Tahaks kangesti jõulutunnet, aga ei ole. Ammu peaks tegelikult olema ju. Aga no kuidas ta saakski tulla, kui õues on stabiilselt üle 20 kraadi ja inimesed räägivad, et siin osariigis saabki terve talve ühe õhukese sviitriga hakkama. Viimase info kohaselt pidi siin seitse külma päeva olema. Wikipedia vaidleb küll rahvatarkusele veidi vastu.
Igatahes, eile oli see päev, kui sain viimaks oma sari täisvarustuse kätte. Meie teenija tegi täitsa head tööd, kuigi hindas mind veidi rinnakamaks ja seega pluus on veidi nihkes, aga okei. Kärab küll. Täna õhtul plaanin seda esimest korda kanda ka.
Seejärel tormasin jälle viimasel minutil tööle ja ma ei saa aru, kuidas see igale poole hilinemine siin niimoodi nakkab. No ei suuda enam päris õigeks ajaks tööle jõuda ja täna avastasin oma ehmatuseks, et töökoha põhikell on viimaks ajale järele jõudnud ja isegi veidi reaalsusest mööda läinud ehk siis nüüd ei ole enam bufferaega.
Kohtasin jälle ühte toredat rikšajuhti, kes püüdis kõigest väest minuga inglise keeles suhelda ning selgeks teha, et võib mind regulaarselt transportida ja igal juhul võin talle nii hommikul, õhtul kui öösel helistada ja ta kohe lendab. Võtsingi igaks juhuks numbri. Äkki kulub ära üks kättesaadav aus juht. Ta küll rääkis midagi oma juveeliärist. Ei saanudki aru, kas tulevikuplaan või minevikumälestus. Aga et üks petturist sõber oli ta üle lasknud ja nüüd on ta verivärske rikšajuht. Selge see, et pole õppinud veel välismaalasi lüpsma. Minu õnn:)
Mul oli üle pika aja jälle loeng. Rääkisime professionaalsusest ja pidin neile asjad puust ja punaseks tegema. Loodan, et sellega kedagi ei solvanud ja äkki oli kasu ka, aga mul oli jälle huvitav, kuigi minust ei saa vist kunagi sellist surmtõsist õppejõudu, kelle kivistunud nägu ealeski naeratus ei kaunista ja kes kunagi nalja ei tee. Ei enda ega teiste üle. Mina ei hakka end tähtsamaks tegema. Las nad siis arvavad pigem, et olen kerge edvistis. Vähemalt on lõbusam loengus.
Töökaaslased on mul aga head naljaninad. Lükkasid kaks suurt termost oma pere naiste tehtud lõunasöögiga minu nina alla ja käskisid ära hävitada, sest neil tuli tuju hoopis väljas süüa. Imestasin ise ka, et kui nälg juba suureks kasvas ja ei suutnud kauem vastu panna, siis suutsingi terve ühe termose magusatest juurikatest tühjaks süüa. Suure mehe portsu.
Aga see päev pakkus veel üllatusi. Minuga hakkas rääkima keegi, kes veel mõnda aega tagasi mängis mu elus väga olulist rolli, aga arvasin, et on igaveseks kadunud. Üllatasin iseend suutes jääda rahulikuks ja võrdlemisi viisakaks. Ja tema üllatas oma argisusega. Jutt selline nagu me iga päev vahetaksime oma päevaseid muljeid. Tal käib see enesepettus vist väga kergelt. Aga seekord ei ole mina enam see inimene ja ei lähe mänguga kaasa. Ta on liikunud ühe kõige lähedasema positsioonilt kaugeks tuttavaks, kellele küll vast ütleks tänaval tere, aga ei olekski huvitatud sügavuti minemisest.
Õhtu oli ka tore. Veetsin aega jälle Saurabhiga. Vahetasime filme ja seejärel läksime Chocolate Room’i. Ma ei mõista, kuidas ma ikka neist poistest paremini seda linna tunnen. Ja vähemalt nüüd on veel üks inimene, kes minuga sinna iga kell kaasa tuleks. Sõime kõhu korralikult täis ja südame kergelt pahaks ja siis jõudsin veel üsna normaalsel ajal koju.
Igatahes, eile oli see päev, kui sain viimaks oma sari täisvarustuse kätte. Meie teenija tegi täitsa head tööd, kuigi hindas mind veidi rinnakamaks ja seega pluus on veidi nihkes, aga okei. Kärab küll. Täna õhtul plaanin seda esimest korda kanda ka.
Seejärel tormasin jälle viimasel minutil tööle ja ma ei saa aru, kuidas see igale poole hilinemine siin niimoodi nakkab. No ei suuda enam päris õigeks ajaks tööle jõuda ja täna avastasin oma ehmatuseks, et töökoha põhikell on viimaks ajale järele jõudnud ja isegi veidi reaalsusest mööda läinud ehk siis nüüd ei ole enam bufferaega.
Kohtasin jälle ühte toredat rikšajuhti, kes püüdis kõigest väest minuga inglise keeles suhelda ning selgeks teha, et võib mind regulaarselt transportida ja igal juhul võin talle nii hommikul, õhtul kui öösel helistada ja ta kohe lendab. Võtsingi igaks juhuks numbri. Äkki kulub ära üks kättesaadav aus juht. Ta küll rääkis midagi oma juveeliärist. Ei saanudki aru, kas tulevikuplaan või minevikumälestus. Aga et üks petturist sõber oli ta üle lasknud ja nüüd on ta verivärske rikšajuht. Selge see, et pole õppinud veel välismaalasi lüpsma. Minu õnn:)
Mul oli üle pika aja jälle loeng. Rääkisime professionaalsusest ja pidin neile asjad puust ja punaseks tegema. Loodan, et sellega kedagi ei solvanud ja äkki oli kasu ka, aga mul oli jälle huvitav, kuigi minust ei saa vist kunagi sellist surmtõsist õppejõudu, kelle kivistunud nägu ealeski naeratus ei kaunista ja kes kunagi nalja ei tee. Ei enda ega teiste üle. Mina ei hakka end tähtsamaks tegema. Las nad siis arvavad pigem, et olen kerge edvistis. Vähemalt on lõbusam loengus.
Töökaaslased on mul aga head naljaninad. Lükkasid kaks suurt termost oma pere naiste tehtud lõunasöögiga minu nina alla ja käskisid ära hävitada, sest neil tuli tuju hoopis väljas süüa. Imestasin ise ka, et kui nälg juba suureks kasvas ja ei suutnud kauem vastu panna, siis suutsingi terve ühe termose magusatest juurikatest tühjaks süüa. Suure mehe portsu.
Aga see päev pakkus veel üllatusi. Minuga hakkas rääkima keegi, kes veel mõnda aega tagasi mängis mu elus väga olulist rolli, aga arvasin, et on igaveseks kadunud. Üllatasin iseend suutes jääda rahulikuks ja võrdlemisi viisakaks. Ja tema üllatas oma argisusega. Jutt selline nagu me iga päev vahetaksime oma päevaseid muljeid. Tal käib see enesepettus vist väga kergelt. Aga seekord ei ole mina enam see inimene ja ei lähe mänguga kaasa. Ta on liikunud ühe kõige lähedasema positsioonilt kaugeks tuttavaks, kellele küll vast ütleks tänaval tere, aga ei olekski huvitatud sügavuti minemisest.
Õhtu oli ka tore. Veetsin aega jälle Saurabhiga. Vahetasime filme ja seejärel läksime Chocolate Room’i. Ma ei mõista, kuidas ma ikka neist poistest paremini seda linna tunnen. Ja vähemalt nüüd on veel üks inimene, kes minuga sinna iga kell kaasa tuleks. Sõime kõhu korralikult täis ja südame kergelt pahaks ja siis jõudsin veel üsna normaalsel ajal koju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar