Ärgates oli hullem. Pidin kahe käega kaela toetama, et püsti saada, aga nii kõva tahtmine oli end alla korrusele kööki vedada ja proovida siin esmakordselt putru teha. Kohaliku lobudiku pliidirauaga läks selleks terve tund ja ma pole ju suurem asi kokk ka, aga minu meelest tuli täitsa hästi välja ja Harsh sõi ka virisemata kõik ära.
Seejärel magasime veel veidi ning kui tema linna peale uusaastaks alkovarusid korjama läks, üritasin isegi tööd teha. Aga kuna mul olla palavik olnud, siis paluti mitte tööle minna. Pikali oligi inimlikum olla. Eriti kuna ekraanitekst virvendas silmade ees, mis ajas pea valutama, mis ajas higiseks, mis ajas südame pahaks. Sellegipoolest sain üht-teist ära tehtud ning hiljem, kui Harsh JÄLLE tööle läks kõigest pärast seitse tundi sealt ära olemist, õnnestus juba ka Gmailis ülemusega elust ja armastusest chattida ning isegi ühte filmi vaadata ja jälle pisaraid valada. Üritasin ka pitsat tellida, aga pärast viis korda lause: kas te sellesse kanti pitsasid kohale toote korrutamist, millest ikka aru ei saadud, pidin vihaga telefoni toa teise otsa lennutama ja pitsa jäigi tellimata.
Õhtuks pidin end siiski kokku võtma, sest mu lätlastest tuttavad olid minu pärast siin linnas mitmepäevase peatuse teinud ja ma olin lubanud koos nendega ühe kohaliku juurde õhtusöögile minna. Kuna toit pole ikka veel väga teema, siis oligi hea, et lõunasöök vahele jäi. Mudit, kes oli vahepeal koju jõudnud, viskas mu linnale lähemale ja sundis lubama, et varsti tagasi tulen, sest ta plaanis pidu ja tahtis, et aitaksin teda ettevalmistustel veidi.
Läks aga nii, et jäin igale poole üldse mitte plaanikohaselt hiljaks, kuid sellest polnud väga hullu. Meid külla kutsunud noor pere oli väga tore. Selgelt mitte vaeste kohalike hulka kuuluv pere võttis meid vastu oma uhke eramaja tagaaias. Esimene aiapidu mu siin veedetud viie kuu jooksul. Võis valida milliseid iganes jooke soovisime ja toit oli ka super. Saime juurde uusi tuttavaid ning veetsime mõnusasti aega. Lõpuks sundisin siiski end ära tulema ja sõprade väsivad lapsed andsid meile kõigile hea ettekäände lahkumiseks. Kaklesin põhjalikult rikšajuhtidega ning viimaks olin tagasi poiste juures, aga selle nädala rikšajuhid väärivad eraldi postitust.
Õhtune pidu oli eriti kummaline. Ei joonud ma aga kummalgi üritusel. Vahetasime viimase aja muljeid mõne vana tuttavaga. Sain tuttavaks teise firmasse läinud türgi noormehega, kelle CV tükk aega minugi desktopil vedeles, avastasin end kummalisest olukorrast, kus minu koduukse avas mulle tüüp, keda ma esmapilgul äragi ei tundnud ja siis meenus, et olime ühise sõbra tõttu korra varem kohtunud tema autos, aga maailm on väike ju. Lõpuks tuli Harsh ka ja ainus põhjus, miks olingi tagasi tulnud ning juba mitmendat päeva päris kodust ära olnud, riskides Tusha ema silmis halba kirja saamisega, oli see, et Harsh pidi hommikul määramata ajaks oma ülikooliaegsete sõprade juurde Punesse lõbutsema minema ja ma valmistusin igatsusest hulluma. Võimalus veeta need mõned tunnidki enne veel koos oli miski, millest ma ei saanud loobuda.
Ühel hetkel muutusidki kõik teised kohalolijad tühiseks taustamüraks ning me olime küll veel füüsiliselt samas kohas, aga ei pööranud neile enam üldse tähelepanu. Siis aga jooksis see mulle ust avama tulnud tüüp tuppa sisse ja teatas, et kellelgi on halb olla. Teade polnud küll otseselt mulle mõeldud, aga otsustasin kontrollima minna, mis toimub, sest poistel oli tegemist ja arvasin, et ehk on minu kui peaaegu kohaliku teadmistest veidi kasu. Oligi.
Nähes, mis lahti on, oleksin end hoobilt kaineks ehmatanud ja kuna ma ei olnud üldse joonud, siis ehmatasin lihtsalt korralikult. See türgi tüüp tõmbles üle kere ja üritas meile selgeks teha, et see ongi tema puhul normaalne, sest tal on epilepsia. Elus esimest korda puutusin sellega rohkem kui teoreetiliselt kokku. Sundisin teda vett jooma ja mõtlesin samas, et kui loll võib olla, et sellise ohtliku diagnoosi kiuste tüüp seltskonna mõttes narkot oli teinud. Küll naturaalset, aga ikkagi. Ta ise küll rääkis, et umbne õhk mõjub talle nii ja tõesti – ülakorrus oli tänu suitsetajatele vingust paks. Mina tormasin uksi ja aknaid avama ja vihastasin seaks selle abikutsuja peale, sest ta oli terve õhtu nõme olnud. Nii elevil võimaluse üle bongi proovida, et pani selle kasutamiselgi pange ja nüüd terve aja, kui teine poiss allkorrusel üle kere värises ning hapnikupuudusest rääkis, irvitas ja suitsetas seal kõrval rääkides, et näe, tal on juba parem ju.
Idioot. Vihkan inimesi, kes end ja teisi petta üritavad ja kui peol midagi valesti läheb, siis pigem end probleemi eest peidavad selle asemel, et adekvaatselt reageerida ja vajadusel abiks olla. Pigem jäetakse hätta sattunu oma murega üksi. Kui käskisin kurjalt tal sigaret ära kustutada, ei saanud ta ikka aru enne, kui keegi tüdrukutest ta eemale talutas. Mu ei näinud enam põhjust seda soovi viisakalt korrata. Õnneks käitusid teised normaalsemalt ja too tüüp tuli atakist edukalt välja.
Ööl oli aga veel üllatusi varuks. Kuigi me veetsime enamuse ajast Harshiga teises toas lihtsalt koos olles, avastasime, et teised olid mingit julgustükkide mängu mängima asunud ja juba hakkasid riided seljast kaduma. Kõik olid ju parasjagu svipsis ka. Kui siis kaks tüdrukut omavahel pluuse vahetama pidid, otsustasin edasi mitte vaadata, sest ühel neist oli rinnahoidja juba eelmise ebaeduka vooruga seljast kadunud ja nüüd tuli päris hard core julgustükk ette võtta. Huvitav oleks teada, kuidas ta hommikul kaineks saades sellest mõtles. Poistel oli muidugi rõõmu kui palju. Kuna mina olin ära läinud, tuli Harsh ka varsti mulle järgi, aga hommikul avastasime, et nad olid ka šokolaadisiirupiga veel lõbutsenud. Noored inimesed. Nautigu. Aga vaene teenija, kes seda koristama tulema pidi.
Meie veetsime öö tulevikuteemasid lahates ja sain natuke kindlust juurde tema motiivide ning tunnete osas. Samas ikka tundub, et mingit ideaallahendust meie jaoks ei ole ja enne uinumist sain veel korra vaikselt valatud pisaraid põskedelt pühkida.
Seejärel magasime veel veidi ning kui tema linna peale uusaastaks alkovarusid korjama läks, üritasin isegi tööd teha. Aga kuna mul olla palavik olnud, siis paluti mitte tööle minna. Pikali oligi inimlikum olla. Eriti kuna ekraanitekst virvendas silmade ees, mis ajas pea valutama, mis ajas higiseks, mis ajas südame pahaks. Sellegipoolest sain üht-teist ära tehtud ning hiljem, kui Harsh JÄLLE tööle läks kõigest pärast seitse tundi sealt ära olemist, õnnestus juba ka Gmailis ülemusega elust ja armastusest chattida ning isegi ühte filmi vaadata ja jälle pisaraid valada. Üritasin ka pitsat tellida, aga pärast viis korda lause: kas te sellesse kanti pitsasid kohale toote korrutamist, millest ikka aru ei saadud, pidin vihaga telefoni toa teise otsa lennutama ja pitsa jäigi tellimata.
Õhtuks pidin end siiski kokku võtma, sest mu lätlastest tuttavad olid minu pärast siin linnas mitmepäevase peatuse teinud ja ma olin lubanud koos nendega ühe kohaliku juurde õhtusöögile minna. Kuna toit pole ikka veel väga teema, siis oligi hea, et lõunasöök vahele jäi. Mudit, kes oli vahepeal koju jõudnud, viskas mu linnale lähemale ja sundis lubama, et varsti tagasi tulen, sest ta plaanis pidu ja tahtis, et aitaksin teda ettevalmistustel veidi.
Läks aga nii, et jäin igale poole üldse mitte plaanikohaselt hiljaks, kuid sellest polnud väga hullu. Meid külla kutsunud noor pere oli väga tore. Selgelt mitte vaeste kohalike hulka kuuluv pere võttis meid vastu oma uhke eramaja tagaaias. Esimene aiapidu mu siin veedetud viie kuu jooksul. Võis valida milliseid iganes jooke soovisime ja toit oli ka super. Saime juurde uusi tuttavaid ning veetsime mõnusasti aega. Lõpuks sundisin siiski end ära tulema ja sõprade väsivad lapsed andsid meile kõigile hea ettekäände lahkumiseks. Kaklesin põhjalikult rikšajuhtidega ning viimaks olin tagasi poiste juures, aga selle nädala rikšajuhid väärivad eraldi postitust.
Õhtune pidu oli eriti kummaline. Ei joonud ma aga kummalgi üritusel. Vahetasime viimase aja muljeid mõne vana tuttavaga. Sain tuttavaks teise firmasse läinud türgi noormehega, kelle CV tükk aega minugi desktopil vedeles, avastasin end kummalisest olukorrast, kus minu koduukse avas mulle tüüp, keda ma esmapilgul äragi ei tundnud ja siis meenus, et olime ühise sõbra tõttu korra varem kohtunud tema autos, aga maailm on väike ju. Lõpuks tuli Harsh ka ja ainus põhjus, miks olingi tagasi tulnud ning juba mitmendat päeva päris kodust ära olnud, riskides Tusha ema silmis halba kirja saamisega, oli see, et Harsh pidi hommikul määramata ajaks oma ülikooliaegsete sõprade juurde Punesse lõbutsema minema ja ma valmistusin igatsusest hulluma. Võimalus veeta need mõned tunnidki enne veel koos oli miski, millest ma ei saanud loobuda.
Ühel hetkel muutusidki kõik teised kohalolijad tühiseks taustamüraks ning me olime küll veel füüsiliselt samas kohas, aga ei pööranud neile enam üldse tähelepanu. Siis aga jooksis see mulle ust avama tulnud tüüp tuppa sisse ja teatas, et kellelgi on halb olla. Teade polnud küll otseselt mulle mõeldud, aga otsustasin kontrollima minna, mis toimub, sest poistel oli tegemist ja arvasin, et ehk on minu kui peaaegu kohaliku teadmistest veidi kasu. Oligi.
Nähes, mis lahti on, oleksin end hoobilt kaineks ehmatanud ja kuna ma ei olnud üldse joonud, siis ehmatasin lihtsalt korralikult. See türgi tüüp tõmbles üle kere ja üritas meile selgeks teha, et see ongi tema puhul normaalne, sest tal on epilepsia. Elus esimest korda puutusin sellega rohkem kui teoreetiliselt kokku. Sundisin teda vett jooma ja mõtlesin samas, et kui loll võib olla, et sellise ohtliku diagnoosi kiuste tüüp seltskonna mõttes narkot oli teinud. Küll naturaalset, aga ikkagi. Ta ise küll rääkis, et umbne õhk mõjub talle nii ja tõesti – ülakorrus oli tänu suitsetajatele vingust paks. Mina tormasin uksi ja aknaid avama ja vihastasin seaks selle abikutsuja peale, sest ta oli terve õhtu nõme olnud. Nii elevil võimaluse üle bongi proovida, et pani selle kasutamiselgi pange ja nüüd terve aja, kui teine poiss allkorrusel üle kere värises ning hapnikupuudusest rääkis, irvitas ja suitsetas seal kõrval rääkides, et näe, tal on juba parem ju.
Idioot. Vihkan inimesi, kes end ja teisi petta üritavad ja kui peol midagi valesti läheb, siis pigem end probleemi eest peidavad selle asemel, et adekvaatselt reageerida ja vajadusel abiks olla. Pigem jäetakse hätta sattunu oma murega üksi. Kui käskisin kurjalt tal sigaret ära kustutada, ei saanud ta ikka aru enne, kui keegi tüdrukutest ta eemale talutas. Mu ei näinud enam põhjust seda soovi viisakalt korrata. Õnneks käitusid teised normaalsemalt ja too tüüp tuli atakist edukalt välja.
Ööl oli aga veel üllatusi varuks. Kuigi me veetsime enamuse ajast Harshiga teises toas lihtsalt koos olles, avastasime, et teised olid mingit julgustükkide mängu mängima asunud ja juba hakkasid riided seljast kaduma. Kõik olid ju parasjagu svipsis ka. Kui siis kaks tüdrukut omavahel pluuse vahetama pidid, otsustasin edasi mitte vaadata, sest ühel neist oli rinnahoidja juba eelmise ebaeduka vooruga seljast kadunud ja nüüd tuli päris hard core julgustükk ette võtta. Huvitav oleks teada, kuidas ta hommikul kaineks saades sellest mõtles. Poistel oli muidugi rõõmu kui palju. Kuna mina olin ära läinud, tuli Harsh ka varsti mulle järgi, aga hommikul avastasime, et nad olid ka šokolaadisiirupiga veel lõbutsenud. Noored inimesed. Nautigu. Aga vaene teenija, kes seda koristama tulema pidi.
Meie veetsime öö tulevikuteemasid lahates ja sain natuke kindlust juurde tema motiivide ning tunnete osas. Samas ikka tundub, et mingit ideaallahendust meie jaoks ei ole ja enne uinumist sain veel korra vaikselt valatud pisaraid põskedelt pühkida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar