Öö jäi väga lühikeseks, sest magama saime alles kella nelja ringis ja ärkama pidime pool kuus, et Harsh rongi peale jõuaks. Aga minu telefon otsustas jälle, et täna ei pea ma mitte kella järgi ärkama ning lihtsalt ei helisenud. Üldse on sellega viimasel ajal nii palju probleeme, et kohe väga kiusatab telefonipoodi sisse astuma, kuigi ei tea, kui hea mõte siit uut sõpra otsima hakata oleks. Ja Harsh magas norinal läbi oma kella helina, mistõttu avasin mina esimesena silmad tund aega plaanitust hiljem, üritasin teda ehmatusega ärkvele raputada, sest rongini oli jäänud kolmveerand tundi ja tema vastas ikka, et viis minutit veel.
Lõpuks sain ta siiski üles ja ta jõudis isegi õige rongi peale ning siis ei jäänud enam ise magama päris mitu tundi. Käisin hoopis varahommikuse külma duši all värisemas ning pingutasin kõvasti une taastamise nimel. Vilja kandis see aga vaid taaskord paariks tunniks, mille järel pidin oma kodust läbi kimama, end korda tegema ja lätakatega vanalinnas kokku saama.
Neid oodates andis kerjuseid tõrjuda, kuigi olin heas tujus ja siis on see omamoodi intrigeerivgi, kui kaua nad viitsivad mu kõrval näljast nõrkemist teeselda ning seda nälga kustutab vaid kümme ruupiat, mis mu püksitaskust paistab.
Viimaks kohtusimegi taas vanade tuttavatega ja tegime kerge tiiru. Iga kord suudan seal ära eksida, aga kui vanu väärt elemente enam üles ei leia, siis avastab midagi uut. Lõpetasime oma ringi Domino’s pizzas, mille üle juba päevi mul neelud käisid ning siis läksid nemad parki ja mina koju mõneks tunniks magama.
Vahepeal oli Piyush välja käinud idee õhtul kuhugi templisse India traditsioonilist tantsu vaatama minna ja tahtsin oma külalised ka kaasa vedada. Ja kuigi kõik olid huvitatud, oli nii raske seda organiseerida, et ühel hetkel kaalusin tõsiselt kõigele käega löömist ning lihtsalt üksi koju jäämist. Aga siiski sai kõik korda. Tantsu ja vaikse õhtu asemel ootas mind ees teater ning hulk uusi praktikante, kellele Piyush nüüd samuti kutse oli esitanud.
Teater oli muidugi vägev. Kolm ja pool tundi pantomiimi, ekstravagantseid kostüüme ning elav muusika taustaks. Imetlen tõsiselt neid tüüpe, kes terve aja laulsid ja trumme tagusid. Milline jõud! Millised kõrid! Paneksin teile siia ka pilte sellest showst, mida vaid meie kahekesi Piyushiga moskiitode kiuste lõpuni vaatasime, kuigi ma poolest aru ei saanud ja kohati igavlesin või siis kulme kergitades vaatasin, kui päris farsiks kätte läks ja käed verevärviseks tehti ning teise tegelase seest riidest soolikaid välja sikutati, et siis oma juukseid selles lögas leotada. Aga kohalikud juubeldasid hinduismi kuulsa legendi taaselustamise taustal.
Kuna meie algne plaan oli siiski veidi koos kvaliteetaega veeta ning niisama catch up’ida, siis otse koju ei läinud ka hilja lõppenud tüki järel. Hoopis proovisime järgi minu tükk aega peas tiirelnud idee kookoste sisse rummi panna ja päris pina coladat juua tema juures. Oligi superluks. Teinekordki. Ja koju vajusin jälle kõvasti hiljem kui head tüdrukud peaksid.
Lõpuks sain ta siiski üles ja ta jõudis isegi õige rongi peale ning siis ei jäänud enam ise magama päris mitu tundi. Käisin hoopis varahommikuse külma duši all värisemas ning pingutasin kõvasti une taastamise nimel. Vilja kandis see aga vaid taaskord paariks tunniks, mille järel pidin oma kodust läbi kimama, end korda tegema ja lätakatega vanalinnas kokku saama.
Neid oodates andis kerjuseid tõrjuda, kuigi olin heas tujus ja siis on see omamoodi intrigeerivgi, kui kaua nad viitsivad mu kõrval näljast nõrkemist teeselda ning seda nälga kustutab vaid kümme ruupiat, mis mu püksitaskust paistab.
Viimaks kohtusimegi taas vanade tuttavatega ja tegime kerge tiiru. Iga kord suudan seal ära eksida, aga kui vanu väärt elemente enam üles ei leia, siis avastab midagi uut. Lõpetasime oma ringi Domino’s pizzas, mille üle juba päevi mul neelud käisid ning siis läksid nemad parki ja mina koju mõneks tunniks magama.
Vahepeal oli Piyush välja käinud idee õhtul kuhugi templisse India traditsioonilist tantsu vaatama minna ja tahtsin oma külalised ka kaasa vedada. Ja kuigi kõik olid huvitatud, oli nii raske seda organiseerida, et ühel hetkel kaalusin tõsiselt kõigele käega löömist ning lihtsalt üksi koju jäämist. Aga siiski sai kõik korda. Tantsu ja vaikse õhtu asemel ootas mind ees teater ning hulk uusi praktikante, kellele Piyush nüüd samuti kutse oli esitanud.
Teater oli muidugi vägev. Kolm ja pool tundi pantomiimi, ekstravagantseid kostüüme ning elav muusika taustaks. Imetlen tõsiselt neid tüüpe, kes terve aja laulsid ja trumme tagusid. Milline jõud! Millised kõrid! Paneksin teile siia ka pilte sellest showst, mida vaid meie kahekesi Piyushiga moskiitode kiuste lõpuni vaatasime, kuigi ma poolest aru ei saanud ja kohati igavlesin või siis kulme kergitades vaatasin, kui päris farsiks kätte läks ja käed verevärviseks tehti ning teise tegelase seest riidest soolikaid välja sikutati, et siis oma juukseid selles lögas leotada. Aga kohalikud juubeldasid hinduismi kuulsa legendi taaselustamise taustal.
Kuna meie algne plaan oli siiski veidi koos kvaliteetaega veeta ning niisama catch up’ida, siis otse koju ei läinud ka hilja lõppenud tüki järel. Hoopis proovisime järgi minu tükk aega peas tiirelnud idee kookoste sisse rummi panna ja päris pina coladat juua tema juures. Oligi superluks. Teinekordki. Ja koju vajusin jälle kõvasti hiljem kui head tüdrukud peaksid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar