Lõpetasin ära millegi, millega olin nädalaid vaeva näinud, oma südame isegi osaliselt sinna pannud ja nüüd ei olnud teha enam midagi, mis vaimustaks ja innustaks. Õhtu veetsin taas Piyushiga, sest mu kaua edasi lükkunud õhtusöök ühe tuttavate perekonnaga lükati seekord nende poolt edasi.
Piyush on ja jääb mulle vist igavesti mõistatuseks. Ta nagu saaks aru, et ma olen kindlas suhtes ja ikka kutsub ta mind igal võimalusel oma koju ning siis lähevad asjad natuke kahtlaseks. Lähenemiskatseid ta ei tee, aga hämarad ruumid ja sensuaalne muusika on peaaegu alati kohal. Mida ma sellest arvama peaksin? Lisaks tuleb peaaegu alati mängu alkohol. Ei teagi, kas ta vajab seda rohkem enda või minu pärast. Ja ta ütleb, et mina olen müstika. Et minuga on tal raske end mugavalt tunda. Aga samas eile sain minu jaoks justkui välguna selgest taevast sõnumi, et Maria, you are special. Ja iga kord pean temaga justkui vaidlema kojumineku aja üle. Nagu iga aeg enne südaööd oleks jaburalt varajane. Minu jaoks on pigem vastupidi. Samas alati, kui mul on abi vaja, tean, et saan temale loota.
Kohe varsti läkski jälle seda abi vaja, sest järgnev öö oli kohutav. Jooksin vetsu vahet iga tunni tagant kui mitte tihemini. Viimaks hakkas hirm, et mis nali see on. Iga teine päev on kehv olla ja sümptomid muutuvad kogu aeg. Palusin Piyushil seekord end tema arstist sõbra juurde kontrolli viia. Piyush kiidab teda väga. Aga mulle tundus ta nagu iga teine arst. Ei, kurta ma ei saa, aga ega ta ei võtnud ka aega mu ära kuulamiseks. Sain napilt ära mainida põhisümptomid, mis meelde tulid. Ta tegi mõned testid, millest ükski ei näidanud midagi ja ometi olin haiguse kõrgpunktis. Aga üldiselt mind tõsiselt ei võetud. Kirjutati mõned rohud ja saadeti koju puhkama mõneks päevaks.
Käisin esimest korda Piyushi päris kodus. Ehmatasin ta väikse vennapoja korralikult ära, kui see koolist tulles võõra valge tüdruku oma kodust leidis. Ja seejärel tulin koju magama, sest nüüd oli päris hea olla. Minu haigused kardavad eranditult arste. Ja siis teie õiendate minuga, miks ma kergemakäeliselt arsti juurde ei lähe. Ei taha pidevalt põhjuseta vinguja muljet jätta.
Piyush on ja jääb mulle vist igavesti mõistatuseks. Ta nagu saaks aru, et ma olen kindlas suhtes ja ikka kutsub ta mind igal võimalusel oma koju ning siis lähevad asjad natuke kahtlaseks. Lähenemiskatseid ta ei tee, aga hämarad ruumid ja sensuaalne muusika on peaaegu alati kohal. Mida ma sellest arvama peaksin? Lisaks tuleb peaaegu alati mängu alkohol. Ei teagi, kas ta vajab seda rohkem enda või minu pärast. Ja ta ütleb, et mina olen müstika. Et minuga on tal raske end mugavalt tunda. Aga samas eile sain minu jaoks justkui välguna selgest taevast sõnumi, et Maria, you are special. Ja iga kord pean temaga justkui vaidlema kojumineku aja üle. Nagu iga aeg enne südaööd oleks jaburalt varajane. Minu jaoks on pigem vastupidi. Samas alati, kui mul on abi vaja, tean, et saan temale loota.
Kohe varsti läkski jälle seda abi vaja, sest järgnev öö oli kohutav. Jooksin vetsu vahet iga tunni tagant kui mitte tihemini. Viimaks hakkas hirm, et mis nali see on. Iga teine päev on kehv olla ja sümptomid muutuvad kogu aeg. Palusin Piyushil seekord end tema arstist sõbra juurde kontrolli viia. Piyush kiidab teda väga. Aga mulle tundus ta nagu iga teine arst. Ei, kurta ma ei saa, aga ega ta ei võtnud ka aega mu ära kuulamiseks. Sain napilt ära mainida põhisümptomid, mis meelde tulid. Ta tegi mõned testid, millest ükski ei näidanud midagi ja ometi olin haiguse kõrgpunktis. Aga üldiselt mind tõsiselt ei võetud. Kirjutati mõned rohud ja saadeti koju puhkama mõneks päevaks.
Käisin esimest korda Piyushi päris kodus. Ehmatasin ta väikse vennapoja korralikult ära, kui see koolist tulles võõra valge tüdruku oma kodust leidis. Ja seejärel tulin koju magama, sest nüüd oli päris hea olla. Minu haigused kardavad eranditult arste. Ja siis teie õiendate minuga, miks ma kergemakäeliselt arsti juurde ei lähe. Ei taha pidevalt põhjuseta vinguja muljet jätta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar