Oli tõeliselt tore päev. Magasin nii kaua, kui tahtsin. Seejärel sundisin Harshi tulema koos minuga Subwaysse ja ta ei julgenud keelduda. Sõin siin esimest korda masinajäätist, aga see pole nii hea kui reklaamitud. Seejärel läksin ostsin hädapärase nabarõnga ning jalutasin planeerimata vaba päeva nautides rongijaama pileteid Sandraga koos reisimiseks ostma. Üksinda oleks see olnud paras katsumus, aga õnneks tuli üks kohalik abi pakkuma. Ta aitas mul ära täita kõik vormid ning tutvustas mind oma rongijaamas töötavale onule, kes ilma nurinata ja järjekorraväliselt kõik täpsed rongid mulle välja otsis ning piletid hankis. Reisi algus sai veidi rohkem kokku pressitud vastavalt olemasolevatele piletitele ja mu Amritsari sõber saab raudselt kurjaks, et jälle nii lühikeseks ajaks tulen. Aga midagi polnud teha. Uued korraldused aga jätavad meile võimaluse pikemalt mu kodukandis lebotada ja soovi korral ka näiteks Ahmedabadi külastada. Igatahes, on äärmiselt tore, kui inimesed aitavad ilma igasuguste ootusteta vastutasu osas.
Olin püüdnud enne ka Piyushi kätte saada ja viimaks ta helistas mulle tagasi. Otsustasime kokku saada, sest tal oli ka vaba päev. Kohe kui kohtusime, kommenteeris ta, et näen väga hea välja. Ja vastasin, et tõenäoliselt puuduva tööstressi tõttu, sest tulin töölt ära. Ta on kogu aeg üllatunud olnud ja öelnud, et ma olen ainus praktikant, keda ta teab, kes selles firmas töötamist kunagi nautinud on ja kellel palju teha on olnud.
Igatahes, ta vedas mu ülikooli kaunite kunstide osakonda ühele lahedale keraamikanäitusele, kust oleks tahtnud endalegi midagi koju osta. Tõsiselt. Ma ei tea, kuidas, aga ta suudab mulle näidata hämmastavaid asju ka minu jaoks muidu igavatest valdkondadest. Käisime ka Baroda muuseumis uusi näitusi vaatamas ja sain rõõmustada hulka klassiekskursioonile tulnud tüdrukuid, kelle õpetajad minuga rääkima asusid ja palusid lastele lühidalt rääkida, kust ma tulen. Nad läksid nii elevile ja seda oli tore näha. Lihtsalt seepärast, et ma nendega rääkisin. Naersin, et nüüd on nad teinekordki valmis muuseumisse tulema. Et äkki näevad seal jälle mõnda välismaalast. Piyush täiendas, et vähemalt kaheksakümmend protsenti neist räägivad ka õhtul kodus minuga kohtumisest.
Seejärel läksime Sajajibaugi jalutama, mis oligi mu algne soov. Jõime pisikesse kilekotti pakendatud mandlipiima kõrrega – minu jaoks uus kogemus – ja seejärel veel uut moodi avatud kookosest vett. Kookosemüüjal oli kaasas ka pisike Nukitsamees meenutab poeg, kes varjamatu uudishimuga mind piilus. Naeratasin ja lehvitasin talle. Ta lehvitas häbelikult vastu ning vanaisa julgustusel tuli ka meiega kätt suruma. Kui ta lõpuks julges mind katsuda, siis oli nalja kui palju ja ta hakkas iseseisvalt edasi-tagasi tulema, et mind vastu jalga patsutada või mõnel muul moel tähelepanu võita. Mul oli jälle nalja kui palju.
Järgmisena liikusime tagasi üle tee kaunite kunstide osakonna poole. Tema rääkis paljude tuttavatega juttu ja mina lehitsesin seal ees tegutseva kasutatud raamatute müüja moeajakirju. Viimaks otsustasin koos temaga aashramisse minna ja kuna ma olin juba niigi spordiriietes, siis ka joogat kaasa teha. Tegimegi siis seal tagaaias joogat, nina vastu muru. Tegin nii, nagu mulle meeldis, sest hindikeelset õpetajat oli pimedas natuke raske jälgida ning tugevamini pingutamine tekitas peavalu.
Pärast üritas Piyush mind jälle enda juurde meelitada, küll alkoholi, küll massaažiga. Aga mõlemad tekitavad minus vähemalt temaga seoses tõrkeid ja ütlesin ära. Seega veetsime veel natuke aega Sajajibaugi juures ta tuttava tänavaputkas Lõuna-India toitu nautides ja sain teada, mis on india pitsa uttapam. Midagi väga maitsvat, võin kinnitada. Rääkisime veel pargis juttu elust ja armastusest jne ning siis palusin tal siiski minna tema tuttavate viimasele õhtusöögile ning plaanisin ise Saurabhiga aega veeta, kuni Muditi või Harshi kätte saan, sest mu asjad olid nende juures. Käisime temaga minu jaoks päeva kolmandat jäätist söömas ning rääkisime ka suhetest. Rääkisin talle ära kogu oma suurima draamaloo nii lühidalt, kui suutsin. Ja tema üllatas mind väitega, et ei usu armastusse. Ja öösel oli Harsh jälle rüütel andes oma uue jope mulle ning sõitis külma trotsides triiksärgi väel koju. Mul oli temast nii kahju ja püüdsin tal kõvasti ümbert kinni hoida, et ta ära ei jäätuks. Aga ta ei kurtnud. Üldse. Ning siis rääkisime veel tunde igasugustest meie jaoks olulistest asjadest. Kuidas me mõtleme ja tunneme ja ühte või teist asja näeme. Aga olen jälle kindel, et meie on tema jaoks samuti tähtis. Ei ole jälle mingi arusaamatu mäng, milles vaid üks osaline reegleid ja eesmärki teab.
Ainus mõru maik kogu päevas oli ülemuse sõnum, et mis küll minuga täna juhtus. Kuulsin ka, et ta oli itiülemusele väitnud, et lahendas kõik probleemid minuga ära. Ja nüüd ma mõtlen, kuidas talle vastata. Üldiselt aga on nii hea mitte enam ennast töö pärast piinata. See ple seda väärt.
Olin püüdnud enne ka Piyushi kätte saada ja viimaks ta helistas mulle tagasi. Otsustasime kokku saada, sest tal oli ka vaba päev. Kohe kui kohtusime, kommenteeris ta, et näen väga hea välja. Ja vastasin, et tõenäoliselt puuduva tööstressi tõttu, sest tulin töölt ära. Ta on kogu aeg üllatunud olnud ja öelnud, et ma olen ainus praktikant, keda ta teab, kes selles firmas töötamist kunagi nautinud on ja kellel palju teha on olnud.
Igatahes, ta vedas mu ülikooli kaunite kunstide osakonda ühele lahedale keraamikanäitusele, kust oleks tahtnud endalegi midagi koju osta. Tõsiselt. Ma ei tea, kuidas, aga ta suudab mulle näidata hämmastavaid asju ka minu jaoks muidu igavatest valdkondadest. Käisime ka Baroda muuseumis uusi näitusi vaatamas ja sain rõõmustada hulka klassiekskursioonile tulnud tüdrukuid, kelle õpetajad minuga rääkima asusid ja palusid lastele lühidalt rääkida, kust ma tulen. Nad läksid nii elevile ja seda oli tore näha. Lihtsalt seepärast, et ma nendega rääkisin. Naersin, et nüüd on nad teinekordki valmis muuseumisse tulema. Et äkki näevad seal jälle mõnda välismaalast. Piyush täiendas, et vähemalt kaheksakümmend protsenti neist räägivad ka õhtul kodus minuga kohtumisest.
Seejärel läksime Sajajibaugi jalutama, mis oligi mu algne soov. Jõime pisikesse kilekotti pakendatud mandlipiima kõrrega – minu jaoks uus kogemus – ja seejärel veel uut moodi avatud kookosest vett. Kookosemüüjal oli kaasas ka pisike Nukitsamees meenutab poeg, kes varjamatu uudishimuga mind piilus. Naeratasin ja lehvitasin talle. Ta lehvitas häbelikult vastu ning vanaisa julgustusel tuli ka meiega kätt suruma. Kui ta lõpuks julges mind katsuda, siis oli nalja kui palju ja ta hakkas iseseisvalt edasi-tagasi tulema, et mind vastu jalga patsutada või mõnel muul moel tähelepanu võita. Mul oli jälle nalja kui palju.
Järgmisena liikusime tagasi üle tee kaunite kunstide osakonna poole. Tema rääkis paljude tuttavatega juttu ja mina lehitsesin seal ees tegutseva kasutatud raamatute müüja moeajakirju. Viimaks otsustasin koos temaga aashramisse minna ja kuna ma olin juba niigi spordiriietes, siis ka joogat kaasa teha. Tegimegi siis seal tagaaias joogat, nina vastu muru. Tegin nii, nagu mulle meeldis, sest hindikeelset õpetajat oli pimedas natuke raske jälgida ning tugevamini pingutamine tekitas peavalu.
Pärast üritas Piyush mind jälle enda juurde meelitada, küll alkoholi, küll massaažiga. Aga mõlemad tekitavad minus vähemalt temaga seoses tõrkeid ja ütlesin ära. Seega veetsime veel natuke aega Sajajibaugi juures ta tuttava tänavaputkas Lõuna-India toitu nautides ja sain teada, mis on india pitsa uttapam. Midagi väga maitsvat, võin kinnitada. Rääkisime veel pargis juttu elust ja armastusest jne ning siis palusin tal siiski minna tema tuttavate viimasele õhtusöögile ning plaanisin ise Saurabhiga aega veeta, kuni Muditi või Harshi kätte saan, sest mu asjad olid nende juures. Käisime temaga minu jaoks päeva kolmandat jäätist söömas ning rääkisime ka suhetest. Rääkisin talle ära kogu oma suurima draamaloo nii lühidalt, kui suutsin. Ja tema üllatas mind väitega, et ei usu armastusse. Ja öösel oli Harsh jälle rüütel andes oma uue jope mulle ning sõitis külma trotsides triiksärgi väel koju. Mul oli temast nii kahju ja püüdsin tal kõvasti ümbert kinni hoida, et ta ära ei jäätuks. Aga ta ei kurtnud. Üldse. Ning siis rääkisime veel tunde igasugustest meie jaoks olulistest asjadest. Kuidas me mõtleme ja tunneme ja ühte või teist asja näeme. Aga olen jälle kindel, et meie on tema jaoks samuti tähtis. Ei ole jälle mingi arusaamatu mäng, milles vaid üks osaline reegleid ja eesmärki teab.
Ainus mõru maik kogu päevas oli ülemuse sõnum, et mis küll minuga täna juhtus. Kuulsin ka, et ta oli itiülemusele väitnud, et lahendas kõik probleemid minuga ära. Ja nüüd ma mõtlen, kuidas talle vastata. Üldiselt aga on nii hea mitte enam ennast töö pärast piinata. See ple seda väärt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar