Kolmapäeval polnud nagu enam midagi häda, aga kindluse mõttes tahtsin veel puhata, oodata ja vaadata, kuidas keha reageerib, sest üle nädala elasin ju rütmis: üks kehv päev tööl, üks kodus ja tunne enam-vähem, üks poolkõva tööl ja siis üks täitsa hull, mida ei anna ignoreerida.
Nüüd otsustasin, et tööle ei lähe, aga võtan stressivabalt. Käisin üksinda meie firmast ülemuse järjekordsel pulmaüritusel, kus mind kuninglikult koheldi. Lähedased ja pulmalised pidasid erinevaid palveid koos rohkete kookospähklitega järgneva pidupäeva edukuse nimel, aga üritus oli nii palju väiksema kaliibriga, et peigmeest polnud kohalgi. Kui siis ühe tädi sarisaba alla hiir jooksis ning mu märkuse peale saba lihtsalt ahulikult üles tõsteti, oli tulemus oodatust hullem ehk hiir jooksis minu suunas ja mina karjusin keset püha momenti. Pakkusin muidugi jälle paljudele kõneainet ja elasin paljude silmapaaride pideva tähelepanu all. Üks pisike poiss tuli lausa mu sukkpükstes jalga katsuma ja imestas siis, et mida see tädi küll kannab. Pikalt veel ajas muhelema.
Proovisin ka rangolit teha. Värvilise liiva ühtlaselt mustriks puistamine pole üldse nii lihtne, kui Tusha tegevust vaadates eelmisel nädalal tundus. Teistel aga oli lõbu laialt, kuid see oli sõbralik mu puiseid püüdlusi hindav naer.
Pärastlõunal vedelesin voodis, kuni Tusha, kes samal ajal haigeks jäi, küsis, kas ma jalutama taha tulla. Tundus hea mõte veidi koibi sirutada, aga sellest sai poering, millest sai naaberkvartalis elava ilutegija külastus. Otsustasin esmakordselt siin veedetud aja jooksul oma juuksed korda teha. Lõikus, henna – täisvärk. Kus veel hennatada kui mitte Indias eks?
Teel sinna kohtasin maailma kõige imelikumalt koera, kelle pärast veel pikalt higiga kaetud olin. Alates hetkest, kui ta mind nägi, ei jätnud ta mind rahule. Ei saanudki aru, kas ta tahtis mängida või mis tunded tal minu vastu olid. Ei saanud temast sammugi eemale astuda. Ta hüppas mu peale või surus end mu vastu või siis püüdis näksata, mis mind juba rohkem hirmutas.
Viimaks siiski leidsime õige maja üles ja proovisin ära, mida kohalik juuksehooldus tähendab. Seekord pidin ise tema koju minema, sest ta käis eelmisel nädalal meie juures koduvisiidil, aga mind polnud siin. Kuidagi sai ka koer värava taha maha jäetud ja läbi naabri aia üle krunte eraldava tsementmüüri naiselikult ronitud.
Üsna hirmus kogemus oli jälle. Tal polnud ühtegi ajakirja, mille järgi näidata, mida ma tahan ja inglise keel oli tal ka väga algeline. Suutsin talle selgeks teha, et tahan tukka ja kihilist lõikust. Ta üldse ei kõhelnud kääre sisse lüües. Ütles, et kindlasti mulle pärast meeldib. Viie minuti pärast oli suur jupp juukseid igaveseks läinud. Okei, tulemus pole paha, aga tema tegi mu eesmised juuksed lühemaks tagumistest. Mina tahtsin, et pealmised oleksid lühemad alumistest. Ja ütlesin talle ka, et see pole see, mida ma tahtsin ja nüüd on paljud juuksed lühemad, kui tahtsin, aga teha polnud enam midagi. Hoidsin vihapisaraid tagasi ja lasin tal hennaga tööle asuda.
Tema oli muidugi ka mures, aga sai sellest kiirelt üle, kui vist tuttavad kliendid tulid, minu selja taha istusid ja nad said siis kohalikus keeles mind taga rääkida. Ma sain nii palju aru küll, et minust jutt käis. Aga no ok. Noor tüdruk. Eks ta tõenäoliselt töötas esimest korda üldse välismaalase kallal. Ma lihtsalt olen harjunud, et juuksur pühendab mulle vähemalt tunni ja mõõdab igat karva enne, kui käärid sisse lööb, et tulemus täiuslik tuleks. Juustega pole ju nii, et kohe kasvab tagasi. Mind häiriski kõige rohkem see, et ta kiirusesse panustas mu soovide välja selgitamise asemel ja käskis mul lihtsalt vaadata, kuidas ta lõikab.
Kui poole tunni pärast kõik valmis oli – värv ka peas, jah – siis kuulsin, kuidas ta kergendusest ohkas mind ära saates. Aga vähemalt juuksed näevad jälle terved välja ja peaaegu tasuta saadud. Nüüd tuli läbida walk of shame, värv peas, koduni. Mitte nagu mind niigi palju ei vahitaks tänaval. Aga no ok.
Käisime Tushaga seejärel katusel esmakordselt linnavaadet imetlemas ja otsustamas, kas koht kõlbab aastavahetuse peoks. Kõlbab küll. Viimaks võisin ka värvi maha pesta, lõikasin tukka veidi rohkem oma maitse järgi, kuigi kõver ta on, ja läksin Muditiga kohtama, sest ta oli mulle päeval nukralt helistanud ja kurtnud, et pole mind nii ammu näinud. Tegelikkuses ju vaevalt kolm päeva. Aga eks tal on seal kodus üksi igav ja imelik, kui Harshi ega mind kumbagi ei ole. Viimane mõnuleb ikka veel Punes ja muudkui lükkab tagasitulekut edasi. Olen kurb muidugi, aga enam ei ole vahet, sest Mudit läheb nädalavahetuseks Mumbaisse ja ma tahan temaga kaasa minna. Pole enam eriti paremaid võimalusi. Savi, mida tööl arvatakse. See ei ole praegu nii prioriteetne kui oma tervise korda saamine ja välja puhkamine. Seega kohtuksime siin linnas nagunii vaid paariks tunniks, kui ta reedel tagasi tuleks. Aga viimane jutt oli pühapäevast.
Nüüd otsustasin, et tööle ei lähe, aga võtan stressivabalt. Käisin üksinda meie firmast ülemuse järjekordsel pulmaüritusel, kus mind kuninglikult koheldi. Lähedased ja pulmalised pidasid erinevaid palveid koos rohkete kookospähklitega järgneva pidupäeva edukuse nimel, aga üritus oli nii palju väiksema kaliibriga, et peigmeest polnud kohalgi. Kui siis ühe tädi sarisaba alla hiir jooksis ning mu märkuse peale saba lihtsalt ahulikult üles tõsteti, oli tulemus oodatust hullem ehk hiir jooksis minu suunas ja mina karjusin keset püha momenti. Pakkusin muidugi jälle paljudele kõneainet ja elasin paljude silmapaaride pideva tähelepanu all. Üks pisike poiss tuli lausa mu sukkpükstes jalga katsuma ja imestas siis, et mida see tädi küll kannab. Pikalt veel ajas muhelema.
Proovisin ka rangolit teha. Värvilise liiva ühtlaselt mustriks puistamine pole üldse nii lihtne, kui Tusha tegevust vaadates eelmisel nädalal tundus. Teistel aga oli lõbu laialt, kuid see oli sõbralik mu puiseid püüdlusi hindav naer.
Pärastlõunal vedelesin voodis, kuni Tusha, kes samal ajal haigeks jäi, küsis, kas ma jalutama taha tulla. Tundus hea mõte veidi koibi sirutada, aga sellest sai poering, millest sai naaberkvartalis elava ilutegija külastus. Otsustasin esmakordselt siin veedetud aja jooksul oma juuksed korda teha. Lõikus, henna – täisvärk. Kus veel hennatada kui mitte Indias eks?
Teel sinna kohtasin maailma kõige imelikumalt koera, kelle pärast veel pikalt higiga kaetud olin. Alates hetkest, kui ta mind nägi, ei jätnud ta mind rahule. Ei saanudki aru, kas ta tahtis mängida või mis tunded tal minu vastu olid. Ei saanud temast sammugi eemale astuda. Ta hüppas mu peale või surus end mu vastu või siis püüdis näksata, mis mind juba rohkem hirmutas.
Viimaks siiski leidsime õige maja üles ja proovisin ära, mida kohalik juuksehooldus tähendab. Seekord pidin ise tema koju minema, sest ta käis eelmisel nädalal meie juures koduvisiidil, aga mind polnud siin. Kuidagi sai ka koer värava taha maha jäetud ja läbi naabri aia üle krunte eraldava tsementmüüri naiselikult ronitud.
Üsna hirmus kogemus oli jälle. Tal polnud ühtegi ajakirja, mille järgi näidata, mida ma tahan ja inglise keel oli tal ka väga algeline. Suutsin talle selgeks teha, et tahan tukka ja kihilist lõikust. Ta üldse ei kõhelnud kääre sisse lüües. Ütles, et kindlasti mulle pärast meeldib. Viie minuti pärast oli suur jupp juukseid igaveseks läinud. Okei, tulemus pole paha, aga tema tegi mu eesmised juuksed lühemaks tagumistest. Mina tahtsin, et pealmised oleksid lühemad alumistest. Ja ütlesin talle ka, et see pole see, mida ma tahtsin ja nüüd on paljud juuksed lühemad, kui tahtsin, aga teha polnud enam midagi. Hoidsin vihapisaraid tagasi ja lasin tal hennaga tööle asuda.
Tema oli muidugi ka mures, aga sai sellest kiirelt üle, kui vist tuttavad kliendid tulid, minu selja taha istusid ja nad said siis kohalikus keeles mind taga rääkida. Ma sain nii palju aru küll, et minust jutt käis. Aga no ok. Noor tüdruk. Eks ta tõenäoliselt töötas esimest korda üldse välismaalase kallal. Ma lihtsalt olen harjunud, et juuksur pühendab mulle vähemalt tunni ja mõõdab igat karva enne, kui käärid sisse lööb, et tulemus täiuslik tuleks. Juustega pole ju nii, et kohe kasvab tagasi. Mind häiriski kõige rohkem see, et ta kiirusesse panustas mu soovide välja selgitamise asemel ja käskis mul lihtsalt vaadata, kuidas ta lõikab.
Kui poole tunni pärast kõik valmis oli – värv ka peas, jah – siis kuulsin, kuidas ta kergendusest ohkas mind ära saates. Aga vähemalt juuksed näevad jälle terved välja ja peaaegu tasuta saadud. Nüüd tuli läbida walk of shame, värv peas, koduni. Mitte nagu mind niigi palju ei vahitaks tänaval. Aga no ok.
Käisime Tushaga seejärel katusel esmakordselt linnavaadet imetlemas ja otsustamas, kas koht kõlbab aastavahetuse peoks. Kõlbab küll. Viimaks võisin ka värvi maha pesta, lõikasin tukka veidi rohkem oma maitse järgi, kuigi kõver ta on, ja läksin Muditiga kohtama, sest ta oli mulle päeval nukralt helistanud ja kurtnud, et pole mind nii ammu näinud. Tegelikkuses ju vaevalt kolm päeva. Aga eks tal on seal kodus üksi igav ja imelik, kui Harshi ega mind kumbagi ei ole. Viimane mõnuleb ikka veel Punes ja muudkui lükkab tagasitulekut edasi. Olen kurb muidugi, aga enam ei ole vahet, sest Mudit läheb nädalavahetuseks Mumbaisse ja ma tahan temaga kaasa minna. Pole enam eriti paremaid võimalusi. Savi, mida tööl arvatakse. See ei ole praegu nii prioriteetne kui oma tervise korda saamine ja välja puhkamine. Seega kohtuksime siin linnas nagunii vaid paariks tunniks, kui ta reedel tagasi tuleks. Aga viimane jutt oli pühapäevast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar