Kui ei planeeri, saab rohkem nalja
Hommikul vedelesin oma teises kodus, nagu te juba teate. Või noh… kuidas võtta. Viimasel ajal tundub jälle, nagu see oleks esimene ja too, mille eest üüri maksan, teisene. Olin lubanud end lõunaks kodust välja vedada, sest minuga tahtis hirmsasti kokku saada üks Suratist siia tulnud tüüp. Natuke irooniline, et Harsh läks ja tema tuli.
See temaga kokkusaamine oli algusest peale üks hullem kammajjaa. Kõigepealt selgus, et keset päeva on täiesti võimatu poiste juurest rikšat leida. Jalutasin juba väga pikalt ja sain küüdi ettepanekuid nii koolipoistelt, kes minu nimel oma vingerdavalt skuutrilt ühe kaaslase maha viskama valmis olid kui rikkama klassi esindajatelt, kes oma säravate luksautodega kõrvale sõitsid. Aga ma ei öelnud kellelegi igaks juhuks jah. Samas oli tunne, nagu sulaksin ära, sest midagi juua ei olnud ja olin sunnitud tagiga keset päeva ringi käima, sest selle all oli liiga paljastava lõikega top.
Viimaks küsis, kas ma vajan abi, üks korraliku olemisega naisterahvas. Ütlesin siis talle, et ei suuda rikšat leida ning mul on juba väga kiire Fatehgunji. Ja selgus, et ta läheb ka sinna ning ta pakkus, et võib mu viia lähimasse rikšapetusesse või ka koha peale ära. Kuidas iganes soovin. Vastasin, et oleksin igasuguse abi eest tänulik, kui see talle ebamugavusi ei valmista. Ühesõnaga sain uue toreda tuttava, kes viis mu sihtkohta ja numbreid vahetades ütles, et võin alati tema poole pöörduda, kui midagi vajan või samal ajal samast kohast linna saada tahan. Tore:) Ja seekord ei saa Harsh ka mu peale karjuda, et suvaliste tüüpidega kaasa lähen. Naisterahvad ei loe.
Olin vahepeal ka Amiti nõusse rääkinud viimaks kokku saama. Mitte, et ta varem poleks tahtnud, aga lihtsalt ei õnnestunud see kuidagi. Korduvalt olime ühes kohas peaaegu samal ajal, aga mitte päris. Nüüd läkski nii, et tema ilmus välja ja teine Amit teatas, et tal on väga kahju, et ta jääb hiljaks. Varsti selgus, et mitte viisteist minutit, vaid mitmeid tunde.
Mõtlesin, et räägin vana ülemusega veidi juttu, annan tema kätte selle räpase raha ja tulen vahepeal koju, sest enesetunne läheb iga tunniga aina sitemaks ja peavalu tahtis tappa. Aga läks hoopis nii, et tunnid möödusid, kuni jutustasin temaga. Ta viis mind veel mõnda vaatamisväärsust vaatama. Ning siis ootas koos minuga kohusetundlikult poole üheksani pidevalt kokkusaamist edasi lükkavat tuttavat. Olin juba väga kuri, sest mul oli väga paha olla ja ma polnud tahtnudki temaga kokku saada. Tema tahtis. Ja nüüd pidi Amit minuga koos kannatama. Mina võitlesin toredast päevast hoolimata kogu aeg oma kehaga, mis küsis kogu aeg vetsu või andis igal võimalikul moel märku, et jälle pole kõik korras.
Viimaks siis ilmus too Surati-Amit välja, naeratades ja öeldes lihtsalt, et oli siiani tööasjadega hõivatud. No mingu pekki. Ma ootasin ta järel terve päeva. Ja milleks? Et süüa kiirelt õhtust mingis võõras restoranis ja seejärel jooksuga lahku minna, et ta kohe-kohe väljuvale rongile jõuaks. Restorani kõige suurem nali oli tualettruum. Küsisin ekstra kelnerilt, kus see asub. Ja ta saatis mu ruumi, kus oli vaid kraanikauss ja pissuaar meestele. Olin ikka tõelises kimbatuses, et mida perset ma nüüd tegema peaksin. Aga häda oli juba väljakannatamatu. Nägin, et pesemiskraan on olemas ja maapinnal üsna umbes drenaažiauk. Üsna kummaline oli lihtsalt keset tuba kardina taga kükitada, kui pole ei auku ega isegi kallet. Ja pärast ujutasin kogu põranda üle. Aga mida need inimesed seal tegema peavad, kellel on kakahäda?
Läksime sealt üsna kiiresti minema. Mina sain veel rikšajuhtidega kakelda, kes mulle ulmelisi hindu välja käisid, suutmata välja mõelda isegi, kus mu tänav asub. Vihastasin nii, et jalutasin lihtsalt ära pärast esimest pakkumist, kuigi nad hõikasid veel pikalt järgi, et ma teeksin oma pakkumise. Aga nii julmalt teisi röövida püüdvate inimestega ma ei räägi. Pole mõtet.
Seejärel sain õnneks Saurabhi kätte. Mul oli hädasti vaja Rajasthani jäätist. Ja teadsin, et ta ei saa „ei“ öelda. Ei öelnudki. Ta sai veel kõvasti naerda mu vetsukogemuse üle. Sõime koos jäätist ja siis ta tõi vaevatud ja ära kustuma hakkava minu koju. Ta oskab olla tõeliselt hea sõber. Ja alles pärast mõtlesin, et oli üsna naljakas päev. Ei pidanud sõitma kordagi rikšadega. Ja maksta mul ka millegi eest ei lubatud. Välja arvatud esimene pina colada limonaad, mille enne teistega kohtumist ostsin.
Õhtul vaatasin veel üht jama Bollywoodi filmi ning sõnumeerisin Amitiga, kes tegi mulle huvitava pakkumise tema sõpradega koos reede õhtul Gir’i ja Somnathi? minna. Nii kiusatas. Olin ju päeval ta plaanist kuulnud ja mõelnud, et oleks lahe kaasa minna, aga siis ta ei kutsunud. Ja nüüd pidin ära ütlema, sest ei suutnud endale õigustada jälle vähemalt 4000Rsi välja käimist välismaalasena ja seejuures kõige haigena läbi tegemist. Väga kahju oli küll juba teist korda see plaan maha matta, aga ju ei ole minu saatus sinna minna. Vähemalt mitte seekord. Ja kõik küsivad, miks ma koos Harshiga ühte või teise kohta ei reisi. Ja ma kunagi ei tea, mida vastata. Vahel ta küsib küll, kas ma tahaksin koos temaga kuhugi minna. Aga siis kuidagi hiljem läheb ikka nii, et isegi, kui reis jõusse jääb, mind kaasa ei võeta. Ja kui mina teda kuhugi kutsun, ei ole tal võimalik tulla. Ma annan talle hea meelega vahel vabadust koos oma sõpradega vaba mehe kombel pidutseda, aga vähemalt üks kord tahaks temaga koos kõigest eemale põgeneda ja lihtsalt koos avastada. Tema kodulinna külastamine üheks päevaks polnud päris see.
Hommikul vedelesin oma teises kodus, nagu te juba teate. Või noh… kuidas võtta. Viimasel ajal tundub jälle, nagu see oleks esimene ja too, mille eest üüri maksan, teisene. Olin lubanud end lõunaks kodust välja vedada, sest minuga tahtis hirmsasti kokku saada üks Suratist siia tulnud tüüp. Natuke irooniline, et Harsh läks ja tema tuli.
See temaga kokkusaamine oli algusest peale üks hullem kammajjaa. Kõigepealt selgus, et keset päeva on täiesti võimatu poiste juurest rikšat leida. Jalutasin juba väga pikalt ja sain küüdi ettepanekuid nii koolipoistelt, kes minu nimel oma vingerdavalt skuutrilt ühe kaaslase maha viskama valmis olid kui rikkama klassi esindajatelt, kes oma säravate luksautodega kõrvale sõitsid. Aga ma ei öelnud kellelegi igaks juhuks jah. Samas oli tunne, nagu sulaksin ära, sest midagi juua ei olnud ja olin sunnitud tagiga keset päeva ringi käima, sest selle all oli liiga paljastava lõikega top.
Viimaks küsis, kas ma vajan abi, üks korraliku olemisega naisterahvas. Ütlesin siis talle, et ei suuda rikšat leida ning mul on juba väga kiire Fatehgunji. Ja selgus, et ta läheb ka sinna ning ta pakkus, et võib mu viia lähimasse rikšapetusesse või ka koha peale ära. Kuidas iganes soovin. Vastasin, et oleksin igasuguse abi eest tänulik, kui see talle ebamugavusi ei valmista. Ühesõnaga sain uue toreda tuttava, kes viis mu sihtkohta ja numbreid vahetades ütles, et võin alati tema poole pöörduda, kui midagi vajan või samal ajal samast kohast linna saada tahan. Tore:) Ja seekord ei saa Harsh ka mu peale karjuda, et suvaliste tüüpidega kaasa lähen. Naisterahvad ei loe.
Olin vahepeal ka Amiti nõusse rääkinud viimaks kokku saama. Mitte, et ta varem poleks tahtnud, aga lihtsalt ei õnnestunud see kuidagi. Korduvalt olime ühes kohas peaaegu samal ajal, aga mitte päris. Nüüd läkski nii, et tema ilmus välja ja teine Amit teatas, et tal on väga kahju, et ta jääb hiljaks. Varsti selgus, et mitte viisteist minutit, vaid mitmeid tunde.
Mõtlesin, et räägin vana ülemusega veidi juttu, annan tema kätte selle räpase raha ja tulen vahepeal koju, sest enesetunne läheb iga tunniga aina sitemaks ja peavalu tahtis tappa. Aga läks hoopis nii, et tunnid möödusid, kuni jutustasin temaga. Ta viis mind veel mõnda vaatamisväärsust vaatama. Ning siis ootas koos minuga kohusetundlikult poole üheksani pidevalt kokkusaamist edasi lükkavat tuttavat. Olin juba väga kuri, sest mul oli väga paha olla ja ma polnud tahtnudki temaga kokku saada. Tema tahtis. Ja nüüd pidi Amit minuga koos kannatama. Mina võitlesin toredast päevast hoolimata kogu aeg oma kehaga, mis küsis kogu aeg vetsu või andis igal võimalikul moel märku, et jälle pole kõik korras.
Viimaks siis ilmus too Surati-Amit välja, naeratades ja öeldes lihtsalt, et oli siiani tööasjadega hõivatud. No mingu pekki. Ma ootasin ta järel terve päeva. Ja milleks? Et süüa kiirelt õhtust mingis võõras restoranis ja seejärel jooksuga lahku minna, et ta kohe-kohe väljuvale rongile jõuaks. Restorani kõige suurem nali oli tualettruum. Küsisin ekstra kelnerilt, kus see asub. Ja ta saatis mu ruumi, kus oli vaid kraanikauss ja pissuaar meestele. Olin ikka tõelises kimbatuses, et mida perset ma nüüd tegema peaksin. Aga häda oli juba väljakannatamatu. Nägin, et pesemiskraan on olemas ja maapinnal üsna umbes drenaažiauk. Üsna kummaline oli lihtsalt keset tuba kardina taga kükitada, kui pole ei auku ega isegi kallet. Ja pärast ujutasin kogu põranda üle. Aga mida need inimesed seal tegema peavad, kellel on kakahäda?
Läksime sealt üsna kiiresti minema. Mina sain veel rikšajuhtidega kakelda, kes mulle ulmelisi hindu välja käisid, suutmata välja mõelda isegi, kus mu tänav asub. Vihastasin nii, et jalutasin lihtsalt ära pärast esimest pakkumist, kuigi nad hõikasid veel pikalt järgi, et ma teeksin oma pakkumise. Aga nii julmalt teisi röövida püüdvate inimestega ma ei räägi. Pole mõtet.
Seejärel sain õnneks Saurabhi kätte. Mul oli hädasti vaja Rajasthani jäätist. Ja teadsin, et ta ei saa „ei“ öelda. Ei öelnudki. Ta sai veel kõvasti naerda mu vetsukogemuse üle. Sõime koos jäätist ja siis ta tõi vaevatud ja ära kustuma hakkava minu koju. Ta oskab olla tõeliselt hea sõber. Ja alles pärast mõtlesin, et oli üsna naljakas päev. Ei pidanud sõitma kordagi rikšadega. Ja maksta mul ka millegi eest ei lubatud. Välja arvatud esimene pina colada limonaad, mille enne teistega kohtumist ostsin.
Õhtul vaatasin veel üht jama Bollywoodi filmi ning sõnumeerisin Amitiga, kes tegi mulle huvitava pakkumise tema sõpradega koos reede õhtul Gir’i ja Somnathi? minna. Nii kiusatas. Olin ju päeval ta plaanist kuulnud ja mõelnud, et oleks lahe kaasa minna, aga siis ta ei kutsunud. Ja nüüd pidin ära ütlema, sest ei suutnud endale õigustada jälle vähemalt 4000Rsi välja käimist välismaalasena ja seejuures kõige haigena läbi tegemist. Väga kahju oli küll juba teist korda see plaan maha matta, aga ju ei ole minu saatus sinna minna. Vähemalt mitte seekord. Ja kõik küsivad, miks ma koos Harshiga ühte või teise kohta ei reisi. Ja ma kunagi ei tea, mida vastata. Vahel ta küsib küll, kas ma tahaksin koos temaga kuhugi minna. Aga siis kuidagi hiljem läheb ikka nii, et isegi, kui reis jõusse jääb, mind kaasa ei võeta. Ja kui mina teda kuhugi kutsun, ei ole tal võimalik tulla. Ma annan talle hea meelega vahel vabadust koos oma sõpradega vaba mehe kombel pidutseda, aga vähemalt üks kord tahaks temaga koos kõigest eemale põgeneda ja lihtsalt koos avastada. Tema kodulinna külastamine üheks päevaks polnud päris see.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar