Üks päev haige. Teine ok. Kolmas jälle rivist väljas… Eile võitlesin pool päeva iiveldusega jälle. Olin just jõudnud emale öelda, et kõik on korras ja ärgu ta muretsegu, kui jälle tsirkus peale hakkas. Kuna ise üle ei läinud ja söömine ka ei aidanud – pigem vastupidi – siis ühel hetkel pakkisin asjad kokku ja tulin töölt ära. Samas ei olnud ma nõus õhtusest pulmapeost loobuma. Kaotus oleks võinud olla korvamatu.
Ostsin tee pealt veel kiiruga kingituse ning veetsin tunnikese voodis vedeledes ja jälle sooja soolast sidrunivett lürpides. See ajas veel rohkem iiveldama, aga tulutult. Ühel hetkel tuli end lihtsalt kokku võtta ja valmis seada. Tusha ema pani mu riidesse ja sain näha, et sari näeb mu seljas täitsa hea välja, aga sellega ringi liikuda on natuke keeruline. Raske on mitte astuda omale saba peale, aga sellegipoolest sai hiljem isegi tantsida.
Pidime minema ühe tuttava tüdrukuga koos, aga helistasin siiski ka Harshile ja käskisin kõik pooleli jätta, sest ta lihtsalt pidi mind saris nägema. Ja ta jättiski, kuigi noris kohtudes, et ma näen so-so välja. Vahepeal olin saanud sellelt tuttavalt sõnumi, et ta sattus üsna raskesse motikaõnnetusse ning siirdub haiglasse hoopis. Otseloomulikult ei saanud ma talle öelda, et vahet pole, kus sa veritsed. Sa lubasid ja nüüd pead ikka minuga pulma tulema. Seega soovisin kiiret paranemist ja keskendusin Harshi ära rääkimisele. Aga tema keeldus tulemast saris minuga, olles ise teksades. Seega astusin üksi tundmatusele vastu, püüdes mitte trepil päris kõhuli käia.
Naljakas, kuidas elu mind ikka ja jälle sinna ühte hotelli tagasi toob. Minu üllatuseks aga selgus, et olin suutnud jälle endast veelgi rohkem tähelepanu keskpunkti teha, sest peaaegu kõik teised olid vabas vormis. Harsh oleks oma teksadega palju kohasemalt riides olnud. Aga õnneks oli mind kutsunud sõber hoiatanud üht oma naistuttavat, kellega ma ka kohtunud olen minu riietumisplaanidest ja too siis tuli solidaarsusest oma uhkeimas saris. See oli ikka paras kergendus.
Ma olin üritanud kõigest väest õigeks ajaks kohale jõuda, aga muidugi ei toimunud esimene poolteist tundi mitte midagi. Ju sellepärast ongi pulmad nii kallid, et makstakse ruumirenti tühja, sest kõik teavad, et ükski üritus ei alga õigel ajal, aga ruumid peavad siiski kutsel olevaks kellaajaks valmis olema.
Mind pandi istuma Dipaki sõprade juurde, kellest kahega olen väidetavalt varem ka kohtunud. Täitsa võimalik. Aga nimed ei jäänud ka sel korral meelde. Ja see teine sariga tüdruk tõestas, et on päris segane või laksu all. Ei saanudki täpselt aru. Oma hüperenergilisuses paistis ta pigem skisofreeniline. Ja ühel hetkel tiris ta mu vetsu ning otsustas seal mu sari kohendama hakata. Ma olin nii üllatunud, et lasingi tal end puusadest keerata nagu barbie-nukku. Tegelikult meeldis mulle mu varasem sari stiil rohkem, sest igal osariigil on oma stiil. Ära ma veel küll ei tunne, aga näen vahet. Seejärel ründas ta mind oma huuleläikega ja kõige rohkem veendusin selles, et ta pole päris kaine siis, kui ta avaldas arvamust, et ma vist ei armasta väga make-up’i. No halloo. See, et ma suudan temast loomulikuma meigiga hakkama saada, nüüd naisterahvast küll nii ära petma ei peaks.
Kõige muu juurde käis veel ülimalt väljakutsuv käitumine stiilis: baby, and what’s your number ja küsimused mulle teemal, kas ma seksin ka oma teise poolega ning kas ta armastab mind või ongi vaid seksijahil. Mul oli kohati ikka väga suu lahti. Ja ta klammerdus minu külge. Ei tea miks. Vahel tahaks, et inimesed nii palju tähelepanu mulle ei pööraks lihtsalt nahavärvi pärast. No kuulge. Ma olen veidi heledam kui nemad. Ja mis siis??? Mind kuulutati kohe sõbrannaks ja sweetie’ks jne, kuigi minu meelest pole meil eriti midagi ühist ja tema on pigem veidi hirmuäratav.
Ühel hetkel aga läks siiski pidu lahti. Olin lootnud midagi traditsioonilist näha, aga sain disko. Kuidagi juhtub alati nii, et satun seal hotellis tantsupidudele. Oli päris tore. Üks tore vanapapi pakkus, et hoiab mu asju seni, et ma nende turvalisuse pärast muretsema ei peaks. Lõpuks klõpsisime ka üksteisest pilte. Enne ei olnud ma kaamerat vutlaristki välja võtnud, sest polnud nagu midagi erilist pildistada. Aga nüüd on vähemalt ports pilte sõpradest ja saris minust.
Üks Dipaki sõber viskas mu keskööl ka koju. Pidin jälle naisteasendis sõitma ja kerisin seelikusaba kõrgele, et mitte kuhugi vahele jääda. Igast august läbi sõites oli tunne, et nüüd küll raputab mu ratta pealt maha, aga kuidagi jõudsime siiski eluga koju, kus asjad lihtsalt seljast viskasin ja voodisse vajusin. Mitte, et hea uni oleks tulnud… selleks oli mul liiga külm ja halb olla. Jätkuvalt.
Ostsin tee pealt veel kiiruga kingituse ning veetsin tunnikese voodis vedeledes ja jälle sooja soolast sidrunivett lürpides. See ajas veel rohkem iiveldama, aga tulutult. Ühel hetkel tuli end lihtsalt kokku võtta ja valmis seada. Tusha ema pani mu riidesse ja sain näha, et sari näeb mu seljas täitsa hea välja, aga sellega ringi liikuda on natuke keeruline. Raske on mitte astuda omale saba peale, aga sellegipoolest sai hiljem isegi tantsida.
Pidime minema ühe tuttava tüdrukuga koos, aga helistasin siiski ka Harshile ja käskisin kõik pooleli jätta, sest ta lihtsalt pidi mind saris nägema. Ja ta jättiski, kuigi noris kohtudes, et ma näen so-so välja. Vahepeal olin saanud sellelt tuttavalt sõnumi, et ta sattus üsna raskesse motikaõnnetusse ning siirdub haiglasse hoopis. Otseloomulikult ei saanud ma talle öelda, et vahet pole, kus sa veritsed. Sa lubasid ja nüüd pead ikka minuga pulma tulema. Seega soovisin kiiret paranemist ja keskendusin Harshi ära rääkimisele. Aga tema keeldus tulemast saris minuga, olles ise teksades. Seega astusin üksi tundmatusele vastu, püüdes mitte trepil päris kõhuli käia.
Naljakas, kuidas elu mind ikka ja jälle sinna ühte hotelli tagasi toob. Minu üllatuseks aga selgus, et olin suutnud jälle endast veelgi rohkem tähelepanu keskpunkti teha, sest peaaegu kõik teised olid vabas vormis. Harsh oleks oma teksadega palju kohasemalt riides olnud. Aga õnneks oli mind kutsunud sõber hoiatanud üht oma naistuttavat, kellega ma ka kohtunud olen minu riietumisplaanidest ja too siis tuli solidaarsusest oma uhkeimas saris. See oli ikka paras kergendus.
Ma olin üritanud kõigest väest õigeks ajaks kohale jõuda, aga muidugi ei toimunud esimene poolteist tundi mitte midagi. Ju sellepärast ongi pulmad nii kallid, et makstakse ruumirenti tühja, sest kõik teavad, et ükski üritus ei alga õigel ajal, aga ruumid peavad siiski kutsel olevaks kellaajaks valmis olema.
Mind pandi istuma Dipaki sõprade juurde, kellest kahega olen väidetavalt varem ka kohtunud. Täitsa võimalik. Aga nimed ei jäänud ka sel korral meelde. Ja see teine sariga tüdruk tõestas, et on päris segane või laksu all. Ei saanudki täpselt aru. Oma hüperenergilisuses paistis ta pigem skisofreeniline. Ja ühel hetkel tiris ta mu vetsu ning otsustas seal mu sari kohendama hakata. Ma olin nii üllatunud, et lasingi tal end puusadest keerata nagu barbie-nukku. Tegelikult meeldis mulle mu varasem sari stiil rohkem, sest igal osariigil on oma stiil. Ära ma veel küll ei tunne, aga näen vahet. Seejärel ründas ta mind oma huuleläikega ja kõige rohkem veendusin selles, et ta pole päris kaine siis, kui ta avaldas arvamust, et ma vist ei armasta väga make-up’i. No halloo. See, et ma suudan temast loomulikuma meigiga hakkama saada, nüüd naisterahvast küll nii ära petma ei peaks.
Kõige muu juurde käis veel ülimalt väljakutsuv käitumine stiilis: baby, and what’s your number ja küsimused mulle teemal, kas ma seksin ka oma teise poolega ning kas ta armastab mind või ongi vaid seksijahil. Mul oli kohati ikka väga suu lahti. Ja ta klammerdus minu külge. Ei tea miks. Vahel tahaks, et inimesed nii palju tähelepanu mulle ei pööraks lihtsalt nahavärvi pärast. No kuulge. Ma olen veidi heledam kui nemad. Ja mis siis??? Mind kuulutati kohe sõbrannaks ja sweetie’ks jne, kuigi minu meelest pole meil eriti midagi ühist ja tema on pigem veidi hirmuäratav.
Ühel hetkel aga läks siiski pidu lahti. Olin lootnud midagi traditsioonilist näha, aga sain disko. Kuidagi juhtub alati nii, et satun seal hotellis tantsupidudele. Oli päris tore. Üks tore vanapapi pakkus, et hoiab mu asju seni, et ma nende turvalisuse pärast muretsema ei peaks. Lõpuks klõpsisime ka üksteisest pilte. Enne ei olnud ma kaamerat vutlaristki välja võtnud, sest polnud nagu midagi erilist pildistada. Aga nüüd on vähemalt ports pilte sõpradest ja saris minust.
Üks Dipaki sõber viskas mu keskööl ka koju. Pidin jälle naisteasendis sõitma ja kerisin seelikusaba kõrgele, et mitte kuhugi vahele jääda. Igast august läbi sõites oli tunne, et nüüd küll raputab mu ratta pealt maha, aga kuidagi jõudsime siiski eluga koju, kus asjad lihtsalt seljast viskasin ja voodisse vajusin. Mitte, et hea uni oleks tulnud… selleks oli mul liiga külm ja halb olla. Jätkuvalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar