Viimasel nädalal on nendega jälle nii palju maid jagada tulnud, et igasugune kuhugi liikumise isu on ära kadunud.
Küll kohtab tegelasi, kelle taksomeeter käib ringi nagu voolumõõtja siis, kui mõni suurem tööriist tegutseb ja siis küsitakse veel inflatsioonist kõvasti enam numbrinäidule peale. Kõige lihtsam on siis omada õige summa ulatuses peenraha, sest rohkem andes raha tagasi saamist mõtet oodata ei ole. Seega pulmapeole sõit sai päästetud tänu täpsele rahale.
Aga laupäev oli kohe ikka täisseiklus. Esimene sõit oli üsna okei. Maksin veidi üle, sest istusime ummikutes ja leppisin enne summa kokku arvestusega, et ehk tuleb sihtkohta taga otsida. Aga seda oli üllatavalt lihtne leida.
Peokohast tagasi saamine oli aga karmim. Esiteks sattusin hilisel ajal umbkeelse rikšajuhi peale. Pakkusin üsna soliidset summat, aga tema tundis vajadust tanklast läbi minna. Kuna me üksteisest eriti aru ei saanud, hakkasin minema jalutama, aga ta sõitis järgi ja sain parema hinna isegi. Ta palus vaid oodata viis minutit, kuni tangib.
Viis minutit pole siin aga kunagi viis minutit ja ta käskis mul maha minna ning tankla ees oodata. Ootasin viis, kümme, viisteist minutit. Hakkas juba piinlik kõigi uudishimulike silmapaaride ees. Et kas tõesti jättis juht mind esmakordselt lihtsalt ootama? Lisaks tundus, et nägin ka sarnase välimusega rikšat mööda sõitmas, aga täpselt ei mäletanud ühtegi detaili juhi ega sõiduki juures.
Viimaks vihastasin ja hakkasin ära jalutama. Üsna kohe pidas mu kinni teine rikša, kes lahkelt lubas taksomeetri õiglast hinda. Ütlesin oma hinna ja tema nõustus, aga pani ikka meetri jooksma. Vahel nad teevadki nii. Ei tea, kas politseile vahelejäämise vältimiseks või mis… Siis aga hakkas kõrval teine rikša tuututama ja tundsin vist ära oma eelmise sohvri, kuid nüüd jäi vaid käsi laiutada, sest uuega oli kaup tehtud.
Ja meeter jooksis. Ausalt. Mul oli nii hea meel. Kuni kohale jõudmiseni, mil viitkümmet näidanud meetriga mult 130 küsida üritati. Ja uskuge, inflatsioon ei ole nii suur. Ei olnud ka tema hinnakaardi kohaselt, kuigi ta järjekindlalt mulle sealt hoopis muud rida näidata üritas. Ka öötariif ei tee sellist sõitu kallimaks kui ütleme 80 ja meil oli kokkulepe seitsmekümnele. Aga mu väikseim raha oli sajane, mille lõpuks vihaga talle jätsin. Polnud midagi teha. Vähemalt mõne minuti pärast andis ta alla ja sõitis minema. Ja minu jaoks on need hinnakirjad ka veidi müstilised. Traditsioonilistel numbritel võin ju tabelis järge ajada, aga kui lahtri pealkiri on gujaratis, siis ma ju ikka ei tea, kas maksan õiglast hinda või lihtsalt tema omavolilist.
Pühapäeva hommik oli jälle paras kamm. Leppisin jälle hinna kokku. Tüüp pani jälle meetri jooksma. Ja ma olin nii nõrk, et vaidlesin vastu küll, aga maksin kümneka rohkem. Ja lõunal jälle… pidin ju vanalinna sõitma ning hindasin õiglaseks hinnaks 50, aga juht tahtis 60 või kaasreisijat. Ütlesin, et kui leiab teise reisija, siis ega ma kade pole. Aga ta ei leidnud. Püüdis mulle baasinglise keeles oma elulugu rääkida. Rääkis oma värskest rikšajuhi saatusest ja karmist järelmaksust. Tutvustas linna veidi ka tee peal. Nii et viimaks mul hakkas hale ja maksin ta pingutuste eest terve küsitud summa. Aga mõelge nüüd, kui vaeseks ma ise selle nädalavahetusega jäin. Ja kui raske on ühtegi juhti usaldada.
Küll kohtab tegelasi, kelle taksomeeter käib ringi nagu voolumõõtja siis, kui mõni suurem tööriist tegutseb ja siis küsitakse veel inflatsioonist kõvasti enam numbrinäidule peale. Kõige lihtsam on siis omada õige summa ulatuses peenraha, sest rohkem andes raha tagasi saamist mõtet oodata ei ole. Seega pulmapeole sõit sai päästetud tänu täpsele rahale.
Aga laupäev oli kohe ikka täisseiklus. Esimene sõit oli üsna okei. Maksin veidi üle, sest istusime ummikutes ja leppisin enne summa kokku arvestusega, et ehk tuleb sihtkohta taga otsida. Aga seda oli üllatavalt lihtne leida.
Peokohast tagasi saamine oli aga karmim. Esiteks sattusin hilisel ajal umbkeelse rikšajuhi peale. Pakkusin üsna soliidset summat, aga tema tundis vajadust tanklast läbi minna. Kuna me üksteisest eriti aru ei saanud, hakkasin minema jalutama, aga ta sõitis järgi ja sain parema hinna isegi. Ta palus vaid oodata viis minutit, kuni tangib.
Viis minutit pole siin aga kunagi viis minutit ja ta käskis mul maha minna ning tankla ees oodata. Ootasin viis, kümme, viisteist minutit. Hakkas juba piinlik kõigi uudishimulike silmapaaride ees. Et kas tõesti jättis juht mind esmakordselt lihtsalt ootama? Lisaks tundus, et nägin ka sarnase välimusega rikšat mööda sõitmas, aga täpselt ei mäletanud ühtegi detaili juhi ega sõiduki juures.
Viimaks vihastasin ja hakkasin ära jalutama. Üsna kohe pidas mu kinni teine rikša, kes lahkelt lubas taksomeetri õiglast hinda. Ütlesin oma hinna ja tema nõustus, aga pani ikka meetri jooksma. Vahel nad teevadki nii. Ei tea, kas politseile vahelejäämise vältimiseks või mis… Siis aga hakkas kõrval teine rikša tuututama ja tundsin vist ära oma eelmise sohvri, kuid nüüd jäi vaid käsi laiutada, sest uuega oli kaup tehtud.
Ja meeter jooksis. Ausalt. Mul oli nii hea meel. Kuni kohale jõudmiseni, mil viitkümmet näidanud meetriga mult 130 küsida üritati. Ja uskuge, inflatsioon ei ole nii suur. Ei olnud ka tema hinnakaardi kohaselt, kuigi ta järjekindlalt mulle sealt hoopis muud rida näidata üritas. Ka öötariif ei tee sellist sõitu kallimaks kui ütleme 80 ja meil oli kokkulepe seitsmekümnele. Aga mu väikseim raha oli sajane, mille lõpuks vihaga talle jätsin. Polnud midagi teha. Vähemalt mõne minuti pärast andis ta alla ja sõitis minema. Ja minu jaoks on need hinnakirjad ka veidi müstilised. Traditsioonilistel numbritel võin ju tabelis järge ajada, aga kui lahtri pealkiri on gujaratis, siis ma ju ikka ei tea, kas maksan õiglast hinda või lihtsalt tema omavolilist.
Pühapäeva hommik oli jälle paras kamm. Leppisin jälle hinna kokku. Tüüp pani jälle meetri jooksma. Ja ma olin nii nõrk, et vaidlesin vastu küll, aga maksin kümneka rohkem. Ja lõunal jälle… pidin ju vanalinna sõitma ning hindasin õiglaseks hinnaks 50, aga juht tahtis 60 või kaasreisijat. Ütlesin, et kui leiab teise reisija, siis ega ma kade pole. Aga ta ei leidnud. Püüdis mulle baasinglise keeles oma elulugu rääkida. Rääkis oma värskest rikšajuhi saatusest ja karmist järelmaksust. Tutvustas linna veidi ka tee peal. Nii et viimaks mul hakkas hale ja maksin ta pingutuste eest terve küsitud summa. Aga mõelge nüüd, kui vaeseks ma ise selle nädalavahetusega jäin. Ja kui raske on ühtegi juhti usaldada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar