Viimaks jõudis kätte kolleegi õige pulmapäev. Ärkasin selle peale, et meie teenija astus igasuguse ette teavitamise ning loata mu tuppa julmalt, et mulle viimaks mu teine sari kätte tuua. Ega enam hiljem poleks olnudki mõtet. Seekord aga ei olnud pluus paras ning Tusha ei saanud kuidagi üles ärgatud. Venitasin sari endale ise ja üksi selga nii hästi kui oskasin, et ebaõnnestunud pluus peitu jääks ning siis nii Tusha kui ta vend imestasid, et kuidas ma küll üksi hakkama sain.
Kindluse mõttes läksin siiski naabri ukse taha abi küsima ja ta pani selle veel paremini. Mind riputati ka rohkelt ehteid täis ja nüüd olin valmis jälle üksi pulma minema, sest Tusha lihtsalt otsustas magamise kasuks. Ma olin pettunud ja see oli temast inetu mu ülemuse suhtes ka. Tal ei olnud nii halb olla täna. Ja lihtsalt tulemata jätta teise elu tähtsaimale päevale. Haarasin kiirelt kingituse kaasa, lasin selle lähimas kingitusepoes pakkida ja sõitsin peopaika otsima.
Asi kiskus päris närviliseks, sest kakskümmend minutit enne peo algust ei teadnud ma veel, kuhu minna ning keegi teine ei osanud ka mind aidata või ei olnud kättesaadav. Aga üles ma selle leidsin. Esimene mulje oli küll, et ma olen vist vales kohas. See ei olnud avatud plats nagu enamus pulmakohti siin, vaid lagunev vana maja. Aga sees paistis midagi toimuvat.
Võtsin siis julguse kokku ning jalutasin üksi sisse. Õnneks üsna kohe keegi tundis mu ära ja mind kutsuti esiritta vaatama, mis rituaal parasjagu käimas on. Viskasime pruutpaarile midagi suuvärskendajate sarnast pähe ja siis kaks meest üritasid nende peale kohal üksteise mõõkade otsast sidruneid ära lüüa.
Järgnes mingi pidulikum laval istumise osa, kus mind pandi pruutpaari kõrvale eraldi tooliga. Ei, üldse ei olnud imelik seal keset lähimat pereringi istuda, aga no ok. Sain veidi pruudiga juttu rääkida, kingituse üle anda ning pilte teha ning siis lubas ta mul minna, käskis pidu nautida ning rõõmuga lahkusin piinlikust tähelepanu keskpunktist, kuhu ma kuidagi ei kuulunud.
Varsti hakkasid teised kolleegid, kellele vaid kaks vaba tundi oli antud, saabuma. Sõime koos lõunat ja sain terve hunniku pilte ahvidest, kes kõrvalmajade katustel elutsesid ning hiljem ka meie peokohta toitu varastama tulid. Õnneks nad ei olnud agressiivsed.
Seejärel lasin firma omanikul end koju sõidutada, plaaniga riided vahetada ja ka tööle minna, sest enesetunne oli väga hea. Aga kohe, kui tuppa jõudsin, näitas kõht jälle, kes on boss ja matsin selle mõtte maha. Ma ei teeni nii palju, et riskida oma tervisega rohkem. Homme siiski plaanin tubli olla.
Kindluse mõttes läksin siiski naabri ukse taha abi küsima ja ta pani selle veel paremini. Mind riputati ka rohkelt ehteid täis ja nüüd olin valmis jälle üksi pulma minema, sest Tusha lihtsalt otsustas magamise kasuks. Ma olin pettunud ja see oli temast inetu mu ülemuse suhtes ka. Tal ei olnud nii halb olla täna. Ja lihtsalt tulemata jätta teise elu tähtsaimale päevale. Haarasin kiirelt kingituse kaasa, lasin selle lähimas kingitusepoes pakkida ja sõitsin peopaika otsima.
Asi kiskus päris närviliseks, sest kakskümmend minutit enne peo algust ei teadnud ma veel, kuhu minna ning keegi teine ei osanud ka mind aidata või ei olnud kättesaadav. Aga üles ma selle leidsin. Esimene mulje oli küll, et ma olen vist vales kohas. See ei olnud avatud plats nagu enamus pulmakohti siin, vaid lagunev vana maja. Aga sees paistis midagi toimuvat.
Võtsin siis julguse kokku ning jalutasin üksi sisse. Õnneks üsna kohe keegi tundis mu ära ja mind kutsuti esiritta vaatama, mis rituaal parasjagu käimas on. Viskasime pruutpaarile midagi suuvärskendajate sarnast pähe ja siis kaks meest üritasid nende peale kohal üksteise mõõkade otsast sidruneid ära lüüa.
Järgnes mingi pidulikum laval istumise osa, kus mind pandi pruutpaari kõrvale eraldi tooliga. Ei, üldse ei olnud imelik seal keset lähimat pereringi istuda, aga no ok. Sain veidi pruudiga juttu rääkida, kingituse üle anda ning pilte teha ning siis lubas ta mul minna, käskis pidu nautida ning rõõmuga lahkusin piinlikust tähelepanu keskpunktist, kuhu ma kuidagi ei kuulunud.
Varsti hakkasid teised kolleegid, kellele vaid kaks vaba tundi oli antud, saabuma. Sõime koos lõunat ja sain terve hunniku pilte ahvidest, kes kõrvalmajade katustel elutsesid ning hiljem ka meie peokohta toitu varastama tulid. Õnneks nad ei olnud agressiivsed.
Seejärel lasin firma omanikul end koju sõidutada, plaaniga riided vahetada ja ka tööle minna, sest enesetunne oli väga hea. Aga kohe, kui tuppa jõudsin, näitas kõht jälle, kes on boss ja matsin selle mõtte maha. Ma ei teeni nii palju, et riskida oma tervisega rohkem. Homme siiski plaanin tubli olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar