ka. Kuigi see ei ole just väga lihtne. Tahan neile natuke elu õpetada. Panna nad mängult alluvatele ette kandma muudatusi töökohas. Aga nad said vaid üldise teema. Ja enne kõne võivad mult täiendavat infot küsida. Kõne ajal peavad nad aga valmis olema publiku kõigiks küsimusteks. Ettevalmistuse harjutus.
Pärast loengut olin jälle ülevas meeleolus, aga varbale siiski ei jõudnud. Tegime hoopis tüdrukute õhtu Valentinaga. Tegin lõpuks pediküüri. Kuulasin Ganeshi plaati. Õpetasin Valentinat meikima ja siis vaatasime nutufilmi poole ööni.

14. oktoober

Arvake ära, mis kell internet eile tuli? Õige vastus. Pool seitse õhtul!!! Seega veetsin enamuse päevast igavledes ja turundusõpikuid lugedes. Samas oli see hea, sest muul ajal ei saa ma seda kuidagi tehtud. Nüüd aga oli võimalik ja sundisin end keskenduma, et midagi õpiks ka. Õhtul siis said mailid kiiresti üle vaadatud ning avastasin postkastist kirja oma toimetajalt teatega, et mu raamat on trükist väljas. Väga äge, mu meelest. Minu esimene raamat. Nii tahaks sie seda näha, katsuda, nuusutada, lugeda. Aga arvatavasti saate kõik teie, mu kallid lugejad, selleks võimaluse enne mind.
Igatahes, eilne õhtu oli ka tore. Muidugi ei tulnud midagi välja ideest koju minna, lõpuks arvutis oma uusi india plaate kuulata ja pediküüri teha. Kõigepealt pakkus Piyush välja, et viskab meid poolele teele koju, kuna on meie kontori läheduses. Seejärel aga otsustasime tema juures joogipausi teha ja siis lõpuks ometi Rajasthani jäätist õigesse kohta sööma minna. Vahepeal aga selgus, et tema plaanib taas Fine artsi garbat vaatama minna ja kutsub meid ka kaasa. Meie aga tahtsime võimalust vähemalt ühel korral varba üles pildistada, sest tavaliselt ei ole see lubatud. Seega otsustasime liituda. Mina panin nagunii kaasas olnud kostüümi taas selga ning lõpuks läksimegi. Teel sõime jäätist, seejärel nõudis Piyush, et prooviksime tema lemmik tänavaputkas parimat lõuna-India toitu, mis mulle põhimõtteliselt ei maitse, aga avastasin ,et neil on mingid pallid jogurtis, mis on tõeliselt head magusa jogurtiga. Varem olin neid vaid maitsestamata jogurtiga söönud ja see pole nii hea. Igatahes, juba seal tänaval süües hakkasin kohtama huvitavaid tuttavaid ja neid muudkui tuli juurde. Veetsin enamuse õhtust ühe jordaanlasest juhututtavaga vesteldes oma seltskonnas püsimise asemel ja meil oli tore. Ta tegi mulle ühe päris lemonade’i välja ja ma armastan neid. Ning seejärel sain ta nõusse minuga Lõuna-Indiasse kaasa tulema detsembris. Yay! Viimaks leidsin kellegi, kellele see reis just sellel ajal sobib. Loodetavasti saan ta peale loota. Ja ta räägib hindit. Kui palju paremini oleks mul saanud minna, ah? Nüüd tuleb vaid ülemus nõusse saada ning reisipakkujalt kõik üle küsida ning piletid ära broneerida. Huviga ootan juba seda seiklust. Ja seiklus saab see low budget reisi puhul kohe kindlasti olema. Aga selleks ajaks peaksin seiklusteks küps ka olema.
Õhtu lõpus läksime veel ühte teise kohta limonaade degusteerima. Klassikaline sidrun on kõige parem. Masala ajab ikka veel oksele. Neil oli miski nimega coke-tale, mis meid naerma ajas, aga maitselt oli see nagu õlu. Öäkk. Kohalikud kirjavead on üldse väga amüsantsed. Tihti naeran pisarateni. Blue beary oli eilne teine super kild. Nagu sinihabeme muinasjutus. Aga jätsin selle maitsmise järgmiseks korraks. Proovisime veel litchi limonaadi ning putka nimejooki, mis olid ka mõlemad üsna okeid. Koju maandusime jälle täpsemalt magamiseks ja kõik. Ja hingamisharjutuste koha pealt andsin alla. Pole kaks päeva teinud, sest juba on nii kõrini. Ei usu, et üldse rohkem teen.

13. oktoober

Nii kõrini on tegevusetusest
Harsh muudkui räägib mulle, et töötan mängufirma heaks ja peaksin kiiremas korras siit ära tulema. Päevadel, kui mul juba mitmendat päeva järjest erinevatel põhjustel tööd teha ei õnnestu, võtan ta juttu tõsisemalt. Jälle ei ole internetti. Mingi suurem kamm on seekord. Aga vähemalt sain veidi lisaaega oma loengu üle mõtlemiseks ning planeerisime koos Valentinaga vahepealasid. Seekord ei kakelnudki. Võib-olla sellepärast, et ta loeb raamatut, mis väidetavalt suudab tõlkida meie mõttemaailma üksteisele arusaadavasse keelde. Või siis aitab see, et mina loen Guruji kirjadest koostatud raamatut, mis on tõeliselt huvitav. Mõnikord ei saa ma küll päris kõigest aru ja võib-olla ei hakkagi saama. Aga üsna paljude asjadega saan mõelda kaasa, tunda, et näen asju samamoodi või kogeda, kuidas ta mu millegi üle kaasa mõtlema paneb hoopis uue vaatenurga alt. Tahan endale ka seda raamatut!
Igatahes, nüüd ootan, et Harsh, kes hilineda ähvardas, mulle siiski õigel ajal järgi tuleks ning siis koos garbatama lõpuks minna saaksime. Aga ma ei teagi, mida teha, kui ta peaks hiljaks jääma. Lähen üksi sööma? Hilinemine on väga halb, sest kõik kipub siin nagunii venima ja täna tahan ma ajast võtta maksimumi. Aga nõme on see, et hetkel jälle on mul liiga palju aega, millega ma midagi teha ei saa. Ja kohe varsti läheb liiga kiireks. Täpselt tund aega mõttetut istumist veel… ja kellelgi pole aimugi, millal netti tagasi oodata võib.
Jõudsin päeva lõpu ära oodata. Seejärel jalutasime Yuliaga lähimasse kaubamajja, sest ma tahtsin ära kasutada juhust, et Harsh hilineb ja lõpuks omale pediküüri vahendid osta. Ja ostsingi. Seejärel tuli mõte ka veidi plätude osas ringi vaadata, sest kinniste kingadega ja kontsadega siin igapäevaselt ringi käia oleks piin. Lõpuks leidsin lausa kaks kõlblikku paari, aga selgus, et mul pole piisavalt sularaha enam järel. Seega appi tuli Saurabh, kes millegipärast Harshist kiiremini pargitud sai. Sõime koos McDonaldsis õhtust ning ootasime veel nende ühiseid sõpru, et siis kiirelt kodus riideid vahetamas käia ja tantsumaratoniga alustada.
Muidugi Harsh põtkis vastu veidi, aga ma teadsin, et mul on tagavara väljapääs kahe kolleegi näol, kel oli ka plaanis garbamaraton ette võtta ja kes siis lubasid mulle oma asukohast pidevalt märku anda, et soovi korral liituda saaksime.
Arvata oli, et erilist tantsumaratoni koos Harshi ja Saurabhiga juhtuda ei saa, aga et üldse vaevalt tunnikese tantsida saan… ei vastanud isegi mu miinimumnõuetele. Esimeses planeeritud tantsukohas ei olnud pidu alanud ka kella kümneks millegipärast ja otsustasime mujal õnne proovida. Miks mujal linna teises otsas olema pidi, ma ei tea. Ja mujalist ei olnud mingit kasu ka, sest ei õnnestunud poistele eelnevalt selgeks teha, et sinna saab pileteid ainult eelmüügist suure tõenäolisega. Ja suure raha eest. Seega saime lihtsalt linna ühest otsast teise sõita. Osa meist üksteisega riielda ja siis uut kohta otsima minna. Enamus ajast vaieldi hindis, nii et mul on siiani poolik info, aga millegipärast ei läinud me lõpuks siiski kolmandat kohta otsima, vaid tagasi esimesse, kus nüüdseks juba pidu käis. Tee peal sain maha pidada ühe neist vestlustest naabermotika reisijatega, sest mu kõrvale sattus üks mu trainee manageridest. Ta meeldib mulle ainult väikestes kogustes, aga mingeid asju ma temaga ajada enam ei taha.
Tagasi tantsu juurde, oli tore. Kui lõpuks sisse saime. Alguses saadeti meid muudkui ühe sissepääsu juurest teise, teisest järjekorrast kolmandasse. Lõpuks said kolm meie viiesest seltskonnast sisse ja tantsima õnnestus minna mul ja Saurabhil. Harsh suruti publiku alasse, sest ta ei olnud traditsioonilistes riietes. Talle see sobis, sest ta ei tahtnud oma jala vigastuse tõttu tantsida nagunii. Andsin siis oma asjad tema kätte ja läksime tantsima. Naljakas on õpetada hindudele nende kohalikke tantse, aga lõpuks see siiski õnnestus. Tantsisime veidi ja siis tahtsime Harshi üles otsida puhkehetkeks, aga see ei olnud nii lihtne. Mitte kusagil ei lubatud hetkekski seisma jääda. Nagu vanglas. Ja pika kaikaga turvamehed käisid seljataga. Siis selgus, et Harsh oli territooriumilt välja läinud telefoniga rääkima ja me otsustasime siiski veel veidi tantsida enne väljumist. Aga üsna kohe saabuski peo lõpp. Rahvamasside surve all liikusime toitlustusalasse, sest olin seal enne neid megasid pähkliburgereid näinud ja nüüd, eluga riskides ning esmakordselt indias oldud aja jooksul pidevalt tagumikust krabajate ja näpistajatega võideldes – nagu põhikoolis – läksime tagasi burgeri järele. Mingil hetkel Saurabh otsustas härrasmees olla ja lasi mul mugavamas kohas oodata teda ja toitu. Sõime kiiresti ja siis läksime taas Harshi otsima. Sai jälle pikalt paljajalu jalutada, sest Harsh oli minu koti ja uute plätudega minema jalutanud. Otseloomulikult ei viitisnud ta oma plätusid üles otsida, aga hakkan vaikselt leppima tema kombega kelle iganes asju kanda. Lõpuks saime kõik jalanõud tagasi, tegime veel ühe jäätise peatuse minu jaks uues kohas ning läksime koju tuttu. Mina olen jälle sinine smurf, aga tantsimise nimel, mida iganes.

12. oktoober

Kui sa ei austa šokolaadi, siis me ei austa sind!:D
Oli mõttetu tööpäev. Nokk kinni, saba lahti. Jälle no power, no net teema. Millegipärast vägevate Navratri tulede tõttu peavad osa kontoreid ilma elektrita hakkama saama. Ei saa küll hästi aru, miks või kuidas üks teisega seotud on. Aga kontoris me kannatama pidime.
Lisaks muule ütlesid üles nii Valentina kui Yulia arvutid ja lisaks veetsime peaaegu terve päeva Valentinaga vaieldes. Meie ajud lihtsalt töötavad väga erinevalt ja me näeme asju teistmoodi. Näeme teistsuguseid seoseid. Püüdsin tõesti palli mängida, nii öelda. Püüdsin igati vastu tulla, et saaksime koos loengu peetud järgmisel reedel, aga nüüd oleme ikka selles seisus, et teen terve loengu kuidagimoodi ise. Ega ma väga kindel endas ei ole, aga arvatavasti seda veel omavahel jupitades, oleks tulemus kehvem. Võime isegi vastuolulist juttu rääkida.
Õhtu oli tihe. Alustasin Subway külastusest. Seejärel jalutasin pikalt uute kingadega, kuni jalg oli katki Chocolate Roomi, et seal viimast korda Emmanueliga kohtuda. Sõime tema ja Cecile’iga õhtust ning seejärel pidin koju jooksma, sest korterikaaslased olid otsustanud siiski garbatama minna ja nüüd nõudsid, et ma ka kaasa tuleks.
Esialgul plaanisin küll koju jääda, aga siis panin ahvikiirusel kostüümi selga ja oleksimegi võinud minna, aga nüüd ootasime Tusha järel, kellel ei paistnud kuhugile kiriet olevat,kuigi üritusest juba pool möödas oli.
Viimaks jõudsime peole. Suutsime esmakordselt Tushat veenda kolmekesi rollerit vägistama. Tegelikult oli täitsa mugav. Tatsasime paljajalu kaugest parkimiskohast peokohta ja jõudsime täpselt palve ajaks. Umbes poole tunni pärast algas taas tants, aga me ei läinud rokkima, sest Valentina tahtis Nayaraga, kes ka seal olema pidi, kokku saada ja muudkui helistas talle, et üle korrata, et kohtume nüüd siin ja kohtume nüüd hoopis seal. Kipun arvama, et Nayara venitas meelega, sest ei olnud väga huvitatud oma sõprade juurest ära tulemisest. Kui ta siis lõpuks ikkagi tuli justkui teadmatuses, et me tema järele kolmveerand tundi oodanud olime, oli juba hilja. Mina pidin ära minema, olles saanud tantsida ligi viisteist sammu ja kõik. Olime enne Harshiga kokku leppinud, et ta tuleb mulle pärast tööd järele. Aga jälle tuli kõigepealt Tusha rollerist järgimise päeva riided ja kingad kätte saada ning seejärel hoopis vastassuunas Harshiga kokku lepitud kohtumispaika joosta. Õnneks jäi ta hiljaks, sest mitte kuidagi ei oleks ma sinna õigeks ajaks jõudnud.
Öö oli taaskord äge. Rääkisime. Palju. Kõigest. Suudlesime. Palju. Mulle nii meeldib, kui ta lahti läheb ja kõigest rääkima soostub. Seda ei juhtu just väga tihti. Ja te juba teate, missugune kaisus magamise fänn ma olen. Unetunde jäi muidugi väheseks, aga ma ei ole üldse väsinud. Eelistan iga kell tema kaisus südamest südamesse vestluste pidamist magamisele.

Makaroni-paneeri supp ketšupiga ehk 11. oktoober 2010

Viimasel ajal on kuidagi kole tihti kas elekter või internet ära. Või siis mõlemad. Just oli oht ka blogist ilma jääda. Eile oli ka selline päev. Yulia esimene päev. Seega eriti midagi teha ei saanud, aga olime sunnitud lihtsalt kontoris küpsema tänu sellele, et eelmise kuu suurema elektrikatkestuse ajal koju minemise eest kohe palka kärbiti.
Jälle sai natuke mägesid liigutada loengupidamise koha pealt. Saime selleks nädalaks lisaaja, aga samas mina ja Valentina ei suuda kokku leppida, kuidas loenguid üles ehitada. Lisaks veel Tusha nõuded, et kõik väga lihtsaks teeksime pooltoobiste tudengite jaoks. Kuigi ma arvan ikka, et me peaksime kõrget kvaliteeti süsteemselt pakkuma, mitte kilde siit ja sealt. Mis kasu on neil presentatsiooni koostama õppimisest, kui neil pole aimugi eduka kommunikatsiooni alustaladest. Nagu enamus neist loengute pidamisest alustaks. Igatahes, nüüd on meil siis kolm lõvi tähtkujust praktikanti. Varsti hakkavad ilmselgelt karvad lendama.
Õhtul plaanisime minna garbale, aga Valentinal ei ole ikka veel oma kostüümi ning ta jättis lepingu läbi lugemata. See ütleb, et kostüümita sisse ei saa. Ja ta väga ei taha ka osta seda. Lisaks hakkas vihma sadama ja mul on kogunenud juba nii palju tegemata toimetusi, et otsustasin ühe õhtu vahele jätta ning veidi asjaajamises järele jõuda.
Lisaks käisime Tushaga talle vesipiipe vaatamas ning šokolaadi paane söömas, seejärel üle pika aja poeringil ja siis läksime koju piimasuppi tegema. Välja tuli aga hoopis midagi muud. Ei teagi, mis valesti läks. Kasutasime maapiima, mis pärineb tõenäoliselt piisonitelt ning keetsime koos kaneeliga, sest siin vist ei müüdagi seda pulbrina. Midagi haput küll ei lsianud. Tulemuseks olid aga eraldatud suhkruvesi ja paneeriklimbid. Nägi välja jälk, aga maitses päris hästi. Eriti pärast seda, kui ketšupit ka lisasime. Naersime, et tuli välja eesti-itaalia-india roog, mis originaalis pidi olema piimasupp, itaaliapäraselt pastaga ning millegipärast ilmus sinna paneer.

10. oktoober

Pärast paari tundi und pidime Ahmedabadi sõitma. Ja sõitsime ka. Isegi hingamisharjutusi tegime enne kohusetundlikult. Valisin oma hingamiskohaks terrassi. Igaühel peab kindel koht olema. Huvitav, kuidas see siis käib, kui ma kodus ei ole parasjagu?
Ahmedabadis oli… ma ei teagi. Tore. Ärritav. Lõbus. Ärritav. Kõige ärritavam oli ootamine. Viimased vajalikud rongipiletid saime imelihtsalt kohe, kui õige ostukoha üles leidsime. Isegi mingeid dokumente ei küsitud, aga juba traditsiooni kohaselt saime lisainfot ankeedile kanda, mille jaoks kahtagi ei olnud. No minugi poolest. Kui mu passinumber neid kuidagi aitab.
Seejärel läksime hommikus sööma ja järgmisena plaanisime uuesti rongijaama liikuda, et seal Nayara ja kellegagi veel kohtuda, sest selgus, et nad on ka linnas ja just sama eesmärgiga. Samaks ajaks samasse kohta rongipileteid ostmas. Ja siis läks lahti üksteise järgi ootamine. Kõigepealt ootasime Vaibhavi, kes lubas meile giidiks tulla. Siis ootasime sööki. Siis läksime tagasi rongijaama, sest Valentina ei võinud ju telefonis küsida, kas teised tüdrukud tahavad koos meiega Ahmedabadis ringi käia või mitte ning mitut autot meil vaja on. Siis ootasime rongijaamas autos pikalt, sest osa rahvast planeeris oma reise ja ostis pileteid. Usun, et neil oli suuresti kodutöö tegemata, sest neil läks nii kaua, et Florian läks närvi ja neile järele. Seejärel tuli Vaibhav tagasi mulle seltsiks, kuni mul lõplikult üle viskas, sest meil oli munemisele kulunud kolm tundi ja sõidule endale vähem. Tahtsin siiski midagi näha ka Ahmedabadis enne pimedat, sest otseloomulikult ei suutnud keegi välja mõelda ka korrektset plaani, mida nad näha tahavad. Niisiis astusin autost välja, püha viha täis, ja hakkasin jalutama. Muidugi üsna kohe pärast seda said teised valmis ja olid pahased, et nüüd mind taga otsima pidid. Ma olin niigi närvis. Kõik mulle tänaval midagi müüa üritavad inimesed ajasid mu päris kurjaks ja siis võimetus kokku leppida, mis edasi saab, viis mu sinna punkti, kus tahtsin kõigele ja kõigile käega lüüa. Aga hoidsin end tagasi ja järgmisena avastasin end inimesi ääreni täis olevast autost. Selgus, et ka meie uus töökaaslane oli nende hulgas. Kui Vaibhav mulle teda kui väga lühikeste juustega tüdrukut kirjeldas, siis ma veel ei teadnud, et meie uus kolleeg on kiilakas. Paras julgus. Nagu Indias valge inimesena niigi vähe pilke püüaks.
Igatahes, käisime Gandhi aashramis, mis oli igav ja seejärel hargnesime. Suurem seltskond läks samale teele, mis me kaks nädalat tagasi ette võtsime ja meie üritasime midagi uut välja mõelda. Vaibhav oli kuidagi eriliselt otsustusvõimetu, lisaks puhisevalt pahas tujus ning ajas jälle oma joru sellest, kuidas mind armastab. Ta väitis, et ei saa mulle rahulikult rääkida, mis tal viga on, sest siis on mul ka halb tuju, aga ei mõistnud, et teised tunnetavad kaaslase halba tuju ka siis, kui ta ei selgita ja see mõjutab neid ikka.
Tema paha tuju kiuste käisime ühes eriliseks peetavas mošees ja imeilusas sikhi templis, mille ümbruses ahvid pahandust tegid ning elus esimest korda nägin kakat auto katusel. Üsna müstiline, kuidas kaka katusele saab. Just arutasime Valentinaga, et võib-olla nii ongi parem, sest keegi ei astu selle sisse.
Viimaks selgus ka Vaibhavi paha tuju põhjus. Nimelt on ta terve nädala urisenud, sest nägi Emmanueli peol mu teisi sõpru ning talle ei meeldi neist ükski. Väitis, et Piyush, Sujit ja Harsh on kõik samast puust ja kasutavad naisi lihtsalt ära. Et mina armastan Harshi, aga tema on tõenäoliselt juba vanemate valikul kellegagi kihlatud.
Nõme, et ta kahtlusi mu pähe istutada püüdis. Nagunii tulevad need vahel ilma kõrvalise abita ise ka. Aga et ta võttis korraga juhuslikult ette kolm noormeest, kellega siin rohkem suhtlema olen juhtunud, tekitas minus paha tunde. Esiteks, kaks neist vihkavad teineteist. Ühte ei usalda mina ka täielikult, aga teine tundub väge äge ja on aus selle suhtes, et ei otsigi püsisuhet. Ja selles polegi midagi halba, kui ta tüdrukutes valelootusi ei tekita. Lisaks on ta üks vähestest inimestest, kes ei ole siin proovinud mulle püksi pugeda ja on suhtunud positiivselt sellesse, et mul india päritolu poisssõber juba tekkinud on.
Igatahes, koju jõudsime läbi liiklusummikute ja McDonaldsi peatuse üsna hilja, et siis kähku-kähku end valmis seada ja siiski teiste praktikantidega koos garbatama jõuda. Taaskord saime rikšajuhilt petta nii masina kui marsruudi poolest ja politsei, kes oli küll käepärast, otsustas juhi kasuks. Tropikari. Olin nii kuri, et ei tahtnud enam tantsima minnagi. Lisaks oli Tusha kadunud ning ma ei kuulnud telefonis hästi, mida ta räägib. Teisalt kamandati meid kibekiiresti koos teiste aiesecaritega kusagile minema, sest meil olid mingid eritingimused tasuta vip-käigust sisenemiseks. Mitte, et mingit vahet oleks olnud.
Tantsisime mõnda aega ja siis pidi Harsh mulle järgi tulema. Millegipärast kahtlen, et lubadustest hoolimata temaga koos mõnele garbale satun. Öö oli… ilus. Mina, traditsioonilistes riietes. Tema… kirglikum kui tavaliselt ja selgelt mingit oma fantaasiat jahtimas. Lisaks saime rääkida selgeks need mõtted, mida Vaibhav mulle pähe panna üritas ja mulle tundub ikka, et ma ei ole nii halb inimeste tundmises. Et temaga koos olemine ei ole viga. Ta ei luba mulle mingeid suhkrumägesid, sest teab, et lubasin emale mitte siin mehele minna ning arvab, et pole õige aeg – ja ega ma ei tahagi seda kõike, aga tundub, et ta on minuga aus ja koos on hea.

Laupäeva õhtust

Õhtu oli huvitav
Kõigepealt kohtusin Harshiga, et koos vähemalt õhtust süüa. Targasti tegime, et teel minu seeliku jaoks uue kinnitusnööri õmmelda lasime – töö ja materjali hind umbes kolm krooni – ning uued kõrvarõngad ja haaknõelad ostsime, sest mina tahtsin päras Saurabhi juures riietumist ja poistega õhtust söömist otse varbale minna ja Valentina, kes pidi mulle kodus puuduvad asjad tooma, ei võtnud tükk aega üldse telefoni vastu ning siis lõpuks teatas, et ei tulegi. Aga mul oli juba savi. Amit tuli mulle järgi. Läksin koos tema ja ühe teise töökaaslasega. Praktiseerisin elus esimest korda naiste moodi motikal istumist ja oli üsna hirmus. Vähemalt esialgul.
Kohe ürituse sissepääsu juures kohtasin ka teisi rahvusvahelisi praktikante ning koos läksimegi tantsima. Aga Amit ja Ravi koos kogu mu palgaga oma taskus läksid rahvamassis kaotsi ning telefon ei võtnud selles rahvamassis üldse vedu. Ühel hetkel olid ka teised praktikandid kõik kadunud ning olin üksi, telefonitu, paarikümne Christiani antud rahaga ning veidi paanikas. Aga siis leidis Amit mu taas üles. Ülejäänud õhtu veetsin tema sõprade ja töökaaslastega pausideta tantsides.
Naljakas, et isegi nii unevaese nädala lõpus jaksasin pausideta tantsida. See andis isegi lisaenergiat. Seeliku küljest kaotasin muidugi pooled jubinad ära, aga see-eest käitusin nagu laps ja korjasin enda ümbrusest uusi asemele plaaniga neist endale mälestuseks võtmehoidja või mingi talisman teha. Muideks, üsna naljakas oli poiste reaktsioone jälgida, kui nad mind oma rahvuskostüümis nägid. Fantaasialend läks tööle vist.
Kahjuks õhtu lõppes veidi halvasti. Nimelt peo alguses olime sunnitud oma kangakesed sissepääsu juurde ühte sasipuntrasse jätma, sest garbat tantsivad tuhanded paljad jalakesed, et mitte üksteisele otsa astudes rohkem haiget teha. Ja muidugi, kui peolt ära minema hakkasin, selgus, et keegi oli minu plätadeni enne mind jõudnud ja nüüd oli valida vaid mõningate üksikute paarilisteta kingakeste vahel. Meie kõigi kingad olid kadunud ja mina ei nõustunud teiste kingi laenama. Ega üldse kandma. Seega jalutasin mööda lehmasitast teed tagasi motikateni, kus sõime paljajalu Rajasthani jäätist ning seejärel viis Amit mu koju. Õnneks. Ei oleks tahtnud paljajalu rikšat jahtida ja proovigu keegi mind sellepärast taaskord välja visata, et mõni naaber minu läheduses meesterahvast nägi!

9. oktoober

Tantsupalavik
Ja algaski see hullumeelne aega. Eile õhtul sõitsime töölt otse vanalinna hullumeelselt ülerahvastatud turule, kus igal hetkel mõni kaherattaline sinust signaalitades üle sõita võib, et sealt siis Piyushi abiga üleelatava hinnaga Navratri ehteid osta. Täitsa edukalt saime hakkama, kuigi ajagraafikust kinni pidamisest polnud juttugi ja kuigi mulle meeldivad sealsed pisikesed poed, ajavad need inimummikud, liiklusohtlikud olukorrad ja pealetükkivad keelepuudulikud: what you want? Lausega alustavad müüjad mu kiirelt marru. Üldiselt vastan sellisele lähenemisele: nothing.
Õnnestuski minna täpselt sinna garbale, kuhu tahtsin ehk siis siinse suurima ülikooli kaunite kunstite osakonna kuulsale peole, kus külalised vaid vaadata võivad. Kõik paistsid seal Piyushi tundvat ja sain tuttavaks ka kunstnikuga, kes minust sünnipäevaks pildi maalis. Enne veel tegime söögipeatuse Sajaji baugis ja sõime Piyushi ema vürtsist, aga maitsvat toitu. Suutsin sel õhtul patustada nii vürtsise kui piimse reegli vastu, aga mitte meelega ja väikestes kogustes. Huvitav, kas mul on ka nüüd paha tüdruku maine küljes vastu ööd meesterahvaga pargis olemise pärast!?
Tagasi peo juurde, sealsed kostüümid on kõige julgemad, trendiloojad, aga sealsed tantsud kõige traditsioonilisemad ja keerulisemad. Üliõpilased, kes seal tantsida tohivad, pidid ligi kaks nädalat alati enne tantse õppima ja selle kuuga ligi kakskümmend kilo kaalu kaotama. Täitsa reaalne, kui nad igal õhtul neli tundi tantsivad, aga see nägi nii äge välja. Üritasin paigal istudes samme meelde jätta ja peaaegu suutsin ka, aga ikka pole kindel, kas järgi teha oskaks.
Öösel käisime veel kookospiima imemas ja sain teada, kus täpsemalt üks praktikant end kevadel surnuks sõitis purjus peaga. Selgus, et tema roller on ikka veel sama koha peal ja et olen sealt korduvalt mööda jalutanud, midagi aimamata.
Täna hommikul aga oli viimane Art of Livingu osa. Ei maganudki sisse. Oli tore. Tegime rohkem füüsilist ja see oli väga lahe. Tahan jõuda tasemeni, kus suudan kõiki harjutusi erilise pingutuse ning valuta teha. Viimaks jõudsime ka turiseisu ning lootoseasendini, mida ma ikka teha ei suuda ja kahtlen, kas üldse kunagi suutma hakkan. Kuna mul oli aega oma traditsiooni järgi kella edasi lükates rahulikult ärgata, ei olnud ma ka nii unine, kuigi uneaeg oli vast lühemgi kui varem. Tunnis oli tore ja see lõppes ühise hommikusöögiga, mille üks osalev pere meile valmistas. Muidugi ikka korralikult vürtsine, aga võib-olla nende nõue „not spicy“ tähendab lihtsalt „not so spicy’t“. Oli maitsev, igatahes. Seejärel viidi meid veel autoga töökoha ukse ette, kuigi palusime vaid, et keegi meid rikšadeni aitaks. Veel mitmed inimesed kutsusid meid enda koju külla ja tegime grupipilte. Natuke kurb oli lahkuda, aga mitte väga. Nüüd on meil ülesanne vähemalt 90 päeva vapralt kodus samu harjutusi iga päev edasi teha, et tunda nende tõelist mõju. Aga reaalsuses peaks see elustiiliks muutuma.
Homme läheme siis Ahmedabadi turistitama ja ühtlasi rongipiletijahile. Oma blondiinsuses suutsin alguses lasta sekretäril bussipiletid valele päevale broneerida, seejärel õigele, veel üle küsida, kas ta ikka broneeris ja nüüdseks on asjad niipidi, et lasin tal piletid taas tühistada, sest saksa noormees tuleb meiega kaasa ning tema firma annab meile auto ja juhi. Fancy. Jälle üks näide, kuidas Indias vahel asjad iseenesest lahenevad. Ja tundub, et Giri reisiga võib ka üsna hästi minna. Kui just ülemused väga kõvasti ei prööka, et paari vaba päeva tahame.
Asjad liiguvad üldse taas ülesmäge. Kuigi ikka veel kahtlen siin vahel oma mõistuses, sest inimesed ütlevad siin väga harva välja, kui miski neile vastumeelt on. Aga siis teevad vastupidi kokku lepitule või väidavad, et pole olnud, pole midagi lubanud. Lubadus pidi üldse ainult see olema, kui kasutad sõna promise. Kindel kõneviis veel pole see. Ma tulen, ma teen ei tähenda seda, et ma tegelikult ka tulen ja teen. See on nagu võib-olla. Vaidlesin välja vähemalt ametliku kuupalga ja nii väga tahaks Suurt Ülemust nelja silma all tabada ning kõik muud asjad ka korda saada. Kaua võib! Aga ta sõitis täna puhkusele lõunasse. Eriti aus siis, et lõuna puhkust lubati hoopis meile ja nüüd pole sellest enam juttugi. Ületundide ega öötundide eest siiani keegi maksnud ei ole, aga tavatundide puudujäägid võetakse hooga palgast maha. Ja arvutada meie raamatupidajad ka ei oska! Urisesin jälle korralikult. Ei saa küll, öelda, et minu jooganädal elu stressivabamaks automaatselt muutnud oleks. Ei suuda alati rahulikuks jääda ja kõike aktsepteerida. Aga vähemalt tundub, et ehk saab meie loengutega kõik korda.

8. oktoober

Olen omadega nii sassis, et ei saa jälle aru, mis päevgi on. Minu jaoks on hetkel päeva kõige raskem tegu jooga üle elamine, sest see on nii vara ja kui see jääb seljataha, tundubki, et päev on põhimõtteliselt läbi. Seega suutsin täna valeks kuupäevaks bussipiletid broneerida. Õnneks meie sekretär vaid naeris mu eksimuse üle ja lubas need varahommikused piletid ümber vahetada.
Täna pidime joogas iseseisvalt hingamisharjutusi tegema ning seejärel katsusime näpuotsaga, mis kuriloom see meditatsioon on. Ei olnudki väga kuri loom. Aga ikka nihverdasin, sest katsuge ise sirge seljaga rätsepaistes istuda ja samal ajal üle keha lõdvestunud olla.
Aga lahe oli pimesi erinevates suundades maha kummardamine. See kultus usub, et peame kummardama ida ingleid, jumalaid ja ülemvõimu, kui tahab vabaneda millessegi liigselt kiindumisest või takerdumisest. Lõuna vägevad hoolitsevad kinnisideelisuse ja lihahimu eest. Lääne kunnide pärusmaaks on armukadedus ning ahnus ja põhjahiiud võtavad enda kanda arrogantsi ning viha. Ida poole kummardatakse ka emakest maad, päikest ning kõiki oma elu õpetajaid. Üsna huvitav oli seda keerutamist silmad kinni teha.
Aga tegelikult oli väga raske tund. Esiteks magasime jälle sisse ja tegime veelgi uuema rekordi riidesse saamisel. Kuue minutiga olime õues ja isegi mõni hetk enne, kui õpetaja jõudis. Aga see-eest olin tunnis nii unine, et pidin istudes vastu posti toetuma ja silmad vajusid muudkui kinni. Ei tea, kas oli mediteerimises. Kaldun siiski arvama, et tegu oli puhtakujulise unega. Ei mäleta eriti midagi tunnis õpitust. Või ajan segamini asju. Üsna hea meel on, et homsega see vara ärkamine lõpeb. Kui eile kuulsime, et homme saab olema jälle paras seiklus sinna jõudmisega, siis lahenes seegi. Meile tuleb järgi kaks motikat. Lahe:D Ja nad kutsusid meid elu lõpuni tasuta osa võtma kordus- ning jätkukursustest.
Eilne õhtu oli ka edukas. Diwali reisiplaani osas hakkavad asjad aina enam sujuma. Leidsin endale sobiva marsruudi. Suutsin isegi kolm piletit viiest eile välja osta ja ning Valentina tuleb enamusele sellest tripist minuga kaasa. Suutsin teda veenda teiste variantide ebasobivuses:D Igatahes, mul on hea meel, et keegi minuga kaasa tuleb. Plaan on sõita otse rohkem kui ööpäeva teel oleva rongiga Amritseri, aga selle ja tagasi pileti saan osta hea õnne korral Ahmedabadist ülehomme. Hoidke mulle pöialt. Amritseris tahaks proovida poolteist päeva sikhi templi elu palverändurite keskel ja seal ka ööbida. Järgmine peatus on kokkuvõttes umbes kahepäevane Delhi külastus, kus Jyoti meid võõrustada lubas. Loodan, et ta plaanid muutunud ei ole. Sellele järgneb Jaipuri külastus, mille osas on asjad veidi lahtisemad. Mudit küll lubas meid võõrustada, aga meie seal olemise ajad ei lange täies mõõdus kokku. Ehk saame ühe öö tema pool olla ja enne ta tulekut aitavad diivanisurfajad hädast välja. Ma loodan. Ei tahaks hotellidele kulutada väga. Pärast kahte päeva ja kolme ööd Jaipuris on mul pilet Ajmeri, sest ma tahan näha, kust Harsh pärit on ja sättisin reisi hoolega nii, et seal ikka kokku ka põrkaksime. Ta lubas rõõmuga meid kõrvallinna – Pushkarisse sõidutada ja see peaks vägev olema. Lisaks ehk näen ta pere ära. On lootust, et äkki võin nende pool ööbida, kui head tüdrukut mängin ja tema ka käitub nii, nagu me oleksimegi lihtsalt sõbrad. Vahel ajab väga närvi see saladuseks olemine. Aga mis teha. See, mis meil on, kaalub hetkel üles selle, mida meil ei ole.
Igatahes, päevakese järel Harshiga liigume mõlemad loodetavasti tagasi kodulinna. Mul on vaja see pilet ka pühapäeval ametnikelt välja meelitada. Nüüd järgmine samm on veenda ülemusi, et nad mul veel päris mitmel korral Indiat avastama minna laseksid. Juba praegu tundub, et mul ei ole piisavalt aega kõigeks. Aga ei ole veel valmis millestki loobuma. Pigem riskin ka maalt välja saatmisega, sest Nepaalist läbi hüppamine tundub nii mitmes mõttes võimatuna. Üle mõistuse kallis lend või üle mõistuse keeruline ning aega nõudev teekond mööda maad.
S, ma tahan ikka, et sa minuga Mumbaisse tuleksid. Ja elevandikoobaste saarele. Ja ehk leiame sulle kaameli ekspluateerimiseks Gujaratist. Siis Udaipuri, Jodhpuri, Jaipuri, Delhisse, Agrase Varanasisse, Khajurahosse ja kas tagasi kodust läbi – sest tõesti ei tahaks asju kaasa vedada mugavuse ja turvalisuse huvides – või otse Delhisse. Äkki saame tagasisõidu ühele ajale sättida!?
Täna teeme jälle ägedat tööd ja just toodi meile näitamiseks uut tüdrukut venemaalt, kes nägi esmavaatlusel välja nagu rätikusse mässitud hiigelsuur vene mama. Aga tundus tore ja väga õhinal. Valentina on siin oldud ligi kuu ajaga ikka väga palju oma seisukohti muutma pidanud ja tundub, et saame nüüd üksteisest paremini aru, kuigi kanged lõvid mõlemad ikka.
Ja tänasest algab hullumeelne tsükkel: hommikujooga, päeval töö, õhtul tantsupidu, hommikul jooga, töö, tants, varajane reis Ahmedabadi, tants, töö,tants, töö, tants… Eks näis, kaua jaksan. Aga ma tahan. Mis sest, et see on hullumeelne.

Kolme hommikust joogat eluga üle elatud

Kaks eimest päeva suutsin sisse magada, mis ei ole tore, sest see kursus on enam-vähem ainus Indias, mis algabki kell kuus. No võib-olla kuus null viis. Aga kaks minutit enne kokku lepitud kohtumisaega otsis õpetaja meid eile juba paaniliselt taga, kuigi saime isegi kaheksa minutiga unest õue.

Eilne õhtu oli ka naljakas. Pidime minema Harshi poole, et garba üritusi planeerida, sest otseloomulikult tema ja Saurabh lõpuks ikkagi ei ostnud pileteid sinna, kuhu pääsemiseks ma vaeva nägin. Otseloomulikult ei suutnud me midagi planeerida, aga oli ikkagi tore. Tutvustasin neile natuke eesti muusikat ja Harsh oli tõelises muusikutujus ning laulis terve õhtu. Ma tõesti ei tea, kuidas ta suudab kõvasti ja selgelt laulda om suitsetaja kopsudega ka siis, kui mina poolenisti tema peal olen.

Igatahes, natuke nalja sai ka, kui kirehoos asjad veidi käest ära läksid ja just siis Mudit tagasi koju tuli:D Me pidime end pooleks naerma ja kuig jõudsime küll uuesti riided selga panna, rääkis Harsh kohe kõik välja ja siis Mudit naeris, et mis ma punastan.

Koju jõudsin jälle hilja, mistõttu tegin kohusetundlikult oma jooga kodutöid kesköösel pimedas elutoas poolpaljalt.

4-5. oktoober

Bürokraatiast India stiilis
Eile siis ajasime meeleheitlikult parima Navratri peopaiga pileteid taga. Te ei kujuta ette, kui raske ülesanne võib olla siin mingeid pileteid hankida. Mul lihtsalt vedas, et mul vajalik kraam koti põhjas käepärast oli. Kas te kujutaksite ette, et lihtsalt pileti lunastamiseks kulutate tunde erinevates sabades seismisele, peate täitma kaks korda ära põhjaliku ankeedi, sest esimese sunnib ametnik jätma lauale ajaks, kui lähed oma isikutunnistusest ning elamiskoha tõendist koopiat tegema. Siis tagasi tulles küsib ta sult sama süütult, et aga kus su ankeet on? Muidugi ei ole see enam laua peal ja seega hakkab sama kamm otsast peale. Otsid inimest, kellelt kirjapulka laenata. Seejärel täidad hoolikalt trükitähtedega ära ankeedi ning lähed tagasi koopiamasina trügimisepõhisesse sabasse, sest masin oli vahepeal rikki läinud. Vahepeal võitled veel korduvalt selle eest, et a)mul on vaja, et mu meeskolleeg minuga kaasa tuleks muidu naiste pärusmaale, et minu eest hoolitseda; b)ID kaart ongi põhimõtteliselt pass ja c)halloo. Ma olen välismaalane. Kuidas te saate eeldada, et mul on teile ette nidata kohalik elektriarve vms elukohatõend?
Igatahes, seekord sai selgitustega kõik mäed ületatud. Paljundama pidime küll minema mitme kvartali kaugusele, sest rohelise pastakaga koopiamasina torkimine seda haldava poisi poolt ei andnud mingeid tulemusi ja ma tahtsin siiski tagasi tööle ka jõuda. Kuigi oli jälle üks tore poolpäev ilma elektrita kontoris.
Tagasi registreerimiskohta – vajadusest varem pilet lunastada kuulsin muidugi alles viimasel võimalikul päeval – jõudes haakis end mulle kohe sappa üks vabatahtlik noormees Ghanast, keda ametnikud samuti korduvalt välja visata tahtsid. Neil on päris hea ülevaade oma meeskonnaliikmetest, ma ütleks. Niisiis, nüüd, kui paberid olid koos ja Amit oli minu eest vastutavaks kuulutatud ja tema aadress minu ankeedile kantud, tuli klammerdajaga ankeedi külge ka foto kinnitada. Veel üks hea näide kohalikust bürokraatiast on see, et nad ei suuda või ei taha ühe klambriga kõiki pabereid kokku köita. Seega üks klamber kinnitab foto ja teine dokumendikoopiad. Mõttetu aja ja raha raiskamine.
Ja siis tuleb veel üks ring naeruväärsust. Pärast seda, kui mind sunnitakse arusaamatul põhjusel kirjutama ankeedile ka oma isa nime, mille jaoks pole paberil kohtagi, lähen viimasesse punkti, kus vormistatakse mulle magnetkaart ja tehakse veebikaameraga minust veel üks foto digitaliseeritud süsteemi jaoks. Kõige rohkem ajabki kopsu üle maksa see, et miks neil siis veel paberfotot ka vaja oli? Enam ma ei imesta, et miinimumkogus passipilte, mida siin korraga teha saad, on kaheksa. Neid läheb kõige jaburamates kohtades vaja.
Ja last, but not least… üks kord, kus ei diskrimineerita välismaalasi, vaid mehi. Nad peavad roppu raha maksma pääsme eest ja hoopis teise kohta registreerima minema samas, kui naised maksavad nominaalse deposiidi, aga… AGA seda hakatakse tagastama alles kuu aega pärast ürituse lõppu. Ei ole aimugi, miks alles siis. Nagu enamik viitsiks kuu aega hiljem tööajast saja ruupia järgi minna. Sinna sõitmine võib kallimaks osutuda.
Kokkuvõttes aga oli tore päev. Kontorisse jõudsime tagasi alles pärastlõunal, sest asjaajamine võttis nii kaua ja oli nii palav, et pidime tegema kookospiima, karastusjoogi, paani ja jäätise peatusi. Sain viimaks šokolaadipaani ära proovida, aga ei ole kindel, kas degusteerisin tervislikku või tervisele ohlikku varianti, sest seal kasutatakse vahel tubakat ja mingeid väidetavalt kantserogeenseid pähkleid. Pärast googeldades hakkas küll hirm. Aga need on head. Eks ma vahel proovin veel, aga üritan mitte liiga palju tarbida. Aga Amitiga oli tore. Ta ütles, et tal oli kohe tunne, et meist saavad head sõbrad. Loodan, et ei teki põhjust skeptilisuseks uue meessoost sõbra suhtes.
Tööl tegelesin taaskord IT-ga. Hakkasin nende kodulehele teksti koostama, legendi looma, end harima ja ilusamaid disaine valima. Ja õhtul läksime korterinaabrite ning itipoistega kinno.
Uus rekord – vaadata vastu ööd kolm tundi tõlketa hindikeelset filmi. Vahepeal oli ikka väga jabur. Vahepeal Amit tõlkis mulle. Vahepeal oli kõik niigi selge. Ja vahepea vajusin oma mõtetesse ni sügavalt, et magasin maha, mis juhtus.
Koju jõudsime alles kella ühe paiku, mis oli väga julm, sest vahetult enne filmi algust ol selgunud, et liitume ühe Art of Living’u joogagrupiga järgneval hommikul kell kuus. Alguses saime aru, et esiteks on see inglise keeles, teiseks kodu lähedal ja kolmandaks, Tusha tuleb ka. Otseloomulikult kaks kolmest väitest ei vastanud tõele ja seda ei olnud just tore avastada kell viis hommikul.
Magasin sisse, sest mu telefon oli liiga tühi, et heliseda ja suutsin magades Valentina ära petta, et olen ärkvel. Jäime veidi hiljaks, sest koht oli megakaugel ja pool kuus on üsna keeruline rikšat leida. Lisaks tuikusime väsimusest. Yuka jäi korduvalt rikšas magama:D Olin juba hommikust saadik kuri ja tunni lõpuni 90% kindel, et kõigi valede tõttu tagasi ei lähe. Lisaks hakati kohe igasuguseid käske-keelde peale panema. Sel nädalal ei mingit liha, alkoholi, tubakat, teed-kohvi, õlist, vürtsist, üldse loomset, isegi mitte piimset ega ka mitte mingeid karastusjooke. Alko ja tubakas pole ju probleem, aga liha juba on ja me ei pea olema mitte, lihtsalt taimetoitlased, vaid veganid. Lisaks tegid osa harjutusi haiget, sest keha polnud pisiavalt soe, olin surmväsinud ja hingamisharjutused saastatud õhuga linna keskel ei pakkunud just erilist naudingut. Ja õues oli minnes alles pime.
Ving ving ving. Ei meeldinud mulle ka kohustus tunni alguses taas mingi ankeet täita ja allkirjastada ja see, kuidas pidevalt peale pressiti, et oleme kohustatud tulema viiel päeval täpselt kella kuueks hommikul, et kuni kolm tundi praktiseerida elamiskunsti. Muidu oli ju tore end veidi liigutada ja siis ka valgustatud saada. Kas te teadsite, et inimene koosneb seitsmest kihist Gita õpetuse kohaselt? Esimene on keha, siis hingamine/hing?, vaim, intellekt, mälu, ego ja ise. Ego tähendusest ma päris aru ei saanudki, aga mida te ootate nii vara hommikul!?
Tunni lõpus aga ootas meeldiv üllatus. Õpetaja viis meid autoga koju ja lubas igal hommikul transportida. Sinna saamine oligi minu jaoks kõige suurem probleem ja kui nad selle ära lahendavad, siis olengi rahul. Seega üritan nüüd viis päeva vapper olla. Nädalavahetus saab olema eriti julm – jooga ja Navratri ööd korraga. Lisaks pean igal õhtul oma kodus lõpetama, et joogaõpetaja mind sealt hommikul peale korjata saaks. Valentina vist jätkab ka koos minuga, kuigi toiduga juba patustab, aga Yuka vist piirdub tänasega.