detsember 26, 2010

25. detsember 2010

Meie jõuluõhtu
Otsustasime siiski end Muditiga kokku võtta ning korralik jõuluürituse püsti panna, kuigi juba jõudsin lolliks vihastada, sest tema tahtis joomispidu ja mina jõuluhõngu ning nüüd omavoliliselt jättis ta mullegi saadetud tavakutses mainimata kõik, millest me rääkisime kingituse kaasa võtmise teemal. Aga abi ootas ikka.
No mis siis ikka. Kurjustasin temaga ja siis veetsime terve päeva rabeledes ja õhtuks vajalikke ning isudekohaseid asju kokku ostes, külaliste nimekirja viimistledes ja osadele peenelt ära öelda püüdes ning viimaks end ja kodu ilusaks tehes. Teema on ka. Puna-must-valge ja litsakas. Täiesti tehtav, minu meelest. Kuigi Mudit kurtis, et ma ei kvalifitseeru litsaka alla.
Mina vaaritasin ka pool päeva. Ostsin esimest korda kohupiima ja proovisin üht puuviljadega magustoitu teha. Lisaks ka ühte jäätiseasja, mis siiani külmkapis sööjaid ootab, aga enamus külalisi on juba ära läinud. Ja õhtul sundis Harsh mind ka riisi keetma, sest ta oskab sigahead liha valmistada, aga ei teadnud, kuidas riisi puhul koguseid ja aega arvestada. Nagu ma oluliselt paremini teaksin eks. Aga vähemalt ta tuli poole tööpäeva pealt koju ja meile appi.
Pidu kukkus täitsa hästi välja ka, muideks. Mina sain oma jõululõhna ja küünlavalguse, kuigi mitte päris nii, nagu planeerisin. Ja tema sai minu ja teised purju. Kutsusin Tusha ka ja ta jäi nii täis ning tunnistas, et üks poiss hakkas talle silma. Tegin siis nii, et too poiss ta koju sõidutaks ja ta pidi rõõmust õhku hüppama nagu mõni teismeline plika. See aga omakorda pani minu ka itsitama nagu tiineka. Just avastasime, et unustasime ka mu pikalt planeeritud erilise glögiasendusjoogi kokku keetmise ära. Aga ainsas potis on nagunii riis. Oeh, what the hell. Ikkagi oli tore. On tore. Ja kell sai just kaks ning alles jäänud vaprad sõdurid on kõik parasjagu kastis. Ning kasti seinad on üsna ebakorrapärased.

Kommentaare ei ole: