Otsustasin end viimaks pärast paaripäevast kodus voodis vedelemist uuesti tööle vedada, plaaniga terve nädalavahetuse kontoris igavleda, sest ei olnud võimalik Mumbai pileteid osta enam. Aga siis Mudit ütles, et me võime jagada tema kohta ja tal pole selle vastu midagi. Ainult ärgu ma sundigu teda mingit ajaloolist jama vaatama tulema. Nii ma siis ei teadnudki, kas on mõtet minna või mitte, sest üksi Mumbaid vallutada veel ei julgenud. Aga Saurabh ütles, et mine ikka ja napilt pärast seitset sain esimeselt paarist välja otsitud diivanisurfajast kõne, et ta tegeleb minuga hea meelega pühapäeval ja laupäevaks usaldab mu ühe teise hosti hoolde, sest tal endal ei ole võimalik nii viimasel minutil päeva vabaks teha. Ehk asjad hakkasid sujuma hetkel, kui olin juba alla andmas.
Varsti helistaski see teine host ka ja ta tundus tore, kuigi pidas mind hulluks, et nii ehku peale julgen tulla, teadmata, kus ööbin, mis rongiga tuleme jne. ja õhtu veetsin Saurabhiga, kuni parajalt jommis Mudit mulle viimasel hetkel järgi tuli ja asusimegi minimaalse pagasiga teele ühe maailma suurima linna poole.
Oli ülimalt kitsas kahekesi sellel pisikesel lavatsil külitada. Jalad surid kogu aeg ära ja ülejäänud aja kaklesin Muditiga selle üle, mida võib endale lubada hea sõbra pruudi puhul ja mida mitte. Ja ta on ju hullem flirtija. Rääkimata purjus temast. Aga üldiselt oli tore.
Mumbaisse jõudsime ülivara ja peaaegu magamata, mistõttu oligi esimene käik kuidagi peatuspaika jõudmine ja mõneks tunniks veel magama kerimine. Mudit magas vist suurema osa päevast, aga lõuna paiku vaevusid nad koos sõbraga õpetama mulle vähemalt, kuidas linna teise otsa jõuda rikša, linnarongi ja taksoga. Kõik see pidi võtma parimal juhul poolteist tundi. Ja mul oli ikka päris suur hirm üksinda kurikuulsate Mumbai rongidega silmitsi seista. Samuti olin päris kindel, et saan taksojuhtidega kõvasti vastu pükse, aga kõik läks hästi. Valisin rongis esimese klassi, jooksin rongile, ja nautisin täiesti turvalist sõitu. Ei olnud eriti kallis ka. Aga raudselt tasus ära. Kuigi esimene klass näeb välja midagi sellist nagu pikamaarongi sleeper ehk üks odavamaid.
Jõudsin edukalt linna kõige turistirohkemasse osasse, kus oli rohkem välismaalasi kui kohalikke. Jalutasin sisse esimesse päris kohvikusse ja sõin oma India elu esimese pontšiku koos päris kohviga. Kulutasin veidi raha kahele imeilusale sõrmusele, sest minu ja laupäevase hosti kohtumispaik oli kuulsa kaubandustänava alguses. Tema jäi aga hiljaks, mistõttu mul oli vaja tegevust leida.
Nägin ka ühte segast. Nooremapoolne mees tiris vanemat kodutu välimusega tüüpi habemest mööda teed, kuni too suurel ristmikul pikali kukkus. Mitte keegi ei läinud appi. Ka mitte läheduses asuvad turvamehed. Ja minu hirm oli liiga suur. Ning seejärel läks see hull hüsteeriliselt hõisates minema.
Viimaks jõudis ka mu selle päeva saatja kohale. Meil klappis algusest peale. Jooksime viimasele praamile, mis elevandikoobaste poole viis. Nägin üle viie kuu merd. Ja ühte segast, kes praamide kõrval musta vette sukeldus kui delfiin. Praamil oli meil palju aega üksteist tundma õppida. Selgus, et oleme ühe ala inimesed ja ei läinudki kaua, kuni ma sain huvitava tööpakkumise. Nüüd siis pean mõtlema, mis Mumbais elamine endaga kaasa toob ja millise palgaga hakkama saaksin. Aga vähemalt tekitas põnevust.
Koopad ise olid igavad. Palju huvitavam oli jälgida kohalikke pisikesi ahve ja lehma, kes mu käest maisitõlviku ära varastas. Tagasi jõudes jalutasime veel veidi vee kaldal, tegime pilte kohalikest landmarkidest ja istusime maha ühte imearmsasse hotelli välirestorani, et juua maailma kõige lahjemaid kokteile.
Seal saime uuesti ka Muditiga kokku, et siis koos ühte teise kohta edasi minna, veel alkoholi konsumeerida ning viimaks kuhugi tantsima minna. Ja meil oli tore. Kuigi mu uus tuttav ei tahtnud algul meid segama tulla, oli tema pärast see, kes meid ühte klubisse sokutas. Selgus, et siinsed ööklubid on hirmkallid. Oluliselt kallimad kui Eestis näiteks. Ja sealsed päkapikumütsides töötajad nägid India kontekstis hirmnaljakad välja.
Pidu ise oli aga hea. Ei midagi erilisemat kui Euroopas. Peaaegu sama muusika. Üks tantsusaal. Kallid joogid jne. käisime sealt korra veel väljas promillide hulka veres suurendamas ja tagasi tulles oli tühjast klubist korralik melukoht saanud. Tantsisin end tühjaks. Piinasin poisse, kuni neil ila tilkuma hakkas. Ja meil kõigil oli lõbus. Teisi tüüpe pidin lausa eemale lükkama. Aga millegipärast pandi klubi juba kell kolm kinni.
Magama saime sellegipoolest alles kuue paiku, ma usun. Taksos sain mõlemat poissmeest eemale lükata korduvalt. Juhil võis huvitav olla, sest mu purjus saatjad ei hoolinud üldse, kes näeb või mida nad teevad. Maksime ära kolossaalse arve, mis Eestis oleks siiski okei. Üritasin veel paar tundi Muditile selgeks teha, miks tema ja mina ei ole hea idee nii, et ta ei solvuks. Ja ometi oli naljakas päev. On kummaline kuulda, kuidas üks kutsub sind kallikeseks erinevate sõnadega ja lubab igati hellitada, teine anub, et let me make love to you. Üks tunnistab, et head over heels ja teine ei püüagi aru saada, miks ma teda ei valinud. Rääkisine sellele uuele tuttavale, et mu täiesti ebatraditsiooniliselt mitte armukade boyfriend plaanib Euroopat vallutada ja ta lubas ise talle Lätti pileti osta, et ta sealsete naistega algust saaks teha:D Kohati oli päris keeruline olukorrast puhtalt välja tulla. Ja eks mul on veidi süümekad ka, et ma alati sellistesse olukordadesse satun.
Varsti helistaski see teine host ka ja ta tundus tore, kuigi pidas mind hulluks, et nii ehku peale julgen tulla, teadmata, kus ööbin, mis rongiga tuleme jne. ja õhtu veetsin Saurabhiga, kuni parajalt jommis Mudit mulle viimasel hetkel järgi tuli ja asusimegi minimaalse pagasiga teele ühe maailma suurima linna poole.
Oli ülimalt kitsas kahekesi sellel pisikesel lavatsil külitada. Jalad surid kogu aeg ära ja ülejäänud aja kaklesin Muditiga selle üle, mida võib endale lubada hea sõbra pruudi puhul ja mida mitte. Ja ta on ju hullem flirtija. Rääkimata purjus temast. Aga üldiselt oli tore.
Mumbaisse jõudsime ülivara ja peaaegu magamata, mistõttu oligi esimene käik kuidagi peatuspaika jõudmine ja mõneks tunniks veel magama kerimine. Mudit magas vist suurema osa päevast, aga lõuna paiku vaevusid nad koos sõbraga õpetama mulle vähemalt, kuidas linna teise otsa jõuda rikša, linnarongi ja taksoga. Kõik see pidi võtma parimal juhul poolteist tundi. Ja mul oli ikka päris suur hirm üksinda kurikuulsate Mumbai rongidega silmitsi seista. Samuti olin päris kindel, et saan taksojuhtidega kõvasti vastu pükse, aga kõik läks hästi. Valisin rongis esimese klassi, jooksin rongile, ja nautisin täiesti turvalist sõitu. Ei olnud eriti kallis ka. Aga raudselt tasus ära. Kuigi esimene klass näeb välja midagi sellist nagu pikamaarongi sleeper ehk üks odavamaid.
Jõudsin edukalt linna kõige turistirohkemasse osasse, kus oli rohkem välismaalasi kui kohalikke. Jalutasin sisse esimesse päris kohvikusse ja sõin oma India elu esimese pontšiku koos päris kohviga. Kulutasin veidi raha kahele imeilusale sõrmusele, sest minu ja laupäevase hosti kohtumispaik oli kuulsa kaubandustänava alguses. Tema jäi aga hiljaks, mistõttu mul oli vaja tegevust leida.
Nägin ka ühte segast. Nooremapoolne mees tiris vanemat kodutu välimusega tüüpi habemest mööda teed, kuni too suurel ristmikul pikali kukkus. Mitte keegi ei läinud appi. Ka mitte läheduses asuvad turvamehed. Ja minu hirm oli liiga suur. Ning seejärel läks see hull hüsteeriliselt hõisates minema.
Viimaks jõudis ka mu selle päeva saatja kohale. Meil klappis algusest peale. Jooksime viimasele praamile, mis elevandikoobaste poole viis. Nägin üle viie kuu merd. Ja ühte segast, kes praamide kõrval musta vette sukeldus kui delfiin. Praamil oli meil palju aega üksteist tundma õppida. Selgus, et oleme ühe ala inimesed ja ei läinudki kaua, kuni ma sain huvitava tööpakkumise. Nüüd siis pean mõtlema, mis Mumbais elamine endaga kaasa toob ja millise palgaga hakkama saaksin. Aga vähemalt tekitas põnevust.
Koopad ise olid igavad. Palju huvitavam oli jälgida kohalikke pisikesi ahve ja lehma, kes mu käest maisitõlviku ära varastas. Tagasi jõudes jalutasime veel veidi vee kaldal, tegime pilte kohalikest landmarkidest ja istusime maha ühte imearmsasse hotelli välirestorani, et juua maailma kõige lahjemaid kokteile.
Seal saime uuesti ka Muditiga kokku, et siis koos ühte teise kohta edasi minna, veel alkoholi konsumeerida ning viimaks kuhugi tantsima minna. Ja meil oli tore. Kuigi mu uus tuttav ei tahtnud algul meid segama tulla, oli tema pärast see, kes meid ühte klubisse sokutas. Selgus, et siinsed ööklubid on hirmkallid. Oluliselt kallimad kui Eestis näiteks. Ja sealsed päkapikumütsides töötajad nägid India kontekstis hirmnaljakad välja.
Pidu ise oli aga hea. Ei midagi erilisemat kui Euroopas. Peaaegu sama muusika. Üks tantsusaal. Kallid joogid jne. käisime sealt korra veel väljas promillide hulka veres suurendamas ja tagasi tulles oli tühjast klubist korralik melukoht saanud. Tantsisin end tühjaks. Piinasin poisse, kuni neil ila tilkuma hakkas. Ja meil kõigil oli lõbus. Teisi tüüpe pidin lausa eemale lükkama. Aga millegipärast pandi klubi juba kell kolm kinni.
Magama saime sellegipoolest alles kuue paiku, ma usun. Taksos sain mõlemat poissmeest eemale lükata korduvalt. Juhil võis huvitav olla, sest mu purjus saatjad ei hoolinud üldse, kes näeb või mida nad teevad. Maksime ära kolossaalse arve, mis Eestis oleks siiski okei. Üritasin veel paar tundi Muditile selgeks teha, miks tema ja mina ei ole hea idee nii, et ta ei solvuks. Ja ometi oli naljakas päev. On kummaline kuulda, kuidas üks kutsub sind kallikeseks erinevate sõnadega ja lubab igati hellitada, teine anub, et let me make love to you. Üks tunnistab, et head over heels ja teine ei püüagi aru saada, miks ma teda ei valinud. Rääkisine sellele uuele tuttavale, et mu täiesti ebatraditsiooniliselt mitte armukade boyfriend plaanib Euroopat vallutada ja ta lubas ise talle Lätti pileti osta, et ta sealsete naistega algust saaks teha:D Kohati oli päris keeruline olukorrast puhtalt välja tulla. Ja eks mul on veidi süümekad ka, et ma alati sellistesse olukordadesse satun.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar