Minutite lugemisest

Oli jälle üks tore tööpäev, kui oli keskmisest kehvem olla ning lisaks ajasid aieseci asjapulgad oma tühjade lubadustega mind jälle närvi. Viimaks ei jõudnud ära oodata, millal koju Harshi kaissu saaks, et kuulda, kuidas ta ütleb, et kõik saab korda, sest millegipärast teda ma usun. Viimased tunnid oli lausa nii kehv, et andis nägu neutraalsena hoida ja kui siis Harsh telefonile ei vastanud ning mu palvetest hoolimata mind kohe tööpäeva lõpus maja ees ei oodanud, oli juba selgelt kuulda murdejooni mu hääles.
Lõpuks ta siiski tuli – 22 pikka minutit hiljem kui ma vajanuks – ning läksimegi koju, kus enam ei suutnud head nägu üldse hoida ning poetasingi paar pisarat enesehaletsusest. Ma olen ikka tõeline emane, kui haigeks jään, ma tean. Emotsioonid käivad üle pea kokku. Aga ta ei öelnud ka seekord, et kõik on hästi, vaid just, et sa oled haige ja kas rohtu võtsid ning et läheme kohe arsti juurde. Ajasin sõrgu vastu nii, kuis jaksasin. Lõpuks sundis ta mind sööma ja nii armas oli kuulda, kuidas ta mulle toitu tellides eraldi palus mitte vürtsise ja sibulavaba roa teha. Kuigi toit käis suus ringi, sõin tema heameeleks siiski üht-teist ja siis sundis ta mind magama ning läks ise ööseks tööle.
Oi, kuidas ma ei tahtnud üksi jääda, aga magasin üle pika aja terve öö jutiga, ning kui silmad lahti tegin uuesti, astus tema just uksest sisse. Lukustasin käed ümber ta kaela ja magasin edasi.